3-2-1-21-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-21-17

Määruse kuupäev

Tartu, 3. mai 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik

Kohtuasi

AS-i Nordea Finance Estonia hagi FORS TRANSIT OÜ ja

Julia Krupenina vastu 4000 euro saamiseks. Kaja

lahendamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2016 määrus

tsiviilasjas nr 2-16-5787

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Julia Krupenina määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Nordea Finance Estonia, esindaja vandeadvokaat

Katri Tomson

Kostja Julia Krupenina (varasem nimi Julia Judajeva),

esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik

Asja läbivaatamise kuupäev

3. aprill 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 2-16-5787 ja

Harju Maakohtu 8. septembri 2016 määrus samas tsiviilasjas.

2. Kaja rahuldada, taastada menetlus AS-i Nordea Finance Estonia hagis Julia Krupenina

vastu ja saata asi menetluse jätkamiseks Harju Maakohtule.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Tagastada Julia Krupeninale määruskaebuselt ja kajalt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Nordea Finance Estonia (hageja) esitas 12. aprillil 2016 Harju Maakohtule hagi FORS

TRANSIT OÜ (kostja I) ja Julia Krupenina (varem Judajeva) (kostja II) vastu. Hageja palus kostjatelt

solidaarselt enda kasuks väja mõista 4000 eurot ning menetluskuludena riigilõivu 325 eurot ja

õigusabikulud 180 eurot ning menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud

määras viivise kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt on hageja, kostja I ja müüja sõlminud liisingulepingu nr 201322536, mille

esemeks oli tentpoolhaagis KRONE SDP 27 (haagis) (liisinguleping). Lepingust tulenevalt kohustus

hageja andma haagise lepingu perioodiks kostja I kui liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning

lepingu üldtingimuste kohaselt kohustus kostja I tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud

makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Samal ajal sõlmisid hageja ja kostja II

käenduslepingu, mille kohaselt kostja II vastutab hageja ees kostja I kohustuste täitmise eest, mis

tulenevad liisingulepingust (käendusleping). Kostja II vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku

11 628 eurot.

Kostja I jättis liisingumaksete kohta esitatud arved hagejale tähtaegselt tasumata. Lepingu rikkumise

tõttu ütles hageja selle 12. juunil 2015 üles. Liisingulepingu ülesütlemise ajaks oli kostjal I tasumata

lepingumakseid kokku 1914 eurot 71 senti, sh põhimaksed 1159 eurot 15 senti, võla sissenõudmise

teenustasu Aktsiaseltsile INTRUM JUSTITIA 117 eurot 79 senti, paberarve tasu 6 eurot 30 senti,

intress 142 eurot 82 senti, viivis 483 eurot 35 senti, kindlustus 4 eurot 91 senti ja kindlustuse

finantseerimine 39 senti. Kuna kostja I ei tagastanud pärast liisingulepingu ülesütlemist haagist

vabatahtlikult, kaasnesid selle valduse taastamisega lisakulud 250 eurot. Haagis müüdi pärast

tagastamist hinnaga 3600 eurot (käibemaksuta). Liisingulepingu tingimuste p-st 6.7 tuleneb, et kui

liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingujärgse

võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, kohustub liisinguvõtja katma hagejale

hinnavahe ehk müügikahju. Liisingulepingu ülesütlemisel oli haagise jääkmaksumuseks 4819 eurot

65 senti. Kuivõrd hageja müüs haagise hinnaga 3600 eurot, sai hageja müügiga kahju 1219 eurot

65 senti. Haagise müügi tõttu tekkisid hagejal lisakulud 280 eurot.

Tulenevalt eeltoodust võlgnevad kostjad hagejale kokku 3664 eurot 36 senti. Sellele lisandub viivis

vastavalt liisingulepingule, mille järgi kohustuse täitmisega viivitamise korral on viivis 91,25%

aastas. Viivisenõude on hageja esitanud vähendatud ulatuses 335 eurot 64 senti ega arvestanud seda

intressilt ega viiviselt.

2. Kostjatele toimetati hagiavaldus kätte (kostjale II isiklikult allkirja vastu 12. mail 2016 (I kd,

tl 135)), kuid hagile nad kohtu määratud ajaks (14 päeva jooksul kättesaamisest) ei vastanud.

3. Harju Maakohus rahuldas 30. mail 2016 kirjeldava ja põhjendava osata tagaseljaotsusega hagi ning

mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 4000 eurot (sh müügikahju 1219 eurot 65 senti,

tasumata lepingumaksed 1914 eurot 71 senti, väljanõudmiskulu 250 eurot, müügiga kaasnev kulu

280 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 335 eurot 64 senti). Menetluskulud jättis maakohus

solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt hageja kasuks välja hageja menetluskulude

hüvitamiseks 505 eurot (sh riigilõiv 325 eurot ja lepingulise esindaja kulud 180 eurot) ning viivise

sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Nõude alusena märkis kohus otsuses liisingulepingu ja käenduslepingu.

4. Kostja II esitas tagaseljaotsuse peale kaja ja palus menetluse taastada.

Kostja II väitel ei olnud ta hagist teadlik. Samade poolte vahel oli käimas ka teine vaidlus, milles

kostjat II esindab lepinguline esindaja. Seetõttu ei mõistnud kostja II, et tegemist on uue hagiga

eraldiseisvas tsiviilasjas. Hagi ega selle korduvaid puuduse kõrvaldamisi ei ole kostjale II kätte

toimetatud. Kostja II sai menetlusest teada 3. juulil 2016, kui talle edastati teade täitmisteate

hoiustamise kohta. Lisaks takistasid hagile reageerimist mõjuva põhjusena kostja II abikaasa

terviseprobleemid.

Hagi ei ole õiguslikult põhjendatud. Hageja ei ole tõendanud oma kulutuste hüvitamise nõuet,

eelkõige haagise väärtust tagastamise ajal. Haagis müüdi turuhinnast odavamalt. Põhjendamatu on

haagise tagastamise kulu 250 eurot, kuna kostjad tagastasid haagise ise telefonikõne peale.

Müügikulud 280 eurot ei olnud vajalikud ega põhjendatud.

5. Hageja palus jätta kaja rahuldamata.

6. Harju Maakohus jättis 8. septembri 2016 määrusega kaja rahuldamata ja menetluse taastamata ning

arvas kostja tasutud kaja kautsjoni 225 eurot riigituludesse.

Maakohtu määruse kohaselt sai kostja II hagiavalduse isiklikult kätte. Kohus ei saanud eeldada, et

kostjat II teises tsiviilasjas esindanud esindaja on esindajaks ka käesolevas tsiviilasjas. Kostja II

abikaasa tervisehäired ei ole mõjuvaks põhjuseks hagile vastamata jätmiseks. Kostjal II jäi hagile

tähtaegselt vastamata tema enda tegevusetuse tõttu. Hagi oli õigesti menetlusse võetud ja hagis

esitatud asjaoludega õiguslikult piisavalt põhjendatud (ühelegi materiaalõiguse normile

kohtumääruses küll ei viidatud). Arvestades asja keerukust, oli hagile vastamise tähtaeg 14 päeva

kättetoimetamisest alates piisav. Kostjale II oli menetlusse võtmise määrusega teatatud hagile

vastamata jätmise tagajärgedest ning ta ei ole taotlenud riigi õigusabi. Seega ei esinenud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg-s 1 nimetatud tagaseljaotsuse tegemise piiranguid.

7. Kostja II palus maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses see määrus tühistada, kaja

rahuldada ja menetlus taastada.

Hageja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

Harju Maakohus ei rahuldanud määruskaebust ja edastas selle Tallinna Ringkonnakohtule

läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. novembri 2016 määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtu menetluskulud kostja II kanda.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on jätnud kaevatavas määruses viitamata konkreetsetele

õigusnormidele, mille alusel ta luges hagiavalduse selles märgitud asjaoludega õiguslikult

põhjendatuks. See ei ole siiski aluseks määruse tühistamiseks ning ringkonnakohus esitas ise

määruses õiguslikud põhjendused. Ringkonnakohus märkis, et hageja on esitanud kostjate vastu

liisingulepingu täitmise nõude (VÕS § 108 lg 1) ning kahju hüvitamise nõude liisingulepingu

ülesütlemisega seotud krediidikulude (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud

lisakulude (VÕS § 367 lg 4) saamiseks. Maakohus leidis õigesti, et hageja esitatud asjaolude alusel

on hagi veenev ja hageja faktiväidete õigsust eeldades võis liisingu- ja käenduslepingust tuleneva

nõude rahuldada. Seega on hagi õiguslikult põhjendatud ja määrus vastab TsMS § 407 lg-s 1

sätestatud nõuetele.

Maakohus ei rikkunud menetlusdokumente kätte toimetades seadust. Vajadust kohtudokumentidega

tutvuda ja neile vastata ei vähenda menetlusosalise vähene keeleoskus ega asjaolu, et toimub

paralleelne kohtumenetlus. Mõjuvaks põhjuseks hagile vastamata jätmiseks ei saa pidada kostja II

abikaasa väidetavat haigust, kuna kostja II ei ole selgitanud, kuidas see takistas tal

kohtudokumentidega tutvumast ja hagile vastamast. Maakohus ei andnud hagile vastamiseks liiga

lühikest tähtaega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Riigikohtule esitatud määruskaebuses palub kostja II kohtute määrused tühistada ning kaja

rahuldada, taastada menetlus ja saata asi menetluse jätkamiseks Harju Maakohtule. Kostja II palus

samuti Riigikohtu menetluse kuludena kindlaks määrata 938 eurot ja määrata, et hageja peab tasuma

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni seaduses

ettenähtud ulatuses viivist. Hageja menetluskulusid Riigikohtus ei pidanud kostja II põhjendatuks ega

vajalikuks.

Kostja II arvates tuli asja materjalid kätte toimetada kostjat II seotud kohtuvaidluses esindanud

lepingulisele esindajale. Kostjal II oli ka mõjuv põhjus hagile vastamata jätmiseks. Kostja II abikaasa

haigushood piirasid kostja II võimalust pikemalt hagimaterjalidega tutvuda, neid tõlkida, neist aru

saada ning hagile 14 päeva jooksul põhjalik vastus koostada. Kostja II oli veendunud, et tegemist oli

järjekordse hageja menetlusdokumendiga teises tsiviilasjas, kus menetluse käigu ning

menetlustähtaegade järgimise eest hoolitseb lepinguline esindaja. Hagi ei võetud õigesti menetlusse.

Hagis ei ole tõendatud kulutuste hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid, ennekõike haagise

väärtust selle hagejale tagastamise ajal. Kohtud ei ole hagi õiguslikku põhjendatust piisavalt

kontrollinud. Haagis müüdi turuhinnast odavamalt. Põhjendamatu on haagise tagastamise kulu

250 eurot, kuna kostjad tagastasid haagise ise telefonikõne peale. Müügikulud 280 eurot ei olnud

vajalikud ega põhjendatud.

10. Hageja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja kohtumäärused muutmata. Menetluskulud

palub hageja jätta kostja II kanda ja mõista temalt välja 977 eurot 50 senti (käibemaksuta) ja viivis

sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras lahendi jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kohtute määrused tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja kolmanda lause alusel

tühistada. Kaja tuleb rahuldada, hagis kostja II vastu menetlus taastada ning asi saata menetluse

jätkamiseks maakohtule. Tagaseljaotsus on jõus kostja I suhtes.

12. Kolleegium käsitleb esmalt tagaseljaotsuse tegemise formaalseid eeldusi ja mõjuvat põhjust

hagile vastamata jätmiseks (I), seejärel hagi õiguslikku põhjendatust (II) ja lõpetuseks teeb

menetluslikud otsustused (III).

I

13. Hageja nõuab kostjalt II kui käendajalt kostja I kui liisinguvõtja liisingulepingust tulenevat

võlgnevust, kokku 4000 eurot. Maakohus rahuldas hagi tagaseljaotsusega.

14. Tagaseljaotsusega hagi rahuldamise eeldusteks on nii formaalsete eelduste täitmine kui ka hagi

õiguslik põhjendatus. Kolleegium märgib esmalt, et tagaseljaotsuse tegemise formaalsed eeldused

olid täidetud.

14.1. Kostjale II oli kätte toimetatud hagi ja antud tähtaeg vastamiseks, mille jooksul vastust kohtusse

ei jõudnud (TsMS § 407 lg 1). Oli ka selgitus hagile vastamata jätmise tagajärgede kohta (I kd, tl 131

pöördel) (TsMS § 407 lg 5 p 2). Hageja teatas maakohtule, et on nõus tagaseljaotsuse tegemisega

(I kd, tl 3) (TsMS § 407 lg-d 1 ja 2). Kolleegium ei näe ka põhjust arvata, et hagi ei olnud õigesti

menetlusse võetud (TsMS § 407 lg 5 p 22). Kostja II ei teatanud enne tagaseljaotsust mõjuvast

põhjusest hagile vastamata jätmiseks (TsMS § 407 lg 5 p 3).

14.2. Tagaseljaotsuse tegemise formaalsetest eeldustest võib olla problemaatiline vaid TsMS § 407

lg 5 p 1 järgimine, st et hagile vastamiseks võidi anda liiga lühike tähtaeg. Maakohus andis kostjale II

hagile vastamiseks 14 päeva kättesaamisest (I kd, tl 131), mis on minimaalne tähtaeg TsMS § 394

lg 5 järgi. Minimaalne tähtaeg ei ole alati vastamiseks piisav, vastasel juhul poleks TsMS § 407 lg 5

p-l 1 sisu. Tähtaja määrmisel tuleb arvestada asja hinda, mahukust ja tähendust kostjale, eeldatavaid

takistusi vastamisel, vajadust võtta esindaja. Arvestades asja hinda ja keerukust, võib käesoleval juhul

pidada kostjale II antud vastamise tähtaega kolleegiumi hinnangul vähemasti formaalselt piisavaks.

15. Kaja rahuldamiseks on kostjal II kolleegiumi arvates olemas TsMS § 415 lg 1 järgne mõjuv

põhjus, mis takistas tal hagile õigel ajal vastamast. Seetõttu tuleb määrused tühistada, kaja rahuldada

ja TsMS § 417 lg 2 alusel asjas menetlus taastada.

15.1. TsMS § 422 lg 1 järgi on mõjuvaks põhjuseks hagile vastamata jätmiseks eelkõige

liikluskatkestus, poole ootamatu haigestumine või lähedase ootamatu raske haigus, mille tõttu isik ei

saanud hagile vastata või kohtusse ilmuda ega saata kohtusse esindajat.

See loetelu ei ole ammendav. Mõjuvaks põhjuseks võib kolleegiumi arvates olla ka igasugune muu

takistav asjaolu, mis üldhinnangu järgi võis kostjalt menetlusosaliselt mõistlikult oodatavat hoolsust

järgides põhjustada hagile reageerimata jätmise. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus.

Esmajoones on selle mõte võimaldada asja lahendamist ka juhul, kui kostja hoiab kohtumenetlusest

kõrvale.

15.2. Kostja II on mõjuva põhjusena toonud inimliku eksituse, et ta pidas esitatud hagimaterjale teise

kohtuasja materjalideks, millega tegelemiseks oli tal võetud esindajaks advokaat. Asja materjalidest

nähtub, et kostjatel oli sõlmitud hagejaga mitu sarnast lepingut ja nende alusel oli alustatud enne

käesolevas asjas hagi esitamist kostjate vastu sarnase hagi alusel ka kohtumenetlust asjas

nr 2-16-1274, milles tehti otsus 13. mail 2016 (I kd, tl 164-179). Kostjaid esindasid selles

menetluses advokaadid, kes esitasid ka taotlusi (vt nt II kd, tl 53-58). Hageja proovis käesolevas asjas

12. aprillil 2016 esitatud nõuet esitada teises asjas 16. märtsil 2016, kuid maakohus ei võtnud seda

nõuet 8. aprillil 2016 menetlusse (I kd, tl 180-183).

Koostoimes asjaoludega, et kostjal II oli enda väitel raskusi eestikeelsete dokumentide mõistmisega,

mis vajanuks tõlkimist, kostjal II olid perekondlikud probleemid ja hagile vastamiseks oli antud

minimaalne tähtaeg, loeb kolleegium kostja II eksituse menetluste suhtes ja uskumise advokaadi

asjaga tegelemisse praegusel juhul mõjuvaks põhjuseks.

II

16. Lisaks ei ole hagi kolleegiumi arvates vähemasti osaliselt ka õiguslikult põhjendatud, mistõttu

seda ei saanuks tervikuna rahuldada ka sel põhjusel (TsMS § 407 lg 1).

Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja keeruliste õigusküsimuste puhul tuleb

eelistada sisulist lahendamist. Kohtud on suhtunud hageja nõudesse pealiskaudselt ega ole selle

rahuldamise eeldusi sisuliselt kontrollinudki. Tagaseljaotsusega ei või rahuldada nõuet, mida

tavaotsusega õiguslikult ei rahuldataks. Õiguslikult põhjendamata hagi jätab kohus ka hagile

vastamata jätmise korral rahuldamata (TsMS § 407 lg 6).

17. Otsustamaks hagi õigusliku põhjendatuse üle, peab kohus subsumeerima hageja esitatud asjaolud

õigete õigusnormide alla (õigusakti kohaldamise otsustamine), lähtudes sellest, et hageja väiteid ei

ole vaja tõendada, kuna seadus loeb, et kostja on need omaks võtnud (TsMS § 407 lg 1 teine lause)

(vt nt Riigikohtu 14. veebruari 2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-06, p 14). Seadus ei näe ette

võimalust, et tagaseljaotsus võiks olla õiguslikult vähem põhjendatud kui tavaline kohtuotsus.

18. Hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul kontrollida omal algatusel nii tagaseljaotsuse tegemisel

kui ka selle peale esitatud kaja või edasises menetluses esitatud määruskaebuse lahendamisel

(vt nt Riigikohtu 29. jaanuari 2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 16; 25. veebruari 2015

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 14).

Maakohus tegi tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, nagu seda võimaldab TsMS § 444 lg 3.

Samas ei ole õigusliku põhjendatuse kontrolli esitatud ka maakohtu määruses kaja rahuldamata

jätmise kohta ega sisuliselt ka ringkonnakohtu määruses määruskaebuse kohta. Ringkonnakohus on

üksnes märkinud õigusnormid, mille järgi hageja nõuet kvalifitseerida, kuid ei ole kontrollinud nõude

rahuldamise eeldusi (ringkonnakohtu määruse p-d 16 ja 17).

19. Hageja nõudis kostjalt II kui käendajalt kostja I kui liisinguvõtja liisingulepingust tulenevat

võlgnevust (vt käesoleva määruse p 1).

TsMS § 407 lg 1 teise lause järgi saab asja lahendamisel lähtuda järgmistest olulistest kostja II omaks

võetud asjaoludest:

hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud leping haagise liisimiseks;

hageja ja kostja II vahel oli sõlmitud käendusleping kostja I liisingulepingust tulenevate kohustuste

käendamiseks (maksimumsummaga 11 628 eurot);

kostja I jättis liisingumaksete kohta esitatud arved hagejale tähtaegselt tasumata (kokku oli

võlg 1159 eurot 15 senti), mistõttu esitas hageja 12. juunil 2015 kostjale I liisingulepingu

ülesütlemise avalduse;

kuna kostja I ei tagastanud pärast liisingulepingu ülesütlemist haagist vabatahtlikult, kulutas hageja

valduse taastamisele 250 eurot;

haagis müüdi pärast tagastamist hinnaga 3600 eurot (käibemaksuta).

20. Hageja ja kostja I vaheline leping on hagiavalduses esitatud asjaolude põhjal kvalifitseeritav

liisingulepinguna VÕS § 361 tähenduses ning kostjaga II sõlmitud leping liisingulepingust tulenevate

kostja I kohustuste tagamiseks sõlmitud käenduslepinguna VÕS § 142 lg 1 mõttes.

21. Kuna kostja II käendaja vastutus liisingulepingust tulenevate kostja I kohustuste eest on

solidaarne (VÕS § 145 lg 1), käenduslepingu kehtivuses esitatud asjaoludel kahtlust ei ole ja

käenduslepingu alusel nõude rahuldamist takistavaid asjaolusid ei ole esitatud, on hagi rahuldamiseks

määrav, kas õiguslikult on võimalik rahuldada hageja liisingulepingust tulenev nõue kostja I kui

liisinguvõtja (ja põhivõlgniku) vastu.

22. Hagis esitatud asjaoludel saab kahtluseta õiguslikult põhjendatuks pidada üksnes lepingu täitmise

nõudena (VÕS § 108 lg 1) esitatud liisinguosamaksete ja intressi tasumise nõuet.

Küsitavad on koos sellega esitatud paberarve tasu ja võla sissenõudmise teenustasu väljamõistmise

õiguslikud alused, mh lepingutingimuste lubatavus ja kvalifikatsioon, samuti hinnang neile kui

tüüptingimustele. Analüüsitud ei ole mh VÕS § 1131 kohaldatavust sissenõudmiskulude

hüvitamisele. Kohus ei ole täitmise nõuet ja kahju (kulutuste) hüvitamise nõudeid eristanud ega

VÕS § 367 eelduste täitmist kontrollinud.

23. Iseäranis problemaatilised on kõik liisingulepingu ülesütlemisest tulenevad nõuded, kuna

ülesütlemise õiguslikku põhjendatust VÕS § 196 ja liisingulepingu järgi ei ole kohtud sisuliselt

kontrollinudki.

23.1. Suurimaks etteheiteks on müügikahju hüvitise kriitikavaba väljamõistmine kostjalt II. Seadus

(VÕS § 367 lg 3) kohustab liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel

eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mitte selle müügihinda. Riigikohus on korduvalt

selgitanud, et VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu

ülesütlemist liisinguandja omandisse, kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel

VÕS § 367 lg-test 1 ja 2 tulenevast liisinguandja nõudest maha arvata liisingueseme väärtus selle

tagastamise ajal (vt nt Riigikohtu 6. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 17).

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik

väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind).

Krediidikulude hüvitamise nõude esitamisel (VÕS § 367 lg-d 1-3) peab hageja vastavad asjaolud

hagis järelikult ka välja tooma. Praeguses asjas ei ole hageja hagiavalduses välja toonud, milline oli

liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Seetõttu ei ole hagiavalduses märgitud asjaoludel

võimalik VÕS § 367 lg-te 1 ja 2 järgse nõude suurust kindlaks teha. Sellest johtuvalt ei ole

kontrollitav ka hagis esitatud viivisenõude õiguslik põhjendatus.

23.2. Samuti ei ole hagiavalduses esitatud asjaoludest võimalik järeldada, kas hageja ja kostja I vahel

oli sõlmitud kapitalirendi või kasutusrendi tüüpi liisinguleping. Samas on ka see oluline VÕS § 367

lg 3 kohaldamisel. Kui kapitalirendi tüüpi liisingulepingu puhul tasub liisinguvõtja lepingu korralise

täitmise puhul liisingumaksete tasumise kaudu liisinguandjale kõik liisingueseme soetamiseks tehtud

kulud (jääkmaksumuse), siis kasutusrendi puhul jääb jääkmaksumus kokkulepitud ulatuses

liisinguandja kanda. Seetõttu tuleb kasutusrendi tüüpi liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel

VÕS § 367 lg-d 2 ja 3 koostoimes kohaldada VÕS § 367 lg-st 1 lähtudes selliselt, et liisingueseme

jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 mõttes arvatakse VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõudest maha üksnes

ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa,

st liisingulepingu sõlmimisel kokku lepitud jääkmaksumust. Liisinguvõtjat kaitseb VÕS § 367 lg 2

aga selle eest, et liisinguandja ei saa temalt nõuda krediidikulude hüvitist rohkem kui tasumata

liisingumaksete ulatuses (vt ka Riigikohtu 11. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p-d 24

ja 32).

23.3. Hageja on hagiavalduses liisingueseme väärtuse märkimise asemel tuginenud liisingulepingu

tingimuste p-le 6.7, millest tuleneb, et kui liisingulepingu ülesütlemise korral on vara võõrandamisel

saadud hind väiksem kui lepingujärgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa,

kohustub liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe ehk müügikahju. Sellise kokkuleppe lubatavust

tüüptingimusena ei ole kohtud hinnanud. Riigikohtu praktika järgi on poolte kokkuleppel lubatud (ka

liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme tegelikust

müügihinnast, kuid selline kokkulepe peab vastama mitmetele kriteeriumidele. Liisingueseme

müügihind ei tohi erineda oluliselt eseme turuhinnast (mõistlikuks ja lubatavaks on peetud

hinnaerinevust kuni 10%) ning liisinguandjal peab olema kohustus teha kõik endast olenev, et

saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus.

Lubatav ei ole aga kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi

liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18; 6. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 18).

23.4. Kolleegium rõhutab, et lepingujärgseid regulatsioone, nagu nõuete esitamise tähtajad ja

vastutuse piirangud või ka tüüptingimused, tuleb käsitleda õiguse kohaldamise küsimusena, mille

puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud

(vt nt Riigikohtu 22. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 62). Seega tulnuks praegusel

juhul tagaseljaotsuse tegemise eeldusena hinnata, kas liisingulepingu tingimuste p-s 6.7 sisalduv

kokkulepe on kehtiv.

III

24. TsMS § 418 lg 1 järgi taastatud menetlus jätkub.

25. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohtu

otsustada, mh arvestades TsMS § 169 lg-s 2 sätestatut.

Kolleegium märgib, et tagaseljaotsusega kostjalt I välja mõistetud hageja õigusabikulude kohta

puuduvad toimikus andmed, samuti viide, mis alusel väljamõistmine toimus.

26. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel kostjale II tagastada.

Lisaks tuleb TsMS § 149 lg 5 esimese lause alusel tagastada ka kajalt tasutud kautsjon. Kautsjoni

tagastamist ei takista TsMS § 149 lg 51, kuna hagi ei võinud vähemasti tervikuna õigusliku

põhjendamatuse tõttu rahuldada.

Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik