3-4-1-4-17 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-4-17

Määruse kuupäev

11. mai 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris, Paavo

Randma, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Ene Solomi individuaalkaebus kaebaja põhiõiguse rikkumise

tuvastamiseks tsiviilasjas nr 2-12-21148

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tagastada Ene Solomi kaebus läbivaatamatult.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ene Solom esitas 30. mail 2012 Tartu Maakohtusse hagi AS-i Valga Vesi vastu lepinguliste õiguste

rikkumise tuvastamiseks. Tartu Maakohus jättis 6. märtsi 2014. a määrusega kaebaja hagiavalduse

läbi vaatamata ja 28. märtsi 2014. a kohtumäärusega menetluskulud hageja kanda.

2. Kaebaja esitas 25. septembril 2014 määruskaebuse Tartu Maakohtu 6. märtsi 2014. a ja 28. märtsi

2014. a kohtumääruste tühistamiseks ning taotles määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Tartu

Maakohus ei ennistanud 28. oktoobri 2014. a kohtumäärusega määruskaebuse esitamise tähtaega ning

tagastas E. Solomi määruskaebuse.

3. Kaebaja esitas 12. novembril 2014 ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada

maakohtu 28. oktoobri 2014. a määrus. Kaebaja palus ennistada Tartu Maakohtu 6. märtsi 2014. a ja

28. märtsi 2014. a määruste peale kaebuse esitamise tähtaja ja kõnealused määrused tühistada.

4. Tartu Ringkonnakohus jättis 15. detsembri 2014. a määrusega kaebaja 12. novembri 2014. a

määruskaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et kuigi kaebaja väitel sai ta Tartu Maakohtu 28. märtsi

2014. a määruse kätte 15. septembril 2014 Valga kohtumajast, luges maakohus õigesti määruse

hagejale kättetoimetatuks 16. juulil 2014 postkasti jätmisega.

5. Tartu Maakohus määras 9. märtsi 2016. a määrusega kindlaks menetluskulud ning mõistis

E. Solomilt kostja kasuks välja menetluskulu katteks 680 eurot.

6. Kaebaja esitas 26. mail 2016 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu

9. märtsi 2016. a määruse tühistada ja vabastada ta määruskaebuselt riigilõivu tasumisest. Tartu

Maakohus rahuldas 3. augusti 2016. a määrusega E. Solomi menetlusabi taotluse osaliselt.

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 2. novembri 2016. a määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata

ja maakohtu 9. märtsi 2016. a määruse muutmata. Kohtu hinnangul ei andnud ükski kaebuses esitatud

väide alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus jättis hageja taotluse riigilõivu

tagastamiseks rahuldamata ning menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

8. Kaebaja esitas 28. novembril 2016 Riigikohtule ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse,

milles taotles ringkonnakohtu määruse tühistamist, tema menetlusõiguste rikkumise tuvastamist ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 2 põhiseaduspärasuse kontrollimist. Lisaks taotles

kaebaja riigi õigusabi kautsjoni tasumiseks.

9. Riigikohtu tsiviilkolleegium jättis 6. veebruari 2017. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse

kautsjonist vabastamiseks. Riigikohus märkis, et TsMS § 181 lg 1 p 2 järgi antakse menetlusosalisele

menetlusabi, kui on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Kuna see

eeldus pole täidetud, ei ole võimalik E. Solomit kautsjoni tasumisest vabastada. Riigikohtu

tsiviilkolleegium jättis 15. märtsi 2017. a määrusega määruskaebuse läbi vaatamata ja tagastas selle

kaebajale.

KAEBUSE ESITAJA PÕHJENDUSED

10. E. Solom esitas 27. veebruaril 2017 Riigikohtule individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve

kaebuse Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. veebruari 2017. a määruse peale, millega jäeti rahuldamata

tema taotlus kautsjonist vabastamiseks. Kaebaja leiab, et menetlusabi saamise õigus on osa kohtusse

pöördumise õigusest, mis tagab võrdse võimaluse kohtusse pöörduda, sõltumata isiku majanduslikust

seisundist, ning kautsjonist vabastamata jätmisega rikkus kohus põhiseaduse (PS) §-des 13, 14 ja 15

ette nähtud õigust kohtulikule kaitsele.

11. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-te 6 ja 13 järgi on isikul oma tsiviilõiguste

üle otsustamise korral õigus, et asja arutataks õiglaselt ja avalikult. Kohus peab isiku riigilõivu

tasumisest vabastamata jätmist veenvalt põhjendama (Euroopa Inimõiguste Kohtu 15. septembri

2015. a otsus asjas nr 42689/09) ning TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohus põhjendama, miks tema

hinnangul ei ole menetlus edukas. Kui õigusabi andmisest keeldumine ei võimalda minna

menetlusega lõpuni, on tegemist inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1

rikkumisega (Euroopa Inimõiguste Kohtu 9. novembri 2016. a otsus asjas nr 16580/09). Riigi

õigusabi seaduses puudub konkreetne tingimus, et õigusabi antakse üksnes eduka kaebuse puhul.

Kaebajale on tekkinud kahju seetõttu, et Tartu Maakohus võttis hagi menetlusse pärast riigilõivu

tasumist, kuid jättis siis hagi läbi vaatamata ega tagastanud ka tasutud riigilõivu. Kaebaja hinnangul

on individuaalkaebus lubatav, kuna riigisiseses õiguses puudub tal muu tõhus menetlus enda õiguste

kaitsmiseks.

12. Kaebaja palub tuvastada, et kohtud rikkusid tsiviilasja arutamisel tema põhiõigusi, ning taotleb

Riigikohtu 6. veebruari 2017. a määruse ja teiste õigusvastaste kohtumääruste põhiseaduse ja

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga vastuolus olevaks tunnistamist. Lisaks

soovib kaebaja, et talle määrataks tema põhiõiguste rikkumise eest õiglane hüvitis.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

13. Justiitsminister on seisukohal, et E. Solomi individuaalkaebus ei ole lubatav ja tuleb jätta läbi

vaatamata. Kui individuaalkaebus on kohtu hinnangul siiski lubatav, leiab justiitsminister, et

asjassepuutuv säte, st TsMS § 181 lg 1, on põhiseadusega kooskõlas.

14. Õiguskantsler leiab, et E. Solomi taotlus tuleb jätta läbi vaatamata ja esitajale tagastada.

Tegemist ei ole juhtumiga, mil kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi teist tõhusat

võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. Praeguses asjas sai kaebaja oma

väidetavat õigust kaitsta tsiviilkohtumenetluses. Sellest, et kohtud lõppastmes kaebaja väidetega ei

soostunud, ei saa teha järeldust, nagu oleks kaebaja jäetud ilma PS §-s 15 sätestatud põhiõigusest

kohtulikule kaitsele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (PSJKS) ei sätesta otsesõnu võimalust

esitada Riigikohtule individuaalset põhiseaduslikkuse järelevalve kaebust. Erandjuhul saab isik siiski

tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga

üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda

õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane

kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (alates Riigikohtu üldkogu

17. märtsi 2003. a otsusest asjas nr 3-1-3-10-02, p 17; viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 27. jaanuari 2017. a määrus asjas nr 3-4-1-14-16, p 22). Seetõttu hindab

kolleegium esmalt, kas Riigikohtule esitatud kaebus on lubatav.

16. Individuaalkaebusest nähtub, et E. Solom vaidlustab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. veebruari

2017. a määrust, millega keelduti teda vabastamast kautsjoni tasumisest. Seega nõuab kaebaja

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määruse põhiseaduspärasuse hindamist. Riigikohus põhiseaduslikkuse

järelevalve korras kohtulahendite põhiseaduspärasust ei hinda ning põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi Riigikohtu ülejäänud

kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või

halduskolleegiumi lahendite peale (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

11. märtsi 2009. a määrus asjas nr 3-4-1-19-08, p 14).

17. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi järjepideva praktika kohaselt on

Riigikohtule esitatav individuaalkaebus lubamatu juba siis, kui asjas tuvastatakse, et kaebuse esitaja

käsutuses oli muu tõhus õiguskaitsevahend kohtumenetluses oma põhiõiguste kaitseks, sõltumata

asjaolust, kas kaebaja seda kasutas või mitte (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 19. aprilli 2016. a määrus asjas nr 3-4-1-34-15, p 28; 10. juuni 2010. a määrus asjas

nr 3-4-1-4-10, p 9).

18. E. Solom vaidlustas Riigikohtu tsiviilkolleegiumile esitatud kaebuses sisuliselt juba kahes

kohtuastmes tõstatatud ja analüüsitud küsimusi (hagi läbi vaatamata jätmist, menetluskulude jaotust

ja suurust ning tasutud riigilõivu tagastamist hagi läbi vaatamata jätmise tõttu). Kaebajal oli seega

piisavalt tõhus võimalus kaitsta oma põhiõigusi ja taotleda varasemate menetluste käigus muu hulgas

ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 1. novembri 2011. a määrus asjas nr 3-4-1-21-11, p 12). Asjaolu, et

menetlusosaline ei nõustu jõustunud kohtulahendiga, ei anna alust väita, et kaebaja on jäetud ilma

PS §-s 15 sätestatud põhiõigusest kohtulikule kaitsele, tema põhiõigusi on rikutud ja sellise rikkumise

kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve 7. juuli 2015. a määrus asjas nr 3-4-1-24-15, p 14; viimati 27. jaanuari 2017. a määrus

asjas nr 3-4-1-14-16, p 25).

19. Lisaks märgib kolleegium, et kui isik taotleb Riigikohtule esitatavas kassatsioon- või

määruskaebuses mõne õigustloova akti või selle sätte põhiseaduse vastaseks tunnistamist, hindab

Riigikohus kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel muu hulgas ka sellise taotluse põhjendatust.

Kohtul on nimelt kohustus ka omal algatusel (ex officio) kontrollida kõikide asjassepuutuvate

normide, sh kohaldatavate menetlusnormide vastavust põhiseadusele isegi siis, kui menetlusosaline ei

ole esitanud normi põhiseaduse vastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise taotlust

(vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. a määrus kohtuasjas

nr 3-4-1-56-13, p 10). Ainuüksi sellest, et Riigikohus ei esita määruses põhjendusi vaidlusaluste

sätete põhiseaduspärasuse kohta, ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kõiki kaebuses esitatud

väiteid (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 1. novembri 2011. a määrus

kohtuasjas nr 3-4-1-21-11, p 13; viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

27. jaanuari 2017. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-14-16, p 26). Sellest lähtudes on kolleegium

seisukohal, et kaebajale oli tagatud tõhus võimalus taotleda kohtult nii TsMS § 168 lg 2 kui ka

TsMS § 181 lg 1 p 2 põhiseaduspärasuse kontrollimist.

20. Eeltoodud põhjustel ei ole E. Solomi individuaalkaebus lubatav ning tema taotlus tuleb jätta

PSJKS § 11 lg-st 2 juhindudes läbi vaatamata ja esitajale tagastada.

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Paavo Randma, Malle Seppik, Tambet Tampuu