2-16-5/95 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 09.12.2016 otsus muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi.

2. Jätta DŠ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud DŠ kanda.

4. Mõista DŠ-lt Aktsiaselts SL Õhtuleht kasuks apellatsioonimenetluse kuludena välja

1 956,45 eurot.

5. Mõista DŠ-lt Aktsiaselts SL Õhtuleht kasuks välja viivis menetluskuludelt VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni

menetluskulude täieliku tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Otsuse kuupäev

08.05.2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-5

Kohtuasi

DŠ (Š) hagi Aktsiaselts SL Õhtuleht vastu au teotamise

lõpetamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.12.2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

DŠ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja DŠ (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja Aktsiaselts SL Õhtuleht (registrikood 10678223),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Karmen Turk ja

vandeadvokaadi abi Maarja Pild

Kohtuistungi toimumise aeg

12.04.2017

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. DŠ (hageja) esitas 03.01.2016 Harju Maakohtusse hagi Aktsiaselts SL Õhtuleht (kostja)

vastu. Hageja palus kohustada kostjat eemaldama ajalehe Õhtuleht võrguväljaandest (sh

arhiivist) 16.12.2015 avaldatud ebakohaseid väärtushinnanguid ja ebaõigeid faktiväiteid

sisalduv artikkel „Seadusetundjad ihuvad hammast korteriühistule“ koos kommentaaride ja

piltidega ning eemaldama ajalehe Vechorka võrguväljaandest (sh arhiivist) 18.12.2015

avaldatud ebakohaseid väärtushinnanguid ja ebaõigeid faktiväiteid sisalduv artikkel „Kak v

lihije 90-ie: Chto prosihodit v kvartirnom tovarishestve Võru 2?“ koos kommentaaride ja

piltidega.

Kostja ajalehe Õhtuleht veebikeskkonnas ja paberkandjal ilmus 16.12.2015 artikkel

„Seadusetundjad ihuvad hammast korteriühistule“ ja 18.12.2015 ilmus kostja venekeelse

väljaande Vechorka veebikeskkonnas artikkel „Kak v lihije 90-ie:Chto prosihodit v kvartirnom

tovarishestve Võru 2?“ Artiklite pealkirjad olid hagejat solvavad ja kujundasid tavalugejas

negatiivse eelarvamuse ja hinnangu hageja suhtes. Mõlema artikli sisu ja sõnastus olid identsed

ning sisaldasid arvukalt valesid faktiväiteid või ebakohaseid hinnanguid.

Artiklites avaldati vähemalt kümme väidet, mis sisaldasid eraldi ja koosmõjus ebaõigeid või

halvustavaid andmeid ning rikkusid selliselt hageja au ja väärikust. Esimene vale faktiväide oli

järgmine: „Kolm politsei sõnul agressiivset meest on A.G.D. Õigusabi Grupi omanikud, isa-

poega GS (49) ja õigusteaduse magister DŠ (28) ning nende arvatav ihukaitsja.“ Tegelikult ei

olnud hageja agressiivne ja politsei ei kutsutud kohale hageja käitumise tõttu. Samuti ei öelnud

politsei hagejale, et hageja oli agressiivne. Teisena avaldati artiklis, et „õigemini soovivat aga

ettevõtlikud isa-poega /…/ korteriühistu juhtimise lihtsalt üle võtta“. Väide on vale, sest hageja

ei soovinud korteriühistu juhtimist üle võtta. Samuti ei vastanud tegelikkusele info, et „nad

ilmusid kutsumata kohale ning soovisid /…/ kohe koosolekut juhtima hakata“. Üldkoosolekule

kutsuti kõik korteriühistu liikmed ja nende esindajad, sh hageja ja ta ei soovinud koosolekut

juhtida ega andnud oma käitumisega alust sedasi arvata. Vale on ka järgmine artiklis avaldatud

väide: „Need olid väga ülbed tegelased, kes ajasid oma asja ega soovinud end isegi koosolekul

osalejatena registreerida.“ Tegelikult käitus hageja viisakalt ja soovis end koosolekul osalejana

registreerida. Viimane ei õnnestunud põhjusel, et talle ei antud isegi võimalust nimekirja

vaadata, rääkimata enda osaluse allkirjaga kinnitamisest. Viies faktiväide, millega artiklites

eksiti, oli järgmine: „Kui kaua on õigusabistajad /…/ ühistule hammast ihunud /…/.“ Nimelt ei

ole hageja ühelegi korteriühistule hammast ihunud. Samuti eksis kostja, kui kirjutas, et „kaks

päeva enne kurikuulsat 6. detsembri üldkoosolekut, kus S-Š ja nende kaastöötaja

korralekutsumisel politsei abi vaja läks …“. Hageja käitus äärmiselt viisakalt ja juhtis ise

koosolekul osalejate tähelepanu viisakusreeglite järgimise vajalikkusele. Vale oli ka seitsmes

faktiväide: „/…/ räägib J /…/ See on puhas ülevõtmine, ei midagi muud.“ Hageja ei soovinud

korteriühistut üle võtta ja ei andnud oma tegude ja käitumisega alust sedasi arvata. Kaheksas

vale faktiväide, mida kostja artiklis avaldas, oli järgmine: „Tulla nii kahtlaste võtetega praegust

juhatust lahti kangutama ja sisuliselt kogu maja üle võtma, pole küll eriti Eesti moodi. Sellised

skeemid meenutavad rohkem 90. aastate Venemaad.“ Hageja ei sooritanud kahtlaseid võtteid

ja ei tulnud juhatust lahti kangutama ja kogu maja üle võtma. Hageja ei ole ülevõtja. Artiklis

kirjutati: „Mida need meie ühistu arvatavad ülevõtjad siis tegelikult taotlevad? Saavutanud

kontrolli juhatuse üle hakkavad nad ühistu raha liigutama just nii, nagu nad heaks arvavad“.

Vale on väide, et hageja tahtis hakata ühistu raha liigutama oma äranägemise järgi. Viimaks ei

vastanud tegelikkusele ka hagejat kujutava pildi all olev tekst: „/…/ DŠ (esiplaanil) ei teadnud

oodatagi, et peatselt saabuv politseipatrull ta koos kahe kaaslasega ukse taha tõstab.“

Politseipatrull ei tõstnud hagejat ukse taha ja ei palunud teda üldkoosolekult või ruumist

lahkuda.

07.06.2016 nentis hageja, et kõik eelnevalt kirjeldatud väited ei pruukinud olla ebaõiged

faktiväited ja võisid olla hoopis ebakohased väärtushinnangud, mille avaldamine oli samuti

lubamatu. Eelnevale lisaks rikkus kostja isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 11 lg-t 2, kui

kasutas õigustamatult hageja nime ja kujutist. Sellega tekitas kostja hagejale kahju VÕS § 1045

lg 1 p 4 alusel.

Kostja vastuväited

2. Kostja nõuet ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Enamik artiklis avaldatud väidetest olid väärtushinnangud, mitte faktiväited. Erandiks oli kolm

väidet: hageja ilmus üldkoosolekule kutsumata, hageja korrale kutsumiseks oli vaja politsei abi

ja hageja tõsteti politsei poolt ukse taha. Kõik kolm faktiväidet olid tõesed ja põhinesid kas

tunnistajate ütlusel või politsei pressiesindaja vastusel. Teised hagiavalduses kirjeldatud

nopped artiklitest olid väärtushinnangud, kusjuures mitmeid neist kostja artiklis hagejale ei

omistanud. Kõik artiklis kajastunud väärtushinnangud olid kohased.

Kostja nentis, et temal kui artikli avaldajal on täiendav kohustus andmeid kontrollida enne

avaldamist, kuid selline kohustus ei rakendu igas olukorras, nt mälestuste tsiteerimisel.

Praegusel juhul avaldas kostja sündmusel viibinud isikute mälestuse kuuldu ja nähtu kohta,

mistõttu ei pidanud kostja seda täiendavalt kontrollima. Kostja pidi vaid tsitaadi selgelt muust

tekstist eristama, mida kostja ka tegi. Teiseks võiks artikli avaldaja kontrollimata kohaldada

avalike asutuste raporteid ja pressiteateid. Seega asjaolu, et politsei käis koosolekul kohal, ei

pidanud täiendavalt kontrollima.

Nõue mõlemad artiklid täies ulatuses eemaldada võrguväljaannetest oli vastuolus seaduse,

Riigikohtu praktika ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Artikli eemaldamine riivab

väljendusvabadust ja on ebaproportsionaalne. Kohtu ja meedia ülesandeks ei saa ja ei tohi olla

ajaloo ümberkirjutamine, kustutades internetist artikleid või neis avaldatut, isegi kui sisu rikub

kellegi õigusi. Ebaõige faktiväite korral võib hageja nõuda paranduse avaldamist. Samas ei ole

hageja parandamist nõudnud.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Pooltel puudus vaidlus, et 16.12.2015 ja 18.12.2015 ilmusid kostja väljaannetes hagejat

puudutavad artiklid. Poolte vahel puudus lepinguline võlasuhe, mistõttu sai hageja nõude

(lõpetada hageja au teotamine) aluseks olla lepinguvälise kahjuga seonduvat reguleerivad

normid. VÕS § 1043 järgi teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju

hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt

seadusele, s.t kontrollida tuleb objektiivse koosseisu (tegu, kahju, põhjuslik seos) esinemist ja

seejärel teo õigusvastasust ning süüd.

Kohus tuvastas, et delikti üldkoosseisu esimene element, s.o objektiivne koosseis, oli täidetud.

Kostja avaldas artiklid, kus oli hulk hagejat kirjeldavaid väiteid. Tuvastamaks, kas ühe või teise

väitega oli tegu väärtushinnangu või faktiväitega, rakendas kohus Riigikohtu 18.02.2015

otsusest nr 3-2-1-159-14 tulenevat mõtet: „Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus,

mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega.

Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või

väärust. Faktiväide on aga põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on

kohtumenetluses tõendatav.“ Kohus leidis, et väited, nagu oleks hageja ilmunud koosolekule

kutsumata ja ta tõsteti politsei poolt ukse taha, olid faktiväiteid, sest neid sai hinnata skaalal

tõene või väär. Ülejäänud esitatud väited olid väärtushinnangud. Kohus ei nõustunud kostja

seisukohaga, et viimane ei avaldanud artiklites, nagu hageja oleks olnud agressiivne, ilmus

koosolekule kutsumata ja tema pärast kutsuti kohale politsei. Artiklitest oli eelnev tuletatav.

Kohus tuvastas, et artiklites esitatud kaks faktiväidet olid valed. Menetluses ei leidnud kinnitust,

et hageja ilmus koosolekule kutsumata. Vastupidi, ka artiklis märgiti, et hageja soovivat

„mõnekümne korteriomaniku volikirjaga manipuleerides korteriühistu juhtimise lihtsalt üle

võtta“, s.o hagejal oli mõnekümne korteriomaniku volikiri. Samuti esitas hageja Korteriühistu

Võru 2 korteri nr 141 omaniku volikirja ja tunnistajana üle kuulatud Korteriühistu Võru 2

esimees AG möönis, et hagejal võis olla õigus koosolekul osaleda, kuna ta kogus volikirju.

Samuti puudusid tõendid selle kohta, et politsei tõstis hageja ukse taha. Politsei avaldas, et tegi

meeste isikud kindlaks ja kuna kellelgi pretensioone ei olnud, siis lubati meestel lahkuda.

Väärtushinnangute osas nõustus kohus hagejaga ja nentis, et artiklites avaldatud ja hageja poolt

vaidlustatud väärtushinnangud olid halvustava tähendusega ning seetõttu au ja head nime

kahjustavad.

Järgmisena tuvastas kohus, et artiklis esitatud väärtushinnangud ei olnud õigusvastased VÕS §

1047 lg 3 järgi. Hoolimata VÕS § 1047 lg-tes 2 ja 3 sätestatust, ei loeta andmete või asjaolu

avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise

suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab

võimaliku rikkumise raskusele. Kostja tugines artikli avaldamisel mh tunnistaja AG ütlustele,

kes kinnitas kohtus, et artikkel kirjutati tema sõnade järgi. Kostjal oli artikli avaldamise suhtes

õigustatud huvi, sest palju inimesi elavad kortermajades, kus on moodustatud korteriühistud

ning seetõttu võis neil ühistute juhtimisega seotud küsimuste osas olla huvi. Kostja kontrollis

andmeid piisava põhjalikkusega. Nimelt on artiklis viidatud vähemalt kolme isiku ütlustele.

Kuivõrd väärtushinnangute avaldamine ei olnud õigusvastane, puudus kostjal kohustus kahju

hüvitada. Samas avaldas kostja kaks ebaõiget faktiväidet, mistõttu oli tal õigus nõuda andmete

ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete

avaldamine oli õigusvastane (VÕS § 1047 lg 4). Seda hageja ei teinud.

Artiklite eesti-

ja venekeelsest

võrguväljaandest

eemaldamine

ei

olnud

kohane

õiguskaitsevahend. VÕS § 1047 lg 4 ei võimalda hagejal nõuda artiklite võrguväljaandest

kustutamist. Kohtu ega meedia ülesandeks ei saa ega või olla meie ajaloo ümberkirjutamine,

kustutades internetis artikleid või neis avaldatut, isegi kui nende sisu rikub kellegi õigusi.

Seetõttu tuli hagi jätta rahuldamata.

Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja

kasuks välja 4 800 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse ja palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus,

millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus rikkus

vaidluse lahendamisel materiaalõigust ja kohaldas ebaõigesti menetlusõiguse normi, mis tingis

ebaõige kohtuotsuse tegemise.

Maakohus ei võtnud otsuse tegemisel piisaval määral arvesse hageja seisukohti ja vastuväiteid

ning rajas otsuse kostja tõendamata selgitustele. Samuti jättis kohus põhjendamata, miks ta ühe

või teise hageja väitega või seisukohaga ei nõustunud. Näiteks jättis maakohus otsuses

põhjendamata, miks ta ei arvestanud hageja seisukohaga, et isegi kui tunnistajad, kelle

kommentaaride alusel artikkel kokku pandi, kinnitavad taas oma subjektiivset seisukohta, ei

muuda see artiklites toodud ebakohaseid väärtushinnanguid kohasteks. Samuti jättis maakohus

käsitlemata hageja väite, et kostja rikkus IKS § 11 lg-t 2 ning vastamata hageja avaldusele, et

mõlema artikli pealkirjade sõnastused olid solvavad ja tavalugejat eksitusse viivad.

Otsuses puudub selgitus, missugustele asjaoludele ja tõenditele tuginedes asus kohus

seisukohale, et kostjal oli artikli avaldamise suhtes õigustatud huvi ja kostja kontrollis andmeid

piisava põhjalikkusega. Kuivõrd kohus kuulas tunnistajana üle vaid AG, jõudis maakohus

valele järeldusele, et kostja artikkel koostati kolme isiku ütluste pinnalt. Teised kaks isikut, keda

istungil üle ei kuulatud (RJ ja JA), ei viibinud korteriühistu üldkoosolekul. Otsuses puuduvad

viited seaduse sätetele või muudele õigusallikatele ja asjaoludele, mille alusel asus maakohus

seisukohale, et väärtushinnangute avaldamine ei ole õigusvastane ja kostja poolt avaldatud

väärtushinnangud ei olnud õigusvastased. Arusaamatu on, missugustele asjaoludele tuginedes

ja missuguse õigusliku käsitluse alusel jõudis maakohus järeldusele, et kuna väärtushinnangute

avaldamine ei olnud õigusvastane, puudus kostjal kohustus kahju hüvitada. Maakohus jättis

otsuse langetamisel silmas pidamata artiklite pealkirjad, artiklites esitatud väidete alandava

tooni, tiraaži suuruse, levitamise ala, asjaolu, et artikli koostamise protsessi ajal hagejaga

ühendust ei võetud jm.

Maakohus rakendas ekslikult VÕS § 1043, § 1047 ja § 1050. Praktikas eristatakse kahte au

teotamise koosseisu: ebakohase väärtushinnangu avaldamine ja tegelikkusele mittevastava

asjaolu avaldamine. Hageja ei nõudnud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist ega ebaõigete

faktiväidete ümberlükkamist, vaid palus kohustada kostjat lõpetama hageja põhiõiguste

rikkumine ja kahju tekitamine. Hageja tugines nõude esitamisel eelkõige VÕS § 1055 lg-le 1,

§ 1046 lg-tele 1 ja 2 ning § 1045 lg 1 p-dele 4, 7.

Hageja nõustus maakohtu järeldusega, et artiklites avaldatud faktiväited olid valed ja

väärtushinnangud halvustavad. Kuid maakohus järeldas ebaõigesti, et kostjal oli artikli

avaldamise suhtes õigustatud huvi ja ta kontrollis andmeid piisava põhjalikkusega, mistõttu ei

olnud väärtushinnangud õigusvastased. Õigustatud huvi tuleb kontrollida faktiväidete puhul,

mitte väärtushinnangute osas ning avalikkusel ei ole õigustatud huvi saada valeinformatsiooni.

Artikli avaldaja poolt andmete kontrollimine tuleb tuvastada faktiväidete puhul, mitte

väärtushinnangute osas. Samuti järeldas maakohus valesti, et kostja kontrollis piisavalt

faktiväidete õigsust.

Maakohus kohaldas ekslikult väärtushinnangute õigusvastasusele hinnangut andes VÕS § 1047

lg-t 3. Väärtushinnangu õigusvastasuse hindamisel lähtutakse VÕS § 1046 lg-st 1. Isiku au

teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on

ebakohane. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest, s.t sellest,

et kostja kujundas oma negatiivse hinnangu ebaõigete faktide alusel asjaolusid selgitamata või

ilmselt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Lisaks võib

väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsast väljendusviisist. Arvestades maakohtu poolt

tuvastatut, pidi maakohus jõudma järeldusele, et väärtushinnangute avaldamine oli VÕS § 1046

järgi õigusvastane.

VÕS § 1047 lg-t 4 rakendades leidis maakohus ekslikult, et puudub võimalus nõuda artiklite

võrguväljaandest kustutamist. Hageja nõudis põhiõiguste rikkumise lõpetamist eelkõige VÕS

§ 1055, § 1046 ja § 1045 lg 4 ja 7 järgi. Otsust lugedes jäi arusaamatuks, milles seisneb nn

ajaloo

ümberkirjutamine.

Ebakohaste

väärtushinnangute

kustutamise

nõue

on

õiguskaitsevahend, mis on kohtupraktikas tunnustatud ja tagatud põhiseadusega.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud apellatsioonimenetluses hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21

alusel ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud

väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja avaldas kaks artiklit väljaannetes Õhtuleht ja Vechorka,

kus ühena peategelastest figureeris hageja. Samuti ei vaidlusta kumbki pooltest maakohtu

järeldusi osas, milles maakohus tuvastas, et vaidlusaluses artiklis avaldatud väidetest olid kaks

faktiväited (hageja kutsumata koosolekule ilmumine ja tema ukse taha tõstmine politsei poolt)

ning ülejäänud väärtushinnangud (agressiivsed mehed; ülbed tegelased; soovisid korteriühistu

juhtimise lihtsalt üle võtta; korralekutsumisel läks vaja politsei abi; tulid kahtlaste võtetega

juhatust lahti kangutama jt). Maakohus lähtus artiklis avaldatud väidete jagamisel

faktiväideteks ja väärtushinnanguteks Riigikohtu 18.02.2015 otsuses nr 3-2-1-159-14

märgitust, mille kohaselt eristuvad faktiväide ja väärtushinnang üksteisest selle poolest, et

väärtushinnangut on võimalik põhjendada, kuid selle sisu tõesust või väärust ei ole võimalik

tõendada. Faktiväide on seevastu põhimõtteliselt kontrollitav, s.t selle tõesus või väärus on

kohtumenetluses tõendatav. Samuti nõustub hageja ja kostja ei vaidle vastu maakohtu

järeldusele, et artiklites avaldatud väärtushinnangud olid hagejat halvustavad.

Eelnevale lisaks nõustub hageja maakohtu järeldustega osas, milles kohus tuvastas, et artiklites

kajastatud kaks faktiväidet olid valed ja hagejat kahjustavad. Hageja ei nõustu otsuse õigusliku

põhjendusega osas, milles kohus kontrollis artiklite sellisel kujul avaldamise teo õigusvastasust

ja jättis lõppastmes hageja nõude täies ulatuses rahuldamata. Seevastu arvas kostja, et maakohtu

poolt tuvastatud kaks faktiväidet ei olnud väärad, kuid tõdes, et maakohus jõudis eelnevast

sõltumata õigele järeldusele. Vastuses märkis kostja ühtlasi, et hageja etteheide maakohtule

VÕS § 1046 kohaldamata jätmise kohta on õige, kuid selle asemel VÕS § 1047 rakendamine

ei viinud vale lõpptulemuseni.

Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha esimese vaidlusaluse küsimuse suhtes, s.t analüüsib,

kas kaks artiklites avaldatud ja maakohtu poolt faktilise väitena hinnatud avaldust on valed.

Artiklis kirjeldati, et teiste hulgas ilmus hageja koosolekule kutsumata ja ta tõsteti politsei poolt

ukse taha. Esimene vaidlusalune faktiväide on fragment tsitaadist, mis omistati artiklis

korteriühistu juhatajale AG-le (I kd lk 17). Ringkonnakohus on seisukohal, et sõltumata väite

päritolust, on siiski oluline selle tõepärasust hinnata. Hageja esitas kohtule korteriühistu liikme

RL volikirja enda esindamiseks Korteriühistu Võru 2 üldkoosolekutel (I kd lk 168). Kuivõrd

korteriühistu üldkoosolekutel osalemine on iga korteriomaniku õigus ja omanikel on ühtlasi

õigus volitada kedagi kolmandat end koosolekul esindama, on esitatud volikirjaga tõendatud,

et hagejal oli üldkoosolekule korteriomaniku esindajana õigus ilmuda ja osaleda ja kostja

avaldatud väide on vale. Teine faktiväide (hageja tõsteti politsei poolt ukse taha) on mõeldud

ilmestama artiklile lisatud pilti. Seega tuli väljaandel täiendavalt kontrollida, kas artiklis

avaldatud kirjutis vastab tõele. Vastavalt kohtumenetluses esitatud tõenditele, ei kohaldanud

politsei hageja suhtes jõudu tema koosolekuruumist välja toimetamiseks. Vastupidi, politsei

tegi saabudes hageja ja temaga koos olnud inimeste isikud kindlaks ja kuna kellelgi ei olnud

pretensioone, siis lubati neil lahkuda (I kd lk 132). Seega on vale artiklis avaldatud mõte, et

hageja lahkumiseks üldkoosolekult tarvitas politsei sundi, mis väljendus artiklis sõnastuses:

„/…/ DŠ (esiplaanil) ei teadnud oodatagi, et peatselt saabuv politseipatrull ta koos kahe

kaaslasega ukse taha tõstab.“

Järgmisena võtab ringkonnakohus seisukoha, missuguste sätete alusel tuleb väärtushinnangute

ja faktiväidete õigusvastasus tuvastada. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et vastavate

asjaolude avaldamise õigusvastasuse kontrollimisel tuleb eristada, kas tegu on au teotavate

faktiväidete või väärtusotsustustega. Kui au teotava faktiväite õigusvastasus oleneb eelkõige

avaldatud faktiväite tõele mittevastavusest ja avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel, siis

au teotava väärtushinnangu õigusvastasus tuleneb selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest

ja erihuvide kaalumisest (Riigikohtu 13.04.2007 otsus nr 3-2-1-5-07, p 31). Väärtushinnangu

õigusvastasuse hindamisel lähtutakse VÕS § 1045 lg 1 p-st 4 ja § 1046 lg-st 1 ning ebaõigete

faktiväidete puhul tuleb teo õigusvastasus tuvastada täiendavalt ka VÕS § 1047 lg-te 1-3 alusel.

Eelnevast peegeldub, et väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse tuvastamiseks peavad

esinema ülekaalukad põhjused, kuid vale faktiväide on tunduvalt nõrgemalt kaitstud. Maakohus

kontrollis väidete õigusvastasust VÕS § 1047 alusel, jättes analüüsimata, kas ebakohased

väärtushinnangud võisid olla õigusvastased VÕS § 1046 alusel, mistõttu asendab

ringkonnakohus viidatud osas maakohtu põhjendused. Samuti asendab ringkonnakohus

maakohtu analüüsi avaldatud faktiväidete õiguspärasuse osas VÕS § 1047 alusel.

Vastavalt VÕS § 1046 lg-le on eelduslikult isiku au teotamine (mh ebakohase

väärtushinnanguga), isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või

muu isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.

Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet

rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel, s.t teha tuleb väärtusotsus. Isikliku

õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega

kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb

sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest (VÕS § 1046

lg 2).

Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse, kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2

tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust

(Riigikohtu 05.12.2002 otsus nr 3-2-1-138-02). Praegusel juhul vastanduvad kaks põhiõigust:

ühelt poolt PS §-s 45 nimetatud sõnavabadus ja teisalt igaühe õigus aule ja heale nimele (PS §

17). Seega tuleb kohtul anda hinnang, kas artiklites avaldatu oli nii intensiivne hageja õiguste

rikkumine, et sõnavabadusse tuleb sekkuda. Siinjuures tuleb arvestada ka sellega, kas rikkumise

oli põhjustanud või ajendanud kannatanu enda tegu ja kas kahju tekitaja tegu oli adekvaatne ja

lubatav reaktsioon. Hageja on mitmel korral väitnud, et tema käitus koosolekul viisakalt ja teiste

suhtes lugupidavalt. Samas on keegi koosolekul olijatest pidanud hageja ja tema kaaslaste

käitumist koosolekul piisavalt lubamatuks, et kutsuda kohale politsei. Hageja ja tema kaaslaste

agressiivset käitumist koosolekul kinnitas kohtuistungil ka tunnistaja AG, kes ühtlasi avaldas,

et artiklid olid suuremas jaos kirjutatud tema sõnade kohaselt ja vahendasid tol hetkel valitsenud

emotsioone (II kd lk 61). Seega on hageja ise vähemalt osaliselt oma käitumisega põhjustanud

artikli avaldamise kujul, mis sisaldab halvustavaid väärtushinnanguid. Kuigi ajakirjandus ei

tohi ületada teatud piire, eelkõige seoses teiste isikute maine ja õigustega ning vajadusega

vältida konfidentsiaalse informatsiooni avalikustamist, on ajakirjanduse ülesanne levitada oma

kohustuste ja vastutusega kooskõlas oleval viisil teavet ja ideid kõigis avalikku huvi pakkuvates

küsimustes (Euroopa Inimõiguste Kohus Jersild vs Taani, 23.09.1994, p 31). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole kostja ületanud toimunud intsidendi kajastamisel piire: teema köitis avalikkust,

sest korteriühistutel on paljude inimeste igapäevaelus arvestatav roll, korteriühistu liikmete

pahameele vallandas hageja ja tema kaaslaste käitumine ning artikkel baseerus tunnistajate

ütlustel (eelkõige AG kirjeldustel) ja politsei pressiesindaja kirjal (I kd lk 132). Seega ei olnud

väärtushinnangute avaldamine õigusvastane VÕS § 1046 mõttes. Tuvastades, et artiklites

avaldatud väärtushinnangud ei olnud õigusvastased, langeb ära deliktistruktuuri oluline

element, ilma milleta ei saa kohus rahuldada ebakohaste väärtushinnangute avaldamisest

tingitud nõuet.

Järgmisena kontrollib ringkonnakohus, kas artiklites avaldatud kaks vale faktiväidet olid

õigusvastased VÕS 1045 lg 1 p 4, § 1047 ja § 1046 mõttes. VÕS § 1047 lg 1 sätestab, et isiklike

õiguste rikkumine isiku kohta andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või

eksitava avaldamisega on õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel

andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. VÕS § 1047 lg 2

lisab, et teise isiku au teotava asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei

tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. See tähendab, et eelduslikult on teise isiku

kohta ebaõigete andmete avaldamine üldjuhul õigusvastane. Hoolimata VÕS § 1047 lg-tes 1 ja

2 sätestatust, ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul,

kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid

või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele.

Seega tuleb ringkonnakohtul esmalt kontrollida, kas avaldaja kontrollis piisavalt hoolikalt

artiklis avaldatud kahte vale faktiväidet, s.o hageja ilmus koosolekule kutsumata ja hageja

tõsteti politsei poolt ukse taha. Esimese faktiväite osas tugines kostja tunnistaja ütlustele, milles

avaldus ebakõla. Nimelt ütles AG: „Nad ilmusid kutsumata kohale ning soovisid volikirjade

pakiga vehkides kohe koosolekut juhtima hakata.“ Ei ole võimalik, et üheaegselt tuli hageja

koosolekule kutsumata ja omas volikirja korteriomanike esindamiseks. Kui isikul on volikiri

kellegi koosolekul esindamiseks, siis on ta ka koosolekule kutsutud. Kuivõrd kostja ebakõla

tunnistaja ütlustes ei märganud, on ringkonnakohus seisukohal, et hageja ei kontrollinud

piisavalt hoolikalt väite õigsust. Teise fakti kontrollimiseks pidas artikli autor politsei

esindajaga kirjavahetust (I kd tl 132), et küsida politsei hinnangut intsidendi kohta, kirjeldades

omalt poolt sündmust järgmiselt: „Välja kutsutud politseipatrullil õnnestus sikud (kolm?), kes

end registreerida ei soovinud, siiski lõpuks lahkuma sundida.“ Vastuseks selgitas politsei, et

patrull tegi meeste isikud kindlaks ja kuna kellelgi pretensioone ei olnud, siis lubati meestel

lahkuda (I kd tl 132). See tähendab, et politsei kinnitas sündmuse toimumist, kuid lükkas ümber

ajakirjaniku versiooni meeste suhtes sunni rakendamisest. Eelnevast tulenevalt kajastati artiklis

teadlikult vale faktiväidet, mis on õigusvastane. Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel

juhul ei õigusta valede faktiväidete esitamist ka VÕS §-st 1046 tulenevad põhimõtted. Kuivõrd

kohtule ei ole esile toodud võimalikke süüd välistavaid asjaolusid (VÕS § 1050 lg 1), järeldab

ringkonnakohus, et mõlema avaldatud faktiväite osas on deliktiõigusliku kahjunõude eeldused

täidetud.

Hageja on täiendavalt leidnud, et hageja pildi ja nime avaldamisega rikuti IKS § 11 lg-t 2.

Ringkonnakohus nõustub, et lisaks VÕS-ile reguleerib isikuandmete kasutamist ja kaitset IKS

ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi saavad kaitsenormideks olla ka IKS-i sätted, mis reguleerivad

isikuandmete töötlemist (Riigikohtu 18.02.2015 otsus nr 3-2-1-159-14, p 13). IKS § 4 lg 1 järgi

loetakse isikuandmeteks mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta,

sõltumata sellest, millisel kujul ja vormis need andmed on, sh isiku nime ja pilti. Vastavalt IKS

§-le 5 on isikuandmete töötlemine iga isikuandmetega tehtav toiming, muuhulgas avaldamine.

Üldjuhul on isikuandmete töötlemine lubatud IKS § 10 lg 1 järgi üksnes andmesubjekti

nõusolekul. Kirjeldatud reeglist sätestab erandi IKS § 11 lg 2, mille eesmärgiks on IKS-i eelnõu

seletuskirja järgi vältida sõnavabaduse ülemäärast piiramist. Selle sätte järgi võib isikuandmeid

ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias,

kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega.

Andmete avalikustamine ei tohi ülemäära kahjustada andmesubjekti õigusi. Ajakirjanduseetika

põhimõtted tulenevad peamiselt Eesti Ajalehtede Liidu koostatud Eesti ajakirjanduseetika

koodeksist ning selles valdkonnas üldiselt omaksvõetud rahvusvahelistest printsiipidest. Seega

on IKS § 11 lg-s 2 sätestatud erand rakendatav juhul, kui koos esinevad kolm tingimust:

avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega

ning andmesubjekti ei kahjustata ülemäära.

Riigikohus on 23.03.2016 otsuses nr 3-3-1-85-15 selgitanud, et IKS § 11 lg-s 2 nimetatud

ülekaalukas avalik huvi ei tähenda huvi kuulumist mingisse eriliselt kaitstud huvide kataloogi.

Avaliku huvi ülekaalukus tuleb kindlaks teha konkreetse juhu asjaolude põhjal, võrreldes

andmete avaldamise kasuks rääkivaid asjaolusid tagajärgedega, mida isikule põhjustatakse.

Isiku andmete avaldamist ei õigusta pelk erahuvi ega sensatsioonijanu. Ringkonnakohus leiab,

et hageja tegevus korteriühistu koosolekul A.G.D. Õigusabi Grupis juristina ja teatud

korteriühistu liikmete volitatud esindajana, ei ole selgelt eraeluline ega avalik, vaid skaala

keskel asuv tegevus. Hageja tegevus, mida artiklites kajastati, ei toimunud tema intiim- või

privaatsfääris. Kohus leiab, et avalik huvi korteriühistute tegevuse, töös tekkinud probleemide

ja nende lahendamise vastu kaalub üles A.G.D. Õigusabi Grupi juristi huvi anonüümsusele.

Samas on kohus seisukohal, et artikli avaldamine sellisel kujul ei olnud kooskõlas

ajakirjanduseetika koodeksis sätestatud põhimõtetega. Ajakirjandus teenib avalikkuse õigust

saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta (p 1.2). Eelnevalt kirjeldatud

üldisest põhimõttest on tuletatud ka järgmine reegel, s.o konflikti sisaldava materjali puhul peab

ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled (p 4.2). Praegusel juhul on artikkel koostatud ühe poole

vaadete ja emotsioonide pinnalt, teist poolt ära kuulamata, vürtsitades artiklit halvustavate

väärtushinnangutega ja au teotavate faktiväidetega identifitseeritavate isikute kohta. Seega on

isikuandmete kasutamine õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. Kuivõrd kohtule ei ole

esile toodud süüd välistavaid asjaolusid (VÕS § 1050 lg 1), on isikuandmete nõusolekuta

avaldamisega deliktiõigusliku kahjunõude eeldused täidetud.

Eelnevast tulenevalt on deliktiõigusliku kahjunõude eeldused täidetud kahe vale ja au teotava

faktiväite puhul ning isikuandmete nõusolekuta avaldamise osas. Hageja ei ole palunud kahju

hüvitamist, samuti ei nõua ta ebaõigete andmete avaldamise korral nende ümberlükkamist või

paranduste avaldamist. Hageja esitas VÕS §-l 1055 baseeruva nõude, s.o nõuab artiklite

kustutamist võrguväljaannetest. Ringkonnakohus on seisukohal, et artikli kustutamine

vastukaaluks rikkumistele ei ole proportsionaalne. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis

27.08.2013 asjas nr 33846/07 Wegrzynowski ja Smolczewski vs Poola, et ei kohtu ega meedia

ülesandeks ei saa ega võigi olla kirjutada ümber ajalugu, kustutades internetist artikleid või neis

avaldatut, isegi kui nende sisu rikub kellegi õigusi. Kohus leidis, et arvestada tuleb üldsuse huvi

omada ligipääsu ajakirjanduse avalikele internetiarhiividele ning rõhutas, et internetiarhiividel

on oluline panus uudiste ja informatsiooni säilitamisel ning kättesaadavaks tegemisel. Sellised

arhiivid on tähtsaks haridus- ja teadustöö allikaks, eriti arvestades, et need on üldsusele kergesti

kättesaadavad ning üldjuhul tasuta. Kuigi meedia esmaülesandeks demokraatias on olla

„valvekoerˮ, on tal ka teisene funktsioon – talletada ning teha avalikele arhiividele

kättesaadavaks uudislood, mis on eelnevalt üldsusele kajastatud. Internetiarhiivide pidamine on

selle funktsiooni kriitilise tähtsusega aspekt. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu

lõppjäreldus hagi rahuldamata jätmise kohta on põhjendatud. Hageja õigusi ja huve oleks

saanud kaitsta muul, vähemsekkuval moel, kuid hageja ei ole eelnevat palunud.

Menetluskulud

7. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude

jaotuse. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata.

Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus hageja kanda

apellatsioonkaebusega seonduvad hageja ja kostja menetluskulud. Kostja on hageja

apellatsioonkaebuse menetlemisega kandnud õigusabikulusid kokku 23 tundi, mis kulus

maakohtu otsuse analüüsiks ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks (4 tundi), kohtumiseks

kliendiga (2 tundi), vastuse koostamiseks apellatsioonkaebusele (12 tundi), kohtuistungiks

ettevalmistamisele (4 tundi) ja kohtuistungil osalemisele ühe esindaja kohta (1 tund). Vastavalt

TsMS § 175 lg-le 1 tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kantud menetluskulud olid põhjendatud

ja vajalikud.

Arvestades ühelt poolt apellatsioonkaebuse mahtu ja teisalt argumentide korduvust, on

põhjendatud ja vajalik õigusabikulu apellatsioonastmes kokku 12 tundi 30 minutit.

Ringkonnakohtu hinnangul on täies ulatuses põhjendatud kostja ajakulu maakohtu otsuse

analüüsiks ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks viimase suure mahu ja fragmentaarsuse tõttu,

s.o 4 tundi. Kohus nõustub, et esindaja ja kliendi vahelist õigussuhet iseloomustab vajadus

vahetevahel kliendiga nõu pidada kohtuasja senise kulu ja tulevikus tehtavate

menetlustoimingute üle, kuid kohus ei pea praegusel juhul suhtlemist 2 tunni ulatuses

põhjendatuks ja loeb mõistlikuks ajakuluks 30 minutit. Arvestades vastuse mahtu, argumentide

korduvust ja tsitaatide rohkust, ei pea kohus põhjendatud ajakuluks apellatsioonile vastuse

koostamisel 12 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud vastuse koostamiseks kuluda enam

kui 6 tundi. Samuti ei pea kohus põhjendatuks istungi ettevalmisajakulu 4 tundi ja peab

põhjendatuks 1 tundi. Istungi ajakulu osas avaldas kostja, et ei soovi vastaspoolelt välja mõista

istungikulu enam kui 1 tunni jagu, mis tuleb rahuldada.

Arvestades õigusvaidluse sisu, sh asjaolu, et tegu ei ole keskmisest keerukama õigusliku

vaidlusega ja kohtupraktikat, on põhjendatud õigusabi osutaja tunnitasu 130,43 eurot. Hagejal

tuleb kostjale hüvitada kulu õigusabi osutamise eest 1 956,45 eurot (12,5 x 130,43 + KM).

TsMS § 177 lg 4 alusel kohustab ringkonnakohus hagejat tasuma väljamõistetud

menetluskuludelt kostjale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Imbi Sidok-Toomsalu

Indrek Soots