3-2-1-25-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-25-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Schöttli Keskkonnatehnika Aktsiaseltsi hagi Aktsiaseltsi

ELVESO vastu tasu ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. novembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-32430

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Schöttli Keskkonnatehnika Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

11 134 eurot 46 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Schöttli Keskkonnatehnika Aktsiaselts, esindaja

vandeadvokaat Alo Pormeister

Kostja Aktsiaselts ELVESO, esindaja vandeadvokaat Aarne

Akerberg

Asja läbivaatamise kuupäev

27. märts 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 16. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-32430 osas, milles hagi

jäeti rahuldamata, ja Tallinna Ringkonnakohtu 2. novembri 2016. a otsus samas tsiviilasjas

ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Schöttli Keskkonnatehnika Aktsiaselts (hageja) esitas 4. juulil 2013 hagi Aktsiaseltsi ELVESO

(kostja) vastu (täpsustatud 20. veebruaril 2015), milles palus välja mõista kostjalt hageja kasuks

põhinõude 10 762 eurot 22 senti, viivise 405 eurot 63 senti ja alates hagi esitamisest põhinõudelt

viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja OÜ Water Ser Ehitusjuhtimine (pankrotis, Water Ser)

6. juulil 2009 ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise lepingu lõpetamise kokkuleppe (leping I).

Kostja ja Water Ser sõlmisid 7. juunil 2010 lisakokkuleppe lepingule I (leping II) ja tasuta

liitumiskulu üleandmise lepingu (lepingu II lisa 3). Nõude aluseks on lepingu II lisa 3, mis sisaldas

kokkulepet, et kostja kohustub iga kalendrikuu 10. päevaks tasuma Water Ser-ile eelneval

kalendrikuul arenduspiirkonnas liitunud kinnistute osas kostjale ja/või arenduspiirkonna uuele vee-

ettevõtjale ja/või uuele arendajale tasutud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni liitumistasudest Tallinna

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumiskulu (Tallinna ÜVK liitumiskulu) vastavalt tabelis toodud

ruutmeetri maksumusele ning liitunud kinnistute pindalale. Arenduspiirkonnas liitunud kinnistute

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni liitumistasudest kandis kostja Water Ser-ile edasi Loopera tee 40,

Rätsepa tee 5 ja Loopera tee 48 eest laekunud 246 eurot 98 senti. Kostja ei kandnud edasi

10 762 eurot 22 senti. Hageja nõue muutus sissenõutavaks liitumistasu kostja kontole laekumise ajal.

Hageja ja Water Ser sõlmisid 31. detsembril 2010 nõude loovutamise lepingu, millega Water Ser

loovutas hagejale kõik lepingust I, lepingust II ja lepingu II lisast 3 tulenevad nõuded 590 910 eurot

78 senti. Hageja ja Water Ser allkirjastasid 20. jaanuaril 2011 ühise nõude loovutamise teatise, mis

anti kostja esindajale Toomas Heinarule üle 20. jaanuaril 2011. Kostja ei täitnud lepingust I,

lepingust II ja lepingu II lisast 3 tulenevaid kohustusi.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata.

Kostja vastuse kohaselt tasaarvestas kostja 14. jaanuaril 2013 oma 227 193 euro 92 sendi suuruse

nõude Water Ser-i vastu hageja 17 762 euro 22 sendi suuruse nõudega. Kostja nõue Water Ser-i vastu

on tunnustatud Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2012. a otsusega tsiviilasjas nr 2-12-1554,

milles hageja oli üheks kostjaks. Kostja nõue koosneb 205 968 euro 47 sendi suurusest kahjuhüvitise

nõudest, mis muutus sissenõutavaks 18. aprillil 2011, 319 euro 56 sendi suurusest leppetrahvi

nõudest, mis muutus sissenõutavaks 6. juulil 2010, 319 euro 56 sendi suurusest leppetrahvi nõudest,

mis muutus sissenõutavaks 29. juulil 2010, ja 319 euro 56 sendi suurusest leppetrahvi nõudest, mis

muutus sissenõutavaks 25. jaanuaril 2011. Kostja sai 19. juulil 2011 teada, et Water Ser loovutas

nõude hagejale.

3. Harju Maakohus rahuldas 16. mai 2016. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 33 eurot 39 senti ja viivise põhinõude 32 euro 18 sendi tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates 4. juulist 2013. Maakohus jättis hagi rahuldamata 10 730 euro

4 sendi suuruse põhinõude ja 404 euro 42 sendi suuruse viivisenõude osas. Maakohus jättis

menetluskuludest 0,3% kostja kanda ja 99,7% hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi ei ole lepingu II lisa 3 järgi poolte kokkuleppe kohaselt nõude

sissenõutavaks muutumise ajaks mitte liitumistasu kostja kontole laekumise aeg, vaid laekumise

kuule järgneva kuu 10. päev. Hageja 10 762 euro 2 sendi suurune nõue muutus osade kaupa

sissenõutavaks ajavahemikus 10. august 2011 kuni 10. jaanuar 2013.

Harju Maakohtu 14. juuni 2012. a otsusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2012. a

otsusega tsiviilasjas nr 2-12-1554 on tõendatud, et hageja ja kostja olid nimetatud tsiviilasjas pooltena

menetlusosalisteks. Seetõttu on kohtuotsuse põhjendustes tuvastatu siduv praeguses asjas nii hagejale

kui ka kostjale. Ringkonnakohus tuvastas viidatud tsiviilasjas, et tunnustada tuleb 227 193 euro

92 sendi suurust nõuet. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et praeguses asjas ei ole poolte vahel

vaieldav asjaolu, et kostjal oli Water Ser-i vastu 227 193 euro 92 sendi suurune nõue. Pooled ei

vaidle, et hageja sai kostja tasaarvestuse avalduse kätte 14. jaanuaril 2013 ning et Water Ser-i pankrot

kuulutati välja 22. augustil 2011. Seetõttu muutusid nõuded igal juhul sissenõutavaks 22. augustil

2011. Hageja nõuded kostja vastu olid 22. augusti 2011 seisuga muutunud sissenõutavaks 32 euro

18 sendi ulatuses. Tasaarvestamise formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud (VÕS § 171 lg 3

p 2), mistõttu lõppes tasaarvestuse tulemusel hageja nõue kostja vastu 10 730 euro 4 sendi ulatuses.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

hagi rahuldamata jätmise osas ja teha selles osas uue otsuse, millega hagi rahuldada. Juhul, kui

ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada, palus hageja saata asi hagi rahuldamata jätmise osas

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. novembri 2016. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kontrollis ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 651 lg 1 järgi maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, milles

maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei kaalunud, kas VÕS § 171

lg-st 3 lähtudes oli kostjal õigus hageja nõue tasaarvestada. Ringkonnakohus viitas 28. märtsil 2012

tsiviilasjas nr 3-2-1-24-12 tehtud Riigikohtu otsuse p-dele 11 ja 12, mille kohaselt VÕS § 171 lg 3

järgi võib võlgnik oma nõude võlausaldaja vastu tasaarvestada üksnes juhul, kui õiguslik alus, millel

põhineb võlgniku tasaarvestuseks kasutatav nõue, on olemas uuele võlausaldajale nõude loovutamise

ajal. Ringkonnakohus järeldas viidatud lahendist, et nõude loovutamise ajal peab olemas olema

tasaarvestatava nõude õiguslik alus, kuid võlgniku nõue esialgse võlausaldaja vastu ei pea

loovutamise hetkeks olema muutunud sissenõutavaks. Praeguses tsiviilasjas tulenesid kostja

tasaarvestatavad nõuded hagejale nõude loovutanud Water Ser-i kui töövõtja ja kostja kui tellija vahel

1. oktoobril 2009 sõlmitud vee- ja kanalisatsioonitorustiku projekteerimis- ja ehitustööde lepingust.

Seega oli kostja tasaarvestavate nõuete õiguslik alus olemas enne 31. detsembril 2010 toimunud

nõuete loovutamist. Eeltoodud osas täpsustas ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi.

Ülejäänud osas nõustus ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid

(TsMS § 654 lg 6). Maakohus ei rikkunud otsust tehes menetlusõiguse norme, mis võiksid anda alust

otsuse tühistamiseks. Maakohus kohaldas õigesti VÕS § 171 lg 3 p 2. Tasaarvestuse välistamiseks

peavad olema täidetud mõlemad VÕS § 171 lg 3 p-s 2 toodud eeldused. Ringkonnakohus nõustus

maakohtuga, et kostja nõue muutus sissenõutavaks varem, kui hageja nõue kostja vastu. Kuna üks

VÕS § 171 lg 3 p-st 2 tulenev tasaarvestuse välistamise eeldus ei olnud täidetud, siis ei olnud vaja

tuvastada, kas kostja nõue muutus sissenõutavaks hiljem, kui ta loovutusest teada sai või pidi teada

saama.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kui Riigikohus leiab, et asi tuleb saata uueks arutamiseks

maakohtusse, palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse täielikult ja maakohtu otsuse osas,

millega kohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkusid kohtud oluliselt menetlusõiguse norme

(TsMS § 232 lg 1, § 436 lg-d 1, 2 ja 4, § 442 lg 8) ning kohaldasid valesti materiaalõigust. Kohtud

kohaldasid valesti VÕS § 171 lg 3 p 2, § 197 lg-d 1 ja 2, § 200 lg-t 4 ja § 186 p 2, sest kostja

tasaarvestus ei ole kehtiv ning hageja nõue kostja vastu ei ole tasaarvestusega lõppenud.

Ringkonnakohus leidis vääralt, et nõude tasaarvestamiseks VÕS § 171 lg 3 alusel piisas sellest, et

kostja ja Water Ser-i vahel oli leping enne, kui Water Ser nõude hagejale loovutas. Hageja arvates on

oluline lepingu rikkumise ja nõutava lepingulise kahju tekkimise aeg, mida kohtud ei ole välja

selgitanud. See toimus igal juhul pärast kostja nõude loovutamisest teavitamist. Kohtud on valesti

leidnud, et tasaarvestamine polnud VÕS § 171 lg 3 p 2 alusel välistatud. Kuna kostja nõue Water Ser-

i vastu muutus sissenõutavaks hiljem, kui kostja loovutatud nõude loovutamisest teada sai, ei saanud

kostja oma nõuet hageja nõudega tasaarvestada.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kassatsiooniastme menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tuleb materiaalõiguse normi ebaõige

kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada maakohtu otsus osas, milles

hagi jäeti rahuldamata, ja ringkonnakohtu otsus ning asi tuleb saata TsMS § 692 lg 5 alusel samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus hagi

rahuldas, sest selles osas maakohtu otsuse peale ei kaevatud.

10. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled, kas kostjale piisas nõude tasaarvestamiseks VÕS § 171 lg 3

alusel sellest, et kostja ja Water Ser-i vahel oli enne nõude loovutamist sõlmitud töövõtuleping.

Samuti vaidlevad pooled, millal sai kostja teada nõude loovutamisest.

11. Kohtud asusid seisukohale, et kostja oli hageja nõudest 10 730 eurot kehtivalt tasaarvestanud

nõudega, mis kostjal oli esialgse võlausaldaja, s.o Water Ser-i vastu. Maakohus ei ole tuvastanud, kas

kostjal oli tasaarvestuseks kasutatavat nõuet hagejale nõude loovutamise ajal. Ringkonnakohus leidis,

et kostja tasaarvestusnõudel (aktiivnõue) oli olemas õiguslik alus nõude loovutamise ajal

31. detsembril 2010, kuna nõue tulenes 1. oktoobril 2009 kostja ja Water Ser-i vahel sõlmitud vee- ja

kanalisatsioonitorustiku projekteerimis- ja ehitustööde lepingust. Kolleegium ei nõustu

ringkonnakohtu selle seisukohaga.

12. VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on

uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude

loovutamise ajal, ja sama paragrahvi lg 3 p 2 järgi võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu

kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, välja arvatud juhul, kui võlgniku nõue

muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või

teada saama pidi. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et võlgnik võib VÕS § 171 lg 3 järgi

oma nõude võlausaldaja vastu tasaarvestada üksnes juhul, kui õiguslik alus, millel põhineb võlgniku

tasaarvestuseks kasutatav nõue, on olemas nõude loovutamise ajal. Sellisele tõlgendusele viitab sätte

sõnastus, mis räägib võlgnikule kuulunud nõudest. Samuti on sarnaselt reguleeritud VÕS § 171 lg-s 1

võlgniku üldine õigus esitada loovutatud nõudele vastuväiteid. Sellega on tagatud, et võlgniku

õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel ei halveneks, kuid samas on välistatud võlgniku ja

nõude loovutaja pärast nõude loovutamist sõlmitud kokkulepped, mis kahjustaksid uut võlausaldajat

(Riigikohtu 28. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-12, p 11).

Kolleegium jääb viidatud seisukoha juurde ja märgib, et kohtud on seda valesti tõlgendanud. Viidatud

lahendis pidas Riigikohus kostja nõude õigusliku alusena silmas lepingust tuleneva nõude olemasolu

hagejale nõude loovutamise ajal. Nii on Riigikohus viidatud lahendi punkti 11 teises lõigus

rõhutanud, et asja lahendamiseks on oluline asjaolu, kas kostjal oli nõue müüja vastu ka nõuete

loovutamise ajal müüjalt hagejale, st millal kostja ja müüja sõlmisid kokkuleppe, millest tulenes

kostja nõue müüja vastu.

13. Praeguses asjas tuvastas maakohus, et Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2012 otsusest

tsiviilasjas nr 2-12-1554 tulenevalt oli kostjal Water Ser-i, s.o hagejale nõude loovutaja vastu

227 193 euro ja 92 sendi suurune nõue. Viidatud ringkonnakohtu otsusega tuvastati, et kostja nõudeks

on lepingurikkumisest tulenev kahju- ja leppetrahvinõue. Kolleegium leiab, et põhjendatud on hageja

väide, et kohtud ei ole tuvastanud VÕS § 171 lg-st 3 tuleneva tasaarvestuse õiguse üldise eelduse

täidetust, milleks on tasaarvestatava nõude olemasolu hagejale nõude loovutamise hetkel. Kuna

kostja kahju- ja leppetrahvinõue tulenes kostja ja nõude loovutaja vahelisest töövõtulepingu

rikkumisest, mitte aga otse lepingust, siis ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et kostjal

oli 1. oktoobri 2009. a lepingu näol olemas tasaarvestavate nõuete õiguslik alus juba alates lepingu

sõlmimisest. Kostja kahju- ja leppetrahvinõue ei tekkinud 1. oktoobri 2009. a töövõtulepingu

sõlmimisest, vaid selle lepingu rikkumisest. Seetõttu on kostjal talle senise võlausaldaja vastu

kuulunud nõude uue võlausaldaja nõudega tasaarvestamise õiguse olemasolu tuvastamiseks vaja

esiteks kindlaks teha, millal tekkis lepingu rikkumisest tulenev kostja kahju- ja leppetrahvinõue

senise võlausaldaja vastu, ja teiseks, millal kostja nõude loovutamisest teada sai. Asjaoludest

nähtuvalt vaidlevad pooled muu hulgas ka selle üle, millal kostja sai teada nõude loovutamisest.

Viimane asjaolu on oluline seetõttu, et nõude loovutamine muutub VÕS § 169 lg-test 1 ja 2 tulenevalt

võlgniku suhtes kehtivaks nõude loovutamisest teada saamisest.

14. TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi ei tuvasta Riigikohus asjaolusid ega kogu tõendeid. Asja uuel

läbivaatamisel peab maakohus tuvastama, kas kostjal oli hagejale nõude loovutamise ajal lepingu

rikkumisest tulenev nõue, mis oleks õiguslikuks aluseks tasaarvestuse tegemiseks. Alles seejärel ja

juhul, kui maakohus tuvastab, et kostjal see nõue oli, tuleb esitatud asjaolude põhjal kontrollida, kas

ei esine VÕS § 171 lg 3 p-s 2 sätestatud tasaarvestamist välistavaid asjaolusid. Kuna kohtud ei ole

tuvastanud tasaarvestuse tegemise peamist eeldust, s.o kostja nõude olemasolu hagejale nõude

loovutamise ajal ja asi läheb maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei pea Riigikohus otstarbekaks

hinnata, kas maakohus on õigesti tuvastanud VÕS § 171 lg 3 alusel tasaarvestamist välistavate

asjaolude puudumise.

15. Kuivõrd maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistatakse ja asi saadetakse samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

16.Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus

või kelle eest see tasuti.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks