3-3-1-74-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-74-16

Otsuse kuupäev

24. mai 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Koolmeister, liikmed Viive Ligi ja Nele

Parrest

Kohtuasi

Elle Ehrlichi kaebus Keskkonnaameti 24. aprilli 2015. a

korralduse tühistamiseks ja Keskkonnaameti kohustamiseks

uue otsuse tegemiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Elle Ehrlich

Vastustaja Keskkonnaamet

Kolmas isik Nõo vald Nõo Vallavalitsuse kaudu

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2016. a otsus

haldusasjas nr 3-15-1329

Menetluse alus Riigikohtus

Keskkonnaameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Keskkonnaameti kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2016. a otsuse haldusasjas nr 3-15-1329

resolutsiooni punktid 2 ja 3 ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale

kohtule.

3. Tagastada Elle Ehrlichile Riigikohtule selles asjas 24. aprillil 2017 esitatud dokument.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet andis 16. mai 2013. a korraldusega nr JT 1-15/13/13/348 Nõo Vallavalitsusele vee

erikasutusloa nr L.VV/323245 kehtivusega kuni 17. mai 2018. Korralduse kohaselt annab vee

erikasutusluba õiguse Nõo oja tõkestamiseks Nõo vallas Nõo alevikus Veskijärve kinnistul

(52801:009:0195).

2. Nimetatud kinnistul asub Nõo valla valduses olev Nõo pais. Keskkonnateenistus oli 2007. aastal

väljastanud Nõo Vallavalitsusele Veskijärve veetaseme reguleerimiseks vee erikasutusloa kehtivusega

kuni 14. september 2012.

3. Keskkonnaamet jättis 22. juuli 2013. a vaideotsusega rahuldamata E. Ehrlichi, M-L. Lallu ja

I. Kukki vaide Keskkonnaameti 16. mai 2013. a korralduse ja vee erikasutusloa kehtetuks

tunnistamise osas, rahuldas vaide aga osas, milles taotleti asja uuesti läbivaatamist. Keskkonnaamet

uuendas menetluse vee erikasutusloa muutmise asjaolude selgitamiseks.

4. Keskkonnaamet otsustas 24. aprilli 2015. a korraldusega nr JT 1-15/15/211 jätta muutmata vee

erikasutusloa nr L.VV/323245 tingimused ja lõpetada vee erikasutusloa muutmise menetluse.

5. Elle Ehrlich (kaebaja) esitas 25. veebruaril 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus

tühistada Keskkonnaameti 24. aprilli 2015. a korraldus ja kohustada Keskkonnaametit tegema uue

otsuse vee erikasutusloa kehtetuks tunnistamise kohta. Kaebuse põhjendused on järgmised.

1) Korraldus on õigusvastane, kuna vee paisutamiseks Nõo ojal puudub kaebaja nõusolek. Kaebajale

kuulub Nõo vallas Nõo alevikus Oja tn 3 asuv kinnistu.

2) Vee paisutamine mõjutab kaebaja kinnistu niiskusrežiimi. Keskkonnaameti tõendid maa

niiskusrežiimi kohta on asjakohatud. Kahtluse korral oleks tulnud otsus langetada kaebaja kasuks.

3) Otsus ei ole kooskõlas keskkonnaõiguse üldpõhimõtetega.

6. Tartu Halduskohus jättis 11. veebruari 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused

on järgmised.

1) Asjas kogutud tõendite kohaselt ei ole vee paisutamine mõjutanud kaebaja kinnistut, mistõttu ei

pea vald küsima kaebajalt nõusolekut Nõo oja paisutamiseks. Veeseaduse (VeeS) § 17 lg-t 1 ei ole

kaebaja suhtes rikutud.

2) Keskkonnaamet on hinnanud tõendeid kogumis, sealhulgas lähtunud ka Maanteeameti ja

Põllumajandusameti seisukohtadest. Keskkonnaamet on teinud kindlaks, et veetaseme minimaalne

muutus on seotud truubi ummistusega. Tuvastatud ei ole, et kaebaja kinnistule avaldab mõju Nõo oja

paisutamine.

3) Kui vee erikasutusluba tunnistatakse kehtetuks, tuleb paisutamine lõpetada ning paisjärv

likvideerida, mis ei ole kooskõlas avalike huvidega.

7. Kaebaja esitas 11. märtsil 2016 apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Halduskohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada tema kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused

on järgmised.

1) Otsuse avalikke huvisid puudutavad põhjendused on asjakohatud. VeeS § 17 lg 1 kohase

nõusoleku hankimine enne vee erikasutusloa andmist ei sõltu sellest, kas kavandatav vee erikasutus

on avalikes huvides.

2) Nõo oja paisutamine mõjutab kaebaja kinnistu niiskusrežiimi, mida tõendavad kaebaja esitatud

tõendid ja eksperdihinnangud. Kohus on rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 61 ja

§ 157 lg 1 nõudeid.

3) VeeS § 17 lg 1 kohaldamine ei eelda, et paisutamine oleks ainus tegur, mis mõjutab maa

niiskusrežiimi. Kuna maa niiskusrežiim sõltub erinevatest teguritest (sh sademetest, pinnase

koostisest), ei oleks kohtu tõlgenduse korral VeeS § 17 lg 1 praktikas kohaldatav. Selline tõlgendus

oleks vastuolus seadusandja tahtega.

8. Keskkonnaamet palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastuse põhjendused on järgmised.

1) Paisjärv on rajatud avalikes huvides ning seetõttu on avalikes huvides ka selle säilitamine.

2) Varasema vee erikasutusloa kehtivuse ajal ei ole piirkonna elanikud kaebusi esitanud. Kaebaja

kinnistuga piirnevas Nõo ojas ei ole tuvastatud paisjärve rajamise järel veetaseme muutust, mis võiks

mõjutada kaebaja kinnistu niiskusrežiimi. Ka kaebaja ei ole esitanud tõendeid tema kinnistul tekkinud

kahjustuste ja paisutamise seoste kohta. 2014. a eksperdihinnangus on öeldud, et kuivenduskraavid ei

toimi ja neid on vaja puhastada.

3) Kohus ei saa kohustada Keskkonnaametit tunnistama vee erikasutusluba kehtetuks. Selles asjas ei

ole haldusorgani kaalutlusõigus redutseerunud nullini. Asjaolu, et kaebaja ei ole rahul

haldusmenetluses kogutud tõendite ja nende põhjal tehtud järeldustega, ei muuda vaidlustatud

korraldust õigusvastaseks.

9. Nõo vald esitas arvamuse, milles palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Arvamuse

põhjenduste kohaselt ei ole Nõo paisjärve paisutamisel negatiivset mõju kaebaja kinnistule. Paisjärve

säilimine on avalikes huvides.

10. Kaebaja esitas 7. juulil 2016 täiendavad seisukohad, milles märkis, et vee erikasutusloa

kehtivuse ajal kaebuste mitteesitamine ei näita, nagu ei oleks paisutamisega varem probleeme olnud.

Keskkonnaamet on arvesse võtmata jätnud kaebused, mis kaebaja esitas omavalitsusorganile.

Seisukoha lisana esitas kaebaja asja juurde võtmiseks vastava kirjavahetuse. Kaebaja leidis, et eksitav

on ka väide, et veetase ojas ei ole paisutamise järel muutunud. Aastaringne kõrge veetase ojas ei

võimalda kinnistu pinnasel pärast kõrgveeperioodi taheneda, mis on põhjustanud probleeme kinnistu

kasutamisega, samuti kahjustusi kinnistul asuvatele hoonetele.

11. Keskkonnaamet esitas kaebaja täiendustele vastuse. Kaebaja esitatud uued dokumendid

(kirjavahetus Nõo vallaga) pärinevad aastatest 2012–2013 ning puuduvad põhjused, miks neid ei

saanud esitada varem. Uued tõendid ei ole ka sisult asjakohased, kuna ei tõenda, et Nõo oja

paisutamine mõjutab kaebaja maa niiskusrežiimi. Nimetatud tõendid tuleb jätta tähelepanuta. Nõo oja

korrashoidu ega ka maanteesildade ja -truupide korrashoidu ei reguleerita vaidlustatud korralduse ja

vee erikasutusloaga. Kaebaja on kinnitanud, et võimalikud niiskusrežiimi muudatused said alguse

pärast maantee ehitamist. Kaebaja kinnistu asub Nõo oja äärsel lammialal, mis on olnud ajalooliselt

niiske. Mõõtmistulemused ei kinnita, et Nõo ojas on paisjärve rajamise järel veetase tõusnud.

12. Kaebaja esitas Keskkonnaameti täiendavale vastusele omakorda vastuse. Selles põhjendab

kaebaja uute tõendite esitamist sellega, et Keskkonnaamet asus alles apellatsioonimenetluses

seisukohale, et kaebaja pole varem paisutamisega seotud probleemidele tähelepanu pööranud.

Eksperdihinnangutes (2007, 2012, 2014) toodud mõõtmised tõendavad, et paisutamine on vähemalt

üks tegur, mis mõjutas niiskusrežiimi. Mõõtmised näitavad, et veetase ojas on põhimõtteliselt sama

kõrge kogu oja lõigus paisust kuni kaebaja kinnistuni. Seega ei anna Nõo oja põhja ja sellel asuvate

truupide puhastamine tulenevalt ühendatud anumate printsiibist mingit tulemust veetaseme

langetamise seisukohalt.

13. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 15. septembri 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

Tartu Halduskohtu 11. veebruari 2016. a otsuse ning tegi uue otsuse, millega tühistas

Keskkonnaameti 24. aprilli 2015. a korralduse ning kohustas Keskkonnaametit tegema uue otsuse.

Ringkonnakohus tagastas kaebajale 7. juuli 2016. a täiendavate seisukohtade lisana esitatud

dokumendid. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt.

1) Kobras AS täiendavast eksperdiarvamusest (2012) nähtub, et Vana-Nõo ja Oja tänava vahelisel

alal asuva kinnistu omaniku kinnistu niiskusrežiimi mõjutas ebasoodsalt eelkõige Nõo oja ja Vana-

Nõo tänava ristumiskohas asuv uputatud olekus truup ning Nõo Veskijärve paisutuse mõju oli

väheoluline. Eesti Veeprojekt OÜ leiab 2014. a eksperdihinnangus, et Oja tn 2, 3 ja 5 kinnistute

omanikke mõjutavad üheskoos nii Nõo paisjärve rajamisest tulenev paisutus kui ka Nõo oja

voolusängi ummistus. Samas eitavad eksperdid paisutusest tulenevat olulist mõju Oja tn 3 hoonetele.

Eksperdid möönavad, et paisjärve rajamise mõjude ulatus ei ole täpselt teada ning olukorra

leevendamiseks on esmajärjekorras oluline kindlate negatiivsete mõjurite eemaldamine voolusängist

ning olemasolevate kraavide puhastamine. Kokkuvõtlikult leitakse, et kuniks ei ole kõrvaldatud

ummistus Voika tänava truubi sissevoolult, tuleks Nõo Veskijärve paistuse mõju Voika tänavast

kõrgemal lugeda olematuks. Pärast ummistuse likvideerimist tuleks Nõo Veskijärve paisutuse mõju

lugeda lõppenuks Oja tänava silla ristlõikes. Nõo Veskijärve paisutamine praegustes oludes (truubi

ummistus) ei mõjuta Oja tn 3 kinnistu niiskusrežiimi.

2) Eesti Veeprojekt OÜ eksperdiarvamuse põhjal ei saa järeldada, et Nõo Veskijärve paisutusel

polnud ega ole mingit mõju kaebaja kinnistu maa niiskusrežiimile. Kuigi eksperdid on leidnud, et

kinnistu maa niiskusrežiimi mõjutab Voika tänava truubi ummistus, ei saa järeldada paisutuse mõju

puudumist.

3) VeeS § 17 lg-st 1 tulenev nõue saada enne veekogu paisutamist selleks kirjalik nõusolek

maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, on imperatiivne. Seadusest ei nähtu, et

paisutamist kavandaval isikul oleks võimalik kirjalikku nõusolekut asendada pealesunnitud korras

muude leevendavate meetmetega. Seadusesätte eesmärgiks on ettevaatusprintsiibist lähtudes eelkõige

negatiivsete muutuste ja kahjude ennetamine, mitte nende hilisem kõrvaldamine.

4) Keskkonnaametil puudus VeeS § 17 lg-st 1 tuleneva nõude täidetuks lugemisel võimalus kaaluda

vee erikasutusloa väljastamisel konkureerivaid maaomanike ja avalikke huve.

14. Keskkonnaamet esitas Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles taotles

Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punktide 2 ja 3 tühistamist ning Tartu Halduskohtu

11. veebruari 2016. a otsuse jõusse jätmist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

15. Keskkonnaamet põhjendab kassatsioonkaebust järgmiselt.

1) Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et Nõo Veskijärve paisutamine mõjutab kaebaja kinnistu

maa niiskusrežiimi. Kohus on tuginenud kahele eksperdihinnangule, kuid on jätnud tähelepanuta

muud olulised tõendid, mille Keskkonnaamet on kogunud vee erikasutusloa muutmise menetluses.

Eksperdihinnangute kõige olulisemad osad on konkreetsed veetasemete mõõtmistulemused erinevatel

aegadel ja erinevates kohtades ning kaebaja kinnistu pinnase geoloogilise ehituse analüüs. Neid

tõendeid tuleb hinnata kogumis koos muude haldusmenetluses kogutud tõenditega. Ringkonnakohus

on piirdunud eksperdiarvamuses esinevate erinevat tõlgendamist võimaldavate sõnastuste analüüsiga.

Tõendid kinnitavad, et paisutamine ei mõjuta kaebaja kinnistu maa niiskusrežiimi.

2) Kaebaja kinnistuga piirnevas Nõo ojas ei ole tuvastatud Nõo Veskijärve rajamise järel veetaseme

muutust, mis võiks mõjutada kaebaja kinnistu niiskusrežiimi. Kaebaja kinnistu asub Veskijärvest 272

meetri kaugusel Nõo oja ääres. Nõo oja ei ole paisutamise järel kunagi väljunud oma sängist ega ole

esinenud üleujutusi. Pole tuvastatud, et paisutamine oleks avaldanud kaebaja kinnistule olulist mõju.

Kaebaja ei ole esitanud ainsatki tõendit selle kohta, kuidas paisutamine on väidetavalt mõjutanud

kinnistu niiskusrežiimi. Maa-ameti ajaloolisel kaardil (1938), aga ka 1998. aastal koostatud kaebaja

kinnistu mõõdistamisel koostatud maaüksuse plaanil on kaebaja kinnistul Nõo ojaga piirnev ala

tähistatud soona ja loodusliku rohumaana. Paisutamisest tulenevaid oletatavad keskkonnahäiringuid

pole tõendatud ning seetõttu ei saa ka eeldada, et kaebaja kinnistu maa niiskusrežiimi probleeme

saaks kõrvaldada paisutuse likvideerimisega.

3) Paisutuse mõjupiirkonna määrab Keskkonnaamet kui vee erikasutusloa andja. Paisutuse

mõjupiirkonda arvatakse need kinnistud, mille maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Seega peab

olema tuvastatud otsene seos paisutamise ja maa niiskusrežiimi muutuste vahel. Paisutuse

mõjupiirkonna määramine põhineb kaalutlusõigusel, kuivõrd eeldab tõendite kogumis uurimist ja

hindamist ning nende põhjal hinnangute andmist ja järelduste tegemist. Ringkonnakohus on leidnud,

et eksperdihinnangu põhjal ei saa järeldada, et Nõo Veskijärve paisutamisel polnud ega ole mingit

mõju kaebaja kinnistu maa niiskusrežiimile. Keskkonnaameti hinnangul on kohus asunud ameti eest

kaalutlusõigust teostama. Kohus ei saa haldusorgani eest otsustada paisutuse mõjupiirkonna üle.

16. Kaebaja leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata

või alternatiivselt muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata.

Kaebaja seisukohad kassatsioonkaebuse kohta on järgmised.

1) Paisutuse mõjupiirkonna määramine on fakti küsimus, mitte kaalutlusotsus. Kaebaja ei nõustu

kassaatori seisukohaga, et kohtulik kontroll paisutuse mõjupiirkonna määramise üle on piiratud ning

ringkonnakohus on ületanud HKMS § 158 lg-s 3 sätestatud kohtuliku kontrolli piire.

2) Paisutamise mõjupiirkonna määramisel tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Kaebaja leiab, et

Keskkonnaametil olid otsuse tegemise ajal ümberlükkamatud tõendid paisutamise kaudu kaebaja maa

niiskusrežiimi mõjutamise kohta. Keskkonnaamet on VeeS § 17 lg-t 1 valesti tõlgendanud. Seda sätet

tuleks kohaldada eelkõige enne paisutamise esmakordset lubamist. Selles olukorras pole võimalik

esitada tõsikindlaid tõendeid mõjude esinemise kohta. Mõjusid saab vaid prognoosida ning seega on

Vees § 17 lg 1 kohaldamine seotud teatava määramatuse ja ebakindlusega. Selles olukorras tuleks

lähtuda ettevaatuspõhimõttest ja kahtluse korral nõuda loa taotlejalt maaomaniku nõusoleku küsimist.

Ettevaatuspõhimõttest tuleb lähtuda ka juhul, kui tegemist on paisutamise jätkamise loa taotlemisega.

Maaomanik ei pea tõendama, et paisutamine on ainus tema maa niiskusrežiimi mõjutav tegur.

Vastustaja peab olema veendunud selles, et paisutamisel ei ole mõju maa niiskusrežiimile.

3) Paisutamise mõju kaebaja kinnistule on erinevate tõendite abil tuvastatud. Kaebaja nõustub

ringkonnakohtu järeldusega, et paisutamisel on mõju kaebaja kinnistule ja seega on nõutav tema

nõusolek vee erikasutusloa andmiseks.

17. Keskkonnaamet vastas kaebaja eelnimetatud seisukohtadele ja asus järgmistele seisukohtadele.

1) Paisutuse mõjupiirkonna määramine põhineb kaalutlusõigusel. Keskkonnaamet on sellel

seisukohal seetõttu, et paisutuse mõjupiirkonna määramine põhineb kaalutlusõigusel tõendite

kogumis uurimise ja hindamise vajalikkuse tõttu. Keskkonnaamet peab kaalutlema, milline tõend on

usaldusväärsem ja kindlam. Paisutuse mõjupiirkonna määramine eeldab kogutud tõendite põhjal

hinnangute andmist ja järelduste tegemist. Vaidlusalusel juhul on Keskkonnaamet tõendite alusel

paisutuse mõjupiirkonna määranud ning tuvastanud, et kaebaja kinnistu, mis ei piirne Nõo

Veskijärvega ja asub sellest 272 meetri kaugusel, ei ole mõjutatud paisutamisest. Paisutuse

mõjupiirkonna tuvastamisel lähtub Keskkonnaamet haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 6, mille

kohaselt peab haldusorgan välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja

vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Seadus ei sätesta, milliseid tõendeid peab

Keskkonnaamet selles menetluses koguma. HMS § 5 lg 1 kohaselt määrab menetlustoimingu vormi

ja muud haldusmenetluse üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega

ei ole sätestatud teisiti. Järelikult peab Keskkonnaamet paisutuse mõjupiirkonna määramisel teostama

kaalutlusõigust.

2) Tõendid kinnitavad, et paisutamine ei mõjuta kaebaja kinnistu maa niiskusrežiimi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. VeeS § 17 lg 1 kohaselt peab paisutamist kavandaval isikul olema veekogu paisutamiseks kirjalik

nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Kolleegium mõistab

nimetatud sätet selliselt, et nõusoleku peab paisutamist kavandav isik taotlema juhul, kui paisutamine

on vahetuks või ka kaudseks mõjuriks, mis tingib maa niiskusrežiimi ebasoodsa muutumise.

Nimetatud sätte eesmärgiks on luua isikule lisavõimalusi tema varaliste õiguste kaitseks veekogu

paisutamise tõttu tekkinud maa niiskusrežiimi muutumisest tulenevate ebasoodsate tagajärgede eest.

Teisiti öeldes, isiku nõusolekut on vaja juhul, kui tema vara (maa) puhul on tuvastatav keskkonna-

seadustiku üldosa seaduse § 3 lg 1 tähenduses paisjärve rajamisest tingitud keskkonnahäiring.

Veekogu paisutamiseks vee erikasutusloa andmisel peab haldusorgan VeeS § 17 lg-s 1 nimetatud

asjaoludel kontrollima sellise nõusoleku olemasolu. Seega on paisutamisest mõjutatud maa omaniku

nõusoleku saavutamine vee erikasutusloa andmise eelduseks.

19. Kehtivast õigusest ei tulene, et maaomanikul oleks kohustus oma omandit kahjustavat mõju

taluda ja selleks nõusolekut anda. Siiski peab rõhutama, et maaomanikul puudub absoluutne õigus

keelduda veekogu paisutamiseks nõusoleku andmisest. Omaniku õigused võivad olla kitsendatud

seadusega, aga ka teiste isikute õigustega või avalike huvidega. Maaomaniku keeldumine nõusoleku

andmisest on ületatav kohtumenetluses. Riigikohus on leidnud, et kohus saab nõusoleku tsiviil-

seadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 esimese lause alusel

asendada (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11). Kohus lahendab nõude esmajoones huvide

kaalumise teel.

20. Kuigi veekogu paisutamiseks nõusoleku saamise kohustus on pandud paisutamist kavandavale

isikule, saab paisutamisega mõjutatud isikute ringi reaalselt määrata vee erikasutusluba väljastav

haldusorgan, st Keskkonnaamet paisutamise mõjupiirkonna määramise kaudu. Õiguslikult ei ole

sellise mõjupiirkonna määramise menetlus eraldi reguleeritud, välja arvatud juhul, kui seaduses

sätestatud alustel ja korras tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamise menetlus. Kuigi eriregulatsiooni

ei ole, peab haldusorgan sellise mõjupiirkonna määramisel lähtuma uurimispõhimõttest ning

tõendamismenetluse reeglitest. Ekslik on seisukoht, et haldusorganil on seejuures laialdane

kaalutlusõigus. Kui Keskkonnaamet tuvastab, et maa-alal avaldub keskkonnahäiring, kuulub see

vältimatult sellisesse mõjupiirkonda ning tuleb kohaldada VeeS § 17 lg-t 1.

21. Kaebaja väitel tulnuks praegusel juhul mõjupiirkonna määramisel kohaldada ettevaatusprintsiipi.

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 11 näeb ettevaatuspõhimõtte kohaldamise alusena eelkõige

keskkonnariski olemasolu, st olukorda, kus on võimalik vähendamist vajav keskkonnahäiring. Seega

eeldab ka ettevaatusprintsiibi kohaldamine keskkonnahäiringu või selle piisava tõenäosuse

tuvastamist. Mõjupiirkonna määramine saab tugineda konkreetsetele arvutustele, mõõtmistele, aga ka

teaduse ja praktika seisukohtadele. Samas on paljudel juhtudel tegemist siiski n-ö prognoosotsusega,

mille puhul on ettevaatuspõhimõte otsustamise üheks kriteeriumiks. Praegusel juhul tuleb arvestada,

et tegemist on juba pikka aega toimiva objektiga, mille mõjusid saab hinnata eelkõige

tõendamismenetluses. Tuleb rõhutada, et ettevaatuspõhimõtte kohaldamise kaudu ei kõrvaldata

tõendamismenetluse puudusi.

22. Selles kohtuasjas on üheks keskseks küsimuseks, kas paisutamine avaldab mõju kaebaja

kinnistule. Kaebaja, aga ka ringkonnakohus on leidnud, et selline negatiivne mõju on

kohtumenetluses tõendatud. Kassaator väidab vastupidist. HKMS § 229 lg 1 kohaselt kontrollib

Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus on otsuses õigesti kohaldanud

materiaalõiguse norme ning järginud otsuse tegemisel menetlusõiguse norme. Seejuures on

Riigikohus üldjuhul seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega. Need piirangud ei laiene

aga juhtudele, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu

tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme (HKMS § 229 lg 3). Kolleegium leiab, et

ringkonnakohtu järeldus selle kohta, et paisutamine mõjutab kaebaja maa niiskusrežiimi, ei tugine

asjas hinnatud tõenditele. Kolleegium rõhutab, et konkreetse paisutamise asjaolusid, sh paisutuse

eelnevat kestust arvestades ei piisa mõjuala piiritlemisel pelgalt kahtlusest. Asjaolude tuvastamisel

kohaldatav tõendamisstandard peaks olema vähemalt olulise tõendi tasemel. Selles asjas

kohaldatavale tõendamisstandardile vastavat olulist tõendit, millest saaks teha järelduse fakti (s.o

mõju maa-alale) olemasolu kohta, esitatud ei ole.

Ringkonnakohus on arvesse võtnud Kobras AS eksperdiarvamust ning järeldanud, et paisutus ei

mõjuta olulisel määral kaebaja kinnistut (otsuse punkt 18). Ringkonnakohtu hinnatud Eesti

Veeprojekt OÜ eksperdihinnangust nähtub, et paisutuse mõju (truubi ummistuse tingimustes) tuleb

lugeda olematuks (otsuse punkt 19). Ringkonnakohtu väitel ei saa Eesti Veeprojekt OÜ

eksperdiarvamuse põhjal aga järeldada, et Nõo Veskijärve paisutusel ei ole mingit mõju kaebaja

kinnistu maa niiskusrežiimile (otsuse punkt 20). Samas ei ole ringkonnakohus sellise mõju olemasolu

või puudumist kinnitavad muid tõendeid kogunud ega hinnanud. Ringkonnakohus tühistas kaebaja

vaidlustatud Keskkonnaameti 24. aprilli 2015. a korralduse, kuid kolleegiumi arvates ei ole pelgalt

ringkonnakohtu hinnatud ekspertiisiakti väidetele tuginedes võimalik järeldada, et VeeS § 17 lg 1

kohaldamise eeldused on täidetud. Ringkonnakohtu lahendi resolutsioon ei tugine asjas hinnatud

tõenditele. Kolleegiumi hinnangul ei vasta ringkonnakohtu otsus seetõttu HKMS § 165 lg 1 p 1

nõuetele ja on põhjendamisvigadega. Tegemist on olulise menetlusõiguse rikkumisega, mis HKMS

§ 230 lg 4 alusel toob kaasa kohtulahendi tühistamise.

23. Kolleegium tühistab Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2016. a otsuse haldusasjas nr 3-15-

1329 resolutsiooni punktid 2 ja 3 ning saadab asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale

kohtule. Kaebaja 24. aprillil 2017 Riigikohtule esitatud kirjal, millega ta soovis avaldada Oja tn 3

elanike seisukohti, ei ole asjas tähtsust HKMS § 62 lg 2 mõttes. Kiri tagastatakse.

(allkirjastatud digitaalselt)