1-16-9964/27 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-16-9964

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

9. mai 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-9964 Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Kriminaalasi A.M-i

süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 31. jaanuari 2017. a otsus menetluses üld Apellatsiooni esitaja Kaitsja advokaat Silver Reinsaar

riigi õigusabi korras Prokurör Eve Soostar Süüdistatav

A.M

isikukood XXX, elukoht X , karistatus XX ei tööta, puudub

Kaitsja Kaitsja advokaat Silver Reinsaar riigi õigusabi korras Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta muutmata A.M-i Harju Maakohtu 31. jaanuari 2017. a kohtuotsus süüdistusasjas KarS § järgi

121 lg 1 ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

et tema 12. mai A.M anti kohtu alla süüdistatuna selles, 2016 õhtul, töötades X X

, seega avaliku , keda ta XX XX kaupluses turvatöötajana s kohas, peatas kaupluse külastaja JM

põhjendamatult kahtlustas varguse toimepanemises. A.M nõudis, et JM temaga turvaruumi läheks keeldus, siis püüdis ta . Kui

JM

kaelast kinni hoides kaasa tirida JM ning lõi vastupanu le peaga näo piirkonda ja rusikaga osutavale

- JM

2(5)

vasaku silma piirkonda. annatanu ja kehavigastuse Ta põhjustas sellega k le füüsilist valu verevalumite näol.

Eeltooduga kkus A.M -s ri korrakaitseseaduse § 55 lg

1 sätestatud avalikus kohas

käitumise üldnõudeid ning kasutas põhjendamatut füüsilist vägivalda võõra inimese suhtes. Selline mmetega tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja ko ning näitab üleolevat ja halvustavat suhtumist avalikku korda.

Oma tahtliku tegevusega pani A.M toime avaliku korra raske rikkumise vägivallaga, s.o KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

2. Harju Maakohtu 31. jaanuari 2017. a kohtuotsusega üldmenetluses mõisteti A.M süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ja karistati rahalise karistusega 100 päevamäära summas 1170 eurot, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata üheaastase katseajaga

. Kohtu seisukohad ol

id kokkuvõtlikult järgmised.

2.1 A.M -le otsese tahtlusega

Kohus luges tõendatuks, et lõi kannatanu JM ühe korra

peaga ja ühe korra rusikaga näkku. Kuna süüdistuses ei ole ära näidatud, milliste asjasse mittepuutuvate isikute õigusrahu rikuti, siis ei ole tegemist avaliku korra raske rikkumisega, vaid KarS § 121 lg s 1 sätestatud kehalise väärkohtlemisega. -

2.2 A.M , kes ei allunud viibis hädakaitseseisundis, sest ta pidas kannatanut vargaks korraldusele tulla temaga koos rvaruumi. A.M-i tu kui turvatöötaja kaitsetegevus sai

siiski seisneda vaid kauplusest vara väljaviimise takistamises ja vajadusel isiku kinnipidamises. Peaga kannat A.M

anule näkku lüües ületas hädakaitse piire.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja advokaat S. Reinsaar, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kaitsja seisukohad on lühidalt järgmised.

3.1 S oli üüdistatava ja kannatanu vahel füüsiline kontakt, kuid kannatanule peaga näkku löömine ei ole tõendamist leidnud. Süüdistatav eitab löömist. Tervisetõend ja A.M

videosalvestis tervisekahjustuse tekkemehhanismi ei tõenda. Kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, sest need on kantud sitas ta juba järgmisel alusetu rikastumise soovist. Nimelt e päeval süüdistatava tööandjale taotluse 0 tuhande euro hüvitamise nõudes. Ka maakohus on oma otsuses tsiviilhagi lahendamisel leidnud, et EMO-sse pöördumise ajendiks võis olla mitte arstiabi vajadus, vaid soov tugevdada oma argume

nte rahalise nõude esitamisel.

Seega on tegemist nn sõna sõna vastu olukorraga. Kuna kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, -

siis oleks maakohus pidanud A.M-i suhtes juba ainuüksi sellel põhjusel tegema õigeksmõistva otsuse.

3.2 Isegi kui ka oleks tulnud A.M nnatanule peaga näkku löömine tõendatuks lugeda, ikkagi õigeks mõista, sest ta ei ületanud hädakaitse piir . Kohus ei ole analüüsinud hädakaitse i piiri

ületamise subjektiivset külge urvatöötajale all . Kannatanu ohjeldamiseks ja t utamiseks oli vajalik rakendada märkimisväärset füüsilist jõudu, kuid vaatamata sellele osutas kannatanu süüdistatavale endiselt vastupanu. Seetõttu oligi õigustatud kasutama füüsilist jõudu A.M

tavapärasest märkimisväärselt intensiivsemalt. ega on süüdistatava tegu õiguspärane. Kaitsja Se teeb viited Riigikohtu lahenditele, mis käsitlevad hädakaitse piiride ületamise küsimust.

3(5) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et kaitsja apellatsiooni väited maakohtu otsus

e tühistamiseks põhjust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

4.1 Apellatsioonimenetluse vaidlusalune küsimus on, kas süüdistatav A.M lõi kannatanu JM-le peaga näkku ja kui ta seda tegi, siis kas ta ületas sellega hädakaitse piire. Kannatanule rusikaga näkku löömist kaitsja vaidlustanud ei ole.

4.2 Kaitsja apellatsioonis korratakse ta esitas juba maakohtu istungil peetud samu väiteid, mida

kohtuvaidluses, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata uusi tõenduslikke ega õiguslikke küsimusi. Kaitsja väidetele peaga löömise ja hädakaitsepiiride ületamise kohta on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega.

Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata.

Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,

29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja 19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11).

4.3 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava A.M-i ütlused peaga löömise osas põhjendamatult kõrvale jätnud ja rajanud süüdimõistva kohtuotsuse vaid kannatanu

JM valeütlustele, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ja ütluste kannatanu usaldusväärsusest.

Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab

KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

Kohtukolleegium on seisukohal, et arutatavas kriminaalasjas on maakohus tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et tegemist on nn sõna sõna - vastu olukorraga. Kannatanu

JM ütlused on kooskõlas kaupluse turvakaamera salvestusega, millelt nähtub, et süüdistatav A.M teeb järsu pealiigutuse kannatanu suunas. Isiku läbivaatuse protokoll ja erakorralise meditsiini osakonna patsiendi kaart kajastavad vigastusi kannatanu näol.

Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et kogutud tõendid kinnitavad seda, et A.M lõi kannatanu le peaga ja seejärel rusikaga näkku. JM-

4.4 Kohtukolleegium nõustub kaitsja etteheitega, et maakohus ei analüüsinud piisaval määral hädakaitse piiri ületamise subjektiivset külge, millega on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. See asjaolu ei ole aga aluseks õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisele ega kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks, sest selline rikkumine on ringkonnakohtus kriminaalkolleegiumi senine praktika kõrvaldatav. Nii on Riigikohtu

olnud seisukohal, et kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse

4(5) olulise rikkumisena -st 3 KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus nr 3-1-1-14-14 ja 22. veebruari 2016. a otsus nr 3-1-1-109-15).

4.5 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kannatanule peaga näkku lüües turvatöötaja A.M hädakaitse piire ei ületanud. Nimelt puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu

Ta avaldas vastupanu vaid JM oleks turvatöötajat löönud või teda sellega ähvardanud. turvatöötajaga a seisnes õigusvastane rünne praeguses asjas turvaruumi kaasaminemise suhtes. Seeg

vaid tegevusetuses, mille vastu saab end kaitsta nt tegutsemiseks kohustatud isiku sundimisega nõutavale teole. Seetõttu ei olnud A.M õigustatud kannatanule peaga näkku lööma. Samuti ei olnud ta õigustatud kannatanule rusikaga näkku lööma, mille vastu kaitsja isegi ei vaidle.

Asjaolu, et kannatanu pöördus järgmisel päeval EMO sse ja esitas nõude süüdistatava tööandja - vastu, ei muuda kohtukolleegiumi hinnangul kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks. Seega teostas A.M hädakaitset otsese tahtlusega vahenditega (rusika ja peaga), mis ilmselt ei vastanud ründe ohtlikkusele. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast ei ole oluline, mitu lööki A.M kannatanu näkku tegi. Kuid arvestades kannatanu näol olevate vigastuste paiknemist on ilmne, et lööke oli rohkem kui üks. Seega ületas A.M hädakaitse piiri ning tema käitumises puudub õigusvastasust välistav asjaolu.

Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et A.M tuleb süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks mõista.

5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p st 1 jätab kohtukolleegium - Harju Maakohtu

31. jaanuari 2017. a kohtuotsuse A.M-i suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

Jõustunud Riigikohtu 03.11.2017 otsuses toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2017. - a otsuse põhiosa, asendades otsuse p s -des

4.5 toodud õiguslikud põhistused hädakaitset puudutavas osas käesoleva otsuse p 18-23 toodud põhistustega. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. A.M-i kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaare kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Määrata OÜ le Advokaadibüroo CLARUS A.M-ile - kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot, sh käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.

5(5)