2-16-15050/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

2-16-15050

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gaida Kivinurm ja Imbi Sidok- Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht

17. mai 2017, Tallinn Kohtuasja number 2-16-15050 Kohtuasi Swedbank AS-i hagi Osaühingu SEPMAR ja AS vastu võla ja viivise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 20. detsembri 2016. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Osaühingu SEPMAR ja AS apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

77 500 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses Hageja (vastustaja) Swedbank AS (registrikood 10060701; asukoht Liivalaia 8, Tallinn), volitatud esindaja Silja Kichno Kostjad (apellandid) Osaühing SEPMAR (registrikood 11236929; asukoht Tammsaare tee 47, Tallinn), seaduslik esindaja VŠ ja AS (isikukood xxxxxxxx; elukoht xxxxx x-xx, xxxxx), lepinguline esindaja Erki Casar Kohtuistungi toimumise aeg

2. mai 2017 Istungil osalenud isikud Hageja volitatud esindaja Silja Kichno Kostjate Osaühingu SEPMAR ja AS lepinguline esindaja Erki Casar RESOLUTSIOON:

1. Jätta Harju Maakohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-15050 muutmata.

2. Jätta Osaühingu SEPMAR ja AS apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Osaühingu SEPMAR ja AS kanda. Swedbank AS-il ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

2-16-15050

Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Swedbank AS (hageja) esitas 6. oktoobril 2016 Harju Maakohtule Osaühingu SEPMAR (kostja I, põhivõlgnik) ja AS (kostja II, käendaja) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja lepingust 14-061733-KT tuleneva võla 79 662 eurot 38 senti (sh põhivõlg

70 542 eurot 78 senti, intress 1800 eurot 43 senti, viivis 6972 eurot 67 senti, Kredexi tagatistasu 319 eurot 14 senti ja Kredexi tagatistasu viivis 27 eurot 36 senti) ning põhivõla tasumisega viivitamise tõttu viivise 0,15% põhinõudelt päevas alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. Lisaks palus hageja kostjatelt välja mõista ka krediitkaardi lepingust tuleneva võla 3154 eurot 14 senti ja viivise. Maakohtu istungil loobus hageja kostja II vastu esimesest põhivõla nõudest 2162 euro 38 sendi ulatuses, samuti viivisenõudest, sest need ületasid kostja II kui käendaja vastuse ülempiiri, ja maakohus lõpetas 20. detsembri 2016. a määrusega menetluse selles osas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I, kelle seaduslikuks esindajaks oli toona kostja II, 13. augustil 2014 arvelduskrediidilepingu nr 14-061733-KT, mille alusel andis hageja kostjale I arvelduskrediiti 90 000 eurot. Lepingu p 1.4 alusel tuli krediidisaajal tasuda krediidi kasutamise eest intressi 5,5% aastas ja lepingu p 1.7 alusel kohustistasu 2% aastas. Lepingu p 1.8 kohaselt oli krediidiandjal õigus nõuda krediidisaajalt kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist puudujäävalt summalt 0,150% päevas. Krediidi kasutuse lõpptähtpäevaks oli lepingu p 1.3 kohaselt 13. august 2015. Lepingule sõlmiti kaks lisa, millega muudeti algset lepingut, sh pikendati arvelduskrediidi kasutusaega. Kostja I ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt ning jättis hagejale 11. aprillil 2016 tasumata 5000 eurot, 30. aprillil 2016 2500 eurot ja 31. mail 2016 2500 eurot ning tasus 1. juunil 2016 2332 eurot 36 senti ja 20. juunil 2016 4624 eurot 86 senti, mis ei katnud sissenõutavaks muutunud kohustusi. Pärast seda muutusid sissenõutavaks veel järgimised kohustused:

30. juunil 2016 2500 eurot ja 31. juulil 2016 2500 eurot. Hagi esitamise aja seisuga oli hagejale arvelduskrediidi summast tasumata 79 662 eurot 38 senti.

Kostja I jäi intressi tasumisega võlgnevusse alates 30. juunist 2016. Intressi võlgnevus oli hagi esitamise seisuga kokku 1800 eurot 43 senti. Kuna kostja I ei tasunud kasutatud krediiti tähtaegselt, arvestas hageja rahalise kohustuse täimisega viivitamise eest viivist 0,150%

2-16-15050

tasumata summalt päevas. Hagi esitamise seisuga oli hageja viivise nõue kokku 6972 eurot

67 senti. Arvelduskrediidi saaja kohustus vastavalt lepingu p-le 1.10.3 tasuma igas kvartalis käendustasu 2,2% aastas.

13. augustil 2014 sõlmitud käenduslepingu nr 14-061733-KÄ järgi vastutab kostja II arvelduskrediidilepingu nr 14-061733-KT ja lepingu kõigist lisadest tulenevate krediidisaaja kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt kostjaga I. Kostja II vastutuse rahaline maksimumsumma on käenduslepingu lisa p 1 kohaselt 77 500 eurot.

Hageja saatis kostjatele 20. juulil 2016 arvelduskrediidilepingu ja käenduslepingu ülesütlemise avalduse, milles palus nõuded rahuldada hiljemalt 6. augustiks 2016. Kostjad said teate kätte, kuid ei ole kohustust täitnud. Lepingust tulenev nõue muutus seega sissenõutavaks alates 7. augustist 2016.

Hageja saatis kostjatele ülesütlemisavalduse e-posti teel ning kahel korral kostja I registrijärgsele aadressile. 15. augusti 2016 teatise sai kostja I juhatuse liige kätte. Avaldused saadeti kostjale II ka käenduslepingus märgitud aadressile. Kostja II oli võlast teadlik ning kasutas oma e-posti aktiivselt. Samuti teavitas hageja kostjat II korduvalt telefoni teel. Hageja andis ülesütlemisavaldusega kostjatele mõistliku tähtaja kohustuste täitmiseks, kuid kostjad nõutud summat ei tasunud, mistõttu ütles hageja lepingud üles ning saatis 15. augustil 2016 uue teate võla tasumiseks. Lisaks küsis hageja esindaja korduvalt kostjalt II, kas kostjatel on ettepanekuid kohustuste tasumise kohta. Seega andis hageja kostjatele korduvalt võimalusi võla tasumiseks.

Nõude kujunemine nähtub kohtule esitatud tõenditest ja tabelitest. Põhinõude kujunemine on välja toodud hagi p-des 1.3 kuni 1.6. Lisaks esitas hageja lihtsustatud viiviseja intressiarvutuse. Tulbas „arvestatud“ on näidatud summa, mis tuli vastaval maksepäeval tasuda, tulbas „tasutud“ on näidatud, millise summa kostja tasus, „võlgnevuse“ tulbas on välja toodud tasumata summad.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Kostjate väitel ei ole hageja nõuetekohaselt lepingut lõpetanud. Hagile ei ole lisatud tõendeid, mis tõendaks, et hageja saatis kostjatele lepingu lõpetamise teate. Isegi kui lugeda, et kostjad vastutavad teadete kättesaamise eest, siis ei ole hageja, arvestades lepingu kestvust ja summade suurust, andnud kostjatele mõistlikku tähtaega kohustuste täitmiseks.

Kostjatel võla suuruse kohta vastuväiteid ei olnud, kuid võla kujunemine on tõendamata. Hagi lisad ei ole sobivad tõendid nõude kujunemise kohta, sest ei ole selge, kas tegemist on programmilise väljatrükiga või käsitsi koostatud tabeliga.

Hageja peaks esmalt pöörduma sihtasutuse Kredex poole nõude rahuldamiseks, sest tema nõuet käendas 75% ulatuses ka sihtasutus Kredex.

Esimese astme kohtu otsus

3. Harju Maakohus rahuldas 20. detsembri 2016. a otsusega hagi. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja lepingust nr 14-061733-KT tuleneva võla 77 500 eurot ja kostjalt I lisaks võla 2162 eurot 38 senti ning viivise põhinõudelt 70 524 eurot 78 senti.

2-16-15050

Maakohus mõistis kostjalt I välja ka krediitkaardi lepingust tuleneva võla 3154 eurot 14 senti ja viivised. Maakohus jättis menetluskuludest 85% solidaarselt kostjate kanda ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulu 1020 eurot. Menetluskuludest 15% jättis maakohus kostja I kanda ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja menetluskulu 180 eurot. Maakohus määras, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on asjas tõendatud, et kostja I rikkus arvelduskrediidilepingust nr 14-061733-KT ja selle muudatustest tulenevaid kohustusi, mistõttu ütles hageja kostjaga I sõlmitud lepingu VÕS § 196 lg 1 alusel üles, andes enne lepingu ülesütlemist kostjatele mõistliku aja oma kohustuste täitmiseks, ja sellest tulenevalt on hagejal VÕS § 108 lg 1 järgi õigus nõuda kostjalt I raha maksmise kohustuse täitmist. Kostja II vastutab kostja I kohustuse täitmata jätmise eest vastavalt käenduslepingule maksimaalselt 77 500 euro ulatuses.

Hageja esitas oma nõuete aluse ja kujunemise kohta tõendid (tl-d 7–81 ja 119–132), mille järgi tuleneb hageja solidaarnõue kostjate vastu 13. augustil 2014 hageja ja kostja I vahel sõlmitud arvelduskrediidilepingust nr 14-061733-KT ja selle muudatustest. Kostja I ei täitnud oma lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Hagi esitamise ajal oli hagejale tasumata

79 662 eurot 38 senti. 13. augustil 2014 sõlmitud käenduslepingu nr 14-061733-KÄ järgi vastutab kostja II solidaarselt kostjaga I. Pärast arvelduskrediidilepingu ülesütlemist on lepingust 14-061733-KT tulenev hageja nõue kostjate vastu 79 662 eurot 38 senti, mis koosneb põhiosast 70 542 eurot 78 senti, intressist 1800 eurot 43 senti, hagi esitamise päevaks sissenõutavaks muutunud viivistest 6972 eurot 67 senti, Kredexi tagatistasust 319 eurot 14 senti ja tagatistasu viivistest 27 eurot 36 senti. Kostja II vastutuse maksimumsumma on käenduslepingu muudatuse kohaselt 77 500 eurot.

Hageja nõuete kujunemine nähtub hageja esitatud arvestusest (tl-d 27–45 ja tl 58–79) ning täiendavast nõudearvestusest (tl 125–128). Nõuete koosseis vastava ajahetke viivisega nähtub ka hagile lisatud võlateatistest (tl 80–81). Kostjatel ei olnud võla suuruse kohta vastuväiteid ja nad ei esitanud tõendeid selle kohta, et nad on tagastanud hagejale rohkem, kui hageja näidatud arvestustes. Hageja ei pea tõendama, et kostja I ei ole tagasimakseid teinud. Kuna kostjad ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid võla suuruse kujunemise kohta, ei olnud hagejal kohustust tõendada täiendavalt võlanõude suurust ja kujunemist.

Põhjendatud ei ole kostjate vastuväide, et hageja ei ole kostjaga I lepingut nõuetekohaselt lõpetanud. Hageja lisas hagiavaldusele 20. juuli 2016 lepingute ülesütlemise tahteavaldused ja käenduslepingust tuleneva nõude, milles on antud kostjatele täiendav tähtaeg võla tasumiseks (tl-d 47–50). Nimetatud dokumendid jäeti kostjatele postkasti põhjusel, et kaks kättetoimetamise katset olid varem ebaõnnestunud. Kostjad ei väitnud, et dokumendid oleks toimetatud valele aadressile. Seetõttu tuleb lepingute ülesütlemisavalduste postkasti jätmisega lugeda avaldused kostjatele kättetoimetatuks. Seda kinnitab poolte lepingulistele suhetele kohaldunud hageja üldtingimuste p 5.1. regulatsioon, mis võimaldas hagejal saata kostjatele teateid hagejale teadaolevale kostjate aadressidele (tl 130). Lisaks saatis hageja kostjatele

15. augusti 2016 teadetega info lepingute ülesütlemisest ja kostjate võla suurusest. Kostja I juhatuse liige kinnitas hageja teate kättesaamist (tl 120). Kuigi pole selge, millise teate kostja juhatuse liige täpsemalt 12. augustil 2016 kätte sai, kinnitab dokument siiski seda, et hageja saatis kostjale I dokumente ja kostjal I oli võimalik neid kätte saada. 7. detsembri 2016 kohtuistungil kinnitasid kostjad, et nimetatud kinnitusel kostja I juhatuse liikme allkirja osas vaidlust ei ole. Lisaks ei sõltu hageja nõude maksmapanek sellest, kas kostja sai või ei saanud

2-16-15050

enne hageja kohtusse pöördumist kätte teatisi võlgnevuse kohta. Hageja andis 20. juuli 2016 lepingute ülesütlemise tahteavalduses ja käendusnõudes kostjatele täiendava tähtaja võla tasumiseks, mis oli piisav kostjatele nende kohustuste täitmiseks enne lepingute ülesütlemist. Kui kostjad oleks täitnud oma kohustused täiendava tähtaja jooksul, oleks tasumisele kuuluv summa olnud ca 10 korda väiksem. Hageja kõik nõuded muutusid sissenõutavaks alles pärast lepingute ülesütlemist. Kohtuistungil väitsid kostjad, et mõistlik tähtaeg võla tasumiseks, arvestades võlasummat ja lepingu kestust, oleks olnud 2–3 kuud, samas pakkusid kostjad vastuolus selle väitega kompromissina võla tasumist alles 10 aasta kestel. Sõltumata varasemate lepingute ülesütlemise teadete kostjatele kättetoimetamisest, olid hageja nõuded kostjatele ammu teada ja kostjate pakutud tähtaeg 2–3 kuud võla tasumiseks möödas. Seega on lepingu ülesütlemise teadete kättetoimetamist ja kostjatele mõistliku tähtaja andmist puudutavad kostjate vastuväited otsitud ja kantud soovist jätta nõue vabatahtlikult rahuldamata.

Kostja II kui käendaja vastutuse õiguslikuks aluseks on mh VÕS § 142 lg 1, § 145 lg 1 ja 2. Kostja II solidaarvastutus piirdub käenduslepingus kokku lepitud varalise vastutuse piirmääraga 77 500 eurot. Kostja II vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.

Arvestades hagi rahuldamise ligikaudset proportsiooni tuleb menetluskuludest 85% jätta solidaarselt kostjate kanda ja kostja I kanda veel 15%. Hageja menetluskuludeks oli riigilõiv 1200 eurot, mis on vajalik ja põhjendatud kulu ning kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista 1020 eurot (85% x 1200 eurot) ja lisaks kostjalt I 180 eurot (15% x 1200 eurot).

Apellatsioonkaebus

4. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas hageja arvelduskrediidilepingust tuleneva põhivõla ja viivise nõude ning jaotas ja mõistis kostjatelt välja menetluskulud. Kostjad ei vaidlustanud maakohtu otsust krediitkaardi lepingust tuleneva võla ja viivise osas. Apellatsiooniastme menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud, et ta on kostjale I sellises suuruses krediiti andnud. Hageja esitatud tõendid ei ole sobivad tõendid, sest neist ei nähtu, kas tegemist on programmilise väljatrükiga või käsitsi koostatud arvestusega.

Hagejal ei ole õigust nõuda kostjatelt kogu võla tasumist, sest hageja ei ole lepingut nõuetekohaselt lõpetanud ega tõendanud, et ta toimetas arvelduskrediidilepingu lõpetamise teate kostjatele kätte.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Vastuse kohaselt ei ole kostjad senistes seisukohtades välja toonud väidet, nagu ei oleks hageja sellises suuruses kostjale I krediiti andnud. Kostjate võla kujunemise kohta esitas hageja raamatupidamise väljavõtted ja võlateatised. Kostjad ei ole tõendanud, et nad oleksid tagastanud hagejale suuremaid summasid.

2-16-15050

Lepingute ülesütlemise teated ja käendusnõude saab lugeda kostjatele kätte toimetatuks pärast nende teadete juriidilise isiku registrijärgsel aadressil postkasti jätmist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.

Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus on hageja esitatud väiteid põhjalikult analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väidetele lühidalt üksnes järgmist.

7. Õige ei ole apellantide väide, et hagi tulnuks jätta arvelduskrediidilepingust tuleneva võla osas rahuldamata esmalt seetõttu, sest hageja ei ole arvelduskrediidilepingust tulenevat põhivõlgniku võla suurust tõendanud.

Hageja juhtis vastuses apellatsioonkaebusele põhjendatult tähelepanu sellele, et kostjad ei ole maakohtus seda väidet otseselt esitanud. Kostjad esitasid vastuses hagile vastuväite, et hageja ei ole esitanud tõendeid, mis tõendaksid nõude kujunemist ja et hageja esitatud tõendid ei ole sobivad tõendid (tl 98). Maakohtu istungil palus maakohus kostjate esindajal selgitada oma vastuväidet ning kostjate esindaja selgitas kohtu küsimuse peale järgmist: „Võla suuruse osas vastuväiteid ei ole. Vastuväiteid on võla tõendamise osas. Soovime, et hageja tõendaks ära nõude kujunemise“ (tl 142 pöördel). Seega on kostjad menetluses väitnud, et arvelduskrediidilepingust tuleneva nõude kujunemine ei ole neile arusaadav ning et hageja esitatud tõendid ei ole piisavad.

Iseenesest on õige kostjate arusaam, et hagi rahuldamiseks peab hageja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama, et kostja I võlgneb arvelduskrediidilepingu alusel hagejale nõutud summa. Seda on aga hageja ka teinud. Kolleegiumi hinnangul on hageja esitanud piisavad tõendid nii arvelduskrediidilepingust tuleneva võla suuruse kui ka selle kujunemise kohta, nagu leidis õigesti ka maakohus. Selleks on hageja esitanud kohtule arvelduskrediidilepingu ja selle lisad ning koondtabelid põhivõlgniku võla kujunemise kohta (tl-d 7–45 ja 125–128). Kostjad ei ole väitnud, et kostja I ei ole nimetatud lepingut sõlminud või et hageja ei oleks lepingu alusel talle põhivõla ulatuses krediiti andnud või et kostja I oleks hagejale rohkem raha tagasi maksnud, kui hageja arvestustest nähtub. Samuti ei ole kostjad esile toonud, et hageja arvestused oleksid neil või muudel põhjustel valed. Seega ei ole kostjad esitanud hageja nõudearvestuse kohta ühtegi täpsemat vastuväidet, sest selliste vastuväidete esitamise korral lasunuks ka kostjatel endil TsMS § 230 lg 1 järgi vastuväidete aluseks olevate asjaolude tõendamise koormis. Kohtuistungil on kostja esindaja väitnud, et tõendeid neil esitada ei ole, ning esindaja on kinnitanud, et nad ei väida, et rohkem oleks makstud, kuid nad soovivad, et hageja tõendaks paremini nõude kujunemist (tl 142 pöördel). Ainuüksi asjaolu, et kostjad ei mõista, kuidas on hageja nõude suuruse leidnud, ja ei pea piisavaks hageja esitatud tõendeid, ei anna kolleegiumi hinnangul alust jätta hagi rahuldamata.

8. Kolleegium ei nõustu kostjatega ka selles, et hagi tulnuks jätta rahuldamata, sest hageja ei ole arvelduskrediidilepingut üles öelnud, kuna ei ole vastavat tahteavaldust kostjatele kättetoimetanud.

2-16-15050

Iseenesest on õige kostjate väide, et lepingu ülesütlemisavaldus peab jõustumiseks jõudma selle saajani, kuid see ei tähenda, et lepingupool peab lepingu ülesütlemisavalduse teisele lepingupoolele kätte toimetama TsMS § 306 tähenduses. Kuna maakohus asus seisukohale, et ülesütlemisavaldus tuleb lugeda kostjatele kättetoimetatuks, täiendab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et lepingu ülesütlemisavaldus on teisele lepingupoolele suunatud tahteavaldus. Kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb TsÜS § 69 lg 1 järgi tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Seejuures loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi üldjuhul kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja eluvõi asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse aga TsÜS § 69 lg 3 järgi kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda ning kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja eluvõi asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Praeguses asjas on hageja edastanud kostjatele 4. mail 2016 teatised, kuid hageja ei ole tõendanud, milline oli teatiste sisu (tl 46). 20. juulil 2016 on hageja koostanud teatise lepingu(te)st tuleneva võlgnevuse kohta ja lepingu(te) ülesütlemise tahteavalduse, milles andis kostjale I kuni 6. augustini 2016 tähtaja arvelduskrediidi tagasimaksete tasumiseks, ning teatas, et maksete tasumata jätmise korral on leping alates 7. augustist 2016 üles öeldud (tl 47). Hageja on edastanud selle tähitud kirjaga kostjale I, kuid 22. ja 26. juulil ei ole õnnestunud seda kostjale I üle anda, mistõttu on kiri jäetud postkasti (tl 48). Hageja on

20. juulil 2016 koostanud ka käendusnõude kohta teatise (tl 49) ja edastanud ka selle tähitud kirjaga kostjale II, kuid 22. ja 26. juulil ei ole ka seda õnnestunud kostjale II üle anda, mistõttu on ka see kiri jäetud postkasti (tl 50). Seega on hageja kirjalikult väljendanud oma tahet lõpetada arvelduskrediidileping alates 7. augustist 2016, edastanud sellekohase tahteavalduse kostjatele ning teate postkasti paneku järel oli kostjatel mõistlik võimalus lepingu ülesütlemise avaldusega tutvuda, mistõttu saab lugeda ülesütlemisavalduse TsÜS § 69 lg 2 teise lause ja § 69 lg 3 järgi kättesaaduks.

Neil põhjendustel järeldas maakohus õigesti, et hageja on tarbijakrediidilepingu üles öelnud.

9. Arvestades ülalmärgitut, ei ole apellatsioonkaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulud 10. Kuna kolleegium jätab kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostjate kanda. Hagejal ei ole apellatsioonkaebuse menetlemisel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Liis Arrak

Gaida Kivinurm

Imbi Sidok-Toomsalu