2-14-14294/56 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. mai 2017. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-14294

Tsiviilasi

Roman Samarski (endine perekonnanimi Kozlov) hagi Vadim

Sokolovi vastu 3000 euro ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3219 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 1. juuni 2015. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Roman Samarski apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Roman Samarski (isikukood: XXXX),

esindaja advokaat Margus Kiir

Vastustaja (kostja): Vadim Sokolov (isikukood XXXX),

esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 1. juuni 2015. a otsus muutmata,

arvestades ka ringkonnakohtu käesolevas otsuses toodud

õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta Roman Samarski apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Keelduda asja materjalide juurde võtmast asja uuel

läbivaatamisel

ringkonnakohtule

esitatud

täiendavaid

tõendeid ja lugeda tõendid menetlusosalistele tagastatuks.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta tsiviiasjas kantud menetluskulud Roman Samarski

kanda.

5. Mõista Roman Samarskilt välja Vadim Sokolovi kasuks

2208,06 eurot maakohtus, ringkonnakohtus ja Riigikohtus

kantud

menetluskulude

katteks.

Hüvitatavatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda viivist käesoleva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Roman Samarski (endise perekonnanimega Kozlov) esitas 22.08.2014. a hagi Vadim Sokolovi

vastu 3 000 euro ja viivise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.03.2012. a suulise laenulepingu, millega hageja andis

üheks kuuks kostjale laenu 3 000 eurot. Kostja palvel kandis hageja laenusumma 3 000 eurot

Deniss Golubi pangakontole. Puudub vaidlus, et hageja on laenulepingust tuleneva kohustuse

täitnud ja kostjale laenu andnud. Hagejale ei ole teada, millisel eesmärgil kostja soovis

laenusumma ülekandmist Deniss Golubi pangakontole. Laenu tagastamise tähtaja saabumisel

kostja laenu ei tagastanud ja vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei ole seda teinud tänaseni.

Kostja rikkus laenulepinguga võetud kohustust. Hageja esitas 31.03.2014. a Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning ekslikult nimetas võlgnikuks Deniss Golubi. Viimane

esitas avaldusele vastuväite. Hageja esindaja palvel edastas Deniss Golubi esindaja hagejale

selgitused, et Deniss Golub osutas Vadim Sokolovile teenuseid ning viimane teatas talle, et

Vadim Sokolovi kohustuse katteks tasub hageja Deniss Golubile 3 000 eurot. Seega kasutas

kostja laenuvahendeid oma kohustuse täitmiseks Deniss Golubi ees ning Deniss Golub ei ole

antud menetluses asjassepuutuvaks isikuks. Hageja taotles lisaks põhivõlale viivise

väljamõistmist alates hagiavalduse esitamisest (22.08.2014. a) kuni põhinõude täitmiseni VÕS

§ 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 8 % aastas, 0,02 % päevas).

Hageja toetus alternatiivse õigusliku alusena ka alusetu rikastumise sätetele.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja märkis, et poolte vahel ei ole sõlmitud suulist laenulepingut,

mille alusel oleks hageja andnud kostjale laenu 3 000 eurot laenu tagastamise tähtajaga

02.04.2012. a. Kostja ei vaidlusta hageja poolt esitatud maksekorraldust selles osas, et hageja on

01.02.2012. a kandnud Deniss Golubi pangakontole 3 000 eurot, kuid ei ole nõus sellega, et raha

kandmiseks olid pooled sõlminud laenulepingu. Pelgalt raha kandmine hageja poolt kolmanda

isiku kontole selgitusega „raha“ ei tõenda poolte vahel laenulepingu olemasolu. Hageja ei ole

esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et kostja oleks väljendanud otseselt või kaudselt tahet

hagejalt laenu saada, ega seda, et hageja oleks kostjale teinud tahteavalduse laenu anda.

Hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, et tänuks kostja abi eest hagejale ja tema äriühingule

kohustus hageja tasuma vahendustasu. Hageja täitis oma kohustuse kostja ees kokkuleppel

kostjaga selliselt, et tasus kostja eest Deniss Golubile 3 000 eurot Vadim Sokolovi kohustuste

katteks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 1. juuni 2016 otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus nõustus kostjaga, et eluliselt ei ole usutav, et laenuandja esitas nõude kõigepealt mitte

laenusaaja vaid kolmanda isiku vastu, kellega laenusuhted puuduvad (maksekäsu kiirmenetluse

avaldus Deniss Golubi vastu). Kohus kuulas vande all üle hageja Roman Samarski. Hageja

selgitas, et ka varem on ta kostjale raha üle kandnud, kahel korral 200 eurot ja ühel korral 100

eurot. Ka neid rahasummasid ei ole hageja kostjalt tagasi saanud. Kohus leidis, et olukorras, kus

kostja ei ole hagejale varasemaid rahasummasid tagastanud, ei ole loogiline, et hageja annab veel

kostjale laenu summas 3 000 eurot ilma kirjalikku laenulepingut sõlmimata.

Kohus leidis, et usutavamad on kostja vande all antud ütlused selle kohta, et hageja lubas kostjale

maksta vahendustasu selle eest, et kostja aitas hagejat hangetel ning 3 000 euro ülekandmine

Deniss Golubi kontole ei olnud laen. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki

võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega (VÕS § 9 lg 1). Seega on

lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on

sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha

tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste

tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe

olema äratuntavalt väljendatud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Roman Samarski esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 1. juuni 2015. a

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldatakse hagiavaldus.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus rikkunud TsMS § 232 lõikes 1

nimetatud nõuet, mille kohaselt peab kohus hindama kõiki tõendeid juhindudes seadusest

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohus jättis tähelepanuta SMS-väljatrüki ning

tunnistaja Anatoli Sokolovi ütlused, mis viitavad vastustaja väidete ebausaldusväärsusele.

Samuti on maakohtu kohtuotsus vastuolus TsMS § 436 lõikes 1 sätestatud nõudega, mille

kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Arusaamatu on kohtu seisukoht selle

kohta, et ei ole usutav, et laenusaaja esitab nõude kõigepealt mitte laenusaaja vaid kolmanda isiku

vastu, kellega laenusuhted puuduvad.

Maakohus jättis poolte kokkuleppe tõlgendamisel kohaldamata VÕS § 29 sätestatud

tõlgendamisreeglid. Ebaõige on kohtu seisukoht, et usutavamad on kostja vande all antud

ütlused. Kohus jättis tähelepanuta olulised asjaolud ja poolte väited.

Maakohus oleks pidanud hindama VÕS § 1028 lg kohaldamise eeldusi, kuna vastustaja ütlused

olid vastuolulised ning sellest oleks pidanud saama järeldada, et poolte vahel puudus lepinguline

suhe.

5. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata.

Vastuse põhjenduste kohaselt ei tõenda telefonisõnumite väljatrükk laenulepingu olemasolu

poolte vahel. Maakohus on järginud TsMS § 232 lõikes 1 sätestatut. Kohus ei saanud

laenulepingut tõlgendada VÕS § 29 alusel, kuna kohus tuvastas õigesti, et laenusuhe poolte vahel

puudub. Maakohus ei pidanud hagi rahuldama alusetu rikastamise sätete alusel.

VARASEM APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

9. Tartu Ringkonnakohus rahuldas oma 19. mai 2016. a otsusega apellatsiooniaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 3000 eurot ning lisanduva viivise.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et tõendatud ei ole laenulepingu sõlmimine, küll

aga pidas ringkonnakohus põhjendatuks hageja nõuet VÕS § 1028 lg 1 alusel. Asjas ei ole

tõendatud poolte vahel niisuguse õigussuhte olemasolu, mis andis kostjale aluse hagejalt 3000

euro saamiseks. Tõendatud ei ole kostja väited, et tegemist oli tasuga kostja poolt osutatud

teenuse eest, sh et õigussuhted oleksid olnud äriühingute vahel. Kostja esitatud faktiväited

kinnitavad hageja seisukohta, et tegemist oli osaühingule dokumentide vormistamisega ning

kostja väitel ka hageja nimel suhtlemisega. Kui kostja leiab, et tegemist oli tegevusega tasu eest,

siis on tal nõudeõigus hagejaga seotud äriühingu vastu.

Seega on hageja andnud kostjale 3000 eurot arvatava kohustuse täitmiseks ilma õigusliku aluseta

ja raha kuulub tagastamisele.

10. Riigikohtu 19. detsembri 2016. a otsusega nr 3-2-1-122-16 tühistati ringkonnakohtu otsus ja

saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Riigikohus märkis, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai

temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, ning tõendama, et ta tahtis kostja

rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära.

Seejuures peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja

milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud.

VÕS § 78 lg 1 ja lg 4 järgi võis hageja täita äriühingu kohustuse ning tal võib olla

tagasinõudeõigus äriühingu vastu. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tegema

kindlaks, kas kostjal oli nõue hageja ja temaga seotud äriühingu vastu ja kas hageja täitis selle

kostja soovil D. Golubi kontole raha kandmisega. Kui ringkonnakohus tuvastab, et hageja tegi

rahaülekande selleks, et täita VÕS § 78 lg 1 järgi äriühingu kohustust, ei saa hagi VÕS § 1028

lg 1 alusel rahuldada. Kui ringkonnakohus tuvastab, et hageja ei täitnud äriühingu kohustust, võib

olla alust hagi selle sätte alusel rahuldada. Kuna pooled on menetluses väitnud, et nende vahel

olid isiklikud suhted (vt tl 90 jj tl 156 jj), peab ringkonnakohus kontrollima ka seda, kas kostja

võis täita kõlbelise kohustuse VÕS § 4 lg 2 p 2 mõttes, mille korral oleks hageja nõue välistatud

VÕS § 1028 lg 2 p 1 järgi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta maakohtu

otsuse lõppjäreldusi, mille kohaselt ei kuulu hagi rahuldamisele. Apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata.

Ringkonnakohus täiendab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi,

kuna maakohus ei ole käsitlenud hageja alternatiivnõuet alusetu rikastumise sätete alusel.

13. Asja uuel läbivaatamisel esitasid menetlusosalised ringkonnakohtu poolt TsMS § 647 lg 1

alusel määratud tähtajaks (24.04.2017) täiendavaid tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et

täiendavate tõendite asja materjalide juurde võtmisest tuleb keelduda ning lugeda esitatud

dokumendid menetlusosalistele tagastatuks.

Põhjendatud ei ole väited, nagu tuleneks vajadus viia asjas läbi täiendav eelmenetlus, sh tõendite

kogumine, Riigikohtu 19. detsembri 2016. a otsuses antud juhistest. Riigikohus ei ole kohtutele

ette heitnud selgitamiskohustuse rikkumist ega eelmenetluse ülesannete puudulikku täitmist, mis

võiks tingida täiendavate tõendite kogumise. TsMS § 5 kohaselt toimub tsiviilasjas menetlus

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Tsiviilkohtumenetluses määrab

pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab (TsMS § 5 lg 2). Kumbki pooltest ei ole põhistanud, et 24. aprilliks 2017. a

ringkonnakohtule esitatud tõendeid ei olnud neil võimalik esitada maakohtu menetluses ning et

takistus oli seotud maakohtu poolse menetlusnormi rikkumisega (TsMS § 652 lg 3 ja 4).

Ringkonnakohus märgib lisaks, et osaliselt on menetlusosaliste poolt ringkonnakohtule

24.04.2017. a esitatud dokumendid juba kohtutoimikus olemas (nt Elissa Transport OÜ

hinnapakkumine nr 0711/29C-1 04.08.2011, I kd tl 48-49), mis viitab, et pooled olid

tõendamiskoormisest teadlikud. Ringkonnakohtule valimatult täiendavate dokumentide

esitamine on käsitatav kohtu tarbetu koormamisena.

14. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kandis kostja korraldusel D. Golubi pangakontole

3000 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda 3000 euro tagastamist kostjalt.

Hageja leidis hagis ja selle täienduses, et kostja peab tagastama talle selle raha laenulepingu alusel

või õigusliku aluseta saaduna. Kostja vastuväite järgi maksis hageja raha D. Golubi kontole

selleks, et täita kohustus maksta kostjale tasu hagejale ja temaga seotud äriühingule osutatud

teenuse eest ning hageja teadis, et raha ülekandmisega D. Golubile täidab ta kostja rahalise

kohustuse D. Golubi vastu.

Asja uuel läbivaatamisel ei käsitle ringkonnakohus hageja nõuet laenulepingu sätete alusel.

Riigikohus on oma otsuse nr 3-2-1-122-16 punktis 10 nõustunud nii maakohtu kui

ringkonnakohtu järeldusega, et poolte vahel ei ole laenulepingut sõlmitud.

Seega on apellatsiooniastmes vaidluse all küsimus, kas kostja on saanud hagejalt alusetult 3000

eurot ning kas kostjal tuleb see hagejale tagastada VÕS § 1028 alusel.

VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, ning tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks

täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028

lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1

mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-

122-16 p 11 koos viidetega varasemale Riigikohtu praktikale).

15. Ringkonnakohtu arvates sai hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes seisneda selles,

et hageja tasus kostja soovil 3000 eurot D. Golubi pangakontole. Kui kostja ise vabanes selle

tagajärjel kohustusest tasuda D. Golubile 3000 eurot, on kostja järelikult saanud selles ulatuses

varalise hüve. Olukord on oma olemuselt võrreldav sellega, kui hageja oleks kandnud

vaidlusaluse rahasumma vahetult kostja enda pangakontole.

Järgnevalt tuleb käsitleda küsimust, millistel ajenditel hageja 3000 eurot kostja eest D. Golubi

pangaarvele kandis. Oluline on välja selgitada, kas hagejal oli selleks kohustus tulenevalt

kokkuleppest kostjaga või muul õiguslikul alusel, mida hageja arvas ennast raha D. Golubi

pangakontole kandmisega täitvat.

Hageja tugines esmase alternatiivina laenulepingule. 21.11.2014 menetlusdokumendis põhjendas

hageja, et kuna puudub vaidlus, et hageja on raha üle kandnud ning sellega täitis kostja kohustuse

Deniss Golubi ees ja võttes aluseks, et kostja eitab laenusuhet, toetub hageja alternatiivse

õigusliku alusena ka alusetu rikastumise sätetele, st tagasinõue seoses hagejal kohustuse

puudumisega – õigusliku aluseta saadu.

Apellatsioonkaebuses tugines hageja esmakordselt väidetele, et 3000 euro tasumisega täitis ta

enda arvates tema ning kostja vahel sõlmitud laenulepingut, s.o laenuleping oligi see kohustus,

mille täitmisega hageja kostjat rikastas, kuid mille puhul hiljem selgus, et laenulepingut ei

eksisteerinud – seega täitis hageja olematut kohustust.

16. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole arvatava laenulepingu täitmine praegusel juhul hageja

nõude rahuldamise aluseks. Maakohus on oma otsuse punktis 10 põhjendanud, et laenulepingu

sõlmimist ei ole hageja isegi mitte põhistanud (TsMS 235) ning ei ole usutav, et raha

ülekandmisega soovis hageja täita endal laenulepingu järgi lasuvat kohustust anda kostja

käsutusse teatud tähtajaks 3000 euro suurune summa. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

sellekohaste põhjendustega ega korda neid.

Tulenevalt Riigikohtu 19.12.2016. a otsuse nr 3-2-1-122-16 punktist 11 saab hageja nõue alusetu

rikastumise sätete alusel olla käesoleval juhul põhjendatud siis, kui leiab tuvastamist, et hageja

ei täitnud raha ülekandmisega äriühingu kohustust. Selle eeldusena tuleks tuvastada, et kostjal oli

nõue hageja ja temaga seotud äriühingu vastu, mille hageja täitis kostja soovil D. Golubi kontole

raha kandmisega.

17. Kostja on menetluses esile toonud asjaolud, millest tuleneb, et kostja aitas hagejaga seotud

äriühingule koostada erinevaid dokumente ning pidi selle eest saama tasu (lk 46). Kostja esitas

oma väidete kinnituseks Elissa Transport OÜ-ga seotud pakkumused ja kirjad (lk 49-51) ning

tunnistaja A. Sokolovi ütlused (lk 97). Samuti on kostja andnud vande all ütlusi (tl 93-94).

Tunnistaja A. Sokolov (kostja isa) kinnitas, et hageja ja kostjaga seotud äriühingute vahel olid

ärialased suhted. Tunnistaja ütluste kohaselt aitas kostja hageja firmat, mis viis selleni, et „kostja

firma maksis hageja firmale kolm korda rohkem“.

Ringkonnakohus leiab, et kostja esitatud selgituste ja tõendite põhjal saab asuda järeldusele, et

kostja osutas hagejale ja/või hagejaga seotud äriühingule (OÜ Elissa Transport) nõustamisteenust

(käsundilaadne suhe). 2011. a aitas kostja hagejal ja tema äriühingul OÜ-l Elissa Transport

sõlmida tulutoova lepingu Ungaris asuva tehasega. Abistamine seisnes läbirääkimiste pidamises,

kontaktide vahendamises, lepingu sõlmimise ettevalmistamises. Sellekohast lepingut ei ole

sõlmitud kirjalikus vormis, kuid asjaolude põhjal saab asuda seisukohale, et kokkulepe sõlmiti

suuliselt. Kostja väitel oli hageja ja kostja vahel ka suuline kokkulepe, mille kohaselt tasub hageja

kostjale tänutäheks vahendustasu.

18. Kostja vande all antud ütluste kohaselt andis kostja hagejale Ungari tehase kontaktisiku

andmed; hageja küsis seepeale, mida ta selle teene eest kostjale võlgneb („mida ta peab tegema

mulle selle eest, et ma talle sellise teene osutasin“). Kontakti vahendamise eest kostja tasu ei

küsinud. Küll aga suurenes edaspidi lepingu sõlmimise ja täitmisega seotud töö (nõustamise)

maht. Oktoobris 2011 suhtlesid kostja ja hageja vahendustasu teemal. Kostja vande all antud

ütlustest nähtub ringkonnakohtu arvates, et pooltel oli ühetaoline arusaam, et kostja peaks saama

osutatud abi ja nõustamise eest tasu. Hageja kinnitas seda oma tegudega (palus kostjal oodata,

väites, et ei ole veel projektiga seoses raha saanud, kandis üle väiksemaid summasid jne). Hageja

oli seejuures arvamisel, et tal ei ole õiguslikult siduvat kohustust kostjale tasuda, kuna sellekohast

lepingut ei olnud (kirjalikus vormis) sõlmitud. Küll aga nähtub kostja vande all antud ütlustest,

et hageja tundis end kostja ees tänuvõlglasena. Kostja vande all antud ütlusi kinnitavad ka

tunnistaja A. Sokolovi ütlused. Tunnistaja kinnitas, et kostja aitas hagejat sellega, et vormistas

kõik paberid tema jaoks ja pidas läbirääkimisi.

Hageja on oma vande all antud ütlustes samuti kirjeldanud suhteid äriühingute Elissa Transport

OÜ ja Pistrik I-IV OÜ vahel, kuid seda peamiselt Ungari tehasega sõlmitud tarnelepingute

täitmise kontekstis. Hageja ei ole lähemalt käsitlenud Ungari firmaga lepingu sõlmimisele

eelnenud läbirääkimiste käiku ega ole 3000 euro kostjale ülekandmise kohta esitanud mingeid

muid selgitusi kui väidetav laenu andmise soov.

19. Ringkonnakohus leiab, et hageja ütlustega ei ole ümber lükatud kostja ja tunnistaja ütlustest

tulenev, et poolte kokkuleppe järgi pidi kostja saama tasu hageja äriühingule osutatud abi ja

nõustamise eest ning et 3000 euro ülekandmisega D. Golubi arvelduskontole täitis hageja just

seda kokkulepet. Seejuures ei oma asja lahendamise juures määravat tähtsust asjaolu, et raha

kanti ühe füüsilise isiku arvelduskontolt teise füüsilise isiku arvelduskontole (maksekorraldus

tl 16). Asjaolude põhjal on ilmne, et kostja osutatud nõustamisteenus oli seotud äriühingute

majandustegevusega ning seetõttu ei saa pooltevahelist suhet iseenesest lugeda füüsiliste isikute

vaheliseks võlasuhteks. Vaidlust ei ole selles, et hageja oli OÜ Elissa Transport esindusõiguslik

juhatuse liige ning kostjal oli võimalik eeldada, et hagejal on õigus sõlmida lepinguid äriühingu

nimel.

VÕS § 78 lg 1 järgi võib võlgniku kohustuse võlausaldaja ees täita tema eest kolmas isik, seega

võis OÜ Elissa Transport kohustuse täita ka hageja Roman Samarski kui füüsiline isik. VÕS § 78

lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude üksnes juhul, kui see tuleneb

seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest

või käsundita asjaajamisest. Seega võis hageja täita äriühingu kohustuse ning tal võib olla

tagasinõudeõigus äriühingu vastu.

20. Ringkonnakohus möönab samas, et poolte väited nendevaheliste suhete iseloomu kohta on

jäänud mõnevõrra ebamäärasteks ning nad ei ole selgelt eristanud tegutsemist füüsiliste isikutena

oma tegevusest äriühingute juhatuse liikmetena. Pooled ei ole tuginenud üheselt sellele ega

esitanud väiteid, mille kohaselt nendevahelisest suhtlemisest tulenesid õiguslikult siduvad

kohustused äriühingutele.

Ehkki tunnistaja A. Sokolovi sõnul „Vadim (kostja) aitas Romani (hageja) OÜ Pistrik nimelt“

(lk 97), on kostja ise vande all selgitanud, et ta tegutses enda nimel, mitte OÜ Pistrik nimel.

Kohtuistungil andis kostja ütlusi, mille kohaselt ta „ei või kindel olla, kas Roman sai aru, et ta

maksis teenuste eest, mis ma talle osutasin, aga ma arvan, et ta sai sellest aru.“ Kostjale oli küll

teada, et hageja on OÜ Elissa Transport juhatuse liige ja hanget Ungari tehasega vahendati

OÜ Elissa Transport huvides, kuid suhtlemine toimus siiski pigem hageja ja kostja kui endiste

koolivendade ja sõprade vahel.

Eeltoodust lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et ehkki kinnitust ei ole leidnud käsunduslepingu

sõlmimine OÜ Elissa Transport ja kostja V. Sokolovi vahel, millest tulenevalt tekkinuks OÜ-l

Elissa Transport kohustus tasuda kostjale nõustamisteenuse eest, siis oli hageja ja kostja vahel

tegemist mittetäieliku kohustusega VÕS § 4 lg 2 p 2 tähenduses.

21. VÕS § 4 lg 1 järgi on mittetäielik niisugune kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille

täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. VÕS § 4 lg 2 p 2 järgi on mittetäielik kohustus ka

kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale.

Ringkonnakohus leidis eelpool (otsuse p 17-18), et kostja osutas hagejaga seotud äriühingule

arvestatavas mahus teenust ja see võimaldas hageja äriühingul sõlmida kasumliku rahvusvahelise

lepingu. Pooltel oli tasust korduvalt omavahel juttu. Ka hageja ise pidas suheldes kostjaga

mõistetavaks, et kostja peaks saama oma töö eest tasu. Ringkonnakohtu arvates on tegemist

kõlbelise kohustusega, s.o nn härrasmeeste kokkuleppega, mis ei pruugi olla õiguslikult siduv

selles tähenduses, et kostja oleks võinud nõuda hagejalt kohtu kaudu tasu maksmist juhul, kui

hageja ei oleks seda vabatahtlikult teinud. Asjaolu, et hageja tasus raha ega ole seda kogu

menetluses selgitanud ühelgi muul viisil kui väidetava laenulepingu sõlmimine, viitab, et

niisugune mittesiduvat laadi härrasmeeste kokkulepe oli poolte vahel sõlmitud ning raha

ülekandmine kostja soovitud viisil D. Golubi kontole vastas tegelikkuses hageja tahtele. Hageja

ei ole väitnud ega põhistanud, et ta kandis raha ekslikult üle suuremas summas kui oleks olnud

kostja poolt osutatud nõustamisabi mahtu arvestades põhjendatud. Hilisem raha tagasinõudmine,

asudes raha ülekandmist sisustama laenulepingu sõlmimisena, ei ole VÕS § 4 lõike 3 ja VÕS

§ 1028 lg 2 punkti 1 järgi lubatud.

Eeltoodust tulenevalt ei ole hagi põhjendatud ja tuleb jätta tervikuna rahuldamata, s.o nii

põhinõude kui ka sellele lisanduva viivise osas.

21. Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja

(apellandi) kanda. Hageja kanda jäävad nii tema enda menetluskulud kui ka kostja (vastustaja)

menetluskulud nende vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

21.1. Maakohus jättis oma 1. juuni 2015. a otsusega menetluskulud hageja kanda ning mõistis

hagejalt kostja kasuks välja 879,06 eurot menetluskulude katteks ning seadusejärgses määras

viivise alates kohtulahendi jõustumisest. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse selles osas

muutmata.

21.2. Apellatsioonimenetluses esitas vastustaja (kostja) ringkonnakohtule menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse summas 462 eurot. Õigusabi on osutatud kokku 3,5 töötunni

ulatuses, tunnihinnaga 110 eurot, millele lisandub käibemaks. Apellant (hageja) esitas selle kohta

vastuväite märkides, et 12.04.2016 arve nr 362 on põhjendamatu ja ei kuulu arvestamisele, kuna

õigusalane konsultatsioon ei seondu käesoleva tsiviilasjaga ning kohtukirjaga tutvumine ja

edastamine ei nõua ajaliselt 0,25 tundi. Ringkonnakohus nõustub, et 12.04.2016. a arvel nr 362

märgitud ulatuses ei ole õigusteenuse osutamise vajalikkus ja maht põhjendatud.

Ringkonnakohus loeb vajalikuks ja põhjendatuks 11.08.2015 arvel nr 796 toodud õigusabikulu

summas 429 eurot (sh käibemaks).

21.3. Kassatsioonimenetluses kandis kostja kulusid 1506 eurot, sh advokaadi töömaht 8,5 tundi

ühe töötunni hinnaga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja esitas menetluskulude

suurusele vastuväite leides, et nimetatud mahus kulud on ülemäärased. Kostjat esindas ka

apellatsiooniastmes vandeadvokaadist esindaja, kuid seda oluliselt madalama tunnihinnaga.

Kassatsiooniastme menetluskulude suurus ei tohiks ületada apellatsiooniastme menetlukulusid.

Ringkonnakohus nõustub, et kostja kassatsiooniastme menetluskulude suurus on üle paisutatud

ning et kassatsiooniastmes vajalik esindaja töömaht ei saa olla oluliselt suurem

apellatsioonimenetluse töömahust. Arvestada tuleb siiski, et apellatsiooniastmes oli kostja

vastustaja rollis, kassatsioonimenetluses seevastu osales kassaatorina, mis eeldab mõnevõrra

suuremat esindaja töömahtu. Ringkonnakohus on seisukohal, et mõistlik ja vajalik aeg

materjalide analüüsimiseks ja võrdlemiseks, suhtluseks kliendiga, kassatsioonkaebuse

koostamise erinevateks etappideks, samuti tutvumiseks Riigikohtust saabunud kirjadega ja

vastaspoole seisukohtadega sai praegusel juhul olla kokku 5 tundi.

Kostja esindaja töötunni hind 150 eurot on Riigikohtu praktikat arvestades põhjendatud.

Kassatsiooniastme põhjendatud kulu moodustab seega 750 eurot, koos käibemaksuga 900 eurot.

21.4. Asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus palus kostja (vastustaja) määrata kindlaks oma

menetluskulud summas 1698 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist täies ulatuses

põhjendamatu ja ebavajaliku kuluga. Vastavalt eelpool (ringkonnakohtu otsuse p 13) märgitule

puudus vajadus ja alus esitada apellatsiooniastmes asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtule

täiendavaid tõendeid, samuti koostada uusi mahukaid menetlusdokumente. Ringkonnakohus

määras menetlusosalistele üksnes tähtaja TsMS § 647 lg 1 alusel, mis ei ole mõeldud uute tõendite

ja taotluste esitamiseks (v.a menetluskulude nimekirjad). Seega ei mõjutanud asja uuel

läbivaatamisel esitatud menetlusdokumendid asja lahendamist ning ringkonnakohus jätab asja

uuel läbivaatamisel kantud kulud hagejalt välja mõistmata.

21.5. Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 2208,06 eurot kolmes kohtuastmes kantud

menetluskulude katteks.

Kostja taotlust ja TsMS § 177 lg-t 4 arvestades tuleb hagejal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/