3-2-1-36-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-36-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. mai 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik

Kohtuasi

Pindi Kinnisvara OÜ hagi Osaühingu Sholas vastu

27 000 euro suuruse leppetrahvi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2016 otsus tsiviilasjas

nr 2-16-4694

Tsiviilasja hind Riigikohtus

14 423 eurot 74 senti

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Sholas kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Pindi Kinnisvara OÜ

Kostja Osaühing Sholas, esindaja vandeadvokaat Margus

Sorga

Asja läbivaatamise kuupäev

10. aprill 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-16-4694 osas,

millega ringkonnakohus hagi rahuldas, ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

2. Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-16-4694 on jõustunud

osas, millega hageja nõue leppetrahvi väljamõistmiseks jäeti osaliselt rahuldamata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada kautsjon kassatsioonkaebuses märgitud pangakontole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pindi Kinnisvara OÜ (hageja) esitas 24. märtsil 2016 Pärnu Maakohtule hagi Osaühingu Sholas

(kostja) vastu 27 000 euro suuruse leppetrahvi ja viivise saamiseks. Samuti palus hageja kohustada

kostjat täitma hageja ja OÜ Tõnisson ja Partnerid vahel 26. veebruaril 2012 sõlmitud maakleriteenuse

osutamise lepingust ning 30. juunil 2015 sõlmitud maakleriteenuse osutamise lepingu muutmise ja

loovutamise kokkuleppest tulenevat ärisaladuse hoidmise kohustust kuni 15. novembrini 2018 (k.a).

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on hageja (endise ärinimega Aktsiaselts Pindi Kinnisvara) ja

OÜ Tõnisson ja Partnerid vahel 26. juunil 2012 sõlmitud maakleriteenuste osutamise leping (edaspidi

maakleriteenuse leping). Hageja, kostja ning OÜ Tõnisson ja Partnerid vahel on 30. juunil 2015

sõlmitud maakleriteenuse lepingu muutmise ja loovutamise kokkulepe, mille alusel loovutas

OÜ Tõnisson ja Partnerid lepingust tulenevad õigused ja kohustused kostjale (edaspidi loovutamise

kokkulepe). Loovutamise kokkuleppe ja maakleriteenuse lepingu p-de 1.1 ja 1.2 kohaselt oli kostja

kohustatud sõlmima hageja nimel lepinguid kinnisvaraobjektidega tehtavate tehingute vahendamiseks

ning osutama eksperdihinnangute koostamise teenust. Lepingu p 4.1 järgi oli kostja kohustatud

lepingu kehtivuse ajal ja kolme aasta jooksul pärast lepingu lõppemist hoidma hageja ärisaladust,

milleks on hagejaga seotud tehnoloogiline ja äriline teave (sealhulgas teave klientide kohta), mis ei

ole üldiselt kättesaadav ning mille avaldamine võib kahjustada hageja majanduslikke huve või

tekitada kahju tellijatele. Maakleriteenuse lepingu p 4.4 järgi kohustus kostja mh tagama ja

vastutama, et tema juhtorgani liikmed, töötajad või muul viisil otseselt või kaudselt tema kontrollitud

isikud, kes hagejale vahetult teenust osutavad, tegutsevad kooskõlas lepingu eesmärkidega ning

täidavad lepingu p-s 4 nimetatud ärisaladuse hoidmise kohustust ja konkurentsi osutamise keeldu.

Eelnimetatud isikute rikkumine omistatakse lepingu järgi kostjale. Lepingu p-s 4.5 on ärisaladuse

hoidmise kohustuse ja konkurentsikeelu rikkumise eest ette nähtud sanktsioonina leppetrahv

3000 eurot iga rikkumise fakti kohta. Hageja on maksnud kostjale tasu ärisaladuse hoidmise

kohustuse ja konkurentsikeelu kokkuleppe täitmise eest vastavalt lepingu p-s 4.5 kokku lepitule.

11. novembril 2015 sõlmisid hageja ja kostja maakleriteenuse lepingu lõpetamise kokkuleppe, mille

järgi oli lepingu kehtivuse viimaseks päevaks 15. november 2015.

Hageja hinnangul on kostja rikkunud maakleriteenuse lepingu p 4.1. Hageja peab ärisaladuse

hoidmise kohustuse rikkumiseks seda, et kostja ainuosanik ja juhatuse liige A. Linnamägi on asunud

pärast maakleriteenuse lepingu lõppemist tegutsema Nord Property OÜ kasuks ja avaldanud selle

äriühingu veebilehel müügi- ja üürikuulutused 31 kinnisvaraobjekti kohta, mis olid A. Linnamäe

hallata eelneva koostöö ajal hagejaga. Samad kinnisvarakuulutused olid varem avaldatud hageja

veebilehel ja erinevates veebiportaalides. Selliste tegudega on kostja andnud hageja ärisaladusena

kvalifitseeritava info konkurendi valdusesse.

Arvestades iga rikkumise fakti kohta kohaldatavat leppetrahvi nõuet 3000 eurot, kujuneks hageja

arvutuste kohaselt leppetrahvi nõudeks 87 000 eurot. Hageja on tasaarvestanud leppetrahvi nõudega

kostja 1033 euro 44 sendi suurused nõuded hageja vastu ning vähendanud arvestuslikku

leppetrahvinõuet 27 000 euroni, mille palub kostjalt hageja kasuks välja mõista. Maakleriteenuse

lepingust tulenevalt lasub kostjal hageja ärisaladuse hoidmise kohustus kuni 15. novembrini 2018.

Lisaks nõuab hageja kostjalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivist alates 16. jaanuarist 2016 kuni põhinõude täitmiseni. Hagi esitamise seisuga oli sissenõutavaks

muutunud viivis 403 eurot 92 senti.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Kostja leidis, et hageja on ajanud segamini

konkurentsi osutamise keelu ja ärisaladuse hoidmise kohustuse. Kuivõrd konkurentsikeeld pärast

maakleriteenuse lepingu lõppemist ei kehti, on hageja püüdnud tuletada ja omistada kostjale

ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise. Ärisaladuseks ei saa olla avalik info, mis oli avaldatud

hageja veebilehel. Seega on välistatud, et sellise info avaldamine kolmanda isiku veebilehel oleks

ärisaladuse rikkumine. Hagist ei ole võimalik aru saada, millist 31 kinnisvaraobjekti hageja silmas

peab, kuna viidatud on üheksale objektile. Hagis nimetatud kinnisvaraobjektide omanikud olid vabad

otsustama, keda nad volitavad oma kinnistut müüma, ning konkreetsel juhul osutus müüjaks kolmas

isik Nord Property OÜ. Hageja viidatud kinnisvaraobjektide omanikud on esitanud oma

kontaktandmed hageja konkurendile ise, kui nad avaldasid soovi müüa oma kinnisvara Nord

Property OÜ vahendusel. Juhul kui kohus peab kostja lepingurikkumist tõendatuks, palus kostja

VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada väljamõistetavat leppetrahvi mõistliku suuruseni. Hageja nõue oli

kostja hinnangul olulises disproportsioonis hageja kahjuga ja kostjale makstud ärisaladuse hoidmise

tasuga.

3. Pärnu Maakohus jättis 19. juuli 2016 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskuluna välja 1227 eurot 60 senti.

Maakohus nõustus kostjaga, et konkurentsiseaduse (KonkS) § 63 lg-st 1 ega lepingust tulenevalt ei

ole võimalik hageja enda avaldatud ja avalikustatud teavet, s.o kinnisvaraobjektide müügikuulutusi,

käsitada hageja ärisaladusena. Ka klientide isiku- ja kontaktandmed ei olnud kinnisvarabüroo

ärisaladus ehk ettevõtlusega seotud spetsifiiline teave, mille avalikustamine võib ettevõtja huve

kahjustada. Kliendid on vabad otsustama, kellele nad oma isiku- ja kontaktandmeid avaldavad ning

millises ulatuses on teenusepakkujad õigustatud neid kasutama või avalikustama. Kinnisvara

müügiga tegeleva büroo vahetamisel on kliendid uue lepingu sõlmimisel eelduslikult avaldanud oma

andmed ise.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja saata asi

maakohtule uueks arutamiseks, alternatiivselt palus teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja

jätta menetluskulud kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt.

Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 13 500 euro ulatuses ning viivise

(sh edasiulatuvalt). Samuti rahuldas ringkonnakohus hageja nõude kohustada kostjat täitma

ärisaladuse hoidmise kohustust vastavalt maakleriteenuse lepingu punktile 4.1 ja loovutamise

kokkuleppele kuni 15. novembrini 2018. Apellatsioonkaebuse rahuldas ringkonnakohus osaliselt.

Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest jättis ringkonnakohus 50% hageja kanda ja 50%

kostja kanda.

Ringkonnakohtu hinnangul tuli hageja kui kinnisvarabüroo tegevusvaldkonda arvestades käsitada

kinnisvara müügikuulutusi ja hageja kliendiandmeid "ühe komplektina". Kinnisvarakuulutust

avaldades kasutab kinnisvara vahendaja andmeid kliendilt, kellega kinnisvara vahendajal on leping

pakkumaks kliendi kinnisvara müügiks või üüriks. Ilma kliendilt andmeid saamata ei ole

kinnisvarabüroo tegevus võimalik. Samas kliendi andmeid müügikuulutuse juures ei avalikustata, mis

nähtub ka kohtule esitatud müügikuulutustelt. Kliendi andmed on teada üksnes kinnisvarabüroole,

kes pakub kliendi kinnisvara müügiks või üüriks. Seega sai kliendi andmeid pidada hageja

ettevõtlusega seotud spetsifiiliseks teabeks, mille avalikustamine võis hageja huve kahjustada.

Eeltoodust tulenevalt sai ringkonnakohtu hinnangul pidada hageja avaldatud kinnisvarakuulutusi ja

kliendiandmeid KonkS § 63 lg 1 ja intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS-

lepingu) art 39 p 2 tähenduses kompleksselt hageja ärisaladuseks, mille hoidmise kohustus on kostjal

tulenevalt maakleriteenuse lepingu punktist 4.1 ja loovutamise kokkuleppest.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud klientidele ette heita seda, et nad reageerivad maakleri töökoha

vahetusele kinnisvarabüroo vahetamisega. Samas ei pidanud ringkonnakohus usutavaks, et kliendid

tahtsid ise lõpetada nendega sõlmitud maakleriteenuse osutamise lepingud ja sõlmida uued lepingud

teise teenuseosutajaga. Info kliendi ja tema kinnisvara kohta oli kostjale teada tulenevalt hagejaga

sõlmitud lepingu täitmisest. Väljaspool hageja ja kostja vahelist lepingut ei võinud kostja seda infot

kasutada. Kostja vastuse kohaselt on A. Linnamägi ise suhelnud kliendiga ja teavitanud, et tema ei

ole enam hageja kontaktisik maakleriteenuse osutamisel. Selline tegevus oli ringkonnakohtu

hinnangul etteheidetav maaklerile, mitte aga klientidele, kes otsustavad vahetada kinnisvarabürood.

Maakleriteenuse lepingu p-st 4.4 saab järeldada, et ärisaladuse hoidmise kohustus laienes ka

A. Linnamäele, kes oli vahetu teenuse osutaja Nord Property OÜ-s. Kostjale saab omistada

A. Linnamäe tegevuse tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 kohaselt. Ülaltoodust tulenevalt asus

ringkonnakohus seisukohale, et kostja on rikkunud ärisaladuse hoidmise kohustust.

Ringkonnakohus vähendas VÕS § 162 lg 1 alusel hageja nõutavat leppetrahvi 50% võrra ehk

13 500 euroni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja on esitanud ringkonnakohtu 23. novembri 2016 otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles

palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi uueks lahendamiseks samale

ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus on kostja hinnangul oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 654 lg-t 5, § 438 lg-t 1, § 442 lg-t 8 ja § 230 lg-t 2. Ringkonnakohus on leidnud, et kostja

rikkus ärisaladuse hoidmise kohustust, kuid otsusest ei selgu, kas kostja avaldas hageja ärisaladusi

vastuolus maakleriteenuse lepinguga, samuti see, milliseid ärisaladusi ja kellele ta avaldas. Samuti on

märkimata tõendid, millega kohus luges sellise rikkumise tõendatuks. Ringkonnakohtu otsusest ei

nähtu, milles täpselt lepingurikkumine seisneb. Ringkonnakohus ei ole märkinud, millised

konkreetsed asjaolud ta tuvastatuks loeb. Otsus ei sisalda piisavalt selgeid viiteid materiaalõiguse

normidele. Kostja arvates tõid eeltoodud rikkumised kaasa ebaõige kohtulahendi.

Ringkonnakohus on rajanud otsuse oletusele, märkides, et kohtu arvates ei ole usutav, et kliendid

tahtsid ise lõpetada maakleriteenuse osutamiseks sõlmitud lepingud ja sõlmida uued lepingud teise

teenuseotsustajaga. Sellisele põhjendusele ei saa kohus otsust rajada. Kostja hinnangul on tõenäoline

vastupidine olukord, st maakleriteenuse tarbijad on praktikas tihti huvitatud konkreetse maakleri

teenusest, mitte sellest, millise kinnisvarabüroo kaudu seda teenust pakutakse. Maaklerisuhe on

eelkõige personaalne suhe kliendiga.

Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud KonkS § 63. Kostja ei nõustu ringkonnakohtu

järeldusega, et ärisaladus saaks kujutada endast avalikustatud müügikuulutuse ja kliendiandmete

sümbioosi. Ärisaladuse kaitse tähendab ärisaladuse (praegusel juhul kliendiandmete) salajas

hoidmist, see aga ei tähenda, et maakler ei võiks samade klientidega ka ise maaklerilepingud sõlmida.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millise õigusakti või lepingusätte alusel ta leiab, et selline

lepingu sõlmimise keeld siiski kehtib. Ebaõige on ringkonnakohtu etteheide kostjale, et A. Linnamägi

on ise informeerinud klienti sellest, et A. Linnamägi ei ole enam hageja kontaktisik maakleriteenuse

osutamisel. Maakler võis teavitada oma klienti, et ta Pindi Kinnisvara OÜ nimel enam ei tegutse.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millise õigusnormi vastu A. Linnamägi selliselt käitudes eksis.

Juhul kui kohus leidis, et oluline on asjaolu, kas kliendid sõlmisid Nord Property OÜ-ga

maaklerilepingu, siis oleks ringkonnakohus pidanud täitma selgitamiskohustust TsMS § 230 lg 2 järgi

ning tegema kostjale ettepaneku esitada lisatõendeid. Ringkonnakohus seda ei teinud ja pidas

piisavaks asuda oletama, kas selline asjaolu on tõenäoline või mitte. See on oluline menetlusnormi

rikkumine.

Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 162 lg-t 1, mõistes kostjalt välja ebamõistlikult ja

ebaproportsionaalselt suure leppetrahvi. Kui ärisaladuse hoidmise eest makstava tasu suurus on

33 eurot objekti kohta, ei saa sellega proportsionaalne leppetrahvisumma olla 1500 eurot.

8. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada osas, millega

kohus hagi rahuldas, ning saata asi tühistatud osas TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

Kuna ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega ringkonnakohus jättis hageja

leppetrahvi väljamõistmise nõude osaliselt rahuldamata, on ringkonnakohtu otsus selles osas

jõustunud.

10. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning TsMS § 442 lg 8

esimese lause kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest

tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus

kohaldas. Viidatud sätetest tulenevalt tähendab kohtuotsuse põhjendamine muu hulgas seda, et nõude

lahendamisel tuleb tuvastada kõik asjaolud, mis on selle sätte rakendamise eelduseks, mille alusel

nõuet lahendatakse (vt nt Riigikohtu 9. märtsi 2016 otsus tsiviilasjas nr 33-2-1-188-15, p 12;

16. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-10, p 12). TsMS § 654 lg 5 järgi peab ringkonnakohus

võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas

seletama lühidalt, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähendust. Kui

ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht

poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. Ringkonnakohus on

käesolevas asjas maakohtule ette heitnud otsuse põhjendamise kohustuse rikkumist (TsMS § 442

lg 8) ning märkinud, et maakohus ei ole hageja nõuet õiguslikult kvalifitseerinud ega ole kindlaks

määranud nõude rahuldamise eeldusi. Kolleegiumi arvates võib etteheidetega maakohtus TsMS § 442

lg 8 rikkumise kohta nõustuda, kuid ka ringkonnakohtu enda järeldused hagi osalise rahuldamise

kohta on nõuetekohaselt põhjendamata. Ringkonnakohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 436

lg-t 1, § 442 lg-t 8 ja § 654 lg-t 5.

11. Hageja nõuab põhinõudena kostjalt esiteks leppetrahvi (VÕS § 158 lg 1) maakleriteenuse lepingu

p 4.5 alusel, milles on mh kokku lepitud leppetrahvi nõudmise õigus ärisaladuse hoidmise kohustuse

rikkumise eest. Hageja leiab, et kostja on rikkunud maakleriteenuse lepingu p 4.1 koosmõjus

p-ga 4.4. Punkti 4.1 järgi oli kostja kohustatud lepingu kehtivuse ajal ja kolme aasta jooksul pärast

lepingu lõppemist hoidma hageja ärisaladust, milleks on hagejaga seotud tehnoloogiline ja äriline

teave (sealhulgas teave klientide kohta), mis ei ole üldiselt kättesaadav ning mille avaldamine võib

kahjustada hageja majanduslikke huve või tekitada kahju tellijatele. Punkti 4.4 järgi on A. Linnamäe

tegevus omistatav kostjale. Leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud

järgmised üldised eeldused:

oolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe);

õlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100);

õlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune

vastutusstandard (VÕS §-d 103 ja 160);

õlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist

teatanud (VÕS § 159 lg 2).

Kõigi nende asjaolude tõendamise koormis on TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal.

Teise põhinõudena on hageja esitanud ärisaladuse hoidmise kohustuse täitmise nõude. Ka sellise

nõude esitamise esmane eeldus on VÕS § 108 lg 2 esimese lause järgi kehtivast võlasuhtest

(praegusel juhul lepingust) tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole

kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Täitmisnõuet välistavad asjaolud on sätestatud

VÕS § 108 lg 2 p-des 1-4, osaliselt ka lg-s 6. Nende välistavate asjaolude tõendamise koormis on

võlgnikul (st kostjal).

12. Ringkonnakohus on leidnud, et kliendiandmeid tuleb pidada hageja ettevõtlusega seotud

spetsifiiliseks teabeks ning kliendiandmeid koos kinnisvarakuulutustega kompleksselt hageja

ärisaladuseks. Samuti on kostja ringkonnakohtu järelduste kohaselt maakleriteenuse lepingust

tulenevat ärisaladuse hoidmise kohustust rikkunud. Samas ei ole ringkonnakohtu otsuse

põhjendustest jälgitav, millistel tuvastatud asjaoludel kohtu eelnimetatud järeldused põhinevad ning

milliste tõendite alusel tuleb sellised asjaolud tõendatuks lugeda. Otsusest ei selgu, milliseid hageja

ärisaladuseks peetavaid andmeid ja kellele on A. Linnamägi avaldanud ning mida kohus käesoleva

juhtumi kontekstis kliendiandmete avaldamiseks üldse peab. Väidetava ärisaladuse rikkumise

täpsemaid asjaolusid tuvastamata ei olnud ringkonnakohtul võimalik võtta põhjendatud seisukohta ka

VÕS § 162 lg 1 alusel esitatud leppetrahvi vähendamise taotluse kohta.

Ringkonnakohus on iseenesest õigesti leidnud, et hindamaks, kas müügikuulutusi ja kliendiandmeid

saab pidada hageja ärisaladuseks, tuleb vastavalt lepingu tõlgendamise reeglitele (VÕS § 29)

tõlgendada maakleriteenuse lepingut, eelkõige selle p 4.1. Samas on ringkonnakohus teinud

kolleegiumi hinnangul lubamatult üldise järelduse, et kuivõrd kliendiandmed on teada üksnes

kinnisvarabüroole, kes pakub kliendi kinnisvara müügiks või üüriks, saab neid andmeid pidada

hageja ettevõtlusega seotud spetsifiiliseks teabeks, mille avalikustamine võib hageja huve kahjustada.

13. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et ärisaladuse õigustamatu avaldamise ja

kasutamise kindlakstegemiseks on vajalik võimalikult täpselt avada selle sisu. Vastasel korral võib

olla takistatud vaba ettevõtlus (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08,

p 20). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel esmalt aluseks võtta lepingupoolte ühine tegelik tahe

ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi

tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid

(vt nt Riigikohtu 12. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19; 12. novembri 2014 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-102-14, p 18). Maakleriteenuse lepingu p-s 4.1 kokku lepitu kohaselt on hageja

ärisaladuseks temaga seotud tehnoloogiline ja äriline teave (sealhulgas teave osanike, töötajate ja

lepingupartnerite ning klientide kohta, kasutatavad infosüsteemid ja tarkvara), mis ei ole üldiselt

kättesaadav ning mille avaldamine võib kahjustada hageja majanduslikke huve või tekitada hagejale

kahju. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus jätnud välja selgitamata, mida vaidlusalused

kliendiandmed (vastav andmekogu) sisaldasid. Seda tuvastamata ei olnud võimalik teha põhjendatud

järeldusi teabe ärisaladuseks lugemise kohta.

Terminiga "ärisaladus" tähistatud mõiste sisustamisel saab tugineda KonkS § 63 lg-le 1 ja TRIPS-

lepingu sätetele (vt nt Riigikohtu 9. detsembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08, p 20;

21. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-07, p 13). Ka ringkonnakohus on samadele normidele

otsuses viidanud, kuid jätnud nendes nimetatud asjaolud olulises osas tuvastamata. TRIPS-lepingu

art 39 p 2 alapunktidest tulenevalt on ettevõtja klientide kohta käiva teabe konfidentsiaalseks

pidamise üheks eelduseks, et see ei ole kogumis üldteada ega kergesti kättesaadav vastava valdkonna

ettevõtjatele, mille tõttu sel teabel on kaubanduslik väärtus. Kohtud ei ole praeguses asjas välja

selgitanud, mida kliendiandmed sisaldasid. Seetõttu polnud ringkonnakohtul võimalik asja

lahendamisel hinnata hageja klientide kohta käivat teavet selle kogumis.

14. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused on osaliselt ka vastuolulised. Ringkonnakohus on otsuse

põhjenduste p-s 38 ühelt poolt tuvastanud, et poolte sooviks oli piirata kostja poolt hagejale

konkurentsi osutamist ainult maakleriteenuse lepingu kehtivuse ajal, mitte pärast selle lõppemist.

Samas punktis on aga ringkonnakohus leidnud, et ärisaladuse hoidmise kohustuse sätestamine

maakleriteenuse lepingus pidi tagama, et kostja ei saaks pärast lepingu lõppemist hageja kliente üle

võtta. Sellised järeldused ei ole kolleegiumi hinnangul omavahel sisuliselt kooskõlas. Kolleegium

märgib, et ärisaladuse hoidmise kohustus saab VÕS § 625 lg-s 1 sätestatust lähtudes eelduslikult

tähendada vaid teatud asjaolude saladuses hoidmise kohustust ja nende avaldamise keeldu, mitte

iseseisvat keeldu konkurentsi osutada.

15. Kuna ringkonnakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud leppetrahvi nõude ega ärisaladuse

hoidmise kohustuse täitmise nõude rahuldamise seadusest tulenevaid eeldusi, on ringkonnakohtu

otsus olulises osas põhjendamata ning selline viga kujutab endast TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi

menetlusõiguse normi olulist rikkumist. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

16. Lisaks ei vasta ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 5 TsMS § 442 lg-s 5 sätestatud nõuetele.

Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et TsMS § 442 lg 5 järgi peab otsuse

resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita (vt nt Riigikohtu 26. novembri

2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-15, p 10; 18. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-14,

p 19). Kui otsuse täitmiseks on vajalik korraldada täitemenetlus, peab ka täitur olema võimeline

kohtuotsuse resolutsioonist aru saama. Eriti oluline on resolutsiooni täpsus lahendite puhul, millega

kohustatakse isikut midagi faktiliselt tegema või mingist tegevusest hoiduma ja kus võib eeldada

poolte vaidlust täitemenetluses. Otsuse muude osade või muude dokumentide kaasamise vajadus

resolutsiooni mõistmiseks ja täitmiseks näitab üldjuhul resolutsiooni ebapiisavat kvaliteeti. Samas

peab lahendi detailsus jääma mõistlikesse piiridesse, kuna liigne detailsus võib kaasa tuua omakorda

vaidlusi. Kohtulahendi resolutsioonist peavad nähtuma selle täitmise üldised parameetrid

(vt nt Riigikohtu 13. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-10, p 14; 17. detsembri 2009 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 13; 28. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 13). Kolleegium

jääb nende seisukohtade juurde.

Praegusel juhul on ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 5 sõnastatud järgmiselt: "Kohustada

Osaühingut Sholas täitma ärisaladuse hoidmise kohustust vastavalt 26.06.2012 maaklerteenuse

osutamise lepingu punktile 4.1 ja 30.06.2015 maaklerteenuse osutamise lepingu muutmise ja

loovutamise kokkuleppele kuni 15.11.2018." Selliselt ei ole võimalik resolutsiooni kõnealust punkti

otsuse muude osade ja viidatud lepingute sisu teadmata mõista. Lisaks oleks väga tõenäoline vaidluse

tekkimine otsuse täitmise üle täitemenetluses, kuna pooltel on ilmselge erimeelsus maakleriteenuse

lepingu punkti 4.1 tõlgendamise üle.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi tuleb hagiavalduses mh märkida

hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese) ning sellest nõudest lähtudes hagi TsMS § 5 lg 1 järgi ka

menetletakse. Hageja on esitanud mh sooritusnõude, paludes kohustada kostjat täitma

maakleriteenuse lepingust ja loovutamise kokkuleppest tulenevat ärisaladuse hoidmise kohustust kuni

15. novembrini 2018. Sooritusnõue peab olema esitatud selliselt, et hagi rahuldamise korral oleks

võimalik otsust ka täita, st haginõudele esitatakse samad kriteeriumid, mis kohtuotsuse

resolutsioonile. Nagu eespool märgitud, peab otsuse resolutsioon olema TsMS § 442 lg 5 teise lause

järgi selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka

haginõue (vt ka Riigikohtu 3. aprilli 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 17). Hageja esitatud

kõnealune haginõue ei vasta kolleegiumi arvates neile tingimustele.

17. Hageja ei ole senises menetluses välja toonud asjaolusid selle kohta, mida hageja ärisaladuseks

loetud kliendiandmed sisaldasid, kellele ja millistel asjaoludel on kostja väidetavat ärisaladust

avaldanud ning milles ärisaladuse avaldamine täpsemalt seisnes. Maakohus ei ole TsMS § 392 lg 1

p-de 3 ja 4 ning lg 3 nõudeid eirates sellele hageja tähelepanu juhtinud ning ringkonnakohus on

jätnud selle rikkumise kõrvaldamata. Kohtud ei ole selgitanud pooltele ka asjaolude tõendamise

koormist.

Lisaks jäävad hagi põhjal arusaamatuks leppetrahvinõude kujunemise asjaolud. Hagis on ühelt poolt

välja toodud rikkumised üheksa kinnisvaraobjekti suhtes ning märgitud, et iga rikkumise fakti kohta

kohaldub leppetrahv 3000 eurot. Teiselt poolt on hagis väidetud, et Nord Property OÜ veebilehel on

avaldatud müügi- ja üürikuulutused 31 kinnisvaraobjekti kohta, mis olid A. Linnamäe hallata eelneva

koostöö ajal hagejaga, ja et leppetrahvi kogusuuruseks oleks 87 000 eurot. Ka nende hagi aluseks

olevate asjaolude kohta ei ole maakohus hagejalt lisaselgitusi nõudnud (TsMS § 392 lg 3).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hagejale võimalus otsuse käesolevas punktis

nimetatud hagi aluseks olevate asjaolude täpsustamiseks ning vastavas osas lisatõendite esitamiseks.

Kostjale tuleb tagada võimalus hageja täpsustatud väidetele vastamiseks ja omapoolsete tõendite

esitamiseks. Asja otsusega lahendamisel tuleb ringkonnakohtul viimaks otsustada uuesti hageja

nõude põhjendatuse üle, arvestades käesolevas otsuses esitatud seisukohti. Muu hulgas tuleb

ringkonnakohtul hinnata, kas kostja väidetavalt avaldatud infol hageja klientide kohta oma kogumis

on kaubanduslikku väärtust.

Kolleegium märgib, et TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega on hageja kohustus

tõendada asjaolusid, mis võimaldavad kliendiandmeid nende kogumis lugeda hageja ärisaladuseks,

samuti tuleb hagejal tõendada seda, milles seisnes ärisaladuse õigustamatu avaldamine kostja poolt.

18. Kolleegium lisab, et leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb

poolte huve kaaludes. Seejuures tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel arvestada eelkõige kostja kohustuse

täitmise, hageja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Kolleegium jääb oma

varasema seisukoha juurde, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui

leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega

(vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-15, p-d 16, 17 ja 24; 26. jaanuari 2011

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p 13).

Ringkonnakohus peab käesolevas otsuses märgitut arvestades võtma asja uuel läbivaatamisel

vajadusel põhjendatud seisukoha selle kohta, kui suurt leppetrahvi on hagejal õigus kostjalt nõuda.

19. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes

asja lahendamise tulemusest.

20. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonkaebuses

märgitud arvelduskontole.

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik