3-3-1-98-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-98-16

Otsuse kuupäev

12. mai 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Viive Ligi, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld

Kohtuasi

Viktor Sukatskase kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Viktor Sukatskas

Vastustaja Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2016. a otsus haldusasjas

nr 3-14-52502

Menetluse alus Riigikohtus

Viktor Sukatskase kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Viktor Sukatskase kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 25. mai 2015. a ja Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2016. a

otsused haldusasjas nr 3-14-52502.

3. Teha uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt Viktor

Sukatskase kasuks välja 600 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks inimväärikust alandavates

tingimustes kinnipidamise eest Tallinna Vanglas ajavahemikel 22. veebruar 2011 kuni 28. mai

2013 ning 30. mai 2013 kuni 10. september 2013.

4. Mõista Tallinna Vanglalt Viktor Sukatskase kasuks välja menetluskulu 15 eurot.

5. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viktor Sukatskas (kaebaja) viibis Tallinna Vanglas (vastustaja) ajavahemikel 19. juuni 2008 kuni

30. aprill 2010, 22. veebruar 2011 kuni 28. mai 2013 ning 30. mai 2013 kuni 10. september 2013.

Ajavahemikul 22. veebruar 2011 kuni 7. märts 2012 oli kaebaja vahistatu. Teda süüdimõistev

kohtuotsus jõustus 29. veebruaril 2012. Ajavahemikul 8. märts kuni 2. mai 2012 viibis kaebaja

vangistusseaduse (VangS) § 14 lg 3 alusel lukustatud kambris. Alates 3. maist 2012 viibis kaebaja

kinnipeetavana vangla avatud osakonnas.

2. Kaebaja esitas 25. aprillil 2014 vastustajale kahjunõude, milles palus hüvitada eelnimetatud aja-

vahemikel inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju

26 500 eurot. Kaebaja leidis, et kambris polnud piisavalt ruumi ja ka muud tingimused olid halvad.

3. Tallinna Vangla tagastas kahjunõude ajavahemikke 19. juuni 2008 kuni 30. aprill 2010 ja

22. veebruar 2011 kuni 24. aprill 2011 puudutavas osas tähtaja rikkumise ja tähtaja ennistamise aluse

puudumise tõttu. Ajavahemikke 25. aprill 2011 kuni 28. mai 2013 ning 30. mai kuni 10. september

2013 puudutavas osas jättis vangla kahjunõude rahuldamata.

4. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt 15 994 euro ja 80 sendi väljamõistmiseks

vanglale esitatud taotluses märgitud ajavahemikel tekitatud kahju eest. Kaebajat hoiti inimväärikust

alandavates tingimustes: kambris ühe isiku kohta olnud põrandapinna suurus, pesupesemise

tingimused ja valgustus ei vastanud nõuetele, kambris oli rõske.

5. Tartu Halduskohus tagastas 7. novembri 2014. a määrusega kaebuse ajavahemikku 19. juuni 2008

kuni 30. aprill 2010 puudutavas osas. Määrus on jõustunud.

6. Tartu Halduskohus luges kahjunõude ajavahemikku 22. veebruar 2011 kuni 24. aprill 2011

puudutavas osas tähtaegseks. Kohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitise kogu ajavahemiku eest 776 eurot ja 50 senti. Kohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult

järgmised.

6.1. Kaebaja viibis Tallinna Vangla kinnise osakonna kambrites asjakohasel ajavahemikul 435 päeval,

millest 344 päeval jäi kaebaja isiklikus kasutuses olnud põrandapind alla 3 m² (2,43–2,93 m²).

Vanglas kinnipeetavana avatud sektsioonis viibides jäi asjakohastes kambrites põrandapind

kinnipeetava kohta 483-päevase ajavahemiku puhul 177 päeval alla 3 m² (2,93 m², kambris ei olnud

WC-d). Ülejäänud päevadel oli kaebajale tagatud kambris rohkem kui 3 m² põrandapinda.

6.2. Kinnises osakonnas olles viibis kaebaja enamiku kinnipidamisajast kambris, mis oli alla 3 m²,

ning vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi vähesuse leevendamiseks. Avatud osakonnas

olid kaebajal väljaspool kambrit suhteliselt avarad liikumisvõimalused, samas tuleb arvestada tualeti

kasutamise korraldust, sest kaebaja kambrites puudus avatud osakonnas viibimise ajal WC. Teisi

kaebaja esile toodud kinnipidamistingimuste rikkumisi ei esinenud.

6.3. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista 776 eurot ja 50 senti. Kinnises eluosakonnas

viibitud aja eest, mil põrandapind ühe isiku kohta jäi alla 3 m² (344 päeva), tuleb välja mõista 688

eurot (2 eurot ühe päeva eest). Avatud osakonnas viibitud ajal oli kambri põrandapinna miinimum-

nõude rikkumine väheintensiivne (0,07 m²), mistõttu tuleb 177 päeva eest välja mõista 88 eurot ja 50

senti (0,5 eurot ühe päeva eest).

7. Vastustaja ja kaebaja esitasid mõlemad apellatsioonkaebused, milles palusid halduskohtu otsuse

vastavalt rahuldatud osas või rahuldamata jäänud osas tühistada. Vastustaja tõi apellatsioonkaebuses

välja, et kuna kahjunõue esitati 25. aprillil 2014, siis on halduskohus ekslikult pidanud kahjunõuet

tähtaegseks ka 25. aprillile 2011 eelnenud ajavahemiku puhul. Kaebaja õigusi ei ole rikutud, mistõttu

ei ole alust ka hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja hinnangul ei vastanud halduskohtu määratud

hüvitise suurus tekitatud kahju ulatusele ning seda tuleks suurendada.

8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ja jättis kaebaja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja tegi ise uue otsuse,

millega rahuldas kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitise 100 eurot ning kaebaja kantud menetluskuludest 2 eurot ja 48 senti. Kohtuotsuse

põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

8.1. Vangla on õigesti tagastanud kahjunõude ajavahemikku 22. veebruar 2011 kuni 24. aprill 2011

puudutavas osas. Arvestades Riigikohtu seisukohti haldusasjas nr 3-3-1-68-15, ei ole kaebaja

nimetatud ajavahemiku puhul kaebetähtaega järginud. Kitsad kinnipidamistingimused pidid kaebajale

olema kohe tajutavad ja nende ilmnemisest hakkas kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema. Kaebaja

esitas kahjunõude vanglale 25. aprillil 2014 ja saab nõuda hüvitist vaid sellele päevale eelnenud

kolme aasta eest. Tähtaja ennistamise aluseid ei esine. Kuna kaebaja ei ole ajavahemiku 22. veebruar

2011 kuni 24. aprill 2011 osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust, tuleb kahjunõue jätta

selles osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 ning § 151 lg 1 p 1 alusel läbi

vaatamata.

8.2. WC- ja mööblialune pind tuleb arvestada kambri üldpinna sisse (Riigikohtu lahendid haldus-

asjades nr 3-3-1-21-16 ja 3-3-1-16-16). Vastustaja andmete kohaselt on asjakohastel ajavahemikel

kaebaja isiklikus kasutuses olnud põrandapind 2 päeval 2,87 m², 120 päeval 2,67 m², 1 päeval 2,7 m²,

95 päeval 2,65 m², 11 päeval 2,8 m² ning 177 päeval 2,93 m². Ülejäänud päevadel oli kaebajal

isiklikku põrandapinda üle 3 m². Kaebaja viibis 25. aprillist 2011 kuni 2. maini 2012 vanglas

lukustatud kambrites ning alates 3. maist 2012 kinnipeetavana avatud osakondades. Teisi puudusi

peale ebapiisava põrandapinna kambrites ei esinenud.

8.3. Lukustatud kambrites oli kaebajale tagatud vähemalt 2,65 m² põrandapinda ning kaebaja ei

viibinud järjest nendes tingimustes. Esines ka ajavahemikke, mil kaebaja isiklikus kasutuses olnud

põrandapind oli märgatavalt suurem kui 3 m². Need ajavahemikud pidid ruumipuudust leevendama.

Asjaolu, et kaebaja ei esitanud ruumipuuduse kohta ühtegi kaebust, viitab üheselt sellele, et riive

polnud intensiivne. Arvestades õiguste rikkumise ulatust ja intensiivsust, on kohaseks hüvitiseks 100

eurot.

8.4. Avatud osakonnas viibitud ajavahemikul oli ruumikitsikus sedavõrd marginaalne, et seda oli

raske tajudagi ning kaebajal oli võimalus viibida väljaspool kambrit. Seepärast pole vaja kaebajale

rahalist hüvitist määrata.

8.5. Arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni (0,62%), tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja

mõista kantud menetluskuludest 2 eurot ja 48 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja rahuldada

kaebuse täies ulatuses või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub

kaebaja jätta vastustaja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud kohtupraktikat eirates

ebaõigesti arvestanud kambri üldpinna sisse WC- ja mööblialuse pinna. Mitme kinnipeetavaga

kambris on soovitatav põrandapind ühe isiku kohta 4 m². Ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud

kahjunõude ajavahemikku 22. veebruar kuni 24. aprill 2011 puudutavas osas läbi vaatamata.

Tegemist oli jätkuva kinnipidamisega ning kaebaja ei pidanud mõistma kahju tekkimist nimetatud

ajavahemikul. Kuigi kaebaja tajus juba 2008. aastal, et tema kinnipidamistingimused ei ole nõuete-

kohased, ei osanud ta juriidiliste teadmisteta isikuna arvata, et võib esitada kahjunõude vangla vastu.

Seetõttu tuleb lähtuda riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud 10-aastasest tähtajast.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kassaator on seisukohal, et kahjunõude tähtaegsuse ning seeläbi kohustusliku kohtueelse

menetluse läbimise kontrollimisel tuleb lähtuda RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 10-aastasest, mitte

3-aastasest tähtajast. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. RVastS § 17 lg 3 näeb ette, et

kahjunõue tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle

põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul

kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Nimetatud normi sõnastusest nähtub, et

kui kahju tekkimine ning tekitanud isik on kahjunõude esitajale teada või pidi teada olema, kohaldub

kolmeaastane tähtaeg. Lisaks tuleb arvestada, et 10-aastane tähtaeg on maksimaalne ajavahemik, mil

kahjunõuet võib esitada. Kaebaja õigusteadmiste puudumine ei saanud kahjust teadasaamist ning

kahju põhjustanud isiku tuvastamist selles asjas mõjutada.

11. Kuigi ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas pidanud kaebaja kahju hüvitamise nõuet

ajavahemiku 22. veebruar kuni 24. aprill 2011 osas mittetähtaegseks ning vaide tagastamist selles

osas põhjendatuks, siis otsuse resolutsioon seda ei kajasta. Seetõttu on kohtuotsuse resolutsioon ja

põhjendused omavahel vastuolus, kuid kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue ajavahemiku 22.

veebruar kuni 24. aprill 2011 osas siiski ikka menetluses. Otsuse resolutsioonis on kohus kogu

vaidlusaluse ajavahemiku eest välja mõistnud 100 eurot kahjutasu.

12. Kaebaja kinnipidamine Tallinna Vangla erinevates kambrites oli jätkuv toiming. Kohtupraktikas

on selgitatud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3

sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei

saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (RKHK 3-3-1-

68-15, p 12). Kolleegium ei pea põhjendatuks ajavahemiku 22. veebruar kuni 24. aprill 2011

väljaarvamist kahjunõude aluse hulgast pelgalt seetõttu, et kaebaja esitas nõude vanglale 25. aprillil

2014. Halduskolleegium on 15. juuni 2015. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-20-15 märkinud, et

üldjuhul hakkab jätkuva toimingu puhul kaebetähtaeg kulgema pärast jätkuva toimingu lõppemist,

aga kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming,

hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. Näiteks, kui isiku

kinnipidamistingimused on vangistuse kestel muutunud, saab erinevates tingimustes toimunud

kinnipidamised lugeda erinevateks toiminguteks. Halduskohtu seisukoht, et kahjunõue ajavahemiku

22. veebruar kuni 24. aprill 2011 osas on tähtaegne, on kooskõlas eespool tsiteeritud Riigikohtu

seisukohaga, sest kaebaja kinnipidamine Tallinna Vangla kinnises osakonnas algas 22. veebruaril

2011 ning jätkus kuni 2. maini 2012, mil kaebaja viidi üle avatud osakonda. Isegi kui kaebaja adus

kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude

aegumine siiski hetkest, mil kaebaja mõistis, et talle on kahju tekkinud. Nii nagu kohtupraktika ei pea

lühiajalist viibimist kitsastes oludes selliseks inimväärikuse rikkumiseks, mis nõuaks rahalise hüvitise

määramist, ei alga kahjunõude tähtaja aegumise kulg kohe kitsastesse oludesse sattudes ning iga

kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast eraldi toimingut.

13. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) Suurkoda märkis 20. oktoobri 2016. a otsuses, et mitme-

kohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m² põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see

langeb alla 3 m², tekib tugev eeldus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3

rikkumiseks. Kambrisisest sanitaarsõlme ei tule arvestada kambri üldpinna hulka (Muršić vs.

Horvaatia, p-d 110, 114 ja 124 ja seal toodud viited). Riigikohtu halduskolleegium muutis asjas nr 3-

3-1-83-16 oma senist praktikat ning asus seisukohale, et kambripinna arvestusest tuleb välja jätta

kambris asuva WC pindala. Mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid

oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda.

14. Halduskohus tuvastas, et kaebaja viibis Tallinna Vangla kambrites asjakohasel ajavahemikul 435

päeval, millest 344 päeval jäi kaebaja isiklikus kasutuses olnud põrandapind alla 3 m² (2,43–2,93 m²).

Vanglas kinnipeetavana avatud sektsioonis viibides jäi asjakohastes kambrites põrandapind

kinnipeetava kohta 483-päevase ajavahemiku puhul 177 päeval alla 3 m² (2,93 m²).

15. Kolleegium selgitas asjas nr 3-3-1-83-16, et kannatanu alandava kohtlemise kestus on mitte-

varalise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise

määramisel arvestatav aspekt. Seetõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku

päevamäärasid ega arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Samuti pidas kolleegium

oluliseks arvesse võtta seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks

peetud miinimumstandardist, millised olid muud kinnipidamistingimused ja kaebaja võimalused

viibida kambrist väljas. Hüvitise väljamõistmisel tuleb lisaks arvestada ka Eesti üldist elatustaset ning

seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju

rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste

riivete korral.

16. Ajal, mil kaebaja viibis tingimustes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui

3 m2, tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art 3 nõuetele vastavust hinnata koos teiste kinnipidamis-

tingimustega (vt ka haldusasi nr 3-3-1-83-16, p-d 13 ja 16). Kaebaja väiteid muude vangla olme-

tingimuste kohta on kohtud nõuetekohaselt analüüsinud ning väited ei ole tõendamist leidnud.

Menetlusõiguse norme ei ole kohtud tõendite hindamisel kolleegiumi hinnangul rikkunud.

Kolleegium nõustub seetõttu kohtutega, et kaebaja õigusi ei rikutud ajavahemikel, mil põrandapinda

kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m².

17. Ajavahemikel, mil põrandapind ühe kinnipeetava kohta jäi avatud osakonnas veidi alla 3 m², ei

ole kolleegiumi hinnangul kaebaja õigusi rikutud määral, mis õigustaks rahalise hüvitise määramist.

Sedavõrd väike kõrvalekalle ei saanud kaebajale hüvitatavat kahju tekitada, arvestades nendes

tingimustes järjepidevalt viibitud päevade arvu ning avatud osakonnas viibimise ajal laiematest

liikumisvõimalustest tulenenud leevendavat mõju.

18. Ajavahemikul, mil kaebaja viibis kinnises osakonnas, jäi enamikul päevadel kaebajale tagatud

põrandapind alla 2,5 m², kusjuures kaebaja oli neis tingimustes pikka aega järjest (nt 27, 30, 31 ja 56

päeva). Samuti tuleb arvestada, et ajavahemikud, mil kaebajale tagatud põrandapind jäi vahemikku

2,86–2,92 m², vaheldusid ajavahemikega, mil põrandapind jäi alla 2,5 m², ning seda tuleb hüvitise

määramisel kumulatiivse mõjuna arvestada. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes on kolleegiumi

hinnangul kohaseks hüvitiseks inimväärikuse alandamise eest 600 eurot.

19. Kolleegium tühistab haldus- ja ringkonnakohtu otsused ja teeb ise uue otsuse, millega mõistab

vastustajalt kaebajale kahju katteks välja 600 eurot.

20. HKMS § 109 lg 4 kohaselt tuleb Riigikohtul uue otsuse tegemisel muuta ka menetluskulude

jaotust. Kaebaja tasus kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 400 eurot. Tegemist

on vajaliku ja põhjendatud menetluskuluga. Muid menetluskulusid puudutavaid dokumente ei ole

kaebaja esitanud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kahjunõude suuruseks oli 15 994 eurot ja 80 senti. Kuna

kahjunõue rahuldatakse 3,75% ulatuses, tuleb HKMS § 108 lg 2 alusel mõista Tallinna Vanglalt

kaebaja kasuks välja menetluskulu 15 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)