3-2-1-14-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-14-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

N. I hagi A. A vastu ühisvara jagamiseks ja A. A vastuhagi

N. I vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuli 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-45439

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. A kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja N. I

Kostja A. A, esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov

Asja läbivaatamise kuupäev

27. märts 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-45439 muutmata

osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 16. mai 2016. a otsuse samas

tsiviilasjas osas, milles:

· OSAÜHINGU ANDEVEST (registrikood 10331991) osa jäeti A. A

ainuomandisse;

· määrati müüa avalikul enampakkumisel A. A ja N. I ühisvarasse kuuluv

korteriomand asukohaga Tallinnas Salme tn xx−x ja nähti ette pärast müügi

korraldamise kulude mahaarvamist jagada ülejäänud raha poolte vahel

võrdselt, samuti määrati enampakkumise korraldajaks hageja või kostja valitud

Harju ja Tallinna piirkonna kohtutäitur.

Neis osades on kohtuotsus jõustunud.

2. Ülejäänud osas resolutsiooni p-s 1 nimetatud Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

4. Kassatsioonikautsjon tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N. I (hageja) esitas 6. novembril 2012 Harju Maakohtule hagi A. A (kostja) vastu poolte ühisvara

jagamiseks. Kostja esitas 11. jaanuaril 2013 poolte ühisvara jagamiseks vastuhagi.

Pooled üksteise hagisid ei tunnistanud.

2. Harju Maakohus rahuldas 16. juuli 2013. a otsusega hagi ja vastuhagi osaliselt. Kostja

apellatsioonkaebuse alusel, kuid selle põhjendustest olenemata tühistas Tallinna Ringkonnakohus

28. mai 2014. a otsusega õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumise tõttu maakohtu otsuse ja saatis

asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

3. Hageja palus esialgses hagis (I kd, tl 3) jagada poolte ühisvarana kinnistu Tallinnas Salme xx−x

(registriosa nr 14117201) (Salme tn korter) selliselt, et jätta see kostjale ja kohustada kostjat maksma

hagejale 15 000 eurot. Samuti palus hageja tunnistada, et hageja tehtud maksed 8. jaanuari 2002. a

vara ostu-müügi eellepingu täitmiseks olid tehtud hageja lahusvara arvel ning korteriomand

asukohaga Õismäe tee xxx−xx (Õismäe tee korter) ei kuulu ühisvarasse.

9. aprilli 2013. a hagiavalduse täpsustuses (I kd, tl 76) leidis hageja, et ühisvarasse kuulub ka

ettemakse Õismäe tee korteri eest 190 000 krooni (12 143 eurot 27 senti). Hageja palus jätta Salme tn

korter kostjale ja kohustada teda maksma hagejale 1428 eurot 36 senti (hüvitis kogu ühisvara väärtust

arvestades), samuti kohustada kostjat andma nõusolek Õismäe tee korteri vormistamiseks hageja

nimele.

22. mail 2013 täpsustas hageja oma nõuet kostjalt nõutava rahalise hüvitise osas (I kd, tl 105),

paludes kohustada kostjat maksma hagejale 578 eurot 36 senti, arvestades Salme tn korteri väärtust.

12. mai 2015 hagiavalduse täpsustuse (I kd, tl 184, 185) järgi on poolte ühisvaras Salme tn korter,

hageja pangakontol 23. jaanuaril 2002 olnud raha ning Osaühingu BALTELAR ja OSAÜHINGU

ANDEVEST (osaühingud) osad. Hageja palus, et Salme tn korter müüdaks avalikul enampakkumisel

kohtutäituri vahendusel ja saadud raha jagataks poolte vahel võrdselt. Hageja pangakontol

23. jaanuaril 2002 olnud raha tuleb jagada võrdselt, kostja osa selles on 1782 eurot 66 senti.

Osaühingute osad tuleb jätta kostjale ning mõista osade eest kostjalt hageja kasuks välja hüvitis

2556 eurot 47 senti. Koguarvestuse tulemusena peab kostja maksma hagejale 773 eurot 81 senti.

Lisaks palus hageja kohustada kostjat andma nõusolek Õismäe tee korteri vormistamiseks hageja

nimele.

1. juuli 2015. a hagi täpsustuse (I kd, tl 219, 220) järgi on kostjal hageja kontol olnud raha arvel õigus

saada hagejalt 1443 eurot 88 senti. Koguarvestuses peab kostja maksma hagejale 1112 eurot 59 senti.

Lisaks teatas hageja, et „keeldub oma varem esitatud nõudest" kohustada hagejat andma nõusolek

Õismäe tee korteri vormistamiseks hageja nimele.

4. Kostja palus esialgses vastuhagis (I kd, tl 51−53) jätta Õismäe tee korter kostjale ning Salme tn

korter ja hageja pangakontol 23. jaanuari 2002. a seisuga olnud raha hagejale. Kui kohus sel viisil

ühisvara jagamisega ei nõustu, palus kostja jätta korterid hagejale ning mõista hagejalt kostja kasuks

välja Salme tn korteri eest hüvitis 15 000 eurot ja Õismäe tee korteri eest 14 000 eurot, samuti mõista

hagejalt kostja kasuks välja 50% rahast, mis oli hageja pangakontodel 23. jaanuari 2002. a seisuga.

Kui kohus ei nõustu ühisvara jagamisega ka sel viisil, palus kostja müüa korterid avalikul

enampakkumisel (korraldaja kostja ja kulud hüvitatakse saadud rahast) ning Salme tn korteri müügist

saadud raha jagada pooleks ja Õismäe tee korteri müügist saadud rahast jätta 28% kostjale ja 72%

hagejale.

6. mai 2013. a vastuhagi täienduse (I kd, tl 82) järgi palus kostja jagada ühisvara alltoodud viisil:

Jätta nõue ALG Liisingu Aktsiaseltsi (ALG) vastu Õismäe tee korteri väljanõudmiseks hagejale ja

mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 14 000 eurot.

Müüa Salme tn korter pooltevahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagada nende vahel võrdselt.

Enampakkumise korraldajaks nimetada AlfaCity OÜ ja määrata, et enampakkumise kulud kannavad

pooled võrdselt.

Hageja pangakontodel 23. jaanuaril 2002 olnud raha jagada selliselt, et hagejale jääb pool rahast ja

pool rahast mõistetaks hagejalt välja kostja kasuks.

11. juuli 2013. a taotluse järgi (I kd, tl 110) palus kostja lisaks jagada poolte ühisvaras olevate

osaühingute osad selliselt, et jätta osad hagejale ja mõista kummagi osaühingu osaluse eest hagejalt

välja kostja kasuks 1278 eurot 23 senti.

Apellatsioonkaebuses maakohtu 16. juuli 2013. a otsuse peale (I kd, tl 130) palus kostja kummagi

osaühingu osaluse eest mõista hagejalt välja hüvitise 2556 eurot 47 senti.

14. mai 2015. a vastuhagi täpsustuses (I kd, tl 194) palus kostja määrata Salme tn korteri

enampakkumise korraldajaks ennast, mõista kummagi osaühingu osaluse eest hagejalt välja kostja

kasuks 1278 eurot 23 senti ja suurendas soovitavat hüvitist ALG vastu oleva nõude hagejale jätmise

eest 16 800 eurole.

29. juuni 2015. a avalduses (I kd, tl 205) palus kostja jätta OSAÜHINGU ANDEVEST osa endale.

Lisaks täpsustas ta, et nõuab hageja pangakontodel 23. jaanuari 2002. a seisuga olnud rahast poolena

3060 eurot 89 senti.

5. Hageja väitel sõlmisid pooled abielu 16. novembril 1990 ja see lahutati 23. jaanuaril 2002. Poolte

ühisvara koosseis tuleb määrata kindlaks abielu lõppemise seisuga. Abielu kestel soetati Salme tn ja

Õismäe tee korterid ning raha saamiseks sõlmiti kaks lepingut ALG-ga. Pooled kortereid isiklikult ei

kasuta.

8. jaanuaril 2002 hageja ja ALG vahel sõlmitud vara ostu-müügi eellepingu nr 25003 järgi müüs

ALG hagejale Õismäe tee korteri baashinnaga 340 000 krooni, mille eest makstakse osamaksetega

maksegraafiku alusel (2002. a eelleping). Ostuhinnast 150 000 krooni ja lepingujärgse

kallinemismäära (intressi) maksid hageja ja tema poeg Aleksandr Issakov. 10. jaanuaril 2002 sõlmiti

Õismäe tee korteri müügileping hageja ja kostja ning ALG vahel, millega poolte ühisvaras olnud

korter müüdi ALG-le 340 000 krooni eest (2002. a müügileping). Ostuhinnast 139 690 krooni kanti

hageja pangakontole, 190 000 krooni tasaarvestati 2002. a eellepingu alusel tasumisele kuuluvate

summadega, 5310 krooni oli lepingutasu. 2002. a-st kannab kõik Õismäe tee korteriga seotud kulud

hageja. Hageja on tasunud kõik tagasimaksed, kokku 24 012 eurot 19 senti. See korter ei kuulu poolte

ühisvarasse, vaid kuulub ALG-le, kuna kostja ei ole andnud nõusolekut korteri vormistamiseks

hageja nimele. ALG-ga sõlmitud lepingud saab lugeda müügi ja tagasiliisimise tüüpi (sale and lease

back) tehinguteks. Hageja huvi on selle korteri säilitamine ja oma poja nimele vormistamine.

Salme tn korter tuleb müüa avalikul enampakkumisel kohtutäituri vahendusel ja saadud raha jagada

võrdselt.

Kostja nõue hageja kontodel olnud raha jagamiseks on aegunud. 23. jaanuaril 2002 oli hageja

kontol 85 164 krooni 59 senti. 20. mail ja 23. mail 2002 kandis hageja kostja kontole üle kokku

20 000 krooni. Kui kontol olev raha jagatakse, on kostja osa selles 1443 eurot 88 senti

(22 582 krooni).

Poolte ühisvaras on ka osaühingute osad (kummagi väärtus 2556 eurot 47 senti). Need tuleb jätta

kostjale, kuna osaühingutega tegeleb tema, ning mõista osade eest kostjalt hageja kasuks välja hüvitis

2556 eurot 47 senti.

Koguarvestuses peab kostja maksma hagejale 1112 eurot 59 senti.

6. Kostja palus jätta tuvastusnõue piisava riigilõivu tasumata jätmise tõttu läbi vaatamata. Samuti

palus ta kontrollida hageja esindaja esindusõigust.

Kostja ei nõustunud maksma hagejale hüvitist. Kostja arvates kuuluvad poolte ühisvarasse nii

Salme tn korter kui ka Õismäe tee korteri üleandmise nõudeõigus. Pooled kortereid isiklikult ei

kasuta, seega ei ole ka takistusi müügiks ja jagamiseks. Salme tn korter tuleb müüa pooltevahelisel

enampakkumisel.

Ühisvarast tasuti 56% Õismäe tee korteri hinnast (190 000 : 340 000 × 100). Ülejäänud raha korteri

ostmiseks maksis hageja lahusvarast pärast abielu lahutamist. Selle korteri väärtus on 60 000 eurot,

millest 0,56 osa ja seega ühisvaras on 33 600 eurot. ALG on kohustatud korteri andma pooltele üle

ühisvarana. Kostja palus jätta korteri üleandmise nõue ALG vastu hagejale ja mõista temalt välja

kostja kasuks 16 800 eurot.

Ühisvaras on ka hageja pangakontodel 23. jaanuari 2002. a seisuga olnud raha, mis tuleb jagada

pooleks. Kontode väljavõtted tuleb hagejalt välja nõuda. Kui hageja pangakontol oli 23. jaanuari

2002. a seisuga 95 785 krooni, on kostja osa sellest pool, s.o 47 892 krooni 50 senti (3060 eurot

89 senti).

Samuti on ühisvaras osaühingute osad, kumbki väärtusega 2556 eurot 47 senti. Osaühingu

BALTELAR osa tuleb jätta hagejale ja OSAÜHINGU ANDEVEST osa kostjale.

7. Harju Maakohus rahuldas 16. mai 2016. a otsusega nii hagi kui ka vastuhagi osaliselt. Maakohus

jagas poolte ühisvara selliselt, et:

· jättis osaühingu osad (resolutsioonis ekslikult märgitud „osaühingud") kostjale;

· nägi ette müüa Salme tn korter avalikul enampakkumisel (hageja või kostja valitud Harju ja

Tallinna piirkonna kohtutäituri kaudu) ja pärast müügi korraldamise kulude mahaarvamist

müügitulust jagada ülejäänud raha poolte vahel võrdselt;

· mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 4957 eurot enamsaadud ühisvara arvel.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Otsuse põhjenduste järgi ei ole maakohtul kahtlust, et hageja elab Inglismaal, on menetluse käiguga

kursis ja volitanud ennast kohtus esindama N. Perovat. Hageja on teatanud, et Eestisse tagasitulemise

kavatsust tal ei ole, ning palub selle asjaoluga ühisvara jagamisel arvestada.

Ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseadusest (PKS (1995)). Ühisvara tuleb jagada kehtiva perekonnaseaduse (PKS) alusel

tulenevalt PKS §-st 211.

Abielu ajal omandasid pooled Õismäe tee korteri, mis müüdi ühiselt ALG-le. Müügist saadud rahast

(340 000 krooni) 190 000 krooni kanti 2002. a eellepingu ettemaksena sama korteri tagasiostmiseks.

Ülejäänud summa (139 690 krooni) kanti hageja pangakontole. 2002. a eellepingu kohaselt on

hagejal õigus korter tagasi osta pärast kogu korteri ostusumma tasumist. Korteri tagasiostmiseni

vormistati hageja ja ALG vahel eluruumi üürileping. Sellest nähtub, et kostjal ei ole korteri tagasiostu

õigust, mida kostja soovib rahaliselt hinnata ja jagada. Ei ole võimalik jagada ühisvara, hinnates

kolmandale isikule kuuluva korteri turuväärtust ning tuletades sellest korteriomandi tagasiostu õiguse

väärtust. Kõik järgnevad osamaksed on tasunud hageja lahusvarast pärast abielu lahutamist. Hageja

on omaks võtnud, et ettemakse korteriomandi tagasiostmiseks tehti abikaasade ühisvarast ja ta

võlgneb kostjale sellest rahast 95 000 krooni (190 000 : 2), s.o 6070 eurot.

Mõtet ei ole korraldada Salme tn korteri enampakkumist poolte vahel, sest mõlemad on teatanud, et

nad ei soovi ehitamisjärgus olevat korterit endale. Kohus nõustus hagejaga, et korraldada tuleb avalik

enampakkumine ja seda peaks korraldama kohtutäitur. Kohus ei nõustunud kostja määramisega

enampakkumise korraldajaks, kuna kostja on venitanud menetlust pidevalt muutuvate soovide ja

põhjendamata taotlustega, eksinud arvutustes ja näidanud ebakompetentsust seaduste tundmisel.

Pealegi elab ja töötab kostja Soomes. Enampakkumise tulemusena korteri müügist saadud rahast

tuleb maha arvata enampakkumise korraldamisega seotud kulud ja allesjäänud raha jagada poolte

vahel võrdselt.

Pooled ei vaidle, et ühisvara hulka kuuluvad osaühingute osad, mõlemad väärtusega 2556 eurot

47 senti. Otstarbekas on jätta mõlema osaühingu osad kostjale. OSAÜHINGU ANDEVEST juhatuse

liikmeks on kostja, Osaühingu BALTELAR juhatuse liikmeteks on kostja ja hageja, kusjuures

osaühingut võib esindada iga juhatuse liige iseseisvalt. Hageja väitel on seni osaühingutega tegelenud

kostja, hageja ei ela Eestis alates 2002. a-st, tema elamisluba on aegunud ning ta ei saa ega soovi

osaleda osaühingute töös.

Hageja ei vaidle, et abielu lahutamisel tema kontol olnud raha on ühisvaras. Õismäe tee korteri

müümisel kanti osa raha hageja kontole. Kuigi pooled on menetluse jooksul märkinud oma arvutustes

kontol olnud rahana erinevaid summasid, oli pangakonto väljavõttest nähtuvalt hageja kontol raha

23. jaanuari 2002. a seisuga 85 164 krooni 59 senti. Kostjale peaks kuuluma sellest pool,

s.o 42 582 krooni 30 senti. Sellest rahast on hageja kandnud kostjale kingitusena 20. mail ja 23. mail

2002 kokku 20 000 krooni. Kingitusena kantud raha hageja kostja poolt juba kättesaadud raha hulka

arvestada ei soovi. Seega võlgneb hageja kostjale 22 582 krooni 30 senti ehk 1443 eurot.

Ühisvaras olnud korteri müügist saadud rahast ja hageja kontol abielu lõppemisel olnud rahast

võlgneb hageja kostjale 7513 eurot (6070 eurot + 1443 eurot). Kostjale jäänud osaühingu osade

(kokku väärtusega 5113 eurot) eest võlgneb kostja hagejale 2556 eurot. Tasaarvestuse tulemusena

võlgneb hageja kostjale 4957 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.

8. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada muus osas kui Salme tn korteri

jagamist puudutavas osas ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või teha uus otsus, millega:

· jätta hagejale Osaühingu BALTELAR osa ja kostjale OSAÜHINGU ANDEVEST osa;

· mõista hagejalt kostja kasuks välja 50% rahast, mis oli hageja pangakontodel 23. jaanuaril

2002;

· jätta Õismäe tee korteri tagastamise ühisnõue ALG vastu või korter hagejale ja mõista

hagejalt kostja kasuks välja 16 800 eurot.

Lisaks palus kostja kontrollida hageja esindaja esindusõigust ja kohustada hagejat või Swedbank AS-

i esitama kohtule hageja pangakontode loetelu seisuga 23. jaanuaril 2002 koos väljavõttega

kontodest.

9. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. juuli 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning

apellatsioonkaebuse ja kostja taotlused rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis

ringkonnakohus poolte endi kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Maakohus ei ole asja

lahendades rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

Maakohus on põhjendatult jätnud osaühingute osad kostjale ja on seda ka piisavalt põhjendanud.

Hageja väitel on seni osaühingutega tegelenud kostja, hageja ei ela Eestis 2002. a-st, tema elamisluba

on aegunud ning ta ei saa ega soovi osaleda osaühingute töös. Kostja ei ole tõendanud, et osaühingute

majandustegevuses või juhtimises osales ka hageja. Kostja on veel 16. märtsi 2016. a

menetlusdokumendis märkinud oma elukohaks Õismäe tee, Tallinn (I kd, tl 255). Seega ei ole kostja

maakohtule avaldanud, et on asunud elama Soome Vabariiki.

Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited, mille kohaselt ei ole maakohus arvestanud

ühisvara hulka Õismäe tee korteriga seotud laekumist hageja pangakontole. Hageja võlgneb kostjale

tema pangakontol 23. jaanuaril 2002 olnud rahast poole miinus kostjale sellest hiljem kingitusena üle

kantud 20 000 krooni, s.o 22 582 krooni 30 senti (1443 eurot).

Maakohus kontrollis nõuetekohaselt hageja esindaja volitusi ja tuvastas tema isiku. Asjaolu, et hageja

on elus ja elab Inglismaal, on maakohus lugenud tõendatuks asjas esitatud tõendite alusel.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ja jättis rahuldamata kostja paljasõnalise taotluse taas hageja

esindaja volituste kontrollimiseks ja hageja kohustamiseks ilmuda ringkonnakohtusse. Kostja asja

arutamist kohtuistungil ei taotlenud.

Apellatsioonkaebuses palus kostja kohustada Swedbank AS-i esitama hageja pangakonto kohta

kinnitatud väljavõtte. Taotlus jäi rahuldamata, kuna selline dokument oli esitatud maakohtule (I kd,

tl 270).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

lahendamiseks ringkonnakohtule või rahuldada tema apellatsioonkaebus.

Kostja arvates on valed kohtute otsused osaühingute osade jagamise kohta. Osaühingu osa

omandamise vajadus ei sõltu sellest, kas hageja saab osanikuna osaleda osaühingu töös. Hageja on

Osaühingu BALTELAR juhatuse liige ning seega äriseadustiku kohaselt osaleb selle osaühingu

juhtimises ja töös. Maakohus tuvastas, et mõlemad pooled elavad välismaal, hageja Inglismaal ja

kostja Soomes, kuid ringkonnakohus arvestas vaid seda, et hageja elab välismaal. Kostja ei ole

kinnitanud 8. märtsi 2016. a dokumendis, et ta elab Tallinnas Õismäel, vaid märkinud selle aadressi

menetlusdokumentide saatmiseks.

Kohtud jätsid lahendamata kostja maakohtule esitatud taotluse kohustada hagejat esitama tema

pangakontode loetelu 23. jaanuari 2002. a seisuga. Hageja esitas maakohtule väljavõtte üksnes ühest

pangakontost. Kostja andmetel oli hagejal ka teisi pangakontosid, sh välisvaluuta pangakontod.

Seetõttu on ekslik ka ringkonnakohtu seisukoht, et hageja on pangakonto väljavõtted juba esitanud.

Kohtud kohaldasid Õismäe tee korterit jagades ebaõigesti seadust ja hindasid valesti tõendeid. 56%

korteri väärtusest tasuti ühisvarast ja ülejäänud raha tasus hageja pärast abielu lahutamist, st oma

lahusvarast. Pooled sõlmisid ALG-ga lepingu, mille lõppedes on neil õigus omandada sama korter

ühisvarana. Niisuguse õiguse väärtuse ühisvarasse arvamine ja jagamine oleneb sellest, kas

liisingumakseid maksti ühisvara arvel või mitte. Korteri tagasiostu õigus või tagasiostetud korter on

poolte ühisvaras, kuna selle väärtus on oluliselt suurenenud poolte ühisvara arvel (56%).

12. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis

muutmata maakohtu otsuse osas, milles OSAÜHINGU ANDEVEST osa jäeti kostjale ning otsustati

müüa avalikul enampakkumisel Salme tn korter ja jagada pärast müügi korraldamise kulude

mahaarvamist ülejäänud raha poolte vahel võrdselt ja määrati enampakkumise korraldaja.

Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb tühistatud osas saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

14. Kolleegium käsitleb esmalt poolte nõudeid, vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (I). Seejärel

analüüsib kolleegium ühisvara jagamist ja kaasomandi lõpetamise viise üldiselt (II) ning edasi poolte

ühisvara jagamist osaühingute osade (III), Salme tn korteri (IV), Õismäe tee korteri või selle

üleandmise nõudeõiguse (V) ja hageja kontol olnud raha osas (VI). Lõpetuseks teeb kolleegium

menetluslikud otsustused (VII).

I

15. Kolleegium märgib sissejuhatavalt, et nii hageja kui ka kostja on oma nõudeid ja seisukohti

menetluses korduvalt muutnud ja täiendanud. Maakohus ei ole selle kohta aga seisukohta võtnud ega

kehtestanud pooltele konkreetseid ja selgeid tähtaegasid avalduste ja vastuväidete esitamiseks,

suutmata seeläbi menetlust ohjata. Sisuliselt lahendamata on jäetud kostja taotlus hageja

pangakontode väljavõtete esitamiseks.

Seega ei ole maakohus täitnud eelmenetluse ülesandeid poolte nõuete, taotluste ja seisukohtade

väljaselgitamiseks (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 2). Ringkonnakohus ei ole neid puudusi kõrvaldanud.

Lisaks on puudulikult täidetud selgitamiskohustust.

Poolte ja kohtu ebaprofessionaalse tegevuse tulemusena on ühisvara jagamise vaidlus kestnud

maakohtus kolm ja pool aastat.

16. Pooled on vastastikku esitanud hagi ja vastuhagi nende abielu ajal soetatud ühisvara jagamiseks.

Abielu sõlmiti 16. novembril 1990 ja lõppes kohtuvälise lahutamisega 23. jaanuaril 2002.

1. jaanuarist 1995 kohaldus abielust tulenevatele suhetele PKS (1995) (PKS (1995) § 130). Abielu

kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli PKS (1995) § 14 lg 1 järgi nende ühisvara. Pooled ei

ole väitnud, et vaidlusalune ühisvara soetati enne PKS (1995) jõustumist 1. jaanuaril 1995. Ühisvara

ei ole pooled pärast abielu lahutamist jaganud. PKS § 210 lg 2 järgi kohaldub ühisvara koosseisu

määramisele PKS (1995). Pooled on ühte meelt, et nende ühisvara koosseis tuleb kindlaks määrata

abielu lõppemise aja (23. jaanuar 2002) seisuga.

Kuna ühisvara jagamist nõuti pärast PKS jõustumist 1. juulil 2010, kohaldub ka varem soetatud

ühisvara jagamisele PKS § 211 lg 1 järgi PKS (vt ka nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-42-13, p 9). Ühisvara jagamise nõude aluseks on PKS § 37 lg 1 teine lause. Ühisvara

(sh õiguste) jagamisele (eelduslikult võrdsetes osades) kohalduvad kaasomandis oleva asja jagamise

sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3, asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 7, § 77 lg-d 1 ja 2).

17. Pooled ei vaidle, et nende ühisvarasse kuulub järgmine abielu kestel omandatud vara, mille

jagamist on taotletud:

Salme tn korter;

osaühingute osad;

hageja pangakontol 23. jaanuaril 2002 olnud raha 85 164 krooni.

Pooled vaidlevad, kas ühisvarasse kuulub ka Õismäe tee korter või selle üleandmise nõudeõigus ALG

vastu ja 23. jaanuari 2002. a seisuga hageja võimalikel muudel pangakontodel olnud raha.

18. Pooled on esitanud eri aegadel erinevaid nõudeid ühisvara jagamiseks (vt otsuse p-d 3 ja 4), mida

kolleegium käsitleb otsuses tagapool.

Ebaselgeks on jäänud, mis sai hageja algsetest nõuetest tuvastada, et hageja tehtud maksed 2002. a

eellepingu täitmiseks olid tehtud hageja lahusvara arvel ning et Õismäe tee korter ei kuulu

ühisvarasse (I kd, tl 3). Samuti on selgusetu, mis sai hageja hiljem esitatud nõudest kohustada kostjat

andma nõusolek Õismäe tee korteri vormistamiseks hageja nimele ning kas kohus võttis ka selle

nõude menetlusse või kas hageja võis selle nõude tagasi võtta või sellest loobuda (I kd, tl 76, 105,

185, 220).

Kohtuotsustes ei ole neid hageja nõudeid käsitletud. Kuigi hageja ei ole kohtuotsuseid vaidlustanud,

tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta ringkonnakohtul siiski selge seisukoht ka nende nõuete kohta.

19. Kassatsiooniastmes ei ole kostja enam tuginenud sellele, et hageja esindajal alama astme kohtutes

ei ole hageja esindamise õigust. Kohtud on kolleegiumi arvates hageja õigusvõimet ja esindamise

asjaolusid ka piisavalt kontrollinud.

II

20. Nii abikaasade ühisvaras olevad asjad kui ka õigused jagatakse PKS § 37 lg 3 (koosmõjus

AÕS § 70 lg-tega 6 ja 7) järgi kaasomandi lõpetamise sätete (s.o AÕS § 77) kohaselt võrdsetes

osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

21. Kohus saab kaasomandi (seega ka ühisomandi) asjale või õiguse ühisuse lõpetada üksnes juhul,

kui samal ajal määratakse AÕS § 77 lg 2 järgi kindlaks viis, kuidas asi või õigus jagatakse.

Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt ka

nt Riigikohtu 9. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 19). Kui kasvõi alternatiivselt on

nõutud kaasomandi lõpetamist (ühisvara jagamist) kõiki AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viise arvestades,

ei saa kohus jätta kaasomandit (ühisomandit) lõpetamata, vaid peab mingi viisi valima. Kui ükski

poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole

tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse

tugineda lisaks ka muudele viisidele. Kui pooled seda ei tee, võib kohus jätta sobiva jagamise viisi

puudumise tõttu kaasomandi lõpetamata või ühisvara eseme jagamata, põhjendades otsuses ühtlasi,

milline jagamise viis oleks sobiv. Sel juhul võivad pooled esitada uue hagi, taotledes lõpetamist ja

jagamist mõnel varem pakkumata viisil.

Kolleegium möönab, et selline menetluse korraldus, kus hagejale on antud seadusega absoluutne

nõudeõigus kaasomandi (ühisomandi) lõpetamiseks, kuid jagamise viiside osas on kohus seotud

poolte haginõuetega, ei taga efektiivselt lõpetamise nõude realiseerimist ja on ebaökonoomne,

sundides ka vastaspoolt esitama hagi tema soovitava jagamise viisi saavutamiseks ja tegema

täiendavaid kulutusi. Seadusandja võiks kaaluda selle menetluse muutmist hagita menetluseks

(sarnaselt juurdepääsutee määramise ja kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramise menetlusega),

kus kohus saaks eseme jagamise otsustada menetluslikult paindlikumalt ja kaalutulusõigust ka

efektiivsemalt rakendada.

22. Kuigi kohtul on põhimõtteliselt diskretsiooniõigus kaasomandi (ühisomandi) lõpetamise viisi

valikul, ei või see viia ebamõistlike tagajärgede ja ebaõigluseni, st diskretsiooniõigus ei ole piiramatu.

Kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige

vähem (vt ka nt Riigikohtu 9. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 19). Kolleegium näeb

kohtupraktikas (sh käesoleva asja lahendamisel) valiku tegemisel ebaloogilisust ja ebaõiglust,

mistõttu peab vajalikuks käsitleda diskretsiooniõiguse kasutamist laiemalt.

23. Kolleegiumi arvates ei ole vähemasti üldjuhul ei põhjendatud ega mõistlik jätta kaasomandis

(ühisomandis) olev ese ühele kaasomanikule (ühisomanikule) vastu tema tahtmist, eriti hüvitise

maksmise kohustusega.

See oleks vastuolus kaasomandi lõpetamise põhimõtetega, tekitades sundomandamise raha eest

eseme suhtes, mida isik endale ei soovi. Lisaks võib selline sundomandamine põhjustada isikule

raskeid tagajärgi (vt otsuse p 25).

Olukorras, kus ükski kaasomanik (ühisomanik) eset endale tervikuna või osaliselt (osadeks jagamise

kaudu) ei soovi, on kolleegiumi arvates ainus mõistlik võimalus asja või õiguse jagamiseks selle

müümine avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel jagamine.

24. Olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale

hüvitise maksmise vastu, on kolleegiumi arvates vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus

kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele.

Kaasomanike huvid ja soovid on eelduslikult võrdväärselt kaalukad (vt erandi kohta ka nt Riigikohtu

9. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 20). Kaasomanike (ühisomanike) vaheline

enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil

otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama ja toob paremini välja

ka eseme väärtuse. See väldib vajadust kohtul poolte huve omandamise vastu kaaluda ning tihti

keerulist, kulukat ja spekulatiivset eseme hindamist kohtumenetluses vastaspoolele makstava hüvitise

määramiseks. Seda eriti olukorras, kus eseme väärtus võib menetluse käigus või pärast seda muutuda.

25. Kui asja või õigust soovib üks kaasomanik (ühisomanik), peab kohus kolleegiumi arvates enne

eseme temale jätmise otsustamist selgeks tegema ka hüvitise määra, mida kaasomanik (ühisomanik)

on valmis ja võimeline teisele kaasomanikule (ühisomanikule) maksma.

25.1. Jättes asja või õiguse ühele kaas- või ühisomanikule, asendatakse kohtulahendiga teiste

tahteavaldused omandi üleandmiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 kohaselt. Kui seda teha hüvitise maksmise kohustuse

vastu, mida omandaja maksta ei jaksa, tekib olukord, kus otsus võib jäädagi huvi (raha) puudusel

täitmata. Seda juhul, kui raha maksmise kohustus pannakse omandajale omandi saamise tingimusena,

st teiste kaasomanike (ühisomanike) tahteavaldused asendatakse tingimusel, et omandaja maksab

neile omandamise eest kohtulahendiga ette nähtud hüvitise. Sel juhul on tegemist tahteavalduste

andmiseks kohustatud kaasomanike (ühisomanike) õigusega keelduda tahteavalduste andmisest raha

saamiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 5 mõttes (vt selle kohta otsuse p 26).

25.2. Kui hüvitis mõistetakse aga teise kaasomaniku (ühisomaniku) kasuks välja, võib hüvitist saama

õigustatud kaasomanik (ühisomanik) alustada teise vastu raha saamiseks täitemenetlust, mille käigus

võõrandatakse lõpuks hüvitist maksma kohustatule jäetud ese ja halvemal juhul (kui ese hinnati

kohtumenetluses tegelikust väärtusest kallimaks või kui selle väärtus vahepeal langeb) ka muu vara

ning lõppkokkuvõttes võib kaasomandi (ühisomandi) jagamine viia eseme omandamiseks

mittejõukohastel tingimustel kohustatud isiku maksejõuetuseni. Selline kaasomandi (ühisomandi)

lõpetamise viis võib seega koormata üht kaasomanikku (ühisomanikku) ebaproportsionaalselt.

25.3. Eelkirjeldatud olukordade vältimiseks peaks kohus, kui ta leiab, et eseme omandamise eest

tuleks maksta selle suurema väärtuse tõttu rohkem, kui omandamiseks soovi avaldajal on soov ja

võimalus maksta, mitte jätma eset sellele kaasomanikule (või ühisomanikule), vaid panema ese

avalikule enampakkumisele, kui see võimalus on ka alternatiivselt esitatud. Kui enampakkumise

nõuet ei ole esitatud ja muid mõistlikke alternatiive ei ole, peaks kohus jätma kaasomandi

(ühisomandi) selles olukorras lõpetamata. Seda peaks kohus pooltele ka enne selgitama ja

võimaldama neil esitada enampakkumise nõue alternatiivselt juhuks, kui kohtu arvates tuleks eseme

omandamise eest maksta rohkem, kui omandamist soovija on valmis ja võimeline tegema.

26. Kohus peab eset ühele kaasomanikule (või ühisomanikule) jättes ja hüvitamise kohustust talle

pannes ka otsustama, kas hüvitis mõistetakse talt välja või nähakse see ette eseme omandamise

eeldusena, st omandamiseks vajalike tahteavalduste andmise kohustuse täitmisest keeldumise

vastuväitena VÕS § 110 lg 5 mõttes.

26.1. Kolleegiumi arvates tuleks eset ühele kaasomanikule (ühisomanikule) jättes temalt samal ajal

hüvitis teise kasuks (täitedokumendina) välja mõista eelkõige siis, kui eseme omandamist soovinud

kaasomanik (ühisomanik) on ise nõudnud asja endale hüvitise väljamõistmise vastu või vähemasti

nõustunud temalt raha väljamõistmisega (vt ka otsuse p-d 23 ja 25). Sel juhul tuleks hüvitise

sissenõudmine siduda otsuse resolutsioonis vastastikku omandamiseks vajalike tahteavalduste

andmisega (TMS § 21), vältimaks nii eseme omandamist hüvitist maksmata kui hüvitise

sissenõudmist omandi üleminekut tagamata. Ühisvara jagamisel tuleb väljamõistmine siiski kõne alla

ka osana kogu ühisvara jagamisel tehtavast arvestusest (tasaarvestusest).

TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus poole taotlusel näha ette ka otsuse täitmise vabatahtliku mõistliku

tähtaja, mille kestel saab omandamiseks kohustatud kaasomanik (ühisomanik) nt korraldada

laenuvõtmise hüvitise maksmiseks, vältides kohest täitemenetluse algatamise võimalust.

26.2. Hilisemate komplikatsioonide ja ebaõigluse vältimiseks (vt otsuse p 25) tuleks muul juhul

eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt selle

kohta ka Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 45.2). Sel juhul saab

omandi üleminekuks vajalikele ja kohtulahendiga asendatud hüvitise saamiseks õigustatud

kaasomaniku (ühisomaniku) tahteavaldustele tugineda siis, kui hüvitis on välja makstud või

hoiustatud. Hüvitise väljamõistmiseks sel juhul aga täitemenetlust algatada ei saa, st täitedokument

on vaid n.ö ühepoolselt sundtäidetav. Sel juhul saab kohus TsMS § 445 lg 1 järgi määrata otsuses

poole taotlusel (aegumistähtajast lühema) tähtaja, mille kestel saab otsust omandamise osas täita

(vt ka Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 27; 14. detsembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-115-16, p 17).

III

27. Pooled ei vaidle, et osaühingute osad kuuluvad nende ühisvarasse, ega ka selle üle, et kummagi

osa väärtuseks on 2556 eurot 47 senti.

28. Pooled ei vaidle ka selle üle, et ühisvara jagades tuleb OSAÜHINGU ANDEVEST osa jätta

kostjale.

Just sellise nõude on esitanud mõlemad pooled ja nii on selle osaühingu osa jaganud ka kohtud. Kuigi

kostja vaidlustas nii maakohtu otsuse kui ka ringkonnakohtu otsuse tervikuna, ei märkinud ta ei

apellatsioon- ega kassatsioonkaebuses, miks maakohtu otsus oli selle osa jagamise osas ebaõige.

Vaidluse all ei olnud ka selle osaühingu osa omandamise eest kostjalt hagejale makstav hüvitis

1278 eurot 23 senti. Kostja avaldustest saab järeldada, et tema arvates ei pidanud ta hüvitist maksma

vaid põhjusel, et sama väärtusega Osaühingu BALTELAR osa pidi jääma hagejale.

Seetõttu puudub kolleegiumil alus kohtutotsuseid OSAÜHINGU ANDEVEST osa jagamise osas

tühistada. Seega jõustub selle osaühingu osa jagamine käesoleva otsusega. Asja uuel läbivaatamisel

tuleb hüvitiskohustust kogunõude kindlaksmääramisel arvestada.

29. Pooled vaidlevad Osaühingu BALTELAR osa jagamise üle. Nimelt on kumbki pool palunud jätta

see osa vastaspoolele ja mõista enda kasuks välja hüvitis 1278 eurot 23 senti. Muid jagamise viise ei

ole kumbki pool esitanud.

Kohtud jätsid selle osaühingu osa kostjale ja kohustasid teda maksma hagejale hüvitisena 1278 eurot

23 senti, põhjendades seda otstarbekusega, kuna kuigi mõlemad pooled on selle osaühingu juhatuse

liikmed, on hageja väitel osaühingu majandustegevuse ja juhtimisega tegelenud kostja, hageja ei ela

Eestis ega saa ega soovi osaleda osaühingu töös. Ringkonnakohus leidis täiendavalt, et kostja ei ole

tõendanud oma elukohta Soomes.

30. Kohtud ei ole kolleegiumi arvates Osaühingu BALTELAR osa jagamisel nõuetekohaselt

otsustanud osa jätmist kostjale hüvitise maksmise kohustuse vastu. Selles osas tuleb ringkonnakohtu

otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks.

Kohtud on jätnud osa kostjale vastu tema tahtmist, mis kolleegiumi arvates on ekslik (vt otsuse p-

d 23 ja 25). Olukorras, kus kumbki ühisomanik ei soovi osa omandada, on mõistlik müüa see avalikul

enampakkumisel ja jagada saadud raha. Kui pooled ei esita osa avalikul enampakkumisel müümise

nõuet, tuleb osa jätta jagamata.

31. Kolleegium lisab, et olukorras, kus nii hageja kui ka kostja on osaühingu juhatuse liikmed, on

põhjendamatu eeldada, et hageja ei saa osaühingu juhtimises osaleda.

Vastuoluline on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei avaldanud maakohtule, et on kolinud Soome,

kui samas Salme tn korteri enampakkumisele panemist põhjendas maakohus sellega, et kummagi

poole elukoht ei ole Eestis ja et kostjat ei saa määrata enampakkumise korraldajaks, kuna mh on tema

elukoht Soomes (maakohtu otsuse p 4).

IV

32. Pooled ei vaidle, et Salme tn korter kuulub nende ühisvarasse, samuti soovivad mõlemad selle

jagamist.

Pärast erinevate jagamise viiside pakkumist jäi mõlema poole sooviks müüa see korter

enampakkumisel, kanda tulemist müügikulud ja jagada ülejäänud raha pooleks. Erimeelsused olid

pooltel müügiviisi osas: hageja soovis, et korter müüdaks avalikul enampakkumisel kohtutäituri

vahendusel, kostja aga, et pooltevahelisel enampakkumisel ja kostja enda vahendusel (vahepeal

soovis kostja korraldajaks AlfaCity OÜ-d).

33. Maakohus otsustas müüa Salme tn korteri avalikul enampakkumisel kohtutäituri kaudu ja pärast

müügi korraldamise kulude mahaarvamist müügitulust nägi ette jagada ülejäänud raha poolte vahel

võrdselt. Pooltevahelist enampakkumist ei eelistanud maakohus põhjusel, et kumbki pool ei ole

soovinud ehitamisjärgus olevat korterit endale ning kostjat ei saa määrata enampakkumise

korraldajaks tema ebakompetentsuse tõttu ja põhjusel, et kostja elab Soomes (maakohtu otsuse p 4).

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega.

34. Kostja ei vaidlustanud Salme tn korteri müügi osas maakohtu otsust (II kd, tl 2), mistõttu on

maakohtu otsus selles osas jõustunud ja seda saab täita.

35. Kolleegium märgib, et korteri müümine avalikul enampakkumisel on mõistlik, kui kumbki pool

seda endale ei soovi ja mõlemal poolel on üksnes rahaline huvi korteri vastu. Neil asjaoludel ongi

avalik enampakkumine kõige mõistlikum ja tegelikult ka ainuvõimalik viis ühisvara jagamiseks, mis

poolte huve enim arvestab. Samuti on põhjendatud määrata enampakkumise korraldajaks pooltest

sõltumatu kohtutäitur.

36. Kolleegium peab siiski vajalikuks täiendavalt selgitada kohtutäituri vahendusel ühisvara

jagamiseks või kaasomandi lõpetamiseks toimuva avaliku enampakkumise õiguslikku olemust ja

korda. PKS § 37 lg 3 viitab ühisvara jagamisele kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. AÕS § 77

lg 2 viitab üksnes kohtu võimalusele otsustada müüa ühine asi avalikul või kaasomanikevahelisel

enampakkumisel, täpsustamata müügi korda.

36.1. Riigikohus on varem leidnud, et kohus saab TsMS § 445 lg 1 järgi määrata poole taotlusel

kindlaks otsuse täitmise viisi ja korra, sh nt abikaasade ühisvara müügiks korraldatava avaliku

enampakkumise korraldaja ja tingimused ning kui sellist korda ei ole kohtulahendis kindlaks

määratud, saab nõuda ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendi täitmist, sh avaliku

enampakkumise korraldamist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras kohtutäituri vahendusel

(Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 16; 12. oktoobri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-94-16, p 17).

Täitemenetlust saab alustada jõustunud kohtulahendist tulenevalt (TMS § 2 lg 1 p 1) ning ükskõik

kumb abikaasa (ükskõik milline kaasomanik) saab ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendi

täitmiseks alustada täitemenetlust TMS § 23 järgi ning kohtutäitur saab korraldada avaliku

enampakkumise TMS-s sätestatud korda arvestades (TMS § 78 jj ja § 150 jj). Kui ühisvara jagamise

kohta tehtud kohtulahendis on otsustatud ka abikaasade kohustuste ühisvara arvel kandmise üle, tuleb

kohtutäituril enampakkumisel saadud rahast ka see kohustus võlausaldajale täita (vt Riigikohtu

21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 16).

36.2. Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde, kuid täpsustab otsuse täitmise huvides

enampakkumise korra kohta käivat. Nimelt on TMS-s enampakkumist reguleerivad sätted suunatud

vara müügile, millest saadava tulemi arvel täidetakse võlausaldaja rahaline nõue võlgniku vastu

(vt TMS II osa). Sellest tulenevalt on TMS-s reguleeritud ka vabatahtliku täitmise tähtaega,

arestimist, hindamist, müügi korda, omandi üleminekut ja kolmandate isikute õiguste lõppemist ning

tulemi jaotamist ja kulude kandmist. Neid sätteid tuleb kohaldada kaasomandi lõpetamise

kohtulahendi eripära arvestades.

36.3. Sama ühisvaras või kaasomandis oleva asja enampakkumisel müümiseks saab alustada vaid ühe

täitemenetluse. Hilisema avalduse alusel saab teine kaasomanik (ühisomanik) esmalt alustatud

täitemenetlusega ühineda. Sellises menetluses on kumbki ühisomanik (kaasomanik) samal ajal nii

sissenõudja kui ka võlgnik.

Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise

tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada varaeseme müük poolte kokkuleppel

täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel (AÕS § 641, § 74 lg 1, § 119 lg 1, § 120 lg 1).

Arestimine toimub esmajoones kaasomandis oleva asja puhul kaasomandiosade edasise käsutamise

takistamise eesmärgiga, lisaks ka kohtutäituri tasu tagamise eesmärgil (TMS §-d 54, 142).

36.4. Enampakkumine on avalik-õigusliku tähendusega. Omand enampakkumisel müüdud

vallasasjale tekib TMS § 98 lg 1 järgi asja üleandmisega enampakkumise akti alusel. Omand

enampakkumisel müüdud kinnisasjale tekib TMS § 156 järgi enampakkumise akti alusel

kinnistusraamatusse kande tegemisega, st lepingut ei sõlmita ja vajalik ei ole ka notariaalne

tõestamine. Kanded kinnistusraamatusse tehakse kohtutäituri avalduse alusel (TMS § 160).

Erisus tuleneb TMS §-dega 104 ja 158 võrreldes kolmandate isikute õiguste lõppemise kohta

enampakkumisel. Enampakkumisega lõpeb üksnes kaasomand või ühisomand, mitte aga kolmandate

isikute õigused müüdud esemele, kuna täitemenetlust ei korraldata ühegi varasemal järjekohal oleva

õiguse realiseerimiseks. Erandina on see siiski võimalik, kui täitemenetlusega ühineb ka mõni

rahalise nõudega ja kinnistusraamatusse kantud õigusega (eelkõige hüpoteegiga) tagatud sissenõudja

või kui kohtulahendi alusel või ühisomanike (kaasomanike) soovil makstakse nt esmalt ära kinnistut

või selle mõttelist osa koormava hüpoteegiga tagatud nõue ja seetõttu võib hüpoteegipidajalt nõuda

nõusolekut hüpoteegi kustutamiseks (AÕS § 349 lg 1). Koos kinnistu võõrandamisega on omandajal

võimalik üle võtta ka hüpoteegiga tagatud kohustus, seda küll hüpoteegipidaja nõusolekul, mis

võidakse lugeda antuks ka vaikimisega (vt nt VÕS § 175 lg 6).

36.5. Tulemi jaotamisel on erikorraks kohtulahendiga ettenähtud kord. Üldjuhul on ette nähtud tulemi

jagamine ühisomanike vahel võrdselt või kaasomanike vahel vastavalt nende mõtteliste osade

suurusele. Kui kohus soovib ette näha teistsuguse tulemi jaotamise korra, nt kaasomandiosade eri

väärtusest või neid koormavatest õigustest (esmajoones hüpoteegid) tulenevalt, tuleks ka seda

kohtulahendis märkida. Tulemist kantakse esmalt täitekulud.

36.6. Täitemenetluse siseselt on kõigi kaasomanike või ühisomanike nõusolekul võimalik müüa ese

ka kohtutäituri kontrolli all, st eraõiguslikult (TMS §-d 102 ja 157).

V

37. Kolleegiumi arvates on kohtud ekslikult käsitlenud Õismäe tee korteri või sellest tulenevate

nõuete kuulumist poolte ühisvarasse. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus selles osas tühistada ja selle

korteriga seostuv uuesti läbi vaadata.

38. Hageja arvates ei kuulu Õismäe tee korter poolte ühisvarasse, sest kuigi pooled soetasid selle

abielu ajal, võõrandasid nad selle samuti abielu ajal ALG-le. Hiljem hageja küll leidis, et ühisvarasse

kuulub ettemakse Õismäe tee korteri eest 190 000 krooni (I kd, tl 76). Kuigi hageja Õismäe tee

korterit ei kasuta, on tal huvi korter säilitada endale ja anda üle pojale.

Kostja arvates kuulub poolte ühisvarasse 2002. a eellepingust ja 2002. a müügilepingust tulenev

nõudeõigus ALG vastu korteri tagastamiseks ühisvarasse. Pärast erinevaid kostja pakutud variante

Õismäe tee korteriga seotu lahendamiseks, palus kostja jätta nõue ALG vastu hagejale ja mõista

hagejalt kostja kasuks välja selle eest hüvitis 16 800 eurot. Kostja arvestuse järgi tegi ta koos

hagejaga 2002. a eellepingu täitmiseks väljamakseid 190 000 krooni. Ühisvarast tasuti 56% Õismäe

tee korteri hinnast (190 000 : 340 000 × 100). Korteri väärtus on 60 000 eurot, millest 0,56 osa ja

seega ühisvaras on hageja arvates 33 600 eurot, millest pool on 16 800 eurot.

39. Kohtute arvates ei kuulu poolte ühisvarasse ei Õismäe tee korter ega selle tagasiostu nõudeõigus

ALG vastu. Samas on kohtud lugenud, et kuna ettemakse korteri tagasiostmiseks tehti ühisvarast,

võlgneb hageja kostjale sellest rahast 95 000 krooni (190 000 : 2), s.o 6070 eurot. Lisaks on kohtud

võtnud ühisvara jagamisel vähemasti osaliselt arvesse ALG-lt hageja kontole kantud raha. Täpsemalt

on ühisvarasse arvatud hageja pangakontol 23. jaanuari 2002. a seisuga olnud 85 164 krooni 59 senti,

millest hageja võlgneb kohtuotsuste järgi kostjale 22 582 krooni 30 senti (1443 eurot).

40. Pooled ei vaidle, et nad müüsid Õismäe tee korteri ALG-le 340 000 krooni eest ja hageja sõlmis

ALG-ga ka lepingu korteri tagasiostmiseks osamaksetega sama hinnaga (ja nn kallinemismääraga ehk

sisuliselt intressiga). ALG maksis hageja pangakontole korteri eest 139 690 krooni

ning 190 000 krooni tasaarvestati 2002. a eellepingu alusel tasumisele kuuluvate summadega. Samuti

ei vaidle pooled, et lepingujärgsed tagasimaksed (kokku 24 012 eurot 19 senti) on tasunud hageja.

41. 2002. a müügilepingut ja eellepingut tuleb tuvastatud asjaoludel kolleegiumi arvates hinnata

tervikliku lepinguna, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil

liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt ja viimane asub seda siis osamaksetega taas välja

ostma. Sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping on majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu

kombinatsioon ja sellele saab kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid (vt ka Riigikohtu

13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 22).

Pooled ja kohtud on sellest ka põhimõtteliselt õigesti lähtunud.

42. Kohtud on aga jätnud tähelepanuta olulise asjaolu, mida tuleb arvestada omal algatusel, nimelt ei

ole 2002. a eelleping (I kd, tl 10−14) notariaalselt tõestatud (vt ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 33-2-1-140-07, p 21).

42.1. Kui sale and lease back lepingu esemeks on kinnisasi, peab leping AÕS § 119 lg 1 kohaselt

olema tervikuna notariaalselt tõestatud. Kui kinnisasja võõrandamise kohustusleping

(nt müügilepinguna) on küll notariaalselt tõestatud, kuid sellega seotud liisinguleping kinnisasja

tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, võib see võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa

seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-de 2 ja 11 ja § 12 lg 2

teise lause ning enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS (1994)) § 68

ja § 93 lg 3) kohaselt kaasa tuua kogu tehingu (sh notariaalselt tõestatud müügilepingu) tühisuse,

kuna tõenäoliselt ei oleks üht osa tehingust tehtud teiseta (vt ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 21, 22).

42.2. Kui 2002. a eelleping ja müügileping on aga tühised, oli Õismäe tee korteri omandi üleandmine

ALG-le õigusliku aluseta ja ALG-lt võib nõuda korteri omandiõiguse ja tasutud osamaksete

tagastamist, ALG võib omakorda nõuda aga lepingu alusel hagejale ja kostjale tehtud maksete

tagastamist (VÕSRS §-d 2 ja 11, § 12 lg 2 teine lause ja § 23, TsÜS (1994) § 66 lg-d 3 ja 5, Eesti

NSV tsiviilkoodeksi § 477 lg 1) (vt ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

140-07, p 25). Korteri tagastamiseks saab ALG-lt nõuda korteri üleandmiseks AÕS § 641 järgi

vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimise ja kinnistusraamatu omanikukande muutmise tahteavalduste

andmist.

42.3. Seega võib poolte ühisvaras PKS (1995) § 14 lg 1 järgi olla korteri tagastamise nõudeõigus

tühisest tehingust tulenevalt. Samas tuleb ühisvara arvel PKS § 38 järgi täita ka seda koormav

kohustus ALG-lt tühise tehingu järgi saadud raha tagastamiseks. Ka ühiseid õigusi saab jagada

kaasomandi sätete järgi PKS § 37 lg 3 ja AÕS § 77 lg 2 kohaselt (vt ka otsuse p 20).

42.4. Kolleegiumi arvates on võimalik kostja haginõude raames ALG vastu suunatud lepingu täitmise

nõude jagamiseks hinnata ka ALG vastu suunatud tühise tehingu tagasitäitmise nõude jagamist.

Mõlemad nõuded on suunatud sellele, et hageja saaks Õismäe tee korteri ainuomanikuks ja peaks

maksma kostjale selle eest hüvitise. Vajadusel tuleb pooltel võimaldada oma nõudeid täpsustada.

42.5. ALG-ga sõlmitud tehingute tühisuse korral tuleb Õismäe tee korteri tagastamise nõuet hinnata

ja jagada põhimõtteliselt samuti kui korterit ennast. Seega tuleb lähtuda korteri turuväärtusest

kohtulahendi tegemise ajal ja arvesse võtta ka korteriga seotud raha tagastamise kohustust ALG-le.

Kostja on soovinud selle korteri üleandmise nõudeõiguse jätmist hagejale hüvitise maksmise vastu.

Hageja on avaldanud soovi korter endale jätta, olgugi et tema arvates ei kuulu see korter ega selle

üleandmise nõudeõigus ühisvarasse. Jagamise viiside valiku kohta vt ka otsuse II osa.

43. Kolleegium märgib, et korteri üleandmise nõudeõigus võib esitatud asjaoludel kuuluda poolte

ühisvarasse ka siis, kui ALG-ga sõlmitud lepingud oleksid kehtivad.

Nimelt on AÕS § 119 lg 2 järgi võimalik ka vormipuudusega sõlmitud kohustustehing kinnisasja

omandamiseks või võõrandamiseks muuta kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud

asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. Kuigi esitatud asjaoludel on hageja

täitnud ALG ees võetud kohustused, ei ole tuvastatud asjaoludel Õismäe tee korterit siiski poolte ega

hageja nimele kinnistusraamatus tagasi kantud ega ka vastavat asjaõiguslepingut sõlmitud.

Riigikohus on leidnud, et kui liisinguleping sõlmiti enne AÕS § 119 lg 2 kehtiva redaktsiooni

jõustumist 1. juulil 2003, saab seda kohaldada ka lepingutele, mille puhul asjaõigusleping sõlmiti ja

kinnistusraamatu kanne tehti pärast AÕS § 119 lg 2 kehtiva redaktsiooni jõustumist (Riigikohtu

13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23).

43.1. Sale and lease back lepingu eesmärgiks on sisuliselt kinnisasja tagatisel laenu saamine ja

majanduslikult on see sarnane laenu- ja pandilepingu kombinatsiooniga. Seega tuleks seda ühisvara

jagamisel samal põhimõttel arvestada. Sel juhul oleks ühisvaras pandiga koormatud asi, kuid

PKS § 38 järgi tuleks selle vara arvel täita ka varal lasuv kohustus.

Seega kuulub ühisvarasse liisingulepingu järgne õigus kinnisasi tagasi omandada, nagu õigesti on

leidnud kostja. Seda sõltumata asjaolust, et lepingud sõlmiti ALG-ga enne 1. juulit 2002, kui jõustus

võlaõigusseadus, mis mh liisingulepingut eraldi reguleerib. Enne 1. juulit 2002 sõlmitud

kestvuslepingutele kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 1 järgi alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa

seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Omandamisõiguse saab ühisvarana kaasomandi jaotamise

põhimõttel ka poolte vahel jagada (vt otsuse II osa). Ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse

PKS § 38 järgi vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga.

43.2. Riigikohus on leidnud, et sale and lease back tüüpi lepingu järgi tagasiomandatava asja või

selle väärtuse ühisvarasse arvamine ja jagamine sõltub sellest, kas liisingumakseid maksti ühisvara

arvel või mitte (Riigikohtu 16. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-09, p 12).

Sellest tulenevalt on põhimõtteliselt õige kostja arvutus, mis võtab arvesse nii korteri väärtuse

praegusel ajal kui ka selle tagasiomandamiseks ühisvara ja hageja lahusvara arvel tehtud

liisingumaksete suhte (vt otsuse p 38). Selliselt on arvesse võetud nii liisingulepingu majanduslikku

eesmärki kui ka poolte õigustatud huve.

44. ALG korteri eest makstud raha arvestamise kohta ühisvaras vt ka otsuse VI osa.

VI

45. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud õigesti käsitlenud ka hageja pangakontodel olnud raha

jagamise nõuet.

46. Pooled on ühte meelt, et nende ühisvaras on ka hageja pangakontol 23. jaanuaril 2002 (abielu

lõppemise päeval) olnud raha. Kostja nõudis sellest poole väljamõistmist hagejalt.

Hageja väitel oli tema pangakontol selle päeva seisuga 85 164 krooni 59 senti ning seda on leidnud

ka kohtud. Kostja väitel võis hagejal olla raha selle päeva seisuga ka teistel pangakontodel, mille

nimekirju ja väljavõtteid andma kohustamist ta kohtult ka taotles.

47. Kui kaasomandi lõpetamisel saab jagada olemasolevat vara, siis ühisvara jagamisel võib tulla

jagamisele ka vara, mida jagamise ajal enam alles ei ole. Seda seetõttu, et PKS § 37 lg 11 järgi

määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. PKS (1995) § 18 lg 2 järgi oli

ühisvara koosseisu (seega ka ühisvaras olnud raha) jaoks määrav abielusuhete lõppemise aeg, kui

ühisvara jagatakse pärast seda (vt ka Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07,

p 27).

Seega on kohtud põhimõtteliselt õigesti leidnud, et ühisvarana jagatav raha tuleb kindlaks määrata

abielu lõppemise päeva (23. jaanuar 2002) seisuga. Abielusuhete varasemale lõppemisele ei ole

pooled tuginenud.

48. Kohtud on aga alusetult jätnud rahuldamata kostja taotluse nõuda välja teave hageja kõigi

pangakontode ja nende seisude kohta 23. jaanuaril 2002.

Ühisvara saab kohus jagada üksnes juhul, kui jagatava ühisvara koosseis on selge. Kui kostja ei saa

ise esitada hageja pangakontode väljavõtteid, võis ta TsMS § 236 lg 2 järgi taotleda kohtult abi

tõendite kogumisel. Hagejal ja pankadel on kohtu nõudmisel TsMS § 279 järgi kohustus anda teavet

hageja pangakontode ning nende seisude kohta.

Vaatamata kostja korduvatele taotlustele jättis maakohus need taotlused sisuliselt lahendamata.

Ringkonnakohus põhjendas aga taotluse rahuldamata jätmist sellega, et ühe pangakonto kohta on

hageja andmed esitanud. See ei saa aga põhjendada võimalike muude pangakontode ja nende seisude

kindlaks tegemata jätmist. Taotluse rahuldamata jätmine on seda arusaamatum, et TsMS § 230 lg 3

järgi võib kohus abieluasjas tõendeid koguda ka omal algatusel. Abieluasjaks on TsMS § 102 lg 1 p 4

järgi ka ühisvara jagamise nõue.

49. Kolleegium märgib lisaks, et sama vara ei või arvestada ühisvarasse mitmekordselt. Kui hageja

pangakontol olnud raha oli kasvõi osaliselt omandatud Õismäe tee korteri eest, tuleb see arvesse võtta

juba selle korteriga seotud arvestuses (vt otsuse V osa). Sisuliselt laenatud raha tuli hagejal ka tagasi

maksta.

Kolleegiumile jäävad arusaamatuks kohtute põhjendused pärast abielu lõppemist hagejalt kostjale

tasutud 20 000 krooni arvestusse võtmisest ja selle kingitusena käsitamisest.

VII

50. Eelneva põhjal tuleb ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada ja asi tühistatud osas uuesti läbi

vaadata. Muu hulgas tuleb selgeks teha poolte kõik nõuded ja need ka lahendada.

Vajadusel tuleb asja hinda täpsustada. Ühisvara jagamise viiside kindlaksmääramise nõuded on

TsMS § 132 lg 4 p 5 järgi asja hinna osas käsitatavad ühtse mittevaralise nõudena, isegi kui viise

hiljem lisatakse.

51. Kolleegium märgib, et pooltel oleks Riigikohtu juhiseid asja lahendamiseks arvestades mõistlik

saavutada vaidlusalustes küsimustes kompromiss.

52. Menetluskulud jaotab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel tervikuna, lähtudes asja

lahendamise lõpptulemusest.

53. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada. Kostjal tuleb kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 teatada, kellele ja millisele

kontole tasutud kautsjon tagastada.

Henn Jõks, Ants Kull, Villu Kõve