3-3-1-2-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-2-17

Otsuse kuupäev

26. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Nele Parrest, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri

Põld

Kohtuasi

L. G., M. G. ja S. G. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

otsuste ja vaideotsuse peale

Menetlusosalised

Kaebajad L. G., M. G. ja S. G., seaduslik esindaja Y. G.

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Kristiina-Marita Alliksoo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2016. a otsus haldus-

asjas nr 3-15-1721

Menetluse alus Riigikohtus

Vastustaja kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2016. a otsuse haldusasjas nr 3-15-1721

resolutsiooni p-d 2–8. Teha uus otsus, millega jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 18. novembri

2015. a otsuse resolutsioon selles asjas, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

3. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri

2016. a otsuse haldusasjas nr 3-15-1721 resolutsiooni p 1 peale läbi vaatamata.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

5. Asendada avaldatavas otsuses kaebajate ja nende seadusliku esindaja nimed initsiaalidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Perekond G.-d (ema, isa, kolm alaealist last) elavad Moskvas ja on Venemaa Föderatsiooni

kodanikud. Ema Y. G. omab alates 2. detsembrist 1999 pikaajalise elaniku elamisluba Eestis. Ta

registreeris oma Eestist eemalviibimise ajavahemikel 1. juuni 2004 kuni 31. detsember 2004,

11. märts 2005 kuni 11. märts 2007 ning 26. august 2014 kuni 25. august 2016, põhjendades seda

perekondlike põhjustega ja õppimisega Venemaal. Laste isal oli pikaajalise elaniku elamisluba

17. novembrist 1999 kuni 4. veebruarini 2015. Elamisluba tunnistati kehtetuks välismaalaste seaduse

(VMS) § 241 lg 2 p-de 2 ja 4 alusel.

2. Lastest S. G. (snd 2003) ja M. G. (snd 2004) on omanud Eestis tähtajalist elamisluba püsivalt

elava vanema juurde 17. jaanuarist 2006 kuni 16. jaanuarini 2011. Elamislube pikendati kahel korral

kahe aasta kaupa kuni 16. jaanuarini 2015. Seejuures sisaldus pikendamise otsustes klausel, et

Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) ei pikenda laste tähtajalist elamisluba, kui ema ei ole koos lastega

asunud püsivalt Eestisse elama. PPA keeldus 9. juuli 2014. a otsusega L. G.-le (snd 2014) tähtajalise

elamisloa andmisest VMS § 123 p 2 alusel.

3. Y. G. esitas 8. oktoobril 2014 oma laste L. G., M. G. ja S. G. (edaspidi koos ka kaebajad) nimel

PPA-le tähtajalise elamisloa taotlused VMS § 150 lg 1 p 1 alusel. Y. G. sõnul taotles ta kahele

vanemale lapsele uue tähtajalise elamisloa andmist, mitte selle pikendamist, sest nende eemal-

viibimine Eestist ei olnud registreeritud. Viimast ei teinud ta põhjusel, et elas pikka aega Moskvas

perekondlikel põhjustel (rasedus ja kolmanda lapse sünd).

4. PPA keeldus 6. aprilli 2015. a otsustega nr 15.3-3/215-1, 15.3-3/216-1 ja 15.3-3/217-1 kaebajatele

tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 p 3 ja § 124 lg 2 p 1 alusel. Keeldumist põhjendati

järgmiselt.

1) VMS § 150 lg 1 p 1 alusel võib alaealisele lapsele anda elamisloa elama asumiseks Eestis püsivalt

elava vanema juurde. VMS § 123 p 3 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui

tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. VMS § 6 (red. kuni 17. jaanuar 2017) järgi on Eestis

püsiv elamine VMS-i tähenduses Eesti kodaniku või Eesti elamisluba või elamisõigust omava välis-

maalase Eestis viibimine vähemalt 183 päeva aasta jooksul.

Y. G. kui kutsuja ei ela faktiliselt Eestis, vaid viibis taotluse esitamisele eelnenud aasta jooksul Eestis

lühiajaliselt. Ta on andnud korduvalt lubaduse, et asub lähiajal Eestisse püsivalt elama (2005. a-l,

2010. a-l, 2012. a-l, 2013. a-l, 2014. a-l). Samasugust lubadust ei saa pidada enam usutavaks, sest

talle on korduvalt antud võimalus Eestisse elama asuda. Seda ta ei ole teinud.

Riigil on rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete kohaselt õigus otsustada välismaalaste riiki elama

asumise üle. Põhiseadusest ei tulene kohustust anda välismaalasele elamisluba. Y. G. kui kutsuja

Eestist eemalviibimine oli küll registreeritud, ent mitte põhjendatud. Eestist eemalviibimise

registreerimine viitab pigem sellele, et ta ei soovigi Eestisse elama asuda, vaid lihtsamini piiri

ületada. Elamisloa puudumine ei takistanud L. G.-l Eestisse elama asuda, kuna ta oleks saanud end

Eestis sisse seada viisa alusel siin viibides ja taotleda seejärel elamisluba. M. G.-l ja S. G.-l oli kuni

16. jaanuarini 2015 Eestis elamisluba olemas, kuid nende eemalviibimist Eestist ei ole registreeritud.

Tähtajalise elamisloa taotlust ei saa pidada põhjendatuks, kui isik tähtajalist elamisluba faktiliselt

Eestis püsivalt elamiseks ei kasuta.

2) VMS § 124 lg 2 p 1 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane on

esitanud võltsitud dokumente või valeandmeid menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta. VMS

§-st 112 tuleneb, et tähtajalise elamisloa eesmärk on anda luba Eestisse elama asumiseks ja Eestis

elamiseks. Varasemas haldusmenetluses, mis lõppes L. G.-le tähtajalise elamisloa andmisest

keeldumisega, esitas Y. G. 23. aprillil 2014 taotluse, milles märkis, et ta elab püsivalt Eestis ning

S. G. ja M. G. õpivad Edu Valem Erakoolis. Tegelikult elas kutsuja koos abikaasa ja lastega

Venemaal ning lapsed õppisid Moskva üldhariduskoolis (Eestis koolis õppisid nad 2013/2014.

õppeaastal vaid 21 päeva). Y. G. on seega esitanud PPA-le valeandmeid menetluses tähtsust omavate

asjaolude kohta.

3) Elamisloa andmisest keeldumine ei ole vastuolus alaealiste huvidega, kuna nad elavad Moskvas ja

perekonnaliikmeid ei lahutata. Senine olukord ei muutu. Y. G.-l on õigus taotleda lastele uuesti

elamisluba, kui ta soovib koos lastega püsivalt Eestisse elama asuda.

5. PPA jättis 16. juuni 2015. a vaideotsusega kaebajate vaided rahuldamata.

6. Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 6. aprilli 2015. a otsuste ja 16. juuni

2015. a vaideotsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaatama taotlused uuesti läbi.

1) 2013. a-l põhjendas Y. G. PPA-le Eestis mitteviibimist sellega, et tema viimane rasedus 2013–2014

ei kulgenud kergelt ning lapse sünd oli komplitseeritud. Seetõttu ei olnud tal võimalik perekonnaga

kohe püsivalt Eestisse elama asuda. Y. G. registreeris oma Eestist eemalviibimise ajavahemikul

26. august 2014 kuni 25.august 2016 seoses perekondlike põhjustega. L. G. oli reisimiseks liiga

väike. Eestist eemalviibimise põhjused on nüüdseks möödunud.

2) PPA leidis ekslikult, et Y. G. esitas valeandmeid Eestis püsivalt elamise ja laste õppimise kohta.

S. G. ja M. G. õppisid Tallinna Edu Valem Erakoolis 2013/2014. õppeaastal 21 päeva. Y. G.-l ja

kaebajatel on elukoht Eestis. Y. G. oli oma eemalviibimise registreerinud, mistõttu PPA pidi teadma,

et ta ei ela ajutiselt Eestis, ja elukoha kohta antud teavet ei saa pidada valeandmeteks.

3) Põhiseaduse, lastekaitseseaduse, perekonnaseaduse ning kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvus-

vahelise pakti kohaselt on kaebajatel õigus Eestis elada, kui nende ema soovib siin elada. Y. G.

soovib koos lastega Eestisse elama asuda.

7. Tallinna Halduskohus jättis 18. novembri 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kohus põhjendas oma otsust järgmiselt.

1) Tähtajalise elamisloa andmiseks peab välismaalasel olema vajadus elamisloa järele. VMS § 112 ja

§ 117 lg 1 p 1 koostoimest tuleneb, et tähtajalise elamisloa andmise esmane eesmärk on välismaalase

elama asumine Eestisse ja Eestis elamine. Ainuüksi asjaolu, et lapse vanemal on pikaajalise elaniku

elamisluba, ei õigusta lapse vajadust tähtajalise elamisloa järele, kui ei lapse vanem ega tema lapsed

ei asu tegelikult püsivalt Eestisse elama. VMS §-de 6 ja 112 (red. kuni 17. jaanuar 2017) koosmõjus

saab väita, et Eestis püsivalt elamise nõue (Eestis viibimine vähemalt 183 päeva aasta jooksul)

laieneb kõikidele elamislubadele, sh tähtajalisele elamisloale alaealise lapse elama asumiseks Eestis

püsivalt elava vanema juurde. Eestis elamisena saab käsitada seda, kui Eestis on isiku peamine

elukoht ehk isik viibib enamiku ajast Eestis või on majanduslike või sotsiaalsete sidemete tõttu kõige

rohkem seotud Eestis viibimisega. Kaebajate puhul see nii ei ole. Isikul, kelle eesmärk ei ole Eestis

püsivalt elada, ei ole Eestisse sisenemiseks ja siin viibimiseks tingimata vaja elamisluba, vaid ta võib

Eestisse saabuda viisa alusel.

2) Hindamaks seda, kas välismaalasel on edaspidi Eesti tähtajalist elamisluba vaja, võib PPA arvesse

võtta seda, kas välismaalane elas talle antud varasema elamisloa kehtivusaja jooksul püsivalt Eestis.

Kaebajad ei ole elamislubade varasema kehtivusaja jooksul tegelikult püsivalt Eestisse elama asunud

ning seda vaatamata kaebajate ema korduvatele vastupidistele lubadustele ja vanemate laste elamis-

lubade pikendamise otsustes sisaldunud hoiatustele. Need asjaolud õigustavad kahtlust, et nad ei

pruugi püsivalt Eestisse elama asuda ka tulevikus.

3) Laste ema Y. G. on registreerinud enda pikaajalise eemalviibimise viimati ajavahemikul 26. august

2014 kuni 25. august 2016. See asjaolu kinnitab, et ta ei ela tegelikult püsivalt Eestis ega kavatse seda

ka lähitulevikus teha. VMS §-s 254 (red. kuni 17. jaanuar 2017) sätestatu, et registreeritud

eemalviibimine loetakse püsivalt Eestis elatud aja hulka, ei ole praegusel juhul asjassepuutuv.

Elamisloa vajalikkuse hindamisel võib arvestada asjaoluga, et välismaalane ei elanud varasema

elamisloa kehtivuse ajal püsivalt Eestis, ning viidatud norm seda ei välista.

4) PPA-l oli õiguslik alus kaebajatele tähtajalise elamisloa andmisest keelduda VMS § 123 p 3 alusel,

sest usutavalt ei ole tõendatud nende püsivalt Eestisse elama asumise kavatsus. Seetõttu ei ole kohtul

vaja analüüsida, kas selline alus oleks esinenud ka VMS § 124 lg 2 p 1 alusel.

5) Vaideotsus kaebajate subjektiivseid õigusi ei riku.

8. Kaebajad palusid apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ja rahuldada uue

otsusega kaebus.

9. Ringkonnakohus tegi 30. novembril 2016 otsuse, millega jättis L. G. apellatsioonkaebuse

rahuldamata (p 1) ning rahuldas M. G. ja S. G. apellatsioonkaebused, tühistades Tallinna Halduskohtu

otsuse osas, millega jäeti M. G. ja S. G. kaebused rahuldamata ning nende menetluskulud nende endi kanda

(p-d 2 ja 3). Ringkonnakohus tühistas PPA 6. aprilli 2015. a otsused nr 15.3-3/215-1 ja 15.3-3/216-1

ning 16. juuni 2016. a vaideotsuse osas, millega jäeti M. G. ja S. G. vaided rahuldamata (p-d 4 ja 5).

Muus osas muutis ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu

otsuse põhjendustega (p 6), ning mõistis PPA-lt M. G. ja S. G. kasuks välja menetluskulud

kummalegi 30 eurot (p-d 7 ja 8). Kohus põhjendas oma otsust järgmiselt.

1) VMS § 123 p 3 alusel elamisloa andmisest keeldumine ei olnud praegusel juhul õiguspärane.

Kaebajate ema eemalviibimine on registreeritud ja seega loetud põhjendatuks. PPA ei ole VMS

§ 2531 (red. kuni 17. jaanuar 2017) alusel keeldunud eemalviibimise registreerimisest, mistõttu ei saa

PPA tugineda väitele, et kaebajate ema Eestist eemalviibimine ei ole põhjendatud. Euroopa Liidu

Nõukogu direktiivist 2003/86/EÜ tulenevad alused pereliikmete taasühendamiseks ei jäta EL

liikmesriikidele kuigi avarat kaalumisruumi välismaalaste riiki elama asumiseks lubamisel.

Olukorras, kus kaebajate ema loetakse Eestis püsivalt elavaks VMS §-de 6 ja 254 (red. kuni

17. jaanuar 2017) järgi, on tema lastel direktiivi art 4 lg 1 p b alusel õigus saada Eestis püsivalt

elamiseks elamisluba. Kui kaebajate emal on võimalik Eestisse elama asuda ja tema elamisluba ei ole

kehtetuks tunnistatud, ei saa lugeda kaebajate elamislubade taotlusi põhjendamatuks ka juhul, kui

vastustajal on kahtlus, et kaebajate ema ei kavatse tegelikult Eestisse elama asuda.

2) Elamislubade andmisest keeldumisel VMS § 124 lg 2 p 1 alusel tugines PPA kaebajate ema

23. aprillil 2014 esitatud avaldusele, milles ta taotles L. G.-le tähtajalist elamisluba. Kuigi PPA ei ole

seda avaldust kohtule esitanud, ei ole kaebajad väitnud, et sellist avaldust PPA väidetud andmetega ei

esitatud. Seetõttu ei ole vaja seda avaldust välja nõuda.

3) 23. aprilli 2014. a avalduses esitatud andmeid Eestis õppimise kohta ei saa pidada ebaõigeteks

vaatamata õppetöö mahu väiksusele. Avalduses esitatud andmed kaebajate ema Eestis elamise kohta

olid aga ebaõiged, sest Eestist eemalviibimine ei olnud tol ajal registreeritud. Eeltoodust tulenevalt oli

L. G.-le tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine lõppjäreldustes õiguspärane, kuigi ta esitas (oma

seadusliku esindaja vahendusel) osaliselt andmeid, mida ei saa valeandmete esitamiseks lugeda, ning

keeldumisel VMS § 123 p-le 3 tuginemine oli ebaõige. 23. aprilli 2014. a avaldust ei saa omistada

aga S. G.-le või M. G.-le. Selle avalduse esitas küll nende seaduslik esindaja, aga mitte neid, vaid

L. G.-d esindades. Seetõttu oli õigusvastane keelduda neile VMS § 124 lg 2 p 1 alusel elamislubade

andmisest.

4) VMS § 124 lg 2 p 1 alusel elamisloa andmisest keeldumisel ei tule hinnata üksikjuhtumipõhiselt,

kuidas kahjustab valeandmete esitamine avalikku korda või riigi julgeolekut.

5) PPA on piisavalt põhjendanud, et L. G. kaebuse rahuldamata jäämise korral ei kahjustata

ülemääraselt tema huve. Seni elab ta emaga koos Venemaal ning ema faktiliselt Eestisse elama

asumise korral on L. G.-l võimalik siin viibida viisa alusel ja ema Eestis elamise korral taotleda

uuesti tähtajalise elamisloa andmist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. PPA palub kassatsioonkaebuses ja selle täienduses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus

täielikult ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu otsus. PPA seisukohad on järgmised.

1) Tähtajalise elamisloa andmiseks peab välismaalasel olema vajadus tähtajalise elamisloa järele.

VMS § 112 ja § 117 lg 1 p 1 koostoimest tuleneb, et mistahes alusel tähtajalise elamisloa andmise

esmaseks eesmärgiks on välismaalase elama asumine Eestisse ja Eestis elamine. Nii on see ka ala-

ealise lapse elama asumiseks Eestis püsivalt elava vanema juurde antava tähtajalise elamisloa puhul.

Y. G. kui kutsuja ei ole Eestis faktiliselt elanud vähemalt aastast 2003. Kaebajad ei ole esitanud

veenvaid põhjendusi oma Eestisse asumise võimatuse kohta ajal, kui neil olid kehtivad elamisload.

PPA nõustub halduskohtu tõlgendusega VMS § 252 kohta (red. kuni 17. jaanuar 2017). Asjaolu, et

seaduse järgi loetakse registreeritult Eestist eemalviibimise aeg Eestis püsivalt elatud aja hulka, ei

tähenda, et edaspidise elamisloa vajalikkuse hindamisel ei võiks arvestada faktilise asjaoluga, et

välismaalane ei elanud varasema elamisloa kehtivuse ajal püsivalt Eestis. See, et PPA-l puudub alus

kutsuja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ning et kutsuja on Eestis aasta jooksul

mõnel korral käinud (PPA lisas kassatsioonkaebusele Y. G. piiriületused ajavahemikul 21. märts 2016

kuni 21. märts 2017), ei tähenda, et kutsuja elab faktiliselt Eestis ning seetõttu on tema laste

tähtajaliste elamislubade taotlused automaatselt põhjendatud. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et

elamisloa taotluse põhjendatust tuleb hinnata üksnes lähtuvalt taasühinemise direktiivist. PPA hindab

põhjendatust eelmise elamisloa kasutamise põhjal.

2) PPA nõustub Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebajate ema 23. aprilli 2014. a avalduses

esitatud andmed olid kutsuja Eestis elamise kohta ebaõiged. Samuti nõustub PPA sellega, et andmed

õppetöös osalemise kohta ei olnud valed. Küll aga rõhutab kassaator, et esitatud andmed tõendavad,

et kutsuja ega lapsed ei ela faktiliselt Eestis. Sellises mahus õppetöös osalemise jaoks (21 päeva

õppeaastas) piisab viisast.

3) Kaebajatel on võimalik saabuda koos kutsujaga Eestisse viisaga ja taotleda elamisluba pärast enda

püsivalt sisseseadmist. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega ei võetud neilt ära õigust

taotleda uut tähtajalist elamisluba, kui isikute elukorraldus muutub ja dokumentaalsete tõendite

kohaselt on usutav nende Eestisse elama asumine. Ka kaebajate isa käitumine (pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamine ja uue viibimisaluse mittetaotlemine) näitab, et plaani Eestisse

naasta ei ole.

11. Kaebajad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu. Kaebajad nõustuvad ringkonnakohtu

seisukohaga, et PPA-l puudus alus keelduda M. G.-le ja S. G.-le elamisloa andmisest VMS § 124 lg 2

p 1 alusel. Kaebajad möönavad, et VMS § 123 p 3 järgi tuleb elamisloa taotluse lahendamisel

tuvastada taotluse põhjendatus, kuid kaebajate ema eemalviibimise põhjendatust puudutavad PPA

argumendid ei ole asjakohased. Ema seaduslikku käitumist (eemalviibimise registreerimine) ei saa

tõlgendada kaebajate kahjuks. Ringkonnakohus on õigesti kohaldanud direktiivi 2003/86/EÜ sätteid.

Väär on PPA väide, et kaebajatel on koos kutsujaga võimalik saabuda Eestisse viisaga ja Eestis

tähtajalist elamisluba taotleda pärast enda püsivalt sisseseadmist. Viisa alusel ei saa kaebajad Eestis

püsivalt elada, see on võimalik üksnes elamisloa alusel. Ka ei saa ema kui kutsuja jätta oma lapsi

Venemaale eesmärgiga elada püsivalt Eestis selleks, et oleks võimalik taotleda lastele elamisluba.

Y. G. tahtis tulla koos perekonnaga Eestisse püsivalt elama, kuid ei saanud seda perekondlikel

põhjustel varem teha (õppimine ülikoolis, rasedus, lapse sünd). Ta kinnitab, et tal on kavatsus elada

koos lastega püsivalt Eestis ning kaugtöökoht Venemaal tagab talle sissetuleku.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

12. Ringkonnakohus jättis L. G. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja seega PPA otsuse keelduda

talle tähtajalise elamisloa andmisest jõusse. PPA palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu

otsuse tervikuna, st ka L. G. apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise osas. Seda ilmselt põhjusel, et

ringkonnakohtu otsuse põhjendustest tulenevalt ei saanud PPA keelduda L. G.-le tähtajalise elamisloa

andmisest VMS § 123 p 3 alusel ning sai keeldumisel tugineda üksnes VMS § 124 lg 2 p-le 1.

13. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 211 lg 1 teise lause kohaselt ei saa kohtuotsuse

resolutsiooni vaidlustamata vaidlustada otsuse põhjendusi, välja arvatud juhul, kui põhjendused

omavad iseseisvat mõju menetlusosaliste õigustele või kohustustele. Sama on korduvalt rõhutanud ka

kolleegium (viimati haldusasjas nr 3-3-1-54-16, p 13). Praegusel juhul ei ole HKMS § 211 lg 1 teise

lause eeldused täidetud, kuna PPA keeldumisotsuses märgitud kahest seaduslikust alusest üks oli

ringkonnakohtu hinnangul õige ning L. G.-le tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine oli seega

õiguspärane. L. G. ei ole esitanud ei kassatsioonkaebust ega ka vastukassatsioonkaebust.

14. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium PPA kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu resolutsiooni

p 1 vaidlustamise osas läbi vaatamata (HKMS § 220 lg 1 ja § 217 lg 3 p 2).

II

15. HKMS § 158 lg 2 teise lause järgi hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise

aja seisuga. Seetõttu ei mõjuta selle haldusasja lahendust 18. jaanuaril 2017 jõustunud muudatused

välismaalaste seaduses (RT I, 03.01.2017, 1), millega muudeti Eestis püsivalt elamise mõistet ning

Eestist eemalviibimise registreerimise nõue asendati elamisloa eesmärgipärase kasutamise nõudega.

Samuti jätab kolleegium arvestamata PPA kassatsioonkaebusele lisatud Y. G. piiriületused aja-

vahemikul 21. märts 2016 kuni 21. märts 2017 (HKMS § 62 lg-d 2 ja 6).

16. Y. G. esitas 8. oktoobril 2014 kaebajate nimel PPA-le tähtajalise elamisloa taotlused VMS

§ 150 lg 1 p 1 alusel. Taotluse esitamise hetkel olid nii S. G.-l kui ka M. G.-l kehtivad tähtajalised

elamisload (kuni 16. jaanuarini 2015). Y. G. sõnul taotles ta kahele vanemale lapsele uue elamisloa

andmist, mitte selle pikendamist, sest nende eemalviibimine Eestist ei olnud registreeritud.

Pikendamistaotluste esitamisel oleks S. G. ja M. G. võimalused elamislubade pikendamiseks olnud

tõepoolest vähesed. VMS § 156 p 1 (red. kuni 17. jaanuar 2017) sätestab, et Eestis elava lähedase

sugulase juurde elama asumiseks antud tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldutakse, kui

välismaalane ei ela püsivalt Eestis. Imperatiivsest keelust võib PPA kõrvale kalduda üksnes juhul, kui

pikendamisest keeldumine oleks vastuolus lapse õiguste ja huvidega (VMS § 154 lg 4).

17. Vaidlusaluses menetluses on formaalselt tegu tähtajalise elamisloa andmise menetlusega ja

keeldumisalustena tulevad kõne alla üksnes elamisloa andmisest, mitte selle pikendamisest

keeldumise alused. See ei tähenda kolleegiumi hinnangul siiski keeldu arvestada uue tähtajalise

elamisloa andmisel välismaalase käitumist varasema elamisloa kehtivusaja jooksul. Vastupidine

seisukoht oleks vastuolus seaduse mõttega.

18. PPA keeldus S. G.-le ja M. G.-le tähtajalise elamisloa andmisest VMS 3. ptk 1. jao

2. alljaotises sätestatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise üldistel alustel. PPA tugines VMS

§ 123 p-le 3 ja § 124 lg 2 p-le 1.

19. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et valeandmete esitamist 23. aprilli 2014. a

avalduses ei saa omistada S. G.-le ja M. G.-le põhjusel, et valeandmeid esitati L. G.-d esindades.

Seega oli õigusvastane keelduda neile VMS § 124 lg 2 p 1 alusel elamisloa andmisest. Ei ole vajadust

ringkonnakohtu sellekohaseid põhjendusi korrata (otsuse p-d 21 ja 22).

20. Seega taandub vaidlus sellele, kas esines VMS § 123 p-s 3 nimetatud alus. Selle järgi

keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui tähtajalise elamisloa taotlus "ei ole põhjendatud".

Viimane seisneb PPA hinnangul selles, et S. G.-l ja M. G.-l puudub vajadus tähtajalise elamisloa

järele: elamisloa andmise eelduseks on taotleja soov asuda tegelikult Eestisse elama, kuid nad ei ela

ega ka kavatse elada Eestis. Selle kinnitusena loetleb PPA otsustes kokkuvõtlikult järgmised asjaolud

(tl-d 109–112, 127–130):

- Y. G. kui kutsuja ei ela faktiliselt Eestis ja on viibinud Eestis vaid lühiajaliselt, mitte püsivalt

(VMS § 6 red. kuni 17. jaanuar 2017). Ta on küll oma eemalviibimise registreerinud eri

ajavahemikel, kuid mitte alati. Viimati registreeris ta oma eemalviibimise kaheks aastaks

(26. august 2014 kuni 25. august 2016), kuid sedagi PPA tähelepanu juhtimise peale,

kusjuures Eestist eemalviibimise registreerimine ei ole põhjendatud;

- Y. G. kui kutsuja on andnud korduvalt lubaduse, et asub lähiajal Eestisse püsivalt elama

(2005. a-l, 2010. a-l, 2012. a-l, 2013. a-l, 2014. a-l), kuid ei ole seda teinud;

- viimasel kahel korral on S. G. ja M. G. tähtajalise elamisloa pikendamise otsuses olnud

klausel, et PPA ei pikenda edaspidi tähtajalist elamisluba, kui ema kui kutsuja ei asu lastega

püsivalt Eestisse elama;

- pere elab Moskvas. Emal ja isal on töö, mis tagab toimetulekuks vajaliku sissetuleku;

- S. G. ja M. G. õpivad Moskva üldhariduskoolis. Eestis Edu Valem Erakoolis õppisid nad

2013/2014. õppeaastal vaid 21 päeva.

21. Ringkonnakohus lähtus arusaamast, nagu oleks PPA keeldumise aluseks olnud üksnes asjaolu,

et Y. G. kui kutsuja ei ela püsivalt Eestis ja et Eestist eemalviibimine ei ole vaatamata

registreerimisele põhjendatud. Selline seisukoht on ekslik. Iseenesest vastab tõele ringkonnakohtu

arusaam, et kui PPA hinnangul oli Y. G. eemalviibimine põhjendamatu, oleks tulnud PPA-l selle

registreerimisest keelduda (VMS § 2531 red. kuni 17. jaanuar 2017). Seda PPA aga ei teinud.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et PPA ei tuginenud üksnes sellele, et kutsuja ei ela

püsivalt Eestis. PPA on keeldumisotsust põhjendanud teise õigusliku alusega – VMS § 123 p-ga 3.

22. Kolleegium nõustub PPA seisukohaga, et elamisluba antakse vaid juhul, kui inimesel on

vajadus elamisloa järele, st tegelik soov Eestisse elama asuda. Eelloetletud PPA keeldumise otsustes

sisalduvad argumendid on piisavad kinnitamaks, et S. G.-le ja M. G.-le elamisloa andmine ei ole

põhjendatud VMS § 123 p 3 mõttes, kuna neil ei ole vajadust elamisloa järele.

VMS § 117 lg-s 1 on loetletud elamisloa andmise üldtingimused, mis peavad olema täidetud mis

tahes alusel elamisloa andmisel (lg 2). Sellisteks nõueteks on ka Eestisse elama asumise eesmärgi

põhjendatus (p 1 (red. kuni 17. jaanuar 2017)) ja tegelik elukoht (p 2). Välismaalane peab oma elu-

koha registreerima rahvastikuregistris (VMS § 121), hoolitsema oma registrijärgse elukoha aadressi

õigsuse eest ja püsivalt elama asumisel teise elukohta või välisriiki esitama rahvastikuregistrile oma

uue elukoha (rahvastikuregistri seaduse § 391, § 45 lg 2). Toodud normidest nähtub üheselt, et

elamisloa saamise vajadus on inimesel vaid juhul, kui ta tegelikult soovib elada Eestis. Vajadus

elamisloa järele puudub, kui välismaalane soovib lühiajaliselt Eestit külastada.

VMS § 116 lg 2 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmise nõuded peavad elamisloa kehtivusaja

jooksul olema jätkuvalt täidetud. S. G. ja M. G. ei ole Eestis faktiliselt püsivalt elanud. Samuti ei ole

nende eemalviibimisi korduvalt nõuetekohaselt registreeritud, kuigi VMS seda nõudis (vt VMS red.

kuni 17. jaanuar 2017 § 6, § 135 lg 2 p 6, § 254). Seda vaatamata asjaolule, et kahel viimasel korral

on elamisloa andmisel lisatud klausel Eestis püsivalt elamise kohta. Kolleegium on

perekonnaseaduses sätestatule tuginedes varem selgitanud, et seadusliku esindaja käitumine haldus-

menetluses, sh varem registreerimiskohustuse täitmiseks tehtud või tegemata jäetud toimingud, on

omistatavad esindatavale (vt haldusasi nr 3-3-1-1-16, p 24). Seega on nad varem rikkunud tähtajalise

elamisloa nõuet elada püsivalt Eestis (sh kohustust eemalviibimine registreerida) ning seda vaatamata

korduvale PPA hoiatusele.

Y. G. selgitused tema enda Eestist eemalviibimise ja eemalviibimise registreerimata jätmise kohta

ajavahemikul 1. oktoober 2010 kuni 25. august 2014 (õppimine Venemaa ülikoolis, lapse sünd ja

sellele järgnenud tervisemured), samuti laste eemalviibimise registreerimata jätmise kohta võiksid

olla piisavad, põhjendamaks lühiajalisi tegemata jätmisi. Need ei ole siiski küllaldased selleks, et

põhjendada aastaid kestnud minetusi. Ka ei selgita need seda, mis takistas isal S. G. ja M. G.

seadusliku esindajana laste eemalviibimisi registreerida.

Vajaduse puudumist elamisloa järele ei kummuta ka S. G. ja M. G. õppimine Eestis koolis 21 päeva

õppeaastas. Selleks piisab ka viisast.

Samuti nõustub kolleegium PPA otsustes võetud seisukohaga, et elamisloa andmisest keeldumine ei

ole vastuolus laste õiguste ja huvidega, ega korda PPA põhjendusi (HKMS § 165 lg 2).

23. Eeltoodud kolleegiumi järeldust ei väära ka ringkonnakohtu otsuses osutatud Nõukogu

direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta. Direktiiv on kantud eesmärgist

võimaldada pereliikmetele pereelu (preambuli lg-d 4 ja 6). Perekonna taasühinemine tähendab

liikmesriigis seaduslikult elava kolmanda riigi kodaniku pereliikmete sisenemist sellesse liikmesriiki

ja seal elamist, et perekond jääks kokku (art 2 p d). Art 16 lg 1 p a sätestab, et liikmesriigid võivad

perekonnaga taasühinemiseks nende territooriumile sisenemise ja seal elamise taotluse rahuldamata

jätta või vajaduse korral pereliikme elamisloa tühistada või selle pikendamisest keelduda, kui

direktiivis sätestatud tingimused ei ole või ei ole enam täidetud.

Nagu eespool selgitatud, on perekond aastaid faktiliselt elanud koos Moskvas ja Eestit on külastatud

vaid väga lühiajaliselt. Perekonna taasühinemise vajadust direktiivi mõttes ei ole. Y. G. on varem

jätnud täitmata kohustuse oma eemalviibimine registreerida. S. G. ja M. G. eemalviibimisi ei ole

registreeritud ja neid on korduvalt hoiatatud, et kui nad ei asu püsivalt Eestisse elama, siis nende

tähtajalisi elamislube ei pikendata.

S. G.-l ja M. G.-l on võimalik vajaduse korral taotleda viisat, sh pikaajalist viisat, viibimaks Eestis.

Ka on neil võimalik esitada uus tähtajalise elamisloa taotlus, kui neil on tegelik soov püsivalt Eestis

elada.

III

24. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium PPA kassatsioonkaebuse ja tühistab Tallinna

Ringkonnakohtu 30. novembri 2016. a otsuse resolutsiooni p-d 2–8. Kolleegium teeb uue otsuse,

millega jätab S. G. ja M. G. kaebused rahuldamata ja menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108

lg 1). PPA ei ole menetluskulude hüvitamise taotlusi haldus-, ringkonna- ega Riigikohtule esitanud.

PPA oli kautsjoni tasumise kohustusest HKMS § 107 lg 9 alusel vabastatud.

25. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses kohtu algatusel kaebajate ja nende

seadusliku esindaja nimed initsiaalidega.

(allkirjastatud digitaalselt)