2-15-15437/57 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-15437

Tsiviilasi

OÜ Eurokaev hagi OÜ Trimo Investments vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 25. augusti 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Eurokaev apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

9. mai 2017

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant

(hageja):

OÜ

Eurokaev

(registrikood

11739837), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene

Varul

Vastustaja (kostja): OÜ Trimo Investments (registrikood

11105222), lepinguline esindaja advokaat Tenno Parmas

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 25. augusti 2016 otsus ja teha asjas uus otsus.

2. Rahuldada OÜ Eurokaev hagi OÜ Trimo Investments vastu.

3. Tunnistada täiteasjas nr 084/2015/2275 sundtäitmine lubamatuks.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

5. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus OÜ Trimo Investments kanda.

6. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse

jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Eurokaev (hageja) esitas 15. oktoobril 2015 Tartu Maakohtule hagi OÜ Trimo Investments

(kostja) vastu täitemenetluse täiteasjas nr 084/2015/2275 lubamatuks tunnistamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja A. Altuhhov (laenusaaja) 26. juunil 2007

tarbijakrediidilepingu, mille alusel võttis laenusaaja laenu kokku 300 000 krooni (19 173 eurot

50 senti). Laenulepingu tagamiseks seati hüpoteek OÜ Bellami omandis olnud Viinaköögi

kinnistule Tartumaal Kaagveres. Praeguseks on kinnistu hageja omandis, kes ostis kinnistu koos

seda koormava hüpoteegiga.

Hageja on olnud teadmises, et laenusaaja tasus kostjale kõik laenulepingust tulenevad nõuded.

Kostja oli seda ise laenusaajale kinnitanud. 24. juulil 2015 (ca kuus aastat hiljem) esitas kostja

kohtutäiturile täitmisavalduse laenulepingu täitmiseks ja selle katteks hagejale kuuluva kinnistu

(hüpoteegi) realiseerimiseks.

Hageja taotles sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, kuna tema hinnangul ei ole sissenõudja

arvestus põhjendatud. Kostjale on laenusumma juba mitmekordselt tagasi makstud, lisaks on

ebaõiged ka viivisearvestused. Laenusaaja on võtnud laenu tarbijana (st füüsilise isikuna) ning

krediidivõtmine ei olnud seotud tema majandus- ja kutsetegevusega. Tarbijakrediidilepingu puhul

sätestab võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lg 2 erisused laenusaaja teostatud maksete järjekorras

võrreldes laenulepingu p-s 9.2 sätestatuga, mida ei saa seetõttu pidada kehtivaks lepingupunktiks.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja hinnangul ei ole laenulepingu puhul tegemist

tarbijakrediidilepinguga. Laen oli seotud OÜ Bellami majandustegevuse arendamisega.

Laenulepingu p-st 3.1 nähtub, et laen on sihtotstarbeline ja selle kasutamise eesmärgiks on

äriotstarve. Asjaolu, et laenusaaja võttis laenu seoses OÜ Bellami majandustegevusega, kinnitab

OÜ Bellami omandisse kuulunud kinnistule hüpoteegi seadmine. Laenulepingust tulenevaid

kohustusi on täitnud nii OÜ Bellami ise kui OÜ Bellami osanik ja juhatuse liige R. Lääne. Kostja

ei nõustunud sellega, et laenusaaja on kõik laenulepingust tulenevad kohustused täitnud. Kuna

tegemist ei olnud tarbijakrediidilepinguga, ei kohaldu praegusel juhul VÕS § 415 lg 2.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 25. augusti 2016 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1710 eurot, luges need

tasutuks ja määras, et kostjale tuleb menetluskulud välja maksta hageja 11. aprillil 2016

Rahandusministeeriumi kontole kostja eeldatavate menetluskulude katteks tasutud tagatise 2000

euro arvelt.

Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb praegusel juhul eeldada, et laenusaaja puhul oli tegemist

tarbijaga. Samas leidis maakohus, et tegemist ei olnud tarbijakrediidilepinguga. Kostja

laenuhalduri K. Jaosaare ütlustega koosmõjus asjaoludega, et lepingus oli fikseeritud laenu

kasutamise otstarbena äriotstarve, kohustuste täitmise tagamiseks seati hüpoteek OÜ Bellami

omanduses olnud kinnistule, pärast laenulepingu sõlmimist on laenusaajast saanud OÜ Bellami

juhatuse liige, laenulepingust tulenevate kohustuste katteks on OÜ Bellami ning äriühingu osanik

ja juhatuse liige R. Lääne teinud makseid kokku 230 000 krooni (14 699 eurot 68 senti),

OÜ Bellami majandusaasta aruandes kajastuvad kohustused samas summas, mis laenusaajale

laenuna üle kanti, on tõendatud, et laenuleping ei olnud sõlmitud laenusaaja eratarbimise huvides,

vaid seoses OÜ Bellami majandustegevusega. Kohus hindas K. Jaosaare ütlusi eluliselt

usutavamaks, kui seda olid laenusaaja ütlused. Samuti on K. Jaosaare ütlused osaliselt kooskõlas

ka laenusaaja ütlustega.

Tarbijat kaitsvate sätete kohaldamisel ei tule hinnata üksnes seda, milleks laenu objektiivselt

kasutati, vaid ka seda, mida laenusaaja laenu sõlmimisel laenu eesmärgina nimetas. Maakohtu

hinnangul on K. Jaosaare ütlustega tõendatud, et laenusaaja ja R. Lääne pöördusid kostja poole

esmalt sooviga saada laenu OÜ-le Bellami, kuid kuna kostja laenu juriidilistele isikutele ei

väljastanud, vormistati laenusaajaks A. Altuhhov.

Maakohtu hinnangul on hageja seisukoht VÕS § 403 lg 2 kohaldamise kohta vastuolus tema enda

seisukohaga, mille kohaselt kasutati laenu isiklikuks otstarbeks. Samuti ei saa asja materjalidest

nähtuvalt pidada Mäksa vallas tehtavat arendust laenusaaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse

alustamiseks. Mäksa vallas tehtav arendus oli seotud OÜ Bellami majandustegevusega.

Eelnevast tulenevalt ei kohaldu praegusel juhul VÕS § 415 lg 2. Muude lepingute puhul on

täitmine erinevate kohustuste katteks reguleeritud VÕS §-s 88, mistõttu on täitmine loetud õigesti

esimeses järjekorras kõrvalkulude katteks.

Maakohus leidis, et vastuväide viivisenõudele ning viivise vähendamise taotlus on esitatud

hilinenult. Maakohtu hinnangul saab laenulepingu p-i 6.1, milles oli kokku lepitud viivisemäär 1%

päevas, pidada tüüptingimuseks. Üksnes hageja väite põhjal, et viivisekokkulepe on ilmselgelt

ebamõistlikult kahjustav, ei saa VÕS § 44 järgset eeldust tekkida. Kuna täitemenetlus toimub

üksnes põhivõlgnevuse nõudes ning tulenevalt VÕS § 162 lg-st 3 koosmõjus VÕS § 113 lg-ga 8

ei saa nõuda viivise vähendamist pärast seda, kui viivis on tasutud, ei pidanud kohus võimalikuks

viivise katteks arvestatud summasid vähendada.

Praegusel juhul ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et

nõude esitamine on hea usu põhimõtte vastane. Erandlikuks asjaoluks ei saa pidada üksnes seda,

et laenu tasumist ei nõutud. Nõude esitamine oleks hea usu põhimõtte vastane üksnes juhul, kui

kostja oleks oma vastuolulise käitumisega jätnud laenusaajale mulje, et ta täiendavat tasumist

enam ei nõua. K. Joasaare ütlustest nähtuvalt ei ole kostja kinnitanud, et laenulepingust tulenevad

kohustused on täidetud või, et rohkem tasumist ei nõuta. Laenusaaja ei ole oma ütlustes ka

vastupidist kinnitanud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja rahuldada uue otsusega hagi.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt võttis laenusaaja kostjalt laenu tarbijana

(st füüsilise isikuna) ja laenu võtmine ei olnud kuidagi seotud tema majandus- või

kutsetegevusega. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Tunnistaja K. Jaosaare ütlused pigem

kinnitavad seda, et tegemist oli tarbijakrediidilepinguga. K. Jaosaar on kinnitanud, et kostja

väljastas laenu vaid füüsilistele isikutele ja tegutses kiirlaenufirmana. Laenulepingus on laenu

tagastamise tähtajaks vaid kahekuuline tähtaeg, mis viitab sellele, et kostja ei väljastanud ärilaenu.

Maakohus ei arvestanud hageja viidet VÕS § 421 teisele lausele. Laenulepingu p-s 3.1 sätestatud

laenu otstarve (äriotstarbeline laen) on kunstlik.

Hageja leiab, et laenulepingu tagamine kolmanda isiku kinnistuga ei tõenda seda, et tegemist oleks

tavalaenu, mitte tarbijakrediidiga. Antud tagatise andmises oli lepitud kokku laenulepingus.

Laenusaaja on saanud OÜ Bellami juhatuse liikmeks, kuid seda alles pool aastat pärast

laenulepingu sõlmimist (seega pärast algset laenu tagastamise tähtaega). Kohus peaks keskenduma

laenulepingu sõlmimisele, mitte hilisematele sündmustele.

Hageja selgitab, et OÜ Bellami majandusaasta aruandes kajastatud kohustus ei ole laenusaajalt

saadud laen, vaid see kohustus tulenes OÜ Bellami masinaostust, mis oli müüjale tasumata. Hageja

juhib tähelepanu majandusaasta aruande lisale nr 5.

Kui kohus jõudis järeldusele, et laenuleping sõlmiti seoses OÜ Bellami majandustegevusega, ei

ole sellega tõendatud, et laenu oleks võetud seoses laenusaaja iseseisva majandus- või

kutsetegevusega. Hageja arvates ei saa võrdsustada OÜ Bellami ja laenusaaja majandustegevust.

Laenu võtmise ajal ei olnud laenusaaja OÜ Bellami omanik ega juhatuse liige. Ei ole tuvastatud,

et laenusaaja oleks kandnud kostjalt saadud laenu edasi OÜ-le Bellami. Isegi kui see asjaolu oleks

tuvastatud, ei oleks ikkagi tegemist laenusaaja iseseisva majandus- ja kutsetegevusega. Kui

nõustuda maakohtu järeldusega, et laen võeti seoses OÜ Bellami majandustegevusega, võib

loogiliselt öelda, et sellega on kohus ühtlasi tuvastanud, et laenu võtmine ei seondunud laenusaaja

iseseisva majandus- või kutsetegevusega.

Tarbija kohta sätestatu kohaldamine ei sõltu sellest, kas teine pool teadis või pidi teadma, et

tehingu teeb tarbija. Kui kohus peaks lähtuma K. Joasaare ütlustest, siis arvestades krediidi suurust

(ca 19 000 eurot) kuuluvad VÕS § 403 lg 2 alusel kohaldamisele ikkagi tarbijakrediidi sätted.

Kuna tegemist on tarbijakrediidilepinguga, on kostja võlaarvestus ebaõige.

Hageja on seisukohal, et viivisekokkulepe on VÕS § 42 lg 1 alusel tühine, kuna see on ilmselgelt

ebamõistlikult kahjustav nii tarbijast kui mittetarbijast lepingupoole suhtes. Tarbijakrediidilepingu

puhul sätestab VÕS § 415 lg 2 erisused laenusaaja teostatud maksete järjekorra kohta.

Laenu lõplik tagastamise tähtaeg oli 2. oktoobril 2009, kuid täitmisavaldus on esitatud alles

24. juulil 2015 (ca kuus aastat hiljem). Kostja on oma õigusi kuritarvitanud. Õiguste kaotamise

teooria ei nõua võlausaldajalt vastuolulist käitumist, tähtis on just see, et võlausaldaja ei tee pikema

aja jooksul midagi, kuigi see võimalus tegutsemiseks on olemas.

Samuti pole kostja tõendanud 12 000 krooni suuruse lisalaenu andmist.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Maakohtu 25. augusti

2016 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab OÜ Eurokaev hagi

OÜ Trimo Investments vastu ning tunnistab täiteasjas nr 084/2015/2275 sundtäitmise lubamatuks.

7. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et laenusaaja (A. Altuhhov) võttis laenu

tarbijana. Selles osas on maakohus õigesti tõendeid hinnates asunud seisukohale, et tegemist ei

olnud tarbijakrediidilepinguga.

Kolmanda isiku (laenusaaja) ja kostja vahel on 26. juunil 2007 sõlmitud laenuleping (I kd

tl 9-15). Laenulepingu p-s 3.1 on määratletud laenu kasutamise otstarve ning selle kohaselt on

laenuandja poolt laenusaajale antud laen sihtotstarbeline laen ja selle kasutamise eesmärgiks on

äriotstarve.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades lepingus fikseeritud laenu kasutamise otstarvet, kostja

laenuhalduri K. Jaosaare ütlusi (I kd tl 213), samuti seda, et kohustuste täitmise tagamiseks seati

hüpoteek OÜ Bellami omanduses olnud kinnistule ja laenulepingust tulenevate kohustuste katteks

on OÜ Bellami (I kd tl 172, 173) ning OÜ Bellami osanik ja juhatuse liige Roland Lääne (I kd

tl 174) teinud makseid kokku 230 000 krooni (14 699 eurot 68 senti), on tõendatud, et laenuleping

ei olnud sõlmitud laenusaaja A. Altuhhovi eratarbimise huvides, vaid seoses OÜ Bellami

majandustegevusega. Lisaks eelnimetatud tõenditele tõendab kaudselt seda, et laenusaaja ei

sõlminud 26. juunil 2007 laenulepingut tarbijana, ka pärast laenulepingu sõlmimist laenusaaja

saamine OÜ Bellami juhatuse liikmeks ning OÜ Bellami majandusaasta aruandes kohustuste

kajastamine samas summas, millises laenusaajale laenuna laenulepingu alusel anti.

8. Õige ei ole siinkohal hageja väide, et laenu võtmine ei olnud seotud laenusaaja

majandustegevusega ning seetõttu on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Laenusaaja poolt kostjalt

võetud laenu kasutati OÜ Bellami majandustegevuses ning asjaolu, et laenusaaja ei olnud

laenulepingu sõlmimise ajal formaalselt ei osaühingu juhatuse liige ega osanik, ei välista laenu

kasutamist tema majandustegevuses, mida ta teostas OÜ Bellami vahendusel.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, mille kohaselt laenu tagastamise kahekuuline tähtaeg

viitab sellele, et kostja ei väljastanud ärilaenu, vaid sõlmis lepingu tarbijaga. Lühike laenu

tagasimaksmise tähtaeg pigem viitab sellele, et tegemist ei olnud tarbijakrediidilepinguga, vaid

majandustegevuse läbiviimiseks võetud laenuga.

9. Hageja väite kohaselt ei arvestanud maakohus tema viidet VÕS § 421 teisele lausele, mille

kohaselt tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist

püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega. Siinkohal tugineb hageja väitele, et

laenulepingu p-s 3.1 sätestatud laenu otstarve (äriotstarbeline laen) on kunstlik ning sellise

sõnastusega püütakse kõrvale kalduda tarbijakaitseliste sätete kohaldamisest.

Ringkonnakohus ei nõustu eelnimetatud hageja seisukohaga. Asjas olevate tõenditega

(sh laenuleping, tunnistaja K. Joasaare ütlused, laenu tagasimaksete tegemine OÜ Bellami ning

OÜ Bellami osaniku ja juhatuse liikme Roland Lääne poolt, laenusumma kajastamine OÜ Bellami

majandusaasta aruandes kohustusena) on tuvastatav, et laenusaaja poolt kostjalt võetud laenu

kasutati OÜ Bellami majandustegevuses ning seega ei ole laenulepingu p 3.1 sõnastusega püütud

vältida tarbijakrediidilepingu kohta käivate sätete kohaldamist.

10. Maakohus on õigesti jätnud asjas kohaldamata VÕS § 403 lg 2 ja hageja vastupidine väide on

alusetu.

Tunnistaja K. Joasaare ütlustest ei nähtu, et laenusaaja oleks soovinud saada laenu tema enda poolt

Mäksa vallas tehtavale arendusele, vaid laenu sooviti saada seoses OÜ Bellami äriprojektiga, ning

hageja vastupidine väide on alusetu. Asja materjalidest nähtuvalt ei saa pidada Mäksa vallas

tehtavat arendust laenusaaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks. Lähtudes

eeltoodust on ebaõige hageja seisukoht, et kohaldamisele kuulub VÕS § 403 lg 2.

Kuna ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, siis ei kohaldu ka VÕS

§ 415 lg 2, vaid kohaldub VÕS § 88 lg 8.

11. Alusetu on hageja väide kostjapoolse õiguste kuritarvitamise kohta seeläbi, et laenu lõplik

tagastamise tähtaeg oli 2. oktoobril 2009, kuid täitmisavaldus on esitatud 24. juulil 2015

(s.o ligikaudu kuus aastat hiljem).

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-128-14 tehtud otsuse p-s 11 selgitanud, et aegumistähtaja

jooksul saab nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel

asjaoludel (vt ka Riigikohtu 29.01.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23; 03.12.2008 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-105-08, p 16; 15.01.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09, p 12; 17.06.2009

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema

võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude

sissenõudmisest loobunud (vt nt Riigikohtu 30.04.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 15).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul selliseid erandlikke

asjaolusid ei esine. Hageja poolt ei ole esile toodud asjaolud, mis annaksid aluse asuda seisukohale,

et kostja käitumine on olnud nõude maksmapanekul hea usu põhimõtte vastane. Kostja on

täitmisavalduse esitanud aegumistähtaja jooksul ning ei ole tõendatud kostja vastuoluline

käitumine, mis oleks jätnud laenusaajale mulje, et kostja täiendavat tasumist enam ei nõua.

Samuti on põhjendamatu hageja seisukoht, et kostja pole tõendanud 12 000 krooni suuruse

lisalaenu andmist. Ringkonnakohus leiab, et tõendatud on asja materjalidega laenusaajale

12 000 krooni suuruse lisalaenu andmine ning see kajastub ka võlaarvestuses. Laenusaaja ja kostja

vahel on 04.11.2008 sõlmitud laenulepingu lisa nr 7 (I kd tl 28), milles on pooled fikseerinud

täiendava laenu saamise.

12. Samas ringkonnakohus nõustub hageja väitega, et viivisekokkulepe (laenulepingu p 6.1),

milles on kokku lepitud viivisemääras 1% päevas, on tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 alusel tühine,

kuna see on ilmselgelt ebamõistlikult kahjustav nii tarbijast kui mittetarbijast lepingupoole suhtes.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 5.1 asunud seisukohale,

et hageja vastuväide viivisenõudele ning viivise vähendamise taotlus on esitatud hilinemisega,

kuid samas on maakohus otsuse p-des 5.2 ja 5.3 võtnud seisukoha väidetavalt hilinemisega esitatud

vastuväite ja taotluse kohta.

Asja materjalide kohaselt on kostja esitanud maakohtule parandatud võlaarvestuse 20.05.2016

(I kd tl 187-188). Maakohtu istung on toimunud 30.05.2016 ning kohus määras, et poolte vaidlused

toimuvad kirjalikus menetluses (I kd tl 214). Maakohtu istungil on hageja vastu vaielnud viivise

nõudele, leides, et viivise suurus on hea usu põhimõtte vastane, samuti on vaidlustanud hageja

viivisemäära. Samas ei ole maakohus kohtuistungil täpsustanud, milles täpselt seisneb hageja

vastuväide viivise osas. Seega iseenesest ei ole hageja, esitades kirjalikus kohtuvaidluses

viivisekokkuleppe tühisuse väite ja taotledes viivise vähendamist, esitanud uusi väiteid ja taotlusi.

Pigem saab maakohtule ette heita TsMS §-de 400 ja 401 rikkumist, sest on lõpetanud asja sisulise

arutamise ilma, et oleks igakülgselt menetlusosaliste seletustes esitatud asjaoludele võimaliku

õigusliku hinnangu andmist. Seetõttu on maakohus õigustatult võtnud vaidlustatud otsuses

seisukoha hageja poolt kirjalikus kohtuvaidluses esitatud viivisekokkuleppe tühisuse ja viivise

vähendamise nõudes, kuid samas oleks maakohus pidanud TsMS § 437 kohaselt asja arutamise

uuendama, sest kostjale ei olnud antud võimalust esitada omapoolseid vastuväiteid seoses

viivisekokkuleppe tühisusega. Arvestades asjaolu, et kohtuistung toimus 30.05.2016 ja maakohus

on vaidlustatud otsuse teinud 25.08.2016, oli kohtul piisavalt aega selleks, et kõrvaldada

menetluses tehtud viga ja uuendada asja arutamine. Selline maakohtu käitumine on vastuoluline.

Ringkonnakohus

leiab,

et

kuna

maakohus

on

hageja

vastuväidet

viivisenõudele

(viivisekokkuleppe tühisus) ning viivise vähendamise taotlust menetlenud ning kostjal on olnud

võimalik esitada omapoolsed vastuväited, siis kontrollib ringkonnakohus muuhulgas maakohtu

seaduslikkust ja põhjendatust ka eelnimetatud osas.

12.1. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise

viisi, lepingupoole huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimustega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaal teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Tüüptingimuste tühisust ja sellega seotud

asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.

VÕS § 42 lg 3 annab loetelu tüüptingimustest, mis on seadusest tulenevalt tühised

tarbijalepingutes. Riigikohus on asunud VÕS § 36 lg-le 3 tuginedes seisukohale, et

võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon, sh VÕS § 42 lg 3, laieneb ka majandus- või

kutsetegevuses sõlmitud lepingutele (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-

06, p 18).

Riigikohus on 18. detsembri 2014 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14 p-s 11 leidnud, et

„Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks kehtestab VÕS § 42 lg 3.

Nimetatud lõikes ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes

ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine. Samas sätestab VÕS § 42 lg 3 p 5 mh, et

ebamõistlikult kahjustav on tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma

kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi,

ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. Kolleegiumi

arvates on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik

järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt

kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel.“

Riigikohus on korduvalt leidnud (vt näit Riigikohtu 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-

05 p 24), et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine

tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses

sätestatud ulatuses ja eeldustel.

12.2. VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus,

mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis

eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega tuleb VÕS § 44 kohaselt majandus-

või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need

on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. Järelikult tuleb kohtumenetluses majandus- või

kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse

kasutajal lükata ümber VÕS § 44 eeldus.

Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks

tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks

üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida

eeldus, mille tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui

tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav.

12.3. Praegusel juhul, arvestades laenulepingu p-s 6.1 kokkulepitud viivisemäära, on viivisemäär

aastas 365%, mis on selle suurust arvestades ilmselgelt ebamõistlikult kahjustav ka

majandustegevuses sõlmitud tehingu poole suhtes. Seega laenulepingu p-s 6.1 sisalduv kokkulepe

viivise määra kohta vastab VÕS § 42 lg 3 p 5 tunnustele ja on seega tühine.

Kuna tüüptingimusena kokkulepitud viivisemäär on ebaproportsionaalselt suur ja seetõttu tühine,

siis on kostjal võimalik nõuda laenusaajalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Seega on õige

hageja seisukoht, et kostja poolt maakohtule esitatud võlgnevuse arvestus on ebaõige, kuna

sisaldab viivist arvetatuna lähtuvalt tühisest laenulepingu p-st 6.1.

13. Kostja on esitanud maakohtule täpsustatud võlgnevuse arvestuse (I kd tl 187 - 188). Kuna

laenulepingu p-s 6.1 kokkulepitud viivisemäära on tühine ja asemele astub seaduses sätestatud

viivisemäär, siis kostja poolt esitatud võlgnevuse arvestus muutub.

Võlgnevuse arvestamisel lähtub ringkonnakohus I kd tl 187 - 188 asuvast kostja võlgnevuse

arvestusest ja kasutab viivisekalkulaatorit ning arvestuse käik on järgmine:

02.03.2008 – põhiosa 300 000 krooni (19 173,49 eurot);

05.03.2008 – viivis 2 päeva eest 11,53 eurot (180,41 krooni); viivise katteks tasutud kokku

6000 krooni, seega põhiosa katteks läheb 5819,59 krooni (6000-180,41=5819,59);

02.05.2008 – põhiosa 294 180,41 krooni (18 801,55 eurot), s.o 300 000 – 5819,59=294 180,41;

22.05.2008 – viivis 19 päeva eest 107,36 eurot (1639,82 krooni); viivise katteks tasutud kokku

57 000 krooni, seega põhiosa katteks läheb 55 320,18 krooni (57 000-1639,82=55 320,18);

02.08.2008

–

põhiosa

238 860,23

krooni

(15 265,95

eurot),

s.o

294 180,41

–

55 320,18=238 860,23;

15.08.2008 – viivis 12 päeva eest 55,06 eurot (861,50 krooni); viivise katteks tasutud kokku

36 000 krooni, seega põhiosa katteks läheb 35 138,50 krooni (36 000-861,50=35 138,50);

02.10.2008 – põhiosa 47 721,73 krooni (3049,97 eurot), s.o 238 860,23 – 35 138,50 – 156 000

(tasutud 15.08.2008)=47 721,73;

17.10.2008 – viivis 14 päeva eest 12,83 eurot (200,75 krooni); viivise katteks tasutud kokku

20 160 krooni, seega põhiosa katteks läheb 19 959,25 krooni (20 160-200,75=19 959,25);

02.02.2009 – põhiosa 39 762,48 krooni (2541,29 eurot), s.o 47 721,73 – 19 959,25 +

12 000=39 762,48;

27.03.2009 – viivis 52 päeva eest 34,39 eurot (538,09 krooni); viivise katteks tasutud kokku

81 120 krooni, seega põhiosa katteks läheb 80 581,91 krooni (81 120-538,09=80 581,91).

Kuna põhiosa suurus seisuga 27.03.2009 oli 39 762,48 krooni, siis on makse tegemisega

võlgnevus täielikult kustutatud ning kostjal ei olnud enam nõuet, mida sundtäita.

Lähtudes eeltoodust tuleb tunnistada täiteasjas nr 084/2015/2275 sundtäitmise lubamatuks.

14. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel

jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus kostja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist

TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Üllar Roostoja

Viivi Tomson