3-2-1-34-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-34-17

Määruse kuupäev

Tartu, 26. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu Hexanor Haldus hagi Pärnu mnt.67A OÜ

vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-10482

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Hexanor Haldus kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Hexanor Haldus, esindaja vandeadvokaat

Kristel Valk

Kostja Pärnu mnt.67A OÜ, esindaja vandeadvokaat Elmer

Muna

Asja läbivaatamise kuupäev

10. aprill 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2016. a otsus ja Harju Maakohtu 27. juuni

2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10482.

2. Lõpetada tsiviilasja nr 2-15-10482 menetlus otsust tegemata.

3. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Osaühingu Hexanor Haldus kanda.

4. Mõista Osaühingult Hexanor Haldus Pärnu mnt.67A OÜ kasuks välja menetluskulud

2561 eurot 17 senti ning viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras alates käesoleva määruse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku

tasumiseni.

5. Tagastada Osaühingule Hexanor Haldus kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Hexanor Haldus (hageja) esitas 13. juulil 2015 Harju Maakohtule hagi

Pärnu mnt.67A OÜ (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise

60 908 eurot. Samuti palus hageja menetluse peatada kuni tsiviilasjas nr 2-14-56699 kohtulahendi

jõustumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Osaühing Hexanor (edaspidi Hexanor) 1. mail 2007

üürilepingu äripinna üürimiseks Tallinnas aadressil Pärnu mnt 67a. Hexanor võõrandas 31. mai

2007. a müügilepinguga Pärnu mnt 67a kinnisasja kostjale, kes kanti 10. juulil 2007 omanikuna

kinnistusraamatusse. Osa Hexanori varast, mida müügilepinguga kostjale ei võõrandatud, jäi pärast

kinnisasja müüki hageja kasutuses olevatesse ruumidesse. Hageja kasutas üüritud ruume edasi kuni

16. juulini 2012. Hexanori vara, mille koosseis fikseeriti üleandmise-vastuvõtmise aktis, jäi üüritud

ruumidesse. Hageja omandas Hexanorilt üüritud ruumidesse jäänud vara 30. oktoobril 2013 suulise

kokkuleppega asjaõigusseaduse (AÕS) § 93 järgi. Järgmisel päeval võõrandas kostja Pärnu mnt 67a

kinnisasja kolmandale isikule ning hagejale sai selgeks, et heauskse omandamise tõttu ei ole tal

võimalik Hexanorilt omandatud vara valdust saada. Hageja nõuab kostjalt vara väärtuse hüvitamist,

tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1037 või alternatiivselt VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1

p-le 5. Vara väärtus on 60 908 eurot. Nõude aegumistähtaeg algas 16. juulil 2012.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja esitas hageja nõudele aegumise vastuväite. Hageja nõue on

kvalifitseeritav üürniku kulutuste hüvitamise nõudena, mis aegub VÕS § 338 lg-te 1 ja 2 järgi kuue

kuu jooksul üürilepingu lõppemisest. Kuna üürileping lõppes 16. juulil 2012, aegus hageja nõue

16. jaanuaril 2013. Hageja ei ole varem esitanud kostjale nõudmisi mistahes vara hageja valdusesse

andmiseks ning tal ei olnud takistusi vallasasjade kaasavõtmiseks enne üüripinnalt lahkumist. Hageja

andis üüripinna kostjale üleandmisel kostjale üle ka kõigi temale või Hexanorile kuulunud

vallasasjade omandi. Kui kohus leiab, et vallasasjade omand kostjale üle ei läinud, puudub hagejal

nõue seetõttu, et ta ei ole tõendanud, milliste vallasasjade suhtes tal väidetavalt nõudeõigus on.

Samuti on tõendamata asjade väärtus. Praeguseks on vara muutunud väärtusetuks.

3. Harju Maakohus peatas 19. oktoobri 2015. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 356 lg 1 alusel asja menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-14-56699 menetluse lõppemiseni.

Määruse põhjenduste kohaselt taotles hageja menetluse peatamist, sest hageja oli tsiviilasjas

nr 2-14-56699 esitanud hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas

nr 025/2014/2494. Maakohtu hinnangul oli menetluse peatamine vajalik, kuna asjas tehtav otsus

sõltub täielikult tsiviilasjas nr 2-14-56699 tehtavast lahendist. Maakohus märkis, et tsiviilasjas

nr 2-14-56699 tuvastatakse, kas hageja 60 908 euro suuruse nõude tasaarvestus kostja nõudega on

kehtiv (formaalne eeldus) ning kas hagejal on sellises suuruses nõue kostja vastu (materiaalne

eeldus). Kui kohus tsiviilasjas nr 2-14-56699 tuvastab, et hageja ei saa oma nõuet täiteasjas

nr 025/2014/2494 täitmisel oleva kostja nõudega tasaarvestada, tuleb hageja nõue läbi vaadata eraldi

hagimenetluses. Kui aga hageja nõue tasaarvestatakse kostja nõudega ja nõude suurusele antakse

sisuline hinnang, puudub vajadus hageja nõude läbivaatamiseks eraldi hagimenetluses.

Maakohus uuendas asja menetluse 5. aprilli 2016. a määrusega. Määruse põhjenduste kohaselt nähtus

kohtute infosüsteemist, et menetlus tsiviilasjas nr 2-14-56699 on lõppenud ja kohtuotsus on

jõustunud 30. märtsil 2016.

4. Maakohus jättis 27. juuni 2016. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 960 eurot ja viivise.

Maakohus leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata nõude aegumise tõttu. Maakohus tuvastas, et hageja

ja Hexanor sõlmisid 1. mail 2007 üürilepingu äripinna üürimiseks aadressil Pärnu mnt 67a ning

Hexanor võõrandas kinnisasja kostjale, kes kanti 10. juulil 2007 omanikuna kinnistusraamatusse.

Üürileping hageja ja kostja vahel lõppes 16. juulil 2012 ning hageja nõuab hüvitist üüripinnale jäänud

vallasasjade õigustamatu käsutamise eest. Maakohus leidis, et hageja nõue on kvalifitseeritav

VÕS § 286 lg 1 alusel üürniku kulutuste hüvitamise nõudena, mis aegus VÕS § 338 lg-te 1 ja 2

alusel kuue kuu jooksul üürilepingu lõppemisest. Maakohus märkis, et hageja väidetav kulutuste

hüvitamise nõue on aegunud ka siis, kui see esitada lepinguvälisel alusel.

Maakohus ei lugenud tõendatuks, et üüripinnal olev vallasvara kuulus Hexanorile. 15. mai 2007. a

üüripinna üleandmise aktist nähtub, et hagejale anti üle üüripinna ja postkasti võtmed ning hoone

välisukse kaardid. Üüripinna tagastamisel 16. juulil 2012 koostatud aktis ei ole märgitud, et

üüripinnal asus kolmandale isikule kuuluvaid asju. Kostja ja Hexanori vahel 31. mail 2007 sõlmitud

müügilepingu p-s 1.3.5 on märgitud, et Hexanorile ja hagejale kuuluv hageja üüritaval pinnal asuv

vallasvara ei ole müügilepingu esemeks. Samas lepingupunktis on märgitud, et lepingu eseme

koosseisu kuulub ka lepingu eseme oluliseks osaks olevas ehitises asuv vallasvara (seadmed ja

sisustus), mis võimaldab täies ulatuses lepingu esemel senise majandus- ja äritegevuse jätkamist,

v.a lepingu eseme oluliseks osaks oleva ehitise üüripindadel asuv ja/või üürnikule kuuluv vallasvara.

Nimetatud lepingupunktist järeldas maakohus, et üüripinnal asuv vallasvara ei olnud lepingu

esemeks, sest Hexanor ei saanud võõrandada üürnikule kuuluvat vallasvara. Samas ei saanud

nimetatud punktist maakohtu hinnangul tuletada, et Hexanor jättis enda omandisse üüripinnal asuva

vara. Maakohus ei pidanud eluliselt usutavaks, et kinnisasja võõrandades jäid mõned üüripinnal

olevatest asjadest kostja teadmata Hexanori omandisse. Sellisele võimalusele viitas Vahur Tõnissoni

9. septembri 2014. a kinnituskiri, kuid maakohus ei pidanud seda hageja väidete tõendamiseks

piisavaks, sest kinnitus anti müügilepingu sõlmimisest oluliselt hiljem ja ükski teine asjas esitatud

tõend sellega ei haakunud.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada. Hageja hinnangul eksis

maakohus pooltevahelise õigussuhte tuvastamisel, sest hageja ei teinud üüripinnal parendusi või

muudatusi, millest tulenev nõue oleks kvalifitseeritav VÕS § 286 lg 1 alusel. Vara, mille

õigustamatu käsutamise eest hageja hüvitist nõuab, omandiõigus kuulus kuni 30. oktoobrini 2013

Hexanorile. Hageja nõue tuleneb Hexanori ja kostja vahelisest õigussuhtest ning sellest, et Hexanor

loovutas vara väljanõude õiguse hagejale. Hexanori nõue muutus sissenõutavaks 16. juulil 2012 (või

veelgi hiljem), mistõttu ei ole 13. juulil 2015. a esitatud hagi aegunud.

6. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. detsembri 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda

ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1133 eurot 17 senti ja viivise.

Ringkonnakohtu otsuse järgi leidis maakohus põhjendatult, et hageja nõue on kvalifitseeritav

VÕS § 286 lg 1 alusel üürniku kulutuste hüvitamise nõudena, mis aegus VÕS § 388 lg-te 1 ja 2 järgi

kuue kuu jooksul üürilepingu lõppemisest. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et hageja

väidetav kulutuste hüvitamise nõue on aegunud ka siis, kui see esitada lepinguvälisel alusel

(Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-13, p 21). Ringkonnakohus tuvastas,

et hageja nõuab hüvitist järgmiste vallasasjade õigustamatu käsutamise eest: ventilatsioonisüsteem

koos jahutusseadmetega, valgustid, disainripplaed, valve- ja turvasüsteem, mööbel ning

kontoriseadmed. Hexanor kaotas vallasvara, sest kostja võõrandas kinnisasja koos nimetatud

vallasasjadega kolmandale isikule. Hageja kinnituse kohaselt omandas ta nimetatud vallasasjad

AÕS § 93 alusel Hexanorilt 30. oktoobri 2013. a suulise kokkuleppe alusel. Ringkonnakohus leidis,

et kui hageja 30. oktoobril 2013. a Hexanorilt nõude omandas, oli see juba aegunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata

asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja hinnangul ei ole kohtuotsuste põhjal üheselt

mõistetav, millal tema nõue aegus, ning kohtud kvalifitseerisid valesti pooltevahelise õigussuhte.

Hageja omandas nõude loovutamise teel Hexanorilt, kellel ei olnud kostjaga üürilepingust tulenevat

õigussuhet. Seetõttu ei saa nõude aegumise hindamisel juhinduda VÕS § 338 lg-st 1.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kostja

hinnangul ei ole hageja tõendanud, et vaidlusalune vara kuulus üürilepingu kehtimise ajal Hexanorile,

kes oleks saanud loovutada hagejale üürisuhtest sõltumatu asjade väljanõude õiguse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 3, § 428 lg 1 p 2 ja § 431

lg 2 esimese lause järgi tühistada ning lõpetada menetlus otsust tegemata.

11. Asja menetlus tuleb TsMS § 428 lg 1 p 2 kohaselt lõpetada otsust tegemata, sest tsiviilasjas

nr 2-14-56699 on jõustunud kohtuotsusega lahendatud sama nõue samade poolte vahel samal alusel.

Sama asja korduva menetlemise keeld, mis tuleneb TsMS § 371 lg 1 p-dest 4-7, on hagi lubatavuse

eeldus, mida kohus peab kontrollima omal algatusel. Kui menetluse käigus selgub, et hagi on

menetlusse võetud sama asja korduva menetlemise keeldu rikkudes, peab kohus jätma hagi

TsMS § 423 lg 1 p-de 3-5 järgi läbi vaatamata või lõpetama asja menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2

alusel otsust tegemata. Valesti menetlusse võetud hagi läbi vaatamata jätmise või menetluse

lõpetamise kohustus on ka kõrgema astme kohtul, sh Riigikohtul. Kui menetluse lõpetab kõrgema

astme kohus, tühistab ta TsMS § 431 lg 2 esimese lause järgi määrusega ühtlasi asjas tehtud alama

astme kohtu lahendid.

12. Hageja esitas hagiavalduses menetluse peatamise taotluse, viidates sellele, et ta on hagi esemeks

oleva kahju hüvitamise nõude tasaarvestanud kostja nõudega ning nõudnud sellel alusel tsiviilasjas

nr 2-14-56699 kostja nõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Kolleegiumi hinnangul ei oleks

maakohus tohtinud sellises olukorras hagi menetlusse võtta ja menetlust peatada, vaid oleks pidanud

TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest keelduma. Menetluse peatamise

määruses on maakohus iseenesest õigesti märkinud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

eeldusena kontrollitakse tsiviilasjas nr 2-14-56699 muu hulgas seda, kas hagejal on 60 908 euro

suurune nõue kostja vastu. Ekslik oli maakohtu järeldus, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi rahuldamata jätmise korral tulen nõue läbi vaadata eraldi hagimenetluses.

13. Kolleegium märgib, et üldjuhul on pooltele siduv üksnes kohtulahendi resolutsioon

(vt nt Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 58). Sellest reeglist teeb

olulise erandi TsMS § 457 lg 2, mille järgi seob otsus menetlusosalisi juhul, kui kostja on esitanud

menetluses haginõude vastu tasaarvestuse vastuväite, ka ulatuses, milles vastunõude olemasolu ja

tasaarvestust ei tunnustata. Tsiviilasjas nr 2-14-56699 ei esitanud tasaarvestuse vastuväidet kostja,

vaid hageja, kuid sisuliselt oli hageja selles menetluses kostja positsioonil, soovides välistada enda

vastu maksma pandud nõude täitmise. Seetõttu on ka praegusel juhul põhjendatud kohaldada

analoogia korras TsMS § 457 lg-t 2.

Tsiviilasjas nr 2-14-56699 tehtud ringkonnakohtu otsuse p-dest 9-12 nähtub, et lisaks sellele, kas

hagejal on õigus oma nõue kostja nõudega tasaarvestada, on kohtud hinnanud ka seda, kas hagejal on

üldse nõue, mida kostja nõudega tasaarvestada. Nii maa- kui ka ringkonnakohus jõudsid järeldusele,

et hagejal ei ole nõuet, millega täitmisele pööratud kostja nõuet tasaarvestada. Tulenevalt TsMS § 457

lg-st 2 on tsiviilasjas nr 2-14-56699 tehtud jõustunud kohtuotsus hagejale ja kostjale siduv mitte

ainult osas, millega keelduti sundtäitmist lubamatuks tunnistamast, vaid ka osas, millega jäeti

tunnustamata hageja õigus tasaarvestada oma nõue kostja nõudega.

14. Hiljemalt menetluse uuendamise määruse tegemise ajal, kui tsiviilasjas nr 2-14-56699 tehtud

ringkonnakohtu otsus oli jõustunud, oli maakohtul võimalik kontrollida, kas sama nõue, mille üle

pooled vaidlevad praeguses asjas, on juba pooltele siduval viisil lahendatud, ning lõpetada menetlus

TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Samal alusel oleks pidanud menetluse lõpetama ringkonnakohus.

Kolleegium rõhutab, et hagi lubatavuse eelduste puudumise korral ei tohi kohus teha asjas sisulist

otsust, vaid peab lõpetama menetluse määrusega kas TsMS § 423 lg 1 ja § 425 järgi või § 428

ja § 431 järgi. Kuna maa- ja ringkonnakohus lahendasid asja ekslikult otsusega, lõpetab Riigikohus

asja menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel ja tühistab § 431 lg 2 esimese lause kohaselt madalama

astme kohtute otsused.

15. Menetluse määrusega lõpetamise tõttu jäävad menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 168

lg 2 järgi hageja kanda. Maakohtus mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 960 eurot ja

ringkonnakohtus 1133 eurot 17 senti. Lisaks oli hagejalt menetluskulude tasumisega viivitamise

korral kostja kasuks välja mõistetud seadusjärgne viivis. Kuigi maa- ja ringkonnakohtu otsused

tühistatakse, ei ole kolleegiumi arvates alust muuta maa- ja ringkonnakohtu otsusega kindlaks

määratud menetluskulude rahalist suurust.

Riigikohtus on kostja palunud hagejalt välja mõista kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud

1404 eurot ja viivise. Õigusabiteenust on osutatud üheksa tundi, mis teeb tunnihinnaks 156 eurot

(koos käibemaksuga). Arvestades seda, et sama esindaja on kostjat esindanud algusest peale, maa- ja

ringkonnakohus lahendasid asja kostja kasuks ning kassatsioonkaebuses ei esitanud kostja võrreldes

varasema menetlusega uusi väiteid, on kolleegiumi arvates põhjendatud määrata kostja lepingulise

esindaja kuludena kindlaks tasu kolme tunni õigusabiteenuse osutamise eest, s.o 468 eurot.

Kokku peab hageja hüvitama kostjale menetluskulud 2561 eurot 17 senti. Menetluskulude tasumisega

viivitamise korral on hageja kohustatud maksma viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

16. Asja menetluse lõpetamise tõttu tagastatakse hagejale TsMS § 149 lg 4 kolmanda lause järgi

kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon.

Jaak Luik, Ants Kull, Tambet Tampuu