3-1-1-12-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-12-17

Määruse kuupäev

28. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Lea Kivi ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Süüdimõistetu Heigo Loogi vangistusest tingimisi enne

tähtaega vabastamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2017. a määrus

kriminaalasjas nr 1-05-218

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Heigo Loogi kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm ja

riigiprokurör Andres Ülviste, määruskaebused

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

29. märts 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2017. a ja Viru Maakohtu 24. novembri

2016. a määrus ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises

kohtukoosseisus.

2. Kaitsja ja prokuröri määruskaebused rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Heigo Loogi kasuks välja 672 (kuussada seitsekümmend kaks)

eurot,

sh

käibemaks

(ükssada

kaksteist)

eurot,

Riigikohtus

toimunud

määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 30. detsembri 2005. a otsusega tunnistati Heigo Loog (endise nimega Loog-

Eskla) süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 21 p 1 järgi ja teda karistati 9-aastase

vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 14. veebruari

2002. a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o 5 aasta, 9 kuu ja 4 päeva võrra.

Liitkaristuseks mõisteti 14 aastat, 9 kuud ja 4 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati

karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 1 aasta ja 3 päeva vangistust. Ärakantavaks

karistuseks loeti 13 aastat, 9 kuud ja 1 päev vangistust.

2. H. Loog tunnistati KarS § 184 lg 21 p 1 järgi süüdi selles, et ta käitles 10. detsembril 2004 isikute

grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil suures koguses narkootilist ainet, s.o 37,994 kg

hašišit.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2006. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osaliselt ja H.

Loogi karistati KarS § 184 lg 21 p 1 järgi vangistusega 12 aastaks. KarS § 65 lg 2 alusel

suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 5

aasta, 9 kuu ja 4 päeva võrra. Liitkaristuseks mõisteti 17 aastat, 9 kuud ja 4 päeva vangistust.

Karistuse kandmise aja alguseks loeti 28. detsember 2004.

4. 26. jaanuaril 2015 esitas Viru Vangla Viru Maakohtule materjali H. Loogi vangistusest tingimisi

ennetähtaegseks vabastamiseks.

5. Viru Maakohtu 26. märtsi 2015. a määrusega jäeti H. Loog vangistusest tingimisi enne tähtaega

vabastamata. Maakohus märkis, et vangistusest ennetähtaegse vabastamise formaalsed eeldused

on täidetud, kuid kinnipeetava vabastamine ei ole õigustatud. H. Loog pani katseajal toime

esimese astme rahvatervisevastase kuriteo, käideldes märkimisväärselt suures koguses

narkootilist ainet. Ärakantud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja samuti puudub veendumus, et

süüdimõistetu ei pane toime uusi kuritegusid.

6. 1. novembril 2016 esitas Viru Vangla uuesti Viru Maakohtule materjali H. Loogi vangistusest

tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks.

7. Viru Maakohtu 24. novembri 2016. a määrusega jäeti H. Loog vangistusest tingimisi enne

tähtaega vabastamata. Maakohus märkis, et kinnipeetav on läbinud sotsiaalprogrammid ja osaleb

majandustöödel. Vabanemisel on tal olemas elu- ja töökoht ning toetavad lähedased. Need tegurid

vähendavad uue kuriteo toimepanemise riski ja näitavad vangistuse positiivset mõju süüdlase

käitumisele. Kuriteo raskuse ja tehiolude tõttu ei ole H. Loogi ennetähtaegne vabastamine siiski

õigustatud. Kuigi vangla ja prokuratuur toetasid kinnipeetava vabastamist, pole nende seisukohad

kohtule siduvad. Uue narkokuriteo toimepanemise risk ei ole H. Loogi puhul väike. Samuti

riivaks tema ennetähtaegne vabastamine oluliselt ühiskonna õiglustunnet ega oleks kooskõlas

karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega. Mida raskema kuriteo eest on vangistus mõistetud,

seda erandlikumad peavad olema ennetähtaegset vabastamist õigustavad asjaolud. Kriminaalasja

materjalist selliseid erandlikke asjaolusid ei nähtu. H. Loogi on korduvalt karistatud, ta on

viibinud vangistuses ja raske narkokuriteo pani ta toime katseajal. Kinnipeetava rolli arvestades

on keeruline põhjendada tema vabastamist kuus aastat enne karistusaja lõppu. Neid asjaolusid

süüdimõistetut positiivselt iseloomustavad andmed üles ei kaalu. Kuna karistuse eesmärke pole

saavutatud, ei tagaks ka elektrooniline valve ja kriminaalhooldus süüdimõistetu õiguskuulekat

käitumist.

8. Viru Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused H. Loogi kaitsja vandeadvokaat Küllike

Namm ja riigiprokurör Andres Ülviste, kes taotlesid määruse tühistamist ning süüdimõistetu

vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist tema allutamisega elektroonilisele valvele.

9. Tartu Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2017. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et H. Loogi ennetähtaegse vabastamise

välistavad kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdimõistetu varasem käitumine. Maakohus leidis

õigesti, et vangla ja prokuratuuri seisukohad ei ole kohtu jaoks siduvad ning et nendest

seisukohtadest ei tulene midagi erandlikku, millega saaks õigustada raske narkokuriteo toime

pannud isiku vabastamist ligikaudu 6 aastat enne karistusaja lõppu. Vaatamata positiivsele

iseloomustusele ei ole mõistetud karistus eesmärki täitnud. Üldjuhul tuleb süüdimõistetul

vangistus täies ulatuses ära kanda ja ennetähtaegne vabastamine on võimalik erandjuhtudel. Mida

raskema kuriteo eest on karistus mõistetud, seda erandlikumad peavad olema ennetähtaegset

vabastamist õigustavad tegurid. Midagi sellist ei ole H. Loogi puhul tuvastatud. Puudub

veendumus, et kinnipeetav suudab vabaduses käituda õiguskuulekalt. Ka uue narkokuriteo risk ei

ole väike. Liitkaristuse puhul ei saa aga erinevate kuritegude eest mõistetud karistusi vaadelda

eraldi ja samuti pole alust ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ümber hinnata mõistetud

karistuste määrasid.

10. Ringkonnakohtu määruse suhtes jäi eriarvamusele üks ringkonnakohtunik, kes leidis, et

ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ei saa seada esiplaanile narkokuriteo tehiolusid.

Ennetähtaegsest vabastamisest keelduti peamiselt üldpreventiivsetel kaalutlustel ja jäeti

eripreventiivsed kaalutlused tähelepanuta. Põhjendamisel prevaleerib seisukoht, et vangistuses

isiku käitumine ei parane, kuid selle käsituse korral muutub ennetähtaegse vabastamise instituut

sisutuks. Pole arusaadav, missugused faktilised asjaolud võimaldavad arvata, et süüdimõistetu

võib panna toime uusi kuritegusid ega täidaks kriminaalhoolduse nõudeid. Süüdimõistetu

ennetähtaegse vabastamise peamine eeldus on tema edasine õiguskuulekas käitumine. Seda peab

isik näitama enda käitumisega karistuse kandmise ajal. H. Loog on saavutanud individuaalses

täitmiskavas

seatud

eesmärgid

enne

karistuse

tähtaja

saabumist

ja

tal

puuduvad

distsiplinaarkaristused. Süüdimõistetu püüdlikkus näitab, et karistuse üld- ja eripreventiivsed

eesmärgid on täidetud ning tema resotsialiseerumine ei tohiks osutuda probleemseks. Arvesse

oleks tulnud võtta ka vangla, prokuröri ja kaitsja seisukohti.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

11. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebused H. Loogi kaitsja vandeadvokaat K.

Namm ja riigiprokurör A. Ülviste.

12. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja H. Loogi vangistusest tingimisi

ennetähtaegset vabastamist süüdimõistetu allutamisega elektroonilisele valvele. Kaitsja

põhiseisukohad on järgmised.

12.1 Viru Maakohtus lahendatud ennetähtaegse vabastamise taotluste analüüs näitab, et H. Loogi

ennetähtaegne vabastamine sõltus oluliselt kohtuniku isikust, mitte KarS §-s 76 sätestatud

alustest.

12.2 Ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ei ole kohus seotud vangla ega prokuratuuri

seisukohtadega, kuid kohtulahend peab tuginema tõenditele. Peamised tõendid on praegusel juhul

kriminaalhooldusametniku arvamus ja vangla iseloomustus ning nendes kajastatud asjaoludele

teistsuguse hinnangu andmiseks tuli kohtul tugineda kaalukatele argumentidele või tõenditele,

mitte paljasõnalistele väidetele ja isiku varasemale karistatusele.

12.3 Kohtumääruse põhjal pole arusaadav, mis peaks motiveerima kinnipeetavat õiguskuulekale

käitumisele olukorras, kus seda ennetähtaegsel vabastamisel ei arvestata. Kui vabastamata jätmist

põhjendatakse sellega, et vangistus mõjub isikule hästi, kaotab ennetähtaegse vabastamise

menetlus mõtte.

12.4 Ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Kui prokuratuur toetab ennetähtaegset

vabastamist, peab sama moodi nagu kohtumenetluses kohalduma põhimõte, mille järgi võtab

süüdistusest loobumine kohtult kriminaalasja arutamise kohustuse. Valdav osa kohtutest võtab

prokuröri arvamust arvesse.

12.5 KarS §-s 76 puudub viide sellele, et ennetähtaegne vabastamine on erandlik ja seda saab

rakendada vaid mõne kuriteo või karistuse puhul. Selline lähenemine pole kooskõlas seaduse

teksti ega seadusandja eesmärgiga. Samuti ei ole arusaadav, kuidas sisustada ühiskonna

õiglustunnet ja mõõta selle riive ulatust. Ebamäärase sisuga mõistele tuginev ennetähtaegne

vabastamata jätmine pole põhjendatud. Kohtud ei järginud KarS § 76 lg-s 4 ja KrMS § 3051 lg-s

1 sätestatut ega arvestanud määruskaebuste argumente, mille tõttu tuleb vaidlustatud

ringkonnakohtu määrus tühistada.

12.6 H. Loog on olnud vangistuses 12 aastat ja puudub alus väita, et tema käitumine pole karistuse

kandmise ajal muutunud. Kui lähtuda eeldusest, et isiku käitumine ei muutu ja ta kujutab endast

ühiskonnale jätkuvat ohtu, tekib paratamatult küsimus, kuidas saab karistuse eesmärke saavutada

ja miks on vaja mõista kuriteo toime pannud isikule pikaajaline vangistus.

12.7 Süüdimõistetu on narkokuriteo eest mõistetud 12 aasta pikkuse vangistuse ära kandnud. Tema

ennetähtaegse vabastamata jätmise põhjendamine 2002. ja 1999. aastal toimepandud kuritegudega

ei ole õiglane ega proportsionaalne. Nii nagu maakohus, keskendus ka ringkonnakohus

narkokuriteo eest mõistetud karistuse raskusele, jättes tähelepanuta muud tingimused, mida tuleb

KarS § 76 lg 4 järgi arvestada.

12.8 Ennetähtaegse vabastamise instituut on loodud selleks, et kinnipidamisasutustes hästi käitunud

kinnipeetavad saaksid näidata, et nad suudavad vabaduses õiguskuulekalt elada. Eeskujulik

käitumine ja vangla ning prokuratuuri toetus isiku ennetähtaegseks vabastamiseks peaksid olema

määrava tähendusega. Vangistuse eesmärkide saavutamisel pole kasu rangest ja pikast

karistusajast ning süüdimõistetu täielikust isoleerimisest. H. Loogi puhul on ennetähtaegse

vabastamise tingimused täidetud.

13. Prokurör taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamist ja H. Loogi vangistusest

tingimisi ennetähtaegset vabastamist süüdimõistetu allutamisega elektroonilisele valvele.

Prokuröri põhiseisukohad on järgmised.

13.1 Kohtud leidsid, et narkokuriteo raskus on üldpreventiivsete kaalutluste tõttu määrava

tähtsusega. Tegelikult arvestatigi üksnes kuriteo raskust ja jäeti muud ennetähtaegset vabastamist

mõjutavad asjaolud tähelepanuta. Kuigi kohtul on KarS § 76 lg 4 kohaldamisel ulatuslik

otsustusruum, peab ta hindama kõiki kõnealuses sättes loetletud asjaolusid.

13.2 H. Loog on narkokuriteo eest mõistetud karistuse ära kandnud, mistõttu ei ole selle asjaolu

eiramine õiglane. Eriarvamusele jäänud ringkonnakohtunik leidis, et arvestada oleks saanud ka

liitkaristuse teise osa kujunemise erandlikke asjaolusid. Eriarvamuses leiti samuti, et H. Loog on

narkokuriteo eest mõistetud karistuse ära kandnud ja eripreventiivsed kaalutlused toetavad tema

ennetähtaegset vabastamist. Neid seisukohti ei oleks tohtinud kõrvale jätta põhjendusega, mille

kohaselt pole liitkaristus osadeks jagatav. Arvamus, et H. Loogile mõistetud karistus ei ole täitnud

eesmärki, ei põhine tuvastatud asjaoludel.

13.3 Kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise kohta avaldab arvamust ka prokuratuur ja tuleb

eeldada, et kohus kaalub igakülgselt prokuröri argumente ning annab nendele põhjendatud ja

asjakohase hinnangu.

13.4 Vangla hindas uue narkokuriteo toimepanemise riski väiksena. Sarnaseid uue kuriteo

toimepanemise riski kirjeldavaid protsente esineb kohtupraktikas harva. Kohtumäärustest ei

selgu, millele tuginedes jõuti järeldusele, et uue kuriteo toimepanemise risk on suur. Samuti pole

arusaadav, miks ringkonnakohus maakohtu seisukohta kriitikata aktsepteeris.

13.5 KarS §-st 76 ei järeldu, et seaduses loetletu kõrval tuleb arvestada veel mingeid erandlikke

asjaolusid. Süüdimõistetu võib eeldada, et hea käitumise ja KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolude

esinemise korral on tal võimalik kindla karistusaja ärakandmise järel enne tähtaega vabaneda.

Kogu karistuse ärakandmine pole reegel ja ennetähtaegne vabastamine ei ole erand ning seda

kinnitab kohtupraktika. Vastupidisel juhul tekib oht, et süüdimõistetu kaotab huvi enda käitumise

parandamise ja ühiskonnaga taasliitumise vastu.

13.6 H. Loogile aastatel 1987, 1993 ja 2002 mõistetud karistused on arhiveeritud, mille tõttu ei

tohiks neil olla ennetähtaegse vabastamise otsustamisele määrav mõju. Süüdimõistetu käitumine

on rohkem kui 12 aasta jooksul oluliselt muutunud vaid positiivses suunas. Otstarbekas on

H. Loog vabastada, kohaldades katseaega, sest siis säilib tema suhtes kontroll, mis süüdimõistetut

distsiplineerib ja aitab kaasa ühiskonda sulandumisele. H. Loogi positiivselt iseloomustavad

asjaolud on kuriteo raskusega võrreldes kaalukamad.

13.7 Riigikohus on asjas nr 3-1-1-59-14 märkinud, et KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaoludele erineva

kaalu omistamine võib viia kaalutlusotsuse tühistamiseni. Kohtud tegid H. Loogi vabastamata

jättes kaalutlusvea.

14. Vastuses prokuröri määruskaebusele toetab H. Loogi kaitsja vandeadvokaat K. Namm prokuröri

seisukohti ja leiab, et kaebus tuleks rahuldada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse kohaselt on H. Loogi ennetähtaegseks vabastamiseks

täidetud KarS § 76 lg 2 p-s 2 sätestatud formaalsed eeldused. Süüdimõistetu on tahtliku esimese

astme kuriteo eest mõistetud karistusest ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku karistusajast.

Vaidluse all on küsimus, kas süüdimõistetu vabastamiseks esinevad KarS § 76 lg-s 4 ette nähtud

sisulised eeldused. Määruskaebuste kohaselt on kohtud nende eelduste hindamisel eksinud ja

jätnud selle vea tõttu süüdimõistetu alusetult enne tähtaega vangistusest vabastamata.

16. Kolleegium märgib kõigepealt, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel

ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu

siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused

olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Järelikult on kõrgema astme kohus õigustatud

edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud

kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi

mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata.

Kriminaalkolleegium on ka varem leidnud, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tuleb

käsitada olukorda, kus vaatamata kinnipeetava vabastamise kasuks rääkivatele rohketele

asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise

asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. Kõnealuse lahendi puhul käsitati

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena lisaks sedagi, et kohtud lähtusid asja otsustamisel

ebaõigest ärakantava karistuse kestusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-

1-59-14, p-d 10.1 ja 10.2).

17. Praegusel juhul ei pidanud alama astme kohtud süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist

õigustatuks peamiselt seetõttu, et ta pani katseajal toime raske narkokuriteo, milles tema teopanus

oli kaalukas. Kohtumääruste kohaselt näitavad kuriteo toimepanemise asjaolud ja H. Loogi

varasem korduv karistatus, et süüdimõistetu käitumine ei ole muutunud ning seetõttu ei saa ka

uue narkokuriteo toimepanemise riski väikseks hinnata. Eriti on aga kohtumäärustes toonitatud, et

ennetähtaegne vabastamine on võimalik vaid erandlike asjaolude korral ja üldjuhul tuleb

süüdlasel mõistetud karistus täies ulatuses ära kanda. Viimati märgitud seisukohaga ei saa

nõustuda.

18. Kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa

sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi

ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset

õigust

nõuda

vangistusest

tingimisi

ennetähtaegset

vabastamist

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse

vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele

tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. Erand sellest

nähakse ette vaid 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 761 lg-s 2, mille kohaselt vabastab kohus

katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest süüdlase, kes oli kuriteo toimepanemise ajal

noorem kui kaheksateistaastane, teise astme kuriteo või ettevaatamatu esimese astme kuriteo

korral, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem

kui neli kuud.

19. Arusaamast, mille kohaselt puudub süüdimõistetul üldjuhul õigus nõuda enda vangistusest

tingimisi ennetähtaegset vabastamist, ei ole siiski õige järeldada, et ennetähtaegseks

vabastamiseks peab tuvastama erandlikud asjaolud. Ennetähtaegse vabastamise sätestamise

vajadus tuleneb sellest, et kinnipeetav oleks motiveeritud saavutama vangistusseaduse § 16 alusel

koostatavas individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärke. KarS § 76 lg 5 näeb tingimisi

ennetähtaegsel

vabastamisel

ette

süüdimõistetu

allutamise

kriminaalhooldusosakonna

järelevalvele, et aidata isikul toime tulla vabadusse naasmisel tekkida võivate raskustega ja et ta

suudaks hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtajad

väljendavad aga seadusandja abstraktset kriminaalpoliitilist hinnangut sellele, et teatud karistusaja

ärakandmise järel on vastuvõetav (ka pikaajalise) vangistuse kandmisest ennetähtaegne

vabastamine. Seega peab kohus pärast KarS § 76 lg-s 1 või 2 ettenähtud tähtaja möödumist sama

paragrahvi 4. lõikes nimetatud asjaolude kaalumisel hindama eri- ja üldpreventiivseid tegureid,

pidades silmas ennetähtaegse vabastamise üldise eesmärgi saavutamise võimalikkust üksikjuhul.

20. Kolleegiumi arvates järeldub eelnevast, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise

peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu

saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse

kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud

eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste

ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu.

21. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt

õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja

saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on

head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast

elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude

toimepanemist. Sellisel juhul peavad kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused

konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed

sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava

teabe. Isiku vabastamata jätmiseks ei piisa ainuüksi viitest üldpreventiivsetele kaalutlustele seoses

kuriteo asjaolude ja/või süüdimõistetu senise elukäiguga, kui samal ajal on täidetud muud

ennetähtaegse vabastamise eeldused. Samuti ei saa põhjendada isiku ennetähtaegset vabastamata

jätmist vaid toimepandud kuriteo raskusega. Kriminaalkolleegium osutas eespool (p 19), et

seadusandja on kuriteo raskust silmas pidanud KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtaegade

sätestamisel, KarS § 76 lg 4 räägib konkreetse kuriteo toimepanemise asjaoludest.

22. Kolleegiumi arvates väärib tähelepanu, et aja jooksul on ennetähtaegse vabastamise nõudeid

muudetud paindlikumaks. Näiteks on lühendatud minimaalselt ärakantava karistuse tähtaega

kuuelt kuult neljale kuule, muudetud on elektroonilise valve kohaldamisega seotud nõudeid,

sätestatud on alaealiste erikohtlemine ennetähtaegsel vabastamisel, lühendatud on minimaalset

katseaega ühelt aastalt kuue kuuni, muudetud on käitumiskontrolli kohaldamise tähtaega, ette on

nähtud kirjaliku hoiatuse tegemise võimalus või täiendavate kohustuste panek juhuks, mil

süüdlane ei järgi katseajal kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi või ei allu

elektroonilisele valvele jmt. Loetletud muudatused ja täiendused näitavad, et seadusandja on

pidanud vajalikuks soodustada kinnipeetavate ennetähtaegset vabastamist ning neile vangistuse

lõpuni ärakandmise asemel alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamist.

23. Justiitsministeeriumi statistika kohaselt vabastati aastatel 2012–2014 vangistusest tingimisi enne

tähtaega ligikaudu viiendik vanglast vabanenud süüdimõistetutest. Aastatel 2015 ja 2016

vabastati enne tähtaega aga juba ligikaudu iga kolmas süüdimõistetu, s.o vastavalt 36 ning 31

protsenti

vabanenud

isikutest

(vt:

http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/statistika-ja-

uuringud/kuritegevus-eestis). Kuivõrd ei saa sedastada, et enne tähtaega vabanevad vangistusest

vaid üksikud süüdi mõistetud isikud, ei kinnita ka statistilised andmed kohtute seisukohta, mille

järgi tuleb vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist rakendada vaid erandjuhtudel.

24. Määruskaebustes leitakse seega õigustatult, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine

KarS § 76 alusel ei sõltu erandlike asjaolude olemasolust, vaid see küsimus tuleb igal üksikjuhul

lahendada vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise formaalsete ja sisuliste eelduste

täidetust vaagides. KarS § 76 kohaldamise piiramist seadusest mittetuleneva tingimusega loeb

kolleegium materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks.

25. Nagu eespool on märgitud, põhjendasid kohtud H. Loogi enne tähtaega vabastamata jätmist

sisuliselt tõdemusega, et süüdimõistetu käitumine ei ole muutunud ja et seetõttu ei saa ka uue

kuriteo toimepanemise riski hinnata väiksena. Nõustuda saab määruskaebuste esitajate väidetega,

et see seisukoht põhineb asjaolude ebaõigel tuvastamisel ja KarS § 76 lg-s 4 loetletud tegurite

valikulisel hindamisel.

26. Esmalt väärib tähelepanu, et kohtud lahendavad H. Loogi vangistusest tingimisi ennetähtaegse

vabastamise küsimust teist korda. 2015. aastal, mil süüdimõistetu jäeti samuti enne tähtaega

vangistusest vabastamata, tuginesid kohtute põhjendused suuresti samadele argumentidele,

millega põhjendati tema vabastamata jätmist ka praeguses asjas (vt käesoleva määruse p 5).

Seejuures pole vähetähtis, et kui asja esmakordse arutamise ajal jäi ärakantava karistusaja lõpuni

enam kui 7 aastat ja 6 kuud vangistust, siis praeguseks on see aeg vähenenud ligikaudu 2 aasta

võrra. Juba ennetähtaegse vabastamise esmakordsel arutamisel tuvastati hulk fakte, mis lubasid

järeldada, et karistuse eesmärgid on saavutatud. Selliste süüdimõistetut positiivselt

iseloomustavate

teguritena

osutati

toona

õiguskuulekale

käitumisele

vanglas,

sotsiaalprogrammide läbimisele, vanglas töötamisele ja distsiplinaarkaristuste puudumisele.

Heaks hinnati ka H. Loogi elutingimused väljaspool vanglat (tl 71).

27. Põhisisult samad andmed kajastuvad ka praeguse asja tarbeks koostatud vangla hinnangus, millest

nähtub muu hulgas, et vahepeal pole lisandunud mingit kinnipeetavat negatiivselt iseloomustavat

teavet (tl-d 94–97). Maakohus leidiski, et sotsiaalprogrammide läbimine, vanglas töötamine ja

distsiplinaarkaristuste puudumine näitab, et kinnipidamisasutuses viibimine avaldab isikule

positiivset mõju. Samuti tuvastati, et süüdimõistetul on lähedaste toetus ja vabanemisel kindel

elu- ning töökoht. Need H. Loogi positiivselt iseloomustavad tegurid leidsid mainimist ka

ringkonnakohtu määruses, kuid ometi on kohtud karistuse eesmärkide täitmist ja süüdimõistetu

edasist võimalikku õiguskuulekat käitumist otsustavalt eitanud.

28. Kohtumäärustest nähtub, et H. Loogi õiguskuulekusele ja uue kuriteo riskile antud hinnang

rajaneb

toimepandud

narkokuriteo

asjaoludel

ja

süüdimõistetu

varasemat

käitumist

iseloomustavatel andmetel. Kohtute põhjendused lähtuvad ekslikult eeldusest, et kuriteo asjaolude

tähtsus aja jooksul ei vähene ja eeskätt seetõttu ei saa süüdimõistetult eeldada õiguskuulekat

käitumist vabaduses. Kuigi tuvastatud on hulgaliselt süüdimõistetut iseloomustavaid positiivseid

asjaolusid, jäävad kohtumääruste põhjendused üldsõnaliseks küsimuses, miks on jätkuvalt suurem

kaal H. Loogi varasemal elukäigul ja narkokuriteo toimepanemise asjaoludel. Kolleegiumi

hinnangul võimaldab see järeldada, et märgitud positiivsete asjaoludega sisuliselt ei arvestatud ja

üldpreventiivsete kaalutluste kõrval tugineti vaid andmetele, mis iseloomustavad süüdimõistetu

käitumist karistuse kandmisele eelnenud ajal. Tuvastatud positiivsete asjaolude ja kinnipeetava

iseloomustuses kajastatud andmetega ei arvesta ka kohtute järeldus, et H. Loogi puhul ei ole uue

narkokuriteo risk väike.

29. Süüdimõistetu edasisele õiguskuulekusele hinnangut andes pidasid kohtud tähtsaks, et H. Loogi

on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud. Ringkonnakohus märkis seejuures, et varem on

süüdimõistetut karistatud viis korda. Kuigi samad andmed kajastuvad ka vangla koostatud

iseloomustuses, juhib prokurör tähelepanu, et H. Loogile aastatel 1987, 1993 ja 2002 mõistetud

karistused on arhiveeritud. Karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on aga õiguslik

tähendus üksnes karistusregistri seaduse § 5 lg-s 2 loetletud juhtudel. Seega olukorras, kus osa

isiku karistatust puudutavaid andmeid on kustunud, ei olnud ka nendele andmetele

kohtumäärustes tuginemine lubatav (vt mutatis mutandis nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 9).

30. Kolleegium osutab veel sellele, et 2015. aastal, mil H. Loog jäeti esimest korda enne tähtaega

vabastamata, ei toetanud prokurör tema vabastamist. Praeguseks on olukord muutunud, sest

prokurör on sama moodi nagu kaitsja ja vangla arvamusel, et nüüdseks on karistuse eesmärgid

täidetud ning süüdimõistetu tuleks enne tähtaega vabastada. Prokurör leiab määruskaebuses

asjakohaselt, et karistuse üldpreventiivset eesmärki silmas pidades ei annaks süüdimõistetu

ennetähtaegne vabastamine ühiskonnale signaali nagu suhtuks riik sarnastesse kuritegudesse

leebelt, kuivõrd H. Loog on vangistuses viibinud üle 12 aasta. KarS § 76 lg 2 p-s 2 sätestatud

tähtaja möödumise tõttu ei saagi ärakantud karistusaeg eraldi võetuna olla H. Loogi vabastamata

jätmise aluseks. Nõustuda saab ka prokuröri arvamusega, et ringkonnakohus pole veenvalt

põhjendanud, miks ei saa arvestada H. Loogile mõistetud liitkaristuse kujunemise asjaolusid.

Kuigi vaidlustatud määruses tõdeti iseenesest õigesti, et liitkaristus pole osadeks jagatav ja samuti

ei saa anda uut hinnangut varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse määrale, ei välista need

seisukohad kõnealuste asjaolude arvestamist ennetähtaegse vabastamise kontekstis.

31. Olukorda, kus prokurör toetab süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist, ei saa erinevalt kaitsja

arvamusest samastada süüdistusest loobumisega KrMS § 301 mõttes, mille tagajärjena teeb kohus

menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse. Kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse

otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise

kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise

põhjendamiskohustuse kaudu. Küll lasub kohtul kohustus menetlusosaliste asjasse puutuvatele

põhilistele argumentidele vastata.

32. Eespool öeldut kokku võttes nõustub kriminaalkolleegium kaitsja ja prokuröri määruskaebustes

väljendatud seisukohaga, et H. Loogi ennetähtaegse vabastamata jätmise kohta tehtud otsustus

rajaneb tõendite ning asjaolude valikulisel hindamisel. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seades vangistusest tingimisi ennetähtaegse

vabastamise sõltuvusse erandlike asjaolude tuvastamisest, on kohtud kohaldanud ebaõigesti ka

materiaalõigust.

Kuna

rikkumised

said

alguse

maakohtust

ja

ringkonnakohus

neid

määruskaebemenetluses ei kõrvaldanud, tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks maakohtule.

Kriminaalasja uuel arutamisel peab maakohus andma hinnangu H. Loogi ennetähtaegse

vabastamise materiaalsete eelduste täidetusele, pidades silmas eeskätt käesoleva määruse

punktides 21, 24–26 ja 28–30 märgitut. Kohtumääruste tühistamise ja kriminaalasja uueks

arutamiseks saatmise tõttu ei käsitle kolleegium ülejäänud määruskaebuste väiteid.

33. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 341 lg-st 3, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362

p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2017. a

ja Viru Maakohtu 24. novembri 2016. a määruse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks

Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja ja prokuröri määruskaebused rahuldab

kolleegium osaliselt.

34. H. Loogi kaitsja on esitanud Riigikohtule taotluse määruskaebemenetluses valitud kaitsjale

makstud tasu hüvitamiseks 924 euro suuruses summas, sh käibemaks 154 eurot. Taotluse kohaselt

on määruskaebuse koostamiseks kulutatud aega viis ja pool tundi. Advokaadi ühe töötunni hind

on 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Kriminaalkolleegium leiab, et kuna menetluse esemeks

olev küsimus ei ole õiguslikult keerukas, selle lahendamine ei eelda ajamahukat analüüsi ja

Riigikohtule esitatud määruskaebuses korratakse mitmeid varem esitatud argumente, tuleb

KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega tasuks lugeda kaitsja neljale töötunnile vastav

summa, s.o 672 eurot (sh käibemaks 112 eurot). KrMS § 187 lg 1 kohaselt tuleb see menetluskulu

hüvitada riigil.

(allkirjastatud digitaalselt)