3-1-1-10-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-10-17

Otsuse kuupäev

25. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Paavo Randma ja Lea Kivi

Kohtuasi

S.S väärteoasi liiklusseaduse § 236 lg 1 ja § 223 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2016. a otsus väärteoasjas

nr 4‑16‑6468

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

S.S kaitsja vandeadvokaadi abi Artur Maljukov

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

29. märts 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2016. a otsus ja saata väärteoasi uueks arutamiseks Tartu

Maakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt S.S kasuks välja 396 (kolmsada üheksakümmend kuus) eurot, sealhulgas

käibemaks 66 (kuuskümmend kuus) eurot, valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri ametnik koostas 25. juulil 2016 väärteoprotokolli, mille kohaselt S.S ei

veendunud 16. juulil 2016 mootorsõidukiga parkimiskohalt liikuma hakkamisel manöövri ohutuses, mistõttu sõitis külje

pealt sisse ees pargitud sõidukile, põhjustades selle sõiduki vasakpoolse taganurga kahjustamisega varalise kahju. S.S

osales mootorsõiduki juhina liiklusõnnetuses, kus tekitas varalise kahju, jättis välja selgitamata kahju saaja ja nimetamata

varalise kahju eest vastutava isiku, lahkus sündmuskohalt ning ei teatanud liiklusõnnetusest politseile. Nii tegutsedes rikkus

S.S liiklusseaduse (LS) § 33 lg 2 p 8, § 169 lg 4 p 4 ja § 169 lg 5 nõudeid ning pani toime LS § 223 lõikes 1 ja § 236

lõikes 1 sätestatud väärteod.

2. Kohtuvälise menetleja 23. augusti 2016. a otsusega karistati S.S LS § 236 lg 1 alusel rahatrahviga 35 trahviühikut ja

LS § 223 lg 1 alusel rahatrahviga 35 trahviühikut, kokku 70 trahviühikut, s.o 280 eurot.

3. Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi abi Artur Maljukov esitas 6. septembril 2016 Tartu Maakohtule

kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles palus kohtuvälise menetleja otsuse tühistada ja väärteomenetluse

lõpetada väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 või § 30 lg 1 alusel.

4. Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2016. a otsusega kohtuvälise menetleja otsus tühistati ja väärteomenetlus lõpetati S.S

suhtes VTMS § 29 lg 1 alusel.

4.1. Kohus ei nõustunud kaebuse väitega, et väärteomenetluse alustamiseks puudus ajend ja alus: asjas on tuvastatud, et

tunnistaja P. K. kuulis sõidukite kokkupõrkele iseloomulikku heli ja seejärel nägi ühte autot liikumas parkimiskohalt välja.

Samuti ei nõustunud kohus väidetega, et liiklusõnnetuse asjaolud ei olnud menetlusdokumentides nõuetekohaselt

fikseeritud ja et kohtuväline menetleja on jätnud tegemata kõik võimaliku tõendite kogumiseks.

4.2. Kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olevaid ja kohtuistungil uuritud tõendeid kogumis hinnates jõudis kohus

järeldusele, et menetlusalusele isikule väärteoprotokollis etteheidetud tegu ei ole tõendatud, mistõttu tuleb väärteomenetlus

väärteokoosseisu puudumise tõttu lõpetada.

4.3. Vaidlus on selles, kas parkimiskohalt lahkudes riivas menetlusaluse isiku juhitud sõiduk tema ees parkinud autot ja

kas sõidukitel tuvastatud vigastused on tekkinud parkimiskohalt väljasõidu ajal. Maakohus vastas neile küsimustele eitavalt.

Kohtu hinnangul ei tõenda fototabelilt nähtuvad jäljed sõidukitel seost menetlusaluse isiku tegevuse ja sõidukitel olevate

jälgede vahel. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt tema sõidukil vigastusi ei ole. Kohtuistungil antud tunnistaja P. K.

ütluste järgi ei ole fotodelt silmanähtavaid vigastusi näha. Tunnistaja R. R-i ütluste kohaselt ei tea ta tema kasutuses olnud

sõidukile tekitatud kahju suurust.

4.4. Maakohus ei kahelnud tunnistaja P. K. ütlustes, kes asus sõidukite parkimiskoha läheduses, kuulis sõidukite

kokkupõrkele iseloomulikku häält ja nägi seejärel parkimiskohalt väljasõitvat sõidukit, tehes nii järelduse, et liikuma

hakanud sõiduk põhjustas liiklusõnnetuse. Küll aga tekkis kohtul kahtlus, et samal ajal aset leidnud rahvarohke sündmuse

tõttu ei pruukinud tunnistaja nähtu ja kuuldu olla omavahelises objektiivses seoses, ning seeläbi kahtles kohus selleski, et

tunnistaja kuuldud heli põhjustas liikuma hakanud sõiduk. Seda kahtlust kinnitavad ka sõidukitest tehtud fotod, millelt

nähtub, et sõidukitel tuvastatud jäljed ei seostu omavahel.

4.5. Viimaks ei nõustunud maakohus kohtuvälise menetleja otsuses tooduga ka osas, milles kohtuväline menetleja

keeldus väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamisest. Määrates isikule karistuseks rahatrahvi 1/10 ulatuses

sanktsioonis lubatud määrast, on kohtuväline menetleja pidanud isiku süüd väikseks. Kuna tahtluse astet ei ole kohtuvälise

menetleja otsuses kindlaks määratud, ei ole välistatud, et tegu oli toime pandud ettevaatamatusest. Fotodelt tuvastatud

sõidukite vigastuste järgi sai kohtuväline menetleja järeldada, et tekkinud kahju ei ole suur. S.S on varem karistamata isik.

Neid asjaolusid kogumis hinnates leidis maakohus, et kohtuvälise menetleja seisukohad otstarbekuse kaalutlusel

väärteomenetluse lõpetamata jätmise kohta ei olnud selged ja arusaadavad.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni kohtuväline menetleja, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja jõustada

kohtuvälise menetleja otsus, kuivõrd S.S on temale süüks arvatud väärteo toime pannud. Seda kinnitab tunnistaja, kelle

ütluste kohaselt kuulis ta vahetult sõiduki kokkupõrkele iseloomulikku häält ja hääle suunas vaadates nägi ta liikuma

hakanud sõidukit, mida juhtis menetlusalune isik ning millest tunnistaja tegi foto. Kassaatori hinnangul on kohus jätnud

põhjendamatult tunnistaja ütlused arvestamata, rikkudes nii oluliselt väärteomenetlusõigust, mis on toonud kaasa ebaõige

kohtuotsuse tegemise. Samuti ei ole kohus sõidukitel olnud vigastuste võrdlemisel arvestanud asjaolu, et mõlemal sõidukil

olid plastpõrkekaitsed, mille puhul esialgsele vormile lähedane kujuvorm võib pärast kokkupõrget tavaliselt suures osas

elastsuse arvelt uuesti taastuda.

6. Kassatsioonivastuses palub menetlusaluse isiku kaitsja jätta kassatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Kaitsja hinnangul ei ole tõendeid kogumis hinnates võimalik jõuda järeldusele, et menetlusalune isik on talle ette heidetud

teod toime pannud, ja väidetava liiklusõnnetuse asjaolud ei ole menetlusdokumentides nõuetekohaselt fikseeritud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegiumi hinnangul väärivad kassatsioonis esitatud tunnistaja ütluste kõrvalejätmist puudutavad argumendid

tähelepanu. Maakohus ei ole selles osas nõutava põhjalikkusega ja jälgitavalt õigeksmõistvat järeldust põhjendanud,

rikkudes nii oluliselt väärteomenetlusõigust.

8. VTMS § 31 lg 1 kohaselt järgitakse väärteomenetluses tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse sätteid,

arvestades väärteomenetluse seadustikust tulenevaid erisusi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2015. a

otsus väärteoasjas nr 3-1-1-67-15, p 17–19). Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 63 lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus

tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Kohtupraktikas on tõdetud, et tõendi tunnistamine

usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava süüteo tunnust ja et seda kajastust on

võimalik menetluses ka taasesitada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-100-15,

p 16). Tõendi usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel on kohtul võimalik muu hulgas hinnata, kas ütlused on järjepidevad

või sisaldavad vasturääkivusi, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlustes on lahknevusi

kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab

tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3‑1‑1‑25‑15, p 8). Seejuures peab kohtuotsusest nähtuma, kuidas on kohus neid

hindamiskriteeriume järginud ja millele tuginevalt on ta lugenud mõne tõendiallika ütlused ebausaldusväärseks ning jätnud

need tõendikogumist välja. Ühtlasi tuleb olukorras, kus kohus loeb tunnistaja ütlused usaldusväärseks vaid osaliselt,

veenvalt põhjendada, millised konkreetsed asjaolud võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada (nt otsus nr 3-1-1-

25-15, p 7) ja sõna-sõna-vastu-olukorras peab kohtuotsuse põhistus olema eriti põhjalik ning veenev (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48‑11, p 15).

9. Sisuliselt on maakohus keskse isikulise tõendiallika P. K. ütlused kahe sõiduki kontakti puudutavas osas

tõendikogumist kõrvale jätnud. Seega tulnuks maakohtul põhjendada, miks ta peab nimetatud tunnistaja ütlusi

liiklusõnnetuse toimumise osas ebausaldusväärseteks. Seda põhjendust maakohtu otsusest ei nähtu. Nii jääb kohtulahendi

põhjal arusaamatuks, miks on kohus lugenud tunnistaja ütlused usaldusväärseks muude asjaolude osas, kuid välistanud

nendele tuginemise avariid puudutavas osas. Ka ei ole kohus põhjendanud seda, miks ta peab menetlusaluse isiku ütlusi

usaldusväärsemaks kui tunnistaja omi. P. K. ütlustele mittetuginemist ei ole maakohus seega jälgitavalt põhjendanud.

Seejuures märgib kolleegium, et põhjendatud ei ole välistada tunnistaja ütluste tõepärasus üksnes selle tõttu, et sündmuse

ajal võis esineda segavaid faktoreid, mille mõju tunnistajale ei ole kohus hinnanud. Ka ei saa tunnistaja ebausaldusväärsust

põhjendada sellega, et ta ei pruugi tajuda nähtut ja kuuldut objektiivselt: tunnistaja ülesanne ongi anda ütlusi selle kohta,

mida tema konkreetsel hetkel tajus. Järelikult on maakohus ebaõigesti käsitlenud tunnistaja ütlusi, öeldes, et tunnistaja

kajastab enda nähtut ja kuuldut subjektiivselt.

10. Kohtu mõttekäik peab olema otsuse lugejale jälgitav ja järeldused peavad olema seostatud tuvastatud asjaoludega

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2016. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-93-16, p 17). Praegusel juhul on kohus

esitanud vaid hüpoteetilise väite selle kohta, et tunnistaja ütlused ei pruugi kajastada objektiivseid asjaolusid, mistõttu on

kohus menetlusaluse isiku süüdimõistmise kahtluse alla seadnud ja sellest kahtlusest tulenevalt ta õigeks mõistnud. Millistel

faktidel selline kahtlus põhineb, ei ole kohus selgitanud. Üksnes asjaolu, et tunnistaja ütlused ei riimu üheselt mõne teise

asjas kogutud tõendiga (nt fototabeliga), ei muuda tunnistaja ütlusi aprioorselt ebausaldusväärseks. Ka n-ö riimumata tõend

ei pruugi olla ebausaldusväärne (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14).

Siinkohal kordab kolleegium oma varasemat seisukohta, mille kohaselt tuleb isikulisest tõendiallikast pärineva teabe

usaldusväärsuse hindamisel ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ja võimalikku muutust ajas ehk teisisõnu

seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-

1-1-66-15, p 11). Tunnistaja ütluste järjepidevust ei ole maakohus hinnanud ning seda, et isik oleks enda ütlusi ajas

muutnud, pole tuvastatud. Tõendi arvestamata jätmise põhistuse puudumine kujutab endast väärteomenetlusõiguse olulist

rikkumist VTMS § 150 lg 2 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. märtsi 2016. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-3-16, p

21).

11. Täiendavalt märgib kriminaalkolleegium veel järgmist. Maakohtu otsuses on seatud kahtluse alla kohtumenetluses üle

kuulatud tunnistaja ütluste usaldusväärsus, kusjuures samal ajal selgub kohtuasja materjalidest, et väidetavalt nägi sündmust

pealt veel üks isik, keda ei ole kohtueelselt aga üle kuulatud. Tema ülekuulamist ei ole taotletud ka kohtumenetluses.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda senises praktikas kestvalt toonitanud, et VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud

uurimispõhimõttest lähtudes peab maakohus olukorras, kus kahtluse alla on seatud tõendiallika usaldusväärsus, vajadusel

astuma omal algatusel asjakohaseid samme selle tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimiseks. Nii sätestab VTMS § 125 lg

1 teine lause otsesõnu, et maakohus võib lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda

lisatõendeid. Seega, lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja

otsuse tegemisel, tuleb kohtul vajaduse korral omal algatusel koguda ja kontrollida kohtumenetluse käigus veel lisatõendeid

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2013. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-125-12, p 6). Ka seda põhimõtet ei

ole maakohus praegusel juhul teist tunnistajat välja kutsumata jättes järginud, mida kriminaalkolleegium loeb samuti

väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7, § 175 p-st 2 ja § 150 lg-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2016. a otsuse ning saadab väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks

teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

13. VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb

ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Juhul, kui Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 7 nimetatud

otsuse, mis on olemuslikult võrreldav KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud

KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale

makstud mõistliku suurusega tasu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015. a otsus väärteoasjas

nr 3‑1‑1‑23‑15, p 75). Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse menetlusalusele isikule valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamiseks summas 990 eurot, sh käibemaks 165 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal väärteoasjas kassatsioonile

vastuse koostamiseks ja esitamiseks seitse ning pool tundi. Kolleegiumi hinnangul olid kaitsja tehtud toimingud küll

vajalikud, aga nendeks kulunud aeg põhjendamatult pikk ning seega ei ole taotletav summa mõistliku suurusega.

Kassatsioonivastus kattub valdavas osas kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebusega. Viimase tekstile on

kassatsioonivastuses sisulisi argumente lisatud vaid ca 2 lehekülge (kassatsioonivastuse p-d 10.24–10.36). Seega loeb

kolleegium menetlusaluse isiku huvide Riigikohtus kaitsmisel põhjendatuks õigusabi osutamist kolme tunni ulatuses. Sellest

tulenevalt määrab kolleegium valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuks 396 eurot, sh käibemaks 66 eurot.

VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 186 lg 1 alusel tuleb see summa Eesti Vabariigilt S.S kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

Eerik Kergandberg, Paavo Randma, Lea Kivi