3-4-1-3-17 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-3-17

Määruse kuupäev

18. mai 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris, Indrek

Koolmeister, Saale Laos, Tambet Tampuu

Kohtuasi

Riigikogu valimise seaduse § 51 põhiseaduslikkuse kontroll

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2017. a otsus asjas

nr 3-15-584

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu taotlus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskond kohustas

19. veebruari 2015. a ettekirjutusega Artur Talvikut lõpetama Riigikogu valimise seaduse (RKVS) §-s

51 sätestatud poliitilise välireklaami keelu rikkumise. Ettekirjutuse kohaselt oli 18. veebruaril 2015,

s.o poliitilise välireklaami keelu ajal, Tallinnas Rataskaevu 16 juures mootorsõidukil Mitsubishi

registreerimismärgiga 078 MHM reklaam „talvik.ee“ ning Riigikokku kandideeriva A. Talviku

foto/kujutis koos kleebisega „Vali kass Artur!“. Reklaamplakat „talvik.ee“ ja A. Talviku foto olid

nähtavad avalikus ruumis, seega oli tegemist välireklaamiga. Nimi Talvik ja fotol kujutatud isik olid

üheselt seostatavad Riigikogu valimisel kandideeriva A. Talvikuga. Tõika, et tegu on poliitilise

välireklaamiga, kinnitas sõidukil olnud kleebis „Vali kass Artur!“.

2. Ettekirjutuse kohaselt tuli reklaamid kirjaga „talvik.ee“ ja A. Talviku foto/kujutis sõidukilt

eemaldada hiljemalt 19. veebruaril 2015 kell 17.00. Ettekirjutuses hoiatati, et ettekirjutuse täitmata

jätmisel või mittenõuetekohasel täitmisel rakendatakse sunniraha või asendustäitmist. A. Talvik täitis

ettekirjutuse.

3. A. Talvik esitas 10. märtsil 2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 19. veebruari 2015. a

ettekirjutuse tühistamiseks ja leidis, et ettekirjutuse aluseks olev RKVS § 51 on vastuolus

põhiseaduse (PS) §-dega 32 ja 45 ning § 60 lg-ga 2. Poliitilise välireklaami keeld riivab

ebaproportsionaalselt kaebaja omandiõigust ja väljendusvabadusõigust koostoimes

kandideerimisõigusega. PS § 32, § 45 ja § 60 lg 2 kaitsevad kaebaja õigust eksponeerida enda

omandil enda kujutist ja nime.

3.1. Kaebaja kandideeris 2015. aastal Riigikogusse. Sõiduauto kleebised informeerisid valijat tema

kandidatuurist. Kaebajal ei olnud võimalik teha laiaulatuslikku tele-, raadio-, interneti- ja

ajakirjanduskampaaniat, nagu seda said teha riigieelarvest toetust saavad parlamendierakonnad.

3.2. Poliitilise välireklaami keeld ei ole sobilik vahend sellega taotletavate eesmärkide saavutamiseks.

Kõnealune meede ei vähenda raha osakaalu tähtsust valimiskampaanias ega suurenda sisulise

poliitilise argumentatsiooni osakaalu. See ei vabasta avalikku ruumi ka liigsest välireklaamist ega

vähenda valijate kohatut mõjutamist. Liigseks välireklaamiks ei saa pidada isiklikul sõiduautol

olevaid kandidaadi pildi ja domeeninimega kleebiseid. Poliitilise välireklaami keelustamine ei ole

kümme aastat pärast seaduse vastuvõtmist enam sobiv vahend avaliku ruumi valimisreklaamist

vabastamiseks. Samuti ei ole meede vajalik sellega taotletavate eesmärkide saavutamiseks ega ka

mõõdukas võrreldes kaebaja õiguste riive intensiivsusega.

4. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata ja leidis, et Riigikohtu üldkogu on 1 juuli 2010. a otsuses

asjas nr 3-4-1-33-09 avanud RKVS § 51 sisu ning analüüsinud selle võimalikku vastuolu

põhiseadusega. Riigikohtu üldkogu jõudis järeldusele, et RKVS § 51 ei ole vastuolus põhiseadusega.

Sellel kohtuotsusel oli ka kolm eriarvamust, kuid need ei muuda Riigikohtu lõplikku seisukohta.

Riigikohus oli seisukohal, et poliitilise välireklaami keeld on vajalik seadusandja seatud eesmärkide

saavutamiseks. Riigikogu valimise seaduse seletuskirja ja eelnõu menetluses väljendatud

seisukohtade kohaselt on kõnealuse sätte eesmärk vähendada raha osakaalu poliitilise võimu

saavutamisel, suurendada sisulise poliitilise argumentatsiooni osakaalu ja vabastada avalik ruum

liigsest välireklaamist, mis võib tekitada avalikkuse vastumeelsust poliitilise reklaami ja poliitika

vastu tervikuna. Kõigi nende eesmärkide taga on riigi kohustus sätestada hääletamis- ja

kandideerimisõiguse kasutamiseks vajalikud tingimused lähtuvalt valimiste vabaduse, ühetaolisuse,

üldisuse, otsesuse ja hääletamise salajasuse põhimõtteist. Poliitilise välireklaami keelu võimalik

ebatõhusus ei saa aga olla aluseks selle põhiseadusvastaseks tunnistamisele.

5. Tallinna Halduskohus jättis 11. aprilli 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata.

5.1. Kohus tuvastas, et 18. veebruaril 2015, s.o poliitilise välireklaami keelu ajal, olid A. Talvikule

kuuluval sõiduautol kleebised tema enda fotokujutisega ja kirjaga „talvik.ee“. Kuna RKVS § 51

sätestab, et poliitiline välireklaam on aktiivse agitatsiooni ajal keelatud, rikkus kaebaja poliitilise

välireklaami keeldu.

5.2. Kohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et ettekirjutuse aluseks olev RKVS § 51 on vastuolus

PS §-dega 32 ja 45 ning § 60 lg-ga 2. Seejuures tugines halduskohus Riigikohtu üldkogu 1. juuli

2010. a otsusele asjas nr 3-4-1-33-09 ja märkis, et kaebaja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis

annaks alust asuda praeguses vaidluses Riigikohtust erinevale seisukohale.

6. 11. mai 2016. a apellatsioonkaebuses taotles A. Talvik halduskohtu 11. aprilli 2016. a otsuse

tühistamist, kaebuse rahuldamist ja vastustajalt kaebaja menetluskulude väljamõistmist.

6.1. A. Talviku hinnangul oli halduskohtu otsus otseses vastuolus Riigikohtu üldkogu viidatud otsuse

punktiga 71, kus Riigikohus ei välistanud seda, et konkreetse normikontrolli raames võib

välireklaami keeld osutuda põhiseadusvastaseks.

6.2. Halduskohtu otsus on vastuolus ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega asjas nr 3-1-1-69-

11. Selles otsuses leiti, et poliitilise välireklaami keeld tungib osas, milles see laieneb kandidaadi

kasutuses olevatele esemetele, tavapärasest suuremal määral privaatsfääri ja väljendusvabaduse ning

omandipõhiõiguse tuumikalasse ning võib seetõttu olla põhiseadusega vastuolus. Kuigi Riigikohtu

juhised teistes asjades ei ole halduskohtule juriidiliselt siduvad, ei ole põhjendatud lahendites esitatud

õiguse tõlgendusi puuduvataid kaalutlusi lihtsalt eirata, ilma et kohus neid sisuliselt ümber lükkaks.

7. PPA palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

7.1. Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et välireklaami keelamine aktiivse agitatsiooni ajal ei välista

vaadete või programmi tutvustamist muudes kanalites. Seega võib kaebaja omandiõigus olla küll

riivatud, kuid see riive on mõõdukas ja vajalik, saavutamaks seadusandja kavandatud eesmärki.

7.2. PPA hinnangul on poliitilise välireklaami keeld sobiv, vajalik ja mõõdukas. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. oktoobri 2011. a otsuses asjas nr 3-1-1-69-11 väljendatud seisukohad ei ole

asjakohased. Kaebaja jättis tähelepanuta, et selles asjas pandi menetlusalusele isikule süüks kohalike

omavalitsuste valimiste kampaania käigus toime pandud õigusrikkumist. Riigikohus eristas need

valimised selgelt Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistest.

7.3. Isiklikus kasutuses võib olla väga suuri esemeid, sh transpordivahendeid. Kui lubada

välireklaami isiklikus kasutuses olevatel esemetel, siis on kandidaadil võimalik rentida näiteks

kahekorruseline buss, katta see enda reklaamiga ja parkida käidavasse piirkonda. Arvestades seda, et

suurema erakonna liikmetel on ka suuremad rahalised võimalused, siis ei aitaks välireklaami

lubamine isiklikus kasutuses olevatel esemetel väiksemaid erakondi, vaid annaks lisavõimaluse just

suurematele.

TALLINNA RINGKONNAKOHTU MÄÄRUS

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. veebruari 2017. a otsusega halduskohtu 11. aprilli 2016. a

otsuse. Ringkonnakohus oli seisukohal, et RKVS § 51 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see

keelab erakonna nimekirjas kandideeriva isiku poliitilise välireklaami aktiivse agitatsiooni ajal

isiklikus kasutuses oleval sõiduautol. Seetõttu tühistas kohus PPA 19. veebruari 2015. a õigusvastase

ettekirjutuse.

8.1. Riigikohtu üldkogu asus otsuses asjas nr 3-4-1-33-09 seisukohale, et RKVS §-s 51 sätestatud

poliitilise välireklaami keeld riivab esinduskogu valimistega seotud hääletamisõigust,

kandideerimisõigust koostoimes väljendusvabadusega, ettevõtlusvabadust, omandipõhiõigust ja

erakonna tegevusvabadust. Lisaks leidis üldkogu, et põhiseadus ei välista nimetatud põhiõiguste ja

-vabaduste piiramist järgmistel eesmärkidel:

1) valimiskampaania kulude vähendamisega raha osakaalu vähendamine poliitilise võimu

saavutamisel ja erakondade, üksikkandidaatide ja valimisliitude võrdsuse tagamine;

2) sisulise poliitilise argumentatsiooni osakaalu suurendamine;

3) avaliku ruumi vabastamine liigsest välireklaamist, mis võib tekitada avalikkuse vastumeelsust

poliitilise reklaami ja poliitika vastu tervikuna;

4) valijate kohatu mõjutamise vähendamine välireklaamis kasutatavate mõjutusmeetoditega.

8.2. Üldkogu leidis, et poliitilise välireklaami keeld on sobiv, vajalik ja mõõdukas meede nimetatud

eesmärkide saavutamiseks. Samas märkis üldkogu, et kuigi abstraktse normikontrolli menetluses

osutus keeld põhiseaduspäraseks, ei välista see konkreetset normikontrolli.

8.3. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus otsuses asjas nr 3-1-1-69-11 seisukohale, et konkreetse

juhtumi asjaoludest lähtuvalt võib poliitilise välireklaami keeld osutuda mingis osas

põhiseadusvastaseks. Kolleegium kahtles, kas kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse

(KOVVS) §-s 61 sätestatud poliitilise välireklaami keeld on üldkogu osutatud eesmärkide

saavutamise abinõuna põhiseaduspärane ka osas, milles see võtab kohalikel valimistel kandideerivalt

isikult õiguse reklaamida oma kandidatuuri tema isiklikus kasutuses olevatel esemetel, sh sõiduautol

või ka näiteks rõivastel, mida kandidaat kannab.

8.4. Toetudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viidatud lahendi seisukohtadele, leidis

ringkonnakohus, et RKVS § 51 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see keelab erakonna

nimekirjas kandideeriva isiku poliitilise välireklaami aktiivse agitatsiooni ajal kandidaadi isiklikus

kasutuses oleval sõiduautol, sest selline keeld ei aita kaasa Riigikohtu üldkogu 1. juuli 2010. a

otsuses nimetatud eesmärkide saavutamisele.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

9. Õiguskantsleri hinnangul on RKVS § 51, Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 51 ja

KOVVS § 61 põhiseadusega vastuolus osas, milles need keelavad kandideeriva isiku poliitilise

välireklaami aktiivse agitatsiooni ajal kandidaadi isiklikus kasutuses olevatel vallasasjadel.

Õiguskantsler leiab, et regulatsioon ei piira mõõdukalt põhiõiguseid. Kandidaadi isiklikus kasutuses

olevatel vallasasjadel poliitilise välireklaami tegemise lubamist ei saa pidada valimisdebati

sisulisemaks muutmist takistavaks, ka ei pruugi välireklaami keeld aidata vähendada

kampaaniakulusid, kuna välireklaam on üks odavamaid reklaamimise viise ning eriti odav on

reklaami tegemine kandidaadile kuuluvatel asjadel. Kuna välireklaam on suhteliselt odav, riivab see

keeld eriti intensiivselt väiksemate rahaliste võimalustega kandidaatide õiguseid. Seetõttu ei ole

poliitilise välireklaami keeld mõõdukas ja põhiseaduspärane vähemalt osas, milles see takistab

poliitilise välireklaami tegemist kandidaadi isiklikus kasutuses olevatel vallasasjadel.

10. Justiitsminister on seisukohal, et kohaldatud norm ei ole asjassepuutuv põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lg 1 tähenduses ning seetõttu tuleb taotlus jätta läbi

vaatamata. Justiitsminister leiab, et juhul, kui kohaldatud norm on kohtu hinnangul siiski

asjassepuutuv, on RKVS § 51 põhiseadusega kooskõlas.

10.1. Minister selgitab, et A. Talvik esitas halduskohtule tühistamiskaebuse, milles soovis

ettekirjutuse tühistamist selle vastuolu tõttu põhiseadusega. A. Talvik oli kaebuse esitamise hetkeks

aga ettekirjutuse täitnud ja sõidukilt reklaamina käsitatud teabe eemaldanud. Justiitsministri

hinnangul sai kohus tühistamiskaebuselt üle minna tuvastamiskaebusele vaid kaebaja taotlusel ja

tema põhjendatud huvi korral. Kuna sellist taotlust ei esitatud, tuli menetlus lõpetada.

10.2. Mõistliku ja tasakaalustatud lahenduse leidmiseks tuleks poliitilise välireklaami ja selle

piirangute sisustamisel lähtuda valimisseaduste ja reklaamiseaduse (RekS) süstemaatilisest

tõlgendamisest. Reklaamiseaduse järgi tuleb eristada reklaami ja muud teavet, millega ei kutsuta üles

kandidaadi poolt hääletama või ühte poliitilist ideed eelistama. Ei ole mõistlik järeldada, et mistahes

erakonda, valimisliitu või kandideerivat isikut puudutava teabe avaldamine saaks olla käsitatav

poliitilise välireklaamina. RKVS § 51 süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendusega on võimalik jõuda

tulemuseni, kus ka konkreetsel juhul ei saa poliitilise välireklaami piirangut pidada ülemäära

koormavaks.

10.3. Poliitilise välireklaami piirangu mõõdukuse hindamisel on oluline, et erakonnal, valimisliidul

või kandideerival isikul on RekS § 2 lg 2 p 4 alusel võimalik avaldada oma nimi ja kontaktandmed

poliitilist välireklaami tegemata ja kutsumata otseselt või kaudselt üles enda poolt hääletama või

teatud poliitilist vaadet eelistama.

11. PPA leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht on väär. RKVS § 51 ei ole põhiseadusega

vastuolus osas, milles see keelab erakonna nimekirjas kandideeriva isiku poliitilise välireklaami

aktiivse agitatsiooni ajal kandidaadi isiklikus kasutuses oleval sõiduautol. Juhul kui lubada reklaam

kandidaadi isiklikus kasutuses oleval sõiduautol, siis peaks olema võimalik tuvastada, kes on

konkreetse sõiduauto kasutaja. Praegu seda teha ei saa, sest liiklusregistri pidamise põhimääruse § 9

sätestab üheselt, et registriandmetel ei ole õiguslikku tähendust. Seega, juhul kui avalikku kohta

pargitakse sõiduk, millel on valimisreklaam, ei ole politseil kuidagi võimalik tuvastada selle sõiduki

kasutajat, sest ta ei saa tugineda liiklusregistri andmetele sõiduki omaniku või kasutaja kohta.

12. Riigikogu põhiseaduskomisjon leidis, et RKSV §-s 51 sätestatud keeld, mille kohaselt ei või

aktiivse agitatsiooni ajal erakonna nimekirjas kandideeriva isiku isiklikus kasutuses oleval sõiduautol

eksponeerida poliitilist välireklaami, on kooskõlas PS § 60 lg-ga 2 koostoimes §-dega 45 ja 32.

13. A. Talvik täiendavat seisukohta ei esitanud.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE

14. Riigikogu valimise seaduse § 51„Poliitilise välireklaami keeld“:

„Üksikkandidaadi, erakonna või erakonna nimekirjas kandideeriva isiku või nende logo või muu

eraldusmärgi või programmi reklaamimine hoonel, rajatisel, ühistranspordivahendi või takso sise- või

välisküljel ning muu poliitiline välireklaam on aktiivse agitatsiooni ajal keelatud.

[RT I 2005, 37, 281 - jõust. 10.07.2005]“

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Poliitilise välireklaami piirang tuleneb RKVS §-st 51. Riigikohtu üldkogu leidis 1. juulil 2010

asjas nr 3-4-1-33-09 tehtud otsuses, et kuigi abstraktse normikontrolli menetluses on poliitilise

välireklaami keeld põhiseaduspärane, ei välista see konkreetset normikontrolli.

16. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses hindab Riigikohus PSJKS § 14 lg 2 alusel esmalt, kas

tegemist on asjassepuutuva normiga ehk seda, kas kohus pidi tegelikult põhiseadusvastaseks

tunnistatud norme kohaldama.

17. Justiitsminister leiab, et RKVS § 51 ei ole asjassepuutuv säte seetõttu, et kohus ei saanud minna

tühistamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele (vt p 10.1). Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

A. Talviku kaebusest Tallinna Halduskohtule nähtub, et tema sooviks oli ettekirjutuse tühistamine ja

selle aluseks olnud õigusnormi põhiseaduspärasuse kontrollimine. Isegi siis, kui leida, et halduskohus

oleks pidanud formaalselt muutma menetluse eset ja selgitama kaebajale tema kaebevõimalusi, oleks

ka järgneva tuvastamiskaebuse lahendamisel tulnud kohtul lahendada kaebaja taotlus RKVS § 51

põhiseaduspärasuse hindamiseks. Seega ei takista justiitsministri arvamuses märgitu normikontrolli

lubatavust.

18. Sätte asjassepuutuvuse üle otsustamine eeldab PSJKS § 14 lg 2 järgi mõnel juhul ka selle

hindamist, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud

põhiseadusvastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis näevad ette põhiseadusvastaseks

tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 18. mai 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-14-15, p 34). Praeguses asjas tuleb RKVS § 51

asjassepuutuvuse üle otsustamiseks hinnata, kas ettekirjutuse kohaselt eemaldada tulnud A. Talviku

nimi ning domeeninimi on poliitiline välireklaam riigikogu valimise seaduse mõttes. Selleks tuleb

tõlgendada Riigikogu valimise seaduses sisalduvat poliitilise välireklaami mõistet koostoimes

reklaamiseadusega.

19. RekS § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse reklaamiseadust ka teistes seadustes reguleeritud reklaamile

niivõrd, kuivõrd teistes seadustes pole erisusi. Selliseks erisätteks reklaamiseaduse mõttes on ka

RKVS § 51, mis käsitleb poliitilist välireklaami. Riigikogu valimise seadus ei määratle, mis on

reklaam või poliitiline reklaam selle seaduse tähenduses ega ka muid selle reklaamiliigiga seotud

erisusi. Sellest seadusest tuleneb üksnes poliitilise välireklaami piirang aktiivse valimisagitatsiooni

ajal. Seega tuleb RKVS §-s 51 sisalduva poliitilise välireklaami mõiste sisustamisel juhinduda

reklaamiseaduses sätestatud reklaami mõistest. Kolleegiumi hinnangul tuleb selleks, et hinnata teabe

vastavust poliitilise välireklaami tunnustele, esmalt otsustada, kas tegemist on üldse reklaamiga

reklaamiseaduse mõistes. Teave, mis ei ole käsitatav reklaamina, ei saa olla vaadeldav ka poliitilise

välireklaamina.

20. RekS § 2 lg 1 p 3 kohaselt käsitatakse reklaamina teavet, mis on avalikustatud mis tahes

üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse

edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Mõiste „välireklaam“ on

määratletud RekS § 2 lg 1 p-s 8 kui avalikus kohas asuv või avalikust kohast jälgitav reklaam.

21. RekS § 2 lg 2 välistab teatud teabe käsitamise reklaamina. Selle sätte mõtteks on välistada

reklaamiseaduse kohaldamisalast informatsioon, mis võib küll esmapilgul näida reklaamina, kuid

mida vaatamata sellele siiski reklaamiks ei loeta. Nii ei käsitata RekS § 2 lg 2 p 4 kohaselt reklaamina

isiku majandus- või kutsetegevuses kasutatava sõiduki tähistust selle isiku nime, kontaktandmete,

kaubamärgi, domeeninime ja tegevusalaga. Oluline on silmas pidada, et PPA tegi A. Talvikule

ettekirjutuse eemaldada tema kasutuses olnud sõiduautolt vaid domeeninimi „talvik.ee“ ning

A. Talviku foto/kujutis, mis võimaldas seostada domeeninime ja selles sisalduvat perekonnanime just

Artur Talviku isikuga. A. Talviku kasutuses olnud sõidukile kantud ja PPA ettekirjutuses märgitud

teave ei ole aga RekS § 2 lg 2 p 4 kohaselt käsitatav reklaamina, kui sõidukit kasutati isiku majandus-

või kutsetegevuses. Seetõttu tuleb järgnevalt vastata küsimusele, kas ka valimistel kandideerimine

võib olla vaadeldav kandidaadi majandus- ja kutsetegevusena RekS § 2 lg 2 p 4 tähenduses.

22. Kolleegium nõustub justiitsministriga, et kuigi kandideerimine valimistel ei ole kandidaadi

majandus- ega kutsetegevus nende seaduste tähenduses, mis reguleerivad majandus- ja kutsetegevust,

on see samas erakonna põhitegevuse ja kandidaadi poliitilise tegevuse (nt kandideerimine, poliitiline

teavitustöö, suhtlemine valijatega ja erakonna piirkondlike organisatsioonidega) üks peamisi

vahendeid. Seetõttu tuleb kolleegiumi hinnangul RekS § 2 lg 2 p 4 tähenduses käsitada majandus- ja

kutsetegevusena ka erakonna või selle nimekirja kuuluva kandidaadi ja üksikkandidaadi poliitilist

tegevust. Seega välistab RekS § 2 lg 2 p 4 ja RKVS § 51 süsteemne tõlgendamine poliitilise

välireklaami keelu alt poliitiku kutsetegevuses kasutatava sõiduki tähistamise tema nime,

kontaktandmete, kaubamärgi, domeeninime ja tegevusalaga.

23. Eeltoodud põhjustel jõuab kolleegium RKVS § 51 ja RekS § 2 lg 2 p 4 koostoimes tõlgendades

järeldusele, et A. Talviku kasutatavale sõidukile poliitilise välireklaami keeld ei laienenud ja

RKVS § 51 ei keelanud selle sõiduki tähistamist PPA ettekirjutuses märgitud teabega. Eeltoodud

põhjustel ei ole RKVS § 51 praeguses asjas asjassepuutuv norm.

24. Kuna Riigikohus saab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses konkreetse normikontrolli

korras otsustada üksnes sellise normi põhiseaduspärasuse üle, mida asja lahendamiseks tuleb

kohaldada, ei saa Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu taotlust lahendada. Tallinna Ringkonnakohtu

taotlus tuleb PSJKS § 15 lg 1 p 6 alusel jätta rahuldamata.

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister, Saale Laos, Tambet Tampuu