3-16-1830/43 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TA RT U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I VA B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-16-1830

Otsuse kuupäev

16. mai 2017

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

kaebus Viru Vangla 30.06.2016.a käskkirja nr

6-3/778 tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja

Vastustaja Viru Vangla, esindaja Agu Rillo

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Jätta

menetluskulud välja mõistmata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.06.2017.

Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse

kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Kaebus ja poolte seisukohad

1. Viru Vangla tunnistas 30.06.2016.a käskkirjaga nr 6-3/778 (tl 23-24, edaspidi vaidlustatud

käskkiri) süüdi Viru Vangla kodukorra p 1.12.1 rikkumises ja määras talle

karistuseks kartserisse paigutamise 5 ööpäevaks. Kaebajat süüdistati selles, et ta avas

03.06.2016.a jalutuskäigule minnes tuvastamata eseme abil suitsukapi ukse.

2. esitas 13.07.2016.a punktis 1 nimetatud käskkirjale vaide ja 27.07.2016.a vaide

täienduse (tl 18-20). Viru Vangla jättis 12.08.2016.a vaideotsusega nr 6-12/179-3 (tl 21-22)

vaide rahuldamata.

3. esitas 11.09.2016.a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-11), mille kohus võttis

menetlusse punktis 1 nimetatud käskkirja tühistamise nõudes. Kaebaja põhjendas oma nõuet

järgmiselt.

Sellest, et sigarettide hoiustamiseks ette nähtud kapi avab kinnipeetava juuresolekul

vanglateenistuse ametnik, ei tulene kinnipeetavale keeldu kappi avada. Samas tuleneb sellest

ametnikule keeld avada kappi muul ajal kui kinnipeetava juuresolekul. Kaebaja on tutvunud

Viru Vangla kodukorra ja selle seletuskirjaga ning nende põhjal ei kohaldu kodukorras

viidatud lukustatud uste avamise keeld suitsukapi ukse avamisele. Keeld on kehtestatud

inimeste liikumiseks mõeldud uste kohta. Kaebaja tunnistati süüdi teos, mis ei olnud keelatud.

Kindlaks ei ole tehtud seda, kas kaebaja avas ukse omavoliliselt või kellegi loal.

Käskkirjas esitatud põhjendused ei ole kaebaja jaoks piisavad ja arusaadavad ning kaalutud ei

ole erinevaid võimalusi. Arvestatud ei ole sellega, et kaebaja on juba pikaajaliselt kartseris ja

tema tervis ei võimalda kartserikaristust määrata. Samas on arvestatud

distsiplinaarkaristustega, mille kaebaja on vaidlustanud. Kaebaja tegu ei toonud kaasa ohtu

vangla julgeolekule, seetõttu tulnuks kaebajat karistada kergemalt.

Distsiplinaarmenetluse viis läbi ja karistuse määras sama ametnik (inspektor-kontaktisik). Sel

juhul on tegemist ametnikuga, kes on isiklikult huvitatud asja lahendist ja kes ei saa olla

erapooletu. Ka vaide lahendas sisuliselt sama inspektor-kontaktisik, kuigi alla on sellele

kirjutanud üksuse juht.

4. Vastustaja palus oma vastuses kaebusele (tl 75-76) jätta kaebuse rahuldamata.

Distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olnud sündmuse faktiliste asjaolude üle puudub

vaidlus. Kaebaja leiab, et tema tegu ei olnud õiguslikult keelatud, vaidlustab dokumentide

koostajate pädevust otsuseid teha ning karistuse liiki ja määra.

Haldusakti projekti koostamine ei oma iseseisvat õiguslikku tähendust, haldusakt omandab

õigusjõu allkirjastamisega. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei tee takistusi selleks, et

distsiplinaarasja protokolli koostaja ning distsiplinaarkaristuse määraja on ühes isikus.

Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on haldusmenetluses tehtav otsustus, millele

ei saa kohaldada süüteomenetluse sätteid.

Kaebaja tõlgendab Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.1 põhjendamatult kitsalt. Antud säte

keelab lisaks inimeste liikumiseks mõeldud ustele ka muude suletud asjade omavolilise

avamise

(näiteks toiduluugid, riivid).

Kaebajale määratud karistus oli proportsionaalne, mh võeti aluseks kaebaja eelnevat

käitumist. Kaebaja poolt välja toodud tervise küsimus, mille kohaselt oleks talle olnud

kartserikaristuse kandmine vastunäidustatud, ei ole asjakohane. Vangla tervishoiutöötajal on

vajadusel võimalik teha ettekirjutus määratud kartserikaristuse kandmise edasilükkamiseks

või tingimuste leevendamiseks.

Kohtu seisukoht

5. Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla

sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale

kohaldada distsiplinaarkaristusi. Vaidlustatud käskkirjaga määrati kaebajale

distsiplinaarkaristus Viru Vangla kodukorra (edaspidi kodukord) punkti 1.12.1 rikkumise eest.

6. Kaebaja ei vaidlusta seda, et ta pani toime vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud teo ehk avas

lukustatud suitsukapi. Kaebaja leiab, et see tegu ei olnud keelatud.

Kodukorra punkt 1.12.1 ütleb, et kinnipeetaval on keelatud ületada piirdeid, ronida või

rippuda jalutusaia või jalutusboksi võre või muu konstruktsiooni küljes, avada omavoliliselt

lukustatud uksi, toiduluuke, riive, takistada uste sulgumist või fikseerumist. Kodukorra punkti

12.2 kohaselt paigutatakse kinnipeetava sigaretid lukustatavasse kappi, mille vangla on

suitsude jaoks ette näinud. Igale suitsetavale kinnipeetavale eraldatakse individuaalne kapp

sigarettide hoiustamiseks. Kapi võti on valvuri ruumis. Kapi avab ja lukustab kinnipeetava

juuresolekul vanglateenistuse ametnik.

Kohtu hinnangul on juba kodukorra punkti 1.12.1 põhjal üheselt selge, et keeld puudutab

mistahes lukustatud uste või avade avamist, kuna uste kõrval on nimetatud ka toiduluuke.

Sigarettide hoidmiseks mõeldud kapi avamise keeld pidi aga kaebajale olema täiendavalt

arusaadav kodukorra punkti 12.2 põhjal. Kui kodukorras on öeldud, et kapi avab ja lukustab

vanglateenistuse ametnik, siis puudub võimalus saada sellest aru nii, et kapi avamine on

lubatud ka kaebajale.

Kaebaja ei ole välja toonud, kes andis talle väidetavalt loa kapp avada. Sel juhul tuleb

eeldada, et kaebaja avas kapi omavoliliselt.

7. Kaebaja vaidleb vastu talle määratud karistuse liigile ja määrale.

VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse

täideviimise eesmärki, mis on VangS § 6 lg 1 alusel kinnipeetava suunamine õiguskuulekale

käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Karistamise otsustamine ning karistuse liigi ja määra

valimine on vangla kaalutlusotsus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3

sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus

kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt,

kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ja ei teosta haldusakti või toimingu

õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.

Vaidlustatud käskkirja põhjal on vastustaja karistuse määramisel arvestanud järgmisi

asjaolusid ja kaalutlusi:

- luku omavoliline võtmeta avamine võib rikkuda luku ja kahjustada vangla vara,

- suitsukappe lukustatakse, et vältida volitamata isikute ligipääsu kapi sisule,

- omavoliline lukustatud uste avamine ohustab vangla julgeolekut, kuna võib kaasa tuua

varastamist ja keelatud esemete levikut vanglas,

- seetõttu on lukustatud ukse avamine raske rikkumine,

- kaebajal on 41 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis näitab kaebaja negatiivset suhtumist

vanglateenistusse ja vanglas kehtivatesse normidesse,

- asjaolu, et kaebajal ei ole varasemaid karistusi lukustatud ukse avamise eest, kaalub üles

rikkumise raskus,

- kaebaja pidi vangistust reguleerivate õigusaktide põhjal olema teadlik, et tema tegu on

keelatud.

Kohus leiab, et vastustaja on karistamise otsustamisel ning karistuse liigi ja määra valikul

teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt ning ei nõustu kaebaja väitega, et kaalutlused on

arusaamatud või ebapiisavad. Kohus toob eriti välja selle, et suitsukappide lukustamise nõue

ja avamise protseduur on kehtestatud muuhulgas selle kinnipeetava vara ja õiguste kaitseks,

kelle sigarette vastavas kapis hoitakse, vähese mõjuga või vähe märgatav reageering teole,

mis seisneb lukustatud ukse omavolilises avamises, võib endaga kaasa tuua julgeolekuohu

ning kaebaja kehtivate distsiplinaarkaristuste arv seab kahtluse alla võimaluse mõjutada

kaebajat kergema karistusega. Vastustaja järeldused, et kaebajat tuli karistada ning kohane ja

proportsionaalne karistus on kartserisse paigutamine viieks ööpäevaks, on kooskõlas arvesse

võetud asjaoludega.

8. Vastustajal oli õigus võtta arvesse kaebajale määratud distsiplinaarkaristusi ka siis, kui

kaebaja oli need vaidlustanud. Vaide esitamine haldusorganile või kaebuse esitamine kohtule

ei kõrvalda haldusakti kehtivust. Haldusakt kaotab kehtivuse alles siis, kui kohus on selle

tühistanud ja vastav otsus on jõustunud. Sellise karistuse arvesse võtmist kaebaja esile toonud

ei ole.

9. Kartserisse paigutamise kui distsiplinaarkaristuse määramine iseenesest ei saa kahjustada

kaebaja tervist. Distsiplinaarmenetluses (haldusmenetluses) ei ole ette nähtud arsti hinnangu

või kooskõlastuse andmine karistuse määramisel. On küll võimalik, et kinnipeetavale on tema

tervisliku seisundi tõttu vastunäidustatud kartseris kehtivad nõuded või olmetingimused.

VangS § 52 ja § 53 näevad ette arstiabi, sh vältimatu abi osutamise kinnipeetavatele, tegemata

mingit erisust kartseris viibiva kinnipeetava suhtes. See tähendab, et arstiabi peab

kinnipeetavale olema tagatud ka kartseris viibides. Kui selleks on meditsiiniline näidustus,

siis saab arst teha ettekirjutuse kartseri tingimuste leevendamiseks. Kohus selgitas juba

15.09.2016.a määruses kaebajale, et kui tal on etteheiteid vangla poolt talle osutatud

tervishoiuteenusele (kaebaja läbivaatamine, diagnoosi määramine, ravimine, nõustamine või

muul viisil tervishoiuteenuse osutamine arsti poolt), siis on kaebajal õigus esitada hagi

maakohtule.

10. Kaebaja heidab vastustajale ette seda, et distsiplinaarmenetluse viis läbi ja karistuse

määras sama ametnik (inspektor-kontaktisik) ning see isik koostas ka vaideotsuse.

VangS § 64 lg 1 ja 4 alusel viib distsiplinaarmenetluse läbi, selgitab välja distsipliinirikkumise

asjaolud ja määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus. VangS § 11 lg 41 kohaselt vaatab

vanglas töötava isiku (välja arvatud vangla direktori) haldusakti või toimingu peale esitatud

vaideid läbi vanglateenistus. VangS § 1051 lg 2 p 2 sätestab, et vanglateenistusse kuuluvad

muuhulgas vanglad.

Eeltoodu tähendab, et distsiplinaarmenetluse viis läbi, karistuse määras ja vaide lahendas Viru

Vangla kui haldusorgan. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 8 lg 2 näeb ette, et

haldusorganisiseselt määratakse isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel.

Kohtul puudub alus vanglaametnike volituste olemasolus kahelda.

11. HMS § 10 lg 1 alusel ei või haldusorgani nimel tegutsev isik haldusmenetlusest osa võtta,

kui:

1) ta on asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja;

2) ta on asjas menetlusosalise või menetlusosalise esindaja sugulane (vanem, laps,

lapsendaja, lapsendatu, vend, õde, vanavanem, lapselaps), abikaasa, hõimlane (abikaasa

vanem, laps, lapsendaja, lapsendatu, vend, õde, vanavanem, lapselaps) või perekonnaliige;

3) ta on menetlusosalisest või selle esindajast tööalases, teenistuslikus või muus

sõltuvuses;

4) ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad

kahtlust tema erapooletuses.

Eeltoodu põhjal on ametniku taandamise aluseks see, kui isikul on tema kui ametniku

teenistuskohustuste piiridest väljapoole jääv isiklik seotus asjaga või isiklik huvi asja vastu.

Õiguskirjanduses on leitud, et selline isiklik huvi peab lisaks olema küllaldase kaaluga.

Taandamiseks ei piisa sellest, et ametnikul on tema poolt lahendatava asjaga teatud

psühholoogiline side. Erapooletust ei saa kahtluse alla seada üksnes seetõttu, et asja otsustab

sama ametnik, kes haldusmenetluse algatas ja kogus menetluses tõendeid (A. Aedmaa, E.

Lopman, N. Parrest, I. Pilving, E. Vene. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu 2004. Lk 56-57).

Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel, distsiplinaarkaristuse määramisel ja vaide lahendamisel

vangla nimel tegutsenud ametnike puhul HMS § 10 lg 1 sätestatud taandamise aluseid ei

esine.

12. Õigusaktid ei keela seda, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja karistuse määramisel

tegutseb vangla nimel sama ametnik. Kuna distsiplinaarmenetluse eesmärk on selgitada välja

distsipliinirikkumise asjaolud, samad asjaolud on aluseks karistuse määramisel ning ametnik,

kes vangla nimel määrab karistuse, peab igal juhul olema põhjalikult tuttav kogutud

asjaoludega, siis ei saa menetluse läbiviimine ja karistuse määramine sama ametniku poolt

mõjutada menetluse tulemust või kahjustada kinnipeetava õigusi.

13. Vaideotsust ja vaidlustatud käskkirja ei ole vangla nimel andnud sama ametnik:

vaidlustatud käskkirjale on alla kirjutanud Mikk Altermann, vaideotsusele aga Triin Kuusk.

Otsustuse tegemine on selle ametniku ülesanne, kes haldusaktile alla kirjutab.

Kohus märgib, et vaidemenetluse üheks olulisemaks funktsiooniks on haldusorgani

enesekontroll. Haldusorganil on vaide lahendamisel võimalik veelkord hinnata, kas tehtud

otsustus oli õiguspärane ja otstarbekas (HMS § 83 lg 1). Vanglaametniku (välja arvatud

direktori) tegevuse peale esitatud vaide vaatab paratamatult läbi ikka seesama vangla.

Õiguskirjanduses märgitakse, et olukorras, kus lähteorgan toimib ka vaideorganina, on raske

saavutada vaideorgani erapooletust. Selle tagamiseks on soovitatud, et võimaluse korral

vaataks sellisel juhul vaiet läbi mitte haldusakti andnud või toimingu sooritanud ametnik ise,

vaid mõni teine selle haldusorgani ametnik (eespool viidatud haldusmenetluse käsiraamat, lk

402-403). Nii on praegusel juhul ka tehtud. Selle soovituse järgimata jätmine ei oleks siiski

olnud õigusvastane. Sõltumatu ja erapooletu vaidlusi lahendav organ on kohus ning kui isik

vaideotsusega ei nõustu, siis on tal alati võimalik pöörduda kohtu poole.

14. Kokkuvõttes ei ole kaebaja väited aluseks vaidlustatud käskkirja tühistamisel. Kohus

jätab kaebuse rahuldamata.

Menetluskulud

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle

põhjal jäävad menetluskulud kaebaja kanda.

HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Vastustaja ei esitanud kohtule kuludokumente ja menetluskulude nimekirja, seetõttu jätab

kohus menetluskulud välja mõistmata.

16. Kohus vabastas kaebaja 15.09.2016.a määrusega riigilõivu tasumisest. Sellega tegi kohus

kaebaja suhtes lõpliku otsustuse, et kaebajal riigilõivu tasuda ei tule ning puudub vajadus

riigilõivu tasumise täiendavaks reguleerimiseks otsuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Jõks

Kohtunik