2-16-8038/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

5. mai 2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-8038

Tsiviilasi

BK hagi AK vastu elatise suurendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13. aprilli 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AK apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

675 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja): BK (isikukood XXXXXXXXX),

seaduslik esindaja MK ja lepinguline esindaja

vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev

Kostja (apellant): AK (isikukood XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Mihhail Tuštšenko

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine

RESOLUTSIOON

1. Keelduda kostja AK apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada

kaebus koos lisadega apellandile käesoleva määruse jõustumisel.

2. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest kõigile menetlus-

osalistele käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

2 (4)

HAGEJA NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. BK (hageja) esitas MK (ema) vahendusel 20. mail 2016 Harju Maakohtule hagi AK (kostja,

isa) vastu elatise suurendamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista elatisena pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast.

2. Hagi alusena tõi hageja esile:

 hageja põlvneb kostjast. Kostja ja hageja ema on lahutatud, hageja elab ema juures;

 Harju Maakohtu 30. detsembri 2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-38926 kinnitati

poolte kokkulepe, millega kostja kohustus tasuma hagejale igakuist elatist 140 eurot

alates 1. jaanuarist 2014 kuni hageja täisealiseks saamiseni 23. jaanuarini 2025;

 kompromissi kinnitamise ajast on ema majanduslik olukord oluliselt halvenenud. Ta

kasvatab üksinda kahte last, tema sissetulek on lasteaias kasvataja palk, mis ei ületa

oluliselt töötasu alammäära. Ema lisasissetulekuks on elatis teisele lapsele, mida

tasutakse minimaalses suuruses (½ töötasu alamäärast).

3. Kostja vaidles hagile vastu ja selgitas, et tema majanduslik olukord ei ole võrreldes

30. detsembriga 2013 muutnud. Kostja töötab Venemaal, tema töötasu on kuus keskmiselt

31 000 rubla (500 eurot). Kostja ülalpidamisel on ka teine alaealine laps.

MAAKOHTU OTSUS

4. Harju Maakohus rahuldas 13. aprilli 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis

kostjalt hageja ülalpidamiseks välja elatise ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärast alates 20. maist2016 kuni hageja täisealiseks saamiseni (otsuses ekslikult

märgitud kuupäevaks 23. veebruar 2015).

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja

kanda, aga lükkas kulude kindlaksmääramise vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 edasi.

5. Maakohus tugines perekonnaseaduse (PKS) § 97 p-le 1, §-le 99, § 101 lg-le 1 ja §-le 102.

Menetluse käigus selgus, et pooled sõlmisid 2013. aastal kokkuleppe olukorras, kus kostja

varjas enda tegelikku majanduslikku olukorda. Toonases kohtuasjas 12. oktoobril 2016

toimunud ärakuulamisel kostja kinnitas, et on Eesti Vabariigis töötuna arvel. Tegelikult ta käis

tööl ja sai igakuist sissetulekut Vene Föderatsioonist. Nimetatut kinnitab mh kostja tööandja

tõend ja kostja pangakonto väljavõte.

Maakohus leidis, et kostjal puudub mõjuv põhjus elatise tasumiseks alla miinimummäära, kuna

tema majanduslik olukord võimaldab tasuda hagejale elatist alammääras ja 2013. aasta

kokkulepe on sõlmitud kostja täielikku majanduslikku olukorda teadmata. Ka kostja

panagakonto väljavõte kinnitab kostja võimekust tasuda hagejale elatist miinimummääras.

APELLATSIOONKAEBUS

6. Kostja esitas 28. aprillil 2017 apellatsioonkaebuse, milles palus vaidlustatud otsuse tühistada,

uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja panna menetluskulud poolte endi kanda.

Kostja apellatsiooniväited on kokkuvõtvalt järgmised.

 maakohus leidis ekslikult, et hageja igakuiseks vajaduseks tuleb lugeda summa, mis

vastab töötasu alammäärale. Alates 1. jaanuarist 2017 on miinimumpalk 470 eurot.

Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE uuris laste tegelikke

vajadusi. aastatel 2010–2012 oli keskmine lapse ülalpidamiskulu Eestis 280 eurot kuus

ühe lapse kohta, st madalam kui praegune miinimumpalk. Sellest tulenevalt on hageja

tegelikud vältimatud kulud väiksemad kui töötasu alammäär;

3 (4)

 maakohus ei arvestanud sellega, et kolmanda lapse sünniga muutus hageja ema

majanduslik olukord paremaks. Kolme lapse puhul maksab riik igakuist toetust

539 eurot. Riigikohus on märkinud, et toetuse ulatuses saab lugeda lapse vajadused

rahuldatuks ning see võib olla mõjuvaks põhjuseks vähendada vanemalt

väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära;

 maakohus hindas valesti kostja majanduslikku olukorda. Kostja ei ole võimeline andma

ülalpidamist oma mõlemale lapsele seaduses sätestatud alammääras ja elatise

väljamõistmine otsuses märgitud suuruses paneb teise kostja lapse varaliselt halvemasse

olukorda. Lisaks on kostja teine laps erivajadusega, tal on atoopiline dermatiit;

 maakohus jättis põhjendamatult menetluskulud kostja kanda, kuna kostja andis kohtule

teavet oma sissetuleku ja vara kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda ja

kaebus tuleb tagastada selle esitajale. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus

apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust

ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga.

Juhindudes Riigikohtu 17. oktoobri 2016 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-96-16, p 9 kolmandas

lõigus märgitud ja seal viidatud varasemas praktikas kujundatud seisukohast, ei käsitle

ringkonnakohus apellatsioonkaebust esitatuna lihtmenetluse asjas (TsMS § 405 lg 1, TsMS

§ 637 lg 2¹). See ei välista kaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel.

8. Maakohus on põhjendatult lähtunud elatise suuruse muutmisel PKS § 101 lg-st 1, mille

kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära. Lähtuvalt ka Riigikohtu hiljutisest praktikast ei tule

miinimumelatise väljamõistmisel lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt

26. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 27; 19. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-15-17, p 12; samuti vt varasemast ajast sarnaselt 26. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

78-13, p 15, ja 26. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14).

Tähtsust ei oma, et RAKE uuringu kohaselt oli aastatel 2010–2012 keskmine lapse

ülalpidamiskulu 280 eurot kuus ühe lapse kohta. Kuna 5–7 aastaga on nii hinnad kui ka

kommunaalkulud tõusnud, siis on paratamatult muutunud ka summad, mis kuluvad lapse

esmavajaduste rahuldamiseks. Kostja ei toonud maakohtus esile ega väida ka kaebuses, milline

on hageja ülalpidamiskulu. Ringkonnakohtu hinnangul ei pea kohtud PKS § 101 lg-st 1 ega

seni aastate jooksul kujunenud praktikast kõrvale kalduma kostja üldsõnaliste väidete tõttu.

9. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et maakohus jättis arvesse võtmata tema sissetuleku ja

kohustuse anda ülalpidamist veel ühele alaealisele lapsele.

Kohtu järeldus selle kohta, kas vanema teine laps osutuks vähem kindlustatuks kui elatist hagev

laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks

tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, millised on kohustatud

vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel

neid vajadusi rahuldatakse (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12).

Kostja pidi esile tooma, millised on tema teise lapse vajadused ja millise osa vastavatest

kuludest kannab kumbki vanem. Kuna kostja vastavat asjaolude esitamise koormist ei täitnud,

siis ei saanud maakohus ka kohaldada PKS § 101 ja 102 kostja soovitud viisil, st vähendades

nende alusel hageja kasuks välja mõistetavat elatist alla seadusega ette nähtud alammäära.

Maakohus leidis põhjendatult, et kostja ei ole toonud esile ka mõjuvat põhjust tema sissetuleku

ebapiisavuseks. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste

4 (4)

rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi

seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse

ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, nt vajadusel müües

oma vara (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11 esimene lõik,

samuti

selles

viidatud

24. oktoobri 2012

otsus

tsiviilasjas

nr 3-2-1-118-12,

p 15;

29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14, ja 12. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-19-07, p 12). Kostja ei toonud esile asjaolusid, mis takistavad tal teenida vähemalt riigi

keskmist palka. Kui kostjal puudub mõjuv põhjus keskmisest madalama töötasu teenimiseks,

siis ei esine ka mõjuvat põhjust PKS § 102 lg 2 kolmanda lause tähenduses

10. Kostja heidab maakohtule ette arvestamata jätmist, et osa hageja vajadustest on kaetud

riiklike toetustega, mis kantakse ema kontole. Ka see apellatsiooniväide ei ole põhjendatud.

Kostja ei tuginenud nimetatud asjaolule maakohtus. Kuigi osa lapse vajadustest võib olla kaetud

riiklike peretoetustega, siis tuleb kohtul sellega arvestada üksnes juhul, kui pool vastavale

asjaolule tugineb (vt Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 11 kolmas

lõik, samuti aga varasemalt 25. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16 teine ja kolmas

lõik, ning 7. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p-d 14 ja 15). TsMS § 5 lg 1

sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Maakohus ei pidanud võtma arvesse, et osa hageja vajadustest on kaetud riiklike toetustega,

mis kantakse hageja ema kontole, sest kostja ei toonud seda asjaolu esile. Tulenevalt TsMS

§ 652 lg-test 1, 3 ja 4 ei saa sellele asjaolule enam tugineda ringkonnakohtus.

11. Ringkonnakohus hindas kaebuse menetlusse võtmisel kõiki selles esitatud kostja väiteid,

vastas neile käesolevas määruses ja leidis sisuliselt et kaebus ei kuuluks rahuldamisele.

Menetlusse võtmisel kaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel

kaalutlustel, kuivõrd leides, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, jäävad kostjal kandmata

teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses. Perspektiivitu kaebuse menetlusest

keeldumise puhul ei toimetata kaebust teisele poolele kätte.

Kostja õigusi ei ole piiratud võrreldes sellega, kui kaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonna-

kohus oleks teinud asjas otsuse, millega kaebus oleks jäetud rahuldamata, sest ringkonnakohus

kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja vastas kõikidele kostja väidetele. Ringkonnakohus

koostas kostjale sisuliste põhjendustega lõpplahendi. Kostjale on tagatud kaebeõigus (vt p 13).

Maakohus on eksinud vaidlustatud otsuse resolutsioonis kuupäeva märkimisega, samuti on

vigaselt kirjutatud poolte nimed, aga sellele kostja kaebuses ei tugine. Kõnealused vead saab

maakohus omal algatusel või poole taotlusel TsMS § 447 lg 2 alusel parandada.

12. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust.

Maakohus on õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel jätnud menetluskulud kostja kanda, kuna rahuldas

hagi täielikult. TsMS § 164 lg 1 ei kohaldu elatisvaidluses.

TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub

kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta

kostja kanda. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 4 ja § 177 lg-st 2 ei määra ringkonnakohus kulusid

kindlaks rahaliselt. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast

ning ei edastatud seda hagejale vastamiseks, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses

tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid, st talle ei ole vaja määrata

tähtaega apellatsioonimenetluse kulunimekirja esitamiseks.

13. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm