3-2-1-50-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-50-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 24. mai 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

JGC Forest OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Ly Müürsoo

hagi Rein Vaiksaare vastu 5665 euro kohustuse täitmise

kehtetuks tunnistamiseks ja pankrotivarasse

tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. novembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-12914

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rein Vaiksaare kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

5665 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja JGC Forest OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Ly

Müürsoo, esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo

Kostja Rein Vaiksaar, esindaja vandeadvokaat Margus

Lentsius

Asja läbivaatamise kuupäev

8. mai 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 24. novembri 2016. a otsuse resolutsioon muutmata,

arvestades käesoleva otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Rein Vaiksaare kanda.

4. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. JGC Forest OÜ (pankrotis; võlgnik) pankrotihaldur Ly Müürsoo (hageja) esitas 31. augustil

2015. a kostja vastu hagi, milles palus tunnistada kehtetuks võlgniku poolt kostjale 5665 euro

maksmine ning tagastada see summa pankrotivarasse.

Hagiavalduse kohaselt esitas kostja võlgniku likvideerijana 11. märtsil 2015. a avalduse võlgniku

pankroti väljakuulutamiseks. Järgmisel päeval määrati võlgnikule ajutine pankrotihaldur. Vahetult

enne seda, 9. märtsil 2015. a oli võlgnik tasunud kostjale likvideerija tasu 5665 eurot. Hageja palus

tunnistada rahalise kohustuse täitmise kehtetuks pankrotiseaduse (PankrS) § 113 lg 1 p 2 alusel.

Hiljem selgitas hageja, et võlgnikul oli likvideerimistasu maksmise ajal vähemalt kaheksa

võlausaldajat, kelle huve likvideerimistasu maksmisega kahjustati. Kostja nõue, mis oli tavapärasest

likvideerijatasust oluliselt suurem, tekkis hiljem ning selle täitmine väljaspool pankrotimenetlust

muutis teiste võlausaldajate varem sissenõutavaks muutunud nõuete täitmise võimatuks.

2. Kostja võttis omaks asjaolud, et ta oli võlgniku likvideerija ja sai tasu vähem kui kolm kuud enne

võlgnikule ajutise halduri nimetamist, kuid vaidles muus osas hagile vastu. Kostja arvates ei

kahjustanud likvideerijale tasu maksmine võlausaldajate huve. Kohustuse tagasivõitmise aluseks ei

saa olla üksnes asjaolu, et kohustus täideti kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist.

Likvideerijale tasu maksmist ei saa PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel tagasi võita, sest likvideerija töö oli

vajalik ja mahukas.

3. Pärnu Maakohus jättis 7. märtsi 2016. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Võlgnikult mõisteti kostja kasuks välja menetluskulud 2730 eurot ja viivis.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielda selle üle, et kostja oli võlgniku likvideerija ning

tulenevalt PankrS § 117 lg 2 p-st 1 võlgniku lähikondne. Kuna kostja oli likvideerija tasu nõude osas

võlgniku võlausaldaja, tuleb PankrS § 113 lg 2 järgi eeldada, et ta teadis võlgniku maksejõuetusest

väljamakse tegemise ajal. Kostja vastupidiseid väiteid esitanud ei ole. Kassa väljamineku order

tõendab, et võlgnik tegi 9. märtsil 2015. a kostjale töötasu väljamakse 5665 eurot. Pärnu Maakohtu

12. märtsi 2015. a määrusega nimetati võlgnikule ajutine haldur. Seega on täidetud PankrS § 109

lg-s 1 ja § 113 lg 1 p-s 2 sätestatud ajalised tingimused.

Maakohus märkis, et lisaks tuleb tuvastada asjaolu, kas tehing kahjustas võlausaldajate huve. Kui

tehing võlausaldajate huve ei kahjusta, puuduvad alused tehingu kehtetuks tunnistamiseks

PankrS § 109 lg 1 ja § 113 lg 1 p 2 järgi. Maakohus oli seisukohal, et iga konkreetse rahalise tehingu

täitmise tagasivõitmisel tuleb tuvastada konkreetsed võlausaldajad, kelle huve kahjustati. Hageja ei

ole viidanud ühelegi võlausaldajale, kelle huve vaidlusalune rahalise kohustuse täitmine kahjustas.

Kohtule esitatud pankrotiavaldus koos lisadega ei tõenda iseenesest võlausaldajate huvide

kahjustamist. Hageja ei ole tõendanud, et võlgnevused, mis on märgitud pankrotiavalduses, on ka

tegelikult olemas. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid, mis kinnitaksid ajutise halduri aruandes ja

likvideerimisaruandes viidatud võlausaldajate nõuete olemasolu. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et

iga tehing, mis tehakse kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ning millega väheneb

võlgniku vara, on võlausaldajate huve kahjustav. Tagasivõitmise esmase eeldusena tuleb tuvastada

võlausaldajate huvide kahjustamine ning kui nimetatud eeldus ei ole täidetud, ei saa rahalise

kohustuse täitmist tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.

Kaebuse põhjenduste kohaselt ei hinnanud maakohus asjas esitatud tõendeid igakülgselt ja

objektiivselt, nagu näeb ette tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1, ning kohaldas

ebaõigesti PankrS § 109 lg-t 1. Kuna kostja ei vaielnud vastu hageja tõenditele selle kohta, et

väljamakse tegemise ajal oli võlgnikul ka teisi võlausaldajaid, ei olnud hagejal vaja lisatõendeid

esitada. Küsimus, kas võlausaldajate nõudeid on pankrotimenetluses tunnustatud, ei ole asjakohane.

Tõendatud on teiste võlausaldajate olemasolu väljamaksete tegemise ajal.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24. novembri 2016. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue

otsuse, millega rahuldas hagi ja jättis mõlema kohtuastme menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohus tunnistas kehtetuks võlgniku kohustuse täitmise, mis seisnes kostjale 5665 euro

likvideerijatasu maksmises, ning mõistis selle summa kostjalt välja. Hageja menetluskulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks saatis ringkonnakohus asja tagasi maakohtusse.

Ringkonnakohus ei nõustunud sellega, kuidas maakohus pankrotiseadust kohaldas. Hageja esitatud

asjaolusid arvestades võiks hagi rahuldada PankrS § 109 lg 1 ja § 113 lg 1 p 2 alt 3 ja ka alt 4

ning § 119 alusel. Nõude rahuldamine eeldab mh seda, et kohustus täideti üht võlausaldajat teisele

eelistades, või seda, et võlgnik oli soorituse tegemise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja võlgniku

maksejõuetusest teadis või pidi sellest teadma. Maakohus jättis hagi rahuldamata, sest hageja ei

tõendanud, et ajal, mil asja maakohtus arutati, oleks olnud isikuid, kellel on hageja suhtes nõudeid.

Pankrotiseaduses sätestatud tagasivõitmise normide puhul on oluline see, mis ajahetke seisuga

peavad nõude rahuldamise eelduseks olevad asjaolud esinema. Seda, kas sooritus tehti üht

võlausaldajat teisele eelistades, tuleb hinnata soorituse tegemise aja seisuga, st selle aja seisuga, kui

kostjale sooritus tehti. Soorituse saaja jaoks oleks etteennustamatu, kui näiteks soorituse tegemise ajal

soorituse tegemine teisi võlausaldajaid ei kahjusta, kuid teised võlausaldajad tekivad seaduses

sätestatud tähtaja jooksul hiljem ja varasem sooritus neid kahjustab.

Soorituse tegemise lubatavust ei saa ringkonnakohtu seisukoha järgi hinnata mingi hetke järgi, mis

jääb soorituse tegemise järgsesse perioodi. Seadusandja eesmärk tagasivõitmise nõuete kehtestamisel

sai olla see, et keelata, vältida ja rikkumise korral tagasi pöörata seda, et maksejõuetud isikud, kellel

on mitmeid võlausaldajaid, teeksid enne pankrotimenetlust makseid, mis kahjustaksid teisi

võlausaldajaid. Seega peab olema igal isikul võimalik iga makse tegemisel hinnata, kas makse

tegemine on lubamatu PankrS § 113 lg 1 p 2 tähenduses. Seda asjaolu saab hinnata üksnes soorituse

tegemise ajal. Selgitamaks, kas ühte võlausaldajat eelistati teisele, tuleb hinnata, kas äriühingul oli

veel kasvõi üks võlausaldaja, kelle nõude täielikuks rahuldamiseks soorituse tegemise ajal

tagasivõidetava soorituse tegemise tõttu enam vahendeid ei jätkunud. Ka seda tuleb hinnata

tagasivõidetava soorituse tegemise aja seisuga. See, mis aja seisuga peavad tagasivõitmise eeldused

esinema, ei saa sõltuda sellest, kas pankrot kuulutatakse välja kiiresti ja kas haldur esitab

tagasivõitmise hagi kohe või kuulutatakse pankrot välja keskmisest hiljem, haldur ootab

tagasivõitmise hagi esitamisega ligi kolm aastat ning tagasivõitmise nõuet menetlev kohus lahendab

asja keskmisest pikema aja möödudes. Soorituse tegija ja soorituse vastuvõtja saavad hinnata seda,

kas sooritus teha või vastu võtta ja kas selle puhul võivad esineda tagasivõitmise eeldused, üksnes

soorituse tegemise ajal. Asjaolude hilisema aja seisuga hindamise korral ei saaks soorituse tegija ja

soorituse vastuvõtja oma käitumist korrigeerida.

Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et soorituse tegemise hetke seisuga esinesid tagasivõitmise

eeldused. Kostja maksis endale hageja nimel 5665 eurot 9. märtsil 2015. a. Juba järgmisel päeval

esitas kostja kohtusse hageja pankrotiavalduse. Pankrotiavalduses märkis kostja, et võlgnikul on

rahalisi kohustusi üle 250 000 euro ja vara puudub. Pankrotiavaldusele lisatud võlanimekirja kohaselt

oli töötajatele välja maksmata 10 000 eurot, AB Flivik Shippingule 245 542 eurot 98 senti ja Elion

Ettevõttes AS-le 82 eurot 57 senti. Kohtuistungil väitis kostja esindaja, et suurem osa töötajate

nõuetest on rahuldatud. Seega olid võlgnikul ajal, mil kostja endale võlgniku nimel rahalise

väljamakse tegi, vähemalt töötajatest võlausaldajad. Teiste võlausaldajate nõudeid ei olnud võimalik

isegi osaliselt rahuldada, sest kostja maksis kogu raha hageja nimel endale välja. Seega tehti sooritus

ühte võlausaldajat teistele eelistades ning sellega kahjustati võlausaldajate huve.

Sellel, kas võlausaldajate nõuded hiljem rahuldati või mitte, ei olnud ringkonnakohtu hinnangul

soorituse tagasivõitmise nõude lahendamisel tähendust. Seadusest ei tulene, et tagasivõitmise alused

langevad ära, kui nt kolmas isik pankrotimenetluses kõik võlausaldajate nõuded rahuldab. Võlgniku

suhtes on välja kuulutatud pankrot, pankrotimenetlust ei ole lõpetatud ja kostja ei ole tõendanud, et

pankrotimenetluses ei ole enam ühtegi nõuet. Pankrotimenetluses on vähemasti pankrotihalduri

tasunõue ja pankrotimenetluse kulude hüvitamise vajadus, mis õigustab tagasivõitmise nõude

lubatavust. Võlausaldaja, kes on saanud maksejõuetult isikult vahetult enne pankroti väljakuulutamist

soorituse, mille tegemisel on eelistatud üht võlausaldajat teisele ja seeläbi kahjustatud võlausaldajate

huve, ei saa vabaneda raha tagasimaksmise kohustusest olukorras, kus kõiki pankrotimenetluses

hüvitamisele kuuluvaid kulusid ja rahuldamisele kuuluvaid nõudeid ei ole rahuldatud. Riik ei peaks

tolereerima ühe võlausaldaja teisele eelistamist olukorras, kus isik võiks saada paremuse Töötukassa,

st kõikide kindlustusmaksete tegijate arvel.

Ringkonnakohus leidis, et soorituse tagasivõitmise asjaolud esinesid PankrS § 113 lg 2 viimase

alternatiivi järgi ka seetõttu, et võlgnik oli ajal, kui kostja võlgniku nimel iseendale soorituse tegi,

maksejõuetu ja kostja teadis seda. Kostja ei tõendanud, et võlgniku maksejõuetuse asjaolud said talle

teatavaks pärast väljamakse tegemist ja enne pankrotiavalduse esitamist. Kostja väide, et hagi tuleb

jätta rahuldamata, sest ei ole ühtegi võlausaldajat, kellel oleks võlgniku vastu tunnustatud nõudeid, ei

õigusta hagi rahuldamata jätmist. Hageja pankrotimenetlust ei ole lõpetatud ning ka kostja esindaja

möönis kohtuistungil, et eelduslikult on pankrotihalduril tasu nõue ja tekkinud võivad olla

pankrotimenetluse kulud, mis tuleks hüvitada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kaebuse

põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus ekslikult pidanud ühe võlausaldaja teistele eelistamist

võlausaldajate huvide kahjustamiseks. Kui tasu suurus vastab turutingimustele ja teenuse osutamine

oli vajalik, ei kahjusta vahetult enne pankrotiavalduse esitamist väljamakse tegemine võlausaldajate

huve. Ringkonnakohtu seisukoht, et tagasi saab võita kõik sooritused, mis tehti kolme kuu jooksul

enne ajutise halduri määramist üht võlausaldajat teistele eelistades, välistab pankrotiohus isiku

osalemise majanduskäibes. Sooritust, mille tagasivõitmist nõutakse, tuleb hinnata sisuliselt. Lisaks

puuduvad võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajad ning tagasivõitmise menetluste jätkamine ja

kulude juurde tekitamine üksnes selleks, et tekkivaid pankrotimenetluse kulusid kanda, on põhjendamatu.

Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et tagasivõitmise alused ei saa pankrotimenetluse käigus ära langeda.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi.

10. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et võlausaldajate huvide kahjustamist kui

võlgniku tehingu või toimingu tagasivõitmise esmast eeldust PankrS § 109 lg 1 järgi tuleb kontrollida

tagasivõidetava tehingu või toimingu tegemise aja seisuga.

Praegusel juhul on tagasivõidetavaks toiminguks likvideerijale tasu maksmine ehk rahalise kohustuse

täitmine PankrS § 113 tähenduses. Rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise üheks eelduseks on

PankrS § 113 lg 1 p 2 järgi see, et kohustus täideti üht võlausaldajat teisele eelistades. Iseenesest on

õige ringkonnakohtu seisukoht, et seda, kas kohustuse täitmisel eelistati üht võlausaldajat teistele,

tuleb hinnata soorituse tegemise aja seisuga. Ringkonnakohus jättis aga tähelepanuta, et lisaks

PankrS § 113 kui tagasivõitmise erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema

täidetud PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Riigikohus on korduvalt

selgitanud, et tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise

tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine, kusjuures igasugust ühe võlausaldaja

eelistamist teisele ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks (vt nt Riigikohtu

8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-09, p 15; 29. mai 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-63-09, p 11).

Erinevalt PankrS § 113 lg 1 p-st 2 on PankrS § 109 lg-s 1 silmas peetud pankrotimenetluse

võlausaldajaid, kelle huvid peavad kohustuse täitmise tõttu olema kahjustatud tagasivõitmise hagi

esitamise ajal. Seda saab muu hulgas järeldada sellest, et pankrotivara moodustamiseks tehakse

toiminguid eesmärgiga rahuldada võlgniku vara arvel võlausaldajate nõuded (vt PankrS § 2 esimene

lause). Rahalise kohustuse täitmise ajal olemas olnud võlausaldajad, kellel tagasivõitmise hagi

esitamise ajal võlgniku vastu enam nõudeid ei ole, pankrotimenetluses kaitset ei vaja ja nende huve ei

arvestata.

11. Eeltoodut arvestades ei saa võlausaldajate huvide kahjustamist järeldada üksnes sellest, et kostja

maksis endale likvideerijatasu, muutes sellega võimatuks teiste samal ajal olemas olnud

võlausaldajate nõuete täitmise. Tagasivõitmise regulatsiooni eesmärk ei ole võlausaldajate ebavõrdse

kohtlemise välistamine enne pankrotimenetlust, nagu on ekslikult leidnud ringkonnakohus.

Võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte kehtib pankrotimenetluses ega laiene pankrotimenetluse

alustamise eelsele ajale, mil võlgnik saab tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest ise valida, kellega

ta tehinguid teeb ja mis järjekorras ta oma kohustusi täidab. Üksnes juhul, kui võlgniku tehingutel või

toimingutel on ka pärast pankrotimenetluse alustamist võlausaldajate huvidele negatiivne mõju, saab

need tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada.

Praegusel juhul ei saa võlausaldajate huvide kahjustamist järeldada ainuüksi sellest, et kostja maksis

võlgniku likvideerijana raha iseendale, mitte teistele võlausaldajatele, kellel olid võlgniku vastu

varem sissenõutavaks muutunud nõuded. Ka sellest, et makse tehti PankrS § 117 lg 2 p 1 tähenduses

võlgniku lähikondsele, ei saa järeldada, et tehing kahjustas võlausaldajate huve (vt Riigikohtu

19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07, p 15). Kui lähtuda sellest, et võlausaldajate

esmane huvi on pankrotimenetluses esitatud nõuete rahuldamine võimalikult suures ulatuses, tuleks

tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldusena tõendada vähemalt seda, et pankrotivõlausaldajate nõuded

saaksid rahuldatud suuremas ulatuses, kui kohustuse täitmist ei oleks toimunud ja täitmisena saadud

raha antakse tagasi pankrotivarasse.

12. Olukorras, kus tagasivõitmise hagi esitamise ajaks ei ole pankrotimenetluses ühtegi võlausaldajat,

sest võlgniku vastu esitatud nõuded on rahuldatud või jäänud tunnustamata, ei ole võlgniku tehingu

või toimingu tagasivõitmiseks üldjuhul alust. Kolleegium märgib siiski, et tagasivõitmise hagi

rahuldamise eeldusena ei pea pankrotihaldur tõendama tunnustatud nõuetega võlausaldajate

olemasolu, vaid piisab sellest, kui võlausaldajate olemasolu pankrotimenetluses ei ole välistatud.

Seda põhjusel, et sageli toimuvad vaidlused nõuete tunnustamise üle samal ajal tagasivõitmise

vaidlustega ning lõplik võlausaldajate ring selgub alles hiljem. Kui aga on selge, et

pankrotimenetluses võlausaldajaid ei ole ega saagi olla, ei tohiks kohus tagasivõitmise hagi

menetleda, vaid peaks selle menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 alusel keelduma. Ainuüksi

pankrotimenetluse kulude katmiseks uue kohtuasja algatamine ei ole üldjuhul põhjendatud, sest see

võib kulusid veelgi suurendada, eriti kui pankrotihaldur kasutab välist õigusabi.

Praegusel juhul esitas pankrotihaldur hagi likvideerijatasu tagasivõitmiseks ajal, mil võlausaldajate

ring ei olnud lõplikult selgunud. Seega ei saa hagi pidada algusest peale perspektiivituks.

Kolleegiumi arvates ei saa hagi ka tagantjärele läbi vaatamata jätta. Isegi kui kohtumenetluse ajal

selgub, et ühtegi tunnustatud nõudega võlausaldajat ei ole, on selleks ajaks suur osa tagasivõitmise

hagi esitamisega seotud kuludest juba kantud. Menetluse jätkamist ja muude eelduste olemasolu

korral ka hagi rahuldamist õigustab sellisel juhul pankrotimenetluse kulude kandmise vajadus.

13. Muus osas nõustub kolleegium ringkonnakohtu põhjendustega ning leiab, et tagasivõitmise hagi

rahuldamine oli põhjendatud. Vastuseks kostja väitele, et likvideerijatasu maksmine ei kahjustanud

võlausaldajate huve, sest leping, mille alusel likvideerijatasu maksti, vastas turutingimustele ja

teenuse osutamine oli vajalik, märgib kolleegium, et PankrS § 113 alusel ei tunnistata kehtetuks tasu

maksmise aluseks olevat lepingut, vaid tasu maksmine kui võlgniku sooritus (vt Riigikohtu

19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07, p 17). Seetõttu ei ole tagasivõitmise

eeldusena vaja tuvastada, et leping iseenesest oli võlausaldajate huve kahjustav.

14. Menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse

määrab TsMS § 174 lg 4 järgi kindlaks maakohus.

15. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvata

TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Peeter Jerofejev, Ants Kull, Jaak Luik