3-2-1-111-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-111-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Swedbank AS hagi I. N ja M. N vastu tehingu kehtetuks

tunnistamiseks ning M. N vastu enammakstud raha

tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-

14-61799

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. N ja M. N ühine kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2891 eurot 67 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Swedbank AS

Kostjad I. N ja M. N, nende ühine esindaja vandeadvokaat

Margo Normann

Asja läbivaatamise kuupäev

27. veebruar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-14-61799 osas, milles

mõisteti M. N-lt välja ja kohustati teda andma kohtutäitur Sirje Taela käsutusse 11 735 eurot,

mis suureneb 1. aprillist 2016 kuni kohtuotsuse jõustumiseni ringkonnakohtu otsuse

resolutsioonis nimetatud viisil. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse

osas.

2. Tühistatud osas saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.

3. Ülejäänud osas jätta resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. M. N kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt, I. N kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Kohtuotsus on jõustunud osas, milles tunnistati kehtetuks I. N ja M. N vahel 26. jaanuaril

2012 sõlmitud elatise maksmise kokkuleppe p 2.1.1 osas, mis ületab vastaval perioodil kehtivat

poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (perekonnaseaduse § 101 lg-s 1

sätestatud elatise määra), samuti osas, milles seda kokkulepet kehtetuks ei tunnistatud ning ei

rahuldatud osaliselt hagi raha väljamõistmiseks M. N-lt.

6. Tagastada Osaühingule Advokaadibüroo Normann ja Partnerid kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank AS (hageja) esitas 1. detsembril 2014 Tartu Maakohtule hagi I. N (kostja I) ja M. N

(kostja II) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks kostjate vahel 26. jaanuaril 2012 sõlmitud elatise

maksmise kokkuleppe ning mõista kostjalt II välja ja kohustada teda andma kohtutäituri käsutusse

9201 eurot 67 senti, mis suureneb kohtuotsuse jõustumiseni. Pärast nõude ümberarvutamist palus

hageja 10. septembri 2015. a seisuga mõista kostjalt II välja ja kohustada teda andma kohtutäituri

käsutusse 12 413 eurot 34 senti, mis suureneb kohtuotsuse jõustumiseni. Menetluskulud palus hageja

jätta solidaarselt kostjate kanda ja mõista neilt solidaarselt välja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1

sätestatud määras viivis kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt mõistis Harju Maakohus 7. aprilli 2011. a otsusega kostjalt I hageja kasuks

välja 106 789 eurot 2 senti. See otsus jõustus 4. jaanuaril 2012. Hageja taotlusel toimuvas

täitemenetluses on võla katteks laekunud 210 eurot 58 senti. Kostjad sõlmisid vahetult pärast

maakohtu otsuse jõustumisest teadasaamist 26. jaanuaril 2012 notariaalselt tõestatud elatise

maksmise kokkuleppe (elatiskokkulepe). Selle järgi kohustus kostja I maksma kostjale II kostjate

ühise alaealise lapse (laps) ülalpidamiseks lapse täisealiseks saamiseni (või hariduse omandamise

jätkamisel mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni) elatist 450 eurot kuus. Elatiskokkuleppes on ka

kohesele sundtäitmisele allumise tingimus. Kostja II alustas kokkuleppe alusel 30. augustil 2012

kostja I vastu täitemenetlust. Nii hageja kui ka kostja II kasuks on arestitud kostja I ainsa varana

sissetulek Viljandi Linnavalitsuses. Kuna kostja II kasuks täidetakse lapse elatisenõuet, loetakse

arestimisakt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 119 lg 1 järgi kostja II kasuks esimesena saabunuks.

Elatiskokkulepe kahjustab hageja kui sissenõudja huve. Kokkulepe sõlmiti kolme aasta jooksul enne

hagi esitamist. Kuna kostjad on abielus, on kokkulepe sõlmitud lähikondsete vahel ja eeldatakse, et

kokkuleppe teine pool oli hageja huvide kahjustamisest teadlik. Hageja arvutas enammakstud summa,

lähtudes TMS §-s 132 sätestatud mittearestitavatest summadest. Raha tuleb TMS § 195 lg 1 alusel

anda täituri käsutusse.

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostjate arvates ei ole elatiskokkuleppe kehtetuks tunnistamine võimalik. Kuna sundtäidetavale lapse

elatise nõudele ei saa pöörata sissenõuet TMS § 132 lg 2 alusel, ei saa kokkulepe olla kehtetu hageja

toodud alustel. Elatiskokkuleppe teiseks pooleks on laps, mitte kostja II. See ei ole tehing, mille

tegemise ajal teine pool teadis või pidi teadma sissenõudja huvide kahjustamisest. Kuna seadus seab

esikohale lapse huvid, on hageja väited võlausaldaja huvide kahjustamisest kohatud. Elatis on

laekunud lapse kontole, mida ta saab iseseisvalt kasutada, kostja II ei ole tehingu alusel midagi

saanud. Elatise maksmise kokkuleppeid sõlmitaksegi lähikondsete vahel, mistõttu viited

lähikondsusele kui eritunnusele tehingu kehtetuks tunnistamisel ei ole põhjendatud. Hageja on

enammakstud summa arvestamisel ebaõigesti tuginenud TMS §-le 132, kuna laps on elatist saanud

sundtäitmise teel. Makstav elatis on kindlaks määratud perekonnaseaduse (PKS) § 99 kohaselt,

s.o lapse vajadustest ja elulaadist lähtuvalt. Lapse ülalpidamiseks kulub ca 1000 eurot kuus.

3. Tartu Maakohus rahuldas 24. septembri 2015. a otsusega hagi ja tunnistas elatiskokkuleppe

kehtetuks. Kohus mõistis kostjalt II välja ja kohustas teda andma kohtutäitur Sirje Taela (täitur)

käsutusse 12 413 eurot 34 senti, mis suureneb kohtuotsuse jõustumiseni. Menetluskulud jättis

maakohus solidaarselt kostjate kanda ning mõistis neilt välja hageja kasuks solidaarselt 250 eurot

(riigilõivu) ja viivise sellelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Otsuse põhjenduste kohaselt on täidetud TMS §-de 187 ja 188 järgsed eeldused elatiskokkuleppe

kehtetuks tunnistamiseks. Tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist. Kuna kostjad on

abielus, on nad lähikondsed pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 1 p 1 mõttes. TMS § 188 lg 2 alusel

tuleb eeldada, et kostja II teadis või pidi teadma, et elatiskokkuleppega kahjustatakse võlausaldajate

huvisid. Hageja ei ole saanud kokkuleppe tõttu töötasust täit tulemit alates 2012. a septembrist.

Kostjate esitatud lapse ülalpidamiskulude arvestus ei tõenda lapse tegelikke vajadusi ja kulutusi.

Kostjate esitatud konto väljavõtte jättis kohus tähelepanuta, sest sellest ei nähtu, kellele konto kuulub

ja milliseid asjaolusid see tõendama peab. Kuna kostjad ei ole väitnud ega tõendanud vastupidist,

saab eeldada, et kostjad ja laps elavad koos. Kohtule jäi arusaamatuks, miks pidi kostja I tasuma

kokkuleppejärgset elatist lapse ülalpidamiseks ja miks kokkulepe pöörati sundtäitmisele.

Materjalidest ei nähtu, et kostja II toetaks last samas ulatuses. Elatist 450 eurot kuus on võimelised

tasuma hea varalise seisundiga vanemad. Kostjal I puudub vara, ta saab töötasu Viljandi

Linnavalitsusest ja ta oli hagejale võlgu. Seaduse mõte ei ole elatise maksmise kokkulepete

sõlmimisega tekitada olukorda, kus teiste võlausaldajate kasuks ei ole võimalik kinnipidamisi teha.

Elatiskokkulepe kahjustab ilmselgelt võlausaldajate huve. See on sõlmitud eesmärgiga hoiduda

kõrvale kohtuotsuse täitmisest. Ei ole oluline, kelle kontole tuleb kokkuleppe poole käsundi järgi

kanda saadud raha. Võlgniku isikut ei muuda see, et ta on võlgnetava raha andnud lapse käsutusse,

sest raha peab tagastama kokkuleppe pool, s.o kostja II. Kokku on elatist kokkuleppe alusel

TMS § 132 lg-s 2 sätestatust enam makstud 12 413 eurot 34 senti.

4. Kostjad palusid ühises apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata (või täpsustada otsuse resolutsiooni) ja

menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 1. aprilli 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas

maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnistas elatiskokkuleppe tervikuna kehtetuks ning mõistis

kostjalt II välja ja kohustas teda andma kohtutäituri käsutusse 12 413 eurot 34 senti. Ringkonnakohus

tegi tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistas elatiskokkuleppe p 2.1.1 kehtetuks osas, mis ületab

vastaval perioodil kehtivat poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (PKS § 101 lg-

s 1 sätestatud elatise määra), ning mõistis kostjalt II välja ja kohustas teda andma kohtutäituri

käsutusse 11 735 eurot, mis suureneb 1. aprillist 2016 kohtuotsuse jõustumiseni summa võrra, mis on

arvutatud järgmiselt: kokkuleppe alusel saadud igakuine elatis 450 eurot, millest on lahutatud pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid

poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on täidetud TMS §-s 188 sätestatud eeldused tehingu

kehtetuks tunnistamiseks. Kokkuleppe sõlmimise ajal kohustus kostja I maksma elatist ca kolm korda

enam kehtiva elatise miinimummäärast. Hagejale oli nõude katteks laekunud vaid 210 eurot 58 senti.

Kostjal I ei ole muud vara peale töötasu. Kostjad ei ole esitanud ühtegi põhjendust, miks sõlmiti

kokkulepe vahetult pärast maakohtu otsuse jõustumist. Kostjate esitatud lapse ülalpidamiskulude

arvestus ja lapse konto väljavõte ei tõenda, et lapse põhjendatud kulutused ühes kuus oleksid

ca 1000 eurot. Kokkulepe on sõlmitud eesmärgiga vältida kohtuotsusega kostjalt I väljamõistetud

võlgnevuse sissenõudmist ja sellega kahjustati sissenõudja huve. Kostjad on abielus. Kostjate

väidetav erinev elukoht ei välista teadmist sissenõudja huvide kahjustamisest.

TMS § 132 lg-le 2 tuginemine ei ole asjakohane. TMS § 132 reguleerib sissetuleku osa, millele ei saa

sissenõuet pöörata, mitte aga elatise määra alaealisele lapsele. Mõlemad pooled on maakohtu

menetluses möönnud, et elatiskokkulepe ei saa olla kehtetu täies ulatuses, vaid osas, milles kostja I

kohustus maksma kostjale II elatist üle PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Elatiskokkuleppe p 2.1.1

on osadeks jagatav. Kuna PKS § 96 ja § 101 lg 1 järgi on kostja I kohustatud andma oma alaealisele

lapsele ülalpidamist vähemalt kuupalga alammäära pooles ulatuses, ei saa eeldada, et

elatiskokkuleppeta ei oleks kostja I lapsele kuupalga alammäära pooles ulatuses ülalpidamist andnud.

Ringkonnakohus luges elatiskokkuleppe p 2.1.1 kehtetuks osaliselt, s.o osas, milles see ületab

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise määra.

Hagejal on õigus nõuda kostjalt II kehtetu kokkuleppe p 2.1.1 alusel tagasi talle makstud

elatis 2012. a septembrist kuni otsuse tegemiseni. Kuni kohtuotsuse jõustumiseni on kostja II

kohustatud andma täituri käsutusse elatiskokkuleppe alusel saadud igakuised elatise summad, millest

on lahutatud PKS § 101 lg-s 1 ettenähtud elatise määr kehtiva palga alammäära pooles ulatuses.

Kostja I on 31. märtsi 2016. a seisuga elatist rohkem maksnud 11 735 eurot.

Põhjendamatu on kostjate väide, et maakohus oleks pidanud menetlusse kaasama lapse. Kostjad ei

ole seda ka maakohtu menetluses taotlenud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostjad paluvad ühises kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ning jätta hagi

rahuldamata või tühistada ka maakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kassatsioonkaebuse rahuldamise korral paluvad kostjad mõista hagejalt välja enda esindajakulude

katteks 580 eurot.

Kostjate arvates on hageja menetluses korduvalt esitanud taotluse rahalise nõude suurendamiseks,

kuid kohus ei ole nõude suurenemisele korrektselt reageerinud. Kostjatele ei ole esitatud hageja

10. septembri 2015. a menetlusdokumenti, millest nähtuks, et hageja on nõuet suurendanud

12 413 euro 34 sendini. Ka e-toimikus ei ole sellist dokumenti. Kohus ei ole hageja nõude

suurendamise taotluste kohta selget seisukohta võtnud.

Ringkonnakohus ei selgitanud, miks kostjate esitatud tõendid ei tõenda, et lapse põhjendatud

kulutused ühes kuus on 1000 eurot. Perekonnaseadus ei sätesta, et lapse igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus on kõikide laste puhul võrdne ning ei saa või ei või olla

suurem seaduses sätestatud alammäärast. Kumbki kohus ei ole lapse vajadusi kindlaks teinud. Hageja

ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid elatise suurusele ega ole selgitanud, millised kulud ei ole hageja

arvates põhjendatud. Ringkonnakohus on üllatuslikult kostjatele ette heitnud, et nad ei ole selgitanud,

miks sõlmiti elatiskokkulepe pärast maakohtu otsuse jõustumist. Samas ei ole ka selge, miks

ringkonnakohus pidas sellise põhjenduse esitamist vajalikuks. Kohtuotsustest ei selgu ka, miks

kohtud on eelistanud panga huve lapse huvidele olukorras, kus nii Eesti seadused kui ka

rahvusvahelised konventsioonid rõhutavad laste huvide esmasust. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et

kostja I tasutud elatis on laekunud lapse kontole. Elatise tasumise viisi võivad vanemad kokku

leppida. Olukorras, kus elatis on laekunud lapse kontole, ei saa kostjat II käsitada isikuna, kes peab

tasuma lapsele laekunud elatise hagejale.

Kostjad ei ole teadlikult võlausaldajate huve kahjustanud. Kostjad ei ole nõus eeldusega, et kuna

elatiskokkulepe oli sõlmitud lähikondsete vahel, oli see sõlmitud teadlikult sissenõudja huvide

kahjustamiseks. Elatiskokkuleppeid sõlmitaksegi lähikondsete vahel, mistõttu viited lähikondsusele

kui eritunnusele tehingu kehtetuks tunnistamisel ei ole põhjendatud. Tegemist on elatisega lapse

kasuks, raha ei laeku kostja II kontole, kostja II ei kasuta raha enda huvides.

Kohus oleks pidanud kaasama menetlusse lapse, kuivõrd kohtuvaidlus on seotud tema seadusest

tulenevate õigustega ja asjas tehtav kohtulahend võib piirata tema õigusi ebamõistlikult. Asja õigeks

lahendamiseks peab kohus tuvastama lapse vajadused ja tema vajaduste rahuldamiseks kummagi

vanema tehtavad kulutused ning kummagi vanema ülalpidamiskohustuse ulatuse, arvestades nende

sissetulekut ja varalist seisundit.

7. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda.

8. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja koosseisus tekkinud

põhimõttelist laadi eriarvamuste tõttu ning kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks

6. detsembril 2016 lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 5 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja asi saata

maakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt II välja ja kohustas

teda andma kohtutäituri käsutusse 11 735 eurot, mis suureneb ringkonnakohtu otsuses nimetatud

viisil 1. aprillist 2016 kohtuotsuse jõustumiseni. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada

menetluskulude jaotuse osas. Kostja II kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kostja I

kassatsioonkaebus jäetakse rahuldamata.

10. Kolleegium käsitleb esmalt menetluse eset, vaidlusaluseid asjaolusid ja kassatsioonkaebuse

menetluslikke etteheiteid (I), seejärel aga elatiskokkuleppe tagasivõitmist (II) ja tagasitäitmist (III)

ning lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (IV).

I

11. Hageja on esitanud mõlema kostja vastu elatiskokkuleppe kehtetuks tunnistamise nõude ja

kostja II vastu ka rahalise nõude.

Nende nõuete puhul on kostjate osalus menetluses erinev. Elatiskokkuleppe kehtetuks tunnistamise

nõude osas on kostjad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, kuna nende kui lepingupoolte

suhtes saab lepingu kehtetuks tunnistada üksnes ühiselt. See järeldub mh TMS § 187 lg 1 esimesest

lausest, mille järgi tuleb tagasivõitmise hagi esitada võlgniku ja tehingu teise poole vastu. Rahaline

nõue on aga esitatud üksnes kostja II vastu, kes ainsana saab esitada sellele ka vastuväiteid ja

kohtuotsuseid selles osas vaidlustada (TsMS § 207 lg 2). Kuigi kostjad ei ole vastuväidetes ega

kaebustes oma erinevaid positsioone menetluses eristanud, ei takista see siiski asja lahendamist.

12. Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled enam kogu elatiskokkuleppe kehtivuse üle, sest maakohtu

otsus on osaliselt juba jõustunud.

12.1. Maakohus rahuldas hageja nõuded tervikuna, st tunnistas elatiskokkuleppe kehtetuks ja

rahuldas kostja II suhtes ka rahalise nõude. Kostjate ühise apellatsioonkaebuse alusel tühistas

ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ning tunnistas elatiskokkuleppe p 2.1.1 kehtetuks üksnes

osas, mis ületab vastaval perioodil kehtivat elatise miinimummäära, ning mõistis kostjalt II välja ja

kohustas teda andma kohtutäituri käsutusse 11 735 eurot, nähes ette ka selle summa suurenemise

1. aprillist 2016 kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Ringkonnakohus ei tunnistanud kehtetuks

elatiskokkuleppe p 2.1.3, mille järgi kohustus kostja I maksma elatist ka pärast lapse täisealiseks

saamist, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või

kutseõppeasutuses, vastava õppeasutuse lõpetamiseni, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni.

12.2. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid üksnes kostjad. Kuigi kassatsioonitaotluse järgi

vaidlustavad kostjad ringkonnakohtu otsust tervikuna (tl 128), ei nähtu kaebuse põhjendustest, et nad

tegelikult teeksid seda osas, milles hagi jäeti rahuldamata. Selleks puuduks kostjatel nii õiguslik huvi

kui ka mõistlik põhjendus.

Kuna hageja ringkonnakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas ei vaidlustanud, lähtub kolleegium

sellest, et ringkonnakohtu otsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles

ringkonnakohus elatiskokkulepet kehtetuks ei tunnistanud (st miinimumelatise maksmise osas ja

elatise maksmise osas lapse täisealiseks saamisest kuni 21-aastaseks saamiseni) ja jättis hageja

rahalise nõude rahuldamata.

13. Asjas on tuvastatud järgmised olulised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle:

· 7. aprilli 2011. a kohtuotsusega mõisteti kostjalt I välja 106 789 eurot 2 senti hageja kasuks,

otsus jõustus 4. jaanuaril 2012;

· 26. jaanuaril 2012 sõlmisid kostjad elatiskokkuleppe, mille järgi kohustus kostja I maksma

kostjale II nende ühise alaealise lapse ülalpidamiseks kuni lapse täisealiseks saamiseni elatist

450 eurot kuus (p 2.1.1) kostja II nimetatatud pangakontole (p 2.1.2), kokkuleppe p-s 2.2

sisaldub ka kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe;

· 7. juunil 2012 esitas hageja täitmisavalduse kostja I vastu 7. aprilli 2011. a kohtuotsuse alusel

täitemenetluse alustamiseks, täitemenetluses on hageja nõude rahuldamiseks laekunud

210 eurot 58 senti;

· 30. augustil 2012 on kostja II alustanud täitemenetlust elatiskokkuleppe alusel kostja I vastu;

· kostjad on abielus;

· täitemenetluses on pööratud sissenõue kostja I töötasule kui ainsale varale, mis on arestitud

nii hageja kui ka kostja II kasuks, kostja II soovil on täitemenetluses saadud raha kantud

lapse kontole.

14. Kolleegiumi arvates on ekslikud kostjate väited, et kohtud on põhjendamatult jätnud hageja nõude

suurendamise kohta seisukoha võtmata.

14.1. Esiteks saab see etteheide puudutada üksnes kostja II vastu esitatud rahalist nõuet, kuna

elatiskokkuleppe kehtetuks tunnistamise nõude juurde on hageja jäänud muutmata kujul. Kostjal I ei

ole aga õigust kostja II vastu esitatud nõude võimalikule ebaõigele menetlemisele tugineda.

14.2. Hageja palus kostjalt II välja mõista algselt 9201 eurot 67 senti hagi esitamise seisuga

(s.o 1. detsember 2014) pluss lisanduvad summad kohtuotsuse jõustumiseni, esitades hagis ka

arvutused, mille järgi summa suureneb, lähtudes edasistest maksetest kostjale II (tl-d 2 pöördel, 3).

Edasises menetluses on hageja enda arvutuste järgi üksnes teatanud konkreetse nõude summa (tl-

d 62, 74 pöördel), viimase arvutuse järgi maakohtus 12 413 eurot 34 senti, mis omakorda pidi

suurenema otsuse jõustumiseni. Sellisel kujul maakohus rahalise nõude ka rahuldas.

Apellatsioonimenetluses arvutas hageja taas lisandunud summa välja, paludes alternatiivselt

maakohtu otsuse muutmata jätmisel mõista kostjalt II välja 13 373 eurot 34 senti, ja täpsustas ka

summa suurenemise arvutust (tl 110). Ringkonnakohus rahuldas hageja rahalise nõude osaliselt ning

mõistis kostjalt II välja 11 735 eurot ja nägi ette ka summa suurenemise koos arvutusega 1. aprillist

2016 otsuse jõustumiseni (erinevalt hageja soovitust küll elatise miinimummäärast lähtudes).

14.3. Eelneva põhjal ei ole hageja oma nõuet võrreldes hagi esitamisega suurendanud, kuna on

algusest peale nõudnud kostjale II täitemenetluses laekunud ja edaspidi laekuvast rahast osa

väljamõistmist kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Ta on üksnes esitanud täiendavad arvutused vastavalt

edasistele laekumistele. Kuna haginõuet ei ole suurendatud ega muul viisil muudetud, ei pidanud

maakohus ka arvutuse vastuvõtmise kohta eraldi määrust tegema.

14.4. Isegi kui õige on kostjate kassatsioonkaebuse etteheide, et hageja viimast menetlusdokumenti

maakohtus koos nõude arvutusega (tl-d 74, 75) neile ei esitatud ja seda ei ole ka e-toimikus, ei ole

kostjad (täpsemalt kostja II) selgitanud, milliseid vastuväiteid oleks sellele arvutusele saanud

täiendavalt esitada, mis oleks mõjutanud asja lahendamise tulemust. Kuigi ringkonnakohus kostjate

apellatsioonkaebuse väidet viimase menetlusdokumendi kostjatele edastamata jätmise kohta (tl-d 91

pöördel, 92) alusetult ei hinnanud, ei saa ka seda pidada menetlusnormi selliseks rikkumiseks, mis

tooks kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. Kassatsioonkaebuses ei ole kostjad väitnud, et hageja

oleks rahalise nõude valesti arvutanud ja ringkonnakohus oleks sellest ekslikult lähtunud.

15. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et maakohtul ei olnud alust last menetlusse kaasata.

15.1. Kohus ei saa hagimenetluses kaasata kedagi menetlusosalisena omal algatusel.

Kassatsioonimenetluses ei ole vaidluse all, et elatiskokkulepe oli sõlmitud kostjate kui lapse

vanemate vahel ja selle kehtetuks tunnistamise nõudes on TMS § 187 lg 1 esimese lause järgi

kostjaks lepingupooled. Rahalise nõude on hageja aga esitanud kostja II kui elatiskokkuleppe järgse

võlausaldaja, mitte lapse vastu. Last ei saaks taotluseta menetlusse kaasata ka siis, kui

elatiskokkulepe oli sõlmitud lapse kui kolmanda isiku kasuks.

15.2. Hageja ei ole esitanud taotlust lapse kaasamiseks menetlusse kostjana või mõne kostja lapsega

asendamiseks (TsMS § 208). Iseseisva nõudeta kolmanda isikuna ei ole laps (keda said eeldatavasti

esindada tema vanematest kostjad) soovinud menetlusse astuda, ka ei ole pooled lapse kolmanda

isikuna kaasamise taotlust esitanud.

15.3. Kolleegium märgib, et kuna laps ei ole käesoleva menetluse osaline, ei ole asjas tehtav otsus

talle jõustumise korral kohustuslik (TsMS § 457 lg 1). Lapsel on vastavate eelduste täitmisel mh

võimalik esitada ülalpidamiseks kohustatud vanema vastu hagi ja nõuda elatist seadusjärgses

ulatuses. Seega ei kahjusta käesolevas asjas tehtud kohtulahend lapse õigusi.

Vanemate kokkulepe ei välista ega piira ka materiaalõiguslikult lapse seadusest tuleneva elatisnõude

esitamist kummagi vanema vastu, arvestades kokkuleppega ettenähtut (PKS § 100 lg 3 teine lause).

See tähendab, et laps saab sõltumata vanemate kokkuleppest nõuda kohustatud vanemalt elatist (vt ka

Riigikohtu 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 14).

II

(A)

16. Hageja palus tunnistada elatiskokkuleppe kehtetuks, kuna sellega on kahjustatud tema kui kostja I

võlausaldaja õigusi. Hageja väitel toimub elatiskokkuleppe kaudu sisuliselt kostja I vara

kõrvaletoimetamine elatisnõude seadusjärgse privilegeerituse tõttu, välistades hageja nõude

rahuldamise kostja I varaks oleva sissetuleku arvel.

17. Hageja nõude aluseks saavad olla TMS § 187 lg 1 esimene lause ja § 188 lg 1. TMS §-de 187

ja 188 järgi on täitemenetluses tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks järgmised

eeldused (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.1):

· sissenõudjal on võlgniku vastu sissenõutav nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel

õigustav täitedokument (TMS § 187 lg 2);

· sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on

alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (TMS § 187 lg 2);

· võlgnik on tehingu teinud kolme aasta jooksul enne seda, kui sissenõudja on esitanud hagi

tehingu kehtetuks tunnistamiseks (TMS § 188 lg 1);

· võlgnik tegi tehingu teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks (TMS § 187 lg 1 esimene

lause, § 188 lg 1);

· teine pool teadis sissenõudja huvide kahjustamisest tehingu tegemise ajal või pidi seda

teadma (TMS § 188 lg 1).

18. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

· hageja on sissenõudja, kellel on täitedokument kostja I kui võlgniku vastu (TMS § 187 lg 2);

· hageja nõue on muutunud sissenõutavaks (TMS § 187 lg 2);

· sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud hageja nõude täielikku rahuldamist

(TMS § 187 lg 2);

· elatiskokkulepe sõlmiti kolme aasta jooksul enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi

esitamist (TMS § 188 lg 1); elatiskokkulepe sõlmiti 26. jaanuaril 2012, hagi esitas hageja

1. detsembril 2014.

Kassatsioonkaebusest lähtudes on kostjad vaidlustanud kohtute seisukoha, et kostja I kui võlgnik

sõlmis elatiskokkuleppe teadlikult hageja kui sissenõudja huvide kahjustamiseks (TMS § 187 lg 1

esimene lause, § 188 lg 1) ning et kostja II kui tehingu teine pool teadis sissenõudja huvide

kahjustamisest tehingu tegemise ajal või pidi seda teadma (TMS § 188 lg 1).

19. TMS § 187 lg 1 järgi võib sissenõudja tagasivõitmise hagi esitada võlgniku ja tehingu teise poole

vastu. Kassatsioonimenetluses ei vaielda selle üle, et elatiskokkuleppe sõlmisid kostjad omavahel, st

laps ei ole lepingu pooleks. Kolleegium ei nõustu kostjate käsitlusega, et kuna raha on kantud lapse

kontole, ei saa kostja II vastu tehingu tagasivõitmise hagi esitada. Tehingu pool on tehingu

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise hagis kostjaks sõltumata sellest, kas tehingut täidetakse

temale. Seega on hageja esitanud elatiskokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise

nõude õigesti mõlema kostja vastu.

Kolleegium märgib, et kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu tagasivõitmise hagi võib siiski esitada

ka kolmanda isiku vastu, kui tehingu kehtetuks tunnistamise korral nõutakse tehingu järgi üleantu

tagastamist (ka) temalt (vt ka otsuse p-d 22 ja 37). Kui kolmandal isikul on iseseisev lepingu täitmise

nõue, saab teda lugeda TMS § 187 lg 1 mõttes tehingu pooleks. Vastasel juhul ei saaks tema suhtes

tehingu kehtetusele ja tagastamiskohustusele tugineda (vt otsuse p 15.3).

(B)

20. Tehinguga kahjustatakse sissenõudja huvisid siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja

nõuete rahuldamine täielikult või osaliselt võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei

vii nõude rahuldamiseni (vt Riigikohtu 15. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-10, p 12).

Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega

tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele (vt nt Riigikohtu 21. mai 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10; 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 40).

Kolleegiumi arvates ei ole tehingu võlausaldajate huve kahjustavaks lugemiseks vaja, et tehingule

saaks tugineda ka täitedokumendina, samuti ei ole oluline, kas tehing täideti vabatahtlikult või

täitemenetluse kaudu. Lisaks ei ole tagasivõitmise nõude lahendamisel oluline, millise vara arvel

tehingut täideti. Oluline on see, kas hinnatava tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid

rahuldada või teha seda suuremas ulatuses. See sõltub aga eelkõige sellest, kas ja milliseid kohustusi

on tehinguga loodud.

21. Hageja ei ole vaidlustanud, et lapsel on kostjalt I kui oma emalt iseenesest õigus

perekonnaseaduse järgi ülalpidamist saada, st laps on ülalpidamisnõudes kostja I võlausaldaja nagu

eelduslikult ka kostja II kui isa suhtes. Alaealise lapse ülalpidamise kohustus tuleneb vanematele

PKS §-st 96 ja § 97 p-st 1.

Ülalpidamist antakse PKS § 100 lg 1 esimese lause järgi üldjuhul raha perioodilise maksmisega

(elatis). Samas kui ülalpidamist andma kohustatud vanem elab lapsega tegelikult koos, ei pruugi

elatise maksmise kohustust seaduse järgi olla. Nimelt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise

kohustust elatise maksmise teel PKS § 100 lg 2 esimese lause järgi eeskätt vaid juhul, kui ta ei ela

lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Hageja on kassatsioonimenetluses sellele sättele

küll viidanud, kuid ei ole varasemas menetluses väitnud, et kostja I pidanuks seaduse järgi täitma

oma ülalpidamiskohustust elatist maksmata, jättes mh vaidlustamata ringkonnakohtu otsuse, milles

elatise maksmise kohustust tunnustati. Seetõttu kolleegium seda küsimust siinkohal ei käsitle.

22. Elatiskokkulepe on hinnatav vanemate sõlmitud lepinguna nende ühise lapse ülalpidamise

kohustuse täitmise kohta PKS § 100 lg 3 esimese lause mõttes. Lapsele makstavas elatises kokku

leppides juhinduvad vanemad eelduslikult seadusjärgsest lapse ülalpidamise kohustusest ja üldjuhul

üksnes täpsustavad ülalpidamiskohustuse täitmise tingimusi (sh makstava elatise suurust). Üldjuhul

saab sellist kokkulepet pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises

suhtes. Sellise kokkuleppe pooleks on vanemad kui lapse ülalpidamise kohustust samal ajal täitma

kohustatud isikud ehk osavõlgnikud PKS § 105 lg 3 mõttes (vt ka Riigikohtu 23. veebruari 2016. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 13). Elatise maksmise kokkulepe võib aga olla sõlmitud ka

lapse kui kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 mõttes. Lapsel on sel juhul lepingu täitmise nõue juhul,

kui see on lepinguga ette nähtud (VÕS § 80 lg 2).

Vanemate sõlmitud elatiskokkuleppe hindamisel ei ole tähendust asjaolul, et vanemad on abielus. Ka

abielus olevad vanemad võivad korraldada lapse ülalpidamist kokkuleppel. Elatiskokkulepet ei ole

esitatud asjaoludel põhjust pidada ka ühisvara jagamise kokkuleppeks.

23. Eelneva põhjal ei ole vanematevaheline elatise maksmise kokkulepe lapse ülalpidamise

korraldamiseks iseenesest keelatud ega saa ka kahjustada hageja või ka kostja I teiste võlausaldajate

huve. Ka laps on kostja I võlausaldaja, kelle nõue tuleneks nagunii seadusest.

24. Asjaolu, et elatiskokkulepe on sõlmitud kohese sundtäitmise tingimusega ja on seega

täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p 181 mõttes, ei muuda seda kokkulepet kostja I teiste võlausaldajate

jaoks kahjustavamaks. Seda isegi siis, kui tegu on kokkuleppega vanemaga kooselava lapse

ülalpidamiseks elatise maksmise kohta.

24.1. Täitedokumendita saaks kostja I muu vara puudumisel pidada last üleval üksnes mittearestitava

sissetuleku arvel TMS § 132 kohaselt. Kui lapse kasuks ei ole täitedokumenti ülalpidamise

maksmiseks kohustatud vanema vastu, kaitseb lapse huve vanema vastu esitatud teiste võlausaldajate

nõuete eest TMS § 132 lg 2, mis laiendab mittearestitavat sissetulekut iga ülalpeetava kohta ühe

kolmandiku võrra palga alammäärast kuus. Ülalpidamiseks kohustatud vanemaga koos elav laps ei

peaks aga olema ülalpidamise osas halvemas seisus lapsest, kes elab kohustatud vanemast eraldi ja

kellele makstakse elatist täitedokumendi alusel. Seetõttu saab ka vanemaga kooselavale lapsele

kohtulahendi või täitedokumendiks oleva kokkuleppega üldjuhul tagada miinimumelatisena poole

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast (PKS § 101 lg 1).

24.2. Lapsele elatise maksmise kokkuleppe vormistamine täitedokumendina annab selle rahuldamise

võimaluse täitemenetluses, st võimaldab osaleda selle kokkuleppe alusel koos teiste võlausaldajatega

kostja I varast saadava tulemi jaotamises. TMS § 2 lg 1 p 181 hõlmab kolleegiumi arvates lisaks

lapsega sõlmitud elatise maksmise kokkuleppele ka lapse vanemate kokkuleppe, sõltumata sellest,

kas lapsel on iseseisev lepingu täitmise nõue VÕS § 80 lg 2 mõttes või mitte (vt otsuse p 22). Sel

juhul on sissenõudjaks vanem, kelle vahendusel elatis lapseni peaks jõudma.

Kohese sundtäitmise kokkuleppeta tuleks täitedokumendi saamiseks alustada kohtumenetlust

kohustatud vanema vastu. Kui vanemad ja laps on elatise maksmises üksmeelel, oleks sellise

kohtulahendi saamiseks kohtumenetluse korraldamine aga kunstlik ja ebaökonoomne.

25. Pooled ja alama astme kohtud on asja lahendades lähtunud aga ekslikult sellest, et

elatiskokkulepe tagab täitedokumendina kindlasti lapsele elatise maksmise nõude eelisrahuldamise,

sh kostja I vastu toimuvas täitemenetluses, kui sissenõue pööratakse võlgnikust vanema

(kostja I) sissetulekule TMS § 119 lg 1 teise lause järgi.

Viidatud sätte järgi on eelis teiste sissenõudjate ees vaid juhul, kui tegu on lapse elatisnõude alusel

koostatud arestimisaktiga. Kolleegiumi arvates tähendab see, et elatise nõudjaks, s.o sissenõudjaks

peab täitemenetluses olema laps, mitte aga vanem või muu isik. Seadusandja on seega eelistanud

täitemenetluses küll last teistele sissenõudjatele, kuid seda vaid juhul, kui elatisnõude kohta on

olemas täitedokument ja see on koostatud lapse kasuks. Seega peab kohese sundtäitmise tingimusega

elatiskokkuleppe näol olema tegu lepinguga, milles lapsele on antud elatise iseseisva nõudmise õigus,

st laps on ise lepingu pooleks või lepingu järgi täitmise nõuet omavaks kolmandaks isikuks (nn ehtne

leping kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lg 2 mõttes).

Kokkulepet hinnates ei ole pealegi määrav, millise vara arvel seda täidetakse, sest kokkulepet

võidakse täita ka muu vara arvel kui sissetulek. Samuti saab elatiskokkuleppest tulenev nõue olla

teiste võlausaldajate nõuetest täitemenetluses eespool ka arestimise järjekohast lähtudes, kui

elatiskokkuleppe alusel arestitakse vara varem (vt nt TMS § 174 lg 4).

26. Alaealist last ülal pidama kohustatud isiku võlausaldajaid kahjustavaks saab elatise maksmise

kokkulepet pidada kolleegiumi arvates juhul, kui seeläbi eelistatakse lapse õigusi last ülal pidama

kohustatud võlgniku teiste võlausaldajate õiguste arvel ebaproportsionaalselt. Seetõttu tuleb kohtul

hinnata, kas ja millise elatise saaks samadel asjaoludel mõista ülalpidamiseks kohustatud vanemalt

välja lapse hagi alusel. Seega tuleb esmalt hinnata, kas elatise suurus ja selle maksmise tingimused

vastavad PKS §-de 99-102 tingimustele.

Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku

vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades tema kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema

võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise

ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Igakuine elatis ühele lapsele ei või PKS § 101 lg 1

järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Samas näeb

PKS § 102 lg 2 siiski ette võimaluse mõjuval põhjusel mõista elatis välja ka alla miinimummäära,

arvestades mh kohustatud isiku varalist seisundit.

27. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et elatiskokkuleppe võlausaldajate huvide

kahjustamise hindamisel tuleb lähtuda vähemalt eelduslikult PKS § 101 lg-s 1 määratud

miinimumelatisest.

27.1. Iseenesest on õige, et elatise suurus tuleb kindlaks teha PKS § 99 järgi, st määrata esmalt lapse

esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist

tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24. oktoobri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid

tõendada, kuid tõendada tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud

(vt nt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15; 26. novembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14).

27.2. Samas kujundavad lapse tavalise elulaadi üldjuhul vanemate käsutuses olevad varalised

vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või

vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise

ulatust (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Lapse elatisnõude

eelistamine täite- ja panktrotimenetluses teiste võlausaldajate nõuetele ei tähenda seda, et laps võiks

vanemate majandusliku seisundi järsu halvenemise korral saada jätkuvalt ülal peetud senisel tasemel

teiste võlausaldajate arvel, st laps võiks jätkuvalt kasutada kõrget elustandardit vanemate kogu

sissetuleku arvel, kui vanemate teiste võlausaldajate nõuded jääks üldse rahuldamata. Last saab

eelistada vaid mõistlikus ulatuses. Sellised asjaolud võivad olla aluseks ka elatiskokkuleppe

kehtivuse tunnustamisele alla elatise seadusjärgse miinimummäära, lähtudes PKS § 102 lg-st 2.

Vastavad asjaolud peab esile tooma ja tõendama elatise maksmise kokkuleppe kehtetuks tunnistamist

taotlev sissenõudja.

28. Vastuseks kostjate kassatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et lapse ebaproportsionaalset

eelistamist ei nõua ka kostjate viidatud ÜRO 20. novembri 1989. a lapse õiguste konventsioon.

Konventsiooni art 27 lg 4 esimese lause järgi peavad osalisriigid rakendama küll kõiki vastavaid

abinõusid, et tagada lapse ülalpidamine tema vanemate või teiste lapse eest materiaalset vastutust

kandvate isikute poolt, kuid samas on konventsiooni art 27 lg 2 järgi vanema(te) või teiste lapse eest

vastutavate isikute esmane kohustus tagada lapse arenguks vajalikud elutingimused vastavalt oma

võimetele ja rahalistele võimalustele.

Ka ei tulene kohustust eelistada ebaproportsionaalselt laste huve teiste isikute huvidele 1. jaanuaril

2016 jõustunud lastekaitseseadusest ega tulenenud see ka enne seda kehtinud Eesti Vabariigi

lastekaitse seadusest.

29. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et elatiskokkuleppe p 2.1.1 saab iseenesest

pidada miinimumelatise maksmist ületavas osas hageja kui kostja I võlausaldaja ja sissenõudja huve

kahjustavaks.

29.1. Ringkonnakohus on põhjendatult hinnanud elatiskokkuleppe kehtivust sarnastest põhimõtetest

lähtudes, nagu otsustaks ta kostjalt I lapse kasuks elatise väljamõistmise üle. Samas on kohtu

uurimispõhimõte siinkohal siiski piiratud, sest lapse elatise suurust selles menetluses ei otsustata.

29.2. Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid, et kostjad ei ole tõendanud lapse vajalike kulutuste

suurust (maakohtu otsuse p 5; ringkonnakohtu otsuse p 8). Väites, et lapse igakuised vajadused on

1000 eurot, ja leppides kokku 450 euro suuruses igakuises elatises olukorras, kus kostja I võlgneb

hagejale suure summa, pidid kostjad oma väiteid hageja huvide kahjustamata jätmise kohta ka

tõendama muu kui kulutuste nimetamise ja väidetavalt lapse konto väljavõttega. Kostja II osa lapse

kulutuste kandmises ei ole üldse esitatud. Kuna hageja vaidlustas maakohtu menetluses lapse

ülalpidamise kulusid (tl 62), pidid kostjad oma väiteid ka TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi

tõendama. Ka koos apellatsioonkaebusega ei esitanud nad aga täiendavaid tõendeid.

29.3. PKS § 105 lg 3 järgi peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma

lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb

aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi

proportsioonile (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15;

16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 18). See tähendab, et kuigi üldjuhul peaksid

vanemate panused olema võrdsed, siis erineva varalise seisundi korral võib vanemate

ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

165-13, p 16).

Pooled ei ole tuginenud sellele, et kostjate osakaal lapse ülalpidamises peaks olema erinev. Seega

saab lähtuda sellest, et kumbki kostja peab panustama lapse ülalpidamisse võrdselt.

30. Kolleegiumi hinnangul on kohtud õigesti leidnud, et põhimõtteliselt saab tagasivõitmise korras

tehingu kehtetuks tunnistada ka osaliselt. Seda siiski vaid juhul, kui lepingust ühe eristatava osa

puhul ei ole täidetud kõik tagasivõitmise eeldused. Kui pooled on kokku leppinud raha maksmises,

mida võlausaldaja saab seadusest tulenevalt niikuinii nõuda, ei ole selles osas tehinguga sissenõudja

huve kahjustatud.

Seega sõltub see, kas elatiskokkuleppega on sissenõudja huvisid kahjustatud, sellest, kui suurt

summat oleks laps võinud kostjalt I enda ülalpidamise kohustuse täitmiseks nõuda. Osadeks jagatava

tehingu osalist tühisust tunnustab ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 85, mille järgi tehingu

ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et

tehing oleks tehtud ka tühise osata. Samamoodi võib tehingu osa TsÜS § 90 lg 3 järgi tühistada, kui

tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühistatud osata. Neid sätteid saab

analoogia alusel kohaldada. Riigikohus on varem tunnistanud sarnaselt ka lahutatud abikaasa

elatisnõude kohta sõlmitud kokkuleppe osalist tühisust (Riigikohtu 28. septembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-61-16, p 30).

31. Olukorras, kus kohtud tuvastasid võlausaldajate huvide kahjustamise, on kohtud põhjendatult

eeldanud, et kostja II teadis või pidi teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest.

Võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike

toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi, isegi kui huvide kahjustamine

on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik

ette nägi (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 12; 15. jaanuari 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 45). TMS § 188 lg-te 2 ja 3 kohaselt eeldatakse, et teine pool

teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on

võlgniku lähikondne PankrS § 117 mõttes või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse

alustamist. PankrS § 117 lg 1 p 1 kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku lähikondseks ka tema

abikaasa. See, et elatise maksmise kokkulepe sõlmitakse üldjuhul alati lähikondsete vahel, ei välista

PankrS § 117 lg 1 p 1 kohaldamist, vaid pigem kinnitab seda.

32. Iseenesest on põhjendatud kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei palunud

apellatsioonimenetluses kostjatel selgitada, miks sõlmiti kokkulepe just vahetult pärast maakohtu

otsuse jõustumist. Samas ei ole tegemist rikkumisega, mis kassatsioonkaebuses esitatud väiteid

arvestades oleks kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Ringkonnakohus tuvastas tehingu kehtetuks

tunnistamise eelduste täitmise ka sõltumata eelviidatud küsimusest. Pealegi oli kostjatel, kes

võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlikkuse eelduse pidid ümber lükkama, endil võimalus

kokkuleppe motiive selgitada.

33. Eelneva põhjal on ringkonnakohus kolleegiumi arvates põhjendatult elatiskokkuleppe

tagasivõitmise nõude osaliselt rahuldanud. Materiaalõigust ei ole vääralt kohaldatud ega ole ka

menetlusnorme oluliselt rikutud. Kostjate kassatsioonkaebus jääb selles osas rahuldamata.

Tagasivõidetava tehingu järgi saadu üleandmise nõude ja ühisvara jagamise nõudeta tagasivõitmise

nõude lahendamise põhjenduste kohta vt otsuse p-d 40 ja 41.

III

(A)

34. Hageja palus teise nõudena mõista kostjalt II välja ja kohustada teda andma kohtutäituri

käsutusse 9201 eurot 67 senti, mis suureneb kohtuotsuse jõustumiseni. Pärast korduvat nõude

ümberarvutamist maakohtus palus hageja mõista kostjalt II välja ja kohustada teda andma

kohtutäituri käsutusse 12 413 eurot 34 senti, mis suureneb kohtuotsuse jõustumiseni.

35. Selle nõude õiguslikuks aluseks saab olla TMS § 195 lg 1 esimene lause, mille kohaselt, kui

kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja

kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga.

Kohtutäitur korraldab TMS § 195 lg 1 teise lause järgi saadu jaotamise sissenõudjate vahel vastavalt

nõuete esitamise järjekorrale.

Hageja arvates on kostja II saanud täitemenetluses kehtetu elatiskokkuleppe alusel raha, mille arvel

tulnuks rahuldada hageja nõue kostja I vastu. Hageja on arvutanud oma nõude suuruse, lähtudes

TMS §-s 132 sätestatud sissetuleku arestimise piirangutest. Tulenevalt TMS § 195 lg-st 1 nõuab

hageja raha andmist kohtutäituri käsutusse, mitte enda kasuks väljamõistmist. Sisuliselt on siiski

tegemist raha väljamõistmise nõudega, st sooritusnõudega (vt selle kohta ka Riigikohtu 20. detsembri

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15). Kolleegiumi arvates saab sellist haginõuet pidada

otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu

3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 29).

36. Kuna ringkonnakohus tunnistas elatiskokkuleppe kehtetuks miinimumelatist ületavas osas,

mõistis ta kostjalt II välja ja kohustas teda andma kohtutäituri käsutusse 11 735 eurot, mis suureneb

1. aprillist 2016 kuni kohtuotsuse jõustumiseni summa võrra, mis on arvutatud järgmiselt:

elatiskokkuleppe alusel saadud igakuine elatis 450 eurot, millest on lahutatud pool vastaval perioodil

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

37. Kolleegium märgib, et raha väljamõistmise nõude rahuldamine kostja II suhtes ei sõltu sellest,

kelle kontole on raha kostja II korraldusel kantud.

37.1. TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi on tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel

kohustatud üleantu tagastama (kohtutäituri käsutusse andma) just tehingu teine pool. Kostja II oli

elatiskokkuleppe teine pool, s.o võlausaldaja. Seadus ei seo tagastamise kohustust sellega, et teine

pool oleks saanud üleantu enda käsutusse. Kostja II võinuks kogu raha samamoodi ka pärast saamist

lapse kontole kanda.

37.2. Riigikohus on leidnud, et tehingu tagasivõitmisest pankrotimenetluses tekib poolte vahel

alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe, millele kohalduvad pankrotimenetluse tõttu aga esmajoones

pankrotiseaduse erisätted (vt Riigikohtu 18. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-09, p 10;

22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 45; 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-149-13, p 54). Kolleegiumi arvates kehtib sama ka tehingu tagasivõitmisel täitemenetluses,

st tehingu tagasitäitmisele saab kohaldada alusetu rikastumise sätteid, kuivõrd puuduvad erinormid

tagasivõitmise kohta ja see ei ole vastuolus tagasivõitmise olemusega.

37.3. Vanemate elatiskokkuleppe järgi raha saama õigustatud vanem on kohustatud tehingu alusel

saadu tagastama sõltumata sellest, kas kokkulepe on sõlmitud lapse kui kolmanda isiku kasuks

(vt otsuse p 22). Olukorras, kus tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud tehingu alusel on

võlausaldaja korraldusel raha üle kantud kolmandale isikule, saab tagastamise nõude esitada üksnes

võlausaldaja vastu VÕS § 1029 järgi.

Kui tegemist on lepinguga kolmanda isiku kasuks, saab raha tagastamist VÕS § 1030 tingimustel

nõuda nii saajalt kui ka teiselt poolelt (vt ka Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-

06, p 19; 22. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-08, p 11). VÕS § 1030 kohaldatakse

siiski üksnes juhtudel, kui tegu on ehtsa lepinguga kolmanda isiku kasuks (VÕS § 80 lg 2),

st juhtudel, kui kolmandale isikule antakse sama lepinguga õigus nõuda lepingu täitmist. Ebaehtsa

lepingu puhul kolmanda isiku kasuks ei teki kolmanda isiku ja talle oma lepingulise kohustuse

täitnud lepingupoole vahel VÕS §-s 1028 sätestatud juhul soorituskondiktsiooni (vt ka Riigikohtu

23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-16, p 12; 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-135-16, p 18).

Kui elatiskokkulepe on ehtne leping lapse kui kolmanda isiku kasuks ja tehing tunnistatakse ka lapse

suhtes kehtetuks (laps on selle nõude osas kostja; vt ka otsuse p 19), saab raha tagastamist seega

VÕS § 1030 lg 1 alusel nõuda ka temalt.

(B)

38. Kolleegiumi arvates on kohtud raha kostjalt II välja mõistes jätnud tähelepanuta olulise asjaolu, et

kostjad on abielus ja elatiskokkuleppe täitmiseks kostja II kasuks sisse nõutud kostja I sissetulek võib

olla kostjate ühisvara, mida jagamata ei ole hagejal õigust raha tagasi nõuda. See mõjutab nii

võlausaldajate nõuete täitmist ühe abikaasa vastu kui ka abikaasade vaheliste tehingute kehtetuks

tunnistamisel tagasitäitmist.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus selle nõude rahuldamise osas tühistada.

39. Kui lapse ülalpidamiseks kohustatud vanemad on abielus, kohaldatakse tulenevalt PKS § 24 lg-

st 2 muu varasuhte puudumisel nende vahel varaühisuse kohta sätestatut. Varaühisuse puhul lähevad

PKS § 25 järgi abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade

muud ühisvarasse kuuluvad varalised õigused, mh varalised nõuded töötasule.

40. Kui antud juhul ei esine alust kalduda kõrvale eeldusest, et kostja I sissetulek kuulub kostjate

ühisvarasse, siis tuleb kohtul asja lahendamisel arvestada ka täitemenetluse seadustikus ühisvaralse

sissenõude pööramise erisusi.

40.1. PKS § 33 lg-te 1 ja 3 kohaselt vastutab abikaasa oma kohustuste eest kolmanda isiku ees

lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga. Üksnes PKS § 33 lg-s 1 nimetatud juhtudel vastutavad

abikaasad võlausaldaja ees kogu ühisvaraga, kuid praegusel juhul ei ole hageja väitnud ega kohtud

tuvastanud, et tegemist oleks selles sättes nimetatud olukorraga.

40.2. Sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale on TMS § 14 lg 1 järgi lubatav võlgnikuks

mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks

kohustav täitedokument. Kui neid eeldusi ei ole täidetud, tuleb ühisvarale sissenõude pööramiseks

see jagada. Võlusaldaja saab seda nõuda TMS § 14 lg 2 tingimustel, kui tal ei ole õnnestunud oma

nõuet rahuldada võlgnikust abikaasa lahusvara arvel.

Seega on vanema sissetulekule kui abikaasade ühisvarale sissenõude pööramiseks vaja

täitedokumenti mõlema vanema suhtes, täitedokumendi olemasolul ühe vanema vastu teise vanema

nõusolekut või tuleb sissetulek ühisvarana jagada. Ühisvarana saab kolleegiumi arvates TMS § 14

lg 2 järgi võlausaldaja hagi alusel jagada ka tulevase töötasu nõude kuni nõuete rahuldamiseni

abikaasa vastu või varaühisuse suhte lõpuni. See peab selgelt kajastuma ka ühisvara jagava

kohtulahendi resolutsioonis.

40.3. Kolleegium märgib, et seaduses puudub alus, et täitemenetluse toimingute tegemiseks saaks

kohtutäitur abielus oleva võlgniku kontole ja sissetulekule sissenõuet pöörates lähtuda eeldusest, et

kontol olev raha või ühe abikaasa töötasunõue oleks võlgniku lahusvaras. Kohaldada ei saa TMS § 13

lg 1 järgset eeldust, et võlgnikust abikaasa valduses olevast vallasasjast eeldatakse, et see on selle

abikaasa omandis. Nõuded ei ole vallasasjad ja neile ei saa olla valdust. Kolleegiumi arvates ei ole

tegemist ka seaduse lüngaga, mida oleks võimalik analoogia korras täita. Nõuetele sissenõude

pööramiseks ei ole sissenõudja huvides lahusvara eeldust kehtestatud. Kui täiturile on teada, et

võlgnik on abielus, kehtib seega eeldus, et tegu on ühisvaraga ning võlgniku nõudele krediidiasutuse

vastu kontol oleva raha käsutamiseks ja töötasu nõudele saab sissenõude pöörata üksnes juhul, kui

täitedokument on mõlema abikaasa suhtes, teine abikaasa on sissenõude pööramisega nõus

(nõusoleku saab anda ka täitemenetluses) või ühisvara on jagatud.

Kolleegium möönab, et sellisel kujul võib perekonnaseadusest tulenev seadusjärgne ühisvararežiim

takistada efektiivset täitemenetlust ja seega eriti väikenõuete täitmist. Seetõttu tuleks seadusandjal

kaaluda kas selle režiimi muutmist või vähemasti täitemenetluses lahusvara eelduse seadusega

laiendamist. Riigikohus on ühisvararežiimist tulenevatele probleemidele ja nende seadusandja poolt

lahendamise vajadusele tähelepanu juhtinud ka varem, vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 22.2.

40.4. Iseenesest tuli ka elatiskokkuleppe täitmisel (st täitetoimingute tegemisel ühisvaraks oleva

kostja I töötasu arvel) järgida TMS §-st 14 tulenevaid nõudeid. Praeguses asjas tuvastatud asjaoludel

võib aga järeldada, et elatiskokkuleppe täitmiseks ühisvara arvel oli võlgnikuks mitteoleva abikaasa

nõusolek TMS § 14 lg 1 mõttes. Sellest aga ei järeldu, et kostja II oli andnud nõusoleku ühisvarale

sissenõude pööramiseks hageja nõude täitmiseks.

40.5. Eelneva põhjal ei ole hagejal õigust pöörata kostjate ühisvarale sissenõuet ega oma nõudeid

selle arvel rahuldada, kui hagejal ei ole täitedokumenti mõlema kostja vastu, kostja II ühisvarale

sissenõude pööramisega ei nõustu või ühisvara ei jagata. Elatiskokkuleppe tagasivõitmise kaudu ei

saa hagejal olla täitemenetluses parem positsioon kui siis, kui elatiskokkulepet ei oleks sõlmitud,

st ka tagasivõitmisel tuleb ühisvara jagada.

41. Kui täitemenetluses on sissenõue pööratud ühisvarale ja ühisvarasse kuulunud raha makstud

kolmandale isikule, siis on ka tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud tehingu tagasitäitmise

eelduseks ühisvara jagamine.

41.1. Kui täitemenetluses ühe abikaasa vastu kantakse abikaasade ühisvaras olev raha teise abikaasa

kontole, ei muutu raha ülekandmisel selle õiguslik seisund ühisvarana ning võlgnikust abikaasa muu

võlausaldaja saab sellele jätkuvalt pöörata sissenõude jagamisega. Riigikohus on ka varem leidnud, et

ühisvaras oleva raha kandmine ühe abikaasa kontolt teisele ei muuda vara õiguslikku seisundit (vt ka

Riigikohtu 12. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 16). See kehtib vähemasti

eelduslikult ka siis, kui raha ülekandmise aluseks on abikaasade vaheline kokkulepe, mille järgi üks

abikaasa on kohustatud teise kasuks raha maksma, st ka sel alusel raha ülekandmisel jääb see

eelduslikult ühisvaraks. Elatise maksmise kokkuleppe täitmiseks ühisvaras oleva raha ülekandmine

teisele abikaasale abikaasade ühise ülalpidamiskohustuse täitmiseks lapse ees kolleegiumi arvates

raha õiguslikku seisundit ühisvarana ei muutnud.

Seega ei ole teise abikaasa kontole kantud rahale sissenõude pööramiseks vaja ülekandmise aluseks

olevat lepingut iseenesest kehtetuks tunnistada, sest ühisvara jagamist saab TMS § 14 lg 2 alusel

nõuda ka elatiskokkulepet kehtetuks tunnistamata.

41.2. Kui ühisvarast raha saanud abikaasa korraldusel maksti raha otse kolmandale isikule, ei ole

sellelt abikaasalt võimalik ainuüksi ühisvara jagades raha (mida tal ei ole) välja mõista, ilma et

tunnistataks kehtetuks raha maksmise aluseks olev abikaasade vaheline tehing (vt ka otsuse p-d 35-

37). Praegusel juhul kanti raha kostja II soovil lapse kontole.

Kui ühisvaraks olnud sissetuleku arvel on täidetud abikaasade ühiseid või ühe abikaasa kohustusi

ning neid kohustusi tekitanud tehingud on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud, tuleb selleks,

et kohustuste täitmiseks üleantut TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi sissenõudja kasuks

kohtutäiturile välja mõista, jagada alusetust rikastumisest tulenev tagasinõudeõigus (eelkõige nõuded

VÕS § 1032 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi) või muu hüvitise saamise õigus (nt VÕS § 1032 lg 1

teine lause, § 1033 lg 2) kui ühisvara. Sissenõudja kasuks kohtutäiturile saab tagasivõitmisel välja

mõista üksnes võlgnikust abikaasale ühisvara jagamise tulemusel jääva tagasinõude osa,

st eelduslikult poole.

42. Eelneva põhjal ei ole ühisvara jagamata alust tagasivõitmisel tagasitäitmise nõuet rahuldada, kui

kostjalt I saadud raha oli ühisvara. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha, kas elatiskokkuleppe

alusel makstud raha oli kostjate ühisvara.

Kolleegium märgib, et sissenõudjal võib puududa tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi,

kui tagasivõitmise nõudega koos ei esitata ühisvara jagamise nõuet, mis võimaldaks sissenõudja

rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga

üleantud varast (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15).

Praegusel juhul on see huvi elatiskokkuleppe kehtetuks tunnistamise vastu kolleegiumi arvates siiski

olemas. Seda põhjusel, et elatiskokkulepe on suunatud perioodiliste maksete tegemisele ka tulevikus

ja hagejal on õiguslik huvi saavutada vähemasti tulevaste elatismaksete piiratus seadusjärgse

miinimumiga koos võimalusega ülejääva summa arvel ka enda nõudeid rahuldada. Lisaks on raha

väljamõistmise nõue hagi rahuldamata jätmise osas kostja II vastu juba osalt jõustunud otsusega

lahendatud.

43. Kui kostja I arestitud töötasu nõude ja selle arvel kostja II kasuks tehtud maksete näol oli tegu

ühisvaraga ja hageja ei ole nõudnud ühtlasi ühisvara jagamist, tuleb raha väljanõudmise nõue ka seni

lahendamata osas jätta rahuldamata.

Kuna kohtud ei ole varem selgitanud hagejale kostjate ühisvara jagamise hagi esitamise vajadust,

tuleb asi saata tagasi lahendamiseks maakohtule, kus hagejale tuleb tagada sama menetluse raames

ühisvara jagamise hagi esitamise võimalus. Kostjad omakorda võivad esitada ka ise nõude oma

ühisvara teistsuguseks jagamiseks (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

74-16, p 22.5).

Kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.

Kuna ringkonnakohus tühistas hagi tervikuna rahuldanud maakohtu otsuse ka kostjalt II raha

väljamõistmise osas, jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse selles osas muutmata, kuid saadab asja

uueks läbivaatamiseks maakohtule.

IV

44. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse uueks läbivaatamiseks maakohtule,

jätab kolleegium menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174

lg 6 alusel maakohtu otsustada. See hõlmab ka kostja I osalust menetluskulude kandmisel.

45. Kostja II kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu