3-2-1-134-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-134-16

Otsuse kuupäev

2. mai 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi,

Jaak Luik, Jüri Põld, Peeter Roosma, Malle Seppik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Ain Tammvere määruskaebus ja Eesti Vabariigi

(Justiitsministeeriumi kaudu) määruskaebus Tartu

Ringkonnakohtu 28. juuni 2016. a määruse peale

Interfurgo OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses ärikeelu

kohaldamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 2-14-16404

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Puudutatud isik Ain Tammvere, esindaja vandeadvokaat Anto

Kasak

Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu), esindaja Alar

Must

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ain Tammvere määruskaebus

Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Asja läbivaatamise kuupäev

21. märts 2017

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 172 lg 8 kolmas lause põhiseaduse vastaseks ja

kehtetuks osas, milles see ei võimalda jätta kohtuväliseid kulusid riigi kanda, kui ärikeeldu ei

kohaldata isikule, kellele ei ole antud menetlusabi.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-16404 osas,

millega ringkonnakohus jättis lahendamata Ain Tammvere taotluse mõista Eesti Vabariigilt

Ain Tammvere kasuks välja 4080 euro (koos käibemaksuga) suuruse kohtukulu (asjatundja

arvamuse kulu).

3. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

4. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-16404 muutmata

osas, millega ringkonnakohus jättis Ain Tammvere menetluskulud Eesti Vabariigi kanda, kuid

muuta määruse õiguslikke põhjendusi. Samuti jätta Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2016. a

määrus tsiviilasjas nr 2-14-16404 muutmata osas, millega ringkonnakohus rahuldas Ain

Tammvere avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt ja määras Ain

Tammvere kohtuväliste kulude (lepingulise esindaja kulude) suuruseks 1560 eurot (koos

käibemaksuga) ning mõistis selle summa Eesti Vabariigilt Ain Tammvere kasuks välja. Tartu

Ringkonnakohtu 28. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-16404 jätta muutmata ka osas,

millega ringkonnakohus jättis Ain Tammvere avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks

rahuldamata 2964 euro (koos käibemaksuga) suuruse kohtuvälise kulu (lepingulise esindaja

kulu) väljamõistmise osas.

5. Ain Tammvere määruskaebus rahuldada osaliselt. Eesti Vabariigi määruskaebus jätta

rahuldamata.

6. Tagastada Ain Tammvere määruskaebuselt tasutud kautsjon OÜ Advokaadibüroo Kasak &

Missik kontole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Interfurgo OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Sirje Tael ja pankrotitoimkonna esimees Oliver

Nääs esitasid 28. augustil 2015 Tartu Maakohtule ühise taotluse võlgniku juhatuse liikme Ain

Tammvere (puudutatud isik) suhtes ärikeelu kohaldamiseks.

2. Tartu Maakohus edastas 2. septembril 2015 taotluse puudutatud isikule ning andis talle tähtaja

sellele vastamiseks.

3. Puudutatud isik leidis, et ärikeelu kohaldamiseks puudub objektiivne vajadus ja avalik huvi.

Menetluskulud palus puudutatud isik jätta pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe või

alternatiivselt Eesti Vabariigi kanda. A. Tammvere menetluskulude nimekirja kohaselt taotles ta

lepingulise esindaja kulu 4524 eurot (sh käibemaks) ja asjatundja arvamuse kulu 4080 eurot

(sh käibemaks) väljamõistmist.

4. Tartu Maakohus tegi 24. märtsil 2016 määruse, millega lõpetas ärikeelu kohaldamise menetluse

puudutatud isiku suhtes ärikeeldu kohaldamata. Menetluskulud jättis kohus puudutatud isiku kanda ja

rahaliselt kindlaks määramata.

4.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole ärikeelu kohaldamise eeldused täidetud.

Kuriteokahtlus peab tuginema konkreetsetele andmetele ja kohus ei saa selle põhjendamisel piirduda

üksnes üldsõnalise tõdemusega, et praegu esineb põhjendatud kuriteokahtlus. Ärikeelu

kohaldamiseks peab esinema ka tõsine oht, et ärikeelu kohaldamata jätmisel võib isik toime panna

uusi sarnaseid kuritegusid. Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isiku ohtlikkus tõendatud.

4.2. Maakohtu hinnangul on lepingulise esindaja kulude riigi kanda jätmine tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 172 lg 8 kolmanda lause alusel välistatud. Pankrotimenetluse raames ärikeelu

kohaldamise otsustamise menetluses tuleb menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse

kindlaksmääramisel arvestada pankrotimenetluse erisustega, sh pankrotimenetluse eesmärkide ja

võlgniku juhatuse liikme rolliga menetluses. Pankrotimenetluse raames ärikeelu kohaldamise

otsustamise menetluses osaleb menetlusosalisena ainult isik, kelle suhtes kohus kaalub ärikeelu

kohaldamist. TsMS § 172 lg 2 alusel tuleb puudutatud isiku menetluskulud jätta tema enda kanda.

5. Puudutatud isik palus määruskaebuses tühistada maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ja

teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta menetluskulud pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna

esimehe või alternatiivselt riigi kanda. Puudutatud isik palus menetluskulud rahaliselt kindlaks

määrata ning mõista pankrotihaldurilt ja pankrotitoimkonna esimehelt või alternatiivselt riigilt välja

menetluskulude katteks kokku 8604 eurot.

6. Pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees ning Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu)

vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldatama.

7. Tartu Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

8. Tartu Ringkonnakohus tegi 28. juunil 2016 määruse, millega tühistas maakohtu määruse

menetluskulude jaotuse osas ja tegi tühistatud osas uue määruse, millega jättis puudutatud isiku

menetluskulud riigi kanda. Kohus rahuldas puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramise

avalduse osaliselt, määras puudutatud isiku lepingulise esindaja kulude suuruseks 1560 eurot ning

mõistis selle riigilt välja.

8.1. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt peab kohus ärikeelu kohaldamise menetluses

tegutsema viisil, mis ei põhjusta menetlusosalisele suuri menetluskulusid ja üldjuhul ei välju võlgniku

teabe andmise kohustuse raamidest. Praegusel juhul on kohus kohustanud puudutatud isikut vastama

halduri taotlusele ärikeelu kohaldamiseks oluliselt suuremas ulatuses, kui seda eeldab võlgnikule

pandud teabe andmise kohustus pankrotiseaduse (PankrS) § 85 järgi. Seetõttu on puudutatud isikul

õigus ärikeelu kohaldamata jätmise korral saada menetluskulude eest mõistlikku hüvitist.

8.2. Ärikeelu kohaldamise otsustamise menetluses ei ole pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna

esimees menetlusosalised, mistõttu ei kohaldu TsMS § 172 lg 1 teine lause. Samuti ei ole nimetatud

isikutelt menetluskulude väljamõistmise aluseks TsMS § 172 lg 7. Pankrotihaldur ja

pankrotitoimkonna esimees ei olnud menetluse algatamisel raskelt hooletud ega alustanud tahtlikult

põhjendamatut menetlust. Kuna pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees ei ole

menetlusosalised, ei saa menetluskulusid hüvitada pankrotivara arvel.

8.3. Praegusel juhul ei kohaldu ka TsMS § 172 lg 2. Puudutatud isik ei ole avaldaja ning teisi

menetlusosalisi ei ole.

Ärikeeldu kohaldatakse eelkõige avalikes huvides ning ka ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlus

toimub eelkõige avalikes huvides, mistõttu tuleb puudutatud isiku menetluskulud maakohtus jätta

TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel riigi kanda.

Tsiviilasja keerukust ning mahtu arvestades luges kohus puudutatud isiku lepingulise esindaja

põhjendatud kuluks 1560 eurot.

9. Puudutatud isik palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse osas, milles

ringkonnakohus jättis puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue

määruse, millega mõista puudutatud isiku menetluskulud 8604 eurot välja Interfurgo OÜ (pankrotis)

pankrotihaldurilt ja pankrotitoimkonna esimehelt või alternatiivselt riigilt.

9.1. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on TsMS § 172 lg 7 kohaldamise tingimused täidetud.

Kuigi PankrS § 91 lg 2 ja TsMS § 476 lg 1 kohaselt määrab ärikeelu kohus omal algatusel, alustati

praegusel juhul menetlust pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe taotluse alusel. Kuna

puudutatud isiku suhtes ärikeeldu ei kohaldatud ja kohus rikkumisi ei tuvastanud, oli tegemist

põhjendamatu menetlusega. Taotlus on esitatud tahtlikult või vähemalt raskelt hooletult, sest

ilmselgelt rohkem kui aasta pärast pankroti väljakuulutamist ei ole võimalik õiguslikult põhistatud

taotlust esitada üksnes hooletusest. Alternatiivselt tuleb menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel jätta

riigi kanda.

9.2. Lisaks leidis puudutatud isik, et menetluskulude kindlaksmääramisel on ringkonnakohus

rikkunud TsMS § 175 lg-t 1.

10. Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu

määruse osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse, jättis puudutatud isiku

menetluskulud ja määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda, rahuldas

puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt, määras puudutatud isiku

menetluskulude suuruseks 1560 eurot ning mõistis selle riigilt välja.

10.1. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt välistab TsMS § 172 lg 8 kolmas lause puudutatud isiku

kohtuväliste kulude riigi kanda jätmise. TsMS § 172 lg 8 teine ja kolmas lause on erinormiks

TsMS § 172 lg 1 esimese lause suhtes. Puudutatud isiku kulud on tervikuna tarbetud ning

põhjendamatud. Arvestades kohtu selgitamiskohustust ja uurimispõhimõtet, samuti asjaolu, et

võlgniku juhatuse liikme seadusest tulenev kohustus on maksejõuetuse tekkimise asjaolude

kindlakstegemisele igakülgselt kaasa aidata, ei saanud puudutatud isikul olla õigustatud ootust, et

ärikeelu kohaldamise menetluse õigusabikulud mõnelt teiselt menetlusosaliselt või riigilt välja

mõistetakse.

11. Puudutatud isik ja Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) vaidlesid teineteise

määruskaebusele vastu.

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS

12. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi hinnangul reguleerib menetluskulude jaotust hagita menetluses

TsMS § 172. Viidatud säte sisaldab nii üld- kui ka eriregulatsioone. Samas ei sisalda TsMS § 172

eriregulatsiooni ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlusega seotud menetluskulude kohta. Ka

pankrotiseadus ei reguleeri menetluskulude kandmist ärikeelu kohaldamise menetluses.

13. Praegusel juhul ei pea kolleegium võimalikuks kohaldada TsMS § 172 lg 1 teist lauset, lg-t 2 ega

lg-t 7. TsMS § 172 lg 1 teine lause reguleerib olukorda, kus menetluses osaleb mitu isikut, ja lg 2

võimaldab jätta menetluskulud avaldaja kanda. Ärikeelu kohaldamise menetluses osaleb

menetlusosalisena üksnes isik, kelle suhtes ärikeelu kohaldamist kaalutakse, ning selles menetluses

puudub avaldaja.

14. Kuigi TsMS § 172 lg 7 võimaldab jätta menetluskulud menetlusvälise isiku (praegusel juhul

nt pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe) kanda, eeldaks see menetluse põhjendamatust ning

menetlusvälise isiku tahtlust või rasket hooletust menetluse põhjustamisel. Asjas puuduvad asjaolud,

mis viitaksid menetluse põhjendamatusele ja menetlusväliste isikute tahtlusele või raskele hooletusele

menetluse põhjustamisel.

15. TsMS § 172 lg 1 esimene lause sätestab üldpõhimõtte, mille kohaselt jäetakse menetluskulud selle

isiku kanda, kelle huvides lahend tehakse. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et ärikeelu

kohaldamine ja seega ka ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlus toimuvad avalikes huvides.

Samas välistab praegusel juhul selle menetlusega seotud menetluskulude riigi kanda jätmise

TsMS § 172 lg 8 kolmas lause, mis sätestab reegli, et kohtuvälised menetluskulud (esindaja kulud)

võib riigi kanda jätta üksnes juhul, kui isikule on antud menetlusabi.

16. Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on

analoogne kahju hüvitamise menetlusega, kuna menetluskulude kindlaksmääramise menetluses

toimub sisuliselt kohtumenetlusega kaasnenud kahju (õigusabikulu) väljamõistmine

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras (vt nt Riigikohtu üldkogu 4. veebruari 2014. a

otsus kohtuasjas nr 3-4-1-29-13, p 43.1; 26. juuni 2014. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-153-13, p 56).

17. Olukorras, kus isiku suhtes menetletakse ärikeelu kohaldamist ning isik kasutab õigusabi, tekivad

tal õigusabikulud, mis on käsitatavad ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlusega kaasneva

kahjuna. Kuivõrd ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlusega seotud menetluskulude hüvitamise

kohta puudub eriregulatsioon ning lisaks sellele välistab menetluskulude riigi kanda jätmise

TsMS § 172 lg 8 kolmas lause, tekkis kolleegiumil kahtlus, et tegemist võib olla põhiseaduse (PS) §-

s 25 sätestatud põhiõiguse (õigus õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele) rikkumisega.

18. Seetõttu leidis kolleegium, et asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese

lause ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause alusel üle anda

Riigikohtu üldkogule.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

19. Riigikogu põhiseaduskomisjon leidis, et PS §-s 25 sätestatud põhiõigus õigusvastaselt tekitatud

moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib

riivata igal põhiseadusega otseselt keelamata eesmärgil. Kohtuväliste kulude riigi kanda jätmise

piirangu eesmärgiks võib pidada avaliku võimu kulutuste vähendamist ning seeläbi riigi rahaliste

huvide kaitsmist. Riigikohus on leidnud, et riigi rahanduslike huvide kaitsmine on legitiimne eesmärk

põhiõiguste piiramiseks.

20. Ärikeelu kohaldamist reguleerib pankrotiseaduse § 91. Selle lõike 2 kohaselt võib kohus

juriidilisest isikust võlgniku pankroti korral määrata, et selle juhtorgani liige ei või pankrotimenetluse

lõpuni olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist.

Ärikeeldu menetleb kohus TsMS § 475 lg 1 p 122 kohaselt hagita menetluses. TsMS § 476 lg 1

kohaselt algatab hagita menetluse kohus omal algatusel või huvitatud isiku või asutuse avalduse

alusel. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus aga seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega

asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega rakendab kohus

hagita asjas uurimispõhimõtet ning kogub ise aktiivselt tõendeid. See aga ei välista, et hagita

menetluse puhul puuduks menetlusosalistel vajadus kasutada õigusabi. Ärikeeld seab ulatuslikke

piiranguid füüsilise isiku majandus- ja kutsetegevusele, piirates isiku võimalusi tulu teenida ja oma

vara suurendada. Professionaalse õigusabi kasutamine võib aidata kaasa sellele, et asi lahendatakse

õigesti ja mõistliku aja jooksul.

21. Ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlust ei toimu menetlusosalise algatusel ega huvides.

Menetluses puudub ka teine pool ning avaldaja, kellelt oleks võimalik menetluskulud välja mõista

TsMS § 172 lg 2 alusel. Ärikeelu kohaldamise menetluses osaleb menetlusosalisena üksnes isik, kelle

suhtes ärikeelu kohaldamist kaalutakse. Ärikeelu põhiliseks eesmärgiks on olla preventiivne

sunnivahend, mida kohaldatakse üksnes isiku suhtes, kes on pannud pankrotistunud juriidilist isikut

juhtides suure tõenäosusega toime kuriteo, kuid keda ei ole selle eest veel süüdi tunnistatud

(põhjendatud kuriteokahtlus) ning kelle puhul on tõsine oht, et ta võib ärikeelu kohaldamata jätmisel

toime panna uusi sarnaseid kuritegusid. Seega kohaldatakse ärikeeldu avalikes huvides, mitte

menetlusosalise huvides.

22. Menetlusosalisel puudub võimalus avalikes huvides toimuvat ärikeelu kohaldamise otsustamise

menetlust vältida. Kui menetlusosaline on menetluses teinud põhjendatud kohtuväliseid kulutusi ja

menetluse tulemusena tema suhtes ärikeeldu ei kohaldata, võib menetlusosalise põhjendatud huvi

tema kantud materiaalse kahju (menetluskulude) hüvitamise vastu kaaluda üles riigi huvi neid

kulutusi vältida. Põhiseaduskomisjon leidis, et TsMS § 172 lg 8 ei pruugi olla kooskõlas PS §-ga 25

osas, milles see ei võimalda kohtul ärikeelu kohaldamise otsustamise menetluses jätta kohtuväliseid

kulusid riigi kanda.

23. Riigikogu õiguskomisjoni hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 8 kohaselt kohtuvälised kulud

üldjuhul kanda menetlusosalistel endil, nende kandmist ei saa nõuda riigilt. Vaid juhul, mil kohus

jätab need mõne menetlusosalise kanda, saab nõuda nende hüvitamist. Õiguskomisjon oli seisukohal,

et vaidlustatud TsMS § 172 lg 8 teine ja kolmas lause välistavad puudutatud isiku menetluskulude

riigi kanda jätmise. TsMS § 172 lg 8 teine ja kolmas lause on erinormiks TsMS § 172 lg 1 esimese

lause suhtes, mis näeb ette, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend

tehakse. Arvestades kohtu selgitamiskohustust ja uurimispõhimõtet, samuti asjaolu, et võlgniku

juhatuse liikme seadusest tulenev kohustus on maksejõuetuse tekkimise asjaolude kindlakstegemisele

igakülgselt kaasa aidata, ei saanud puudutatud isikul olla õigustatud ootust, et tema menetluskulud

ärikeelu kohaldamise taotluse esitajatelt või riigilt välja mõistetakse. Seega peaks õiguskomisjoni

hinnangul puudutatud isiku määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jääma tema enda kanda.

24. Õiguskomisjoni arvates ei ole praegusel juhul tegemist PS §-s 25 sätestatud põhiõiguse (õigus

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele) rikkumisega. Asjaolu, et pankrotihaldur ja

pankrotitoimkonna esimees esitasid kohtule ühise taotluse puudutatud isiku suhtes ärikeelu

kohaldamiseks ei ole käsitatav õigusvastase tegevusena, mistõttu ei saa sellest ka õigusvastast kahju

tekkida. Ärikeelu kohaldamise taotlus esitati puudutatud isiku (pankrotivõlgniku juhatuse liikme)

varasema tegevuse hindamise tulemusena õigustatult, sest pankrotitoimkonnal tekkis menetluse

käigus kahtlus, et ta on toime pannud kuriteo. Kuigi kohus jättis väidetava kuriteokahtlusega seotud

asjaolusid arvestades ärikeelu kohaldamata ja lõpetas menetluse, ei järeldu sellest taotluse

õigusvastasus. Eeltoodust tulenevalt oli õiguskomisjon seisukohal, et TsMS § 172 lg 8 on

põhiseadusega kooskõlas.

25. A. Tammvere hinnangul tuleneb PS §-st 25 igaühe õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt

tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. PS § 25 peamine eesmärk on rikutud õiguste

taastamine, mistõttu tuleb hüvitisega luua isiku õigushüvedes võimalikult sarnane olukord sellisele

olukorrale, mis esineks siis, kui õigusi ei oleks rikutud. Ühegi isikute grupi õigust kahju hüvitamisele

ei saa PS § 9 lg 1 alusel täielikult välistada.

26. Põhiseaduse § 25 on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida saab piirata üksnes

seadusandja. Teisalt lasub seadusandjal kohustus sätestada tõhus menetlus põhiõiguste kasutamiseks

ja kaitsmiseks. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise aluseid ja korda reguleeriva seaduse

kehtestamata jätmine või kahju hüvitamist välistav regulatsioon riivab PS §-s 25 sätestatud

põhiõigust ning PS §-dest 14 ja 15 koostoimes tulenevat õigust tõhusale kohtumenetlusele.

27. Isikult, kellel ei ole õigust saada menetlusabi, on TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause kohaldamisel

võetud PS §-s 25 sätestatud põhiõigus saada temale tekkinud kahju eest hüvitist. PS § 25 ei sea kahju

hüvitamist sõltuvusse isiku majanduslikust seisust. Isiku varaline olukord ei tohi olla tema

põhiõiguste intensiivsema riivamise aluseks. See, et isik suudab ise tasuda õigusabikulusid, ei õigusta

temale kahju tekitamist ja tema vara vähendamist. Kui isikule on kahju tekitatud, siis selle

hüvitamine ei tohi sõltuda kahju kannatanu varanduslikust seisust. Teisisõnu ei saa asjaolu, et isik

suudab tasuda lepingulise esindaja kulusid ja ei kvalifitseeru menetlusabi saama, õigustada isikule

kahju tekitamist ega saa piirata riigi vastutust.

28. Justiitsminister leidis, et juhul, kui Riigikohus peaks tunnistama TsMS § 172 lg 8 kolmanda

lause kehtetuks, ei oleks välistatud menetluskulude riigi kanda jätmine. Järelikult on kõnesolev säte

asjassepuutuv. Justiitsminister rõhutas, et eelnõu ettevalmistajate eesmärgiks oli jätta hagita

menetluse kohtuvälised kulud, kui kohus ei jäta menetluskulusid mõne teise menetlusosalise kanda,

aga ka juhul, kui menetluses on vaid üks menetlusosaline, sh kui kohus algatab menetluse omal

algatusel, menetlusosalise enda kanda. Ärikeelu kehtestamise menetluses peab kohus rakendama

uurimisprintsiipi, mistõttu on kohtul kõrgem selgitamiskohustus. Seega peaks olema õigusabi

kasutamise vajadus sellises menetluses väiksem. Samas võib ärikeelu kohaldamise menetlus olla

mahukas ja ka õiguslikult keeruline ning menetlusosalisele ei saa sellises menetluses õigusabi

kasutamist ette heita.

29. Õiguskantsler jõudis seisukohale, et TsMS § 172 lg 8 kolmas lause on vastuolus põhiseadusega

osas, milles see välistab võimaluse kaaluda ärikeelu seadmisega seotud kohtuväliste kulude riigi

kanda jätmist juhul, kui isikule ei ole antud menetlusabi. Õiguskantsleri hinnangul riivab

kohtumenetluse kulude puudutatud isiku kanda jätmine PS §-i 25, mille järgi on igaühel õigus talle

ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Põhiseaduse

§ 25 mõttes on kahjuks ka isiku õiguste kaitseks vajalikud menetluskulud. Praegusel juhul seostub

menetluskulude kandmine ka põhiseaduse §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabaduse ning §-s 15 sätestatud

tõhusa õiguskaitse tagamisega.

30. Selline piirang on ebaproportsionaalne, sest ei võimalda menetluskulude jaotuse otsustamisel

hinnata kulude õiglast jaotust. Piirangu tulemusena võib riik kanda kohtuvälised kulud üksnes siis,

kui isik ise ei ole neid suuteline kandma ning kohus on menetlusabi andes pidanud täiendava õigusabi

andmist vajalikuks. Kulude õiglase jaotuse tagamiseks peab kohtul olema võimalik võtta arvesse ka

muid asjaolusid. Proportsionaalse lahenduse tagaks see, kui kohus saaks otsustada, kas kohtuväliste

menetluskulude riigi kanda jätmine on põhjendatud ka muudel juhtudel kui menetlusabi andmise

korral.

VAIDLUSALUNE SÄTE

31. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 172 „Menetluskulud hagita menetluses":

„(1) Hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita

menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt

mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see

menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

(2) Kui menetluses osaleb üksnes avaldaja või kui kohus ei jäta menetluskulusid mõne teise

menetlusosalise kanda, kannab avaldaja ise menetluskulud, muu hulgas oma kulud esindajale, ka

juhul, kui tema avaldus rahuldatakse. Riigilõiv määruskaebuselt tagastatakse määruskaebuse

rahuldamise korral vastavalt käesoleva seadustiku §-s 150 sätestatule.

(3) Isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud kannab riik, kui kohus ei

jäta neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates

õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda. Isikule eestkostja määramise või selle tühistamise

või eestkostega seotud abinõude rakendamise menetluse kulud, samuti hagita perekonnaasja ja

lähenemiskeelu või muu sellesarnase isikuõiguste kaitseabinõu rakendamise menetluse kulud võib

kohus jätta täielikult või osaliselt riigi kanda.

/---/

(7) Kui kohus algatab hagita menetluse isiku tegevuse või avalduse tõttu, võib kohus jätta

menetluskulud menetluse põhjustanud isiku kanda, kui menetlus on põhjendamatu ja põhjustati isiku

poolt tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja

avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti.

(8) Vajalikud kohtuvälised kulud hüvitatakse hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel

tunnistajale makstava hüvitisega. Kohtuväliste kulutuste hüvitamist saab nõuda üksnes juhul, kui

kohus jätab need mõne menetlusosalise kanda. Riigi kanda võib kohtuvälised kulud jätta üksnes

juhul, kui kohtuväliste kulude kandmiseks anti isikule menetlusabi. See kehtib ka käesoleva

paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

32. Ärikeelu kohaldamise menetluses oli A. Tammvere kohtukuluks (TsMS § 143 p 2) dokumentaalse

tõendi hankimise kulu 4524 eurot (sh käibemaks). Tõendiks oli asjatundja A. Juhkami arvamus

maksejõuetuse aja ja äritegevuse jätkamise abinõude kohta. A. Tammvere kohtuväliseks kuluks

(TsMS § 144 p 1) oli lepingulise esindaja kulu 4080 eurot (sh käibemaks) ning ta tasus

määruskaebuselt ringkonnakohtusse riigilõivu 50 eurot.

Üldkogu leiab, et Eesti Vabariigil on kaebeõigus ringkonnakohtu määruse peale tulenevalt

TsMS § 178 lg-st 2, mille kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise kohta tehtud määruse

peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud

isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

33. Üldkogu analüüsib esmalt ärikeelu kohaldamise menetluses tekkinud kohtukulude

(dokumentaalse tõendi saamise kulu) hüvitamise regulatsiooni (I) ning seejärel kohtuväliste kulude

(lepingulise esindaja kulud) jaotust reguleeriva TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause

põhiseaduspärasust (II). Üldkogu kontrollib, kas menetluskulude hüvitamise regulatsioon on

õiguspärane sellise isiku puhul, kelle osas ärikeelu kohaldamise menetlus küll algatati, kuid kelle

suhtes ärikeeldu ei kohaldatud. Lõpuks lahendab üldkogu määruskaebuse (III).

I

34. Menetluskulude jaotust hagita menetluses reguleerib TsMS § 172, mille lg 1 järgi kannab hagita

menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Selle normi rakendamise eelduseks on,

et menetluses on olemas isik, kelle huvides lahend tehakse. Tsiviilkolleegiumi praktika kohaselt on

ärikeelu kohaldamise menetluses menetlusosaliseks vaid isik, kelle suhtes ärikeelu kohaldamist

kaalutakse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. veebruari 2010. a määrus asjas nr 3-2-1-124-09,

p 28). Lisaks kohaldatakse Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasema praktika järgi PankrS § 91 lg-s 2

sätestatud ärikeeldu preventiivse sunnivahendina (samas, p 15). Preventiivse õiguskaitsevahendina

võib ärikeeld seega sarnaselt kriminaalmenetluses rakendatavate tõkenditega (näiteks ametist

kõrvaldamisega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 141 alusel) tõkestada edasiste kuritegude

toimepanemist (samas, p 16). Ärikeeldu kohaldatakse kohtu algatusel avalikes huvides ning

menetlusosalisel puudub võimalus menetlusest hoiduda.

35. TsMS § 172 lg 1 teist lauset saab kohaldada, kui menetluses osaleb mitu isikut ning kohus jätab

menetluskulud ühe isiku kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi praktika järgi ei ole ärikeelu kohaldamise menetluses teisi menetlusosalisi, kelle

kanda menetluskulusid oleks võimalik jätta (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. veebruari 2010. a

määrus asjas nr 3-2-1-124-09, p 28). TsMS § 172 lg 1 ei sätesta võimalust jätta menetluskulusid ka

riigi kanda. Üldkogu leiab, et TsMS § 172 lg 1 ei reguleeri menetluskulude jaotust ja

kindlaksmääramist olukorras, kus ärikeeldu ei kohaldata.

36. Seadusandja on TsMS §-s 172 nimetanud muid menetlusi, kus menetluskulud võivad jääda riigi

kanda. Seega ei ole seadusandja põhimõtteliselt välistanud kulude riigi kanda jätmist. Nii nimetab

TsMS § 172 lg 3 mitmed muu hulgas ka avalikes huvides toimuvad hagita menetlused, kus kohus

saab menetluskulud jätta osaliselt või täielikult riigi kanda. Sellisteks menetlusteks on isiku

kinnisesse asutusse paigutamine ja isikule eestkostja määramisega seotud menetlused. Samuti võib

kohus täielikult või osaliselt jätta riigi kanda hagita perekonnaasja ja lähenemiskeelu või muu

sellesarnase isikuõiguste kaitseabinõu rakendamise menetluse kulud. Sealjuures on seadusandja

jätnud kohtu otsustada, kas ja millises ulatuses menetluskulud riigi kanda jäetakse.

37. Üldkogu hinnangul on seadusandja tahteks olnud avalikes huvides toimuvates menetlustes anda

kohtule võimalus jätta olenevalt asja sisust kohtukulud täielikult või osaliselt riigi kanda. Sellist

järeldust toetavad 10. detsembril 2008. aastal TsMS § 172 muudatused sätestanud seaduse eelnõu

seletuskiri (tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seotud seaduste muutmise seadus 194 SE,

Riigikogu 11. koosseis) ja stenogrammid.

38. Üldkogu on eespool leidnud, et ärikeelu kohaldamise menetlus toimub avalikes huvides.

TsMS § 8 lg 2 lubab menetlussuhet reguleeriva seadusesätte puudumise korral kohaldada sätet, mis

reguleerib vaieldavale suhtele lähedast suhet; lõike 3 kohaselt võib lähtuda seaduse üldisest mõttest

(vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 2016. aasta määrus asjas nr 3-2-1-67-16, p 19).

Kuna praegusel juhul ei vasta õigussuhte reguleerimata jätmine üldkogu arvates seaduse mõttele ega

eesmärgile, tuleb analoogia põhjal kohaldada sätet, mis reguleerib olukorda, kus hagita menetlus

algatatakse muu hulgas kohtu initsiatiivil ja kus menetluse tulemusena võib esineda isiku põhiõiguste

oluline riive.

39. Üldkogu hinnangul saab leida ärikeelu kohaldamise menetlusega kaasnevate kohtukulude

jaotuseks põhiseaduspärase regulatsiooni ning kohaldada TsMS § 172 lg 3 teist lauset, mis sarnaselt

praeguse asjaga rakendub avalikes huvides toimuvates hagita menetlustes. Selle sätte analoogia alusel

rakendamine jätab kohtule vajaliku otsustusruumi, mis võimaldab konkreetse kohtuasja asjaoludest

lähtuvalt otsustada, kas ja millises ulatuses jäävad ärikeelu kohaldamata jätmisel kohtukulud riigi

kanda.

II

40. TsMS § 172 lg 8 sätestab erinormina kohtuväliste kulude jaotamise ja kindlaks määramise korra.

Selle sätte kolmanda lause kohaselt võib kohtuvälised kulud jätta riigi kanda üksnes juhul, kui

kohtuväliste kulude kandmiseks anti isikule menetlusabi. Praeguses asjas ei ole A. Tammvere

menetlusabi saanud ning seega on tegemist normiga, mis välistab A. Tammvere kantud kohtuväliste

kulude riigi kanda jätmise.

41. Selline kohtuväliste kulude hüvitamise keeld riivab üldkogu hinnangul mitmeid põhiõiguseid.

Menetlusosalised on välja toonud, et selline keeld võib riivata PS §-s 32 sätestatud omandiõigust,

PS §-dest 14 ja 15 tulenevat õigust tõhusale ja õiglasele kohtumenetlusele, PS §-s 25 ette nähtud

õigust kahju hüvitamisele ning kutse- ja ettevõtlusvabadust (PS § 31).

42. Üldkogu analüüsib esmalt selle piirangu kooskõla PS §-s 32 kaitstava omandipõhiõigusega, mis

muude omandisuhete kõrval kaitseb ka isiku vara kui tervikut. Pole kahtlust, et kohtuväliste kulude

kandmine vähendab isiku vara ning riivab tema omandipõhiõigust (vt ka Riigikohtu üldkogu

18. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-169-12, p 45). Seega tuleb kaaluda, kas regulatsioon, mille

kohaselt saab kohtuväliseid kulusid jätta riigi kanda vaid juhul, kui isikule on antud menetlusabi, on

põhiseaduspärane.

43. Sarnaselt muude põhiõigustega tuleb ka omandipõhiõiguse piiramisel lähtuda PS §-st 11, mille

kohaselt peab põhiõiguse piirang olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada

piiratava õiguse olemust. Piirangu proportsionaalsus tähendab seda, et piirang peab olema eesmärgi

saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

26. märtsi 2009. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-16-08, p 29).

44. TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause eesmärk on piirata riigi hüvitatavaid kulusid, vähendada avaliku

võimu kulutusi kohtupidamisele ja kaitsta riigi rahalisi huve. Riigikohus on leidnud, et selline normi

eesmärk on legitiimne (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 121).

45. PS § 11 mõttes on regulatsioon sobiv, kui see soodustab eesmärkide saavutamist. Vaieldamatult

ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist.

Sobivuse nõue kaitseb isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest (vt nt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-1-02, p 15).

Menetluskulude hüvitamise piiramine vähendab riigi kulutusi tsiviilkohtumenetlusele ning seega

soodustab seatud eesmärgi saavutamist. Seega võib sellist regulatsiooni pidada sobivaks.

46. Abinõu on vajalik siis, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem

koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd

koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes (vt nt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-1-02, p 15). Üldkogu

hinnangul saab TsMS § 172 lg 8 kolmandas lauses sätestatut pidada ka vajalikuks.

47. Regulatsiooni mõõdukuse analüüsimisel tuleb ühelt poolt kaaluda põhiõigusesse sekkumise

ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Selleks tuleb hinnata, kas isikul

on ärikeelu kohaldamise menetluses vaja kasutada õigusabi.

48. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast tuleneb, et kuigi tavapärases hagita menetluses

hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 31. mai 2011. a määrus asjas nr 3-2-1-18-11, p 19), tuleb menetluskulude

vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel arvestada hagita asjade menetluste erinevat iseloomu. Nii

iseloomustab mõnda liiki hagita menetlust keerukus ja sisuline vaidlus (vt nt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 19. oktoobri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-16, p 12).

49. Üldkogu leiab, et ärikeelu määramise menetlus on üldjuhul keerukas, muu hulgas põhjusel, et

PankrS § 91 lg 2 sätestab üksnes selle, et kohus võib määrata pankrotis äriühingu juhtorgani liikmele

ärikeelu, kuid ei täpsusta, milliste kriteeriumide alusel kohus otsustab, kas ärikeeld määrata või mitte.

Kuna ärikeelu määramine tähendab isiku jaoks põhiõiguste märkimisväärset riivet, kuid samas ei näe

seadus ette kriteeriume, mille alusel kohus otsustab, kas ärikeeld tuleb määrata või mitte, siis tuleb

pidada põhjendatuks, et isik, kelle suhtes ärikeelu määramist kaalutakse, kasutab enda kaitseks ja

ärikeelu määramise vältimiseks lepingulise esindaja osutatavat õigusabi ning teeb tõendite

hankimiseks kulutusi. Lisaks on Riigikohtu tsiviilkolleegium leidnud, et ärikeelu kohaldamise

menetluses tuleb isik kindlasti ära kuulata (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. veebruari 2010. a

määrus asjas nr 3-2-1-124-09, p 29). Ärikeelu kohaldamine piirab lisaks omandiõigusele ka teisi

põhiõiguseid, sealhulgas näiteks tegutsemis- ja ettevõtlusvabadust, mistõttu võib isiku õigust

kasutada lepingulise esindaja osutatavat õigusabi pidada menetluse iseloomu arvestades vajalikuks.

Seega on üldkogu hinnangul tegemist menetlusega, kus õigusabi või lepingulise esindaja kasutamine

võib olla isiku põhiõiguste kaitseks vajalik ja õigustatud. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on

menetluskulude riigi kanda jätmise kaalumisel pidanud muu hulgas oluliseks seda, kas isikul on

võimalik menetlust vältida ning kui intensiivselt võib kohaldatav meede riivata menetlusosalise

põhiõiguseid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-1-16, p-

d 9.2 ja 9.3).

50. Riigikohtu tsiviilkolleegium on viidanud sellele, et ärikeelu kohaldamine on olemuslikult sarnane

karistusseadustiku §-des 49 ja 491 sisalduvate sanktsioonidega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

22. veebruari 2010. a määrus asjas nr 3-2-1-124-09, p 16). Kokkuvõtvalt võib ärikeelu kohaldamise

menetlus nõuda isikult sisulist ja põhjalikku kohtuga suhtlemist ning tegemist on menetlusega, mis

kohaldatava õigusjärelmi poolest sarnaneb kriminaalmenetlusega. Kriminaalmenetluses kannab

õigeks mõistva otsuse korral menetluskulud riik (KrMS § 181). Sellise regulatsiooniga välditakse

omandipõhiõiguse ülemäärast piiramist olukorras, kus riik algatas menetluse, mida isikul ei olnud

võimalik vältida, ning kus isik õigeks mõisteti. Sama põhimõtet tuleb rakendada ka

kriminaalmenetlusega olemuslikult sarnases ärikeelu kohaldamise menetluses.

51. Üldkogu leiab, et TsMS § 172 lg 8 kolmandas lauses sisalduv piirang, mille kohaselt võib

ärikeelu kohaldamata jätmisel kohtuväliseid kulusid riigi kanda jätta vaid juhul, kui isik on saanud

menetlusabi, ei ole mõõdukas. Riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei saa kaaluda üles

ärikeelu kohaldamise menetlusega seotud intensiivset omandiõiguse piirangut. Silmas tuleb pidada, et

ärikeelu kohaldamise menetluse algatajaks on kohtu vahendusel riik ning sellele allutatud isikul ei ole

võimalik menetlust vältida. Kuigi ärikeelu kohaldamise vajalikkus konkreetse isiku suhtes saabki

selguda alles kohtumenetluse tulemina, mis ei saa olla ette ära otsustatud, tähendab ärikeelu

kohaldamata jätmine sisuliselt seda, et ärikeelu kohaldamise menetlus on algatatud isiku vastu

põhjendamatult. Samas tähendab eelöeldu ka seda, et kui menetlusosaline on ärikeelu kohaldamise

kohtumenetluses osalemise tõttu teinud märkimisväärseid kulutusi, siis on ta pidanud katma oma vara

arvel talle ebavajalikke kohtuväliseid kulusid. Üldkogu hinnangul ei saa lugeda põhiseaduslikus

mõttes mõõdukaks menetlusosalisele pandud kohustust kanda kohtukulusid, mis on seotud avalikes

huvides toimuva menetlusega, mille tulemusena selgub, et sunnivahendi kohaldamiseks puudub alus.

Kui vastupidisel juhul ehk ärikeelu kohaldamise korral võib väita, et menetlusosaline on oma

varasema taunitava käitumisega ise põhjustanud tema suhtes sunnivahendi rakendamismenetluse

läbiviimise, siis olukorras, kus kohus ärikeeldu ei kohalda, puudub avalikes huvides toimetatava

menetluse kulude menetlusosalise kanda jätmiseks vajalik legitimatsioon. Olles algatanud ärikeelu

kohaldamise menetluse, peab riik arvestama, et kohtumenetlusega võivad kaasneda kulutused ka

menetlusosalise jaoks. Analoogiliselt eelviidatud kriminaalmenetlusõigusliku menetluskulude

hüvitamise regulatsiooniga õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise korral tuleb ka ärikeelu kohaldamata

jätmise korral tsiviilkohtumenetluses silmas pidada, et sel juhul pole kohtuväliste kulude

menetlusosalise kanda jätmiseks alust. Seetõttu tunnistab üldkogu TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause

põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda ärikeelu kohaldamise hagita

menetluses jätta kohtuväliseid kulusid riigi kanda, kui isikule ei ole antud menetlusabi. Seega saab

kohtuväliseid kulusid jätta selle sätte alusel riigi kanda ka juhtudel, kus isikule ei ole antud

menetlusabi. Kuna üldkogu tuvastas TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause vastuolu omandipõhiõigusega,

pole vaja analüüsida selle sätte kooskõla teiste põhiõigustega.

III

52. Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis

lahendamata A. Tammvere taotluse mõista Eesti Vabariigilt tema kasuks välja 4080 euro (koos

käibemaksuga) suuruse asjatundja arvamuse kulu kui kohtukulu. Tühistatud osas tuleb asi saata

TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu

määrus tuleb jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis kõik A. Tammvere menetluskulud

Eesti Vabariigi kanda, kuid muuta tuleb määruse õiguslikke põhjendusi. Samuti tuleb ringkonnakohtu

määrus jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus rahuldas A. Tammvere menetluskulude rahalise

kindlaksmääramise taotluse osaliselt ja määras A. Tammvere kohtuväliste kulude (lepingulise

esindaja kulude) suuruseks 1560 eurot (koos käibemaksuga) ning mõistis selle summa Eesti

Vabariigilt A. Tammvere kasuks välja. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata ka osas, millega

ringkonnakohus jättis A. Tammvere avalduse 2964 euro (koos käibemaksuga) suuruse kohtuvälise

kulu (lepingulise esindaja kulu) väljamõistmise osas rahuldamata. A. Tammvere määruskaebus

rahuldatakse osaliselt, Eesti Vabariigi määruskaebus jääb rahuldamata.

53. Üldkogu on seisukohal, et olukorras, kus kohus kaalub ärikeelu kohaldamist pankrotis äriühingu

juhtorgani liikme suhtes ja ärikeeld jääb määramata, on alus jätta menetluskulud (nii kohtukulud kui

ka kohtuvälised kulud) Eesti Vabariigi kanda. Kohtud jätsid ärikeelu määramata ja ringkonnakohus

jättis A. Tammvere menetluskulud õigesti Eesti Vabariigi kanda, kuid põhjendas seda ekslikult

sellega, et riik on TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi isik, kelle huvides menetlus toimub. Üldkogu

leidis eespool, et ringkonnakohtu kohaldatud õigusnorm ehk TsMS § 172 lg 1 esimene lause ei ole

asjas kohaldatav (vt otsuse p-d 34 ja 35) ja et kohtuväliste kulude riigi kanda jätmist piirav

TsMS § 172 lg 8 kolmas lause on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda jätta

kohtuväliseid kulusid riigi kanda (vt otsuse p 51). Rakendades TsMS § 172 lg 3 teist lauset analoogia

korras, tuleb ringkonnakohtu määrus jätta menetluskulude riigi kanda jätmise osas küll muutmata,

kuid muuta tuleb ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi.

54. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis lahendamata

A. Tammvere taotluse mõista Eesti Vabariigilt tema kasuks välja asjatundja arvamuse kui

dokumentaalse tõendi saamise kulu. Selles osas saadab üldkogu asja uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb A. Tammvere eelnimetatud taotlus lahendada.

Dokumentaalse tõendi saamise kulu puhul tuleb hinnata selle vajalikkust ja põhjendatust sarnaselt

lepingulise esindaja kuludega TsMS § 175 lg 1 järgi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 13; 3. novembri 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-93-14, p 22). Kohaldatavad on kahju hüvitamise üldreeglid, sh võlaõigusseaduse

§ 128 lg 3, mille järgi loetakse otseseks varaliseks kahjuks mh kahju tekitamise tõttu kantud

mõistlikud kulud. Dokumentaalse tõendi saamise kulude puhul on nende mõistlikkus ehk vajalikkus

ja põhjendatus seega kohtus kontrollitav. Muu hulgas saab hinnata tehtud töö vajalikkust, st seda, kas

tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse

andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates

muuhulgas võimalikke alternatiive kulu kandmiseks.

55. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus lahendas

A. Tammvere taotluse mõista Eesti Vabariigilt tema kasuks välja kohtuvälise kuluna lepingulise

esindaja kulu ning mõistis Eesti Vabariigilt A. Tammvere kasuks välja 1560 eurot (koos

käibemaksuga) ja jättis 2964 euro (koos käibemaksuga) suuruse lepingulise esindaja kulu välja

mõistmata.

56. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile

kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus

on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 9. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-16,

p 14; 11. veebruari 2015. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu 18. mai 2010. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Üldkogu leiab, et ringkonnakohus on A. Tammvere

taotletavate lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust kontrollinud ega ole

diskretsioonipiire ületanud ega menetlusõiguse norme rikkunud.

57. A. Tammvere on muude menetluskulude hulgas palunud jätta riigi kanda ja mõista riigilt tema

kasuks välja ka riigilõivu. Ringkonnakohus märkis oma määruses, et A. Tammvere on riigilõivu

tasunud seaduses ettenähtud määras (50 eurot) ja see tuleb menetlusosalisele hüvitada. Üldkogu

märgib, et TsMS § 150 lg 1 p 5 kohaselt tagastatakse riigilõiv määruskaebuse esitajale kaebuse

rahuldamise korral, kui menetluses ei osale teisi menetlusosalisi või kui kohus ei jäta riigilõivu mõne

teise menetlusosalise kanda. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle

menetluses asi viimati oli, selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest

riigilõiv tasuti.

58. Kuna A. Tammvere määruskaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause

järgi määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Jüri Põld, Peeter Roosma,

Malle Seppik, Tambet Tampuu