3-15-2697/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

24. mai 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2697

Haldusasi

Topwell Trade OÜ kaebus Viimsi Vallavalitsuse

13.11.2015 istungi protokolli punkti 1 tühistamiseks ja

Viimsi Vallavalitsuse kohustamiseks seada Topwell

Trade

OÜ

kasuks

tasuta

tähtajatud

isiklikud

kasutusõigused nelja reklaamikandja asukoha osas või

alternatiivselt

tuvastada

Viimsi

Vallavalitsuse

27.08.2013 istungi protokolli punkti 2 ja 06.09.2013

istungi

protokolli

punkti

21,

samuti

Viimsi

Vallavalitsuse 11.10.2013 korralduste nr 1160, 1161,

1162 ja 1163 õigusvastasus

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Topwell Trade OÜ, esindaja Glen

Dubin

Vastustaja: Viimsi vald, esindaja Karin Laugas

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Topwell Trade OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26. juuni 2017.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 28.10.2015 (koos 07.03.2016, kaebuse täpsustusega) saabus Tallinna Halduskohtule Topwell

Trade OÜ kaebus Viimsi Vallavalitsuse 13.11.2015 istungi protokolli punkti 1 tühistamiseks ja

Viimsi Vallavalitsuse kohustamiseks seada Topwell Trade OÜ kasuks tasuta tähtajatud

isiklikud kasutusõigused nelja reklaamikandja asukoha osas või alternatiivselt tuvastada Viimsi

Vallavalitsuse 27.08.2013 istungi protokolli punkti 2 ja 06.09.2013 istungi protokolli punkti

21, samuti Viimsi Vallavalitsuse 11.10.2013 korralduste nr 1160, 1161, 1162 ja 1163

õigusvastasus.

2. 31.03.2016 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 20.01.2017 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja leiab, et tema kohustamiskaebus tuleb rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebaja selgitab esmalt, et esitas vastustajale taotlused paigaldada vastustajale kuuluvale

neljale maa-alale (Aiandi tee 1, Ranna jalgtee kinnistu, Muuli tee L1 kinnistu ja Muuli tee L1

kinnistu) alalised reklaamikandjad.

Viimsi Vallavalitsus kooskõlastas 27.08.2013 istungi protokolli p-ga 2 ja 06.09.2013 istungi

protokolli p-ga 2 kõnealuste kinnistute kaebaja kasutusse andmise, seades enne ehituslubade

andmist

kaebajale

kohustuse

taotleda

reklaamikandjate

paigaldamiseks

projekteerimistingimused ning esitada ehitusprojektid (tl 7-8). Viimsi Vallavalitsus väljastas

11.10.2013 korraldustega nr 1160, nr 1161, nr 1162 ja nr 1163 projekteerimistingimused (tl 9-

16 pöördel).

Kaebaja esitas 01.07.2015, 03.07.2015 ja 12.08.2015 vallavalitsusele ehitusprojektid koos

ehitusteatistega (tl 17-40). Vallavalitsus ei ole kaebajat ehitusteatistes esitatud andmete

täiendava kontrolli vajadusest teavitanud, mistõttu on kaebajal õigus reklaamikandjad

vastavatesse kohtadesse paigaldada (EhS § 36 lg-d 2 ja 5).

Projekteerimistingimuste p 15 kohaselt kohustus vastustaja sõlmima kaebaja kasuks notariaalse

servituudi lepingu maa isikliku kasutusõigusega koormamiseks. Kaebaja on korduvalt

pöördunud vastustaja poole palvega leppida enne reklaamikandjate paigaldamist kokku notari

juurde mineku aeg. Pärast kuuajalist e-kirjade saatmist soostus abivallavanem kaebajaga

kohtuma, kuid notari juurde mineku aja pakkumise asemel mainiti kaebajale, et vastustaja ei

soovi eelmise poliitilise võimu ajal vastu võetud otsuseid täita. Kaebaja on ka pärast nimetatud

kohtumist proovinud saada vastustajalt täiendavat infot isikliku kasutusõiguse seadmise osas,

kuid ei ole mingit tagasisidet saanud. Kaebaja on omapoolsed kohustused korrektselt täitnud

ning vastustajal puudub õiguslik alus kaebaja kasuks isikliku kasutusõiguse seadmisest

keelduda, millest tulenevalt on kaebaja esitanud kohtule kohustamisnõude Viimsi

Vallavalitsuse kohustamiseks seada Topwell Trade OÜ kasuks tasuta tähtajatud isiklikud

kasutusõigused nelja reklaamikandja asukoha osas. Vastustaja on viivitanud toimingu

sooritamisega ning kohtumisel sellest ka alusetult keeldunud.

4.2. Kaebajale jääb selgusetuks, millistele konkreetsetele alustele tuginedes keeldub vastustaja

juba varasemalt kaebajale antud nõusoleku andmisest. Vastustaja on Viimsi Vallavalitsuse

13.11.2015 istungi protokolli punktis 1 üldsõnaliselt viidanud erinevatele põhjustele, kuid ei

ole toonud välja ühtegi konkreetset õigusakti sätet, millele vastustaja tugineb. Kummastav on

ka asjaolu, et Viimsi Vallavalitsuse 13.11.2015 istungi protokolli punktis 1 märgitud

kohtulahendid ja õigusaktid olid jõus ka algselt kaebajale nõusolekute andmise ajal (Viimsi

Vallavalitsuse 27.08.2013 istungi ja 06.09.2013 istungi ajal), seega tunduvad kaebajale

vastustaja põhjendused nõusoleku andmisest keeldumiseks alusetud ja otsitud.

Vastustaja edastatud Viimsi Vallavalitsuse 13.11.2015 istungi protokolli punktis 1 välja toodud

põhjendused ei sisalda ühtegi HMS § 66 lg-s 3 mainitud õiguspärase haldusakti isiku kahjuks

tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise alust ning seega ei ole vastustaja järginud nõusoleku

andmisest keeldumisel õigusaktides sätestatut. Jättes protokollis viitamata konkreetsetele

õigusaktides sisalduvatele sätetele, ei ole vastustaja haldusakt kontrollitav ega jälgitav.

Vastustaja on oma 12.11.2015 vastuses kohtunõudele nr. 3-15-2697/7 väitnud mh, et

“Vallavalitsus on küll nõustunud projekteerimistingimustes üldiselt isikliku kasutusõiguse

seadmisega, kuid mitte tähtajatult ning tasuta nagu kaebaja sooviks on”. Selle lausega on

vastustaja kinnitanud oma nõusolekut seada isiklikud kasutusõigused kaebaja kasuks, kuid

asunud eriarvamusele ainult tähtaja ning tasu osas. Viimsi Vallavalitsuse 13.11.2015 istungi

protokolli punktis 1 on vastustaja keeldunud täielikult isiklike kasutusõiguste seadmisest.

Selline vastustaja käitumine on ebanormaalne, õõnestades avaliku võimu autoriteeti ning

isikute usaldust. Vastustaja on rikkunud õiguskindluse põhimõtet.

Eelnevast lähtuvalt asub kaebaja seisukohale, et vastustaja nõusoleku andmata jätmine on

ajendatud poliitilise võimu muutusest ja seega tuleb Viimsi Vallavalitsuse 13.11.2015 istungi

protokolli punkt 1 tühistada ning kohustada vastustajat seadma kaebaja kasuks tasuta tähtajatud

isiklikud kasutusõigused nelja reklaamikandja asukoha osas.

4.3. Juhul, kui kohus leiab, et Viimsi Vallavalitsuse 13.11.2015 istungi protokolli punkt 1 on

õiguspärane ning kehtiv ja puudub alus selle tühistamiseks, palub kaebaja alternatiivselt kohtul

tuvastada Viimsi Vallavalitsuse 27.08.2013 istungi protokolli punkti 2 ja 06.09.2013 istungi

protokolli punkti 21, samuti Viimsi Vallvalitsuse 11.10.2013 korralduste nr 1160, 1161, 1162

ja 1163 õigusvastasus HMS § 54 alusel.

Tuvastamiskaebuse esitamine on vajalik kaebaja õiguste kaitseks, kuivõrd kaebaja soovib

vastustaja õigusvastase käitumise tuvastamise korral nõuda varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamist.

4.4. Kaebaja juhib veel kohtu tähelepanu sellele, et vastustaja ei ole kaebajale nõuetekohaselt

Viimsi Vallavalitsuse 13.11.2015 istungi protokolli kätte toimetanud käitudes seega

pahatahtlikult.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses paludes jätta kaebuse

rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda.

5.1. Kaebuse esitaja väitel ei ole vallavalitsus ehitusteatistes esitatud andmete täiendava

kontrolli vajadusest teavitanud, mistõttu on kaebajal õigus reklaamikandjad vastavatesse

kohtadesse paigaldada (EhS § 36 lg-d 2 ja 5). Nimetatud seisukoht ei ole päris õige, kuivõrd

maaomaniku loata ei tohi ehitamist alustada. Projekteerimistingimuste p 15 kohaselt on

reklaamkandjate paigaldamise eelduseks kaebaja kasuks notariaalse servituudi lepinguga maa

isikliku kasutusõigusega koormamine. Kaebaja on asunud kohut eksitama väidetega nagu oleks

vald algsetes vestlustes keeldunud üleüldse kaebaja kasuks kasutusõigust seadmast. Kaebaja

ainuke huvi oli saada kasutusõigus tähtajatuna ja tasuta, millisest nõudmisest ta ei ole taganenud

ning mis on muutnud edasised arutelud antud teemal mõttetuks. Sellest tingituna tegi

vallavalitsus protokollilise otsuse, millega lõpetas pikaleveninud lahendamatu olukorra.

Viimsi Vallavalitsus arutas kaebaja ettepanekut paigaldada püsireklaamikandjad protokollides

märgitud asukohtadesse ning otsustas kooskõlastada alaliste reklaamikandjate paigaldamise

asukohad, täpsustades ühtlasi, et kooskõlastus ei asenda lõplikku otsust. Protokollides märgitu

kohaselt

pidi

kaebaja

esitama

alaliste

reklaamikandjate

paigaldamiseks

projekteerimistingimuste taotlused. Viimsi Vallavalitsuse nelja 11.10.2013 korraldusega

määrati kaebajale reklaamkandjate ehitusprojekti koostamiseks projekteerimistingimused

vastavalt korralduste lisadele. Kõigi korralduste lisadeks olevad projekteerimistingimused

sisaldavad punkti 15 järgmises sõnastuses: „Kuna projekteeritav ja ehitatav reklaamikandja

hakkab paiknema Viimsi valla omandis oleval kinnistul (vastava kinnistu nimetus), sõlmida

Topwell Trade OÜ kasuks notariaalse servituudi leping maa isikliku kasutusõigusega

koormamiseks.“ Millistel tingimustel (tähtajatult ja tasuta) on otsustatud kasutusõigus seada, ei

ole öeldud.

Projekteerimistingimustega antakse ehitusprojekti koostamise lähtealused ja nõuded. Ka

otsustus, mis sinna oli lisatud - valla vara kasutusse andmine, oli ainult eeldus sellele, et

reklaamkandjaid üldse oleks võimalik tulevikus küsitud asukohtadesse paigutada.

Projekteerimistingimustest võis kaebaja seega aru saada, et enne ehitusprojekti koostamisele

asumist või selle esitamist tuleb kasutusõiguse seadmise tingimustes kokku leppida.

Eespooltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kaebajal ei ole õigust nõuda PT andmise

haldusakti täitmist, kuna seal sisalduvad nõuded maale kasutusõiguse seadmises

kokkuleppimiseks olid täitmata.

Arvestades, et läbirääkimised kasutusõiguse seadmise tingimuste osas ei andnud tulemusi ja

kaebaja nõudis järjekindlalt tasuta ja tähtajatut servituuti, otsustas vallavalitsus, et haldusakti ei

ole võimalik täita ning vallavalitsuse 13.11.2015 istungil keelduti lõplikult kasutusõiguse

seadmisest.

Ühestki õigusaktist ei tulene kaebuse esitajale subjektiivset õigust nõuda Viimsi Vallavalitsuse

kohustamist seadma Topwell Trade OÜ kasuks tasuta tähtajatud isiklikud kasutusõigused

reklaamikandjate paigaldamiseks vastavalt Topwell Trade OÜ poolt Viimsi Vallavalitsusele

esitatud ehitusprojektidele ja ehitusteatistele. PT haldusakt ei anna kaebuse esitajale õigust valla

kinnistute tasuta ja tähtajatuks kasutamiseks, vaid sedastab edaspidiseks ehitamise

võimaldamiseks vastava klausli. Õiguse loob kinnistusraamatusse kantud servituut. Seega ei

saa kaebuse esitaja endiselt täiendatud kaebuses nõuda kohtult valla ühe või teise sisuga

haldusakti andmiseks kohustamist kuivõrd tegemist on valla kaalutlusõiguse alusel antava

otsustusega. Kaebuse esitaja saab taotleda üksnes otsuse tühistamist ja kaebaja taotluse uut

läbivaatamist. Kohus on seda kaebajale ka selgitanud.

Ükski dokument, mis on kohtule edastatud ei kajasta seda, et Viimsi vald oleks nõustunud

isikliku kasutusõiguse seadmisega tasuta ja tähtajatult. Vastustaja esitas kohtule kogu

kirjavahetuse ja kaebaja taotlused. Rohkem materjale ei ole haldusmenetluses kogutud või

säilinud.

Kaebaja on leidnud, et otsuses nimetatud seadused ja Riigikohtu lahendid olid kehtivad ka PT

väljastamise ajal. Vastustaja arvab, et kui minevikus on tehtud valesid otsuseid, siis ei ole

halduse seaduslikkuse printsiibist lähtudes õige nende valede otsuste alusel edasi minna.

Poliitilise olukorra muutumisega vallavalitsuses ei ole käesoleva vaidluse puhul midagi

tegemist ja vastustaja palub kohtul selle kaebaja väite tähelepanuta jätta.

5.2. Vastustajale ei ole arusaadav kaebaja alternatiivnõue, millega ta taotleb nende haldusaktide

õigusvastasuse tuvastamist, mis andsid talle põhimõtteliselt selle väidetava õiguse (tegelikult

eelduse), mille eest ta hetkel kohtus võitleb. Õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamine

eeldab, et isikul oleks sellise nõude esitamisel piisav põhjendatud huvi, mis väljendub

lõppastmes teatud soodustuse, hüve või kasu omandamises. Selliseks huviks võib kohtupraktika

kohaselt olla nii halduse poolt tekitatud kahju hüvitamise soov kui ka preventiivne huvi,

vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes. Seega ei ole

vastustaja arvates kaebaja eesmärgi saavutamiseks alternatiivnõudest kasu. Kaebaja määratleb

oma huve arusaamatult lähtudes asjaolust, et edasine huvi on kahjuhüvitusnõude esitamine.

Kaebaja poolt nimetatud haldusaktide õigusvastasuse tuvastamine ei ole ilmselt sellele

eesmärgile sobiv vahend.

Kaebaja tugineb oma seisukohtades ka õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtetele.

Taotlusele järgnenud vallaametnike tegevus ei saanud luua õiguspärast ootust, et esitatud

taotluse alusel ükskõik millistel tingimustel isiklik kasutusõigus seatakse. Vastustaja juhib

veelkord tähelepanu, et isikliku kasutusõiguse sisu kohta puudusid igasugused kokkulepped.

Õiguspärane ootus saanuks tugineda üksnes selgele ja sisulisele lubadusele, mille puhul on alust

arvata, et seda ei muudeta.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Käesolevas asjas seisneb vaidlus esiteks selles, kas vastustaja on õiguspäraselt keeldunud

oma 13.11.2015 protokollilise otsusega isikliku kasutusõiguse seadmisest Topwell Trade OÜ

kasuks kinnistutele Aiandi tee, Muuli tee L1, Ranna tee ja Muuli tee L1- Ranna jalgtee.

Kaebaja leiab, et talle tulenes vastav õigus Viimsi Vallavalitsus 27.08.2013 istungi protokolli

p 2 ja 06.09.2013 istungi protokolli p 2 ja Viimsi Vallavalitsuse 11.10.2013 korraldustest nr

1160, nr 1161, nr 1162 ja nr 1163, millega väljastati vastavad projekteerimistingimused.

Vastustaja kaebaja seisukohaga ei nõustu ning märgib, et tegemist oli üksnes eeldusega

notariaalse servituudi lepingu sõlmimiseks maa isikliku kasutusõiguse koormamiseks, millistes

tingimustes aga kokku ei oldud lepitud ning vastavale kokkuleppele ei saadud. Lisaks oleks

sellise kokkuleppe sõlmimine ilma avaliku konkursita või enampakkumiseta õigusvastane.

7. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud:

7.1. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja esitas vastustajale taotlused paigaldada

vastustajale kuuluvale neljale maa-alale (Aiandi tee, Muuli tee L1, Ranna tee ja Muuli tee L1-

Ranna jalgtee) alalised reklaamikandjad. Viimsi Vallavalitsus kooskõlastas 27.08.2013 istungi

protokolli p-ga 2 ja 06.09.2013 istungi protokolli p-ga 2 kõnealuste kinnistute kaebaja kasutusse

andmise, seades enne ehituslubade andmist kaebajale kohustuse taotleda reklaamikandjate

paigaldamiseks projekteerimistingimused ning esitada ehitusprojektid (tl 7-8). Viimsi

Vallavalitsus väljastas 11.10.2013 korraldustega nr 1160, nr 1161, nr 1162 ja nr 1163

projekteerimistingimused (tl 9-16p).

7.2. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja esitas 01.07.2015, 03.07.2015 ja 12.08.2015

vallavalitsusele ehitusprojektid koos ehitusteatistega (tl 17-40).

7.3. Kohus leiab, et poolte endi seisukohtadega on tõendatud see, et kaebuse esitaja soovis

isikliku kasutusõiguse seadmist tasuta ja tähtajatult.

8. Ringkonnakohus märkis käesolevas asjas 11.01.2016 määruse p 7, et Viimsi Vallavalitsuse

27.08.2013 ja 06.09.2013 istungi protokollidest (tl 7-8) nähtuvalt arutas vallavalitsus kaebaja

ettepanekut paigaldada püsireklaamikandjad protokollides märgitud asukohtadesse ning

vallavalitsus otsustas kooskõlastada alaliste reklaamikandjate paigaldamise asukohad,

täpsustades, et kooskõlastus ei asenda lõplikku otsust. Protokollides märgitu kohaselt pidi

kaebaja esitama alaliste reklaamikandjate paigaldamiseks projekteerimistingimuste taotlused.

Viimsi Vallavalitsuse nelja 11.10.2013 korraldusega (tl 9-16) määrati kaebajale

reklaamikandjate ehitusprojekti koostamiseks projekteerimistingimused vastavalt korralduste

lisadele. Kõigi korralduste lisadeks olevad projekteerimistingimused sisaldavad punkti 15

järgmises sõnastuses: „Kuna projekteeritav ja ehitatav reklaamikandja hakkab paiknema Viimsi

valla omandis oleval kinnistul (vastava kinnistu nimetus), sõlmida Topwell Trade OÜ kasuks

notariaalse servituudi leping maa isikliku kasutusõigusega koormamiseks.“ Sellise sõnastusega

otsuste põhjal ei saa kahtlusteta välistada, et vastustaja on otsustanud seada valla maale kaebaja

kasuks isikliku kasutusõiguse reklaamikandjate paigaldamiseks. Küsimus sellest, millistel

tingimustel (tähtajatult ja tasuta) on otsustatud kasutusõigus seada, puudutab vaidluse sisu.

Seega on esmalt vaidlus selles, kas Viimsi Vallavalitsuse 27.08.2013 ja 06.09.2013 istungi

protokollidest ja kaebajale väljastatud projekteerimistingimustest tulenes kaebuse esitajale

subjektiive õigus nõuda vastustajalt seada valla maale kaebaja kasuks isiklik kasutusõigus

reklaamikandjate paigaldamiseks, samuti on vaidluse all see, millistel tingimustel (tähtajatult

ja tasuta) on otsustatud kasutusõigus seada.

Halduskohus leiab, et Ringkonnakohtu poolt viidatud istungite protokollidest ja

projekteerimistingimuste (mis on väljastatud eelpool nimetatud korralduste alusel) punktidest

15 ei tulene kaebajale subjektiive õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist. Kohtu arvates

tuleneb viidatud haldusakti sõnastusest otseselt ainult see, et nende alusel tekkis kaebajal

subjektiivne õigus nõuda vastava otsuse vastuvõtmist, kas kaebajale isiklik kasutusõigus

vastavate maa-alade suhtes seatakse või mitte ning millistel tingimustel. Eeltoodu tuleneb juba

protokollide sõnastusest, milles on üheselt märgitud, et kooskõlastus ei asenda lõplikku otsust.

Samuti ei saa kohtu arvates tõlgendada kuidagi projekteerimistingimustes sisalduvat p 15

selliselt, et sellest tuleks kaebajale subjektiive õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist

kaebaja poolt märgitud tingimustel. Selline seisukoht oleks vastuolus juba eelpoolviidatud

vallavalitsuse 27.08.2013 ja 06.09.2013 istungi protokollidest (tl 7-8) nähtuvaga, mille kohaselt

arutas vallavalitsus kaebaja ettepanekut paigaldada püsireklaamikandjad protokollides

märgitud asukohtadesse ning vallavalitsus otsustas kooskõlastada alaliste reklaamikandjate

paigaldamise asukohad, täpsustades, et kooskõlastus ei asenda lõplikku otsust. Just asjaolu, et

lõpliku otsuse puudumine küsimuses on eraldi välja toodud, lükkab ümber selle, et

kasutusõiguse tingimustes oli kokkuleppele jõutud ja vald oli nõustunud vastustaja nõudega

anda reklaamikandjate püstitamiseks kaebajale oma maa tasuta ja tähtajatu asjaõigusliku

kasutusõiguse.

Kaebajal oli selle alusel ainult õigus nõuda vastava otsuse langetamist. Eeltoodu on igati

kooskõlas ka haldusõiguse üldiste põhimõtetega ning RVastS § 6 lg 1, mille kohaselt isik võib

nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud

haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Samuti on selline

seisukoht kooskõlas Viimsi Vallavolikogu 18.08.2009 määruse nr 19 „Viimsi valla

põhimäärus“ 4-7 jaoga, mis reguleerivad valla vara kasutusse andmist ning koormamist.

Antud juhul on vastustaja vastava otsuse vastu võtnud oma 13.11.2015 protokollilise otsusega

keeldudes kaebaja taotluse rahuldamisest. Otsusest nähtub, et vastustaja on keeldumisel

tuginenud kolmele argumendile – esiteks sellele, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda

tasuta ja tähtajatult isikliku kasutusõiguse seadmist ning teiseks sellele, et tagada tuleb

ettevõtjate võrdne kohtlemine ning kasutusõiguse seadmisel rikutaks riigihangete seadust.

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et Viimsi Vallavalitsuse 13.11.2015 otsus on õiguspärane

ning tühistamisele ei kuulu, kuivõrd kaebuse esitajal puudus subjektiivne õigus nõuda tasuta ja

tähtajatult isikliku kasutusõiguse seadmist kaebaja kasuks kinnistutele Aiandi tee, Muuli tee

L1, Ranna tee ja Muuli tee L1- Ranna jalgtee.

Otsuses on põhjendatult märgitud, et kehtivast õigusest tulenevalt peab vald looma ettevõtjatele

võrdsed võimalused ning andma valla vara kasutusse konkursi korras või enampakkumisel.

Vaatamata sellele, et vastustaja ei ole oma otsuses konkreetseid õiguslikke aluseid välja toonud,

nähtub Viimsi valla põhimääruse § 159 lg 1, et valla omandis olevale kinnisasjale isikliku

kasutusõiguse seadmine on lubatud, kui: 1) see toimub vallavalitsuse otsusega selleks

seaduslikku õigust omava isiku nõudel ja kasuks; 2) see toimub vallavolikogu otsusega ja

avalikes huvides; 3) see seatakse vallavolikogu otsusega vallale erilisi teeneid osutanud isiku

kasuks. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et isiklik kasutusõigus seatakse tasu eest või tasuta.

Tasuta isikliku kasutusõiguse seadmine võib toimuda eriliste teenete eest. Isikliku

kasutusõiguse lepingu sõlmimise otsustab vallavalitsus.

Kaebuse esitaja ei ole antud juhul välja toonud ühtegi eelpool viidatud regulatsioonile vastavat

alust, millest tuleneks talle subjektiivne õigus tasuta isikliku kasutusõiguse seadmiseks.

Vara kasutusse andmist tasu eest reguleerib Viimsi valla põhimääruse 4-6 jagu. Viidatud

regulatsioonist tuleneb põhimõte, et valla vara võib tasu eest kasutusse anda. Seejuures

kinnisvara kasutusse andmise saab otsustada üksnes vallavolikogu (vt Viimsi valla

põhimääruse § 139 lg 1 p 3). Samas, arvestades, et Viimsi valla põhimääruse § 49 lg 1 p 1 ja p

2 sätestavad, et vallavalitsus valmistab ette vallavolikogus arutusele tulevaid küsimusi lähtuvalt

valla arengu- ja eelarvestrateegiatest, vallavalitsuse seisukohtadest või vallavolikogu

määrustest ja otsustest ning teistest õigusaktidest (p 1) ning vallavalitsus organiseerib valla vara

valdamist, kasutamist ja käsutamist, vaatab läbi valla arengukava ja selle investeeringute kava

ning eelarve projekti ja muud vallavolikogu määruste ja otsuste projektid ning korraldab

arengukava ja selle investeeringute kava, eelarve, vallavolikogu määruste ja otsuste täitmist (p

2), leiab kohus, et juhul kui vallavalitsus otsustab, et vara kasutusse andmine ei ole põhjendatud,

siis vastavat otsust vallavolikogu eraldi vastu võtma ei pea.

Otsustuskorras (so tasu eest) võib vara kasutusse anda üksnes 1) hoolekandeasutustele; 2)

heategevuslikele organisatsioonidele; 3) valla osalusega äriühingutele, kus vallale kuulub üle

kahe kolmandiku aktsiate või osadega määratud häältest; 4) Eesti Vabariigi riigivõimu- ja

kohaliku omavalitsuse asutustele; 5) mittetulundusühingutele ja sihtasutustele; 6) ühiskondlike

ürituste läbiviimiseks; 7) eluruumideks sotsiaalhoolekannet vajavatele vallaelanikele; 8) juhul

kui rendile või üürile antakse üksik asi, kui kasutamise tasu on kindlaks määratud kehtestatud

tariifidega; 9) juhul kui selle vara suhtes või mille abil rentnik (üürnik) on kohustatud tegema

teatud tööd või osutama teatud teenust ning sellise töö tegemiseks või teenuse osutamiseks on

vaja eriteadmisi; 10) juhul kui selle vara suhtes on eelnevalt korraldatud avalik enampakkumine

või eelläbirääkimistega pakkumine, mis ei ole andnud soovitud tulemusi; 11) muudel juhtudel

vallavolikogu otsuse alusel, lähtudes valla huvidest (Viimsi valla põhimääruse § 143).

Kohtule esitatud andmetest ei nähtu, et täidetud oleks ka mõni eelpool nimetatud tingimus,

millisel juhul saaks valla vara anda kasutusse (seda koormata) otsustuskorras. Ainsana

eelpooltoodud sätetest võiks käesolevale juhul olla rakendatav ainult p 11 ehk nii-öelda

valvenorm. Kuid ka selle puhul on kasutusse andmine võimalik ainult tasu eest, ehk

põhimõtteliselt erinevatel tingimustel, kui pakub ja nõuab kaebaja. Samuti ei ole kaebaja

selgitanud, et milles siin seisneks valla huvi. Seega tuli vastustajal lähtuda otsustamisel üldisest

põhimõttest, et vara saab anda kasutusse avaliku enampakkumise või eelläbirääkimistega

pakkumise korras Viimsi valla põhimääruses sätestatud korras. Teisisõnu on vastustaja õigesti

asunud otsuses keelduda kasutusõiguse lepingu sõlmimisest seisukohale, et arvestada tuleb

isikute võrdse kohtlemise põhimõttega ning et valla vara saab kasutusse anda üksnes konkursi

korras või enampakkumisel.

Mis puudutab veel kaebaja taotlust tähtajatu kasutusõiguse seadmiseks, siis Viimsi valla

põhimääruse § 140 lg p 2 tuleneb otseselt keeld anda kinnisvara teiste isikute kasutusse

kauemaks kui 50 aastat, välja arvatud juhul, kui pikemaks tähtajaks kasutusse andmine on

avalikes huvides (antud juhul ei ole tegemist avalikes huvides kinnisvara kasutada andmisega).

Kuigi vastustaja viitas veel riigihangete seadusele, leiab kohus, et see viide ei ole asjakohane,

sest tegemist ei ole millegi hankimisega (riigihangete seadust tuleb kohaldada, kui vald sooviks,

kas osta asju, teenuseid või ehitustöid vastavalt riigihangete seaduses sätestatud määras).

Käesoleval juhul on tegemist aga valla vara kasutusse andmisega, milline kord on sätestatud

Viimsi valla põhimääruses.

Eeltoodut kokku võttes asub kohus seisukohale, et otsuses puudub küll viide õiguslikule

alusele, kuid arvestades, et teistsugust otsust vastustaja õiguspäraselt sisuliselt vastu võtta ei saa

(kaebaja eesmärgiks on jätkuvalt saada tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus vallale

kuuluvatele maa-aladele, mille nõudmiseks puudub kaebajal subjektiive õigus) ning vastustajal

tuleks samasisuline haldusakt anda välja uuesti, siis ei too see kaasa otsuse tühistamist.

9. Mis puudutab kaebaja väidet, et kuivõrd kaebaja esitas 01.07.2015, 03.07.2015 ja 12.08.2015

vallavalitsusele ehitusprojektid koos ehitusteatistega (tl 17-40) ja vallavalitsus ei ole kaebajat

ehitusteatistes esitatud andmete täiendava kontrolli vajadusest teavitanud, seega on kaebajal

õigus reklaamikandjad vastavatesse kohtadesse paigaldada (EhS § 36 lg-d 2 ja 5), siis kohus

sellega ei nõustu. Kohus märgib, et ilma maaomaniku loata ei ole seadusest tulenevalt võõrale

maale ehitamist alustada. Ehitisteatistest kaebajale sellist õigust tekkida ei saanud.

10. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et kuivõrd kaebaja täitis kõik tema poolsed kohustused

korrektselt, siis puudus vastustajal õiguslik alus kaebaja kasuks isikliku kasutusõiguse

seadmisest keeldumiseks. Nagu kohus juba eelpool põhjalikult selgitas, oli vastustajal õigus

keelduva otsuse tegemiseks tulenevalt nii Viimsi valla põhimäärusest kui lisaks ka asjaolust, et

omanik otsustab ise, kas, kellel ja mis tingimustel seada isiklik kasutusõigus oma kinnisasjale.

Käesoleval juhul ei jõutud nendes tingimustes kaebajaga kokkuleppele ja sellest tulenevalt ei

ole ka vallal kohustust seada kaebaja kasuks isiklikku kasutusõigust valla maale.

11. Kohus juhib kaebaja tähelepanu ka sellele, et antud juhul ei tulnud vastustajal 13.11.2015

protokollilise otsuse tegemisel juhinduda HMS § 66 lg 3, mis reguleerib haldusakti kehtetuks

tunnistamist isiku kahjuks nagu märgib ekslikult kaebaja. Vaidlustatud otsusega ei ole

tunnistatud kehtetuks ühtegi varasemat haldusakti, vaid on vastu võetud iseseisev otsustus

keelduda kaebaja kasuks isikliku kasutusõiguse seadmisest. Selleks, et vastavat otsust üldse

oleks olnud teha võimalik seoses ehitamisega oli vajalik eelnevate haldusaktide vastuvõtmine.

Samas ei ole ühtegi vastavat haldusakti kehtetuks tunnistatud. Ka kaebaja ise ei ole täpsustanud,

millised haldusaktid on kaebaja arvates vastava otsusega kehtetuks tunnistanud. Seega ei saa

kohus selles osas ka täpsemalt oma seisukohti avaldada.

12. Kaebaja tugines veel õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtetele. Kohus nõustudes

vastustajaga leiab, et taotlusele järgnenud vallaametnike tegevus ei saanud luua õiguspärast

ootust, et esitatud taotluse alusel ükskõik millistel tingimustel isiklik kasutusõigus seatakse.

Isikliku kasutusõiguse sisu kohta puudusid nähtuvalt kohtule esitatud tõenditest igasugused

kokkulepped. Õiguspärane ootus saanuks tugineda üksnes selgele ja sisulisele lubadusele, mille

puhul on alust arvata, et seda ei muudeta. Käesoleval juhul sellise olukorra tegemist ei olnud.

13. Lähtudes eelpool viidatud tuvastatud asjaoludest, õiguslikust regulatsioonist ning kohtu

poolt avaldatud seisukohtadest, leiab kohus kokkuvõtvalt, et kaebus tühistamisnõudes ei ole

põhjendatud ning rahuldamisele ei kuulu. Kuivõrd tühistamiskaebuse rahuldamiseks puudub

alus, siis tuleb rahuldamata jätta ka kohustamiskaebus.

14. Kuivõrd kohus jättis esimese alternatiivse nõude rahuldamata, siis tuleb lahendada ka

teine alternatiivne nõue, milles kaebaja palub tuvastada Viimsi Vallavalitsuse 27.08.2013

istungi protokolli punkti 2 ja 06.09.2013 istungi protokolli punkti 21, samuti Viimsi

Vallavalitsuse 11.10.2013 korralduste nr 1160, 1161, 1162 ja 1163 õigusvastasus.

Kaebuse esitaja on märkinud, et tuvastamiskaebuse esitamine on vajalik, kuivõrd kaebuse

esitaja soovib esitada tulevikus varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

Õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisel tugineb kaebaja HMS § 54. Vastustaja leiab, et

kaebaja nõue ei ole põhjendatud, samuti puudub kaebajal tuvastamiskaebuse esitamiseks

põhjendatud huvi.

HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele.

Kaebuse esitaja ei ole toonud välja vaidlustatud Viimsi Vallavalitsuse 27.08.2013 istungi

protokolli punkti 2 ja 06.09.2013 istungi protokolli punkti 21, samuti Viimsi Vallavalitsuse

11.10.2013 korralduste nr 1160, 1161, 1162 ja 1163 osas, milles seisneb viidatud aktide

õigusvastasus ning millises osas need ei vasta HMS § 54. Seega on kaebus selles osas

põhjendamata. Kohus ei pea hakkama kaebaja eest kaebust sisustama ning kaebus tuleb juba

üksnes sel põhjusel jätta rahuldamata.

Kohus märgib eeltoodust tulenevalt üksnes seda, et arvestades kohtule esitatud andmeid

kogumis, ei nõustu kohus kaebajaga selles, et nimetatud haldusaktid oleks õigusvastased - aktid

on vastu võetud pädeva haldusorgani poolt ning kehtiva õiguse alusel, kaebaja ei ole välja

toonud, et aktides esineks kaalutlusvigu (ja milles see seisneb, samuti ei ole kaebaja viidanud,

et aktid oleks ebaproportsionaalsed või ei vastaks vorminõuetele) või vastuolu õigusaktidega.

Õige on ka vastustaja seisukoht selles, et kaebajal puudub põhjendatud huvi vaidlustatud

haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks, kuivõrd nendega ei saa olla kaebajale tekitatud

varalist või mittevaralist kahju. Seega puudub kaebajal selles osas kaebeõigus ning kaebus

tuleks ka seetõttu jätta rahuldamata.

Viimsi vallavalitsuse protokollidest nähtub üheselt, et antud kooskõlastus ei asenda lõplikku

kasutusõigust, millise otsuse sai Viimsi valla põhimäärusest lähtuvalt teha üksnes

vallavolikogu. Seega pidi kaebajale olema ka aru saadav, et tegemist on sisuliselt

eelhaldusaktidega kaebaja poolt soovitud taotluse lahendamiseks. Samuti ei saa olla kaebajale

tekitatud varalist või mittevaralist kahju väljastatud projekteerimistingimustega, mis sisaldasid

endas konkreetset viidet, et reklaamkandja paigaldamise eelduseks on vajalik notariaalse

servituudi

leping

maa

isikliku

kasutusõigusega

koormamiseks.

Seega

tulenes

projekteerimistingimustest koosmõjus Viimsi valla põhimäärusega, millele kohus viitas eelpool

ja mis oli nii avalikkusele kui kaja kaebajale kättesaadav, et läbi tuleks viia vastavad

menetlused. Antud juhul lõppes vastav menetlus vallavalitsuse 13.11.2015 otsusega, millega

keelduti isikliku kasutusõiguse seadmisest kaebaja kasuks. Sellise otsuse tegemine on valla

kaalutlusõigus ning kohus leidis eelpool, et tegemist oli õiguspärase otsusega, kuivõrd kaebajal

puudus subjektiivne õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist kaebaja poolt soovitud viisil

(tasuta ja tähtajatult) ning kohus jääb selle seisukoha juurde.

15. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei saa ka asuda seisukohale, et kaebajat oleks vallavalitsuse

poolt teadlikult eksitusse viidud kasutades ära tema teadmatust ja kogenematust. Kaebaja on

äritegevuses professionaalselt osalev ettevõtja ja üldiselt eeldatakse, et vajaliku hoolsuse

ülesnäitamine äritehingute tegemisel tähendab ka seda, et ettevõtjad teevad endale selgeks

nende õigusliku regulatsiooniga seotud asjaolud. Käesoleval juhul on vaidlusalase küsimusena

tegemist avaliku võimuorgani vara kasutusse saamisega isikliku kasutusõiguse seadmise näol .

Kohtu arvates kuulub teadmine, et isiklik kasutusõigus kinnisvara kasutamiseks on reeglina

tasuline ja tähtajaline, kindlasti Eestis tegutseva ettevõtja edukaks ärialaseks tegevuseks

vajalike põhiteadmiste sfääri. Samuti kuulub sinna teadmine, et avaliku võimu vara ei anta ilma

olulise põhjuseta tavaolukorras äriühingule tasuta ja tähtajatult kasutusse. Veelgi enam - selline

avaliku vara kasutada andmine oleks ilmselgelt võrdse konkurentsi põhimõtte rikkumine ja

olemuselt selgelt korruptiivne tegevus. Kohus on veendunud, et iga ausast äritegevusest lugu

pidav ettevõtja on võimeline sellest aru saama. Kuna kaebaja ei ole suutnud esitada ühtegi

tõendit, mis tõendaks, et vallavalitsus on vastava lubaduse mingil seaduslikul alusel või üldse

andnud, siis ei ole kaebajal võimalik vastavat õigust ka õiguspärase ootusega põhjendada.

Seetõttu jääb kohtule arusaamatuks, millele tuginedes püüab kaebaja väita, et talle on

vallavalitsuse tegevusega tekitatud kahju. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei saanud heas usus

oodata, et vastustaja annaks talle kasutusõiguse tähtajatult ja tasuta ja ta pidi ka pärast

projekteerimistingimuste väljastamist aru saama, et võimalus tulevikus ehituslube realiseerida

sõltub eelkõige sellest, kas tal õnnestub vallaga sõlmida kasutusõiguse kokkulepe. Kuna selle

tingimusi ei olnud kokku lepitud, võttis kaebaja ise endale riski, et kõik projekteerimisele

tehtavad kulutused võivad osutuda lihtsalt ta enda majanduslikuks kuluks ja ehitada ta ei saa.

16. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude

hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik