3-16-827/40 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. mai 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-827

Haldusasi

OÜ Factory kaebus SA Eesti Filmi Instituut 28. märtsi

2016. a otsuste tühistamiseks, millega rahuldati „Eesti

Vabariik 100“ mängufilmide konkursil OÜ Allfilm

taotlused projektidele „Tõde ja õigus“ ja „Võta või

jäta“ tootmistoetuse saamiseks ning jäeti rahuldamata

OÜ

Factory

taotlus

tootmistoetuse

saamiseks

projektile „Purjetamine vabadusse“, samuti SA Eesti

Filmi Instituut kohustamiseks viia OÜ Factory projekti

suhtes läbi uus sõltumatu hindamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12. oktoobri 2016. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Factory, esindajad v.adv Carri Ginter ja

adv Piret Schasmin

Vastustaja – SA Eesti Filmi Instituut, esindajad v.adv

Urmas Kiik ja adv Toomas Seppel

Kolmas isik – OÜ Allfilm, esindaja v.adv Ramon Rask

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Factory apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

12. aprill 2017

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Factory apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Halduskohtu 12. oktoobri 2016. a otsuse haldusasjas nr 3-16-827

resolutsiooni punkte 1 ja 2 selliselt, et kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmise

asemel jätta OÜ Factory kaebus tervikuna rahuldamata. Samuti muuta

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

3. Mõista OÜ-lt Factory (registrikood 12342450) OÜ Allfilm (registrikood 10002394)

kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud summas 1290 (üks tuhat

kakssada üheksakümmend) eurot.

4. OÜ Factory ja SA Eesti Filmi Instituut menetluskulud apellatsiooniastmes jätta

nende endi kanda.

3-16-827

2(14)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 12. juunil 2017

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kultuuriministeerium ja SA Eesti Filmi Instituut (EFI) koostöös Riigikantseleiga

kuulutasid 12.12.2012 välja ideekonkursi Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks valmivate filmide

leidmiseks. Kokku planeeriti toetada seitsme filmi tootmist järgmistes kategooriates:

ajalooline film, kirjandusteose ekraniseering, laste- ja noortefilm, kogupere animatsioon,

kaasaegne draama, noorte režissööride debüütfilm ja noorte režissööride lühifilmide kogumik.

„Eesti Vabariik 100“ (EV100) mängufilmide konkursi raames nähti ette stsenaariumitoetuse,

arendustoetuse ning tootmistoetuse andmine vastavast audiovisuaalteoste toetusprogrammist.

EV100 mängufilmide konkurss toimus kolmes voorus: 1) anonüümne ideekonkurss, millele

esitati 165 projekti ja mille seast valis EV100 filmiprojektide žürii 10.06.2013 stsenaariumi

arendusetappi suunamiseks välja 17 projekti ning EFI andis neile stsenaariumitoetust; 2)

esitatud 15 stsenaariumist valis EV100 filmiprojektide žürii 09.10.2014 edasiseks

arendamiseks välja 9 projekti, millele EFI andis arendustoetust; 3) pärast projektide

arendamist tegi EV100 filmiprojektide žürii 26.10.2015 kunstilise valiku neist 9-st

filmiprojektist, mis võisid kuni 22.02.2016 taotleda EFI-lt tootmistoetust. Kõigis kolmes

etapis kuulus EV100 mängufilmi konkursi 8-liikmelisse hindamiskomisjoni teiste hulgas EFI

peaprodutsent PT-H ja Eesti Filmioperaatorite Liitu esindanud EL.

2. OÜ Factory esitas EV100 mängufilmide konkursile projekti „Purjetamine vabadusse“,

mis osutus valituks kahes esimeses voorus ning EFI andis projektile nii stsenaariumi- kui ka

arendustoetust. Kolmandas voorus OÜ Factory projekt žüriilt positiivset hinnangut ei

pälvinud. OÜ Factory esitas 17.11.2015 ja 07.12.2015 EFI-le vaided EV100 mängufilmide

konkursi hindamistulemuste kehtetuks tunnistamiseks, taotledes uue žürii kokkukutsumist ja

uut hindamist. Seoses EL huvide konfliktiga otsustas EFI juhatus 01.12.2015, et tema poolt

26.10.2015 hindamisel antud punktid tühistatakse ning žürii hindamistabel arvutatakse ümber.

Uut žüriid ei moodustatud ja uut hindamist ei korraldatud, kuid OÜ Factory filmiprojekt

lubati osalema ka 27.11.2015 väljakuulutatud tootmistoetuse taotluste vooru ning selgitati, et

EV100 filmiprojektide žürii hinnang ei ole õiguslikult siduv ning lõpliku valiku toetatavate

3-16-827

3(14)

projektide

osas

teeb

alles

pärast

taotluste

esitamist

EFI

peaprodutsent

koos

ekspertkomisjoniga.

3. EFI rahuldas 28.03.2016 otsusega esitatud seitsmest tootmistoetuse taotlusest

(kogusummas 8 511 000 eurot) viis: „Tõde ja õigus“ (tootja OÜ Allfilm, toetus 2 187 000

eurot), „Seltsimees laps“ (toetus 1 200 000 eurot), „Põrgu Jaan“ (toetus 1 200 000 eurot),

„Võta või jäta“ (tootja OÜ Allfilm, toetus 720 000 eurot) ja „Eia jõulud Tondikakul“ (toetus

837 000 eurot).

SA Eesti Filmi Instituut jättis 28.03.2016 otsusega rahuldamata OÜ Factory taotluse

mängufilmi „Purjetamine vabadusse“ tootmise toetamiseks 1 000 000 euro suuruses summas.

Otsuse põhjenduste kohaselt vastas taotlus nõuetele, kuid arvestades asjaolu, et EV100

mängufilmide tootmistoetuse rahalised vahendid on väiksemad kui esitatud taotluste

kogusumma, tehti toetuse andmise osas valik taotluste tugevusi ja nõrkusi arvestades. Toetust

ei saanud kaks taotlust, mille sisulised ja kunstilised kavatsused, ajakava, eelarve ja

rahastusplaan, kinolevi ja festivalide potentsiaal või taotleja varasem filmialane kogemus olid

teiste taotlejatega võrreldes nõrgemad. OÜ Factory taotlus oli kõigis võrreldavates

kategooriates nõrgem kui teiste taotlejate oma. Hinnangu andmisel toetuti ekspertkomisjoni

arvamusele, mis oli otsusele lisatud.

4. OÜ Factory esitas Tallinna Halduskohtule 28.04.2016 kaebuse EFI 28.03.2016

otsuste, millega rahuldati OÜ Allfilm rahastamistaotlused projektidele „Tõde ja õigus“ ja

„Võta või jäta“, ning nendega seotud eelhaldusaktide tühistamiseks, samuti EFI 28.03.2016

otsuse tühistamiseks, millega jäeti rahuldamata OÜ Factory rahastamistaotlus projektile

„Purjetamine vabadusse“. Ühtlasi palus kaebaja kohustada EFI-t viima tema projekti

rahastamistaotluse suhtes läbi uue sõltumatu hindamise.

EV100 mängufilmide konkursi läbiviimisel on rikutud ausa menetluse põhimõtet, sest

žüriiliikmed PT-H ja EL on osalenud OÜ-ga Allfilm seotud projektide hindamisel, olemata

sõltumatud ja erapooletud. EV100 mängufilmide konkursi raames on OÜ-le Allfilm kokku

eraldatud ca 3,1 miljonit eurot. PT-H oli kuni 29.04.2013 OÜ Allfilm juhatuse liige ja kuni

31.05.2013 OÜ Allfilm osanik ning hindas seega sisuliselt iseenda poolt ettevalmistatud

mängufilmide ideekavandeid (mis pidid olema talle äratuntavad mh anonüümsete

projektidena). Lisaks on tõenäoline, et PT-H-l on OÜ-s Allfilm jätkuvalt majanduslikud huvid

(s.o osade võõrandamine on olnud üksnes ajutine seoses asumisega EFI peaprodutsendiks).

EL hindas kahes esimeses etapis mh OÜ Allfilm projekti „Tõde ja õigus“, mille produtsent

MT on tema elukaaslane (ühine majapidamine ja ühised lapsed, samuti ühised ärihuvid OÜ-s

Juriidiline

Keha).

Elukaaslase

projekti

hindamisel

osalemisega

rikkus

EL

korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud keeldu (toimingupiirangut),

millest olid teadlikud ka teised žüriiliikmed ja seega laienes hääletamise keeld KVS § 11 lg 1

p-de 1 ja 3 alusel ka neile. Rikutud on ka konkursi esimese vooru anonüümsuse nõuet, sest

žüriiliikmed PT-H ja EL olid OÜ Allfilm projektidest teadlikud ega hinnanud neid

erapooletult. Rikkumised võisid oluliselt mõjutada OÜ-le Allfilm tootmistoetuse määramist ja

OÜ Factory taotluse rahuldamata jätmist. 2013. ja 2014. a hindamistulemused on sisuliselt

eelhaldusaktid haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52 lg 1 p 2 tähenduses (vt ka Riigikohtu

13.11.2008 otsus nr 3-3-1-26-08, p 14), sest esimeste voorude läbimiseta poleks OÜ Allfilm

projektid saanud 2016. a-l taotleda EFI-lt tootmistoetust. Hindamiskomisjoni otsused on HMS

§ 63 lg 2 p 3 alusel tühised vähemalt nende projektide osas, mida toimingupiirang otseselt

puudutas.

5. SA Eesti Filmi Instituut vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta

rahuldamata. PT-H on oma osaluse OÜ-s Allfilm võõrandanud ning tal puuduvad nimetatud

3-16-827

4(14)

äriühinguga seoses igasugused majanduslikud huvid (vt ka Politsei- ja Piirivalveameti

29.08.2013 määrus väärteomenetluse lõpetamise kohta; Tallinna Halduskohtu 31.03.2014

otsus nr 3-13-1017). PT-H valiti EFI peaprodutsendiks avaliku konkursi tulemusel ning üheks

tema tööleasumise tingimuseks oli OÜ Allfilm osaluse võõrandamine, mida isik ka tegi.

Seega ei pidanud PT-H ennast žüriist taandama. Kui PT-H ei tohiks mingil viisil osaleda OÜ-

ga Allfilm seotud otsuste tegemisel, muudaks see tema tööülesannete täitmise sisuliselt

võimatuks, sest OÜ Allfilm on Eesti suurimaid filmitootjaid. Esimeses voorus esitati tähtajaks

165 ideed, millest 152 vastasid nõuetele ning neid hindas 8-liikmeline žürii, kusjuures valik

tehti konsensuslikult, mistõttu ühe žüriiliikme otsus seda ei mõjutanud. Tuleb arvestada, et

filmitootjatel ja produtsentidel on korraga töös mitmeid filmiideid ning neid arendatakse

aastaid. Seetõttu teavad filmivaldkonnas tegutsevad isikud üsna hästi, millist lugu keegi

arendab ja nende ilmumine Eesti kõigi aegade suurimale ja olulisemale filmikonkursile on

üsna tõenäoline. Ideekonkursi puhul oli täielikust anonüümsusest olulisem idee esitamise

kvaliteet. PT-H ja EL osalemine hindamiskomisjoni töös ei mõjutanud kaebajale

tootmistoetuse mitteandmist, sest vastava otsuse tegi EFI ning see põhines ekspertkomisjoni

ettepanekul (seejuures hindasid eksperdid projekte sisuliselt), mitte EV100 filmiprojektide

žürii hinnangul (seda kinnitab mh lastefilmi „Eia jõulud Tondikatkul“ toetamine, mis EV100

filmiprojektide žürii lõppvalikusse ei mahtunud). Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa

nõuda selliste menetlusvigade puhul, mis ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58).

Praegusel juhul ei oleks kaebaja filmiprojekt saanud EL punktidest sõltumata pingereas

paremat kohta. EV100 filmiprojektide žürii otsused ei ole käsitatavad ka eelhaldusaktidena (ja

ei ole vaidlustatavad), sest need ei olnud EFI-le 28.03.2016 otsuse tegemisel siduvad. Isegi

kui žürii otsuseid pidada eelhaldusaktideks, on nende vaidlustamise tähtaeg möödunud.

6. Kolmas isik OÜ Allfilm palus jätta kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata. Kaebus on

väidetavate eelhaldusaktide osas esitatud kaebetähtaega ületades (PT-H ja EL seosed OÜ-ga

Allfilm pidid olema kaebajale teada oluliselt varem, hiljemalt 17.11.2015 vaide esitamise

ajaks) ning kolmanda isiku projektide osas tehtud otsused ei riiva kaebaja subjektiivseid

õigusi. OÜ Factory õigusi saab rikkuda üksnes otsus, millega keelduti tema projekti

rahastamisest. Ebaõige on eeldada, et kui OÜ Allfilm projektid „Tõde ja õigus“ ja „Võta või

jäta“ ei oleks rahastust saanud, siis oleks automaatselt rahastuse saanud OÜ Factory projekt

„Purjetamine vabadusse“, sest OÜ Allfilm projektide asemel oleksid hilisemates voorudes

osalenud mingid teised projektid ning vastustaja ressursid oleksid jätkuvalt piiratud. Äärmisel

juhul võiks kaebaja õigusi rikkuda üksnes teisele samasse kategooriasse kuuluvale filmile

toetuse andmine. OÜ Allfilm projekt „Tõde ja õigus“ on kirjandusteose ekraniseering ja

„Võta või jäta“ on kaasaegne draama, seevastu OÜ Factory projekt „Purjetamine vabadusse“

kuulub ajaloolise filmi kategooriasse. Kui kaebaja leiab, et tema projekt sai põhjendamatult

vähe punkte või oli muul põhjusel ebaõige, on sobiv ja piisav vaidlustada üksnes teda

puudutavat otsust. Väited PT-H erapoolikuse osas on põhjendamatud, sest tema seos OÜ-ga

Allfilm on lõppenud. MT liitus OÜ Allfilm projektiga „Tõde ja õigus“ alles 03.11.2014 ning

EL hindas projekte üksnes kahes esimeses voorus (teise vooru tulemused kuulutati välja

10.10.2014). Kaebaja taotluse rahuldamata jätmise otsuse põhjendustest nähtub selgelt, et

projekt ei vastanud sisuliselt EFI nõudmistele. Kõiki projekte on hinnatud samadel alustel ja

kaebajat ei ole kuidagi diskrimineeritud. Kõigi voorude peale kokku on töid hinnanud 12

filmiala tippspetsialisti, mistõttu on ilmne, et kaks inimest ei saanud otsustusprotsessi

mõjutada ning väidetavad menetlusvead ei saanud tuua kaasa asja ebaõiget otsustamist ega

tingi vaidlustatud haldusakti tühistamist. Vaidlustatud otsuste tühistamine riivaks

ebaproportsionaalselt kolmanda isiku õiguspärast ootust ja põhjustaks temale ulatusliku kahju.

7. Tallinna Halduskohus jättis 12.10.2016 otsusega läbi vaatamata OÜ Factory nõuded

EV100 filmiprojektide žürii otsuste (I–III etapp) ning SA Eesti Filmi Instituut otsuste, millega

3-16-827

5(14)

määrati EV100 audiovisuaalteoste toetusprogrammi raames OÜ Allfilm projektidele „Tõde ja

õigus“ ja „Võta või jäta“ stsenaariumi- ja arendustoetus, tühistamiseks ning ülejäänud osas

jättis OÜ Factory kaebuse rahuldamata. Samuti mõistis kohus kaebajalt kolmanda isiku

kasuks välja menetluskulud 6000 eurot.

EV 100 audiovisuaalteoste toetusprogrammi raames toetuste määramist tuleb käsitada

kolmeetapiliselt läbiviidud haldusmenetlusena, mille iga vooru lõpus määrati vastav toetus (I

etapp – stsenaariumitoetus; II etapp – arendustoetus; III etapp – tootmistoetus). Stsenaariumi-

ja arendustoetuste määramise otsuseid on võimalik käsitada eelhaldusaktidena tootmistoetuse

määramise otsuse suhtes, sest järgmise etapi toetuse määramise eelduseks oli eelmise etapi

edukas läbimine. Samas oli konkursi igal etapil oma eesmärk ning filmiprojekti arengufaasist

lähtuv hindamisfookus. Konkursi esimeses etapis määrati siduvalt kindlaks filmiidee vastavus

EV100

toetusprogrammi

tingimustele

ja

teises

etapis

määrati

kindlaks

filmi

arenduspotentsiaal. Neid aspekte tootmistoetuste määramisel enam ei hinnatud. Lisaks

moodustasid toetused kokku ühe terviku, sest EV100 programmi eeskirja p 2.2 kohaselt

arvestati stsenaariumi- ja arendustoetuste summad projekti edasisel finantseerimisel

tootmistoetuse summa sisse. EV100 filmiprojektide žürii ja EFI osalesid haldusmenetluses

oma pädevuse piires, kusjuures lõpliku otsuse tegijaks oli Riigikantselei poolt loodud

toetusprogrammi haldav EFI. Vastustajaga tuleb nõustuda, et EV100 filmiprojektide žürii

omas toetuste määramisel ettevalmistavat ja õiguslikult mittesiduvat (nõuandvat) rolli.

Seetõttu ei saa žürii otsuseid käsitada (eel)haldusaktidena, olenemata sellest, et need omasid

EFI poolt toetuste määramisel faktilist mõju. HMS § 52 lg 1 p-st 2 tulenevalt on eelhaldusakti

tunnuseks just selle siduv õiguslik mõju. Kokkuvõtlikult tuleb EV100 filmiprojektide žürii

otsuseid käsitada menetlustoimingutena ning konkursi I ja II etapi hindamistulemused olid ka

sellist laadi menetlustoimingud, mida puudutatud isikud saanuks HKMS § 45 lg 3 järgi

vaidlustada eraldiseisvalt, sest need määrasid kindlaks filmiprojektide ringi, millesse

pääsemine oli eelduseks toetuse taotlemisele.

Kuna OÜ Factory filmiprojekt oli kahes esimeses etapis edukas ning sai toetusi teiste

projektidega samas mahus, ei saanud žürii otsused kahes esimeses voorus rikkuda kaebaja

õigusi. Kaebaja õigusi ei saanud rikkuda ka žürii otsus kolmandas voorus, sest tal lubati

sellele vaatamata osaleda tootmistoetuste taotlemisel. EV100 filmiprojektide žürii otsuste

tühistamist või nende õigusvastasuse tuvastamist on kaebaja taotlenud üksnes põhjusel, et OÜ

Allfilm projektid „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ jõudsid välja tootmistoetuste vooru.

Samas tuli lõppvooru jõudmiseks küll läbida esimesed voorud, kuid kaebajale tootmistoetuse

määramata jätmine ei olnud siiski põhjuslikus seoses kolmanda isiku projektidele

stsenaariumi- ega arendustoetuste määramisega. Kaebaja õigusi ei puuduta asjaolu, kas OÜ

Allfilm projektide asemel oleksid konkursil pidanud osalema muud filmiprojektid. Kaebaja

kaebeõigus saab piirduda vaid selle kontrollimisega, kas tema filmiprojekti hinnati ausa

menetluse põhimõtteid järgides. Kaebajal ei ole kaebeõigust selleks, et veenduda, kas kõik

konkursil osalenud filmid jõudsid lõppvooru põhjendatult. Seega puudub kaebajal ilmselgelt

subjektiivne õigus nõuda kahe esimese etapi hindamistulemuste ning stsenaariumi- ja

arendustoetuste määramise otsuste tühistamist või nende õigusvastasuse tuvastamist. Kuna

kaebuses ei ole nõutud uue hindamise läbiviimist, ei saaks ka žürii kolmanda vooru

hindamistulemused parandada tema filmiprojekti väljavaateid tootmistoetuse saamisele.

Seega jäävad nõuded EV100 filmiprojektide žürii kõigi kolme etapi otsuste ning OÜ Allfilm

projektidele stsenaariumi- ja arendustoetuste määramise otsuste peale läbi vaatamata.

Tootmistoetuste määramist puudutavas osas on kaebajal kaebeõigus.

Ajal, mil EV100 filmiprojektide žürii asus mängufilmide projekte hindama (juunis 2013), ei

olnud PT-H enam seotud OÜ-ga Allfilm ja huvide konflikti ei esinenud. Tema volitused OÜ

3-16-827

6(14)

Allfilm juhatuse liikmena lõppesid 29.03.2013 osanike koosoleku otsuse alusel 29.04.2013

ning äriregistri kanne osaluse võõrandamise kohta on tehtud 31.05.2013. Huvide konflikti ei

saa tuletada pelgalt PT-H varasemast seotusest OÜ-ga Allfilm. Kaebaja väide PT-H varjatud

ärihuvidest on spekulatiivne ja seda ei saa tõendada pelgalt asjaolud, et osalus võõrandati

omahinnaga ja osanike koosoleku protokollis viidati osaluse peatamisele. Oluline on ka see, et

PT-H ei saanud ainuisikuliselt otsustada toetuse määramist, vaid toetuse määramise eeskirja p

1.17 kohaselt otsustas toetuse määramise EFI juhatus. Isegi kui PT-H oli OÜ Allfilm

projektidest varasemalt kuulnud ja tundis sellega seotud inimesi, ei anna see alust järeldada, et

ta tegutses kolmanda isiku huvides ja eelistas tema filmiprojekte teistele (sh kaebaja

projektile).

Asjas ei ole esitatud tõendeid, mis viitaksid sellele, et MT oleks olnud OÜ Allfilm

filmiprojekti „Tõde ja õigus“ produtsendiks või muul moel sellega seotud juba alates konkursi

algusest. Seega ei ole tõendatud, et EL tegevuses žürii esimeses etapis oleks esinenud huvide

konflikt ning seda ei saanud luua pelgalt asjaolu, et MT töötas OÜ-s Allfilm. PT-H ja TD

ütlustest nähtuvalt teavitas EL oma võimalikust huvide konfliktist žüriid teise etapi

hindamiskoosoleku alguses, kuid žüriiliikmed ei näinud vajadust tema taandamiseks teises

ega (algselt) ka kolmandas etapis, kuna žürii tajus ennast pigem kunstilise hinnangu andjana.

Kuna MT ei ole EV100 mängufilmide konkursil menetlusosaline (selleks on OÜ Allfilm) ega

menetlusosalise esindaja (s.o OÜ Allfilm juhatuse liige), siis ei toonud tema seotus HMS § 10

lg 1 p 2 kohaselt vältimatult kaasa vajadust EL taandamiseks. Seejuures täitis EL žürii

teavitamisega HMS § 10 lg-s 4 sätestatud kohustuse, kuna žüriis osalesid ka selle

moodustanud institutsioonide esindajad. Seega on taandamise menetlus praegusel juhul

läbitud ja HMS § 10 lg 1 p 4 alusel taandamine on kaalutlusotsus. EL taandamata jätmisel ei

ole rikutud kaalutlusreegleid, sest asjakohane on kaalutlus, et žürii hindamismenetluses ei

otsustata toetuse määramist, vaid hinnatakse projektide kunstilist poolt. Arvestada tuleb

sedagi, et esimeses kahes etapis oli hindamise fookuses filmiprojekti stsenaarium, millega

produtsendil puudub otsene seos. Kolmandas voorus tühistati EL hinded kõigi filmiprojektide

osas ja need ei mõjutanud kaebaja projekti positsiooni. Siinjuures ei ole oluline, et

tühistamine toimus tagantjärele. EL huvide konflikti küsimus vajanuks küll žürii poolt

adekvaatsemat reageerimist (sh protokollis põhjenduste esitamist), kuid ei nähtu, et tema

hindamises osalemine oleks omanud negatiivset mõju kaebaja filmiprojekti käekäigule

konkursil.

EL ja PT-H tegevus EV100 filmiprojektide žüriis ei saanud omada sellist mõju, et üksnes

nimetatud isikute tõttu jäi kaebajal tootmistoetus saamata. OÜ Allfilm projektid „Tõde ja

õigus“ ja „Võta või jäta“ pälvisid kõrged hinded kõigilt žüriiliikmetelt ning ka tootmistoetuse

määramisel kaasatud ekspertidelt. Seevastu hindasid OÜ Factory projekti „Purjetamine

vabadusse“ tootmispotentsiaali madalaks valdav enamus žüriiliikmetest ja ekspertidest. See

kinnitab täiendavalt järeldust, et hindamine ei olnud kallutatud ning esitatud tõendite põhjal

puudub alus kahelda EV100 filmiprojektide žürii erapooletuses ja usaldusväärsuses. Ei nähtu,

et PT-H või EL oleksid püüdnud žürii otsuseid kuidagi mõjutada või oleks EFI rikkunud ausa

menetluse põhimõtet. Konkursi esimeses etapis ei rikutud ka anonüümsuse põhimõtet, sest

esitatud filmiideed ei olnud seostatud konkreetsete autoritega. Võimalik ei ole tagada seda, et

žürii liikmed ei tunne ühelgi juhul ära filmiidee taga seisvaid autoreid, kuid see ei tähenda

veel vastavate projektide eelistamist. OÜ Factory 16.06.2016 taotlus kaebuse muutmiseks

jääb rahuldamata. Arusaamatuks jääb nõue tuvastada EV100 filmiprojektide žürii 09.10.2014

ja 26.10.2015 otsuste tühisus žürii pädevuse puudumise tõttu, sest see tähendaks kõigi

konkursiotsuste tühistamist, milleks kaebajal puudub kaebeõigus. Žürii tervikuna ei ole

eksinud toimingupiirangute vastu. OÜ Factory ei ole vaidlustanud temale tootmistoetuse

3-16-827

7(14)

määramata jätmise otsust sisulisest aspektist, mistõttu ei kontrolli kohus EFI 28.03.2016

otsuse materiaalset õiguspärasust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. OÜ Factory palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega rahuldada tema kaebus. Kaebajal on konkursimenetluse tingimustes kaebeõigus

ka konkurendi projektide suhtes (nt Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 14). Aus

menetlus eeldab, et ka konkurendi projekte on hinnatud ausalt. Kui OÜ Allfilm projektid ei

oleks lõppvooru pääsenud, siis oleks raha jätkunud ka kaebaja projektile ning tema taotlus

oleks rahuldatud. Kaebeõigus on ka konkursi kahe esimese vooru tulemuste osas, sest

tootmistoetust said taotleda vaid need projektid, mis olid läbinud varasemad voorud. Kuna

stsenaariumi- ja arendustoetuse ning tootmistoetuse määramise otsused võeti vastu ühe

haldusmenetluse käigus ning sõltusid üksteisest, siis võisid huvide konflikt ja

toimingupiirangu rikkumine I ja II voorus mõjutada omavahel konkureerivate projektide ringi

III voorus ning lõpliku tootmistoetuse jagamist. Apellandi projekt vastas nõuetele, kuid jäi

tootmistoetusest ilma põhjusel, et tema projektile ei jätkunud raha. Samas olid EV100

filmiprojektide žürii otsused OÜ Allfilm projektide osas toimingupiirangu rikkumiste tõttu

tühised ning kolmanda isiku projektid ei oleks tohtinud tootmistoetuste voorus osaleda. Kui

eitada kaebeõigust esimeste voorude osas, oleks kaebaja õiguste efektiivne kaitse võimatu.

Kaebuse täiendamine tühisuse tuvastamise nõudega ei oleks toonud kaasa kõigi žürii otsuste

tervikuna tühistamist, vaid üksnes OÜ Allfilm projektide osas. Kogu konkursi tühisuse korral

tulnuks viia läbi uus konkurss. Kui žürii esimeste voorude otsused ei ole tühised, siis on

kaebajal kaebeõigus nende otsuste tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks OÜ

Allfilm projektide osas. Halduskohus leidis ka ebaõigesti, et apellant ei nõudnud kaebuses

projektide uut hindamist.

Halduskohus on rikkunud oluliselt uurimispõhimõtet, tehes otsuse aktide osas, mille

originaale ei ole kohtumenetluses esitatud ega uuritud, jättes tähelepanuta apellandi

vastuväited žürii 09.10.2015 ja 26.10.2015 protokollide ehtsuse ning tunnistajate ütluste

vasturääkivuse osas. Halduskohus tuvastas EV100 filmiprojektide žürii otsuste originaale ja

EFI toetuse määramise otsuseid nägemata, et žürii otsused oli menetlustoimingud, millel

puudus õiguslik mõju EFI stsenaariumi- ja arendustoetuste määramise otsustele. EV100

toetusprogrammi eeskirja p 1.3 viitas selgelt ideekonkursi žürii olemasolule ja p-st 1.5

tulenes, et toetust ei saa taotleda projektile, mis ei ole läbinud ideekonkurssi. Seega ei saanud

toetusi määrata ilma žürii otsusteta. Tegelikkuses tegigi otsused žürii ja EFI üksnes kinnitas

need. Seetõttu on põhjendamatu seisukoht, et žürii roll oli üksnes nõuandev. PT-H ei ole

31.08.2016 istungil samuti väitnud, et I ja II voorus oleks žürii otsustel olnud pelgalt

soovituslik iseloom. Žürii olulist rolli tõendab ka EFI nõukogu 13.10.2016 koosoleku

protokoll. Žürii tegevuses esines huvide konflikt ning kahtlusi tekitavad vastuolud žürii

protokollides ja tunnistajate ütlustes. Apellant taotles kohtult korduvalt dokumentide

väljanõudmist, et saada teada, kuidas erinevates voorudes tegelikult hääletati. Sellega

seonduva 16.09.2016 vastuväite jättis halduskohus 03.10.2016 määrusega rahuldamata. EFI

poolt dokumentatsiooni esitamata jätmine viitab oluliste puudustega haldusmenetlusele.

Lisaks ei ole kohus nõudnud välja EV100 filmiprojektide žürii moodustamise aluseks olnud

dokumente. Seega on võimalik, et žüriil puudus algusest peale pädevus otsuste tegemiseks.

EV100 mängufilmide konkursil rikuti KVS-i ja apellandi õigust ausale ja läbipaistvale

menetlusele. EL oli ametiisik, sest tal oli ametiseisund KVS § 2 lg 2 tähenduses. EL täitis

žüriiliikmena avalikke ülesandeid, sest valis välja filmiprojektid, millega kaasnes riigipoolse

toetuse andmine. Halduskohus tuvastas žürii hinnangute faktiliselt suunava mõju otsustele,

3-16-827

8(14)

kuid apellandi hinnangul oli žürii otsus otseselt EFI toetuse määramise otsuse aluseks.

Asjaolu, et žürii lähtus projektide hindamisel kunstilistest kriteeriumitest, ei tähenda, et nende

otsused ei omanud mõju projektide rahastamisotsustele. Seejuures väljastas EFI konkursil

osalejatele selgelt teated, et „žürii otsustas eraldada toetuse...“. EL ja teiste žüriiliikmete

toimingupiirangu rikkumise tõttu pidanuks kohus tuvastama žürii pädevuse puudumise OÜ

Allfilm projektide osas. Produtsendil on filmiprojektis üks keskseimaid rolle, mistõttu ei saa

väita, et produtsendil puudub seos stsenaariumiga. Ka sõltub produtsendi majanduslik tulu

otseselt filmile eraldatud toetustest ja/või hilisemast müügitulust. Seetõttu tuleb projekti

„Tõde ja õigus“ pidada MT projektiks ning järelikult tegi EL otsuse oma elukaaslase huvides

ja see mõjutas kaudselt nende ühise leibkonna sissetulekuid (KVS § 11 lg 1 p 2). Kohtu

tõlgendusega nõustumine viiks olukorrani, kus otsustajaga seotud tegelik kasusaaja võiks

varjuda nt tankistist juhatuse liikme taha. Halduskohus jättis kogumata tõendid selle kohta,

kas MT oli projekti „Tõde ja õigus“ produtsent I voorus, lähtudes üksnes PT-H ütlustest.

Vaidlust ei ole selles, et EL-l oli huvide konflikt II voorus ning žürii selle vooru otsust ei ole

tühistatud. Halduskohus lähtus EL tegevuse analüüsimisel üksnes HMS §-st 10, jättes KVS

sätted täielikult kõrvale. Asjaolu, et EL on MT elukaaslane ja tema puhul esineb

toimingupiirang, oli teada kõigile žüriiliikmetele. Korruptsiooniohust teadmise tõttu oli

žüriiliikmetel KVS § 11 lg 1 p 3 alusel hääletamise keeld. Seega on žürii otsused pädevuse

puudumise tõttu tühised vähemalt nende projektide osas, mida toimingupiirang otseselt

puudutas (HMS § 63 lg 2 p 3). Isegi kui otsused ei ole tühised, on need seadusest tuleneva

keelu eiramise tõttu õigusvastased ja kuuluvad tühistamisele. KVS § 11 lg 1 p 3 rikkumise

pani toime ka EFI, otsustades toetuste määramise, kuigi PT-H ja ES-D olid teadlikud OÜ

Allfilm projektidega seotud korruptsiooniohust.

Halduskohus tuvastas vääralt, et žüriis viidi läbi taandamismenetlus HMS § 10 tähenduses,

mida ei ole samas väitnud ükski menetlusosaline ega tunnistaja (nende selgituste kohaselt

jäeti huvide konfliktist teavitamisele lihtsalt reageerimata), samuti pole üldse teada, kellele

tulnuks taandamisavaldus esitada. Isegi kui taandamismenetlus toimus, oli žürii otsusel

tegelikkuses vähemalt faktiline mõju toetuste määramisele, mistõttu on ebaõige järeldus, et

huvide konflikti ei esinenud. Huvide konflikt esines ka PT-H puhul, sest isegi kui ta isiklikult

ei valmistanud ette EV100 mängufilmide konkursile esitatavaid töid, oli ta OÜ Allfilm

juhatuse liikmena vastutav nende projektide konkursile esitamise eest ning hindas konkursil

seega sisuliselt enda projekte. Apellant jääb ka varasemalt esitatud muude argumentide

juurde, mis seonduvad PT-H isikliku huvitatusega. Halduskohus mõistis lisaks kolmanda

isiku kasuks menetluskulud välja põhjendamatult suures ulatuses. Kolmanda isiku rolli ja

õiguste kaitse vajadust arvestades olnuks OÜ Allfilm maksimaalne põhjendatud kulu 2300

eurot.

9. SA Eesti Filmi Instituut vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning

palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Väär on seisukoht, et apellandil

on konkurendi projektide osas kaebeõigus põhjusel, et kui kolmanda isiku projektid ei oleks

lõppvoorus osalenud, siis oleks jagunud toetusraha ka apellandi projektile. Apellant jätab

arvesse võtmata, et lõppvooru oleks võinud pääseda 17 projekti ning igal juhul olnuks

lõppvoorus konkurents mille puhul ei oleks kõigile taotlustele raha jätkunud. Isegi kui

apellandil oleks kaebeõigus, on kolme eelvooru osas mööda lastud kaebuse esitamise tähtaeg,

sest väidetavad huvide konfliktid olid OÜ-le Factory teada hiljemalt 17.11.2015 vaide

esitamise ajaks. Seejuures on apellandi esindaja 13.01.2016 meedias kinnitanud, et loobub

vaidlustamisest. Asjas on esitatud kõik EFI ja EV100 filmiprojektide žürii tegevust

puudutavad dokumendid, mistõttu oli halduskohtul menetlusest ja selle käigus tehtud otsustest

igakülgne ülevaade. Arusaamatuks jääb, kuidas tõendab EFI nõukogu 13.10.2016 protokoll

žürii otsuste õiguslikku mõju. Vastustaja on korduvalt selgitanud, et EV100 filmiprojektide

3-16-827

9(14)

žüriid ei moodustatud käskkirjaga ning EFI-l puudub sellekohane dokumentatsioon, mistõttu

ei ole olnud võimalik seda ka kohtumenetluses esitada. Žürii otsuste mittesiduvust kinnitab

asjaolu, et EFI muutis neid vähemalt kaks korda (lubades apellandi projekti tootmistoetuse

taotluste vooru ja toetades projekti „Eia jõulud Tondikakul“, mis ei saanud žüriilt viimases

voorus positiivset hinnangut). Seega ei olnud žüriiliikmed ametiisikud KVS tähenduses. EL-l

puudus võimalus suunata otsuste tegemist sisuliselt, sest II voorus tehti otsused

konsensuslikult ja ühe hindaja arvamus valikut ei mõjutanud ning III voorus EL antud punkte

ei arvestatud. Absurdne on apellandi tõlgendus, et KVS § 11 lg 1 p 3 kohaselt ei tohi

hääletada ka need žüriiliikmed, kes on teadlikud mõne teise liikme huvide konflikti

võimalusest. EL taandamise menetlus toimus pärast koosolekut e-kirjavahetuse teel. Seejuures

ei omanud III vooru hindamine mingit õiguslikku tähendust, sest tootmistoetusi said taotleda

kõik II voorus edukad projektid. PT-H puhul huvide konflikti ei esinenud, sest puuduvad

igasugused tõendid, mis viitaksid tema jätkuvale seotusele OÜ-ga Allfilm või tegutsemisele

kolmanda isiku huvides.

10. Kolmas isik OÜ Allfilm palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata. Halduskohus jättis põhjendatult rahuldamata apellandi taotluse kaebuse

täiendamiseks, sest OÜ-l Factory puudub kaebeõigus žürii hindamistulemuste ja EFI otsuste

suhtes esimeses kahes voorus, kuna neis osutus edukaks ja sai toetust ka apellant. Apellandi

subjektiivseid õigusi saab riivata üksnes haldusakt, millega jäeti temale toetus määramata.

Seejuures saaks kohus tühistamiskaebuse puhul tühisuse tuvastada ka kaebuse muutmiseta

(HKMS § 41 lg 4) ning kui žürii otsused oleksid eelhaldusaktid, on kaebus esitatud tähtaega

rikkudes. Kui OÜ Allfilm projektid ei oleks pääsenud lõppvooru, ei tähenda see veel, et

apellandi projekt oleks lõppvoorus olnud edukas, sest kolmanda isiku projektide asemel

osalenuks lõppvoorus mõni teine projekt, mis võinuks samuti olla tootmistoetuse taotluste

voorus apellandi projektist edukam. Kuna selles voorus hinnati projekti „tootmisküpsust“ ja

apellandi projekt jäi toetuseta, kuna see ei olnud tootmiseks valmis, poleks tulemust apellandi

jaoks mõjutanud see, kellega tema projekt konkureerib. Seejuures ei hinnatud I ja III voorus

projekte üksteisega võrdluses, vaid igale projektile anti hinnang eraldi. Apellandi soov näib

olevat viia konkursi tase piisavalt madalale, et toetust saaksid ka projektid, mille sisu ja

valmidust hinnati madalalt. See oleks vastuolus EV100 mängufilmide konkursi mõtte ja

eesmärgiga.

Halduskohus leidis õigesti, et tootmistoetuse määramine toimus õiguspäraselt ning KVS

norme ei rikutud. EL ja PT-H tegevus EV100 filmiprojektide žüriis ei saanud omada sellist

mõju, et apellandil jäi tootmistoetus saamata üksnes nende isikute tõttu (HMS § 58).

Filmiprojektidele andsid hinnangu kaheksa inimest ja toetuse andmise otsustas EFI, mitte

žürii. Tootmistoetuse voorus EL žürii koosseisu ei kuulunud. Halduskohus tuvastas õigesti, et

isikutel ei esinenud huvide konflikti. EL ei olnud ametiisik KVS tähenduses ning tema

tegevus nõuandva ja soovitusliku iseloomuga žüriis ei avaldanud apellandile EFI läbi viidud

haldusmenetluses faktilist ega õiguslikku mõju. Kuna žüriiliikmed ei olnud ametiisikud, siis

ei saanud nende suhtes kohalduda ka toimingupiirangud. MT ei ole OÜ Allfilm osanik,

juhatuse liige ega töötaja, vaid on kolmanda isikuga seotud üksnes projektipõhiselt. KVS § 7

käsitab juriidilise isiku puhul seotud isikuna selgelt juhtimis- või kontrollorgani liiget või

osanikku. Seega ei ole võimalik väita, et MT oli menetlusosalise OÜ Allfilm esindaja. Kuna

žüriiliikmed olid EL võimalikust huvide konfliktist teadlikud ja leidsid, et tema taandamine

pole vajalik, siis on läbitud ka HMS §-s 10 sätestatud taandamismenetlus. Projektide lõplikul

hindamisel EL ei osalenud. Uute hindajatega korraldatud lõppvooru tulemuste sarnasus

varasematega kinnitab, et projekte on hinnatud erapooletult.

3-16-827

10(14)

Halduskohus ei ole menetluse läbiviimisel rikkunud uurimispõhimõtet. Žürii otsuste ja žürii

moodustamise dokumentatsiooni puudumine ei oma tähtsust, sest žürii ei otsustanud toetuse

määramist, vaid täitis üksnes ettevalmistavat rolli. Halduskohus nõudis põhjendatult välja

üksnes need dokumendid, mis omasid asja lahendamisel tähtsust. Apellandi kaebus ei vääri

kohtulikku kaitset, sest see on kantud üksnes isiklikust kättemaksuhimust. OÜ Factory poolt

EV100 mängufilmide konkursile esitatud projekti autor PR on EFI-le kinnitanud, et isegi kui

OÜ Factory kaebus on edukas, taotletakse enda konkursilt taandamist, mitte projektide uut

hindamist ega raha ümberjagamist ning EV100 eelarvest ei soovita võtta vastu mingit raha.

Seejuures tuleb arvestada, et kaebuse rahuldamine tooks kaasa olulise kahju OÜ-le Allfilm

ning välistaks filmide valmimise Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. OÜ Factory apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

12. Seoses apellandi väitega halduskohtu poolt uurimispõhimõtte rikkumise kohta tuleb

esmalt märkida, et vastustaja kinnitas Tallinna Ringkonnakohtu 12.04.2017 istungil

selgesõnaliselt, et praeguses kohtumenetluses on esitatud kõik EV100 mängufilmide konkursi

raames tehtud otsuste kohta koostatud dokumendid ning EFI otsuseid stsenaariumi- ja

arendustoetuse määramise kohta ei ole eraldi kirjalikult vormistatud, samuti puudub EFI-l

dokumentatsioon EV100 filmiprojektide žürii moodustamise kohta. Seega ei olnud

halduskohtul objektiivselt võimalik nõuda vastustajalt välja täiendavaid dokumente ning

apellandi etteheited uurimispõhimõtte rikkumisest ei ole põhjendatud.

13. Apellandil on õigus selles, et olukorras, kus EV100 mängufilmide tootmise toetamiseks

ettenähtud vahendid olid piiratud ning filmiprojektid seetõttu omavahel konkureerisid, saab

apellandi õigusi rikkuda nii OÜ Factory esitatud projektile toetuse mitteeraldamine kui ka

konkureeriva(te)le projekti(de)le toetuse eraldamine. Olenemata sellest, et OÜ Allfilm

projektide konkursilt mõnes varasemas etapis kõrvaldamise korral oleksid nende asemel

lõppvoorus ilmselgelt osalenud mingid teised projektid ning EV100 mängufilmide tootmise

toetamiseks ettenähtud raha jätkumist ka OÜ Factory filmiprojektile ei ole võimalik tingimata

eeldada, pole siiski välistatud, et konkursi lõpptulemus olnuks OÜ Allfilm projektide

kõrvaldamise korral teistsugune (s.o kaebajale soodsam). Muu hulgas on ka erinevate filmide

tootmiseks taotletud toetussummad olnud märkimisväärselt erinevad, mistõttu võinuks

toetatavate filmiprojektide arv olla ka suurem (EFI 28.03.2016 otsusega said toetust viis

projekti, kuid EV100 mängufilmide konkursi algne plaan oli toetada seitsme filmi tootmist).

Halduskohtu lähenemine, et kuna stsenaariumi- ja arendustoetus määrati ka kaebajale, siis ei

saa kahes esimeses voorus aset leidnud võimalikud menetlusvead tema õigusi rikkuda, on

põhjendamatult kitsendav ning ei arvesta piisaval määral konkursil osaleja õigusega

konkureerida üksnes ausatel tingimustel ja läbipaistvas menetluses (nt Riigikohtu 20.04.2016

otsus nr 3-3-1-74-15, p 24; 11.10.2012 määrus nr 3-3-1-35-12, p 19), mis hõlmab konkursi

käiku tervikuna. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks välistada OÜ Factory

kaebeõigust ka OÜ Allfilm projektide suhtes I ja II voorus tehtud otsuste osas.

14. Asjas ei ole olnud vaidlust selle üle, et EV100 mängufilmide konkurss oli üles ehitatud

mitmeetapiliselt ning filmiprojekti järgmisesse vooru pääsemise vältimatuks eelduseks oli

selle edukus eelmises voorus (st tootmistoetust ei saanud taotleda filmiprojektidele, millele

polnud varasemalt määratud stsenaariumi- ja arendustoetust  vt ka EV100 audiovisuaalteoste

toetusprogrammi toetuste eraldamise eeskirja p 1.5  I kd, tl 9-10). Vaidlus on olnud üksnes

selles, kas I ja II vooru tulemuste üle otsustas EV100 filmiprojektide žürii või EFI. Kuna

vaidlusaluse konkursimenetluse I ja II vooru tulemuste põhjal maksti filmiprojektide

3-16-827

11(14)

esitajatele välja vastavalt stsenaariumi- ja arendustoetused ning kõigis voorudes võistlesid

erineva valmidusastmega projektid, siis ei ole alust hinnata I ja II vooru tulemuste kinnitamist

pelgalt menetlustoiminguteks, vaid tegemist oli välismõju ja regulatiivset toimet omavate

haldusaktidega. Kuna konkursi lõppeesmärk oli mängufilmide tootmine (st projektide

toetamine alates idee viimistlemisest kuni selle reaalse teostamiseni) ning I ja II vooru

tulemused olid tootmistoetuse taotluste lahendamisel siduvad, siis tuleb nõustuda, et kahe

esimese vooru tulemuste kohta tehtud otsused on HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses

eelhaldusaktid tootmistoetuse määramise

(või

sellest

keeldumise)

otsuste suhtes.

Ringkonnakohus juhib seejuures tähelepanu, et kuigi ka sellised eelhaldusaktid peavad

iseenesest olema vormistatud haldusaktidena, ei muuda võimalik vorminõuete eiramine siiski

vastavate otsustuste õiguslikku olemust. Kuna haldusakte ja (menetlus)toiminguid piiritletakse

nende sisu, mitte vormi järgi, siis võib haldusaktiga olla tegemist sellest sõltumata, kas

otsustuse vormistamisel on järgitud haldusaktidele sätestatud nõudeid või mitte (nt Riigikohtu

04.03.2013 otsus nr 3-3-1-68-12, p 22).

15. HMS § 60 lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti (sh eelhaldusakti) resolutiivosa igaühele

täitmiseks kohustuslik, millest tulenevalt on iseenesest õige, et kui eelhaldusakte ei ole

vaidlustatud, ei saa kohus lõpliku haldusakti õiguspärasust kontrollida eelhaldusaktide

õiguspärasuse kaudu (vt Riigikohtu 04.03.2013 otsus nr 3-3-1-68-12, p 25; 14.03.2011 otsus

nr 3-3-1-87-10, p 17). See piirang laieneb ka juhtudele, kus eelhaldusakte ei ole vaidlustatud

tähtaegselt. Samas tuleb silmas pidada, et kaebuse esitamise tähtaeg ei saa hakata kulgema

varem, kui mõistlikult käituval kaebajal oleks üldse võimalik leida, et eelhaldusaktiga

rikutakse tema õigusi või piiratakse tema vabadusi. Isiku õiguste rikkumine ja tema vabaduste

piiramine võib selguda alles eelhaldusakti(de) ja lõpliku haldusakti koostoime tulemusena

(sarnaselt näiteks abstraktset laadi üldkorraldusega  nt Riigikohtu 16.06.2014 määrus nr 3-3-

1-29-14, p 35). Eelhaldusakti vaidlustamine enne lõplikku haldusakti andmist on vajalik siis,

kui eelhaldusaktiga on vältimatult kindlaks määratud ka lõpliku haldusakti sisu. Selleks, et

otsustada, kas ja millal oli kaebajal võimalik leida, et eelhaldusakt rikub tema õigusi või

piirab tema vabadusi, tuleb hinnata muu hulgas vastava haldusmenetluse keerukust ning

oluline võib olla seegi, kas ja kuidas on haldusorgan täitnud selgitamiskohustust ja kas

eelhaldusaktis on vaidlustamisviide (vt Riigikohtu 15.10.2002 määrus nr 3-3-1-48-02, p-d 8-

9).

16. Põhimõtteliselt oleks võimalik käsitada EV100 filmiprojektide žürii ja EFI rollide

jaotust vaidlusaluses konkursimenetluses kolmel viisil: 1) žürii annab projektide kohta

mittesiduva ekspertarvamuse (menetlustoiming) ja EFI otsustab projektidele toetuse

määramise (haldusakt); 2) žürii otsustab projektidele toetuse määramise (haldusakt) ja EFI

teeb toetuse väljamakse (täitetoiming); 3) žürii valib toetatavad projektid (eelhaldusakt) ja EFI

otsustab projektidele toetuse määramise (haldusakt). Menetluse käigus tehtavate otsustuste

haldusaktiks või (menetlus)toiminguks kvalifitseerimiseks tuleb hinnata, millised otsustused

omavad regulatiivset toimet ja millised mitte.

EV100 audiovisuaalteoste toetusprogrammi toetuste eraldamise eeskirja p-dest 1.31.5

nähtub, et ideekonkurssidel hindab projekte žürii ning toetuse taotluse saavad EFI-le esitada

üksnes ideekonkursil valituks osutunud projektid. Eeskirja preambuli kohaselt juhindutakse

EV100 toetuste eraldamisel EFI toetuste eraldamise eeskirjast, v.a juhul, kui EV100

filmitoetuste eraldamise eeskiri sätestab teisiti. EFI toetuste eraldamise eeskirja (I kd, tl 49-

57p) p-d 1.171.21 ja 2.3.1 reguleerivad EFI poolt toetuse taotluse lahendamist (sh

toetuslepingu sõlmimist), mis on asjakohane ka EV100 mängufilmide konkursiga seonduvalt,

kuid seda EV100 filmitoetuste eraldamise eeskirjas sätestatud eranditega.

3-16-827

12(14)

Ringkonnakohtu hinnangul nähtub EV100 filmitoetuste eraldamise eeskirjast ning

ideekonkursside (s.o erinevate voorude) väljakuulutamise ja konkursside tulemuste kohta

avaldatud teadetest (nt 12.12.2012 pressiteated  I kd, tl 7-8; I kd, tl 18-19), et EV100

filmiprojektide žürii otsuseid ei saa pidada üksnes nõuandvateks ja mittesiduvateks

ekspertarvamusteks, vaid tegemist on eelhaldusaktidega EFI otsuste suhtes, millega määrati

projektidele toetused. Kuigi EFI toetuste eraldamise eeskirja p 2.3.1.1 kohaselt hindab

stsenaariumi-, arendus- ja tootmistoetuste taotlusi EFI peaprodutsent või valdkonna vastutav

ekspert, kes kaasab hindamisesse sõltumatuid filmivaldkonna eksperte, tuleb nimetatud sätte

sisustamisel täiendavalt silmas pidada EV100 filmitoetuste eraldamise eeskirja (p-d 1.31.5),

millest tulenevalt teeb EV100 mängufilmide konkursile esitatud projektide vahel valiku žürii.

Olenemata sellest, et EV100 filmiprojektide žürii valik põhineb peamiselt kunstilistel

kaalutlustel, ei ole alust järeldada, et see polnuks EFI-le siduv. Vastupidi, kuivõrd EV100

mängufilmide konkurssi rahastati eraldi toetusprogrammist, mitte EFI eelarvest, siis on ilmne,

et projektide vahel valiku tegemine sooviti anda laiapõhjalise žürii pädevusse. Samas ei ole

EFI tegevus kindlasti käsitatav ka pelgalt väljamaksetoiminguna, sest kuigi EFI-l puudus

võimalus määrata toetust projektile, mis polnud ideekonkurssi läbinud (st pälvinud žürii

heakskiitu), saanuks EFI siiski jätta ideekonkursil valituks osutunud projektile toetuse ka

määramata, kui taotleja või taotlus ei vasta EFI toetuste eraldamise eeskirja nõuetele, samuti

otsustas EFI konkreetsetele projektidele eraldatava summa suuruse. Seega tuleb

eelhaldusaktidena käsitada nii žürii kui ka EFI otsuseid.

17. Praegusel juhul esitas OÜ Factory juba 28.04.2016 kaebuses (I kd, tl 2-6) taotluse

tühistada muu hulgas EFI eelhaldusaktid osas, millega OÜ Allfilm projektid „Tõde ja õigus“

ja „Võta või jäta“ valiti EV100 mängufilmide konkursil järgmisesse etappi. Nagu eespool

märgitud, oleneb eelhaldusaktide eraldiseisva vaidlustamise kohustuse olemasolu esmajoones

sellest, kas kaebaja pidi mõistma tema õiguste rikkumist juba enne lõpliku haldusakti andmist

(s.o EFI 28.03.2016 otsuse tegemist, millega OÜ Factory filmiprojektile jäeti tootmistoetus

määramata  I kd, tl 17) või mitte. Ringkonnakohus leiab, et OÜ Factory ei pidanud oma

õiguste võimalikust rikkumisest saama aru enne tema projektile tootmistoetuse eraldamata

jätmise otsuse tegemist (mh OÜ Allfilm projektidele tootmistoetuse eraldamise tõttu),

mistõttu on tal kaebeõigus ka konkursi raames tehtud eelhaldusaktide suhtes ja kaebus on

tähtaegne. Ringkonnakohus peab siinjuures oluliseks ka EV100 mängufilmide konkurssi

puudutava regulatsiooni ebaselgust ja menetluse käigus tehtud otsuste ilmselgelt puudulikku

vormistamist. Kuigi halduskohus on eeltoodut arvestades jätnud kaebuse ekslikult läbi

vaatamata osas, milles OÜ Factory taotles konkursi raames tehtud eelhaldusaktide tühistamist

OÜ Allfilm projektide osas, ei anna see alust apellatsioonkaebust rahuldada, sest OÜ Factory

kaebus ei ole sisuliselt põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

18. EL väidetava huvide konflikti osas on kolmas isik märkinud, et MT liitus OÜ Allfilm

projektiga „Tõde ja õigus“ kaasprodutsendi rollis alles 03.11.2014 ning asjas puuduvad

dokumentaalsed tõendid, millest saaks järeldada MT seotust projektiga juba varasemal

perioodil. Halduskohtu 31.08.2016 istungil tunnistajatena üle kuulatud PT-H ja TD ütlustest

nähtuvalt teavitas EL oma võimalikust huvide konfliktist EV100 filmiprojektide žüriid siiski

juba enne II vooru projektide hindamist (mis toimus 09.10.2014), kuid tema taandamist ei

peetud vajalikuks. Halduskohus leidis, et kuigi EL puhul esines HMS § 10 lg 1 p-s 4

sätestatud taandamisalus, on HMS § 10 lg 4 kohane taandamismenetlus praegusel juhul

sisuliselt läbitud, sest žürii koosseisu kuulusid ka žürii moodustanud institutsioonide (EFI ja

Riigikantselei) esindajad. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, sest žürii liikmeteks olevate

esindajate teadmist ja hinnanguid ei saa samastada žürii moodustanud asutuste teadmise ja

hinnangutega.

Kuna

puuduvad

andmed,

et

EFI-le,

Riigikantseleile

või

Kultuuriministeeriumile (st žürii moodustajatele) oleks edastatud teave võimalikust huvide

3-16-827

13(14)

konfliktist, siis ei ole HMS § 10 lg 4 kohast taandamismenetlust läbi viidud. Nagu

ringkonnakohus eelnevalt leidis, oli žüriil siiski iseseisev valikupädevus ja tegemist ei olnud

üksnes soovitusliku otsusega, mistõttu oli žüriiliikmetel ka KVS § 2 lg 2 tähenduses

ametiseisund. Nõustuda ei saa ka halduskohtu hinnanguga, et stsenaariumi arendamisele

keskendunud kahe esimese vooruga puudus produtsendil otsene seos või isiklik huvi.

Filmiprojekti tuleb siiski vaadelda tervikuna, sest ilma viimistletud stsenaariumita ei saanuks

projekt ühelgi juhul jõuda ka tootmisvooru. Kokkuvõttes tuleb möönda, et EL puhul esines

huvide konflikt nii II kui ka III voorus, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa nimetatud

menetlusviga siiski tingida vaidlustatud aktide tühistamist. Kuna EL poolt kolmandas voorus

algselt antud hinded hiljem tühistati ja tootmistoetusi võisid taotleda kõik arendusetapi

läbinud projektid (vt EFI 30.12.2015 teade  I kd, tl 175; samuti EFI 06.01.2016 vastus  I

kd, tl 176-177p), siis ei saanud EL tegevus selles voorus omada mingit mõju konkursi

lõpptulemusele. Ka II vooru puhul nähtub 09.10.2014 protokollist (II kd, tl 55), et žürii valis

III vooru pääsenud 9 projekti välja konsensuslikult. Puudub igasugune mõistlik põhjus arvata,

et üks žüriiliige saanuks mõjutada 8-liikmelist žüriid tegema temale soodsa otsuse ning

seetõttu ei ole alust pidada EV100 filmiprojektide žüriid tervikuna erapoolikuks ega eeldada

teistsuguse otsuse tegemist juhul, kui EL poleks žürii tegevuses osalenud juba alates

arendustoetuste voorust. Apellandi väited žürii otsuste tühisusest HMS § 63 lg 2 p 3 järgi on

põhjendamatud, sest ühelgi juhul ei saanud žürii pädevuse puudumine (nt toimingupiirangute

rikkumise tõttu või ka žürii moodustamise alusdokumentide puudulikkuse tõttu) olla ilmselge

(vt Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 13).

19. PT-H väidetava huvide konflikti osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse p-s

22 toodud seisukohtadega ega pea otstarbekaks kõike selles märgitut üle korrata. PT-H asus

EFI peaprodutsendi ametikohale 25.03.2013 ja kutsuti OÜ Allfilm osanike 29.03.2013

otsusega (I kd, tl 30) äriühingu juhatusest tagasi (äriregistri kanne 29.04.2013) ning võõrandas

oma osaluse OÜ-s Allfilm 18.04.2013 (äriregistri kanne 31.05.2013). Kuna EV100

mängufilmide konkursi väljakuulutamisel PT-H žürii koosseisu ei kuulunud (vt EFI

12.12.2012 pressiteade  I kd, tl 7-8), vaid osales žürii töös alles pärast EFI peaprodutsendiks

saamist ja OÜ-s Allfilm osaluse võõrandamist, siis ei ole alust väita, et ta oleks hinnanud

iseenda esitatud projekte. Vaidlust ei ole selles, et PT-H võõrandas oma osaluse OÜ-s Allfilm

võrdselt kõigile kaasomanikele ja osa nominaalväärtusele vastava hinnaga (vt ka PT-H

21.04.2016 selgitus EFI nõukogule  I kd, tl 98-99p), kuid ainuüksi osaluse väidetavalt

põhjendamatult madalast müügihinnast ei saa veel teha järeldust, et PT-H-l on OÜ-s Allfilm

jätkuvalt varjatud osalus vmt. Väited PT-H varjatud ärihuvidest OÜ-s Allfilm on

spekulatiivsed ja tõendamata. Kuna PT-H-l puudus EV100 filmiprojektide žürii töös

osalemise ajal igasugune seos OÜ-ga Allfilm, ei esinenud tema puhul ka huvide konflikti või

KVS § 11 lg 1 kohast toimingupiirangut. Pelgalt asjaolu, et ta võis olla OÜ Allfilm

projektidega „Tõde ja õigus“ ja „Võta või jäta“ varasemast tuttav (sh võis need ära tunda ka

anonüümses ideedevoorus), ei anna mingit alust eeldada tema erapoolikust ja tegutsemist OÜ

Allfilm huvides.

20. Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et kuigi EV100 mängufilmide konkursi

läbiviimisel ja dokumenteerimisel (sh menetluse käigus tehtud otsuste vormistamisel ja

žüriiliikmete taandamise küsimuste lahendamisel) esines olulisi puudusi, ei saa esitatud

tõendite pinnalt siiski teha järeldust, et need oleksid viinud ebaõigele lõpptulemusele.

21. Apellant on lisaks vaidlustanud kolmanda isiku kasuks esimese astme kohtu menetluses

välja mõistetud õigusabikulude põhjendatust. OÜ Allfilm taotles esimese astme kohtus kokku

5708,83 euro (ilma käibemaksuta summa) väljamõistmist. Halduskohus rahuldas taotluse

osaliselt ja mõistis kaebajalt kolmanda isiku menetluskulude katteks välja 5000 eurot, millele

3-16-827

14(14)

lisandus käibemaks (s.o kokku 6000 eurot). Kaebaja on nii esimese kui ka teise astme kohtus

leidnud, et põhjendatud olnuks kuni 2300 euro (+ käibemaks) suuruse summa väljamõistmine.

Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja asunud põhjendamatult üksikasjalikult hindama,

milline ajahulk võis kolmanda isiku esindajal kuluda ühe või teise menetlusdokumendi

koostamiseks, sest menetluskulude põhjendatuse ja menetlusdokumentide pikkuse vahel

puudub otsene seos. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel peab kohus

eelkõige arvestama läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti

menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja

tulemus peab olema õiglane (nt Riigikohtu 15.10.2015 määrus nr 3-3-1-21-15, p 16).

Õigusabikulude suurus tervikuna ei tohiks olla asja iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt

ülepaisutatud.

Praeguses asjas on halduskohus kolmanda isiku taotluses märgitud summat põhjendatult

vähendanud ulatuses, milles see hinnanguliselt seondus nõupidamistega EFI esindajatega ja

kohtuistungi filmimise taotluse koostamisega. Samas on tegemist õiguslikult küllatki keeruka

vaidlusega, mille vastu on kolmandal isikul oluline huvi (sh olenemata esialgse õiguskaitse

abinõude kohaldamata jätmisest). Vaidluse iseloomu ja mahtu arvestades ei saa kolmanda

isiku kasuks 5000 euro (+ käibemaks) suuruste õigusabikulude väljamõistmist esimese astme

kohtumenetluses pidada ilmselgelt ülemääraseks.

22. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb OÜ Factory apellatsioonkaebus

rahuldamata. Ringkonnakohus muudab siiski Tallinna Halduskohtu 12.10.2016 otsust

selliselt, et kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmise asemel jääb OÜ Factory kaebus tervikuna

rahuldamata. Samuti muudab ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jääb halduskohtu otsus muutmata.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid

välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et OÜ Factory on

apellatsioonimenetluses tasunud riigilõivu 15 eurot (II kd, tl 152) ja kandnud õigusabikulusid

7327,12 eurot. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud

kogusummas 7342,12 eurot HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. EFI ei ole esitanud

ringkonnakohtule andmeid apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulude kohta,

mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg

1 alusel tema enda kanda. OÜ Allfilm on palunud mõista kaebajalt välja ringkonnakohtu

menetlusega seonduvalt kantud õigusabikulud 1290 eurot. Taotletud suuruses menetluskulude

kandmine apellatsioonimenetluses on nõuetekohaselt tõendanud. Ringkonnakohtu hinnangul

ei saa menetluskulude suurust pidada ülemääraseks ning need tuleb kaebajalt kolmanda isiku

kasuks mõista välja tervikuna.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Altnurme

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaire Pikamäe

(allkirjastatud digitaalselt)

Virgo Saarmets