3-16-936/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. mai 2017, Tartu

Haldusasja number

3-16-936

Haldusasi

M.V. kaebus Maksu- ja Tolliameti 21. märtsi 2016. a

korralduse nr 9-1/0681 ja 29. aprilli 2016. a vaideotsuse

nr 6-1/3312-2 tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti

kohustamiseks lõpetada täitetoimingute rakendamine ja

esitada kohtutäiturile avaldus täitemenetluse lõpetamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 12. oktoobri 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

M.V. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant M.V.

esindaja v.adv A. Noormets

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet

esindaja K. Kask

RESOLUTSIOON

Jätta M.V. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. oktoobri 2016. a otsus

muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 15. juuni 2017.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 30. septembri 2005. a maksuotsusega nr 12-5/335 kohustati M.V. t

tasuma täiendavat tulumaksu 12 363,07 eurot.

2. 28. märtsil 2006 esitas MTA kohtutäitur O. Sirotinile täitmisavalduse maksuotsusega tuvastatud

maksuvõla sissenõudmiseks M.V. . Maksuvõla sissenõudmise alustatud täitemenetlus ei ole

käesoleva ajani tulemust andnud. 21. märtsi 2016 seisuga oli kaebajal tulumaksu võlg 12 363,07 eurot

ja intress 23 032,40 eurot.

3. 21. märtsi 2016. a korraldusega nr 9-1/0681 kohustas MTA kaebajat hiljemalt 14. aprillil 2016

andma kirjalikku teavet ja esitama dokumente, et selgitada maksuvõla tasumise võimalusi.

4. 29. aprilli 2016. a vaideotsusega nr 6-1/3312-2 jättis MTA rahuldamata M.V. vaide

21. märtsi 2016. a korralduse nr 9-1/0681 kehtetuks tunnistamiseks.

5. 13. mail 2016. a esitas M.V. Tartu Halduskohtule kaebuse MTA 21. märtsi 2016. a korralduse nr

9-1/0681 ja 29. aprilli 2016. a vaideotsuse nr 6-1/3312-2 tühistamiseks, samuti MTA kohustamiseks

lõpetada täitetoimingute rakendamine ja esitada kohtutäiturile avaldus täitemenetluse lõpetamiseks.

Kaebuse kohaselt on korraldus antud õigusliku aluseta, kuna see baseerub maksuotsusele mille

täitmine aegus juba 1. jaanuaril 2012. Kuivõrd maksuhaldur esitas täitmisavalduse maksuotsuse

sundtäitmiseks 28. märtsil 2006, katkes sel ajahetkel maksuotsuse sundtäitmise aegumistähtaeg ja

aegumine algas seejärel uuesti algusest peale. Maksuotsuse sundtäitmise uut aegumistähtaega hakati

arvestama 1. jaanuarist 2007, millest lähtuvalt lõppes maksuotsuse viieaastane aegumistähtaeg

1. jaanuaril 2012.

6. MTA vaidles kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Kaebaja maksuvõla sundtäitmise

aegumistähtaeg ei ole möödunud, sest maksukorralduse seaduse (MKS) § 132 lg 5 p 1 ja lg 6 kohaselt

maksuvõla sundtäitmise aegumine katkeb kogu täitemenetluse ajaks. Seega ei ole lõppenud ka

kaebaja maksukohustus ega sellega seotud kõrvalkohustused.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

7. Tartu Halduskohtu 12. oktoobri 2016. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

8. Vastavalt MKS § 132 lg-le 2 maksuotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise

aegumistähtaeg on viis aastat. Aegumistähtaeg algab maksuotsuse kättetoimetamise aastale järgneva

aasta 1. jaanuaril. MKS § 132 lg 5 p 1 näeb ette, et sundtäitmise aegumistähtaeg katkeb kohtutäiturile

maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel. Sama paragrahvi kuuenda lõike kohaselt

hakatakse uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist arvestama tähtaja katkemise aluse

äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

Aegumise katkemise aluse äralangemine tähendab lõikes viis nimetatud aluse äralangemist ehk antud

juhul täitemenetluse lõpetamist. Antud juhul ei ole täitemenetlus kaebaja suhtes lõppenud, mis

tähendab, et aegumise katkemise alus ei ole ära langenud ja aegumine on jätkuvalt katkenud.

Kuna kaebaja maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg ei ole möödunud, ei ole lõppenud ka kaebaja

maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused, mistõttu puudub alus vaidlustatud korralduse ja

vaideotsuse tühistamiseks ning MTA-le kohustava ettekirjutuse tegemiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. M.V. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus,

millega kaebus rahuldada.

10. Apellatsioonkaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et talle maksuotsusega määratud

maksukohustuse sundtäitmine on aegunud, mistõttu ei ole MTA õigustatud nõudma kaebajalt

andmeid maksukohustuste täitmise võimaluse hindamiseks. Halduskohus jätnud tähelepanuta MKS

§ 132 lg 5 punktis 1 sätestatu. Nimelt ei ole vastavas punktis öeldud, et aegumise katkemise

äralangemise aluseks tuleb lugeda täitemenetluse lõpetamist. Kui lähtuda konkreetselt normis

sätestatust, siis tuleks järeldada, et aegumise katkemise aluse äralangemine tähendab lõikes viis

nimetatud aluse äralangemist ehk antud juhul kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks

täitmisavalduse esitamist.

11. Halduskohus ei käsitlenud otsuse tegemisel kaebaja poolt välja toodud TsÜS § 159 lg 1

kohaldamist. TsÜS § 159 lg 1sätestab, et täitetoimingu puhul aegumine katkeb ja algab uuesti

täitedokumendi täitmiseks esitamisega.

12. Kaebaja poolt 4. oktoobril 2016 esitatud menetluskulude nimekiri koos kuludokumentidega tuleb

lugeda esitatuks tähtaegselt. Antud asjas puudub sisuline põhjendus, miks ei tohiks kaebaja poolt

üheksa päeva enne kohtuotsuse tegemist esitatud menetluskulude nimekirja nõuetekohaseks lugeda.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidles MTA apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle

rahuldamata.

14. Vastustaja hinnangul on halduskohtu seisukoht aegumise katkemise kohta kooskõlas asjakohase

kohtupraktikaga ning kohus ei ole eksinud normi kohaldamisel.

15. Vastustaja ei nõustu apellandiga, et kohtuistungil oleks olnud asjaolude väljaselgitamine

tulemuslikum. Apellant väidab, et soovis kohtuistungi korraldamist just seetõttu, et saaks oma

seisukohti kohtule selgesõnaliselt esitleda. Halduskohus täiesti põhjendatult otsustanud asja

läbivaatamise kirjalikus menetluses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Tartu Halduskohtu

12. oktoobri 2016. a otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ning HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

17. Asjas ei ole vaidlust, et maksuotsusega tuvastatud kaebaja maksuvõla sundtäitmise aegumine

katkes kohtutäiturile täitmisavalduse esitamisega 28. aprillil 2006. Menetlusosalised on

apellatsioonimenetluses jätkuvalt eri meelt selles, kas täitmisavalduse alusel toimuva täitemenetluse

tõttu on aegumine jätkuvalt katkenud või algas katkenud aegumistähtaja kulgemine uuesti

1. jaanuaril 2007.

18. Aegumise katkemise ja katkenud aegumistähtaja uuesti kulgema hakkamise määratlemisel tuleb

lähtuda vastava sündmuse ajal kehtinud õigusest. 2006. aastal kehtinud maksukorralduse seaduse

redaktsioonis (MKS v.r) nägi § 132 lg 4 p 4 ette, et maksuvõla sundtäitmise aegumine katkeb

maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral ning uue aegumistähtaja kulgemist

hakatakse arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

Kuigi halduskohus ei ole asja lahendamisel tuginenud MKS v.r sätetele, vaid MKS kehtiva

redaktsiooni analoogilistele normidele, on halduskohus lõppastmes siiski põhjendatult leidnud, et

täitmisavalduse esitamine M.V. maksuvõla sissenõudmiseks tingis maksuvõla sundtäitmise

aegumise katkemise, kuid samaaegselt ei toonud kaasa aegumistähtaja uuesti kulgema hakkamist

1. jaanuarist 2007. Kuna MKS v.r § 132 lg 4 p 4 kohaselt on aegumise katkemise aluseks

täitemenetluse alustamine, siis vastavalt saab aluse äralangemiseks pidada täitemenetluse lõpetamist.

Täitemenetluse alustamise pidamine aegumise katkemise aluse äralangemiseks (MKS v.r § 132 lg 5)

oleks ilmses vastuolus MKS § 132 lg 4 p-ga 4 arvestades täitemenetluse olemust. Sisuliselt on sama

seisukohta väljendanud Riigikohus vastustaja ja halduskohtu viidatud lahendis asjas nr 3-3-1-11-06

(p 11), leides, et aegumise katkemise aluse äralangemisena tuleb mõista näiteks täitemenetluse

lõpetamist. Ebaselge ja seaduslikkuse põhimõttega vastuolus oleks kaebaja pakutud käsitlus, et mõnel

juhul võib siiski ka täitemenetluse alustamine kaasa tuua aegumistähtaja uuesti kulgema hakkamise.

Kaebaja ei ole siinjuures nimetanud millise kriteeriumi alusel käesoleval juhul tuleb lugeda temalt

maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamist ühtlasi aegumise katkemise aluse

äralangemiseks.

Seetõttu on põhjendatud lugeda, et M.V. maksuvõla sissenõudmise aegumine on täitemenetluse ajaks

katkenud ning tähtaja kulgemine algab uuesti täitemenetluse lõpetamise järel.

19. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks vastupidist järeldada ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) §159 lg-le 1 tuginedes. Viidatud säte näeb ette, et aegumine katkeb ja algab uuesti

täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Seega ei sõltu eraõigusliku nõude aegumine täitemenetlusest

ega selle lõppemisest, vaid katkenud aegumistähtaeg hakkab täitmisvalduse esitamisest kohe uuesti

kulgema. Kuna tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatakse tsiviilõiguse üldpõhimõtted (§ 1), siis

ei ole TsÜS § 159 lg 1 vahetult kohaldatav avalik-õigusliku maksukohustuse aegumise üle

otsustamisel. Isegi, kui see nii oleks, tuleks maksukorralduse seaduse vastavaid sätteid pidada

eriregulatsiooniks TsÜS üldregulatsiooni suhtes, mistõttu saaks siiski juhinduda maksukorralduse

seaduse normidest, mitte TsÜS § 159 lg-st 1.

Küll annab TsÜS § 159 lg 1 võimaluse võrdluseks MKS v.r § 134 lg 4 p-ga 4 ja lg-ga 5. Nende sätete

võrdlemise nähtub, et olukorras, kus seadusandja on soovinud siduda aegumise katkenud tähtaja uue

kulgema hakkamise täitmisavalduse esitamise, mitte muu tingimuse sabumisega, on see

selgesõnaliselt õigusnormis ka sätestatud. Seega viitab TsÜS § 159 lg 1 ja MKS v.r § 132 lg 4 p 4 ja

lg 5 võrdlemine sellele, et seadusandja ei ole soovinud siduda maksukohustuse uue aegumistähtaja

kulgema hakkamist maksukohustuse sundtäitmiseks täitmisavalduse esitamisega.

20. Ringkonnakohus möönab, et maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemine maksuvõla

sissenõudmiseks alustatud täitemenetluse ajaks võib kaasa tuua maksukohustuse kehtivuse pika aja

jooksul ning maksukohustuslasele ei ole kohustuse lõppemine seetõttu prognoositav. Kaebaja õiguste

piiramine selliselt on õigustatud avaliku huviga maksude laekumise tagamiseks. Käesoleval juhul ei

nähtu kaebaja väidetest ega asjas kogutud tõenditest, et pikaajaliselt toimunud sundtäitmine oleks

olnud kaebaja suhtes ebaproportsionaalselt koormav. Ka ei ole M.V. viidanud toimingutele, mida

maksuhaldur või täitur saanuks teha, et saavutada maksukohustuse täitmine. Kuna maksuvõla

tasumine on eelkõige kaebaja enda kohustus, siis on vähemalt kaheldav, kas kaebaja saabki

maksuhaldurile ette heita maksuvõla ebaefektiivset sissenõudmist olukorras, kus ta ise ei ole võtnud

samme maksuvõla tasumiseks. Teisalt viitab ringkonnakohus sellele, et kehtiv õigus näeb kaebajale

ette võimaluse tunnistada enda maksejõuetust, taotledes enda pankroti väljakuulutamist ning selle

järel võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kaudu saavutada muu hulgas ka maksukohustuse

lõppemine. Kui kaebajal püsivalt puuduvad vahendid maksukohustuse täitmiseks saab ta sellisel viisil

ise vältida maksukohustuse püsimist määramata tähtaja jooksul. Vastavalt vähendab see

maksukohustuse aegumise määramata ajaks katkemise regulatsiooni mõju tema õigustele.

Võrdluses eraõigusliku aegumisregulatsiooniga ei ole samuti käesoleval juhul põhjust isiku õiguste

ebaproportsionaalset riivet jaatada. Kuigi eraõigusliku täitedokumendi täitmiseks esitamine toob

kaasa uue aegumistähtaja kohese kulgema hakkamise, on eraõigusliku nõude aegumistähtaeg ise

oluliselt pikem. TsÜS § 157 lg 1 kohaselt jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti

kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat.

Seega vaidlustatud korralduse andmise ajal ei oleks nõue kaebaja vastu aegunud ka eraõigusliku

regulatsiooni kohaselt.

21. Kaebaja argumentatsioon tugineb MKS kehtivale redaktsioonile, mille § 132 lg 5 p 1 näeb ette,

et sundtäitmise aegumistähtaeg katkeb kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse

esitamisel. Sätte sõnastus erineb MKS v.r § 132 lg 4 p 4 sõnastusest, sidudes aegumise katkemise

sõltuvusse täitmisavalduse esitamisest, mitte täitemenetluse algatamisest. Kuid MKS § 132 lg 6

sõnastus on identne MKS v.r § 132 lg 5 sõnastusega, mistõttu peab ringkonnakohus eespool toodud

seisukohti MKS v.r § 132 lg 4 p 4 ja lg 5 sätte tõlgendamisel asjakohaseks ka MKS kehtiva

redaktsiooni kohaldamisel. Sätte süstemaatilisel tõlgendamisel seetõttu endiselt ei saa jaatada uue

aegumistähtaja kulgema hakkamist täitmisavalduse esitamisest. Sellist seisukohta toetab

maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (eelnõu 414 SE, vastu võetud 22. mail

2013) seletuskiri, milles MKS § 132 lg 4 p 4 muutmist põhjendatakse sooviga välistada

aegumistähtaja katkemine maksuhalduri iga täitetoimingu tegemisel ning siduda aegumise katkemine

üksnes kohtutäiturile täitmisavalduse esitamisega. Samas ei ilmne seletuskirjast, et muudatus oli

kavandatud muutma senist praktikat uue aegumistähtaja kulgema hakkamise kohta.

Seega ei ole 1. jaanuaril 2014 jõustunud MKS redaktsiooniga muudetud maksunõude aegumise

katkemise regulatsiooni kaebaja jaoks oluliselt soodsamaks. Selle kohaldamine ei tooks kaasa

kaebuse rahuldamist, mistõttu ning puudub vajadus hinnata, kas MKS § 132 lg 5 p 1 koostoimes

MKS § 132 lg-ga 6 oleks kaebaja kasuks kohaldatavad tagasiulatuvalt.

22. Kaebaja ei ole väitnud kaevatava korralduse õigusvastasust muul põhjusel. Ka ringkonnakohtule

ei ole sellise aluse esinemine äratuntav. Korralduse on andnud selleks pädev haldusorgan, see on

vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks, kookõlas maksukohustuslase kaasaaitamiskohustusega

ega koorma kaebajat ülemääraselt.

23. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheidetega halduskohtule menetlusõiguse rikkumise kohta

istungi korraldamata jätmisel. M.V. apellatsioonkaebus, samuti ringkonnakohtu otsuse põhjendused

osutavad selgelt, et asjas on vaidlus üksnes õiguse kohaldamise, mitte faktiliste asjaolude üle. Selles

olukorras oli halduskohus õigustatud hindama asjas istungi korraldamise vajalikkust ega olnud seotud

kaebaja vastava taotlusega (HKMS § 131 lg 1 p 2). Teistsugust järeldust ei tingi ka kaebaja

apellatsioonkaebuses esile toodud soov istungil rõhutada TsÜS § 159 lg 1 regulatsiooni asjakohasust

kaebuse lahendamisel. Kaebaja väide on esitatud juba kaebuses ja kohus pidi sellega mittenõustumist

lahendi tegemisel põhjendama sõltumata asja läbivaatamisest kohtuistungil või kirjalikus menetluses.

Käesolevas asjas ei ole TsÜS § 159 lg 1 tähelepanuta jätmine mõjutanud asja lahendamist, kuna

tegemist ei ole asjasse puutuva normiga. Teiseks leidis ringkonnakohus eespool, et TsÜS § 159 lg 1

võrdlev tõlgendamine ei kinnita kaebaja seisukohta maksunõude aegumise katkemise ja uue

aegumistähtaja kulgema hakkamise kohta. Seega ei too halduskohtu otsuse põhjendamispuudus kaasa

apellatsioonkaebuse rahuldamist.

24. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga nagu ei oleks halduskohus andnud menetlusosalistele

tähtaega kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamiseks. 24. augusti 2016. a määrusega

andis halduskohus menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks ning

määras kohtuotsuse teatavakstegemise aja. Kuigi määruses ei ole kuludokumente otsesõnu nimetatud,

ei

saanud

kuludokumentide

esitamise

vajadus

kaebajale

arusaamatuks

jääda,

sest

HKMS § 109 lg 1 ls 3 välistab menetluskulude väljamõistmise kuludokumentide ja menetluskulude

nimekirja esitamata jätmise korral ja halduskohus ei näinud ette muud tähtaega nende esitamiseks.

Kui menetluses tekkis vajadus esitada täiendavaid seisukohti, oli võimalik taotleda täiendavalt

tekkinud menetluskulude väljamõistmist. HKMS § 51 lg-st 4 tulenevalt peab menetlusosaline sel

juhul põhistama hilinemiseks mõjuva põhjuse esitamist, samas ei ole kohtul alust jätta taotlus

tähelepanuta ainuüksi selle hilinenult esitamise tõttu.

Kuigi halduskohus on otsus märkinud, et tagastab kaebaja 4. oktoobril 2016 esitatud taotluse selle

hilinenult esinemise tõttu, selgimata kas taotluse lahendamine oleks tinginud menetluse viibimist, ei

too see käesoleval juhul kaasa otsuse muutmist menetluskulude jaotamise ja väljamõistmise osas.

Ainuüksi kaebuse rahuldamata jätmise tõttu ei saanu halduskohus kaebaja kasuks menetluskulusid

välja mõista (HKMS § 108 lg 1), mistõttu ei mõjutanud taotluse tagastamine menetluskulude jaotust

ega väljamõistmist.

25. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Maksu- ja Tolliameti 21. märtsi 2016. a

korraldus nr 9-1/0681 ja 29. aprilli 2016. a vaideotsus nr 6 1/3312-2 on õiguspärased ja nende

tühistamiseks puudub alus.

26. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. oktoobri 2016 otsus muutmata,

kuid otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.

27. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). MTA ei ole

apellatsioonimenetluses esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

Maili Lokk

Einar Vene

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt