3-2-1-134-16 · Riigikohus

Riigikohtunike Peeter Jerofejevi ja Villu Kõve eriarvamus asjas nr 3-2-1-134-16, mille p-

dega 1-4 ja 6-9 on ühinenud ka riigikohtunik Tambet Tampuu

1. Me ei nõustu üldkogu enamusega, et käesolevas asjas tuli menetluskulud jätta riigi kanda ega

sellega, et TsMS § 172 lg 8 kolmas lause on põhiseadusega vastuolus, samuti sellega, ja et

TsMS § 172 lg 3 teist lauset tuleks analoogia alusel laiendavalt kohaldada. Meie arvates oli õige jätta

menetluskulud A. Tammvere enda kanda.

2. Käesolev asi sai maakohtus alguse sellest, et võlgniku pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna

esimees pöördusid kohtu poole taotlusega kohaldada võlgniku juhatuse liikmeks oleva A. Tammvere

suhtes ärikeeldu. Maakohus saatis taotluse A. Tammverele edasi ja küsis selle kohta seisukohta.

A. Tammvere esitas seisukoha ja palus ühtlasi talle vastamisest tekkinud menetluskulud (lepingulise

esindaja ja asjatundja arvamuse kulud) jätta pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe või Eesti

Vabariigi kanda.

Seepeale tegi maakohus määruse, millega lõpetas ärikeelu kohaldamise menetluse ärikeeldu

kohaldamata ning jättis menetluskulud A. Tammvere kanda ja rahaliselt kindlaks määramata.

3. Esiteks on meie arvates küsitav, kas maakohtul oli üldse vaja teha sellist eraldi vormistatud

määrust nn ärikeelu kohaldamise menetluse lõpetamise kohta ja mis oli selle määruse tähendus. See

ongi hilisemas menetluses segaduse allikaks saanud.

PankrS näeb ette, et kohus võib ärikeelu määrata pankrotivõlgniku juhatuse liikmele. Seega tuleb

eraldi määrus teha ärikeelu kohaldamise kohta, mitte aga kohaldamatajätmise kohta (PankrS § 91 lg-

d 2 ja 4). Menetluse eelduseks ei ole kellegi taotlus ja kohus ei ole sellega ka seotud (TsMS § 476

lg 1, § 477 lg 5; vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09, p 27).

Samuti ei võinuks taotluse esitajad ega keegi kolmas vaidlustada ärikeelu määramata jätmist. Tegu on

hagita menetlusega, mille käigus kohus kujundab siseveendumuse, kas ärikeeldu on vaja määrata.

Kuna meie arvates ei ole ärikeelu määramatajätmisel ka menetluskulude hüvitamise kohustust

(vt allpool, eriarvamuse p-d 6-9), ei pidanud maakohus kas sel põhjusel tegema eraldi määrust

A. Tammvere taotluse kohta kulude jaotamiseks ja kindlaksmääramiseks, millega ta kulud tema enda

kanda jättis.

4. Kui ka lugeda maakohtu määruse tegemist põhjendatuks, pidanuks A. Tammverel olema selle

vaidlustamiseks ringkonnakohtus kui ringkonnakohtu määruse vaidlustamiseks Riigikohtus seadusest

otse tulenev alus (PankrS § 5 lg 1, TsMS § 660 lg 1, § 696 lg 1). Üldkogu otsuses kaebeõigust andvat

normi märgitud ei ole ning meie arvates seda ka seadusest ei tulene.

Kaebeõigust ei anna TsMS § 178 lg 2, mis lubab vaidlustada menetluskulude kindlaksmääramist,

kuid antud juhul maakohus kulusid kindlaks ei määranud. A. Tammverel pidanuks seadusest

tulenema võimalus vaidlustada menetluskulude jaotust TsMS § 173 lg-te 1 ja 4 mõttes ning alles

selleks aluse leidmisel saanuks rääkida kulude kindlaksmääramise vaidlustamisest. Nimelt eeldab

menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 1 järgi esmalt kulujaotuse otsustamist.

Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kuna määrus

tehti pankrotiseaduse alusel, pidanuks ka kaebeõigus tulenema sealt (vt PankrS § 5 lg 1). PankrS § 91

lg 4 lubab aga vaidlustada üksnes ärikeelu kohaldamise määrust, mitte aga ärikeelu määramata

jätmist (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09, p 27). Seega

lahendas ringkonnakohus vääralt A. Tammvere määruskaebuse ja A. Tammverel ei olnud õigust

esitada määruskaebus ka Riigikohtule. Isegi kui pidada kaevatavaks maakohtu määrust, välistanuks

kaebuse Riigikohtusse PankrS § 5 lg 2, mis lubab ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse

kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud.

Kui üldkogu arvates oleks kaebeõiguse puudumine menetluskulude jaotuse küsimuses põhiseadusega

vastuolus, pidanuks esmalt seda leidma, mitte aga tunnustama vaikides kaebeõigust asjas, kus seda

seaduse järgi ei ole.

5. Kaebeõigust Riigikohtule ei olnud meie arvates ka Eesti Vabariigil, kelle kanda menetluskulud

ringkonnakohus osaliselt jättis (olgugi meie arvates ekslikult). Põhiseaduspärasuse küsimust riigi

kaebeõiguse puudumisel ei teki.

Üldkogu enamus järeldas kaebeõiguse TsMS § 178 lg-st 2, mille järgi menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

Nimetatud sättest üksi kaebeõiguse järeldamine oli aga väär, kui veidigi vaadata normide süsteemi ja

TsMS loogikat. Nimelt eeldab TsKS § 178 lg 2 järgne menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamine väitega, et isik üldse ei pidanud kulusid kandma esmalt seda, et eelnevalt oleks

vaidlustatud ka menetluskulude jaotust. See tuleneb selgelt TsMS § 178 lg-te 1 ja 2 koostoimest

(vt ka eriarvamuse p 4).

Menetluskulude jaotuse osas Eesti Vabariigil kaebeõigust ei ole, see saab olla vaid menetlusosalisel.

Seda ei ole TsMS üldise loogika järgi ka vaja, sest kulud määrabki kindlaks Eesti Vabariik ise kohtu

kaudu. Kohtu omal algatusel toimuvas ärikeelu otsustamise menetluses Eesti Vabariik eraldi

menetlusosaline ei ole. Vaid erandlikel juhtudel võimaldab TsMS täitevvõimule eraldi kaebeõiguse

kohtu otsustusele menetluskulude küsimuses nagu seonduvalt tõenditega (TsMS § 159 lg 2 ja § 161

lg 4), Eesti Vabariigi kasuks menetluskulude väljamõistmisega (TsMS § 179 lg 3) või menetlusabiga

(TsMS § 191 lg 1). Üldkogu poolt TsMS § 178 lg-le 2 antud laia tõlgenduse valguses ei oleks neid

erisätteid Eesti Vabariigi kui menetlusvälise kulude kandja kaebeõiguse kohta vaja ja täitevvõimul on

võimalik sisuliselt vaidlustada kõiki riigi kanda kulude jätmisi. Enamgi veel, üldkogu tõlgendust

TsMS § 178 lg-le 2 ähmastab erinevust menetluskulude jaotuse ja suuruse (kindlaksmääramise)

vaidlustamise vahel, jättes mulje, et kulujaotust saab vaidlustada ka menetluskulude

kindlaskmääramise raames, mida tsiviilkolleegiumi praktikas seni eitatud on.

6. Oleme põhimõtteliselt seda meelt, et hagita menetluse korras kohtu omal algatusel tehtavate

lahendite tegemise eeldusena tehtud järelepärimiste või seisukohtade küsimisel ei pea selle

adressaadil olema õigust automaatselt vastusega seotud kulude hüvitamisele, kui hiljem lahendit ei

järgne.

Iga isik peab taluma riigi tehtavaid seaduslikke menetlustoiminguid, olgu haldus- või

kohtumenetluses, kuni see tema õigusi ebaproportsionaalselt ei riiva. Vastasel juhul ei saaks riik oma

avalikõiguslikke ülesandeid, eriti järelevalveülesandeid efektiivselt täita, kui iga andmete küsimisega

või järelepärimise esitamisega võib kaasneda kulude hüvitamise kohustus. Ärikeelu määramine

otsustatakse TsMS § 475 lg 1 p 122 järgi hagita menetluses (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2010. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09, p 27). Isiku kulude tema enda kanda jätmist õigustab muu hulgas

hagita menetluses kehtiv uurimisprintsiip (TsMS § 5 lg 3, § 477 lg-d 5 ja 7). Kuna kohus peab enne

ärikeelu määramist isikule küsima tema seisukohta (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09, p 29), peab üldkogu otsuse järgi juba seisukoha küsimisel arvestama

seega, et ärikeelu määramatajätmisel tuleb isikule riigieelarvest kulusid hüvitada. See võib aga

pärssida kohtu soovi ja huvi järelpärimisi teha (ja seega ka järelevalvet teostada), kuna hiljem võivad

sellega kaasneda etteheited riigile asjatute kulutuste põhjustamises.

7. Ärikeelu määramise menetlus sarnaneb paljuski haldusmenetlusele järelevalvetoimingute

tegemiseks, kus järelpärimiste tulemusena võidakse isiku suhtes alustada ka süüteomenetlust või teha

tema suhtes ettekirjutusi, maksumenetluses võib see aga viia maksuotsuse või vastutusotsuse

tegemiseni. Need ei pruugi isikut vähem riivata kui ärikeeld. Ometigi ei näe ei haldusmenetluse

seadus ega maksukorralduse seadus ega avalikõiguslikku järelevalvet reguleerivad seadused

(nt finantsinspektsiooni seadus, konkurentsiseadus) samuti ette, et järelevalvemenetluse käigus

kelleltki andmete küsimine võiks hiljem haldusotsustuse tegematajätmisel isiku kahjuks viia tema

poolt vastamiseks tehtud õigusabikulude või asjatundja arvamuse kulude hüvitamisele. Seda ei ole

ette nähtud isegi eduka vaidemenetluse läbiviimise juhuks. Nt finantsinspektsiooni seaduse § 38 järgi

tuleb finantsjärelevalve subjektidel suisa endal jooksvalt järelevalve tasu maksmisega enda üle

teostatavat avalikõiguslikku järelevalvet finantseerida.

Üldkogu otsuse valguses tuleks ka muudes menetlustes põhiseaduslikku probleemi näha. Põhjendatud

ei ole üldkogu otsuses toodud võrdlus kriminaalmenetluses isiku õigeksmõistmisega, sest sellele

eelnevalt on isik juba tunnistatud süüdistatavaks, st tema suhtes toimub süüteomenetlus. Käesoleval

juhul kohus üksnes küsis A. Tammverelt seisukohta avalduse kohta temale ärikeelu määramiseks.

Selleks ei pidanud viimane tegema suuri kulutusi. Kui kohus oleks ärikeelu määranud, saanuks

A. Tammvere seda vaidlustada, millisel juhul olnuks ka tõenäoliselt põhjendatud esindaja võtmine ja

asjatundja arvamuse koostada laskmine ja nende kulutuste hüvitamine riigi poolt kaebuse

rahuldamisel (milleks ei ole seaduses samuti alust ja mida tuleb pidada märka tõsisemaks

probleemiks).

8. Meie arvates näeb TsMS vaid erandina ette võimaluse jätta kohtumenetluse kulud riigi kui

menetlusvälise isiku kanda. Seda isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ja muudes

isikuõiguste piiramisega seotud menetlustes (TsMS § 172 lg 3). Seda ei peaks laiendavalt tõlgendama

järelevalve korras seisukohtade küsimusele. Üldkogu otsus jätab ebaselgeks, kas ja millistele

juhtudele võiks TsMS § 172 lg 3 veel kohaldada, sest seisukohtade küsimist tuleb ette ka muudes

menetlustes.

9. Meie arvates tasakaalustab isikute õigusi TsMS § 172 lg 7 esimene lause, mis lubab tahtlikult või

raskelt hooletult hagita menetluse põhjustamise korral jätta menetluskulud põhjustaja kanda. Seega

pahatahtliku pöördumise esitamisel kohtule võinuks menetluskulud jätta pankrotihalduri ja

toimkonna esimehe kanda.

Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Tambet Tampuu