3-16-1227/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(7)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.05.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1227

Haldusasi

L.M. kaebus Tallinna Vangla vastu vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 38 360 eurot.

Menetlusosalised

Kaebaja: L.M.

Vastustaja: Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebaja menetluskulu (riigilõiv 750 eurot)

Eesti

Vabariigi

kanda.

Vastustaja

menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 26.06.2017

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule.

Kui

apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib

asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus

kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14

päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest

arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L.M. esitas 21.04.2016 Harku ja Murru Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks (tl

14-17) nõudes vanglalt 38 360 euro suurust hüvitist ajavahemikel 13.09.2010–14.08.2013,

18.08.2013–06.01.2014

ja

03.02.2014–21.04.2016

inimväärikust

alandavate

kinnipidamistingimustega tekitatud kahju eest.

2. Harku ja Murru Vangla tagastas 19.05.2016 otsusega 5-9/16/42-4 L.M. taotluse ajavahemiku

13.09.2010–20.04.2013. Muus osas (s.t ajavahemikku 21.04.2013–21.04.2016 puudutavas osas)

jättis vangla nõude rahuldamata.

3. 20.06.2016 esitas L.M. Tallinna Halduskohtule kaebuse Harku ja Murru Vangla poolt

ajavahemikel 13.09.2010–14.08.2013, 18.08.2013–06.01.2014 ja 03.02.2014–21.04.2016

2(7)

mitterahuldavates tingimustes kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Kaebusele oli lisatud ka menetlusabi taotlus.

4. Tallinna Halduskohtu 06.07.2016 määrusega rahuldas kohus L.M. menetlusabi taotluse ja

vabastas ta riigilõivu 750 euro tasumisest.

5. Tallinna Vangla vastas kaebusele 05.08.2016 ning täpsustas, et Harku ja Murru Vangla

Tallinna Vanglaga liitmisest tulenevalt on vastustajaks Tallinna Vangla. Vastustaja taotles ka

kaebuse osalist tagastamist.

6. 28.03.2017 määrusega jättis kohus L.M. hüvitamisakebuse osas, milles see puudutab Harku ja

Murru Vangla kinnipidamistingimusi ajavahemikul 13.09.2010 – 20.04.2013 ning osas, milles

see on seotud tema „turvalisuse ohustamisega“ läbi vaatamata. Määrus on jõustunud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht:

7. Kaebaja leiab, et vastustaja on rikkunud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) artiklit 3 ning nõuab väärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja hinnangul koheldi teda Harku ja Murru Vanglas

ebainimlikult, kuna ta pidi viibima kambris, kus vabaks liikumiseks oli u 1-1,5 ruutmeetrit

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta. CPT 30.05.2015 raporti kohaselt peaks olema isiklik ruum

vähemalt 4 ruutmeetrit. Lisaks puudusid vanglas „inimlikud ja piisavad“ pesemisvõimalused,

kuna kambris puudus tualett ja kraanikauss ning hommikuste hügieenitoimingute jaoks oli liiga

vähe tualette ja kraanikausse. 70 isiku kohta oli vaid 3 kraanikaussi, 3 tualetipotti ja 1 bidee,

mistõttu olid hommikused hügieeniprotseduurid tõeliseks katsumuseks.

8. Kaebaja väitel on kambri nr 112 suurus 13,90 m2, mitte aga 14,90 m2, nagu väidab vastustaja.

Vastustaja seisukoht:

9. Tallinna Vangla vaidleb kaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata.

10. Kinnipeeturegistri andmetel on kaebuse esitaja viibinud Harku ja Murru Vanglas

süüdimõistetuna eluosakonnas. Vaidlusalustel perioodidel viibis kaebaja kambris nr 112. Kambri

nr 112 suuruseks on 14,90 m2 ning maksimaalseks täituvuseks kaebaja kambris viibimisel on

olnud 4 isikut. Seega ei olnud vaidlusalusel perioodil kaebajale kordagi tagatud elukambrites

vähem kui 3 m2 isiklikku pinda.

Kaebaja viibis kogu perioodi avatud eluosakonnas, kus kambrite uksed olid päeva vältel

lukustamata. Samuti oli kaebajale kogu perioodi vältel tagatud võimalus tunniajaseks värskes

õhus viibimiseks ja jalutamiseks (VangS § 55 lg 2) ning võimalus vähemalt korra nädalas

külastada graafiku alusel vangla territooriumil paiknevat spordisaali (VangS § 55 lg 1).

Tualettruum paiknes Harku ja Murru Vanglas osakonna koridoris asuvas pesuruumis, mistõttu ei

saanud kambri suurust muuta WC-alune pind.

11. Harku ja Murru Vanglas paiknesid pesuruumid, kus oli kinnipeetavate kasutuses kolm

tualetti, kolm kraanikaussi ja bidee, väljaspool kambrit, osakonna koridoris. Pesuruum oli

varustatud sooja ning külma veega. Öisel ajal oli kinnipeetavatel võimalik kambrites paikneva

kella abil valvurile märku anda soovist pesuruumi külastada ning seda võimaldati viivitamatult.

3(7)

Päeva jooksul olid kambrite uksed avatud ning kinnipeetavatel oli võimalik vastavalt oma soovile

ka pesuruumi külastada.

12. Harku ja Murru Vangla naiste osakonnas kehtinud päevakava kohaselt oli hommikuste

hügieeniprotseduuride teostamiseks ette nähtud 45 minutit (kell 6:10 – 6:55) ning selle aja vältel

oli võimalik kõigil osakonnas viibijatel vastavalt soovile pesuruumi külastada. Vangla on

varasemalt kontrollinud hügieenitoiminguteks vajaminevat aega ning taganud päevakavast

lähtudes, et kõigil isikutel oleks piisavalt aega hommikusi hügieeniprotseduure teostada. Vanglale

teadaolevalt ei ole esinenud olukordi, kus mõnel kinnipeetaval oleks jäänud soovitud protseduurid

teostamata, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et vangla poolt tagatud võimalused ei olnud

piisavad.

13. Arvestades kaebajale tagatud vangistustingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid

taotluse esitajale kannatusi põhjustada saanud.

Kambrites, milles taotluse esitaja viibis, olid osaliselt avatavad aknad, mis võimaldasid ruume

hõlpsasti ventileerida. Akende olemasolu tagas ühtlasi kambrites loomuliku valgustatuse.

Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes valgustid ning kambriukse kohal olev

öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites osaliselt loomulik ning osaliselt

sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem, soojade ilmade

esinemisel väljastati vangla poolt lisaks ventilaatoreid. Duši kasutamist võimaldati vähemalt ühel

korral nädalas, töötavatel kinnipeetavatel oli võimalik pärast iga tööpäeva lõppu

pesemisvõimalust kasutada. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vanglas viibival

isikul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00

kehtis kinnipidamisasutuses öörahu, seega oli tagatud, et iga vanglas viibiv isik saaks korralikult

välja puhata.

Vanglas viibivatele isikutele oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja

suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühi- ja pikaajalised kokkusaamised).

Iga nädal oli võimalus laenutada Harku ja Murru Vangla raamatukogust raamatuid, samuti

väljastas vangla ajalehti. Soovi korral oli vanglateenistuse vahendusel võimalik mõistlikus

koguses tellida isiklikke ajalehti või ajakirju. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid,

televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Toitlustamise kolm korda päevas

tagas vangla. Sisseoste võimaldati vanglas viibivatel isikutel sooritada reeglina kaks korda kuus

vangla kaupluse vahendusel. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda

individuaalselt vangla kaplaniga ja osaleda jumalateenistustel, samuti olid vanglas viibivate

isikute käsutuses vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal.

14. L.M. on osalenud riigikeele õppes ning olnud järjepidevalt tööga hõivatud ajavahemikus

23.09.2010 – 03.05.2016. Kinnipeeturegistri sissekannete kohaselt on L.M. osalenud 2013.aastal

ka vangla poolt pakutavas käsitööringis ning arvutikursustel (loobus, kuna kaasõppijad ei olnud

kaebaja hinnangul sobilikud) ja inglise keele õppes. Kinnipeeturegistri sissekannetest nähtub

ühtlasi, et L.M. on osalenud õigeusu kiriku teenistustel vastavalt nende toimumisele.

15. Kaebajale on olnud tagatud vähemalt minimaalsetele nõuetele vastav isiklik ruum elukambris

ning tagatud on olnud ka ulatuslikud liikumisvõimalused väljaspool kambrit ja osalemine

hõivetegevuses vastavalt kaebaja soovidele. Vangla tegevus on olnud õiguspärane ning

asjaoludest ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tagajärjel tekkinud mittevaraline kahju.

4(7)

KOHTU PÕHJENDUSED

16. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

17. Justiitsminister võttis 12.04.2016 vastu määruse nr 13 „Vanglatega seotud justiitsministri

määruste muutmine ja kehtetuks tunnistamine“, mille § 11 p-ga 1 tunnistas kehtetuks oma

30.11.2010 määruse nr 43 „Harku ja Murru Vangla põhimääruse kehtestamine” ning § 11 p-ga 2

oma 19.12.2013 määruse nr 44 „Harku ja Murru Vangla teenistujate koosseis“. Määruse nr 13 §-

ga 2 muudeti justiitsministri 06.12.2001 määrust nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ ja §-ga 3

justiitsministri 24.01.2007 määrust nr 5 „Tallinna Vangla teenistujate koosseis”. Määruse

seletuskirjast nähtuvalt liidetakse vanglad 01.06.2016 ja samal ajal lõpetatakse Harku valla

territooriumil paiknevate hoonete kasutamine; ühendatud vangla hakkab kandma nimetust

„Tallinna Vangla“. Eeltoodust tuleneb, et kuigi kahju hüvitamise nõue oli esitatud Harku ja Murru

Vanglale ning vaidluse all on kinnipidamistingimused Harku ja Murru Vanglas, on

kohtumenetluses vastustajaks Tallinna Vangla ehk nõue on esitatud õige avaliku võimu kandja

vastu.

18. L.M. nõuab mittevaralise kahju hüvitamist.

Kaebaja leiab, et kahju tekitati talle tema hoidmisega Harku ja Murru Vangla ülerahvastatud

kambris. Lisaks, kuna kambris puudus tualett ja kraanikauss ning kambriväliseid tualette ja

kraanikausse oli ebapiisavalt põhjustas see piinavaid ja väljakannatamatuid olukordi hommikuste

hügieenitoimingute ajal.

19. Kuivõrd muude ajaperioodide ning ka kaebaja „turvalisuse ohustamise“ osas jäeti kaebus läbi

vaatamata, on vaidluse all kinnipidamistingimused ajavahemikel 21.04.2013-14.08.2013;

18.08.2013-06.01.2014 ja 03.02.2014-21.04.2016.

Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli vaidlusalustel perioodidel paigutatud kinnipeetavana

Harku ja Murru Vanglasse. Samuti puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibis kogu perioodi vältel

ühes ja samas kambris (kamber nr 112). Kuna kamber asus nn avatud eluosakonnas, ei ole vaidlust

ka selles, et kaebajal oli kogu päeva vältel võimalus viibida soovi korral ka kambrist väljaspool,

sh kasutada pesemisvõimalusi ja tualetti, mis asusid väljaspool kambrit. Puudub vaidlus, et lisaks

igapäevasele vähemalt 1-tunnisele jalutuskäigule värskes õhus oli kaebajal võimalik iganädalaselt

külastada spordisaali ning muude vangla kirjeldatud tegevusvõimaluste kättesaadavuse üle.

Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on L.M.le taganud inimväärikust arvestava

kambripinna. Seejuures leiab kaebaja, et kambri nr 112 suurus on vangla väidetud 14,90 m2

asemel hoopis 13,90 m2. Lisaks vaidlevad pooled selle üle, kas Harku ja Murru Vangla tingimused

(pesemisvõimalused, tualettide arv) hommikusteks hügieenitoiminguteks vastasid inimväärikuse

tagamise nõudele.

20. Kohus käsitleb esmalt kaebaja väiteid seoses ebapiisava põrandapinnaga ja siis võtab

seisukoha muude väidete osas.

21. Kaebaja on seisukohal, et Harku ja Murru Vangla on hoidnud teda inimväärikust alandavates

tingimustes, kus valitses ruumipuudus (vaba põrandapinda isiku oli kohta vaid 1-1,5 m2) ning

liikumisvõimalused olid vähesed.

22. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) arendas lahendis Muršić vs. Horvaatia (p-d 110 ja 124

ning seal toodud viited) edasi mitme kinnipeetavaga kambris kambripinna arvutamise

metoodikat. Suurkoda asus seisukohale, et kambrisisest sanitaarsõlme ei tuleks arvestada kambri

üldpinna hulka. Mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on

hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris mööbli olemasolul tavapäraselt liikuda (p

114).

5(7)

Tallinna Vangla on kohtule esitanud tabeli kambri suuruse ja seal viibinud isikute arvu kohta (tl

35-52). Tõenditest nähtub, et tegemist oli kambriga, mille koosseisu tualettruum ei kuulunud.

Kuivõrd käesoleval juhul viibis kaebaja kambris, kus tualettruumi ei olnud, ei oma tualettruumi

pindala kaebuse lahendamisel tähtsust.

23. EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda

kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks

(Muršić vs. Horvaatia, p-d 110 ja 124 ja seal toodud viited). Kui põrandapinda kinnipeetava kohta

on 3–4 m2, jääb ruumiaspekt kaalukaks, kuid kinnipidamistingimuste inimväärikuse hindamisel

tuleb seda arvestada koos teiste kinnipidamistingimustega nagu võimalus viibida värskes õhus,

loomulik valgus, õhk ja ventilatsioon kambris, kambri temperatuur, privaatne tualetikasutamise

võimalus, kohased hügieenitingimused (samas, p-d 106 ja 139). Kui aga ruumi ühe kinnipeetava

kohta on mitmekohalises kambris üle 4 m2, siis tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art-le 3

vastavust kontrollida lähtuvalt teistest kinnipidamistingimustest kogumis (samas, p 140 ja seal

toodud viited).

Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 kohaselt tuli kuni 31.12.2013 kinnipeetavale kambris

tagada 2,5 ruutmeetrit põrandapinda ja alates 01.01.2014 kehtiva redaktsiooni kohaselt vähemalt

3 ruutmeetrit.

Kaebaja viidatud Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise

Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raport ei ole õiguslikult siduvaid norme ettenägev

dokument, vaid sisaldab ettepanekuid ja soovitusi kinnipidamistingimuste kohta.

24. Nähtuvalt Tallinna Vangla poolt esitatud tabelist (tl 43-52) viibis kaebaja vaidlusalustel

ajavahemikel kambris, kus kõikide päevade jooksul oli kaebajale tagatud arvestuslik põrandapind

rohkem kui 3 m2 (varieerudes vahemikus 3,73 – 7,45 m2). Kohus leiab, et kambri kogupinda ning

ruumis olevate mööbliesemete hulka arvestades oli kaebajal võimalus kambris mõistlikult liikuda,

mistõttu ei ole mööblialust pinda põhjust kambripinna suuruse arvestusest maha arvata või pidada

seda oluliseks liikumist takistanud faktoriks.

Vastustaja esitatud tabelist nähtuvalt on kaebaja viibinud 14,90 m2 suuruses kambris, kus

kinnipeetavaid oli enamasti kolm või neli ning üksikutel päevadel ka kaks (arvestuslikku

põrandapinda inimese kohta oli vastavalt 3,73 m2 (681-l päeval), 4,97 m2 (337-l päeval) või 7,45

m2 (49-l päeval)). Seega oli u 64-l protsendil ajast kaebajale tagatud pind oluliselt suurem kui

kohtupraktikaga kindlaksmääratud miinimumstandard (s.t 3 m2) ning ligemale 36-l protsendil

ajast ületas arvestuslik põrandapind oluliselt 4 m2.

Kohtul puudub põhjendatud alus pidada vastustaja esitatud andmeid kambri suuruse kohta

ebaõigeteks (tl 25, 01.07.2016 vastus; tl 11-13, 19.05.2016 kahjunõude rahuldamata jätmine; tl

43-52 tabel). Vastustaja 24.11.2016 vastuse kohaselt (tl 82) ja L.M. enda väitel (tl 75, kaebuse

täpsustus) mõõtis ta kambri üle, kuid ei ole selgitanud, kuidas ta seda mõõtevahendeid omamata

tegi. Seega ei ole kaebaja väited tõendatud ega usutavad. Kuna kaebaja ei ole kambri suuruse

vaidlustamist mõistlikult põhistanud, ei pidanud kohus, arvestades ka vastustaja selgitusi

vanglakompleksi omandi ülemineku kohta (tl 82), vajalikuks selle asjaolu kohta täiendavat

tõendit koguda. Lisaks on seejuures oluline, et kaebaja ei viibinud vahistatu staatuses ning tema

kamber oli kogu päeva avatud. Asjaolu, et kaebaja ise eelistas viibida kambris ei oma tähtsust,

kuna oluline on vangla poolt reaalaselt tagatud võimaluste (õiguste) olemasolu, mitte nende

kasutamine kaebaja poolt. Võimaluste mittekasutamine oli kaebaja valik.

Kambrisse majutatud kinnipeetavate isikute arv on fikseeritud kinnipeetavate registris

(infosüsteemis) ja on sealt kantud vastustaja koostatud tabelisse.

25. Tallinna Vangla esitatud andmeid arvestades on halduskohtu hinnangul ilmne, et kaebajale

tagatud arvestuslik põrandapind oli piisav ning kooskõlas sel hetkel kehtinud õigusega (VSkE §

6(7)

6 lg 6) ja kohtupraktikaga. Kaebajal oli võimalik päevasel ajal liikuda kambrist väljaspool, sh

jalutuskäigul värskes õhus ning käia tööl. Kaebaja liikumisvõimalused olid enam kui piisavad ja

kambripind ka vahemikus 3-4 ruutmeetrit ei saanud ilmselgelt olla ebapiisav. Muude

olmetingimuste (va tualettide ja kraanikausside vähesus) nõuetekohasuse üle kaebaja ei vaidle.

Seega ei saa nõustuda kaebajaga nagu olnuks kambripind nii väike, et seda võiks pidada

inimväärikust alandavaks.

26. Lisaks väidetavale ruumipuudusele on kaebuse aluseks väide, et hommikused

hügieenitoimingud olid raskendatud ja kujunesid tõeliseks katsumuseks, kuna 60-70

naiskinnipeetava kohta oli üksnes 3 kraanikaussi, 3 tualetti ja 1 bidee ning kambris tualett ja

kraanikauss puudusid.

Kuna kaebaja ei ole täpsemalt kirjeldanud, milles katsumused täpselt seisnesid, siis on võimalik

kaebuse väidetest järeldada, et problemaatiline oli kõigil kinnipeetavatel nii lühikese ajaga (45

min) korralikult hügieenitoiminguid ära teha.

27. Seda, et hommikuste hügieenitoimingute tegemiseks oli kuni 70 kinnipeetava jaoks kasutada

3 kraanikaussi, 3 WC-potti ja 1 bidee on kinnitanud ka vastustaja (tl 25). Vastustaja kinnitusel (tl

33) oli kinnipeetavatele hommikuste hügieenitoimingute tegemiseks ette nähtud 45 minutit ning

selle aja vältel võisid kõik osakonnas viibivad kinnipeetavad vastavalt soovile pesuruume

külastada. Ka selle asjaolu üle vaidlus puudub. Sealjuures on vastustaja märkinud, et aja piisavust

on varasemalt ka kontrollitud ja tagatud päevakavast lähtudes, et kõik saaks hügieenitoimingud

tehtud. Alates 07.01.2015 on pikendatud hommikuste protseduuride aega ka vangla direktori

käskkirjaga. (tl 33, vastustaja vastus)

28. Kehtiv õigus ei nõua kinnipeetava kambris tualeti ja kraanikausi olemasolu ega sätesta täpset

arvu üldkasutatavate kraanikausside ja tualettide kohta. Samas tuleb vanglal tagada nende piisav

arv, et neid oleks võimalik eesmärgipäraselt kasutada ja kinnipeetav saaks hügieeni eest piisavalt

hoolitseda. VangS § 50 lg 1 sätestab kinnipeetavale kohustuse hoolitseda hügieeni eest. Kohtu

arvates tuleneb sellest ka vangla kohustus tagada selleks piisavad võimalused. Vaidlust ei ole

selles, et kaebajale võimaldati duši kasutamist vähemalt VangS § 50 lg-s 2 sätestatud ulatuses.

29. Kuna kaebaja kambris tualett ja kraanikauss puudusid, siis võib pidada eluliselt usutavaks, et

hommikuse hügieeni jaoks oli aeg piiratud ja võis nii suure inimeste hulga tõttu tekitada aeg-ajalt

ebamugavust. Kaebaja ei ole väitnud, et tal jäid hügieenitoimingud vähese aja tõttu tegemata.

Kaebaja ei ole välja toonud konkreetseid (nt terviseseisundiga seotud) põhjuseid, mis oleks

tinginud vajaduse vangla töökorraldust tema suhtes muuta.

Pelgalt ebamugavuste tekkimist ei saa aga pidada inimväärikust alandavaks. Inimväärikuse

alandamise tuvastamiseks peavad negatiivsed mõjud ületama teatud raskusastme. EIK praktika

kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse kindlakstegemisel lähtuda

minimaalse raskusastme künnisest (nt asjas Kuzmin vs Venemaa, kohtuotsus 25.06.2015, avaldus

nr 28917/05). Ka siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused

võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema

kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme.

Vastustaja on 19.05.2016 vastuses kahjunõudele viidanud asjakohasele EIK praktikale (tl 12

pöördel), millest nähtuvalt ei küüni kaebaja poolt väljatoodud ebamugavused (vajadus kiirustada

hügieenitoimingute tegemisega, järjekorras ootamine vm) selle künniseni, millest alates võiks

rääkida inimväärikuse alandamisest. Sealjuures tuleb arvestada, et kaebajal oli ligipääs koridoris

eraldi ruumis asuvatele voolava veega kraanikaussidele ja bideele kogu päeva jooksul. Kohtul ei

ole ka alust eeldada, et kaebajal puudus vabalt juurdepääs tualetile ja kraanikausile töötamise

päevadel. Seega vaatamata hommikustele kitsastele pesemisvõimalustele oli kaebajal võimalik

7(7)

end täiendavalt pesta kogu päeva vältel, juhul kui hommikune pesu jäi aja puudusel ebapiisavaks.

Tualetti saab kinnipeetav küsida ka öörahu ajal ega pea ootama hommikust hügieenitoimingute

aega.

Kohtu arvates ei ole kõnealused ebamugavused ka isegi koos viibimisega kambripinnal

vahemikus 3-4 ruutmeetrit sellised, mis ületaksid inimväärikuse alandamise künnise. Kaebaja ei

pidanud pärast hommikusi hügieenitoiminguid viibima lukustatud kambris.

Seega ei olnud kohtu hinnangul pesemise ja tualeti kasutamise tingimused praegusel juhul

sedavõrd piiratud, et need kujutaks endast inimväärikust alandavat kohtlemist.

30. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja

6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline

isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise

kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au

või hea nime teotamise korral.

Vangla süüd ega õigusvastast käitumist kohus ei tuvastanud.

31. Kaebajale olid tagatud vähemalt elementaarsed tingimused. Kambrites, kus ta viibis, oli

arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta oluliselt suurem kui 3 m2 (varieerudes vahemikus

3,73 m2 – 7,45 m2). Kõiki asjaolusid silmas pidades ning tõendeid kogumis hinnates ei ilmne

selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et kaebaja kinnipidamine oleks olnud inimväärikust

alandav. Lisaks, kuigi kaebaja väitel kannatas ta alandava kohtlemise all juba alates 13.09.2016,

pöördus ta vangla poole alles 21.04.2016. Asjaolu, et kaebaja ei ole väidetavalt ebapiisavaid

pesemistingimusi

varem

väärikust

alandavaks

pidanud

ega

püüdnud

kasutada

õiguskaitsevahendeid, viitab sellele, et pikka aega muutumatult püsinud olukord ei ole kaebaja

jaoks piisavalt tõsist riivet kujutanud.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata.

32. HKMS § 108 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul

jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on

kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab

kohus menetluskulud riigi kanda.

Tallinna Halduskohtu 06.07.2016 määrusega rahuldati kaebaja menetlusabi taotlus ning vabastati

ta kaebuselt riigilõivu 750 euro tasumise kohustusest. Seega jäävad kaebaja menetluskulu Eesti

Vabariigi kanda.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristina Maimann