2-15-16697/47 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hele Ilisson

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

10. mai 2017, Tartu kohtumaja kantselei

Tsiviilasja number

2-15-16697

Hagi ese

Erki

Roosi

hagi

Swedbank

AS

vastu

Mihailo Tkatšuki (pankrotis) pankrotimenetluses

nõude tunnustamiseks

Tsiviilasja hind

hagihind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja: Erki Roos (ik XXX, aadress XXX),

lepinguline

esindaja

Annika

Kiisk

(e-post

annika@aspekt.ee)

kostja: Swedbank AS (rk 10060701, aadress

Liivalaia

8,

Tallinn),

lepinguline

esindaja

Jüri Puust (e-post juri.puust@swedbank.ee)

Menetlus

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Erki Roosi hagi Swedbank AS vastu Mihailo Tkatšuki (pankrotis)

pankrotimenetluses nõude 243 442,78 eurot tunnustamiseks.

2. Jätta menetluskulud Erki Roosi kanda.

3. Swedbank AS-l hüvitatavaid menetluskulusid ei ole.

4. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

2/9

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu menetluses on Erki Roosi (hageja) 05.11.2015 hagi AS Swedbank

(kostja) vastu Mihailo Tkatšuki (pankrotis) (pankrotivõlgnik) pankrotimenetluses nõude

243 442,78 eurot tunnustamiseks (tlk 1-2, 21-22, 25). Nõude aluseks on 30.06.2005 hageja

ja pankrotivõlgniku vahel sõlmitud laenuleping. Pankroti väljakuulutamise seisuga oli

pankrotivõlgniku võlg järgmine: põhinõue 115 040,96 eurot, intress 55 753,45 eurot, viivis

72 648,37 eurot. Hageja esitas pankrotihaldurile nõude 19.03.2015. Nõuete kaitsmise

koosolekul 06.10.2015 esitas kostja nõudele täies ulatuses vastuväite. Hageja 06.01.2016

seisukoha (tlk 40-41) järgi allkirjastas laenulepingu ja andis laenu hageja ning tähendust ei

ole sellel, et laenulepingusse on sattunud ekslik isikukood.

2. 16.12.2015 vastuses (tlk 28-29 / 33-34) palus kostja jätta hagi läbi vaatamata või

alternatiivselt rahuldamata. Nõude alusena esitatud laenulepingust nähtub, et laenuandjaks

oli kolmas isik Erki Roos isikukoodiga XXX, mitte hageja. Kuna hageja ei ole

pankrotivõlgnikule laenu andnud, ei saa tal pankrotimenetluses nõuet olla.

Kostja 18.01.2016 ja 10.02.2016 seisukohtade (tlk 45-46, 54-56) järgi seavad hageja

esitatud laenulepingu kahtluse alla järgmised asjaolud. Ei ole eluliselt usutav, et isik, kes

allkirjastab laenulepingu ja väljastab selle alusel 1,8 miljonit krooni, ei kontrolli oma

isikukoodi. Hageja ei esitanud laenulepingut pankrotihaldurile koos nõudeavaldusega

hiljemalt 3 tööpäeva enne üldkoosolekut (pankrotiseaduse (PankrS) § 82 lg 3), vaid alles

üldkoosolekul. Eeltoodu viitab sellele, et lepingu koostamisega on ilmselt kiirustatud, mis

omakorda viitab sellele, et tegemist võib olla tagantjärele tehtud ning fiktiivse lepinguga.

Sellele viitab ka asjaolu, et sedavõrd suur summa on väljastatud sularahas. Kostja kahtleb,

kas laenuleping sõlmiti 30.06.2005 või alles aastal 2015, mil kuulutati välja pankrot.

3. 18.04.2016 istungil (tlk 80-84) kuulas kohus vande all ära hageja. Hageja kinnitas, et

andis pankrotivõlgnikule 2005. a sularahas laenu 1,8 miljonit krooni ja allkirjastati ka

leping. Raha laenamiseks sai hageja sõbra käest. Hageja kinnitas, et laenulepingu originaal

peaks tal kuskil olema. Kohus tegi hagejale ettepaneku esitada laenulepingu originaal.

4. 25.04.2016 esitas hageja esindaja kohtule laenulepingu originaali (tlk 95, 96).

5. 23.05.2016 istungil (tlk 97-100) kuulas kohus tunnistajana ära pankrotivõlgniku.

Tunnistaja ütluste järgi sai ta hagejalt laenu sularahas, tagasi ei ole midagi maksnud, kuigi

hageja on küsinud. Tunnistaja kinnitas, et tal peaks laenulepingu eksemplar olema säilinud,

ning lubas selle tuua samal päeval kohtu kantseleisse (tlk 100). Kohtu 13.10.2016 e-kirjale

(tlk 113) vaatamata ei ole tunnistaja oma eksemplari esitanud.

6. 18.01.2017

määrusega

(tlk

121-122)

määras

kohus

kostja

taotlusel

dokumendiekspertiisi. 06.02.2017 esitas Eesti Kohtuekspertiisi Instituut ekspertiisist

keeldumise akti (tlk 130-131).

7. 06.03.2017 seisukohas (tlk 137-141) palus kostja tuvastada, et hageja esitatud

laenuleping on näilik tehing, ja jätta hagi rahuldamata.

Hageja ja pankrotivõlgniku ütlused laenu andmise kohta ning hageja esitatud

dokumentatsioon on ebausaldusväärsed. Asjaolude kogumis ei ole omakäeline tehing

usaldusväärne. Tõendite ebausaldusväärsust kinnitavad ka laenulepingu näilikkusele

viitavad asjaolud.

Poolte tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled

tahavad jätta mulje tehingu olemasolust. Samuti on laenulepingul kinke iseloom. Lepingu

eesmärgiks on eksitada pankrotihaldurit, võlausaldajaid ja kohut tegelikes asjaoludes.

Pankrotimenetluses on nn „libanõuete“ esitamine üldlevinud viis pankrotimenetluse enda

3/9

kasuks pööramiseks. Antud juhul on tegemist ka seotud isikutega. Laenuleping on näilik ja

tühine, tuginedes järgmistele asjaoludele:

-

lepingu sõlmimisel puudub üldine eluline usutavus. On ebausutav, et mõistlik ja

hoolas isik oleks nõus sellise lepingu sõlmimisega. Hageja on andnud tagatiseta laenu väga

suures ulatuses, sularahas ning tagastamise kohustuseta. Näilikule tehingule võib mh

viidata raskesti mõistetav majanduslik eesmärk. Puuduvad veenvad tõendid, et hageja

oleks laenu enne pankrotimenetlust tagasi nõudnud. Lepingus puudub igasugune laenu

kasutamise sihtotstarve. Kahtlusi tekitab asjaolu, et hageja ei ole nõus selgitama, kust ta

raha sai. Isikud ei ole võtnud kinnitust sularahas laenu kättesaamise kohta;

-

hagejal puudus võimalus sellist summat laenata, tema kuupalk oli 7000-8000 krooni;

-

hageja ei avalda kolmandat isikut, kellelt ta väidetavalt raha sai, ega ole tõendanud, et

laen pärines kolmandalt isikult;

-

laenu anti väidetavalt sularahas (lepingu p 1.1) ja laenu kätteandmine on veenvalt

tõendamata. Samas on lepingu p-s 2.1 kirjas, et laenusumma kantakse laenusaaja

arvelduskontole. Selline vastuolu viitab lepingu näilikkusele. Raha üleandmine sularahas

viitab näilikule tehingule, sest sisuliselt ei ole võimalik laenu üleandmise fakti tulevikus

kontrollida. Tuvastamaks laenulepingu olemasolu, tuleb hagejal tõendada maksete reaalne

kättesaamine laenusaaja poolt ning raha edasine kasutamine;

-

lepingu järgi puudub laenusaajal üldse kohustus laen tagastada. Lepingu p 3.2

sõnastusest lähtub selgelt, et laenusaajal on õigus (mitte kohustus) laen tagastada, mis

paneb mh kahtlema tehingu majanduslikus eesmärgis;

-

hageja esitatud laenulepingu versioonid on tehtud erinevatest dokumentidest. 2015. a

esitatud ärakiri ei ole tehtud 25.04.2016 esitatud originaaldokumendist. See viitab

asjaolule, et hagejal oli originaal või koopia pankrotivõlgniku valduses olevast

laenulepingust. Kostja järeldab sellest, et viidatud tehingud koostati just pankrotimenetluse

tarbeks. Üldjuhul on lepingute koopiad erinevate lepingupoolte valduses;

-

laenul puudub majanduslik sihtotstarve. Hageja ei ole üheselt selgitanud ega

tõendanud, mille jaoks oli laen vajalik ja kas seda selleks kasutati;

-

laenu pole varem väidetavalt enne pankrotimenetlust sisse nõutud;

-

laenulepingus on märgitud teise isiku isikukood.

Hagejal puuduksid ka kehtiva lepingu alusel nõuded. Lepingu p 3.2 kohaselt puudus

laenusaajal kohustus laen tagastada. Tegu oleks sisuliselt kinkelepinguga ja olematu

kohustusega, mille täitmist nõuda ei saaks. Lepingu p 2.1 kohaselt algab intressi

arvutamine päevast, mil kogu laenusumma kantakse laenusaaja arvelduskontole; seetõttu ei

ole intressisumma muutunud sissenõutavaks ja seda ei saa pankrotimenetluses tunnustada.

Samuti ei saaks olla viivisenõudeid, sest hageja ei ole tõendanud viivise nõudmist.

8. Hageja jäi 05.03.2017 kohtusse saabunud seisukohas oma varasemate seisukohtade

juurde. Laenu andmine on tõendatud laenulepingu, hageja vande all antud ütluste ning

tunnistaja ütlustega (tlk 133-135).

Hageja 06.04.2017 seisukoha (tlk 146-150) järgi sõlmiti laenuleping 2005. a kahe eraisiku

vahel, kes teadsid teineteist sõprade kaudu juba 1990ndate lõpust, ja isikute vahel oli

laenusuhteid ka varasemalt. Hageja on vande all selgitanud, kuidas sattus lepingusse tema

vale isikukood. On eluliselt usutav, et varasemalt tuttavad ja ärilistes suhtes olnud isikud ei

pööranud kõrgendatud tähelepanu isikuandmetele. Ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks

asjaolu, et hageja ei soovi avaldada isikut, kellelt tema ise raha laenas. Ta on selgitanud, et

4/9

ei taha sõpra kohtuasja segada. Laenu tõttu tekkisid hagejal probleemid sõbraga ja tema

kaasamine oleks põhjustanud isikule veelkordselt ebamugavusi. On eluliselt usutav, et isik

ei mäleta 2016. a, milline oli kilekott, milles ta väljastas laenu. Ütlusi ei muuda

ebausaldusväärseks asjaolu, et laenusaaja ei ole laenu tagastanud. Arusaamatu on kostja

seisukoht, nagu oleksid laenusaaja väited üldsõnalised – laenusaaja on kirjeldanud, kui

palju ja millal laenas, kus toimus laenu üleandmine, kuidas ning kes tehingu juures viibisid

jne. Hageja on esitanud nõude pankrotimenetluses, seaduslikult on see hageja ainuke

võimalus oma õiguste kaitsmiseks.

Ekslik on kostja arvamus, et kuna ekspert ei saanud teostada laenulepingu allkirjastamise

aja osas ekspertiisi, ei ole leping usaldusväärne. Kuni ei ole tõestatud vastupidist, on

kirjalik leping usaldusväärne tõend. Eksperdid on asunud seisukohale, et lepingu koopia on

tehtud sama lepingu teisest variandist ehk teisest originaalist. Seega on tuvastatud, et

hageja esitatud koopia ja originaal on identsed eksemplarid.

Kostja asus alles 2017. a märtsi vastuses uudsele seisukohale, et laenuleping on näilik. Uus

vastuväide ajal, mil kohus annab pooltele tähtaja oma lõplike seisukohtade esitamiseks, on

tsiviilõiguste teadlik kuritarvitamine.

Näiliku tehingu vastuväite esitamisel lasub tõendamiskohustus kostjal. Kostja käsitlus

lepingu näilisusest ning tõlgendus laenulepingust kui kinkelepingust on meelevaldne ja

vastuolus tõenditega. Hageja on selgitanud, et tema eesmärgiks laenu väljastamisel oli

teenida intressitulu. See on majanduslikus mõttes aktsepteeritav põhjendus. Nii hageja kui

laenusaaja on kinnitanud, et hageja on korduvalt pöördunud laenusaaja poole raha

tagasisaamiseks. Kuna tegemist on ammuste tuttavatega, siis on mõistetav, et tavainimene

lahendab probleemid suuliselt, mitte ei vahetata ametlikke kirju. Seadus ei kehtesta

eraisikute vahelistele laenulepingutele vorminõudeid. Eraisikutel puudub kohustus

fikseerida laenulepingus laenu kasutamise sihtotstarve. Laenusaaja kinnitus laenu sularahas

kättesaamise kohta on lepingu p-s 1.1 (laenu väljastamise kviitung). Asjaolu, et lepingu

p-s 2.1 on intresside tasumise kohustus seatud vastavusse raha laekumisega laenusaaja

kontole, ei muuda fakti, et laen väljastati sularahas. 2005. a oli majandusbuum ja sellised

suured sularahatehingud olid tavapärased. Ka tänasel päeval ei saa sellist laenu pidada

väga suureks, 115 000 eurot pole kindlasti selline summa, mida füüsilisel isikul pole või

mida oleks raske tuttavatelt sularahas kokku laenata. Ekslik on ka kostja väide, et hagejal

puudus võimalus sellist summat laenata. Hageja ei ole väitnud, et raha pärines töötasust –

ta on selgitanud, et laenas raha sõbralt väiksema intressiga ja soovis teenida

edasilaenamisega intressitulu. Hageja ei pea tõendama, kuidas laenusaaja raha kasutas, ja

tal pole seda kuidagi võimalik ka teha. Enda sõlmitud laenulepingust koopia omamine ei

muuda seda näiliseks.

Kostja on meelevaldselt tõlgendanud lepingu p 3.2. Lepingu p 3.1 sätestab üheselt laenu

tagastamise lõpptähtaja, s.o 31.12.2013. Lepingu p 3.2 sõnastus võib olla mõneti

arusaamatu, kuid laenulepingut tuleb vaadata tervikuna ning kogumis muude tõenditega

(hageja vande all seletus, tunnistaja ütlus) kohustus laenusaaja laenu tagastama hiljemalt

31.12.2013.

KOHTU SEISUKOHT

9. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

10. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

-

19.03.2015 esitas hageja pankrotivõlgniku pankrotimenetluses nõude kokku summas

243 442,78 eurot (tlk 4, 21);

5/9

-

06.10.2015 nõuete kaitsemise koosolekul esitas kostja hageja nõudele vastuväite täies

ulatuses ning nõue jäi tunnustamata (tlk 7-8).

11. 05.11.2015 esitas hageja kohtule hagi kostja vastu, paludes tunnustada oma nõuet

pankrotivõlgniku pankrotimenetluses summas 243 442,78 eurot. Hageja on esitanud

PankrS § 106 lg 1 ja § 107 järgi õigeaegselt ja õigesti hagi nõude tunnustamiseks nõudele

vastuväite esitanud võlausaldaja vastu.

12. Hageja väitel sõlmis ta pankrotivõlgnikuga 30.06.2005 laenulepingu (tlk 5-6), mille

alusel andis talle sularahas laenu 1,8 miljonit krooni (115 040,96 eurot) tagastamise

tähtajaga hiljemalt 31.12.2013. Hageja leiab, et laenu andmine on tõendatud laenulepingu,

hageja vande all antud seletuste ning tunnistaja ütlustega.

Kostja leiab, et hageja esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed, samuti seda, et tehing on

näilik ja seetõttu tühine. Kohus ei nõustu hagejaga, et kostja on oma õigusi kuritarvitanud,

esitades laenulepingu näilikkuse vastuväite alles viimases menetlusdokumendis. Kuigi

kostja ei ole enne 06.03.2017 menetlusdokumenti kasutanud väljendit „näilik“, on ta juba

10.02.2016 vastuses leidnud, et tegemist võib olla tagantjärele tehtud ning fiktiivse

lepinguga (tlk 55). Ka Riigikohus on 02.07.2008 kohtuasjas nr 3-2-1-39-08 tehtud otsuse

p-s 14 käsitanud poole väidet lepingu fiktiivsuse kohta tuginemisena näilikule tehingule

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 mõttes.

Antud juhul on tegemist nõude tunnustamise üle peetava vaidlusega, mille puhul on ka

isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et tehing on

näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses

võimalike kuritarvituste vastu kaitsta (vt nt Riigikohtu 02.11.2011 otsus kohtuasjas nr

3-2-1-95-11, p 11).

Praeguses vaidluses tuleb hagejal tõendada laenulepingu sõlmimine ja raha üleandmine,

tahteavalduste näilikkuse tõendamise koormus lasub kostjal.

13. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja

samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 II lause järgi tuleb muult kui

majandus- või kutsetegevuses antud laenult intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku

lepitud.

Hageja on esitanud tõendid laenulepingu sõlmimise ja raha üleandmise kohta. Hageja on

esitanud hagiavalduse lisana koopia 30.06.2005 dateeringuga laenulepingust (tlk 5-6) ning

25.04.2016 originaaldokumendina 30.06.2005 dateeringuga laenulepingu (tlk 95, 96).

Mõlema dokumendi järgi on laenuandjaks hageja ja laenusaajaks pankrotivõlgnik. Lepingu

p 1.1 järgi annab laenuandja laenusaajale laenu summas 1 800 000 krooni. Laenusaaja

kinnitab, et on laenusumma kätte saanud sularahas. Lepingu p 2.1 järgi kohustub

laenusaaja tasuma laenusumma kasutamise eest intressi 6% aastas. Intressi arvutatakse

laenusumma tagastamata jäägilt. Intresside arvutamist alustatakse päevast, millal kogu

laenusumma kantakse laenusaaja arvelduskontole ja lõpetatakse kogu laenusumma

tagastamise päeval. Lepingu p 3.1 kohaselt kohustub laenusaaja tagastama laenusumma

hiljemalt 31.12.2013 (tagasimaksetähtaeg), kandes laenusumma laenuandja kontole.

Lepingu p 3.2 kohaselt on laenusaajal õigus (kuid mitte kohustus) tagastada laenuandjale

laenusumma täies mahus või osaliselt. Lepingu p-st 4.2 tulenevalt on laenuandjal õigus

lepingujärgsete maksete mittetasumisel nõuda viivist 0,15% tähtajaks tasumata summalt

päevas. Laenule pingu p 4.3 kohaselt alustatakse viiviste arvestamist tagasimaksetähtajast.

18.04.2016 istungil (tlk 80-83) kuulas kohus vande all ära hageja, kes seletas, et andis

6/9

pankrotivõlgnikule 2005. a sularahas laenu 1,8 miljonit krooni ning allkirjastati ka kirjalik

laenuleping.

23.05.2016

istungil

(tlk

97-100)

kuulas

kohus

tunnistajana

ära

pankrotivõlgniku, kes kinnitas, et hageja andis talle sularahas laenu ja tema allkirjastas

laenulepingu ning tagasi ei ole makstud midagi.

14. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et

tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke

tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida

nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine.

Tehing on näilik, kui mõlema poole tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele.

Näiliku tehingu olemusse kuulub tehingu teinud isikute eesmärk jätta kolmandatele

isikutele tehingu sisust ekslik mulje. Seega ei kajastu näilikus tehingus mitte tehingu teinud

isikute tegelik tahe, vaid püüd seda varjata. Olukorras, kus tehingu näilikkusele ei tugine

mitte mõni tehingu teinud isikutest, vaid kolmas isik, ei pruugi ükski näiliku tehingu teinud

isikutest olla huvitatud tehingu tegeliku sisu ilmnemisest. Seega oleks mõeldamatu

piirduda tehingu näilikkuse tõendamisel üksnes tehingu teinud isikute ütlustega. Samuti ei

välista tehingu näilikkust selle tegemine notariaalses vormis (vt Riigikohtu 19.09.2005

otsus kohtuasjas nr 3-1-1-74-05, p 18). Tehingu näilikkuse hindamisel on väidetavaid

laenulepinguid vajalik sisuliselt hinnata, mitte lähtuda pelgalt formaalsest (laenu)lepingu

tekstist ja väidetavalt laenulepingu alusel ülekannete tegemisest (vt Riigikohtu 02.11.2011

otsus kohtuasjas nr 3-2-1-95-11, p 13).

Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle

esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige

kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole

objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa

aitamast. Eriti pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid

võlatunnistuse alussuhte kohta (vt Riigikohtu 10.12.2014 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-124-14,

p 26).

Kostja ei ole ühtegi otsest tõendit hageja tõendite ebausaldusväärsuse ja lepingu näilikkuse

kohta esitanud, kuid on välja toonud piisavalt asjaolusid, mis põhistavad tema väited

hageja esitatud tõendite ebausaldusväärsuse ja laenulepingu näilikkuse kohta. Suurema

osaga kostja esitatust kohus lõppjäreldustes ka nõustub.

14.1. Kostja on välja toonud väited hageja vande all antud seletustest ja tunnistaja

ütlustest, mis tema arvates viitavad seletuste ja ütluste ebausaldusväärsusele (tlk 137-138).

Kohus leiab, et ainuüksi kostja viidatu põhjal ei saaks hinnata ütlusi ja seletusi

ebausaldusväärseks. Iseenesest on võimalik, et lepingut ei loeta põhjalikult läbi ega

avastata ekslikke andmeid; suur summa sularaha antakse üle (kile)kotiga; isik teab, mitu

rahatähte on pakis ja mitu pakki moodustab teatava rahasumma, aga ei mäleta, millises

kilekotis raha 11 aastat tagasi üle anti; isik ei soovi tekitada oma sõbrale tema

kohtumenetlusse kaasamisega ebamugavusi; laenu tagastamiseks ei ole tehtud ühtegi

makset. Koosmõjus muude näilikkusele viitavate asjaoludega (vt järgmised alapunktid) on

siiski alust kahelda hageja seletuste ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Kohus nõustub

ka, et osaliselt on tunnistaja ütlused põhjendamatult üldsõnalised, seda eelkõige laenu

kasutamise otstarbe osas.

14.2. Antud juhul on hageja andnud väidetavalt sularahas suure summa laenuks. Kohus ei

nõustu hagejaga, et laen 115 000 eurot on tavapärane ning et tegemist pole rahasummaga,

mida füüsilisel isikul pole või mida oleks raske tuttavatelt sularahas kokku laenata (tlk

148). Kohus on seisukohal, et 1,8 miljonit krooni / ca 115 000 eurot oli objektiivsel suur

rahasumma aastal 2005 ja on ka praegu.

7/9

14.3. Üldreegli kohaselt peab laenuandja võla olemasolule tuginedes tõendama raha

üleandmise fakti (vt Riigikohtu 24.03.2015 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-177-14, p 10).

Hageja väitel anti laen üle sularahas ning seda tõendab laenusaaja kinnitus lepingu p-s 1.1

(tlk 147). Riigikohus on 02.04.2014 kohtuasjas nr 3-2-1-162-13 tehtud otsuse p-s 37

leidnud, et kui lepingus on märgitud kinnitus raha saamise kohta, ei ole tegu lepingulise

kokkuleppega, vaid kviitungiga raha kättesaamise kohta VÕS § 95 mõttes, mille saab teiste

tõenditega ümber lükata. Antud juhul sisaldub laenusaaja kinnitus raha saamise kohta

vaidlusaluse lepingu p 1.1 II lauses. Riigikohus on leidnud, et kui kviitung täitmise kohta

on välja antud, siis üldjuhul eeldatakse, et võlgnik on kohustuse täitnud ja

tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise kohta läheb üle võlausaldajale. Juhul kui

täitmise kohta on väljastatud kviitung, on võlausaldaja võimalused kohustuse täitmata

jätmise tõendamise kohta piiratud. Muuhulgas võib pool kasutada TsMS §-s 268 sätestatud

võimalust anda vande all ütlusi, samuti on tal võimalik esitada tõendeid selle kohta, et

võlgniku sissetulekud ei võimaldanud tal soetada sellises väärtuses vara, mida oleks olnud

vaja müügilepingus nimetatud kinnistu ostmiseks (vt Riigikohtu 02.06.2008 otsus

kohtuasjas nr 3-2-1-39-08, p 15). Soovides vaidlustada raha üleandmist, peaks kostja

praeguses olukorras tõendama eelkõige seda, et hagejal puudusid vahendid laenu

andmiseks.

Hageja vande all antud seletuse järgi sai ta raha, mida laenata, sõbra käest sularahas ning

kirjalikku lepingut ei sõlmitud. Hageja keeldub avaldamast isikut, kellelt ta raha sai, kuigi

kohus selgitas talle asjaolude tõendamise vajadust (tlk 81). Kuna hageja ei avalda, kellelt

ta raha sai, ei ole kostjal objektiivselt võimalik esitada tõendeid ja väiteid sõbralt

edasilaenamiseks raha saamise võimatuse kohta. Kohus leiab, et sellises olukorras pöördub

tõendamiskoormus hea usu põhimõttest tulenevalt ümber ning hagejal tuleb tõendada raha

olemasolu ja sõbralt raha laenamine. Kuna ükski tehingu teinud isikutest ei pruugi olla

huvitatud tehingu tegeliku sisu ilmnemisest, ei pea kohus võimalikuks lähtuda vaid hageja

vande all antud seletusest raha saamise ja edasilaenamise kohta ning tunnistaja kinnitusest

raha saamise kohta. Laenamiseks vajaliku raha sõbralt saamise seavad kahtluse alla ka

hageja vastuolulised väited sõbrale raha tagastamise kohta. Esialgu väitis hageja, et

sõbraga on asjad omamoodi ära klaaritud (tlk 81). Hilisemate ütluste järgi on tagasi

makstud umbes pool summat (tlk 82).

Eeltoodust lähtudes nõustub kohus kostjaga, et ei ole tõendatud hagejal laenamiseks

vajaliku raha olemasolu ega raha pankrotivõlgnikule sularahas üleandmine. Arusaamatuks

jääb, miks ei peaks isik, kes on hageja sõber ja väidetavalt andnud hagejale

edasilaenamiseks suure summa raha, soovima aidata hagejal asjakohaseid tõendeid esitada.

14.4. Lepingu p 1.1 I lause järgi anti laen sularahas ja p 2.1 III lause järgi arvestatakse

intressi alates laenusumma laenusaaja kontole kandmisest. Kohus leiab, et selline vastuolu

viitab lepingu koostamisega kiirustamisele (vt ka p 14.6), mis antud vaidluse kontekstis

kinnitab tehingu näilikkust.

14.5. 18.01.2017

määrusega

(tlk

121-122)

määras

kohus

kostja

taotlusel

dokumendiekspertiisi ja esitas eksperdile järgmised küsimused: kas 30.06.2005 dateeritud

laenuleping on koostatud ja allkirjastatud 30.06.2005; kui laenuleping ei ole koostatud ega

allkirjastatud 30.06.2005, siis mis ajavahemikul see on koostatud ja allkirjastatud. Eesti

Kohtuekspertiisi Instituudi 06.02.2017 ekspertiisist keeldumise akti (tlk 130-131) järgi

keeldusid eksperdid ekspertiisi tegemisest, sest puuduvad võrdlusmaterjal ja teaduslikult

põhjendatud meetod. Kohus nõustub kostjaga, et ekspertiisi võimatus ei kinnita lepingu

usaldusväärsust ning asjaolude kogumis ei ole omakäeline tehing usaldusväärne (tlk 138).

Kohus leiab, et lihtkirjaliku laenulepingu võivad võimalikku ühist huvi omavad hageja ja

8/9

pankrotivõlgnik igal ajahetkel allkirjastada ja esitada. Laenulepingu koostamise ja

allkirjastamise aeg ei ole objektiivselt tuvastatav.

14.6. Kostja

väitel

ei

esitanud

hageja

laenulepingut

pankrotihaldurile

koos

nõudeavaldusega hiljemalt 3 tööpäeva enne üldkoosolekut PankrS § 82 lg 3 järgi, vaid

alles üldkoosolekul; hageja ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Lepingus on laenuandja

isikukood märgitud valesti. Kohus ei nõustu kostjaga, et lepingus vale isikukood annab

üheselt alust väita, et isik ei ole lepingupool, ja hagi tuleks jätta läbi vaatamata (tlk 28, 46).

Samas võib eksitus laenuandja isikukoodis ja lepingu hilinenult esitamine viidata sellele, et

leping ei ole koostatud selles märgitud ajal ning et koostamisega on ilmselt kiirustatud.

14.7. Hageja on esitanud kohtule laenulepingu erinevaid variante (tlk 139) ning tema

selgitus selle kohta on väheveenev. 23.05.2016 istungil juhtis kostja esindaja tähelepanu

sellele, et hagiavaldusele lisatud koopial ja 25.04.2016 esitatud originaaldokumendil on

allkirjad paigutatud erinevalt (tlk 101). Kohus ei nõustu hagejaga, et Eesti Kohtuekspertiisi

Instituudi ekspertide arvamusest võib järeldada koopia ja originaali identsust. Eksperdid

märkisid, et koopia ning originaaldokument langevad täielikult kokku trükitekstis, kuid

erinevus on allkirjade paigutuses ning järelikult on laenulepingu koopia tehtud sama

lepingu teisest variandist (tlk 130). Otsitud ja ebausutav on hageja 17.01.2017 selgitus (tlk

119), mille järgi ta leidis pärast 2015 novembris esitatud ärakirja originaali kaotamist teise

originaaleksemplari, mille esitas kohtule 2016 aprillis. Samas on väidetava tehingu teiseks

pooleks olev tunnistaja kinnitanud, et laenulepingu eksemplar peaks olema ka temal

säilinud (tlk 100). Arusaamatus ja ebaselgus originaaldokumentide ja nende asukohaga

ning asjaolu, et hageja „leiab“ oma valdusest laenulepingu erinevaid variante, seab

kahtluse alla hageja väited lepingu koostamise aja kohta ja kinnitab kostja kahtlusi, et

tegemist on pankrotimenetluse tarbeks koostatud lepinguga.

14.8. Kostja leiab, et lepingu järgi puudus laenusaajal kohustus laen tagastada (tlk 139).

Lepingu p 3.2 kohaselt on laenusaajal õigus (kuid mitte kohustus) tagastada laenuandjale

laenusumma täies mahus või osaliselt. Hageja väidab, et silmas on peetud laenu

ennetähtaegset tagastamist (tlk 148). Kohus leiab, et kuigi grammatiliselt tõlgendades on

lepingu p 3.2 järgi laenu tagastamine tõepoolest vabatahtlik, tuleneb p-de 3.1 ja 3.2

koosmõjust, et p 3.2 puudutab laenu ennetähtaegselt tagastamist. See ei välista aga tehingu

näilikkust, sest sellisel juhul lepingupooled tahavadki jätta mulje laenulepingu olemasolust

ja laenu tagastamise kohustusest.

14.9. Näilikkusele võib muuhulgas viidata ka tehingu raskesti mõistetav majanduslik

eesmärk (vt ka Riigikohtu 02.11.2011 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-95-11, p 14). Ka kostja on

korduvalt viidanud tehingu raskesti mõistetavale majanduslikule eesmärgile (tlk 139-140).

Arvestades lepingutingimusi, hageja käitumist laenu tagasinõudmisel ning laenu andmise

ja saamise väidetava sihtotstarbega seonduvat, on tehingu majanduslik eesmärk raskesti

mõistetav.

Hageja 06.04.2017 seisukoha ja vande alla antud seletuse järgi võttis ta sõbralt odavamalt

laenu, et raha pankrotivõlgnikule edasi laenates veidi teenida (tlk 81, 146). Hageja seletuse

järgi on tal sõbraga omamoodi ära klaaritud / tagasi makstud umbes pool summast, samuti

on sõbrale makstud intresse (tlk 82-83). Samas vaidlusaluse laenulepingu järgi saabus

pankrotivõlgnikul laenu tagastamise tähtpäev alles 8,5 aasta pärast ning märgitud ei olnud

intressi tasumise perioode. Pankrotivõlgnik ei ole maksnud hagejale 10 aasta jooksul laenu

ega intresside katteks mitte midagi, kuigi hageja väitel oli kokkulepe, et vähemalt intress

iga kuu (tlk 81). Ka pärast lepingus märgitud tagastamistähtpäeva saabumist on hageja

enda ütluste järgi üksnes aeg-ajalt pankrotivõlgnikult raha küsinud, leppinud vastusega, et

9/9

raha ei ole, ning lihtsalt oodanud, et pankrotivõlgnik tuleb ja toob raha tagasi (tlk 81, 82).

Sellistel asjaoludel ei ole veenvad hageja väited, et tema eesmärgiks oli tehingult teenida.

Iseenesest nõustub kohus hagejaga, et lepingupooltel puudub kohustus fikseerida lepingus

laenu kasutamise sihtotstarve (tlk 147). Samas tekitab hageja teadmatus ja ükskõiksus raha

kasutamise otstarbe osas niivõrd suure summa laenuks andmisel kahtlusi laenulepingu

olemasolus. Ka tunnistaja, kes raha väidetavalt sai, on andnud üksnes ebamääraseid ja

kontrollimatuid ütlusi selle kohta, et raha oli vaja tehnika või ehitusmaterjali ostmiseks ja

Ukrainasse saatmiseks ning et seal arveldas ta sularahas (tlk 98).

14.10. Kohus nõustub kostjaga, et lepingu sõlmimisel puudub üldine eluline usutavus. On

ebausutav, et mõistlik ja hoolas isik annaks tagatiseta laenu sularahas väga suures ulatuses,

suhtuks laenu eesmärki ja raha tagasinõudmisse nii ükskõikselt nagu hageja ega oleks nõus

täpsustama, kellelt ta raha laenamiseks sai.

15. Praegusel juhul ei tugine tehingu näilikkusele mitte mõni tehingu teinud isikutest, vaid

kolmas isik. Seega ei pruugi hageja ja pankrotivõlgnikust tunnistaja, kes on pikaajalised

tuttavad, olla huvitatud tehingu tegeliku sisu ilmnemisest. Seetõttu on mõeldamatu

piirduda üksnes tehingu teinud isikute ütlustega ja lihtkirjalikus vormis laenulepinguga,

mille koostamise ja allkirjastamise aega ei ole võimalik sõltumatult kindlaks teha. Antud

juhul on tuvastatud piisavalt asjaolusid, mis viitavad laenulepingu näilikkusele.

Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et hageja ja pankrotivõlgniku vaheline laenuleping

on näilik tehing ja sõlmitud üksnes pankrotimenetluse tarbeks. Kuna laenuleping on näilik

ja seetõttu tühine, puuduvad hagejal pankrotivõlgniku vastu kehtiva laenulepingu alusel

nõuded. Kohus nõustub kostjaga, et pankrotimenetluses annaks selliste nõuete esitamine

võimaluse pankrotimenetluse pankrotivõlgniku kasuks pööramiseks.

16. TsÜS § 84 lg 1 alusel ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise

tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Lepingu tühisuse korral toimub tagasitäitmine vaid juhul, kui esinevad VÕS § 1028 lg-s 1

nimetatud eeldused. Esmaseks eelduseks on isiku rikastumine. Antud juhul ei ole

tõendatud, et hageja oleks pankrotivõlgnikule tühise laenulepingu alusel raha andnud (vt

p 14.3). Seega ei ole toimunud hageja rikastumist tühise laenulepingu järgi ja

kohaldamisele ei kuulu VÕS § 1028 lg 1 jj.

17. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud pankrotimenetluses hageja nõude

tunnustamine ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

18. Kohus märgib, et isegi kui laenuleping ei oleks tühine, ei oleks põhjendatud selle

alusel hageja nõude tunnustamine, sest tõendatud ei ole, et hageja oleks kostjale lepingu

alusel raha üle andnud (vt p 14.3). Kuna laenusumma üleandmine ei ole tõendatud, ei oleks

põhjendatud ka intressi- ja viivisenõue.

19. TsMS § 162 lg 1 alusel ja hagi rahuldamata jätmist arvestades tuleb menetluskulud

jätta hageja kanda.

20. TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks ka

menetluskulude rahalise suuruse. Kostja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud

ning ka toimikust ei nähtu, et kostjal oleks hüvitatavaid menetluskulusid.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik