3-15-2771/62 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

22. mai 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2771

Haldusasi

R.J.i kaebus tühistada Keskkonnaministri 21.09.2015

määruse nr 55 § 1 punkt 1 osas, millega täiendati

Keskkonnaministri 19.04.2010 määruse nr 12 „Väike-

konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja

kaitse-eeskiri“ § 2 lõikega 11 Jõgeva maakonnas

võetakse kaitse alla järgmised väike-konnakotka

püsielupaigad p 4) Puiatu Põltsamaa vallas Puiatu

külas ja mõista Eesti Vabariigilt R.J.i kasuks välja

hüvitis 655,30 eurot omandiõiguse piirangute talumise

eest

Tikuta

kinnistul

Puiatu

püsielupaiga

moodustamisest 21.09.2015 kuni 21.09.2016 ning

mõista Eesti Vabariigilt R.J.i kasuks välja hüvitis

655,30 eurot aastas Puiatu püsielupaiga omandiõiguse

piirangute talumise eest Tikuta kinnistul alates

22.09.2016

kuni

Puiatu

püsielupaiga

tühistamiseni/kehtetuks

tunnistamiseni

maksekohustusega igal järgneval aastal 21.09.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – R.J., esindaja v.adv. Indrek Veso ja

Terje Krais

Vastustaja – Keskkonnaminister, volitatudesindajad

Käthlin Raudla ja Hanno Zingel

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 15.02.2017 ja kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus kõigis esitatud nõuetes rahuldamata.

2. Mõista vastustaja kasuks kaebajalt välja menetluskulud summas 75

eurot.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21. juunil 2017.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.J.ile (edaspidi ka Kaebaja) kuuluval Tikuta kinnistul (katastritunnus 61601:001:0070)

tuvastati

01.05.2005.a.

väike-konnakotka

pesa,

mis

kanti

keskkonnaregistrisse

keskkonnaregistrikoodiga KLO9103038.

2. MTÜ Kotkaklubi tegi 28.03.2008.a. Keskkonnaministeeriumile ettepaneku võtta Puiatu

väike-konnakotka püsielupaik kaitse alla LKS § 10 lg 2 alusel.

3. Keskkonnaministeerium teavitas kaebajat 17.07.2008.a. kaitsekohustusest ja sellest, et

Tikuta kinnistult on leitud väike-konnakotka pesapaik ning selle tulemusena on algatatud

püsielupaiga moodustamise menetlus.

Keskkonnaminister võttis 21.09.2015 vastu määruse nr 55, mille § 1 punktiga 1 täiendati

keskkonnaministri 19.04.2010 määruse nr 12 „Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla

võtmine ja kaitse-eeskiri“ §-i 2 lõike 11 punktiga 4. Nimetatud punktiga võeti kaitse alla väike-

konnakotka püsielupaik Puiatu vallas Puiatu külas.

4. Kaebajale toimetati Keskkonnaameti 08.10.2015.a. kiri Väike-konnakotka püsielupaikade

moodustamise otsuse kättetoimetamine ja peatatud metsateatiste nr 34380000801 ja

253090008401 menetluste lõpetamine (I tl 29-29p) kätte 12.10.2015. Sellest kirjast sai kaebaja

teada, et vastustaja on otsustanud muuta Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmise

määrust nr 12 ning lisada sinna Puiatu püsielupaiga.

5. Kaebaja esitas 05.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

Keskkonnaministri 21.09.2015 määruse nr 55 § osas, millega täiendati keskkonnaministri

19.04.2010 määruse nr 12 „Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-

eeskiri“ §-i 2 lõike 11 punktiga 4 ja võeti kaitse alla väike konnakotka Puiatu püsielupaik.

6. Kohus võttis 06.11.2015 määrusega (I tl 96) kaebuse menetlusse ja viis läbi eelmenetluse.

24.01.2017 määrusega rahuldas kohus kaebuse esitaja taotluse kaebuse nõude muutmiseks ja

võttis menetlusse kaebuse täiendavad nõuded mõista Eesti Vabariigilt R.J.i kasuks välja hüvitis

655,30 eurot omandiõiguse piirangute talumise eest Tikuta kinnistul Puiatu püsielupaiga

moodustamisest 21.09.2015 kuni 21.09.2016 ning mõista Eesti Vabariigilt R.J.i kasuks välja

hüvitis 655,30 eurot aastas Puiatu püsielupaiga omandiõiguse piirangute talumise eest Tikuta

kinnistul alates 22.09.2016 kuni Puiatu püsielupaiga tühistamiseni/kehtetuks tunnistamiseni

maksekohustusega igal järgneval aastal 21.09 (II tl 152-154). Kohutistung käesolevas asjas

toimus 15.02.2017 (protokoll III tl 52-54). Kohtuistungil otsustas kohus menetlusosaliste

nõusolekul minna üle kirjalikule menetlusele ja määras edasiste menetlustoimingute tähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

7. Kaebaja leiab, et tema kinnistul väike-konnakotka püsielupaiga moodustamise otsus tuleb

tühistada ja põhjendab seda järgmiselt:

7.1. Kõigepealt leiab kaebaja, et haldusakt on motiveerimata ja õigusvastane. Kaebaja leiab, et

haldusakt peab olema HMS § 56 lg 1 kohaselt kirjalikult põhjendatud ja põhjendused peavad

olema esitatud haldusaktis endas või selles viidatud menetlusosalistele kättesaadavas

dokumendis. Kaebaja märgib, et haldusaktis ei ole viidet ei ekspertiisile ega selle seletuskirjale.

Lisaks leiab kaebaja, et 16.05.2012 ekspertiisi allkirjastanud Madli Linder tulenevalt ka

kohtuistungil tema poolt antud vastustest ei ole eksperdiks TsMS § 294 lg 1 mõttes ja puuduvad

tõsikindlad andmed selle kohta, et ta kasutas ekspertiisi tegemisel teiste isikute kaasabi. Ka on

ekspertiis kaebaja väitel tehtud ühekülgselt toetudes kontrollimatutele ja ebausaldusväärsetele

keskkonnaregistri andmetele. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole täitnud ka kaalutlusotsuse

põhjaliku motiveerimise kohustust.

Kaebaja leiab ka, et püsielupaiga moodustamise menetlust on viidud läbi põhjendamatult pikalt

alates 2008 augustist head haldustava rikkudes ja vastuolus HMS § 5 lg 2 toodud põhimõtetega.

Seega on üle 7 aasta moodustatud püsielupaika, mille jooksul on ära kadunud faktiline alus

püsielupaiga moodustamiseks Tikuta ja ka Saare kinnistul, kuna pesapuud on hävinenud (lisa

9-10 ja 17 pildid murdunud Saare pesapuust). Seega ei saa kaebaja arvates täna rääkida

püsielupaigast, kuna lind seda ei kasuta, pesasid ju pole. Viimastel aastatel ei ole registreeritud

ka pesitsust Saare kinnistul.

Seletuskirjas ei ole sõnakestki selle kohta, et mets on hävinemas ulatuslike metsakahjustuste

tõttu ning et pesapaigad on hävinenud. Seega on tegemist oluliste kaalutlusvigadega

halduskatiga.

7.2. Kaebaja toob välja, et Puiatu püsielupaiga moodustamise seletuskirja punkt 2.4.2.2.

kohaselt seisuga 03.09.2015 on keskkonnaregistri kohaselt kavandatavas püsielupaigas kaks

väike-konnakotka pesa ning neid ümbritsevad 100 m raadiusega ringikujulised püsielupaigad.

Selline valedele registri andmetele viitamine seletuskirjas on alatu ja halb haldustava, kui

teadlikult ignoreeritakse faktilist olukorda, et pesi enam ei eksisteeri, millise info on kaebaja

korduvalt vastustajale andud. Seega ei ole vaidlustatud õigusakti andmisel arvestatud

vastustajale teada olnud faktiga, et pesasid ja pesapuid kõnealusel kinnistutel enam ei ole.

Kaebaja leiab, et Puiatu püsielupaik ei ole perspektiivne püsielupaik. Kaebaja leiab, et LKS §

4 lg 5 p1 kohaselt peab kaitse alla võtta ainult loodusobjekti, mis on kasutuses olev kaitsealuse

looma sigimisala või perioodiline koondumispaik. Kaebaja leiab, et ühegi tõendiga ei ole

tõendatud, et Saare ja Tikuta kinnistul oli vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal väike-

konnakotka sigimisala. Määruse vastuvõtmise ajal olid kaebaja väitel mõlemad teadaolevad

pesad ja pesapuud hävinud ja seda fakti varjati kaebaja arvates teadlikult ministri eest. Ka ei

ole vastustaja kaebaja arvates välja toonud ühtegi sisulist põhjendust, miks peaksid väike-

konnakotkad Puiatu püsielupaika tagasi tulema olukorras, kus pesasid enam ei ole. Kaebaja

peab seatud piirangut ebaproportsionaalseks olukorras, kus kotka tagasituleku tõenäosus on

väike ning leiab, et tegelikult puuduvad mistahes kriteeriumid püsielupaiga perspektiivikuse

hindamiseks. Kaebaja leiab, et olukorras, kus ekspertide sõnul on metsatuka elueaks 5-10

aastat, ei saa seda pidada perspektiivseks väike-konnakotka püsielupaigana.

7.3. Kaebaja leiab ka, et tegelikult ei ole põhjendatud, miks pidi Tikuta kinnistu elupaiga kaitse

alla võtma ja mille poolest on see nii eriline olukorras, kus MTÜ Kotkaklubi üle 150 tehtud

ettepanekust on välja jäetud püsielupaiga moodustamise menetlusest vähemalt 87 ja seda eriti

olukorras, kus Tikuta kinnistul pesasid enam ei ole. Kaebaja toob ka näite, et vähemalt ühel

juhul oli sarnases olukorras EELISest pesa kustutatud. Kaebaja leiab, et isegi

ettevaatusprintsiibi rakendamiseks peaksid eksisteerima mingid kriteeriumid ja nende

puudumisel ei ole see õigustatud. Kaebaja on seisukohal, et Tikuta kinnistul ei ole ka enam

piisavalt tiheda võraga kuuski, millele kotkas saaks pesa ehitada. Pigem on kuused kuivamas ja

kuivanud puudele kotkas ekspert Urmas Sellise kohtuistungil väidetu põhjal pesa ei tee. Lisaks

on Väike konnkotka kaitse tegevuskava aastateks 2009-2013 kohaselt 92,5% Eesti

konnakotkapesadest vähemalt 200 ha suuruses metsamassiivis, aga kaebaja kinnistu on 37,82

ha ja Saare kinnistu 6,32 ha ning nendest lääne suunas pole mingit täiendavat metsamassiivi

ehk tegemist ei ole sobiva püsielupaigaga.

7.4. Kaebaja leiab, et vastustaja ja keskkonnaregistri andmed väike-konnakotka sigimispaiga

osas on ebausaldusväärsed. Kõigepealt leiab kaebaja, et Joosep Tuvi poolt 28.10.2008

tuvastatud sigimispaiga puhul Saare kinnistul jääb ebaselgeks, mille alusel ekspert tuvastas, et

tegu on väike-konnakotkaga. Lisaks märgib kaebaja, et keskkonnaregistri kanded Puiatu külas

uue püsielupaiga moodustamise kohta on tehtudebaselgetel alustel ja tunduvalt hiljem, kui pidi,

sest 2014 aasta alguses oli ära murdunud pesapuu, mis kustutati registrist alles 2016 lõpus.

Samas oleks kaebaja arvates püsielupaiga KLO9122604 pidanud registris registreerima

määruse alusel hiljemalt 05.10.2015, aga kanne tehti alles aasta hiljem segastele andmetele,

mitte määrusele, tuginedes. Kaebaja toob ka välja, et arusaadav ja kontrollitav ei ole sire

teostajate pädevus ja kord mille alusel neid valitakse. Samuti ei ole vastustaja kaebaja arvates

suutnud välja tuua, millise kinnitatud metoodika kohaselt on Tikuta ja Saare kinnistute kohta

keskkonnaandmeid kogutud. Kaebaja leiab, et vastustaja ei tooda ja kajasta keskkonnaandmeid

usaldusväärselt, mis on kaasa toonud Puiatu püsielupaiga õigusvastase moodustamise.

8. Kaebaja on esitanud menetluses ka täiendavad hüvitisenõuded Eesti Vabariigi vastu seoses

püsielupaigaga talle tehtud omandiõiguse piirangute talumiskohustusega ja põhjendab neid

järgmiselt

8.1. Kaebaja leiab, et talle tuleb välja mõista hüvitise 655,30 EUR perioodi eest 21.09.2015.a.

kuni 21.09.2016.a., mil täitus aasta Puiatu püsielupaiga piirangute (sihtkaitse- ja

piiranguvööndi) talumise eest. 30.01.2017.a. jõustunud maaeluministri 22.04.2015 määruse nr

39 „Natura 2000 erametsamaa toetus“ muudatused § 13 lg 1 kohaselt on kaebajal õigus vastava

taotluse esitamisel saada sihtkaitsevööndi eest 355,30 EUR (3,23ha x 110 EUR) alles järgmise

aasta 30 aprillil. Seega peaks sihtkaitsevööndi osas kohus Kaebajale välja mõistma hüvitise 221

päeva eest (periood 21.09.16-30.04.17) kuni 30.04.2017, mil algab aastane arvestusperiood

määruse alusel. Arvestades, et Kaebaja sihtkaitsevööndi hüvitise summa on 355.30 EUR aastas,

siis jagades selle 365 päevaga saame hüviste päevamääraks 0,973 EUR. Korrutades päevamäära

0,973 EUR 221 päevaga saame hüvitise suuruseks 215,13 EUR periood 21.09.16-30.04.17.

8.2.Lisaks sihtkaitsevööndi hüvitisele pole kaebaja arvates kuhugi kadunud piiranguvööndi

talumise kohustus ja hüvitise nõue selle eest. Asjaolu, et riigil ei jätku raha püsielupaikade

piiranguvöönditele, ei muuda olematuks kaebaja õigust saada kehtestatud piirangute talumise

eest raha. Seega nõuab kaebaja ka piiranguvööndi eest hüvitist 300 EUR (5ha x 60 EUR), mille

esimene makse tuleks teha 21.09.2017, kui saab täis järgmine täisaasta piiranguvööndi talumist

pärast 21.09.2016, mis osas kaebaja nõudis hüvitist mõlema piiranguvööndi talumise eest.

Kaebaja palub kohtul hüvitise välja mõista püsielupaiga piiranguvööndi omandiõiguse

piirangute talumise eest Tikuta kinnistul alates 22.09.2016 kuni Puiatu püsielupaiga

tühistamiseni/kehtetuks tunnistamiseni maksekohustusega iga järgmise aasta 21.09 arvestusega

0,822 EUR päevas.

8.3. Kaebaja rõhutab, et vastustaja poolt määruse muudatuse jõustamisega 30.01.2017.a. on

vastustaja omaks võtnud ka kohustuse tasuda Natura alast välja jäävate püsielupaikade

omanikele, sh kaitsekohustust taluvale kaebajale, hüvitist, kuid rahapuudusest tulenevalt jäeti

piiranguvööndid välja. Seda enam, et nüüd on määrusega püsielupaikade sihtkaitsevöönditele

hakatud hüvitist maksma, siis on seda enam vastuoluline ja arusaamatu vastustaja varasemad

vastuväited kaebaja hüvitise nõudele.

9. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista kantud menetluskulud vastavalt menetluskulude

nimekirjale (III tl 106-120 ja III tl 133-136) kokku summas 11120 eurot.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses põhjendades oma

seisukohti muuhulgas alljärgnevaga.

10.1. Vastustaja leiab, haldusakt ei ole motiveerimata ega õigusvastane ega sellel ei puudu seos

ekspertiisi ja seletuskirja vahel. Vastustaja toov välja, et LKS § 8 lg 3 sätestatud ekspertiis

asendab haldusakti põhjendamise kohustust. Nii on määruse seletuskirja1 sissejuhatuses (p 1,

kolmas lõik) viide LKS § 8 lg 3 alusel asjas koostanud loodusobjekti kaitse alla võtmise

põhjendatuse ja otstarbekuse ekspertiisi kohta ning seletuskirja punktis 2 esitatud vaidlusaluse

määruse põhjendused (alus LKS § 11 lg 4). Seletuskirja punkt 2.4.2.4. sisaldab kaitse alla

võtmise piire ja põhjendusi kaebaja kinnistut puudutavas osas ning seletuskirja punktis 3 on

antud arvamus kaebaja seisukohale kaitse alla võtmise menetluses. Kaebaja viitab siinkohal ka

hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 63, 64, 50 lg 5, mis sätestavad nõuded

määruse eelnõu seletuskirjale ja sellele lisatavad dokumendid. Vastustaja selgitab, et LKS § 11

lg 5 esimese lause kohaselt on määruse seletuskiri avaldatud Keskkonnaministeeriumi

veebilehel www.envir.ee.

10.2. Vastustaja leiab, et kaebaja väited ekspertiisi ja ekspertiisis osalenud isikute sobimatuse

osas tuleb jätta tähelepanuta leides kõigepealt, et keskkonnaametnikud on valdkonna eksperdid

ning piisavalt pädevad isikud ekspertiisi läbiviimisel. Vastustaja leiab, et kaebaja esindaja poolt

keskkonnaametnike, kui ekspertiisis osalenud isikute, suhtes esitatud faktiväited ja hinnangud

on paljasõnalised ja on oma väljendusviisilt isikuid alandavad, mõnitavad ja häbistavad.

Vastustaja toob välja, et vaidlusaluse määruse seletuskirjast on nähtav, et ekspertiisis osalesid

liigieksperdid Jan Siimson, Priit Voolaid, Tarmo Evestus, Ain Nurmla ja Joosep Tuvi. Tallinna

Halduskohtu 26.05.2015 jõustunud otsusega haldusasjas 3-14-50857, punktis 61.3 on sama

asjaolu tuvastatud. Kohus on selles asjas märkinud, et „ekspertiisi pani kokku Keskkonnaameti

liigikaitse peaspetsialist Madli Linder. Seega ei ole ekspertiisi teinud Keskkonnaameti

liigikaitse peaspetsialist Madli Linder ainuisikuliselt, vaid ekspertiisis on osalenud mitmed

liigieksperdid.“

Kaebaja ei ole vastustaja arvates peale oma subjektiivse hinnangu esitatud ühtegi tõendit, mis

tema väiteid ja hinnanguid kinnitaks. Vastustaja leiab, et kaebaja väited Madli Linderi

eriteadmiste ja teadmiste puudumisest väike-konnakotka kohta on eksitavad ja tunnistajat

solvavad. Vastustaja leiab, et liigi tuvastamine ei ole võimalik igasuguse foto kohaselt ilma

täiendavate materjalideta ja ka kaebaja ise on oma 08.03.2017 vastuses need segamini ajanud.

Samuti leiab vastustaja, et Madli Linder vastas täpselt, mida liik sööb ja kaebaja vastupidised

väited on valed.

10.3. Vastustaja leiab, et kaebaja väited selle kohta, et alal puudub pesapuu ja seetõttu on

haldusakt antud valedel alustel ja eeldustel, ei ole asjakohased.

Vastustaja rõhutab, et asjaolu, et alal puudus kaitse alla võtmise ajal pesapuu ei vähendanud

metsa sobivust liigile. Vastustaja jääb siinkohal oma 16.01.2017 nr 1-10/16/1/79-9 vastuse

punkti 2.4 ja oma 8.03.2017 nr 1-10/16/1/79-18 vastuse punkti 5 juurde. Vastustaja selgitab, et

püsielupaik moodustatakse metsa elupaiga tunnuste järgi ning isegi kui alal puudub pesapuu, ei

ole välistatud, et kõnealune liik ehitab alale uue pesa (analoogselt EKo C-404/09 p 133). See,

et lind omale ise pesa ehitab, on üldteada asjaolu.

Vastustaja märgib, et LKS alusel omab pesapuu õiguslikku tähendust vaid LKS § 50 lg 4

sätestatud juhtumil. LKS § 10 lg 2 alusel püsielupaiga moodustamisel kohaldub aga LKS § 4

lg 5, mis sedastab selgelt, et püsielupaik on pindalaline territoorium. Sama põhimõte tuleneb

ka keskkonnaministri 23.12.2009 käskkirjast nr 2668 „Väike-konnakotka (Aquila pomarina)

kaitse tegevuskava aastateks 2009-2013.“.

Vastustaja lisab, et kui pesapuu on vaidlusalustel aladel juba vastustaja poolt maha raiutud

(tuvastatud väärteoasjas 4-15-2573), siis ei saa sel põhjusel ala püsielupaigana mitte kaitse alla

võtmisega, ala seisundit veelgi halvendada (analoogselt EKo C-141/14; p 62). Ka ei saa juhul,

kui kaebaja poolt ei oleks Tikuta kinnistul pesapuud maha raiunud, välistada, et väike-

konnakotkas oleks võinud seda pesapuud kasutada pesitsuseks (analoogselt EKo C-404/09; p

133 ja p 134).

10.4. Vastustaja leiab, et vaidlusalune määrus on piisavalt motiveeritud ja kohtumenetluses ei

ole mitte esitatud täiendavaid põhjendusi liigi kaitse alla võtmiseks, vaid antud korduvalt

samasisulisi selgitusi kaebaja korduvatele ja meelevaldsetele hinnangutele.

10.5. Vastustaja ei nõustu kaebaja hinnanguga, et määruses ei ole põhjendatud kotka alale

naasmist ega hinnanud riive proportsionaalsust. Vastustaja leiab, et on seda teinud kaitse alla

võtmise menetluses, mis nähtub muuhulgas seletuskirja punktist 3, kaebuse lisadena kaebaja

poolt esitatud Keskkonnaameti 1.10.2013 kirjast, Keskkonnaministeeriumi 8.10.2013 kirjast ja

Keskkonnaameti 9.02.2015 kirjast ning vastustaja poolt vastuse lisana esitatud Keskkonnaameti

10.07.2015 kirjast.

10.6. Vastustaja ei nõustu kaebaja põhilise seisukohaga pesa asustamise osas Tikuta ja Saare

kinnistutel ja sellega, et seirearuandes märgitud pesaleidmise ajal 2005. a ja hiljem ei ole pesas

tuvastatud kordagi pesitsust ega pesa kasutust väike-konnakotka poolt.

10.6.1. Vastustaja selgitab, et väike-konnakotka pesa leiti Tikuta kinnistul 2005. a ja varasem

pesitsemine ei saa seega teada olla. Samas on 2008. a seire tulemusel tuvastatud, et väike-

konnakotkas on pesa kaunistanud, st üritanud seal pesitsust alustada. Pesa ehitanud ja

konkreetsel aastal kasutanud liigi teeb ekspert (kui lindu ennast kas pesas või pesa lähedal

tiirlemas ei nähta) kindlaks erinevate näitajate alusel. Näiteks pesa suurus, asukoht võras,

puuliigil, maastikus, pesa materjal, pesa vooderdus (sh roheliste okste olemasolu ja aeg, millal

neid sinna tuuakse ehk pesa „kaunistatakse”), pesasiseste ja/või -aluste väljaheidete ja

räppetompude olemasolu jne. Kui liiki ei suudeta määrata, siis liiki vastava aasta kohta

registrisse ega seirearuandesse ei märgita või märgitakse, et liik teadmata. Seega seireandmete

märge näitab üheselt, et tuvastatud oli väike-konnakotka poolt pesa kaunistamine, kuna puudub

märge „liik teadmata“.

Saare kinnistul asuvas pesas konnakotka pesitsuse osas toob vastustaja välja, et

Keskkonnaregistri väljavõtte kohaselt on 2008. a avastatud pesas edukas pesitsus tuvastatud

2010. ja 2011. aastatel ning edutu pesitsemine tuvastatud 2013. aastal. Seega on tõendatud, et

pesa oli väike-konnakotka poolt asustatud. Asustatud pesaks loetakse väike-konnakotka pesa,

kus on fikseeritud edukas (pesas poeg või pojad) või edutu pesitsemine (munakoored,

mädamuna, poeg hukkunud, kaunistatud) (vt. Väike-konnakotka kaitse tegevuskava eelnõu lk

37).

Vastustaja toob välja, et Tikuta ja Saare väike-konnakotka pesi kontrollis Joosep Tuvi, kes on

väga pika kogemusega kotka ekspert ning Eestis parimaid väike-konnakotka eksperte, kes on

teinud magistritöö konnakotkastest: https://www.etis.ee/Portal/Mentorships/Display/3f2a30b7-

4d42-4d64-80c1-7d366a4bed99. Lisaks on Joosep Tuvi avaldanud järgnevad teadusartiklid

konnakotkastest:https://www.etis.ee/Portal/Publications/Display/bfcef6a6-1d74-4bc1-a36d-

964b2f23ff95 ja https://www.etis.ee/Portal/Publications/Display/e92732b8-edae-4d2d-8cfe-

9f0381ec8e8a.

Samuti selgitab vastustaja, et kotkaste seiret korraldatakse riikliku keskkonnaseire programmi

eluslooduse seire allprogrammi raames ja seiretööde metoodikad, sh kotkaste seiretöö

metoodika,

on

avalik

info

ja

leitav

seireveebi

lehelt:

http://seire.keskkonnainfo.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3637&Itemi

d=5828.

10.6.2. Vastusta selgitab seoses kaebaja poolt väljatoodud asjaoluga, et seire aruannetes puudub

info, millal 2008 ja 2013 pesasid vaatamas on käidud, et riikliku seire käigus kogutud info

kantakse keskkonnaregistrisse, mis on riigi põhiregister. Aastate 2008 ja 2013 kohta ei ole

tõepoolest sinna kantud Puiatu püsielupaiga vaatluste täpseid kuupäevasid (andmed on aasta

täpsusega), kuid antud juhul ei oma see tähtsust, sest väike-konnakotkaste pesade seire toimub

igal aastal ühel ja samal kindlaks määratud ajal ehk kesksuvel (juulis), kui saab täie kindlusega

välja selgitada, kas pesitsemine üldse toimub ja milline on pesitsuse tulemus. Puiatu

püsielupaika jääva kahe pesa riikliku seire andmed on muu hulgas esitatud Keskkonnaameti

poolt kaebajale saadetud kirjas nr 06.02.2015 nr 15-2/15/26-2.

10.6.3. Samuti toob vastustaja välja, et eksitav on kaebaja väide, et kuna pesa kasutusaeg on

kuni 10-aastat ja tänaseks on pesa avastamisest möödas 11,5 aastat, siis on pesa kasutusaeg

möödas. Vastustaja rõhutab, et Saare kinnistul olnud pesapuu on küll nüüdseks murdunud ja

Tikuta kinnistu pesapuu kaebaja poolt maha raiutud, kuid Tikuta kinnistul olev vanametsa osa

on jätkuvalt konnakotkale sobivas seisus. Tikuta ja Saare kinnistu puistud moodustavad ühtse

metsamassiivi, kus kotkas on küll pesi vahetanud, kuid alates esimese pesa leidmisest

ajavahemikul 2005–2013 sinna järjekindlalt tagasi tulnud, ning vähemalt (ehk kontrollitud

aastatel) neli korda nimetatud ajavahemikus seal ühes või teises pesas (ehk Saare või Tikuta

kinnistul olevas pesas) ka pesitsenud või pesitseda üritanud. Vastustaja väidab, et ka 2015.

aastal olid väike-konnakotkad Puiatu püsielupaiga alal olemas, mis koos asjaoluga, et pesamets

on säilinud konnakotkale sobivas seisus, kinnitab hinnangut, et väike-konnakotka jaoks on

Tikuta ja Saare kinnistul olev metsaala kasutuses püsielupaigana. Oma väidete tõendamiseks

on vastustaja lisaks registriväljavõtetele esitanud ka kohtuistungil mainitud fotod, mis on tehtud

Puiatu püsielupaigas tehtud pesapuudest pesadega ja nendes toimunud pesitsustest

kooseksperdi poolt koostatud selgitava kronoloogiaga (III tl 88-96 Lisatoimikus). Vastustaja

rõhutab, et elupaik on tervik, mis ei lõppe kinnistu piiriga ning Puiatu püsielupaika arvatud

metsaala sobivust väike-konnakotkale taasasustamiseks on korduvalt kinnitanud eksperdid.

10.6.4. Vastustaja esitas käesolevas kohtuasjas tõendina Harju Maakohtu 28.08.2015 otsuse

väärteoasjas nr 4-15-2573, mille lk 9 on toodud kokkuvõte tunnistaja Urmas Abeli antud

ütlustest, millest nähtub, et viimane kuulis 4.05.2015 Tikuta kinnistul käies väike-konnakotka

kilkamist ja nägi isaslindu hõljumas heinamaa kohal. Eemal metsa pool kostus teise linnu

kilkeid ja U.Abeli arvates oli emane juba pesale jõudnud.

10.7. Vastustaja leiab, et kaebaja väited, justkui oleks Puiatu püsielupaiga mets hävinemas ja

ning seda ei ole kaitse alla võtmisel arvestatud on valed. Vastustaja toob välja, et on kaitse alla

võtmise menetluses seda arvestanud ja sellega nõustumata jätmist selgitanud. Vastustaja leiab,

et tegemist on endisele põllumaale kasvanud kuuseenamusega metsaga ja sellistel aladel on

looduslike tingimuste tõttu juurepess paraku peaaegu alati olemas, kuid seetõttu mets 5-10 aasta

jooksul kindlasti pikali ei kuku. Seal surevad üksikud puud puistust aeg-ajalt välja ja kuusikust

areneb aegamisi segamets, aga konnakotkale onn seal pesitsemiseks sobivaid kuuski veel

aastakümneid v.a. ulatusliku tormimurru puhul, mis on erakordne sündmus. Vastustaja rõhutab,

et Puiatus on väike-konnakotkale sobivad puud olemas, sest Tikuta kinnistu 80-aastane kuusik

on liigile tüüpiline ja igati sobiv pesitsuselupaik. Lisaks on alal suuri kaski, mis sobivad samuti

pesa ehitamiseks. Ka haigetele puudele ehitavad kotkad pesi, sest suur osa Eesti kuuski on

juurepessuga nakatanud, kuuse suremise järel pesitsevad üksikud väike-konnakotkad ka

kuivanud puudel. Vastustaja selgitab, et looduslikult arenenud puistud on väike-konnakotkale

kõige sobilikumaks elupaigaks ning metsa sobivuse üle otsustab kotkas ise.

10.8. Vastustaja selgitab seoses MTÜ Kotkaklubi esitatud ettepanekutega pesadele

püsielupaiga moodustamiseks, et menetluskoormuse tõttu otsustati püsielupaikade kaudu

kaitsta ainult kõige kvaliteetsemaid elupaiku. Neid, kus kotkad on alal pikalt pesitsenud, elupaik

on kvaliteetne ning kasutamise perspektiiv on pikk jm. Puiatus on need tingimused täidetud.

10.9. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja väidetega, et Puiatu elupaik on eraldiasuv väike

metsatukk. Vastustaja toob välja, et Puiatu püsielupaik asub metsamassiivist väljaulatuval

poolsaarel (ei ole eraldi väike metsatukk) ja väike-konnakotka kaitse tegevuskava metsade

pindala saadi kogu metsamassiivi pindala mõõtmisel. Lääne pool asuv Puiatu metsamassiivi

pindala on üle 1900 ha ja kotkametsa poolsaare pindala on 45 ha. Väike-konnakotkad

pesitsevad ka väiksemates metsades kui 200ha, mida näitab ka kaebaja esitatud viide Väike-

konnakotka kaitse tegevuskava tekstile.

10.10. Vastustaja selgitab, et kaebaja väited seoses liigi soodsa seisundiga tulenevalt selle

arvukuse suurusest ja püsimisest ja selletõttu õigusvastase püsielupaikade moodustamisega

tuleb jätta tähelepanuta. Vastustaja selgitab, et õigusvastane püsielupaikade moodustamine,

tuleb jätta tähelepanuta.

Vastustaja selgitab - see, et liigi arvukus on suur või stabiilne ei tähendada seda, et vastustaja

on oma kohustused täitnud ning vaidlusaluse liigi elupaigad tuleb kaitse alt välja arvata.

Looduskaitseseadusest (lisaks antud juhul ka linnudirektiivist) tulenevad looduskaitse ja

looduse säilitamise kohustused kohalduvad juba enne, kui tuvastatakse kaitsealuse liigi arvu

vähenemine või kui kaitsealuse liigi väljasuremisoht on reaalseks muutunud. LKS § 1 punkt 1

sedastab, et looduskaitseseaduse eesmärk on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise,

looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa

seisundi tagamisega. LKS § 3 lg 2 märgib, et liigi seisund loetakse soodsaks, kui selle asurkonna

arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade või kasvukohtade

elujõulise koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi asurkondade pikaajaliseks

säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt suur elupaik.

Seega ei saa liigi arvukus olla hindamisel määrav. Looduskaitseseaduses märgitud liikide

elupaikade kaitsega tagatakse, et vastavale alale siirduv või seal olev liik saab leida omale

turvalise paiga. Olenemata sellest, kas liigi arvukus on stabiilne, võib olla kindel, et elupaigaks

sobivate alade kaitse alt väljaarvamine vähendab liigi säilimiseks vajalikke alade suurust,

põhjustab alade hävimise või selle iseloomulike tunnuste kadumise, mis toob omakorda kaasa

alal esinevate esmatähtsate liikide kadumise. Arvestades, et kuni pooled pesapaigad on

teadmata st kaitseta, peab kaitse olema eriti tõhus teadaolevates pesapaikades.

10.11. Seoses kaebaja väidetega keskkonnaregistri ebausaldusväärsusest märgib vastustaja, et

keskkonnaregistri kannete aluseks on liigi leiukohtade puhul uuringu või inventuuri (sh seire ja

keskkonnamõjude hindamise käigus tehtud inventuuri) aruanne ja liiki tundva eksperdi poolt

registrisse kandmiseks esitatud leiukohtade andmed. Uuringute tulemuste ja kodanike poolt

registrisse esitatavate andmete usaldusväärsuse tõstmiseks ja paikapidavuse kontrollimiseks ja

täpsustamiseks suunatakse andmed Keskkonnaametisse, kus kas liike tundvad Keskkonnaameti

spetsialistid ise kontrollivad andmete õigsust või tellitakse andmete õigsuse kontrollimine ja

täpsustamine sisse liigispetsialistidelt. Seiretööde aruannetega esitatavate andmete kontrolli

viivad

läbi

Keskkonnaagentuuri

vastavate

liikide

spetsialistid.

Seiretöid

tellib

Keskkonnaagentuur riigihanke korras ning pakkumuse esitaja peab määrama vastutava isiku,

kes on vastava liigi või liigirühma ekspert. Liigi püsielupaikadega seotud andmete

kandealuseks on õigusakt (ministri määrus püsielupaikade moodustamiseks, nende muutmiseks

või kehtivuse kaotamiseks), mis omakorda eeldab mahukate tööde läbiviimist ja

dokumenteerimist enne selle andmist.

Samuti selgitab vastustaja, et kaebaja on 8.03.2017 vastuse punktis 3.3. eksinud ja segi ajanud

erinevad registri kirjed. Registriobjekt koodiga KLO9122604 ei ole mitte kaitstavate alade

nimistusse kuuluv Puiatu külas asuv väike-konnakotka püsielupaik vaid kaitstavate liikide

leiukohtade nimistusse kuuluv Puiatu väike-konnakotka leiukoht. Puiatu väike-konnakotka

püsielupaik (KLO3000089) on registrisse kantud 21.09.2015 Keskkonnaministri määruse

Keskkonnaministri 19. aprilli 2010. a määruse nr 12 „Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse

alla võtmine ja kaitse-eeskiri” muutmine alusel 05.10.2015. Samas on väike-konnakotka

leiukoha kirje KLO9122604 kandealuseks Keskkonnaameti kiri, mis käsitleb leiukoha

paikvaatluse tulemusi ja seal toimunud muutusi.

10.12. Vastustaja leiab, et kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja ei vaidle

vastu, et kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega

sekkutakse maaomanike PS §-ga 32 tagatud omandiõigusesse, samas sedastab sama § punkt 2

teine lause jj, et kitsendused sätestab seadus ja omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.

Ehk teiselt poolt on piirangute seadmine vaadeldav aga avaliku huviga ning riigi PS §-st 5; 14

ja 53 tuleneva looduskeskkonna säästmise kohustuse täitmisena avalikkuse suhtes.

Vastustaja märgib, et omandiõigus ei ole absoluutne õigus, vaid sellega tuleb arvestada

vastavalt selle ülesandele ühiskonnas. PS ei sätesta aga, millisel viisil tuleb § 32 sätestatud

eesmärk saavutada, seega on eesmärgi saavutamisel jäetud otsustajale ulatuslik kaalutlusruum.

Ehk PS § 32 ei ole otsekohaldatav RVastS § 14 lg 1 mõttes - piisavalt selge ja täpne, et sellele

nõudes tugineda.

PS § 32 annab otsustajale ulatusliku kaalutlusruumi kompensatsioonimeetmete osas. Sellest

tulenevalt on kaebajal võimalus LKS § 20 lg 1 järgi esitada riigile avaldus püsielupaigas asuva

kinnisasja võõrandamiseks kinnisasja väärtusele vastava tasu eest ja saada maamaksuseaduse

(MaaMS) § 4 lg 11 järgi maamaksu vabastust.

Lisaks on jõustunud maaeluministri määrus “Maaeluministri 22. aprilli 2015. a määruse nr 39

“Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antav toetus” muutmine, millega nähakse ette ka

looduskaitseseaduse § 4 lõike 1 punktis 1 või 4 nimetatud kaitstava loodusobjekti

sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal looduskaitseliste piirangute järgimise eest hüvitiste

maksmine ja kaebaja saab esitada taotluse hüvitise saamiseks eeltoodu alusel otse

haldusorganile.

Seega on vastavalt õigusnormidele loodud maaomanikule, kes on sunnitud looduskaitseliste

kitsenduste tõttu omandiõiguse piiranguid taluma, tema õiguste kaitseks õiguskaitsevahendid

selle koostöö käigus tekitatud võimaliku kahju eest.

Asjaolu, et kaebaja ei soovi neid kasutada, ei tähenda üldise huvi nõuete ja omandiõiguse kaitse

nõuete vahelise tasakaalu või õiguskaitsevahendi puudumist. Kaebaja ei saa nõuda

teistsuguseid hüvitisi.

Vastustaja rõhutab, et kaebaja saab taotluse esitada üksnes määruses nr 39 märgitud osas ja

ulatuses. Kaebaja muud hüvitise soovid ei rajane ühelgi õiguslikul alusel, seetõttu jääb

vastustajale arusaamatuks kaebaja motiiv. Kaebajal ei ole õigus seaduses otseselt ettenägemata

juhtudel taotleda hüvitisi valikuliselt. Hüvitamise alused on ammendavalt loetletud määruses

nr 39.11

Riigivastutuse seaduse (RVS) § 6 lg 1 järgi isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu

sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama

ja see puudutab isiku õigusi. Seega RVS järgi ei saa haldusorganit kohustada sooritama

toimingut, antud juhul kohustada maksma hüvitist, mida seadus ette ei näe.

10.13. Vastustaja märgib, et tema menetluskuluks on kohtu deposiitkontole ette makstud

tunnistajatasu 75 eurot ja ta palub selle väljamõistmist kaebajalt ning kaebaja menetluskulude

kaebaja kanda jätmist. Samuti leiab vastustaja, et kaebaja menetluskulud on arvestades vaidluse

sisu ja mahtu liiga suured ja neid tuleks kohtul oluliselt vähendada.

Vastustaja märgib, et HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud. Vastustaja märgib, et kaebaja esitatud menetluskulude nimekiri ei

sisalda toimingu tegemise kuupäeva ega toimingu algus- ja lõppkellaaega. Ka puudub

põhjendus kulutatud aja, tehtud toimingute ja kantud kulude kohta. Sellisel kujul esitatud

menetluskulude nimekiri ei ole kontrollitav, mistõttu ei ole võimalik hinnata kaebaja

menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.

Vastustaja leiab, et käesoleva kaebuse peamised etteheited kõik sisult kattuvad püsielupaiga

menetluses kaebaja poolt juba esitatud etteheidetega. Järelikult olid kaebuse koostamise ajaks

vaidluse asjaolud ja peamised tõendid kaebajale juba teada ning olulisemad seisukohad juba

välja kujunenud. Lisaks on kaebuses esitatud väited ekspertiisi teostaja ning taotlus hüvitise

saamiseks osas, mida seadus ette ei näe, juba saanud lahenduse teistes kohtuasjades (vastavalt

haldusasi nr 3-14-50857 ja haldusasi nr 3-14-50060), kus osales käesoleva kohtuasja kaebaja

esindaja ning kaebuste alused olid sarnased. Ka ei pea kohtupraktika vajalikuks ja põhjendatuks

kuluks menetluskulude nimekirja koostamise kulusid, kuivõrd selle koostamine ei nõua

õigusteadmisi (kulud kaebaja esitatud arvel nr 1575). Kaebaja esitatud menetluskulude arve nr

1575 ja arve nr 1571 kohaselt on tema esindaja kulutanud kohtuistungiks ettevalmistamisele ja

kohtuistungil osalemisele ca 43 tundi, mida ei saa pidada mõistlikuks. Lisaks, arvestades asja

vähest keerukust, ei ole vajalik olnud mitme esindaja menetluses osalemine.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

I

11. Käesolevas asjas seisneb kõigepealt vaidlus selles, kas vastustaja on õiguspäraselt võtnud

vastu oma 21.09.2015 määruse, nr 55 § 1 p 1 osas, millega täiendati Keskkonnaministri

19.04.2010 määruse nr 12 „Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-

eeskiri“ § 2 lõikega 11 ja võeti selle punktiga 4) Jõgeva maakonnas kaitse alla väike-konnakotka

püsielupaik Puiatu Põltsamaa vallas Puiatu külas või tuleb see osa määrusest tühistada.

12. Käesolevas asjas on seoses tühistamisnõudega sisuliselt esimeseks asja otsustava tähtsusega

faktiliseks asjaoluks, mille üle pooled vaidlevad, küsimus, kas ja kui kaua Puiatu püsielupaigaks

määratud ajal elas ja pesitses enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist I kaitsekategooria

linnuliik väike-konnakotkas. Kaebaja on asjas asunud seisukohale, et nimetatud linnuliiki

kuuluvaid linde ei ole kunagi temale kuulunud Tikuta kinnistul elanud. Oma väidete

tõendamiseks on kaebaja kahtluse alla seadnud kõigepealt vaidlustatud määruse aluseks olnud

ekspertiisi andmed ja selle koostanud isiku pädevuse, samuti loodusregistrites toodud andmed

ning ka vastustaja poolt esitatud fotod (Lisatoimik tl 88-96).

13. Kohus leiab, et vastustaja väited on ilmselgelt otsitud ning eiravad pikaajaliselt riigiasutuse

poolt tunnustatud ja kohtu veendumusel erapooletute kotkaekspertide kaasabil kogutud ja

erinevates dokumentides kajastatud andmeid ning on kohati vastuolus ka kaebaja enda poolt

väljendatuga. Samuti on kaebaja kohtu arvates väheveenvalt ja ilma tõenditeta üritanud

tõestada, et keskkonnaregistri andmed on ei ole usaldatavad.

14. Kohus märgib, et juba lihtne asjaolu, et küllaltki lähestikku Tikuta ja Saare kinnistul asusid

kaks kotka pesa, näitab, et tegemist on ilmselt ühe samas piirkonnas kahte pesa kasutava

kotkapaariga. Arvestades kõike, mida võib väike-konnakotkaste pesitsemisharjumuste kohta

lugeda nende kaitsekavadest, on ebatõenäoline, et selles piirkonnas oleks elanud kaks sisuliselt

pesapaika jagavat kotkasuurusust röövlindu. Lisaks tuleb märkida, et ei kaebaja ega ükski

ekspert ei ole kogu menetluse jooksul esitanud ühtegi tõendit, et nendes pesades oleks elanud

mõni teine röövlind näiteks hiireviu.

15. Kohus märgib, et pärast asjaolude uurimist peab kohus usutavaks MTÜ Kotkaklubi

ekspertide poolt kogutud seireandmeid, mis on kajastatud kaebaja enda poolt kaebuse lisas 1

esitatud seireandmetes (I tl 6). Nendest nähtub, et kotkaeksperdid on seire käigus tuvastanud

moodustatud Puiatu püsielupaiga territooriumil väike-konnakotka 2 pesapaika (Tikuta ja Saare

kinnistul), milles on vähemalt 2 korda (2010 ja 2011) tuvastatud edukas pesitsemine. Seda

kinnitavad muuhulgas ka vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud fotod ja neile lisatud

selgitused (III tl 88-96 Lisatoimikus).

Kohus märgib, et kaebaja on küll üritanud esitatud fotode ja nendele lisatud andmete

usaldusväärsust kahtluse alla seada, kuid kohus leiab, et kaebaja väited ei ole veenvad. Kohus

märgib, et kaebaja püüab igasuguste väidetega ümber lükata fakti, et isegi fotografeeritud

Tikuta kotkapesa ja rõngastatud poeg oleks olnud Tikuta kinnistul. Kohus leiab, et vaatamata

kaebaja väidetele, oli Tikuta pesapuu 2007 aastal nähtuvalt ka fotodel kajastatust (kaebaja ei

ole vaidlustanud metaandmeid ja pildistamise aega) ronitav ja kohus peab võimalikuks, et

kogenud kotkaekspert suudab sellelt kotkapesa kõrguselt 7-8 minutiga alla ronida. Samuti peab

kohus erinevalt kaebaja väidetust usutavaks, et kohe pärast allaronimist on kotkaekspert

võimeline tegema pildid pesapuust. Kohus ei näe mingit põhjust, et kotkaekspert ei suudaks

pärast puult allaronimist tõsta kaamerat ja pildi tegemiseks selle päästikule vajutada.

Samamoodi peab kohus otsituks, et puu otsa ronimisel oleks tingimata pidanud ära murdma

tüve allosas olevad oksatüükad. Kohus on seisukohal, et selle väite absurdsust näitab kasvõi

võimalus, et ronimine teostati puu teiselt küljelt, mis pildi peal ei ole.

16. Kohus peab siinkohal vajalikuks välja tuua ka asjaolu, et kaebaja on seoses U. Abeli

ütlustega kohtuasjas 4-15-2573 08.06.2015 toimunud kohtuistungil üritanud kohut otseselt

eksitusse viia. Nimelt luges kaebaja esindaja ette ainult ühe osa 08.05.2015 kohtuistungil Urmas

Abeli poolt antud ütlustest ja esitas selle korduvalt oma 22.03.2107 kohtule esitatud vastuse

vastustaja 08.03.2017 seisukohale punktis 4. Kaebaja esindaja püüdis nii kohtule jätta muljet ja

eksitada kohut selles, et Urmas Abel on väitnud ise, et ta ei näinud 2015 aastal Puiatu

püsielupaigas väike-konnakotkaid. Veelgi enam, kaebaja esindaja väidab, et vastustaja esitab

selles osas teadlikult valeandmeid. Kohus märgib neid kaebaja esindaja väiteid lahates

kõigepealt, et kaebaja esindaja osales nimetatud väärteoasjas nähtuvalt kohtuistungi

protokollist R.J.i esindajana. Teiseks on Urmas Abeli poolt esitatud seisukohad 04.05.2015

väike-konnakotkapaari nägemisest ja kuulmisest fikseeritud ka Harju Maakohtu 28.08.2015

kohtuotsuses väärteoasjas nr 4-15-2573 lk 9, millest nähtub üheselt, et Urmas Abel nägi

04.05.2015 väike-konnakotkast. Kohus kontrollis kaebaja väiteid Urmas Abeli väidete kohta

tutvudes väärteoasja nr 4-15-2573 08.06.2015 protokolliga, mida kaebaja esindaja ise tsiteeris

ja selle lk 2 nähtub üheselt, et kaebaja esindaja toodud tsitaat Urmas Abeli väidetega puudutas

24.05.2015 toiminud korduvat vaatlust, mille käigus ekspert avastas, et kilkeid tegid ilmselt

laulurästad, kes teevad järgi kotka kilkamist just nendel territooriumitel, kus lind on olnud.

Kohus leiab, et kaebaja esindaja poolt selliste väidete esitamise näol on tegemist kohtu teadliku

ja tahtliku eksitusse viimise katsega ja katsega varjata fakti, et 2015 aasta kevadel oli väike-

konnakotkaste paar pesitsemas Puiatu püsielupaigas. Kohus loeb selle asjaolu tuvastatuks.

17. Kohus märgib eeltoodut kokku võttes, et kohus leiab, et käesoleval juhul on tõendatud

asjaolu, et Puiatu püsielupaiga territooriumil asunud Tikuta ja Saare pesapuid kasutasid

vähemalt alates 2007 aastast kuni 2015 aastani nii elamiseks kui mitmel aastal ka edukaks

sigimiseks väike-konnakotkad. Kohus loeb usaldusväärseks nii kaebaja enda poolt esitatud

seirearuandes toodud andmed selle kohta, kui ka Urmas Abeli ütlustele tuginemise vastustaja

poolt 2015 a. osas ning peab usutavateks tõenditeks selle kohta vastustaja poolt Urmas Sellise

poolt esitatud fotosid kui ka nendele esitatud kotkaekspert Joosep Tuvi koostatud kronoloogiat,

mis aitab selgitada fotodel kujutatut.

18. Kohus märgib seoses väike-konnakotka elu ja sigimispaiga kindlakstegemisega

moodustatud püsielupaiga alal, et väike-konnakotkas (Aquila pomarina) on vastavalt Vabariigi

Valitsuse 20.05.2004 määruse nr 195 „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide

loetelu § 4 lg 2 p 7 I kaitsekategooria liik. Samuti on väike-konnakotkas Euroopa Parlamendi

ja Nõukogu 2009/147/ EÜ direktiivile loodusliku linnustiku kaitse kohta I lisas nimetatud

linnuliik, mille elupaikade kaitseks tuleb direktiivi artikkel 4 lg 1 kohaselt rakendada

erimeetmeid, et kindlustada nende säilimine ja paljunemine levikualal.

Tulenevalt asjaolust, et väike-konnakotkas on I kaitsekategooria kaitsealune liik, tuleb LKS §

48 lg 1 kohaselt tema kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse tagada

kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Seadus ei

anna siinkohal keskkonnaministeeriumile sisulist kaalutlusõigust teadaoleva väike-konnakotka

elupaiga kaitse alla mitte võtmiseks. Kohus märgib, et seetõttu on asjassepuutumatud kõik

kaebaja viited nendele teadaolevatele väike-konnakotka elupaikadele, mida MTÜ Kotkaklubi

ettepanekule vaatamata ei ole kaitse alla võetud (püsielupaika moodustatud). Kaebajale ei ole

antud käesoleval juhul populaarkaebuse esitamise õigust ning seadusvastane halduspraktika

mõne teise teadaoleva elupaiga suhtes ei oleks õigustuseks vaidlusaluse elupaiga suhtes

seaduspärase otsustuse tegemisest hoidumiseks. Kohus jätab seetõttu kõik kaebaja vastavad

väited käeoleva asja lahendamisel tähelepanuta.

19. Käesolevas asjas omab tulenevalt asjaolust, et kohus luges tuvastatuks väike-konnakotka

esinemise 2007-2015 aastal vaidlusalusel Puiatu püsielupaigal, küsimus, kas vaidlustatud

õigusakt on antud õiguspäraselt õiguspärase menetluse alusel.

Püsielupaiga kaitse alla võtmine toimub looduskaitseseaduse alusel. Looduskitseseaduse § 4 lg

5 p 1 kohaselt on püsielupaik LKS tähenduses väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis

asuv piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav kaitsealuse looma sigimisala või muu

perioodilise koondumise paik.

Püsielupaiga moodustamise eeldused tulenesid vaidlustatud haldusakti vastuvõtmise ajal

muuhulgas sel ajal kehtinud LKS redaktsiooni §-st 7, mille kohaselt on loodusobjekti LKS

alusel kaitse alla võtmise eelduseks selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-

kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus ja otseselt I

kaitsekategooria liigi suhtes imperatiivselt juba eelpoolmainitud LKS § 48 lg 1.

20. Vastavalt LKS § 10 lg 2 otsustab ala püsielupaigana kaitse alla võtmise valdkonna eest

vastutav minister. Eestis on selleks ministriks keskkonnaminister tulenevalt Vabariigi Valitsuse

seaduse §-st 61. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et vaidlustatud määruse on vastu võtnud

selleks pädevust omanud isik.

21. Kohus leiab, et kaebaja ei ole vaatamata oma arvukatele väidetele suutnud kohut veenda ka

selles, et käesoleval juhul puudusid vajalikud eeldused väike-konnakotka püsielupaiga

moodustamiseks või et vaidlustatud haldusakti menetlemisel või sisustamisel tehti selliseid

vigu, et see tuleks kehtetuks tunnistada.

Kohus märgib kõigepealt, et kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vaidlustatud haldusaktil

puuduvad põhjendused või et need ei ole piisavad. Kohus märgib, et erinevalt kaebaja väidetest

näitavad nii kaebaja esitatud seirearuanne (I tl 6), kui ka püsielupaigas kotkaekspert Joosep

Tuvi poolt tehtud fotod ning koostatud kronoloogia (kordab suuresti seirearuandes toodut)

(Lisatoimik tl 88-96), et kaheldamatult olid püsielupaiga piirides väike-konnakotka pesitsemine

2008-2013 aastal. Samuti on kohus tuvastanud kotkaekspert U. Abeli ütlustest, et väike-

konnakotka paar oli pesitsema asumas püsielupaiga territooriumile 2015.a. maikuus.

22. Kohus märgib, et ei pea põhjendatuks kaebaja väited määruse põhjendamatuse osas.

Määruse § 2 on selgitatud, et määruse seletuskirjas on esitatud põhjendused kaitse alla võtmise

eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eelduste kohta, loodusobjekti kaitse alla

võtmise otstarbekuse, kaitstava loodusobjekti tüübi valiku, välis- ja vööndite piiride kulgemise

ning kaitsekorra kohta. Samuti on selle § 4 „Menetluse läbiviimine“ selgitatud, et seletuskirjas

saab tutvuda ka menetluse läbiviimise ja ärakuulamise tulemustega.

Vaidlustatud

määruse

seletuskirjas

(http://www.envir.ee/sites/default/files/vaike-

konnakotkas2015.pdf) ja LKS § 8 lg 3 kohaselt tehtud kaitse alla võtmise põhjendatuse ja

kavandatud piirangute otstarbekuse ekspertiisis (I tl 139-145) on kohtu arvates piisaval määral

välja toodud nii väike-konnakotka elupaikade kaitse alla võtmise eesmärk (liigi soodsa seisundi

tagamine) eeldused (on I kaitsekategooria liik, teadaolevate elukohtade kaitse tuleb tagada

vastavalt LKS § 48 lg 1, vaja on tagada liigi säilimine ja soodne seisund ning Eestil on

linnudirektiivist tulenev rahvusvaheline kohustus väike-konnakotka kaitse alla võtmiseks),

samuti püsielupaikade piiride põhjendatus ja looduskaitseobjekti tüübi valik. Kohus leiab, et

arvestades eelnimetatud dokumentides toodut, on kaebaja vastupidised väited selgelt otsitud ja

ei vasta tõele ning tuleb jätta tähelepanuta.

Kohus möönab siinkohal asjaolu, et ekspertiis on koostatud arvestades 2012 seisu, kuid ei näe

muude tuvastatud asjaolude taustal (kotkaste olemasolu alal on tuvastatud 2013 ja 2014 aastal

ning kotkaid nähti seal lendamas 2015 aastal), et uued andmed kotkapesade hävimise kohta

Saare ja Tikuta kinnistul peale 2013 aastat muudaksid kuidagi lõppotsust. Isegi asjaolu, et

pesapuude hävimine toimus enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist ja seda ei kajastatud

kohaselt määruses, ei anna tulenevalt HMS § 58 see alust haldusakti tühistamiseks, sest täpselt

sama sisuga haldusakt oleks tulnud tulenevalt LKS § 48 lg 1 ja väike-konnakotkaste elupaigast

moodustatud püsielupaigas ikkagi vastu võtta.

23. Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohaga, et püsielupaiga moodustamisest rääkides

ei ole õige tõlgendada LKS § 4 lg 5 punkti 1 kitsalt nagu kaebaja on teinud sidudes selle

sisuliselt ainult pesapuu olemasoluga. Kohus märgib, et pesapuu olemasolul tuleks vastavalt

LKS § 50 lg 2 p 6 ja lg 4 lugeda see ikkagi püsielupaigaks raadiusega 100m ja selle suhtes

kehtiks LKS § 30 toodud kaitserežiim. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et elupaik ei

tähenda ainult paika, kus organism parasjagu elab, vaid eelkõige ala, mille ressursid ja

tingimused võimaldavad organismil seda kasutada, seal ellu jääda ja paljuneda. Kohus leiab, et

sellise lähenemise õigsust kinnitavad muuhulgas ka „Väike-konnakotka kaitse tegevuskava

aastateks 2009-2013“ ja uue tegevuskava eelnõu. Nendest nähtub, väike-konnakotkastel on

Eestis tavaliselt rohkem kui üks pesa, sest ühel pesapaigal toimuva häirimise, röövluse vm

põhjustel kasutatakse pesi vaheldumisi. Väikese häirimise korral kasutatakse pesa mitmeid

aastaid, isegi kuni 10 aastat järjest. Samuti võib pesa kasutamise vaheaeg teadaolevalt ulatuda

kuni kaheksa aastani. Ka on teada, et väike-konnakotkast võib pidada paigatruuks liigiks ning

et pesad on asustatud keskmiselt 3-4 aastat, kuid on teada ka pikemaajalisi (10) asustusi.(Vaata

näiteks Väike konnakotka kaitse tegevuskava eelnõu - I tl 168).

Seetõttu leiab kohus, et vastustaja on vaatamata sellele, et Tikuta ja Saare kinnistul asunud

pesapuud olid vaidlustatud määruse andmise ajaks hävinud või hävitatud, õieti leidnud, et

ainuüksi pesade hävimine ei anna alust väita, et järgnevatel aastatel kotkad oma senisesse

elupaika ei naase. Kohus märgib, et nähtuvalt vastustaja poolt esitatud fotodest varasemate

pesapuude kohta (Lisatoimik tl 89-90, 92-95), on kotkad pidanud võimalikuks ehitada oma

pesad just moodustatud püsielupaiga piiridesse jäävatele puudele, mis ei ole ka nähtuvalt

fotodest kõige tihedamad või elujõulisemad. Kohus märgib, et Tikuta kinnistul asunud pesapuu

väljanägemist ning seal hetkel säilinud ümbritsevat metsa arvestades ei saa kuidagi välistatuks

pidada, et väike-konnakotkas võib piirkonnas leida sobiva lennukoridoriga ja muude

parameetritega puu(d), mille otsa oma uue(d) pesa(d) ehitada.

24. Kohus leiab, et vastustaja korduvalt esitatud väited püsielupaigas metsa kiirest hävimisest

5 aasta jooksul (metsakonsulent Aadu Raudla 03.02.2015 arvamuses 5-10 aastat I tl 23) ei ole

käesoleval juhul lõpuni usutavad ja on kantud pigem selgest ja korduvalt väljendatud soovist

olemasolevat raieküpset metsa majanduslikel eesmärkidel kasutada. Kohus mõistab kaebaja

soovi saada oma raieküpsest metsast maksimaalset võimalikku tulu juba tema eluajal

(arvestades, et kaebaja on eakas inimene), kuid käesoleval juhul kaaluvad avalik huvi

looduskaitse alal, kehtiv looduskaitse seadus ning vastavad riigi kohustused kaebaja huvi oma

metsa majanduslikul eesmärgil kasutada selgelt üle ja piirangute tegemine omandi vabale

kasutamisele on õigustatud ka põhiseaduses toodud keskkonnakaitselisi eesmärke ja

looduskeskkonna säästliku kasutamise põhimõtet silmas pidades.

Kohus peab vajalikuks siinkohal eraldi märkida, et peab õigustatuks vastustaja seisukohta, mille

kohaselt on Puiatu püsielupaigas väike-konnakotkale sobivad puud olemas, sest Tikuta kinnistu

80-aastane kuusik on liigile tüüpiline ja igati sobiv pesitsuselupaik. Lisaks on alal suuri kaski,

mis sobivad samuti pesa ehitamiseks. Ka haigetele puudele ehitavad kotkad pesi, sest suur osa

Eesti kuuski on juurepessuga nakatanud, kuuse suremise järel pesitsevad üksikud väike-

konnakotkad ka kuivanud puudel. Kohus nõustub vastustajaga selleski, et looduslikult arenenud

puistud on väike-konnakotkale kõige sobilikumaks elupaigaks ning metsa sobivuse üle otsustab

kotkas ise. Vaidlusaluse püsielupaiga suhtes on väike-konnakotkas seni oma pikaajalise

kohalolu ja sigimisega ning kahe pesa ehitamisega näidanud, et nimetatud piirkond on talle

elupaigaks sobiv ja seetõttu on ka tõenäoline, et isegi pesapuu hävimisel naaseb kotkas sellesse

elupaika ja ehitab endale uue pesa.

Kohus nõustub vastustajaga, et otsitud ja tõele mittevastavad on siinkohal kaebaja viited nagu

oleks moodustatud Puiatu elupaiga puhul tegemist ainult väikese eraldiseisva metsatukaga, mis

ei vasta väike-konnakotka tavalise elukoha tingimustele (vähemalt 200 ha metsamassiiv).

Kohus märgib, et vastustaja toob põhjendatult välja, et Puiatu püsielupaik asub suuremast

metsamassiivist väljaulatuval poolsaarel (ei ole eraldi väike metsatukk) ja väike-konnakotka

kaitse tegevuskava metsade pindala saadi kogu metsamassiivi pindala mõõtmisel. Lääne pool

asuv Puiatu metsamassiivi pindala on üle 1900 ha ja kotkametsa poolsaare pindala on 45 ha.

Väike-konnakotkad pesitsevad ka väiksemates metsades kui 200ha, mida näitab ka kaebaja

esitatud viide Väike-konnakotka kaitse tegevuskava tekstile.

25. Kohus märgib, et ei pea õigustatuks seoses käesoleva asjaga ka kaebaja väiteid ekspertiisi

ja ekspertiisis osalenud isikute sobimatuse osas tuleb jätta tähelepanuta leides kõigepealt, et

keskkonnaametnikud on valdkonna eksperdid ning piisavalt pädevad isikud ekspertiisi

läbiviimisel. Kohus leiab, kõigepealt, et kaebaja väited Madli Linderi eriteadmiste ja teadmiste

puudumisest väike-konnakotka kohta on ainuüksi kohtus toimunud küsitluse alusel eksitavad.

Kohus nõustub vastustaja selgitusega, et linnuliigi tuvastamine ei ole võimalik igasuguse foto

kohaselt ilma täiendavate materjalideta ja ka kaebaja ise on oma 08.03.2017 vastuses need

segamini ajanud. Seetõttu ei leia kohus, et Madli Linderi keeldumine talle esitatud fotode pealt

linnuliiki määrata oli põhjendamatu. Samuti vastas Madli Linder vastas täpselt, mida liik sööb

ja kaebaja vastupidised väited on valed. Kohus peab võimalikuks, et ministeeriumiametnik ei

ole saal tasemel väliekspert, kui piki aastaid välitöid teinud eksperdid, kuid see ei tähenda, et

isikul puuduks vajalik oskus koostöös teiste ekspertidega ekspertiisi koostamiseks.

Vaidlusaluse määruse seletuskirjast on nähtav, et ekspertiisis osalesid liigieksperdid Jan

Siimson, Priit Voolaid, Tarmo Evestus, Ain Nurmla ja Joosep Tuvi. Seega ei ole ekspertiisi

teinud Keskkonnaameti liigikaitse peaspetsialist Madli Linder ainuisikuliselt, vaid ekspertiisis

on osalenud mitmed liigieksperdid, kes on tunnustatud ka rahvusvaheliselt ja teinud või teevad

vastava liigi osas ka teadustööd. Kaebaja ei ole kohtu arvates peale oma subjektiivse hinnangu

esitatud ühtegi tõendit, mis tema väiteid ja hinnanguid ekspertide kõlbmatuse osas kinnitaks.

Kohus märgib, et kaebaja ei ole sisuliselt ümber lükanud ühtegi vaidlustatud määruse

seletuskirjas ja ekspertiisis toodud olulist väidet, mis olid aluseks püsielupaiga moodustamisele.

26. Kohus märgib, et tulenevalt asjaolust, et kohus on lugenud tuvastatuks väike-konnakotka

asumise kaebaja Tikuta kinnistul, ei oma käesoleval juhul tähendust ka kaebaja väited

keskkonnaregistrite andmete usaldusväärsusest. Kohus möönab ka siinkohal, et ilmselt ei ole

mitte kõik keskkonnaregistris olevad andmed 100% usaldusväärsed, kuid käesoleval juhul

omab tähtsust asjaolu, et kohus pidas usaldusväärseteks neid andmeid, mis käsitlevad väike –

konnakotka elamist ja sigimist moodustatud Puiatu püsielupaiga alal.

27. Kõike eelpooltoodut kokku võttes leiab kohus, et käeoleval juhul puudub nii faktiline kui

õiguslik alus vaidlustatud määruse tühistamiseks kaebaja soovitud ulatuses ja kohus jätab

kaebuse vastavas nõudes rahuldamata.

II

28. Teise sisulise nõudena on kaebaja on esitanud taotluse mõista talle hüvitise 655,30 EUR

perioodi eest 21.09.2015.a. kuni 21.09.2016.a., mil täitus aasta Puiatu püsielupaiga piirangute

(sihtkaitse- ja piiranguvööndi) talumise eest. 30.01.2017.a. jõustunud maaeluministri

22.04.2015 määruse nr 39 „Natura 2000 erametsamaa toetus“ muudatused § 13 lg 1 kohaselt

on kaebajal õigus vastava taotluse esitamisel saada sihtkaitsevööndi eest 355,30 EUR (3,23ha

x 110 EUR) alles järgmise aasta 30 aprillil. Seega peaks sihtkaitsevööndi osas kohus Kaebajale

välja mõistma hüvitise 221 päeva eest (periood 21.09.16-30.04.17) kuni 30.04.2017, mil algab

aastane arvestusperiood määruse alusel. Arvestades, et Kaebaja sihtkaitsevööndi hüvitise

summa on 355.30 EUR aastas, siis jagades selle 365 päevaga saame hüviste päevamääraks

0,973 EUR. Korrutades päevamäära 0,973 EUR 221 päevaga saame hüvitise suuruseks 215,13

EUR periood 21.09.16-30.04.17.

Lisaks sihtkaitsevööndi hüvitisele pole kaebaja arvates kuhugi kadunud piiranguvööndi

talumise kohustus ja kaebaja nõuab piiranguvööndi eest hüvitist 300 EUR (5ha x 60 EUR),

mille esimene makse tuleks teha 21.09.2017, kui saab täis järgmine täisaasta piiranguvööndi

talumist pärast 21.09.2016, mis osas kaebaja nõudis hüvitist mõlema piiranguvööndi talumise

eest. Kaebaja palub kohtul hüvitise välja mõista püsielupaiga piiranguvööndi omandiõiguse

piirangute talumise eest Tikuta kinnistul alates 22.09.2016 kuni Puiatu püsielupaiga

tühistamiseni/kehtetuks tunnistamiseni maksekohustusega iga järgmise aasta 21.09 arvestusega

0,822 EUR päevas.

Kaebaja rõhutab, et vastustaja poolt määruse muudatuse jõustamisega 30.01.2017.a. on

vastustaja omaks võtnud ka kohustuse tasuda Natura alast välja jäävate püsielupaikade

omanikele, sh kaitsekohustust taluvale kaebajale, hüvitist, kuid rahapuudusest tulenevalt jäeti

piiranguvööndid välja. Seda enam, et nüüd on määrusega püsielupaikade sihtkaitsevöönditele

hakatud hüvitist maksma, siis on seda enam vastuoluline ja arusaamatu vastustaja varasemad

vastuväited kaebaja hüvitise nõudele.

29. Kohus leiab, et kaebaja hüvitiste nõuded on põhjendamata. Vastustaja on viidanud õigesti,

et sisuliselt suhteliselt samasugusel alusel hüvitise nõuded olid esitatud haldusasjas nr 3-14-

50060 ja jõustunud kohtuotsusega jäeti need rahuldamata kui alusetud. Kohus ei pea vajalikuks

hakata nimetatud kohtuasjas tehtud halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuseid täielikult uuesti

käesolevas asjas ümber kirjutama, kuid märgib, et nõustub sisuliselt nendes toodud põhiliste

seisukohtadega.

Kohus leiab, et ka käesoleval juhul ei ole kahtlust selles, et seatud piirangud on takistanud

kaebajal oma kinnisasja üht osa vabalt vallata ja kasutada. On ka loomulik, et sellises olukorras

tuleb piirangute seadmisel tasakaalustada avalikke ja erahuve ning vajadusel kompenseerida

kantud kahjud.

Kinnistu sihtkaitsevööndis ja piiranguvööndis asuv osa on olulise kasutamise piiranguga, kuid

seadusandja on ette näinud hüvitise sellise olulise omandikitsenduse kompenseerimiseks

maamaksuvabastuse (MaaMS § 4 lg 11) ja piirangutega maa riigile omandamise. Samuti on

jõustunud maaeluministri määrus “Maaeluministri 22. aprilli 2015. a määruse nr 39 “Natura

2000 alal asuva erametsamaa kohta antav toetus” muutmine, millega nähakse ette ka

looduskaitseseaduse § 4 lõike 1 punktis 1 või 4 nimetatud kaitstava loodusobjekti

sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal looduskaitseliste piirangute järgimise eest hüvitiste

maksmine ja kaebaja saab esitada taotluse hüvitise saamiseks eeltoodu alusel otse

haldusorganile.

Kohus nõustub kaebajaga, et käesoleval juhul ei olnud kuni Maaeluministri 22. aprilli 2015. a

määruse nr 39 muutmiseni maamaksuvabastus üksinda piirangu hüvitamiseks piisav. Samas

oli enne muudatusi ettenähtud kinnistu riigi poolt omandamine koos omandamiseni kohalduva

maamaksuvabastusega hüvitisena kohane ja õiglane ja olemas on piiranguid taluma pidanud

isikute õiguste kaitseks vajalikud õiguskaitsevahendid. Õigus saada kinnistu turuväärtusele

vastav hind ei saa olla kompensatsioonina ebapiisav. Kaebaja ei saa nõuda riigilt teistsuguste

hüvitusmeetmete kehtestamist. Sellist valikuõigust PS §-st 32 ei tulene. Asjaolu, et kaebaja ei

ole soovinud ettenähtud kompensatsioonimeetmeid nende kehtivuse ajal kasutada, ei tähenda

üldise huvi nõuete ja omandiõiguse kaitse nõuete vahelise tasakaalu või õiguskaitsevahendi

puudumist. Kaebaja ei saa nõuda teistsuguseid hüvitisi või uute kehtestatavate hüvitusliikide

rakendamist tagantjärgi, kui seadusandja ei ole seda ette näinud.

Kaebaja saab taotluse esitada üksnes määruses nr 39 märgitud osas ja ulatuses ja

kohustamiskaebuse esitamise eelduseks on sellisel juhul kõigepealt vastava taotluse esitamine

haldusorganile ja viimase poolne keeldumine taotluse rahuldamisest. Kõik kaebaja nõuded, mis

on esitatud seda eirates e. tulevikku suunatud hüvitusnõuded tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

Kaebaja muud käesolevas kohtumenetluses esitatud hüvitise soovid ei rajane ühelgi õiguslikul

alusel. Kaebajal ei ole õigus seaduses otseselt ettenägemata juhtudel taotleda hüvitisi

valikuliselt ja tagasiulatuvalt. Hüvitamise alused on ammendavalt loetletud määruses nr 39.

Kaebajal oli ka võimalik vastavalt eelpooltoodule kasutada vajalikke õiguskaitsevahendeid ja

nõuda asjakohase kehtinud kompensatsioonimeetme (riigi poolt piirangutega maa

omandamine). Kaebaja seda teinud ei ole ja see on tema enda vaba valik. Riik ei ole antud juhul

kohustatud rakendama uusi ja täiendavaid kompensatsioonimeetmeid tagasiulatuvalt.

Riigivastutuse seaduse (RVS) § 6 lg 1 järgi isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu

sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama

ja see puudutab isiku õigusi. Seega RVS järgi ei saa haldusorganit kohustada sooritama

toimingut, antud juhul kohustada maksma hüvitist, mida seadus ette ei näe. Kõik kaebaja

käesolevas kaebuses esitatud hüvitise nõuded tuleb jätta rahuldamata.

Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et käesoleval juhul ei ole lõpuni usutav, et kogu

sihtkaitsevööndi ja piiranguvööndi mets häviks ca 5 aastaga. Arvestades kinnistu metsamaa

suurust, on kaebajal võimalus esitada metsateatisi sihtkaitsevööndist väljapoole jääva ala

majandamiseks. Välistatud ei ole ka olemasolevate püsielupaiga kustutamise menetluse

algatamine juhul, kui väike-konnakotkad ei asu püsielukohta mingil põhjusel elama ja

pesitsema. Sellisel juhul on võimalik, et kaebajal tekib võimalus olemasolevat metsa majandada

ja ei ole välistatud, et reaalset kahju talle tekkinud ei olegi.

Kohus peab vajalikuks ka märkida, et vaatamata asjaolule, et alates määruse nr 39 täiendustest

on Natura alade ja neist väljaspoole jäävate püsielupaikade hüvituse saamise võimalused

võrdsed, ei tähenda see seda, et varasem kord oleks olnud põhjendamatu tulenevalt Natura alade

enda sisulisest erinevusest võrreldes Natura-väliste püsielupaikadega just keskkonna palju

komplekssema kaitse tõttu Natura aladel ja hüvituste rahastamisemehhanismi(allikate)

erinevustest.

30. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks.

Vastustaja on kandnud haldusasjas menetluskulusid kokku summas 75 eurot kohtudeposiiti

makstud tunnistajatasu ettemaksena ja palub need kaebajalt tema kasuks välja mõista. Kohus

leiab, et vastustaja taotlus on kohtule esitatud õigeaegselt ja on põhjendatud. Eeltoodust

tulenevalt tuleb kohtul kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista kantud ja põhjendatud

menetluskulud summas 75 eurot.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik