3-2-1-23-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-23-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle

Seppik

Kohtuasi

Margit Hansmeri hagi Meelis Loo vastu 11 090 euro

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-30383

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Margit Hansmeri kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

11 090 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Margit Hansmer, esindaja vandeadvokaat Alar Urm

Kostja Meelis Loo, esindaja vandeadvokaat Helvia Räägel

Asja läbivaatamise kuupäev

27. märts 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-30383

osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse samas tsiviilasjas osas, millega hagi

rahuldati, ning jättis uue otsusega hagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja hagi

tagamise abinõu tühistamise osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

2. Rahuldada Margit Hansmeri kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada Margit Hansmerile kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Margit Hansmer (hageja) esitas 18. juunil 2013 Harju Maakohtule hagi Meelis Loo (kostja) vastu

11 090 euro saamiseks. Maakohus tagas 26. juuni 2013. a määrusega hagi ja seadis kostjale kuuluvale

kinnisasjale hageja kasuks 11 090 euro suuruse kohtuliku hüpoteegi.

Hagiavalduse kohaselt oli hageja Harjumaal Saue vallas Alliku külas Xxxxxxxx xxx x / Xxxxx xxx x

asuva kinnisasja (edaspidi kinnistu) omanik. Harju Maakohtu menetluses oli kostja hagi hageja vastu

laenulepingutest tuleneva rahalise kohustuse täitmiseks (tsiviilasi nr 2-12-32475). Selles asjas

allkirjastasid pooled 10. septembril 2012 kell 18.27 digitaalselt kompromisslepingu (kompromiss),

mille Harju Maakohus kinnitas 17. septembri 2012 määrusega. Kompromissis lepiti kokku, et Margit

Hansmer võõrandab pool mõttelist osa oma kinnistust Meelis Loole ning laenulepingust ja

müügilepingust tulenevad vastastikused nõuded tasaarvestatakse ning lõppevad. Kompromissi

kohaselt pidid pooled võõrandama kaasomandi esemeks oleva kinnistu hiljemalt 31. detsembriks

2014. Pooled leppisid kokku, et kinnistu võõrandamisest saadud rahast saab Meelis Loo 75 000 eurot.

10. septembril 2012 kell 18.22 sõlmisid pooled teisegi kokkuleppe, mille kohaselt tasub kostja

hagejale sularahas 11 090 eurot enne kinnistu müügilepingu sõlmimist (võlatunnistus). 12. oktoobri

2012. a kinnistamisavalduse alusel kanti hageja ja kostja kinnistusraamatusse kinnistu omanikena

võrdsetes mõttelistes osades. Pooled müüsid kinnistu 20. mai 2013 notariaalse müügilepingu alusel.

Müügilepingu p 2.2.1 kohaselt ei loobunud hageja lepingu sõlmimisega 11 090 euro nõudest kostja

vastu. Kostja ei ole täitnud võlatunnistusest tulenevat kohustust tasuda hagejale enne kinnistu

müügilepingu sõlmimist 11 090 eurot. Kompromissi sõlmimisel oli poolte tahteks, et sellega

lõppeksid kõik pooltevahelised kohustused, v.a võlatunnistusest tulenevad kohustused. Hageja

vaidles vastu kostja tasaarvestuse vastuväitele, leides, et kostja nõudel ei ole õiguslikku alust.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kompromissi p 2.5 lõpetas kõik poolte vahel enne kompromissi

sõlmimist eksisteerida võinud rahalised kohustused (sh võlatunnistusest tulenev kohustus). Pooled

leppisid kahe lepingu sõlmimise vahelisel ajal kokku, et kompromiss lõpetab võlatunnistusest

tuleneda võivad kohustused. Kostja esitas alternatiivselt hageja nõudele tasaarvestuse vastuväite.

Kostja märkis, et tasaarvestab hageja nõudega oma 6499 euro suuruse nõude hageja vastu, mis

tuleneb sellest, et kostja on tasunud hageja eest poolte kaasomandis oleva kinnistuga seotud laenu- ja

kommunaalmakseid.

3. Harju Maakohus rahuldas 29. augusti 2016. a otsusega hagi ja mõistis kosjalt hageja kasuks välja

11 090 eurot. Maakohus tegi ka menetluslikud otsustused ja jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohus tuvastas, et 10. septembril 2012 kell 18.22 allkirjastasid pooled digitaalselt võlatunnistuse,

milles märgiti, et kostja lubab vähendada hageja võlgnetavat summat 75 000 eurot 11 090 euro võrra

ning võla vähendamine toimub nii, et kui kinnistu müügi- või üleandmisaeg on kokku lepitud ja selle

alusel saab kostja tehingust 75 000 eurot, maksab ta enne tehingu allkirjastamist hagejale

11 090 eurot. Samuti tuvastas maakohus, et 10. septembril 2012 kell 18.27 allkirjastasid pooled

digitaalselt kompromissi, mille p 2.5 järgi loetakse kompromissi kinnitava määruse jõustumisel

lõppenuks kõik poolte vahel enne kompromissi sõlmimist eksisteerida võinud rahalised kohustused

ning pooled kinnitavad, et ei oma vastastikuseid rahalisi nõudeid. Lepingute projektid koostas kostja,

kompromissi ning võlatunnistuse tekstid koostati paralleelselt ning need olid enne allkirjastamist

valmis. Nende asjaolude üle pooled ka ei vaielnud.

Pooled vaidlesid selle üle, kas kompromissi p 2.5 lõpetas võlatunnistusest tuleneda võivad hageja

nõuded kostja vastu.

Tõendatud on poolte ühine tahe, mille kohaselt ei lõpeta kompromissi p 2.5 võlatunnistusest

tulenevaid või tuleneda võivaid kohustusi (vt võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg-d 1 ja 3). Vaidlust ei

ole selle üle, et kompromissi ja võlatunnistuse projektid koostas kostja, need olid koostatud

paralleelselt ja olid enne allakirjutamist valmis ning p 2.5 ei lisatud kompromissi vahetult enne

lepingutele allakirjutamist. Kostja on vande all antud seletuses kinnitanud, et hageja ei olnud nõus

kompromissi alla kirjutama, ilma et oleks alla kirjutatud võlatunnistust. Kostja 5. septembri 2012

elektronkirjast hagejale nähtub, et kompromissis ja võlatunnistuses märgitud rahasummade suurus on

teineteisest sõltuvuses ja seda on kostja hagejale selgitanud. Selles kirjas selgitas kostja kompromissi

sisu järgmiselt: „Tegin kompromissiettepaneku summa ümmarguseks 75 000.- (mis on 1500.- EEK

võrra vähem, kui 1 175 000.-). Seetõttu jäi võla tühistamislepingusse sulle tagastamisele ka 1500.- kr

võrra väiksem summa. Point on, et 75 000.- € - 11 090.- € ~ 1 000 000.- kr." Eeltoodust järeldub, et

lepingute koostamisel on nende summade suurus kujunenud seotult, s.t kompromissis märgitud

summa suurus sõltub võlatunnistuses märgitud summa suurusest. Kostja valmistas ise lepingute

tekstid paralleelselt ette ja allkirjastas need. Kostja vande all antud seletusega on tõendatud, et hageja

ei olnud nõus võlatunnistust allkirjastamata sõlmima kompromissi. Kostja avaldas vande all ka

järgmist: „Mina ütlesin Margitile, et kui me allkirjastame selle enne, seejärel kompromissi, siis

kompromissileping tühistab võlatunnistuse." Hagejale väidetavalt avaldatut ei saa lugeda kokkuleppe

sõlmimiseks selle kohta, et kõik poolte rahalised suhted sätestatakse kompromissis. Seega ei ole

kostja oma väidet tõendanud. Kostja eeltoodud vande all avaldatut ei saa pidada ka usaldusväärseks,

sest kostja on menetluse kestel oma väiteid kompromissi ja võlatunnistuse seose kohta muutnud.

Varem tugines kostja sellele, et pooled leppisid lepingute allkirjastamise vahelisel ajal kokku, et kõik

poolte rahalised suhted reguleeritakse kompromissis ja neil vastastikku kohustusi ei ole. Vande all

antud seletustes asus kostja väitma, et on hagejale selgitanud, et kompromiss tühistab võlatunnistuse.

Kostja seletusi tuleb hinnata koos teiste asjas kogutud tõenditega ning asjaoludega, mille üle pooled

ei vaidle. Arvestades, et kostja koostas ise lepingute projektid ja kirjutas need alla, kusjuures enne

allakirjutamist lepinguid ei muudetud, ja selgitas oma 5. septembri 2012 e-kirjas lepingute

omavahelist seost neis märgitud summade osas, ei ole usutav, et ta asus pärast lepingute

ettevalmistamist ja nende kohta hagejale selgituse andmist võlatunnistuse õiguslikku tähendust

välistavale seisukohale.

Kostjal ei saa olla hageja vastu tasaarvestatavat nõuet. Kostja ei ole välja toonud, millisel alusel on ta

hagejale raha üle andnud. Üksnes raha üleandmise faktist ei saa tuletada hageja kohustust raha

tagastada. Raha andmist hagejale ei saa pidada kinnistuga seotud kulude kandmiseks.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. novembri 2016. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles

hagi rahuldati, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus jättis uue otsusega hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus tühistas ühtlasi maakohtu 26. juuni

2013. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus kompromissi p 2.5 tõlgendades

valesti VÕS § 29 lg-t 3. Pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, peab tõendama, et

tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi

teadma. Hageja ei ole VÕS § 29 lg-le 3 tuginenud. Hageja ei ole väitnud, et kostja antud tähendus

kompromissi p-le 2.5 erines hageja omast ja et kostja sellegipoolest teadis hageja arusaamist ja

lepingu sellele vaatamata sõlmis.

Kuivõrd hageja tugines sellele, et poolte ühiseks tahteks oli, et õiguslikud tagajärjed tuleneksid

mõlemast lepingust, tuli hagejal oma väidet tõendada. Maakohus ei ole viidanud ühelegi hageja

tõendile, mis tõendaks poolte ühist tegelikku tahet. Vastupidi maakohtu leitule ei kinnita asjas

esitatud muud tõendid ega kostja seletused hageja väidetud poolte ühist tahet.

Kostja 5. septembri 2012. a kirjast ei saa teha järeldust poolte ühise tahte kohta kompromissi

sõlmimisel. Selles kirjas on kostja üksnes kooskõlastanud kompromissi summat ja summade

suurused vastavad kostja selgitustele kompromissi summa kujunemise kohta. Kostja on selgitanud

kompromissis märgitud summa kujunemise asjaolusid. Nii allkirjastati lepingud paralleelselt

põhjusel, et hageja ei olnud nõus ilma võlatunnistuseta kompromissi sõlmima. Kostja nõudis hagejalt

tsiviilasjas nr 2-12-32475 1 245 000 krooni (79 570 euro) tasumist, seda soovis hageja

kompromissiläbirääkimiste käigus vähendada 63 910 euroni (1 miljon krooni), ent kostja ei olnud

nõus vähendama summat alla 75 000 euro. Kostja selgituse kohaselt otsustasid pooled n.ö hageja

rahustamiseks, et allkirjastavad võlatunnistuse 75 000 euro ja 63 910 euro vahelisele summale,

milleks on 11 090 eurot. Kõnealuses e-kirjas kooskõlastas kostja hageja kompromissi soovitavat

summat, näidates ühtlasi ära, kuidas see summa on kujunenud. Kostja selgitustest ei saa järeldada

tahet, et kompromiss ei lõpetaks varasematest kokkulepetest tulenevaid kohustusi.

Maakohus leidis valesti, et kostja vande all antud ütlus: „Mina ütlesin Margitile, et kui me

allkirjastame selle enne, seejärel kompromissi, siis kompromissileping tühistab võlatunnistuse" ei ole

usaldusväärne. Kostja ei ole menetluse kestel esitanud oma vastuväidete põhistamiseks erinevaid

faktiväiteid. Kostja väited, et vahetult võlatunnistuse allkirjastamise järel ja kompromissi sõlmimise

eel saadi kokkuleppele, et kompromissi sõlmimisega loetakse kõik poolte rahalised suhted lõppenuks,

on kooskõlas kostja vande all antud ütlustega, mille kohaselt on kostja võlatunnistuse sõlmimise järel

hagejale selgitanud, et kompromiss tühistab võlatunnistuse. Kostja on menetluses läbivalt olnud

seisukohal, et kompromissis sõnastatu järgi loetakse selle sõlmimisega lõppenuks kõik varasemad

rahalised kohustused (sh võlatunnistusest tulenevad kohustused). Kostja ütlustes ei ole põhjust

kahelda. Seega oli hageja kompromissi sõlmimisel teadlik, et selle p 2.5 järgi loetakse tühiseks ka

võlatunnistusest tulenevad kohustused, kuid soovis ikkagi kompromissi sõlmida.

Kompromissi sõlmimisega on hageja avaldanud tahet sõlmida see kompromissis märgitud summas

(75 000 eurot) ja lugeda kompromissi p-s 2.5 sätestatu järgi kompromissi kinnitava määruse

jõustumisel lõppenuks kõik poolte vahel enne kompromissi sõlmimist eksisteerida võinud rahalised

kohustused. Kompromissis ei ole hageja avaldanud tahet sõlmida see tingimusega, et tasumisele

kuulub üksnes osa kompromissisummast, samuti ei ole hageja kompromissi pärast selle kinnitamist

vaidlustanud. Kompromissi p 2.5 tõlgendamisel tuleb arvestada ka poolte hilisemat käitumist. Hageja

käitumine 20. mai 2013 müügilepingu sõlmimisel kinnitab, et poolte tahteks oli kompromissiga

võlatunnistusest tulenevad kohustused lõpetada. Hagejale ei ole tasutud 11 090 eurot, mis tuli

võlatunnistuse järgi tasuda enne kinnistu müügi- ja üleandmistehingu allkirjastamist. Seega pidi

hagejal olema põhjus, miks ta soostus kostjalt sularaha saamata müügilepingu siiski sõlmima.

Sellisest hageja käitumisest saab järeldada, et hageja oli tegelikkuses teadlik võlatunnistuse

kehtetusest.

Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta hagi rahuldamata ning seetõttu ei ole vaja analüüsida kostja väiteid

tasaarvestuse vastuväite kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu

otsuse. Hageja palub alternatiivselt ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.

Ringkonnakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust ja hindas tõendeid ebaõigesti, kui asus

maakohtust erinevale seisukohale. Hageja on tõendanud poolte ühise tahte, et kompromissi p-ga 2.5

võlatunnistusest tulenev kohustus ei lõpe. Hageja on lisaks vande all antud ütlustele esitanud

müügilepingu (mille järgi ei loobuta selle allkirjastamisel hageja nõudest kostja vastu 11 090 euro

saamiseks), võlatunnistuse ja kompromissi atribuudid (millest nähtub, et mõlemad dokumendid

koostati paralleelselt), 12. septembri 2012 dokumendi (millega kostja on kinnitanud üle

võlatunnistuse) ning kostja 5. septembri 2012 e-kirja (millest nähtub kostja tahe allkirjastada kehtivalt

mõlemad lepingud). Ringkonnakohus eeltoodut ei arvestanud ja rajas otsuse kostja vande all antud

ebausaldusväärsele väitele (kuna kostja esitas menetluses vastuolulisi väiteid, siis on ilmne, et ta

valetas).

Ringkonnakohus rikkus ka materiaalõiguse norme, sest seaduse järgi ei saanud lugeda kompromissi

p-st 2.5 tulenevalt lõppenuks võlatunnistusest tulevikus tekkida võivat kohustust. Kõnealuses

kompromissipunktis on märgitud, et üksnes enne kompromissi sõlmimist eksisteerinud rahalised

kohustused loetakse lõppenuks. Võlatunnistuse alusel pidi kostja tasuma 11 090 eurot siis, kui

kinnistu müügihind on vähemalt 75 000 eurot. Seega oli tegemist tulevikus tekkiva kohustusega.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles

ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati, ning jättis uue otsusega hagi

rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja hagi tagamise abinõu tühistamise osas. Asi tuleb

tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

9. Maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi

rahuldamata. TsMS § 442 lg 8 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja

nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus

kohaldas. Sama on ringkonnakohtu otsuse kohta sätestatud TsMS § 654 lg-s 4. Riigikohus on

varasemas praktikas korduvalt kinnitanud, et TsMS § 442 lg 8 kohaldub ringkonnakohtu otsusele

vastavalt ka muus osas (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-07, p 15).

Seega peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta

seda otsuses põhjendama. TsMS § 654 lg 5 järgi peab ringkonnakohus lisaks võtma põhjendatud

seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt,

miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses

esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt ka Riigikohtu 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-91-09, p 13).

Apellatsioonimenetluses arvestatavate asjaolude ja tõendite kohta sätestab TsMS § 652 lg 5, et

ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja

hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava

tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse

menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist

vajalikuks. TsMS § 653 järgi, kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust

mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima

põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Seega tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta tühistab

maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, lisaks tõendite igakülgsele hindamisele põhjendada, millistel

kaalutlustel ta maakohtu hinnanguga ei nõustu.

Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 442 lg-s 8 ning § 654 lg-tes 4 ja 5

sätestatuga oma seisukohti piisavalt põhjendanud ning on rikkunud ka TsMS §-s 653 sätestatud

maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust.

10. Kui ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistab, tühistab ta selle ka tuvastatud asjaolusid

puudutavas osas. Seega tuleb ringkonnakohtul sellisel juhul kõik vaidluse lahendamiseks olulised

faktilised asjaolud tuvastada. Ringkonnakohtu otsusest ei ole jälgitav, millise asjaolude kogumi on

kohus asja lahendamisel aluseks võtnud.

11. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaieldakse asjas selle üle, kas poolte kompromissi p 2.5 lõpetab või

ei lõpeta võlatunnistusest tuleneda võivad hageja nõuded kostja vastu. Kassatsioonkaebuses leiab

hageja, et asjas esitatud tõenditega on tõendatud poolte ühine tahe, mille järgi kompromissi p 2.5

võlatunnistusest tulenevat kohustust ei lõpetanud.

Kuivõrd hageja tugines menetluses sellele, et poolte ühise tahte kohaselt soovisid nad õiguslikke

tagajärgi mõlemast lepingust (vt VÕS § 29 lg 1), siis leidis ringkonnakohus õigesti, et hagejal tuli

oma väidet tõendada. Maakohus luges poolte ühise tahte tõendatuks. Ringkonnakohus maakohtu

hinnanguga ei nõustunud ja asus vastupidisele seisukohale. Kolleegiumi hinnangul rikkus

ringkonnakohus oma järelduse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme. Kolleegium nõustub

kassatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et ringkonnakohus jättis otsuse tegemisel põhjendamatult

kõrvale võlatunnistuse ja kompromissi sõlmimise asjaolud ja nõuetekohaselt põhjendamata hinnangu

kostja 5. septembri 2012. a e-kirjale.

Maakohus tugines oma järelduse tegemisel mh tuvastatud asjaoludele, et kostja koostas kompromissi

ja võlatunnistuse projektid paralleelselt, dokumentide tekstid olid enne allkirjastamist valmis, pooled

allkirjastasid need viieminutilise vahega, ilma et oleksid uusi kokkuleppeid sõlminud ja tekstis

parandusi teinud, ning punkti 2.5 ei lisatud kompromissi teksti vahetult enne lepingutele

allakirjutamist. Ringkonnakohus neile asjaoludele hinnangut ei andnud, ei tuvastanud nende

asjaolude puudumist ega põhjendanud, miks ei tule erinevalt maakohtust eeltoodud asjaoludega

arvestada. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka, milline oli võlatunnistuse andmise eesmärk, kui poolte

tegelikuks tahteks oli samal ajal võlatunnistuses kohustuse võtmisega välistada kostja

võlatunnistusest tulenev kohustus. Maakohus järeldas poolte ühist tahet võlatunnistusega kostjale

kohustuse loomiseks koos muude asjaolude ja tõenditega ka kostja vande all antud seletusest, et

hageja ei olnud nõus kompromissi alla kirjutama, ilma et oleks alla kirjutatud võlatunnistus. Ka

sellele kostja väitele ei ole ringkonnakohus hinnangut andnud. Ringkonnakohus on otsuses märkinud,

et kostja selgituse kohaselt otsustasid pooled võlatunnistuse poolte vastastikuste nõudmiste

vahesummale allkirjastada hageja n.ö rahustamiseks, kuid otsusest ei ole jälgitav, millisele järeldusele

poolte ühise tahte kohta oleks sellest tulenevalt loogilise arutluse tulemusena võimalik jõuda.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu hinnanguga kostja 5. septembri 2012. a e-kirjale, leides, et

see ei võimalda teha järeldust poolte ühise tahte kohta kompromissi sõlmimisel. Seejuures tsiteeris

ringkonnakohus vaid kostja vastuväiteid ning märkis üldsõnaliselt, et kirjas on kostja üksnes

kooskõlastanud kompromissi summat ja selles märgitud summade suurused vastavad kostja

selgitustele kompromissi summa kujunemise kohta. Ringkonnakohtu põhjendustest ei selgu, miks

lükkavad kostja selgitused ümber e-kirjas märgitu ja hageja väited e-kirja kohta, millele tugines oma

järelduse tegemisel maakohus.

12. Kolleegium nõustub ka hageja kassatsioonkaebuse selle väitega, et ringkonnakohus ei ole andnud

hinnangut kohtule esitatud 12. septembri 2012 kuupäeva kandvale dokumendile (I kd, tl 134) ning

hageja väidetele selle dokumendi kohta. Hageja on selgitanud, et selle oma käega 12. septembril 2012

allkirjastatud dokumendiga on pooled üle kinnitanud võlatunnistuse, mille nad allkirjastasid

digitaalselt 10. septembril 2012 kell 18.22 ja millest saab järeldada poolte tahet kostja

võlatunnistusest tuleneva kohustuse kestma jäämiseks ka pärast kompromissi sõlmimist.

13. Kolleegium osutab lisaks, et ringkonnakohus on kompromissi p 2.5 tõlgendamisel arvestanud

iseenesest õigesti poolte hilisemat käitumist. Samas ei ole ringkonnakohus otsust selles osas piisavalt

põhjendanud. Nii leidis ringkonnakohus, et asjaolust, et hageja nõustus kompromissis kokkulepitud

müügilepingu sõlmima enne kostjalt võlatunnistuses märgitud rahasumma saamist, saab järeldada, et

hageja oli teadlik võlatunnistuse kehtetusest. Kohus jättis aga täiesti tähelepanuta 20. mai 2013

notariaalse müügilepingu p 2.2.1, milles hageja avaldas ning kinnitas, et müügilepingu sõlmimist ei

saa lugeda hageja loobumiseks võimalikust 11 090 euro suurusest nõudest kostja vastu.

Ringkonnakohtu otsusest ei ole näha, kuidas oleks müügilepingu punktis 2.2.1 märgitut arvestades

võimalik jõuda eespool toodud järeldusele. Kõnealusele lepingupunktile viitas hageja juba

hagiavalduses (I kd, tl 4, p 25), ringkonnakohus ei ole aga sellele ega hageja väitele mingit hinnangut

andnud. Asjakohane ei ole ringkonnakohtu märkus, et hageja pidanuks jätma oma õiguste tõhusama

kaitse huvides võlatunnistusest tuleneva kohustuse rikkumise korral müügilepingu sõlmimata.

14. Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks

poolte ühine tegelik tahe või hageja arusaam võlatunnistuses kokkulepitust ja kostja teadmisest

sellest. Seejuures on ringkonnakohus maakohtule ette heitnud, et kohus on viidanud vaid kostja

tõenditele ja ütlustele, ütlemata siiski, milline järeldus tuleks sellest asjas teha. Kolleegiumile jääb

maakohtule tehtud etteheide arusaamatuks.

Nii hindab kohus TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete järgi kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud

väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu,

kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi hindab kohus otsust

tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas

hagi kuulub rahuldamisele. Seega tuleb asjas olulised asjaolud tuvastada kõiki esitatud tõendeid

nende koosmõjus hinnates, arvestades poolte väiteid tõendite kohta, olenemata sellest, kumb pooltest

mingi tõendi esitas. Viidatud normidest ei saa juba iseenesest järeldada, nagu ei võiks ühe poole

esitatud väidet pidada tõendatuks teise poole esitatud tõendile tuginedes.

Maakohus hindas tõendite kogumi alusel tuvastatud asjaolusid ja põhjendas oma järeldusi.

Ringkonnakohus seevastu jättis osa asjaolusid tähelepanuta ja tõendeid hindamata ning osale

tõenditest maakohtu hinnangust antud erineva hinnangu põhjendamata.

15. Nõustuda ei saa ka ringkonnakohtu järeldusega, mille kohaselt maakohus ei võinud kohaldada

VÕS § 29 lg-t 3 sellest tulenevalt, et hageja ei olnud oma nõude alusena sellele sättele viidanud.

Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et kohus kohaldab materiaalõigust ise ega

ole seotud õigusnormiga, millele menetlusosalised oma nõuete või vastuväidete alusena on viidanud

(vt nt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 54).

16. Kassatsioonkaebuses leiab hageja, et kuna võlatunnistuses märgitud kostja kohustus tasuda

hagejale 11 090 eurot pidi tekkima tulevikus, siis ei saanud kompromissi p 2.5 seda kohustust

lõpetada ka kõiki muid asjaolusid kõrvale jättes. Seda seisukohta sisaldab hageja maakohtule esitatud

6. juuni 2016 menetlusdokument, milles hageja märkis vastuväitena kostja seisukohale, et

võlatunnistuses lepiti kokku kostja kohustus tasuda juhtumil, kui tulevikus toimuvad teatud

sündmused (II kd, tl 6). Sellele, et kostja võlatunnistuses sisalduv kohustus on otse seotud

kompromissis kokku lepitud müügilepingu sõlmimisega, viitas hageja juba hagiavalduses (I kd, tl 3,

p-d 12-14). Eespool on kolleegium selgitanud, et tühistanud maakohtu otsuse ja teinud uue

vastupidise otsuse, pidi ringkonnakohus andma hinnangu kõigile poolte maakohtu menetluses

esitatud väidetele ja vastuväidetele (otsuse p 9). Hageja eespool toodud väitele ei ole ringkonnakohus

otsuses vastanud.

17. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei hinda Riigikohus tõendeid. Seega ei ole võimalik ringkonnakohtu

rikkumisi kassatsioonimenetluses kõrvaldada ja asi tuleb saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

18. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja

rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu

otsustada.

19. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon hagejale.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Malle Seppik