2-15-12191/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Margo

Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. mai 2017. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-15-12191

Tsiviilasi

AS Parmeron hagi V Betoonitööd OÜ (endine

ärinimi Via Betoon OÜ) ja VK vastu kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. novembri 2016. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik,

apellatsioonkaebuse hind

AS-i Parmeron apellatsioonkaebus, 13 597,22 eurot

V Betoonitööd OÜ apellatsioonkaebus, 17 186,63

eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja

AS

Parmeron

(registrikood

10363583),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Priit Manavald

Kostja I V Betoonitööd OÜ (registrikood 12197189,

endise ärinimega Via Betoon OÜ), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Erik Lepikson

Kostja

II

VK

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Erik Lepikson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

Jätta Harju Maakohtu 30. novembri 2016. a otsus muutamata ja apellatsioonkaebused

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

1. AS-i Parmeron apellatsioonimenetluse kulud, mis on kantud seoses V

Betoonitööd OÜ esitatud apellatsioonkaebusega, jätta V Betoonitööd OÜ kanda

ja ülejäänud AS-i Parmeron kulud jätta AS-i Parmeron enda kanda. V

Betoonitööd OÜ apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. VK

apellatsioonimenetluse kulud jäävad AS-i Parmeron kanda.

2. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus. Välja mõista

AS-ilt Parmeron VK kasuks menetluskulude katteks 1008 eurot ning V

Betoonitööd OÜ-lt AS-i Parmeron kasuks menetluskulude katteks 430 eurot.

3. AS-il Parmeron tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb

menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. AS Parmeron (hageja) esitas 17. augustil 2015. a Harju Maakohtule hagi V

Betoonitööd OÜ (kostja I) ja VK (kostja II) vastu kahju hüvitamiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 26. juunil 2014. a ehituse

alltöövõtulepingu nr 29/2014, mille alusel kohustus kostja I tegema Tallinnas Masti 15

asuva korterelamu ehitusel betooni- ja müüritööd. Tööde lõpetamise tähtaeg oli 10.

september 2014. a.

3. 24. juulil 2014. a esitas kostja I e-kirja teel juulikuus tehtud tööde kohta

allkirjastamata õiendi, mis oli dateeritud 31. juuli 2014. a kuupäevaga, kuid tegelikult

kirjutati õiend alla ligi kaks nädalat hiljem pärast mitmekordset ümbertegemist, kuna

sisaldas mitmeid juurdekirjutusi ja aktis oli näidatud töid, mida tegelikult ei olnud

tehtud. Õiendi digitaalallkirjade andmed näitavad, et see on tegelikult allkirjastatud 6.

augustil 2014. a. Koos õiendiga esitati ka arve nr 14013, millel oli samuti märgitud

kuupäev 31. juuli 2014. a ja maksetähtajaks 14. august 2014. a. Tegelikult tekkis

alltöövõtjal lepingu kohaselt arve esitamise õigus alles vastava akti aktsepteerimisel ja

arve maksetähtaeg oli 14 päeva arve esitamisest. Arve nr 14013 maksmise tähtaja

alguspäev lepiti erandlikult poolte vahel kokku e-kirja teel. Maksetähtaja viimaseks

päevaks oli 14. august 2014. a. Arve tasuti 19. augustil 2014. a, seega hilinemisega 5

päeva, millest kaks olid puhkepäevad.

4. Pooled sõlmisid 19. augustil 2014. a lepingu lisa nr 1, milles muuhulgas lepiti kokku

tööde lõpptähtaja pikendamine kuni 15. oktoober 2014. a. Lepingu lisa sõlmimise

tingis asjaolu, et kostja I oli tööde tegemise esialgsest ajakavast oluliselt maha jäänud

ja ei oleks ilmselt suutnud oma lepingulisi kohustusi õigeks ajaks täita. Koos lepingu

lisaga nr 1 sõlmiti ka käendusleping, mille kohaselt kostja II kohustus hageja ees

kandma vastutust kostja I lepinguliste kohustuste nõuetekohase täitmise eest.

Käenduslepingu teksti pakkus välja kostja I. Sellist käendust vajas hageja seoses

sellega, et hagejale oli teatavaks saanud kostja I plaan loobuda lepingu täitmisest

pärast seda, kui juulikuu arve on tasutud.

5. Hageja teatas oma 18. augusti 2014. a kirjas nr 013, et tähtajast mittekinnipidamisel

nõutakse kostjalt I välja sellega kaasnevad kulud. Oma 22. augusti 2014. a kirjas nr

014 teatas hageja, et kui hiljemalt 26. augustiks 2014. a ei ole lepingu rikkumised

kõrvaldatud ja tööga jätkatud lepingu lisas nr 1 kokkulepitud tingimustel, öeldakse

leping üles. Kostja I esitas 26. augustil 2014. a hagejale lepingu ülesütlemise avalduse.

Kostja I esindaja avaldas, et kostja I huvi säilimise eelduseks lepingu täitmise vastu on

maksekohustuse täpne täitmine, kuid hageja on viivitanud arve tasumisega. Nimetades

seda lepingu oluliseks rikkumiseks, ütles kostja I lepingu üles. Avalduse aluseks olid

võetud juba heastatud lepingu rikkumine – arve nr 14013 oli avalduse koostamise

ajaks tasutud. Kuna hageja leidis, et kostjal I puudus õiguslik alus lepingu

ülesütlemiseks ja arvestades asjaolu, et kostja I teatas, et ta ei kavatse lepingut

edaspidi täita, esitas 29. augustil 2014. a hageja kostjale I omakorda lepingu

ülesütlemise avalduse.

6. Kuivõrd kostja I oli teatanud, et ta ei kavatse edaspidi lepingut täita, oli hageja

sunnitud leidma uue alltöövõtja lepingukohaste tööde lõpetamiseks. Arvestades,

tekkinud olukorda ei saanud uuelt töövõtjalt nõuda, et ta teeks tööd sama hinnaga ja

samaks tähtajaks. Alltöövõtuleping sõlmiti OÜ-ga Bildex ja selles määrati betooni

tööde lõpetamise tähtajaks 14. november 2014. a. Uue alltöövõtulepingu kohane tööde

hind kujunes 10 204,86 euro võrra kallimaks kostjaga I kokku lepitust. Betoonitööde

venimise tõttu lükkus edasi ka kogu objekti valmimine, mis pidi peatöövõtulepingust

tulenevalt toimuma 31. jaanuaril 2015. a. Hageja oli sunnitud sõlmima 1. septembril

2014. a tellijaga lepingu lisa nr 1, millega pikendati tähtaega kahe kuu võrra ehk kuni

31. märtsini 2015. a. Lepingu pikendamisega kaasnesid tellijale lisakulud 2000 eurot

(käibemaksuga), mille hageja kohustus tellijale hüvitama. Lisaks sellele tekkisid

hagejal seoses lepingu rikkumisega kostja I poolt lisakulud 18 162,41 eurot.

7. Hageja palub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista hüvitis 19 913,03 eurot.

4. jaanuari 2016. a menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõuet ja palus kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja mõista hüvitis 13 597,22 eurot ning lisaks kostjalt II

hüvitis 6316,81 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

Kostjate vastuväited

8. Kostjad paluvad jätta hagi jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

9. Hageja on esitanud kostja I vastu lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude. Kostjad

on seisukohal, et hageja nõue on põhjendamatu, kuivõrd eeldused kahju hüvitamise

nõude esitamiseks on täitmata. Kostjad on seisukohal, et kostja I ei ole lepingut

rikkunud, kahju ei ole tekkinud ning samuti puudub põhjuslik seos väidetava

kohustuse rikkumise ja väidetava kahju tekkimise vahel. Hageja hinnangul seisneb

lepingurikkumine selles, et kostja I taganes lepingust õigusvastaselt, mistõttu ei

täitnud kostja I enam oma lepingulisi kohustusi ja teatas, et ei kavatse töid objektil

jätkata. Kostjad ei vaidlusta asjaolu, et tööde tegemine peatus pärast lepingust

taganemist kostja I poolt, kuid on seisukohal, et lepingust taganemine oli õiguspärane,

mistõttu ei olnudki kostjal I pärast lepingust taganemist kohustust objektil töid jätkata.

10. Hageja rikkus oluliselt pooltevahelist lepingut sellega, et jättis tahtlikult täitmata oma

kohustuse tasuda tehtud tööde eest väljastatud arve, eesmärgiga sundida kostjat I

allkirjastama kostjatele ebasoodne lepingu lisa. Hageja oli teadlik arve tasumise

kohustusest, ta oli arve kätte saanud ning omas võimekust seda tasuda, kuid ei tasunud

arvet sihilikult, kuivõrd soovis saada täiendavat tagatist käenduse näol ning muuta

lepingutingimusi endale soodsamas suunas. Seega on hageja rikkunud kohustust, mille

täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks

lepingu täitmise vastu. Kostja I oli enam kui 26 000 euro eest juba osutanud hagejale

teenust ning ise finantseerinud ehitustegevust, kuid hageja keeldus osutatud teenuse

eest maksmast. Kuivõrd ehitustegevus on kallis, siis oli kostjal I võimalik

ehitustegevust jätkata ainult tingimusel, et tehtud töö saab kokkulepitud ajal

tasustatud. Kuivõrd hageja ei tasunud arvet tähtaegselt, siis tekkisid kostjal I

probleemid rahavoogudega. Hageja oli arve kätte saanud, kokku leppinud selle

tasumise tähtaja, lubanud arve maksta, kuid teadlikult ja tahtlikult viivitanud arve

maksmisega ning pannud arve tasumise sõltuvusse käenduslepingu ja lepingu lisa

allkirjastamisest. Hageja käitumine andis kostjale I mõistliku põhjuse eeldada, et

hageja võib sarnaseid meetmeid rakendada ka tulevikus ehk hoiduda oma lepinguliste

kohustuste täitmisest ning survestada kostjat I hagejale sobivaid dokumente

allkirjastama. Lepingu lisa ja käendus olid kostjatele selgelt kahjulikud kokkulepped,

mida kostjad ei oleks allkirjastanud, kui hageja ei oleks kostja I arve tasumata

jätmisega survestanud. Lepingu lisa oli sõlmimine üksnes hageja huvides, kostjad ei

oleks vabatahtlikult selliseid kokkuleppeid allkirjastanud. Seega on hageja

kuritarvitanud

oma

õigusi,

mis

on

kostjate

hinnangul

käsitletav

olulise

lepingurikkumisena. Kuivõrd hageja rikkus lepingut oluliselt, siis oli kostjal I

materiaalõiguslik alus lepingust taganemiseks ning kostja I on õiguspäraselt lepingust

taganenud. Seega ei saanud kostja I pärast lepingust taganemist oma kohustusi enam

rikkuda, kuivõrd lepingust taganemisega lõppevad pooltel edaspidised kohustused

lepingu täitmise osas. Seega on hageja haginõue põhjendamatu ning tuleb jätta

rahuldamata.

11. Kostjad leiavad, et hagejal väidetavalt tekkinud kahju on tõendamata. Tööde

valmimise tähtaeg pikenes veidi vähem kui kuu võrra, kuid jäi endiselt oluliselt

varasemasse perioodi, kui tööd pidi tellijale üle andma. Seega on 2-kuulise viivituse

sidumine kostja I väidetava lepingurikkumisega äärmiselt meelevaldne ning täies

ulatuses põhjendamatu. Jääb ka arusaamatuks, miks lepiti hüvitiseks kokku 2000

eurot. Ehitustööde venimine 14. novembrini 2014. a ei saanud põhjustada lisakulusid

erinevate teenuste eest 2015. a veebruaris ja märtsis. Väidetav kulu, mis seisneb uue ja

kallima töövõtulepingu sõlmimisest OÜ-ga Bildex Grupp, on samuti põhjendamata.

Hageja ei ole vähimalgi määral põhjendanud ega tõendanud, miks hageja sõlmis uue

lepingu samade tööde tegemiseks kallima hinnaga. Kostjad on seisukohal, et hageja on

uue alltöövõtjaga sõlminud lepingu hinnaga, mis ei vasta turuhinnale, kuivõrd kostja I

ise turuosalisena oli lepingu järgi valmis uue alltöövõtja poolt tehtud tööd tegema 12

406,91 eurot odavamalt.

12. Kostjad ei nõustu seisukohaga, mille kohaselt kostja II vastutab tulenevalt 19. augusti

2014. a sõlmitud käenduslepingust haginõude täitmise eest solidaarselt kostjaga I.

Kostjad on seisukohal, et käenduslepinguga ei ole kostja II käendanud hageja

kahjunõudeid kostja I vastu, mistõttu ei saa hageja nõuda hagiavalduses märgitud

nõude täitmist kostjaltII. Eeltoodust tulenevalt paluvad kostjad hageja hagi kostja II

osas jätta täies ulatuses rahuldamata, kuivõrd hagejal puudub õiguslik alus kostjalt II

nõuda kostja I kahjunõude täitmist.

13. Kostja I esitas hagejale vaidlusaluse arve nr 14013 summas 26 427,02 eurot, mille

aluseks oli tööde üleandmise akt nr 1. Hageja tasus esitatud arve osaliselt, s.o

23 784,32 euro ulatuses, ja jättis tasumata 2642,70 eurot. Leping sätestab, et

akteerimistel jäetakse kõikidest töödest akteerimata 10% antud tööde maksumusest,

mis akteeritakse pärast kogu töövõtu lõpetamist. Kuivõrd töövõtt on käesolevaks

hetkeks lõppenud, siis on hagejal kohustus maksta kostjale I välja ka vaidlusaluse arve

alusel tasumata jäänud osa. Lisaks eeltoodule on kostja I teinud vaidlusalusel objektil

täiendavaid töid, mille alusel on koostatud õiend nr 2 ja väljastatud arve nr 14019.

Hageja on jätnud arve nr 14019 summas 7262,40 eurot täies ulatuses tasumata.

Eeltoodust nähtuvalt omab kostja II hageja vastu nõuet 9905,10 eurot. Kostja I esitab

tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestab hageja ja kostja I nõuded 9905,10 euro

ulatuses.

Maakohtu otsus

14. Harju Maakohus rahuldas 30. novembri 2016. a otsusega hagi kostja I vastu ja mõistis

kostjalt I välja hageja kasuks 17 186,63 eurot. Hagi kostja II vastu jättis maakohus

rahuldamata. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja I kanda, kostja I

menetluskulud tema enda kanda ning kostja II menetluskulud hageja kanda. Maakohus

määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis kostjalt I

välja hageja kasuks menetluskulud 2500 eurot ja hagejalt kostja II kasuks

menetluskulud 1290 eurot.

15. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel vaidlus eelkõige selles, kumb

lepingust taganemise avaldustest on kehtiv ning kumma poole süül on lepingust

taganetud. Samuti vaidlesid pooled maakohtus selle üle, kas hagejale on kahju

tekkinud ning kas võimaliku kahju ja kostja tegevuse vahel on põhjuslik seos ja

millises summas peaksid kostjad hagejale kahju hüvitama.

16. Kostja I taganes lepingust põhjusel, et tema hinnangul rikkus hageja oluliselt

pooltevahelist lepingut. Maakohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, mille kohaselt

on oluliselt lepingu rikkumiseks see, et hageja jättis tahtlikult täitmata oma kohustuse

tasuda tehtud tööde eest väljastatud arve, eesmärgiga sundida kostjat I allkirjastama

kostjatele ebasoodne lepingu lisa. Kohus märkis, et mitte igasugune vastaspoole

lepingurikkumine ei õigusta lepingust taganemist, tegemist peab olema olulise

lepingurikkumisega. Kohus ei nõustu kostja I käsitlusega sellest, et hageja pidi arve

tasuma igal juhul 14 päeva jooksul arvates arve saamisest. Lepingu p. 7.2 järgi

maksete tasumine toimub 14 päeva jooksul peale arvete esitamist peatöövõtjale.

Arvete esitamise aluseks on leping ja aktsepteeritud tehtud tööde aktid. Kohtu

hinnangul saab eelnimetatud lepingupunktist teha järelduse, et arve tasumise eelduseks

on tehtud tööde vastuvõtmine ja aktsepteerimine peatöövõtja poolt. Kostja I ei ole

esile toonud ühtegi väidet, millest kohus saaks teha järelduse, et lepingut sõlmides oli

poolte tegelikuks tahteks leppida kokku selles, et arve esitamise aluseks on alltöövõtja

poolt õiendis märgitud, mitte tegelikult tehtud ja peatöövõtja poolt vastuvõetud ning

aktsepteeritud tööde maht. Lepingust tulenevalt oli arve nr 14013 tasumise tähtaeg 20.

august 2014. a, mis oli riiklik püha ning seega oleks arve tasumise tähtaeg olnud 21.

august 2014. a. Samas ei ole ka vaidlust selles, et erandlikult lepiti arve tasumise

tähtaja alguspäev 14. august 2014. a kokku e-kirja teel.

17. Kohus ei nõustunud kostja I seisukohaga selles, et arve tasumisega 5 päeva

viivitamine on selliseks oluliseks lepingurikkumiseks, mis andis kostjale I aluse

lepingust taganemiseks. Üldjuhul, ei ole arve tasumisega viivitamine ning isegi tahtlik

viivitamine selline rikkumine, mis annaks koheselt kahjustatud lepingupoolele õiguse

lepingust taganemiseks. Arve tasumisega viivitamisel peaks kahjustatud pool andma

kohutust rikkunud poolele täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Kostja I taganes

lepingust ajal, kui kohustuse rikkumine oli juba heastatud. Seejuures juhtis kohus

kostjate tähelepanu, et õiendis nr 1 märgitud tööde vastuvõtmisest arvates oleks arve

lepingujärgne tasumise tähtaeg tegelikkuses olnud 21. august 2014. a, kui hageja

juhatuse liige ei oleks muutnud arve tasumise tähtaja arvestamise alguspäeva.

18. Pooltevahelisest lepingust ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud selles, et arvete

tasumisega paaripäevane viivitus tooks kaasa alltöövõtjapoolse lepingust taganemise

õiguse. Vastupidi, pooled on kokku leppinud selles, et arvete tasumisega viivitamisel

tasub peatöövõtja alltöövõtjale viivist 0,1% arve summast iga hilinenud tööpäeva eest.

Seega olid pooled kokkuleppinud arvete tasumisega viivitamise korral teise

õiguskaitsevahendi. Kohus märkis, et juba lepingu sõlmimisel tulnuks pooltel sellises

lepingust taganemise tingimuses kokku leppida või vähemalt pidi kostja I oma erilise

huvina seda lepingu sõlmimisel esiletooma. Ei ole kuidagi põhjendatud, et igasugune

kohustuse rikkumine, mille täitmise olulisuse kohta kohustust rikkunud poolel

andmeid ei ole õigustaks vastaspoolt lepingust taganema. Kostja I ei ole kohtule

tõendanud väidet, et arve tasumisega viivitamine tõi talle kaasa probleeme

rahavoogudega.

19. Kohus ei nõustunud kostjaga I ka selles, et lepingu lisa 1 ja käenduslepingu sõlmimine

oleks olnud selliseks asjaoluks, mis andis kostjale I aluse lepingust taganeda. Kohus ei

leidnud, et arve tasumisega viivitamine oli hagejapoolne surveabinõu lepingu lisa 1 ja

käenduslepingu sõlmimiseks. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt oli kostja I ise

huvitatud lepingu lisa 1 sõlmimisest ja lepingu tähtaja pikendamisest. Nii nähtub

kostja I esindaja e-kirjast, et käenduslepingu põhja on kostja I ise hagejale esitanud.

Samuti kinnitas kohtuistungil kostjapoolset initsiatiivi lepingu tähtaja muutmisest ja

käenduslepingu kostja I poolt hagejale saatmist tunnistaja EA. Lisaks märkis kohus ka

seda, et juhul kui kostjad leidsid, et käenduslepingu või lisa 1 sõlmimine oli neile

pealesunnitud või koormav, oleks neil olnud võimalus taganeda vaid nimetatud

lepingutest mitte kogu ehituse alltöövõtulepingust. Arvestades lepingu täitmise

graafikust tugevat mahajäämust ei näe kohus käenduslepingu ja lepingu lisa 1

sõlmimises iseenesest ei lepinguliste kohustuste rikkumist hageja poolt või heade

kommete vastast või pahauskset käitumist. Lepingu lisa 1 analüüsides selgub, et

sisuliselt pikendati nimetatud lisaga lepingu tähtaega ja reguleeriti vaheakteerimiste ja

lisanduvate kulude hüvitamise korda ning lepiti kokku lisatööliste kaasamises

objektile. Hageja on märkinud, et sisuliselt oli tegemist kompromissiga, millega

pooled tulid teineteisele teatud osas vastu. Kohtule on arusaamatu, kuidas kostja I

kavatses lepingut tähtaegselt täita, olles ise tööde graafikust tugevas mahajäämuses,

seega oli tähtaja pikendamine ka kostja I huvides. Väidetavat survestamist ja arve

tasumise sõltuvusse seadmist lepingu lisade allkirjastamisest kostjad tõendanud ei ole.

Kohus juhtis tähelepanu, et osa arvest tasus hageja kostjale enne lisa 1 allkirjastamist.

Kohus osundas lisaks sellele, et vastavalt lepingu p 10.4 oleks peatöövõtjal olnud

õigus leping ühepoolselt lõpetada. Kohus leidis, et viidatud käenduslepingu ja lisa 1

sõlmimise ärahoidmine oli muuhulgas kostja I enda võimuses, kui kostja I oleks

lepingut kohaselt ja graafikujärgselt täitnud. Kohus märkis lisaks ka seda, et kostjad

on lepingu lisa 1 ning käenduslepingut allkirjastades käitunud vastuoluliselt jättes

mulje, et nad on huvitatud alltöövõtulepingu täitmisest ning kinnitades, et kostja I

plaanib kindlasti objekti lõpuni korrektselt esitada ja lepingu katkestamise plaane ei

ole, kuid samas lõpetas kostja I ühepoolselt lepingu juba ühe nädala pärast, kusjuures

ehitustööde päevikust tulenevalt ei toimunud objektil töid juba arve tasumisest

järgmisest tööpäevast arvates so 21. augustist 2014. a. Selline käitumine ei ole

kooskõlas hea usu põhimõttega. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kostja I on

taganenud alltöövõtulepingust õigusliku aluseta.

20. Järgnevalt kontrollis kohus, kas hagejal oli õigus alltöövõtuleping ühepoolselt

lõpetada. Alltöövõtu lepingu p 10.4 järgi kui alltöövõtja ei asu õigeaegselt lepingut

täitma või teeb seda niivõrd aeglaselt, et selle lõpetamine muutub ilmselt võimaatuks,

on peatöövõtjal õigus leping ühepoolselt lõpetada. Kohus arvestas asjaolu, et lisaks

töövahendite objektilt äraviimisele teatas kostja I oma 26. augusti 2014. a avalduses,

et ta ei kavatse lepingut edaspidi täita. Kuivõrd kohus tuvastas, et kostja I taganes

alltöövõtulepingust õigusliku aluseta, oli kostja I oma lepingulisi kohustusi rikkunud

lepingu täitmisest põhjendamatu keeldumisega. Kohus oli seisukohal, et kostja I ei ole

esile toonud selliseid asjaolusid, millest kohus saaks teha järelduse, et rikkumine on

vabandatav. Maakohus leidis, et alltöövõtuleping tuleb lugeda lõppenuks hagejapoolse

lepingust taganemisega 29. augustil 2014. a.

21. Kahju hindamise osas nõustus maakohus hageja seisukohaga selles, et kuivõrd kostja I

oli teatanud, et ta ei kavatse edaspidi lepingut täita, oli hageja sunnitud ehituse

alltöövõtulepingu ühepoolselt lõpetama ja leidma uue alltöövõtja lepingukohaste tööde

lõpetamiseks. Hagejal olid lepingujärgsed kohustused oma tellija ees. Samuti nõustus

kohus hagejaga selles, et uuelt alltöövõtjalt ei saanud eeldada, et ta teeks tööd sama

hinnaga ja samaks tähtajaks, kui oli lepitud kostjaga I. Kohus asus seisukohale, et uue

lepingu sõlmimine kallima hinnaga oli põhjendatud ja vajalik ning uue lepingu hind

oli kooskõlas sellise teenuse eest makstava tavalise tasuga. Kuivõrd kostja I rikkus

ehituse alltöövõtulepingut, tuleb tal kahe lepingu hinnavahe hagejale hüvitada.

Maakohus leidis, et kostjal I tuleb hüvitada hagejale ka seoses lepingu tähtaja

pikendamisega kaasnevad lisakulud. Ehitustööde töövõtulepingu 1. septembri 2014. a

lisast 1 nähtuvalt kohustus hageja peatöövõtjale tasuma täiendava summa, mis tellijal

tekib juba siiani välja makstud lepingulise summa pangaintresside kahekuulise

tagasimakse nihkumise näol ning omanikujärelevalve kulud. Tunnistaja EA kinnitas

kohtuistungil, et hageja poolt tellijale hüvitatud kulu summas 1666,67 eurot (2000

eurot koos käibemaksuga) on igati mõistlik ja tavapärane järelevalve tasu kahe kuu

eest. Kohus leidis ka, et tõendamist on leidnud nii kommunaalkulude, valveteenuse ja

soojaku, piirdeaedade ning wc rendiarvete kulude hüvitamise vajadus kokku summas

6319,58 eurot (ilma käibemaksuta).

22. Kohus leidis, et hagejale ei oleks kahju tekkinud, kui kostja I oleks oma lepingulisi

kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Tunnistajate ütlustega on kinnitust leidnud, et kostja

I oli ainuke objektil tegutsenud alltöövõtja, seega tõi temapoolne töödega mahajäämus

kaasa sama pika mahajäämuse peatöövõtu ajagraafikust. Hagejale tekkis kahju just

objekti lõpptähtaja ületamise tõttu. Kohus leidis, et selline kahju tekkimine pidi

kostjale I olema ettenähtav. Samuti leidis kohus, et kahju hüvitamise nõue on

käesoleval juhul hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse eesmärgiga (VÕS §

127 lg 2).

23. Seoses kostjate võimaliku solidaarse vastutusega leidis maakohus, et hageja ei saa

kostjalt II nõuda kahju hüvitamist, kuna kostja II ei ole käenduslepinguga käendanud

hageja kahjunõudeid kostja I vastu. Kohus leidis, et kuivõrd pooled on pidanud

vajalikuks eraldi kokku leppida käendatava nõude sisu ega ole kokku leppinud selles,

et käendusleping katab kõiki hageja nõudeid kostja I vastu, tuleb hagi kostja II vastu

jätta rahuldamata.

24. Maakohus rahuldas kostja I tasaarvestusavalduse summas 2642,70 eurot (arve nr

14013), kuivõrd ehituse alltöövõtuleping on lõppenud ja alltöövõtulepingu p-s 7.4 on

sätestatud, et akteerimisel jäetakse kõikidest töödest akteerimata 10% antud tööde

maksumusest,

mis

akteeritakse

pärast

kogu

töövõtu

lõpetamist.

Teise

tasaarvestusavalduses märgitud arve nr 14019 osas selgitas maakohus, et pelgalt arve

esitamine ei ole hagejale kohustuse ja tekkimise aluseks. Alltöövõtulepingust

tulenevalt on arvete esitamise aluseks leping ja aktsepteeritud tehtud tööde aktid.

Hageja on oma lepingust taganemise avalduses osundanud, et õiendis nr 2 akteeritud

tööd on tegelikkuses tegemata (va ehk postvundamentide postiosad) ja kutsunud

kostjat I ehitusobjektile ülevaatuse tegemiseks 1. septembril 2014. a. Kostjad ei ole

kohtule esitanud tõendeid või muul moel põhistanud, et nimetatud kohtumine toimus

ja hageja on tööd kostja I poolt õiendis 2 märgitud mahus vastuvõtnud. Eeltoodust

tulenevalt ei pidanud kohus võimalikuks teha õiendis nr 2 märgitud summas

tasaarvestust hageja kasuks väljamõistetava summaga.

Kostja I apellatsioonkaebus

25. Kostja I palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

26. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohus oma otsust põhjendanud ning on

tähelepanuta jätnud mitmed kostja I väited. Peamiselt seisneb TsMS § 436 rikkumine

selles, et kohus on tähelepanuta ja põhjendamata jätnud kostja I väited seoses olulise

lepingurikkumisega hageja poolt. Kohus on küll selgitanud, et arve tasumisega

paaripäevane viivitamine ei ole reeglina käsitletav olulise lepingurikkumisena ning

andnud hinnangu lepingu lisa sõlmimise asjaoludele, kuid ei ole selgitanud ega

põhjendanud, miks kohus jätab tähelepanuta kostja I väite lepingu tahtlikust

rikkumisest hageja poolt. Samuti ei ole kohus andnud hinnangut kostja I väitele, et

hageja käitumine annab põhjuse eeldada ka edasiste lepingurikkumiste toimepanemist

hageja poolt.

27. Kostja I on töövõtulepingu üles öelnud põhjusel, et hageja on tahtlikult rikkunud oma

lepingust tulenevat kohustust. Hageja poolset tahtlikku lepingulise kohustuse

rikkumist tõendab üheselt asjaolu, et hageja oli nõus oma arve tasumise kohustust

täitma üksnes juhul, kui kui poolte vahel allkirjastatakse lepingu lisa ja käendusleping.

Hageja teadis, et tal on kohustus ja selle täitmise tähtaeg on ületatud ning kinnitas, et

maksab arve täielikult peale täiendavate dokumentide allkirjastamist. Seega oli hageja

tegevus arve tasumisega viivitamisel teadlik ja tahtlik, eesmärgiga survestada kostjaid

dokumente allkirjastama. Eeltoodu tõttu on täidetud VÕS § 116 lg p-s 3 sätestatud

koosseis – oluline lepingurikkumine. Oluline rikkumine on mistahes rikkumine, kui

seda tehti tahtlikult. Seega ei oma tähtsust, kas rikkumine on iseenesest oluline või

mitte, vaid see, kas rikkumine pandi toime tahtlikult või mitte. Lisaks eeltoodule on

hageja rikkunud töövõtulepingust tulenevat kohustust viisil, mis andis kostjale I

mõistliku põhjuse eeldada, et hageja võib sarnaseid meetmeid rakendada ka tulevikus

ehk hoiduda oma lepinguliste kohustuste täitmisest ning survestada kostjat I hagejale

sobivaid dokumente allkirjastama. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole antud juhul

hageja poolt arve tasumisega teadlik ja sihilik venitamine käsitletav olulise

lepingurikkumisena.

28. Siinkohal märgib kostja I, et hageja poolt toimepandud lepingurikkumise olulisust ei

mõjuta asjaolu, kas ja mil määral oli kostja I maas tööde tegemise graafikust või kas

arve tasumisega viivitamine on tavapärasel juhul rikkumine, mida saab oluliseks

pidada. Seadusandja on VÕS § 116 lg 1 p-des 3 ja 4 selgesõnaliselt ette näinud, et

rikkumine on oluline, kui pool rikub mistahes kohustust tahtlikult või kui rikkumine

annab põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi.

29. Kostjale I jääb arusaamatuks vaidlusaluses otsuses märgitu, et lepingu lisa sõlmimine

oli hagejale kasulik ning pooled ei ole kokku leppinud, et arve tasumisega

paaripäevane viivitamine oleks oluline rikkumine. Kostja I ei mõista, kuidas sellised

asjaolud mõjutavad tema õigust kasutada seadusest tulenevat õiguskaitsevahendit ehk

lepingust taganeda. Asjaolu, kas lepingu lisa ja käendusleping olid hagejale kasulikud

või mitte, ei ole oluline VÕS § 116 lg 1 p 3 aspektist. Rikkumise olulisus seisneb

selles, et hageja deklareeris oma tahet arvet mitte maksta kuni lepingu lisa

allkirjastamiseni.

30. Hageja peab tõendama ära kahju tekkimise fakti ning kahju suuruse. Kahju suurusega

seonduvalt ei analüüsinud kohus ühtegi kostja I vastuväidet, samuti ei ole kohus

viidanud mistahes tõenditele, mis võiksid tõendada kahju suurust. Kohus hindas

tõendeid vääralt, leides, et hageja koostatud Exceli tabel, mille aluseks puuduvad

mistahes tõendid, tõendab kahju tekkimist. Kostja I on jätkuvalt seisukohal, et kahju

tekkimine on tõendamata.

31. Kõrvutades hageja ja kostja I vahelist lepingut hageja ja uue alltöövõtja vahelise

lepinguga nähtub, et tööde valmimise tähtaeg pikenes veidi vähem kui kuu võrra, kuid

jäi endiselt oluliselt varasemasse perioodi, kui tööd pidi tellijale üle andma. Seega on

2-kuulise viivituse sidumine kostja I väidetava lepingurikkumisega äärmiselt

meelevaldne ning täies ulatuses põhjendamatu. Ühtlasi jääb arusaamatuks, miks lepiti

hüvitiseks kokku 2000 eurot. Ühtegi põhjendust ega alust sellise hüvitise osas hageja

esitanud ei ole. Asjaolu, et üks tunnistaja on sellist summat mõistlikuks pidanud, ei

tõenda sellise kahju tekkimist ega selle põhjendatust. Seega on vastustaja kahjunõue

esimese positsiooni osas tõendamata. Kulupositsioonid, mis puudutavad OÜ Sakuby,

OÜ Alfasecurity ja OÜ Kemmerling esitatud arveid, on samuti põhjendamatud. Isegi

juhul, kui kostja I oleks lepingut rikkunud, siis pikenesid hageja ja kostja I vahelise

lepingu objektiks olevad ehitustööd maksimaalselt 30 päeva võrra ehk 14. novembrini

2014. a. Ehitustööde venimine 14. novembrini 2014. a. ei saanud põhjustada

lisakulusid erinevate teenuste eest 2015. a. veebruaris ja märtsis.

32. Väidetav kulu, mis seisneb uue ja kallima töövõtulepingu sõlmimisest OÜ-ga Bildex

Grupp, on samuti põhjendamata. Hageja ei ole vähimalgi määral põhjendanud ega

tõendanud, miks hageja sõlmis uue lepingu samade tööde tegemiseks kallima hinnaga.

Hageja ja kostja I vahel sõlmitud leping tõendab, et kogu töö tegemise maksumus oli

113 310,20 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvestades, et kostja I oli töid vähemalt

õiendis nr 1 märgitud mahus ehk 22 022,52 euro (lisandub käibemaks) ulatuses teinud,

siis oli tegemata tööde rahaline väärtus 91 287,68 eurot. Seega on hageja, sõlmides

uue lepingu hinnaga 103 694,59 eurot (lisandub käibemaks), tekitanud ise endale

kahju 12 406,91 euro ulatuses. Hageja peab tõendama, et uue lepingu sõlmimine

kallima hinnaga oli põhjendatud ja vajalik ning lepingu hind oli kooskõlas sellise

teenuse eest makstava tavalise tasuga.

33. Täiendavalt märgib kostja, et tunnistaja kinnitusel sõlmiti uus töövõtuleping

pakkujaga, kes oli oma pakkumise koostanud samaaegselt kostja I pakkumisega ehk

enne igasuguste tööde alustamist objektil. Seega ei võtnud hageja pakkumisi

pooleliolevate tööde lõpetamiseks lepingu lõppemise hetkel, vaid lähtus talle

varasemalt esitatud pakkumistest ja nendes pakkumistes toodud hinnast. Kostja I

hinnangul saab kahju koosneda üksnes kuludest, mis olid põhjendatud ja vajalikud

hetkel, mil kahju väidetavalt tekkis. Juhul, kui hageja soovis sõlmida uue lepingu uue

töövõtjaga, oleks ta pidanud võtma konkureerivad pakkumised ajahetkel, mil ta uut

töövõtjat soovis ning lähtuma töödest, mis olid selleks hetkeks tegemata.

34. Kohus on vaidlusaluses otsuses märkinud, et peatöövõtja ja hageja vaheline

kokkuleppeline kahjuhüvitis on mõistlik, kuivõrd üks tunnistaja hindas seda

mõistlikuks. Antud menetluses ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et

mistahes kahjuhüvitamise kokkuleppe sõlmimine hageja ja tellija vahel oli üldse

vajalik. Samuti ei saa poolte kokkulepet rahasumma maksmiseks käsitleda

põhjendatud kuluna. Hageja ei ole välja toonud ühtegi seost, mis oleks kokkuleppelise

kahjuhüvitise ja kostja I tegevuse vahel. Samuti ei ole kohus hinnanud kostja I väiteid,

mille kohaselt pikendati tööde valmimise tähtaega üksnes 1 kuu võrra, mistõttu ei

saanud hagejal tekkida kahju kahe kuu kulude võrra. Veelgi enam, väidetav täiendav

kahju on tekkinud perioodi eest, mil vaidlusalune töö pidi olema valmis nii kostja I

poolt tehtuna kui ka uue töövõtja poolt tehtuna. Seega puudub mistahes põhjuslik seos

väidetava kahju ja kostja I tegevuse vahel.

35. Lisaks eeltoodule on maakohus eksinud menetluskulude jaotuse määramisel. Kohus on

otsuse p-s 31 märkinud, et kostja I tasaarvestusavaldus tuleb rahuldada summas

2642,70 eurot. Viidatu tulemusel on kohus rahuldanud hagi osaliselt, kuigi otsuse

resolutsioonist seda ei nähtu. Kohus ei ole vaidlusaluses otsuses jätnud kulusid TsMS

§ 163 lg 1 alusel poolte endi kanda ega jaotanud menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega. Kohus on hagi osaliselt rahuldanud, kuid jätnud menetluskulud

täies ulatuses kostja I kanda, mis ei ole TsMS § 163 lg 1 järgi lubatud.

Hageja apellatsioonkaebus

36. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi

kostja II vastu jäeti rahuldamata ja kostja II menetluskulud hagejalt välja mõisteti.

Hageja palub teha uue otsuse, millega mõista kostjatelt hageja kasuks välja

solidaarselt 13 597,22 eurot ning lisaks sellele kostjalt I 6316,81 eurot. Hageja palub

kostjalt II välja mõista hageja menetluskulud ja kostja II menetluskulud jätta tema

enda kanda.

37. Apellatsioonkaebuse kohaselt käib vaidlus selle üle, kuidas tõlgendada hageja ja kostja

II vahel sõlmitud käenduslepingu teksti, mille kohaselt käendaja vastutab

alltöövõtulepingust tuleneva kostja I ehitamise kohustuse täitmise eest andes

omapoolse täitmistagatise 10% ulatuses lepingu summast (lepingu p. 1.1 viimane

lõik). Pooled ei ole defineerinud, mida tähendab „täitmistagatis“, kuid hageja ja

maakohus on samal arvamusel, et ehituslepingu täitmise nõude esitamine kostjale II

oleks olnud võimatu ja lepingu tekstis saab juttu olla just rahalisest vastutusest. Ka

vastutuse rahalise suuruse üle puudub vaidlus, lepingu teksti tõlgendamise teel tuleb

aga selgitada, millisel juhul kuulub väljamaksmisele täitmistagatis ja milliseid

summasid see hõlmab. Käesoleval juhul saab käendaja poolt antud täitmise tagatist

mõista siiski vaid vastavate tööde maksumuse hüvitamise kohustusena VÕS § 646 lg 5

kohaselt.

38. Hageja leiab, et tagatise andmist tuleb tõlgendada koostoimes lepingu punktiga 2.1,

mille kohaselt juhul, kui kostja I ei täida 26. juunil 2014. a sõlmitud lepingust

tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, võib tellija nõuda kostja I poolt

tellijale võlgnetava summa tasumist käendajalt. Millest koosneb see summa, mida

tellija saab nõuda, tulebki kindlaks teha tõlgendamise teel, sest otsesõnu seda lepingus

ei märgita. Kui pooled on kokku leppinud, et tasuda tuleb mingi summa, peab see

summa ka midagi sisaldama ja mingil moel selguma. Tuleb analüüsida, milliseid

summasid peale leppetrahvi (mille kohta on lepingus eraldi punkt) peaks kostja II

lepingu lõpetamisel hagejale kostja I eest tagatisena tasuma. Kostja II ja maakohus on

asunud seisukohale, et see ei sisalda VÕS § 646 lg 5 ette nähtud töövõtja kohustust

hüvitada töö lõpetamiseks tehtud mõistlikud kulutused, kuid siis ei sisalda see tagatis

üldse mingeid summasid. Seda lepingupunkti ei saa mõista muul viisil kui rahalise

tagatisena lepingu rikkumise puhuks ehk teisisõnu - tagatis tähendabki seda, et lepingu

rikkumisel tekkiva kahju katteks tasutakse vastav tagatise summa.

39. Vastavalt VÕS § 29 lg 4 tõlgendatakse lepingut kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet

ei saa kindlaks teha nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel pidi mõistma. Mis on antud olukorras mõistlik, seda otsustab kohus

kaaludes erinevate tõlgendamisvõimaluste usutavust. Kuna käendusleping sõlmiti

konkreetses sõnastuses, ei saa asuda seisukohale, et osa kokkuleppe punkte selles

lepingus ei tähenda mitte midagi, ehk need on tähtsusetud tekstiosad.

40. Tuleks arvestada, et lepingupooled (ehk lepingupooltega sarnane mõistlik isik)

sõlmides lepingut, ei kirjutanud sellesse teadlikult sisutühje lauseid. Pooled pidasid

lepingut sõnastades silmas mingeid summasid ja tõlgendamisteooria seisukohalt tuleb

eeldada, et ükski teksti element ei saa olla tähtsusetu. Antud juhul on kohus paraku

asunud seisukohale, et lepingu p. 1.1 viimane lõik on tähtsusetu ja sisutühi.

Vastused kaebusele

41. Hageja palus jätta kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud palus

jätta kostja I kanda.

42. Kostja II palus jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud palus

jätta hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

43. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebused rahuldamata.

44. Kolleegium

selgitab

esmalt

vaidluse

raamid

(I)

ning

lahendab

seejärel

apellatsioonkaebused lähtudes kostjate vastu esitatud nõuetest (II ja III). Lõpuks

määrab kolleegium kindlaks menetluskulude jaotuse (IV).

I

45. Maakohus on hagi kostja I suhtes rahuldanud ja jätnud kostja II suhtes rahuldamata.

Menetluskulud jättis kohus poolte kanda. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes

endiselt selle üle, kelle suhtes ja millises ulatuses tuleks hagi rahuldada. Põhinõude

suuruse osas valitseva erimeelsuse tõttu on pooled eri meelt ka viivise suuruse ja

menetluskulude jaotuse osas.

46. Tegemist on töövõtulepingust kerkinud vaidlusega. Seepärast tuleb kostja I vastu

esitatud nõude osas juhinduda VÕS § 635 lg-st 1, mille järgi kohustub

töövõtulepinguga töövõtja valmistama või muutma asja või saavutama teenuse

osutamisega muu kokkulepitud tulemuse, tellija aga maksma selle eest tasu. Viidatud

sättest tulenevalt on pooltel vastastikused kohustused, mille täitmiseks tuleb töövõtjal

töö valmis teha ja tellijal töö eest tasuda. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita

vastavalt lepingule või seadusele ning sama paragrahvi lõike 3 kohaselt loetakse

kohustus nõuetekohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks

õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Seega on maakohus õigesti

lähtunud sellest, et vaidluse lahendamisel omab olulist kaalu tellija ja töövõtja

kohustuste sisu ja nende täitmise tuvastamine.

47. Kostja II vastu esitatud käenduslepingust tuleneva nõude osas valiteseva erimeelsuse

lahendamiseks tuleb tuvastada VÕS § 29 järgi kostja II võetud käenduskohustuse sisu.

II

48. Kolleegium on maakohtuga ühte meelt selles, et kostja I suhtes esitatud nõude

lahendamisel oluliste asjaolude väljaselgitamisel tuleb lähtuda poolte sõlmitud

töövõtulepingust ja selle lisast. Eelkõige puudutab see küsimust, kumma poole tehtud

taganemise avaldusel on lepingut lõpetav mõju.

49. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega osas, milles maakohus leidis, et kostja I

esitatud lepingust taganemise avaldus (I kd, tl 15-16) ei omanud taganemise toimet,

sest vaidlust ei ole selles, et hageja oli arve nr 14013 (I kd, tl 26) tasunud enne, kui

leping oleks kostja I poolse taganemise tagajärjel lõppenud. Maakohus järeldas samuti

õigesti, et kostja I ei andnud hagejale kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega nagu

VÕS § 114 lg 1 seda eeldab. Nimetatud säte järgi järgi on isikul, kelle suhtes lepingut

rikutakse, õigus lepingust taganeda, kui tulemusteta möödub rikkumise adressaadi

poolt rikkumise kõrvaldamiseks määratud täiendav tähtaeg. Tegemist on olulise

seadusest tuleneva tingimusega, mille järgimata jätmise korral ei ole taganemine

kehtiv. Õige on maakohtu seisukoht, et arve tasumisega mõnepäevane viivitamine ei

olnud oluline lepingu rikkumine VÕS § 116 lg 2 tähenduses, mis oleks andnud

kostjale I õiguse lepingust taganeda ilma hagejale kohutuste täitmiseks VÕS § 114 lg

1 järgset täendavat tähtaega andmata.

50. Maakohus järeldas õigesti ka seda, et pooltevaheline leping lõppes hagejapoolse

lepingust taganemise tõttu põhjusel, et kostja I keeldus edaspidistest tööde tegemisest

(I kd, tl 18-20). Lepingust taganemise õigus on taganemiseks õigustatud lepingupoole

kujundusõigus, mille tegemiseks piisab lepingupoole vastavasisulisest tahteavaldusest

(VÕS § 188 lg 1). VÕS § 116 lg 1 näeb lepingust taganemise eeldusena ette

lepingurikkumise olulisuse. Sama paragrahvi lg 2 loetleb näitlikult juhud, mille

esinemisel saab olla tegemist olulise lepingurikkumisega. Kolleegium nõustub, et

lepingu täitmisest otsesõnu keeldumine on VÕS § 116 lg 2 p 4 nimetatud juhtum, mis

annab lepingu teisele poolele õiguse lepingust taganeda ilma, et rikkumise

kõrvaldamiseks oleks vaja anda VÕS § 114 lg 1 järgi täiendavat tähtaega. Maakohus

on õigesti leidnud, et hageja on tõendanud nii lepingust taganemise formaalsete kui

materiaalsete eelduste täitmist, samuti ei ole taganemisega viivitanud ja on lepingu

lõpetanud mõistliku aja jooksul pärast lepingurikkumisest teada saamist. Hageja on

lepingu lõpetamise tõttu olnud sunnitud kandma kulutusi kostja I poolt tegemata

jäetud tööde lõpetamiseks. Maakohus on hageja kulutusi pidanud õigesti kostja I

tekitatud kahjuks, mille kostja I peab hagejale VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama.

Maakohus on kahju hüvitamise eeldused õigesti tuvastanud ja seepärast ei pea

kolleegium vajalikuks vastavas osas maakohtu otsuse põhjendusi TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes korrata. Erinevalt kostjast I, on kolleegium seisukohal, et maakohus on

jõudnud kostja I kahju hüvitamise kohustuse osas paikapidavatele järeldustele ning

kohaldanud õigesti asjakohast materiaalõigust.

III

51. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et kostja II suhtes tuleb jätta hagi

rahuldamata. Maakohus on käenduslepingu tõlgendamisel pööranud poolte väidetele

nõutavat tähelepanu ja selgitanud otsust põhjendades nõutava selgusega, miks ei ole

hageja nõue kostja II suhtes põhjendatud. Kolleegiumil ei ole alust võtta lepingu sisu

ja eesmärgi osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevat seisukohta. Kolleegium

nõustub maakohtu käsitlusega, mille järgi on hageja ja kostja II käenduslepingu

pooltena piiritlenud käenduskohustuse sisu ja ulatust. Lepingupooled on määratlenud

käenduslepingu p-s 1.1 üheselt, et kostja II vastutab käendajana üksnes töövõtulepingu

p-s 8.3 sätestatud leppetrahvi tasumise kohustuse ja töövõtulepingu p-s 7.4 silmas

peetud ehitamise kohustuse täitmise eest. Kuivõrd hagiavalduses esitatud kahju

hüvitamise kohustuse eest vastutamises pooled kokku leppinud ei ole, ei ulatu kostja II

käenduskohustus nõudele, mida hageja soovib kostja II suhtes maksma panna. Hageja

tõlgendus, mille järgi tuleb täitmise kohustuse võimatuse tõttu anda lepingu vastavale

punktile 1.1 hageja soovitud sisu, ei ole VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreeglite

kohaselt põhjendatud. Hageja kahju hüvitamise nõue ei ole seostatav töövõtulepingu

p-s 7.4 silmas peetud täitmise tagatise ega töödes pärast nende üleandmist avastatavate

võimalike puudustega. Seetõttu on hageja tõlgendus käenduslepingu sisu osas

meelevaldne. Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb lähtuda lepingu tõlgendamise

reeglitest. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut

VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda

samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada

VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid (vt nt Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-102-14, p 18; 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14,

p 19). Lepingu tõlgendus ei saa ühelgi viidatud juhul viia kokkuleppeni, mille

sõlmimiseks ei ole lepingupooled tahet avaldanud. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub

esimese astme kohtu järeldustega, ei pea kolleegium ka selles osas vastavalt TsMS §

654 lg-le 6 vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt korrata.

IV

52. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta maakohtu määratud

menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS §

171 lg 1 järgi hageja apellatsioonimenetluse kulud, mis on kantud seoses kostja I

esitatud apellatsioonkaebusega, jätta kostja I kanda ja ülejäänud hageja kulud hageja

enda kanda, kostja I apellatsioonimenetluse kulud jätta tema enda kanda ning kostja II

apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda.

53. Hageja esitas 10. märtsil 2017. a ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles

palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 1520

eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt seisnes hagejale ostutatud

õigusabi seoses hageja apellatsioonkaebuse esitamisega kliendiga nõudpidamises,

otsusega tutvumises ja analüüsimises (2,2 t) ja apellatsioonkaebuse koostamises (2,7 t)

ning seoses kostja I apellatsioonkaebuse esitamisega kliendiga nõudpidamises, kostja I

apellatsioonkaebusega

tutvumises

ja

analüüsimises

(1,2

t)

ja

kostja

I

apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (3,1 t). Lisaks on hageja tasunud

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 600 eurot. Kostjad oma seisukohta hageja

menetluskulude nimekirja osas ei avaldanud.

54. Ringkonnakohus leiab, et hageja lepingulise esindaja apellatsioonimenetluse

toimingud seoses kostja I apellatsioonkaebusega tutvumisega ja sellele vastamisega on

vajalikud ja nendele toimingutele kulunud aeg (4,3 t) on TsMS § 175 lg 1 tähenduses

põhjendatud ja vajalik. Lepingulise esindaja tasumäära põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamine on kohtu kaalutlusotsus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja

lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta) on põhjendatud. Seega

arvestades menetluskulude jaotust tuleb hageja menetluskulud summas 430 eurot (4,3

t x 100) välja mõista kostjalt I. Kuivõrd ülejäänud hageja õigusabikulud on kantud

seoses hageja esitatud apellatsioonkaebusega, mis jäi rahuldamata, siis jäävad need

kulud ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv hageja enda kanda.

55. Kostjad esitasid 13. märtsil 2017. a ringkonnakohtule ühise menetluskulude nimekirja,

milles kostja I palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud

kokku 1990 eurot (käibemaksuta) ja kostja II palus hüvitada apellatsioonimenetlusega

seoses kantud menetluskulud kokku 1008 eurot (käibemaksuga). Kuivõrd kostja I

kannab oma menetluskulud ise, siis ringkonnakohus ei pea vajalikuks tema kulude

põhjendatust analüüsida. Kostjate menetluskulude nimekirja kohaselt seisnes kostjale

II ostutatud õigusabi maakohtu otsusega tutvumises ja analüüsimises (0,25 t),

kliendiga nõudpidamises (0,25 t), hageja apellatsioonkaebusega tutvumises ja

analüüsimises (1,25 t), kliendiga nõudpidamises (1 t) ja apellatsioonkaebusele

seisukoha koostamises (4,25 t). Hageja oma seisukohta kostjate menetluskulude

nimekirja osas ei avaldanud.

56. Ringkonnakohus leiab, et kostja II lepingulise esindaja apellatsioonimenetluse

toimingud on vajalikud ja nendele toimingutele kulunud aeg on TsMS § 175 lg 1

tähenduses põhjendatud ja vajalik. Lepingulise esindaja tasumäära põhjendatuse ja

vajalikkuse

hindamine

on

kohtu

kaalutlusotsus.

Ringkonnakohus

nõustub

maakohtuga, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on

antud juhul põhjendatud. Seega arvestades menetluskulude jaotust tuleb hagejalt välja

mõista kostja II menetluskulud summas 1008 eurot (7 t x 120 x 20%).

57. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

58. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Iko Nõmm

Reet Allikvere

Margo Klaar