3-14-51831/51 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

04.05.2017, Tartu

Haldusasja number

3-14-51831

Haldusasi

Tallinna linna kaebus Haridus- ja Teadusministeeriumi

22.07.2014. a vastuse nr

10.15.1/14/3289-2

tühistamiseks, Haridus- ja Teadusministeeriumi

kohustamiseks lahendada uuesti Tallinna linna

14.05.2014. a taotlus nr LV-1/4896-1 ning alternatiivselt

Haridus- ja Teadusministeeriumi kohustamiseks

hüvitada Tallinna linnale alates 01.09.2010 kuni

kohtulahendi jõustumiseni PGS § 2 lg 4 teises lauses

nimetatud õpilastele hariduse andmisel kantud kulud

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27.05.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Haridus- ja Teadusministeeriumi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19.04.2017 kohtuistung

Menetlusosalised

Kaebaja – Tallinna linn, volitatud esindajad Terje Krais,

Liisa Feldmann ja Priit Lello

Vastustaja – Eesti Vabariik Haridus- ja

Teadusministeeriumi kaudu, esindajad Indrek Kilk ja

advokaat Tauno Tark

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.05.2016. a otsus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 04.05.2017, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) 22.07.2014. a kirjaga nr 10.1-5.1/14/329-2 (I

kd, tl 12-13) jäeti rahuldamata Tallinna linna 14.05.2014. a taotlus nr LV-1/4896-1 (I kd, tl 10-

11) hariduslike erivajadustega õpilastega õppetegevuse finantseerimiseks.

2. Tallinna linn esitas 21.08.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega palus tühistada

HTMi 22.07.2014. a vastuskirjas sisalduv keeldumine, millega jäeti rahuldamata Tallinna

linna taotlus hariduslike erivajadustega (HEV) õpilaste õppetegevuse kulude katmiseks ja

kohustada HTMi Tallinna linna taotlus uuesti läbi vaatama või alternatiivselt kohustama

HTMi hüvitama Tallinna linnale alates 01.09.2010 kuni kohtulahendi jõustumiseni põhikooli-

ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 2 lg 4 teises lauses nimetatud riikliku ülesande täitmisega

õpilastele hariduse andmisel kantud kulud.

Kaebuse kohaselt ei täida riik PGS § 2 lg-st 4 tulenevat riiklikku kohustust, rikkudes kaebaja

enesekorraldusõigust ja põhjustades talle varalist kahju. Kaebaja leiab, et riik ei ole oma

kohustust täitnud ega loonud piisaval arvul õppekohti hariduslike erivajadustega õpilastele.

Riikliku kohustuse täitmata jätmisega on riik tekitanud olukorra, kus Tallinna linn on olnud

sunnitud täitma PGS § 2 lg 4 teises lauses nimetatud koolide pidamise kohustust riigi eest

eesmärgiga tagada HEV õpilastele hariduse kättesaadavus, kuigi tegemist ei ole kohaliku

omavalitsuse ülesandega. Tallinna linn on pidanud HTMiga läbirääkimisi, et riik hakkaks

PGS § 2 lg 4 teises lauses nimetatud riiklikku ülesannet täitma ka Tallinnas, võttes üle

HEV õpilaste õpetamise või tagaks ülesande täitmisega kaasnevate kulude hüvitamise.

3. Tartu Halduskohus liitis 03.09.2015. a määrusega haldusasjad nr 3-13-2452 ja

nr 31451813 ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-14-51813. Haldusasjas

nr 3132452 oli menetluses Tallinna linna kaebus Eesti Vabariigi vastu HTMi kaudu alates

01.09.2010 kuni kohtulahendi jõustumiseni PGS § 2 lg 4 teise lause alusel HEV õpilastele

hariduse andmisega seotud koolipidamise kulude välja arvutamise ja tasumise kohustamiseks.

03.09.2015. a määruse tegemise järgselt oli kohtumenetluses Tallinna linna kaebus HTMi

22.07.2014. a vastuse nr 10.1-5.1/14/329-2 tühistamiseks ja Tallinna linna 14.05.2014. a

taotluse nr LV-1/4896-1 uuesti läbi vaatamiseks kohustamiseks ning alternatiivselt HTMi

kohustamiseks hüvitada Tallinna linnale alates 01.09.2010 kuni kohtulahendi jõustumiseni

PGS § 2 lg 4 teises lauses nimetatud õpilastele hariduse andmisega kantud kulud.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 27.05.2016. a otsusega Tallinna linna kaebuse ja tühistas

HTMi 22.07.2014. a vastuse nr 10.1-5.1/14/3289-2 ning kohustas HTMi Tallinna linna

14.05.2014. a taotlust nr LV-1/4896-1 uuesti lahendama. Halduskohus jättis rahuldamata

Tallinna linna poolt HTMi vastu alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõude seoses

kaebuse põhinõude rahuldamisega.

Halduskohus märkis, et poolte vahel on vaidlus, kuidas tõlgendada PGS § 2 lg-t 4, mis

sätestab esimeses lauses, et hariduslike erivajadustega õpilaste õppe paremaks korraldamiseks

võib asutada ja pidada hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud kooli. Sätte teise lause

kohaselt tagab riik koolide asutamise ja pidamise nägemis- ja kuulmispuudega õpilastele,

liikumispuudega õpilastele, kellel lisaks liikumispuudele esineb täiendav hariduslik

erivajadus, tundeelu- ja käitumishäiretega õpilastele, toimetuleku- ja hooldusõppel olevatele

õpilastele ning kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele. Halduskohus viitas Riigikohtu

otsusele asjas nr 3-3-1-38-15, milles leiti, et PGS § 2 lg 4 kohaselt on hariduslike

erivajadustega laste õpetamisele suunatud koolide asutamine ja ülalpidamine riigi ülesanne,

kuid sellest ei tulene piiranguid asutada neid ka munitsipaal- või erakoolidena.

Halduskohus märkis, et varem kehtinud PGS ei eristanud ega jaganud kohustusi riigi ja

kohalike omavalitsuste vahel hariduslike erivajadustega õpilaste õppe korraldamisel ning

kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, kas kõik Tallinna vaidlusalused koolid on asutatud

varem kehtinud seaduse kehtivuse ajal. HEV õpilaste koolide rahastamise küsimus on

tekkinud alates uue seaduse jõustumisest. Halduskohus rõhutas, et riik ja kohalikud

omavalitsused peavad Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 37 tuleneva õiguse tagamiseks looma

kooliealistele lastele vajalikul arvul õppeasutusi. Halduskohus asus seisukohale, et olukorras,

kus riik on seadusega võtnud endale kohustuseks raskemate hariduslike erivajaduste õpilaste,

st PGS § 2 lg 4 teises lauses nimetatud hariduslike erivajadustega õpilaste (HEV2) õppe

korraldamise, ning samas jätnud selle kohustuse faktiliselt täitmata, ei saa nõustuda

käsitlusega, et kaebaja on HEV õpilastele loonud koole vabatahtlikult. Kuna tegemist on riigi

ülesandega, siis peab vastavalt põhiseaduse §-le 154 olema see ka rahastatud riigi eelarvest.

Halduskohus leidis, et vastavalt PGS § 49 lg 3 esimesele lausele on kohalikule

omavalitsusüksusele seadusega pandud kohustus hariduslike erivajadustega õpilastele koolid

vajadusel luua. Kohalikul omavalitsusel on kohustus riigi ülesannet täita olukorras, kus riik

seda ise ei täida või ei täida Tallinna linna laste elukohajärgselt. HTMi poolt välja töötatud

kontseptsiooni hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorraldusest kohaselt on riigi ja

kohalike omavalitsuste vaheline vastutus hariduslike erivajadustega õpilaste õppe

korraldamisel jagatud selliselt, et riik peab HEV2 õpilastele erikoole või tagab HEV2

õpilastele vajalikud õppekohad erikoolis. Halduskohus nõustus kaebaja seisukohaga, et

vastustaja tegevus rikub kaebaja enesekorraldusõigust. Arvestades HEV õpilaste arvu Tallinna

munitsipaalkoolides ei ole tegemist kohaliku omavalitsusüksuse eelarvest väikese osa

moodustava kuluga.

Halduskohus leidis, et lähtudes käesolevas kohtuasjas tuvastatud asjaoludest ei saa riiki

lugeda ülesannet omapoolselt täitnuks. 01.09.2014 uue PGSi jõustumisega pandi kohalikele

omavalitsusüksustele kohustus lähtuda kaasava hariduse põhimõttest, kuid sellega ei

kaasnenud täiendavat rahastamist ülesannete täitmiseks. Seetõttu on ilmselgelt olnud kaebaja

jaoks mõistlikum ja otstarbekam jätkata erikoolide pidamist, isegi kui need loodi juba enne

uue PGSi jõustumist nii-öelda vabatahtlikult. Halduskohus asus seisukohale, et asjas esitatud

tõendite kohaselt ei võta riigi omanduses olevad erikoolid vastu kõiki õpilasi, kellel on

hariduslik erivajadus, nõustamiskomisjoni soovitus või kelle vanem soovib lapse erikooli

panna.

Halduskohus asus seisukohale, et riigi kohustus on eraldada raha PGS § 2 lg 4 teises lauses

loetletud hariduslike erivajadustega õpilaste jaoks koolide ülalpidamiseks. Halduskohus

rahuldas Tallinna linna põhinõude ja tühistas HTMi 22.07.2014. a vastuse

nr 10.15.1/14/32892 ning tegi HTMile ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Kahju

hüvitamise kui sekundaarse nõude kohustamisnõude suhtes jättis halduskohus seoses

põhinõude rahuldamisega rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. HTM esitas Tartu Halduskohtu 27.05.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega

palus halduskohtu otsuse tühistada osas, millega rahuldati Tallinna linna kaebus ning teha

selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja leiab, et halduskohus on valesti kohaldanud materiaalõigust, hinnanud valesti

tõendeid ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi. Vastustaja hinnangul ei tulene PGS § 2

lgst 4 kohustust ega võimalust riigil hüvitada kulud seoses HEV koolide pidamisega kohalike

omavalitsuste poolt. PGS § 2 lg-st 4 tulenevalt on hariduslike erivajadustega koolide loomine

riigi kohustus, mis aga ei tähenda, et kohalikel omavalitsusüksustel või eraõiguslikel

juriidilistel isikutel oleks hariduslike erivajadustega laste koolide loomine ja pidamine

keelatud. HTM on seisukohal, et riik on täitnud talle PGS § 2 lg-st 4 tuleneva kohustuse.

HTMi hinnangul ei saa vaidlusalust sätet tõlgendada selliselt, et riik peab kõiki PGS § 2 lg-s 4

nimetatud puudega lapsi ise õpetama või nende laste õpetamiseks loodud koolid teistelt

koolipidajatelt üle võtma või asuma neid rahastama. Riik peab üleval 18 haridusliku

erivajadustega laste kooli ning kõik PGS § 2 lg-s 4 nimetatud puuded on nende koolide

baasil kaetud. Riigil ei ole kohustust pakkuda kõigile HEV2 lastele õppekohta.

Vastustaja hinnangul ei nähtu PGS § 2 lg-st 4 riigi kohustust luua HEV kool justnimelt

Tallinna linna ehk kohustus ei ole seotud ühegi konkreetse kohaliku omavalitsuse

haldusterritooriumiga. Tallinna linna poolt peetud HEV koolid on asutatud PGS § 2 lg 4 ja

kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 alusel vabatahtlikult. PGS § 2 lg-st 4

ei tulene riigile kohustust finantseerida Tallinna linna poolt asutatud ja peetavat hariduslike

erivajadustega laste kooli.

Vastustaja hinnangul on halduskohus ebaõigesti kohaldanud ja sisustanud PGS § 49 lg-t 3.

HTMi arvates ei tulene PGS § 49 lg-st 3 ega ühestki teisest PGSi sättest kohalikele

omavalitsustele kohustust hariduslike erivajadustega õpilaste koole asutada ja pidada. Esineb

kohustus tagada oma haldusterritooriumil elavate (kergemate, s. o PGS § 2 lg-s 4 nimetamata)

hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamine. Selle tagamine võib toimuda ka tavalises

üldhariduskoolis. Riik võib PGS § 2 lg-s 4 sätestatud koolid luua ka mujale kui Tallinnasse

ning võtta sinna vastu Tallinna lapsi. Hariduslike erivajadustega õpilaste õppe tagamine ei

sõltu lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse suutlikkusest. Vale on väide, et munitsipaal-

ja erakoolis õpivad haridusliku erivajadusega õpilased seetõttu, et väidetavalt pole riigikoolis

neile õppekohti. Kooli valiku teeb enamasti lapsevanem.

HTMi hinnangul ei ole halduskohtu väidete osas, mis puudutavad Tallinnas asuvate

HEV koolide asutamist, võimalik jälgida halduskohtu siseveendumuse kujunemist, samuti

seda, kuidas on jõutud järeldusele, nagu ei täidaks riik omapoolset kohustust. Halduskohus ei

teinud menetluse käigus pooltele ettepanekut esitada tõendeid selle kohta, millise seaduse

redaktsiooni kehtivuse ajal on HEV koolid Tallinnas asutatud. Hariduse Infosüsteemi avaliku

vaate kaudu nähtub, et kõik Tallinnas tegutsevad kuus hariduslike erivajadustega laste kooli

on kantud infosüsteemi juba 2005. aastal ja tegutsesid juba oluliselt varem kui 2010. a

jõustunud PGS § 2 lg 4 regulatsioon.

6. Tallinna linn palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata.

Kaebaja leiab, et halduskohus on õigesti tuvastanud, et riik ei täida PGS § 2 lgs 4 sätestatud

selgesõnalist kohustust, millega rikub kaebaja õigusi. PGS § 2 lg 4 ei sätesta, et riigi kohustus

seisneks vaid teatud arvu koolide avamises, minimaalse arvu õpilaste õpetamises või teatud

piirkonnas elavate õpilaste õpetamises. Tallinnas või Harjumaal elavate HEV2 õpilaste suhtes

ei saa põhiseaduse § 37 ja PGS § 2 lg-s 4 sätestatud riiklikku kohustust pidada täidetuks kooli

pidamisega sadade kilomeetrite kaugusel. Vastustaja ei ole taganud piisavalt õppekohti

kaebaja haldusalas ega selle läheduses. Kohaliku omavalitsuse, kus elab kolmandik riigi

elanikest, territooriumil asub vaid üks HEV kool, mis pakub õpet vaid tundeelu- ja

käitumishäiretega õpilastele. Riik ei ole Tallinnas ja Harjumaal taganud õpet nägemispuudega

õpilastele, kuulmispuudega õpilastele, liikumispuudega õpilastele, kellel esineb lisaks

liikumispuudele ka täiendav hariduslik erivajadus, toimetulekuõppel ja hooldusõppel

olevatele õpilastele ning kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele.

Kaebaja esitatud andmetest nähtub, et Tallinna koolides õpib sama palju HEV õpilasi kui

riigikoolides kokku. Kuna PGS § 2 lg 4 on riiklik kohustus, siis on riigi ülesanne tõendada

avalik-õigusliku ülesande nõuetekohast täitmist. Ebaõige on vastustaja väide, et koolid on

keeldunud õpilastele õppekohtade andmisest seetõttu, et koolikoha saamiseks pöörduti kooli

poole õppeaasta keskel ning vabu kohti ei olnud. Pealegi ei ole ka õppeaasta keskel HEV

koolis õppekoha andmisest keeldumine lubatav, sest PGS § 2 lg 4 kohustuse täitmine ei ole

seotud õppeaasta kestusega. Laps vajab õppekohta kohe, kui tema erivajadus tuvastatakse.

Seega nähtub kaebaja poolt esitatud tõenditest, et laste vastuvõtmisest on keeldutud

koolikohtade puudumise tõttu. Samuti on mitme erivajaduse jaoks Eestis ainult üks riiklik

õppeasutus, mis võib õpilase elukohast asuda põhjendamatult kaugel. Kaebaja on seisukohal,

et halduskohus on õigesti kohaldanud PGS § 49 lg-t 3 ja tõlgendanud korrektselt HTMi

11.11.2013. a kirja.

Kaebaja osundab mitmesugustele HTMi dokumentidele, millest nähtub, et ka HTMi enda

hinnangul on kaebaja piirkonnas riiklik HEV koolivõrk puudulik. Vastustaja ei ole tõendanud,

et ta oleks taganud Tallinna ca 1400 HEV2 õpilasele võimaluse käia riigikoolis Tallinnas või

Harjumaal mõistlikus kaugusel kodust, arvestades nõuetele vastava koolivõrgu põhimõtteid.

Sel moel sunnitakse kaebajat hoidma ja looma HEV2 koolikohtu, kuigi kaebaja on igal aastal

palunud vastustajal luua õppekohad ja võtta õpilased üle. Tallinna linn ei nõustu väitega, et

koolide vabatahtlik pidamine on tuletatav nende asutamise ajast. Kaebaja on riigi

tegevusetuse tõttu olnud sunnitud neid koole omal kulul edasi pidama põhjusel, et riik ei täida

PGS § 2 lg 4 teisest lausest tulenevat kohustust. Kaebaja on pakkunud HTMile välja kolm

lahendust. Nendeks on: koolide ülevõtmine koos õpilastega; õpilaste ülevõtmine ilma

koolihooneteta ja koolikoha tagamine riigi koolis; ning riikliku ülesande täitmine kohaliku

omavalitsuse kaudu halduslepingu alusel. Kui kaebaja sooviks riiklikku ülesannet

vabatahtlikult täita, siis ta ei teataks ülesande lõpetamise soovist ja ei püüaks leida võimalusi

ülesande täitmise üleandmiseks õigele kohustatud subjektile. Kaebaja ei nõustu vastustaja

väitega, et halduskohus ei ole andnud talle võimalust tõendada vaidlusega seotud asjaolusid.

7. HTM esitas 11.04.2017 täiendava seisukoha, milles märgib, et jääb endiselt seisukohale,

et riik on täitnud ja täidab PGS § 2 lg-s 4 ette nähtud kohustust. Kaebajal ei ole õigust nõuda,

et riik peaks PGS § 2 lg 4 teisest lausest tulenevalt täitma oma kohustust just Tallinnas. Riigi

HEV kool ei saa kõigi potentsiaalsete õpilaste jaoks asuda sama kaugel nende elukohast või

asuda alati elukoha lähedal. Seaduse sõnastusest ega mõttest ei tulene, et kõik HEV2 õpilased

peavad õppima riigi poolt peetavas hariduslike erivajadustega õpilaste koolis. Riik ei saa enda

koolivõrku kujundada ainult ühe piirkonna vajadusi ja eripärasid arvestades. Vastustaja on

jätkuvalt seisukohal, et Tallinna linn on koolid asutanud vabatahtlikult ning teinud vastavad

kulutused vabatahtlikult. HTM on valmis riigi poolt peetavasse HEV kooli võtma neid õpilasi,

kes on nende koolide sihtrühm. Vastustaja arvates ei saa PGS § 2 lg-t 4 tõlgendada selliselt, et

riik peab kõiki nimetatud puudega lapsi ise õpetama või nende laste õpetamiseks aastate

jooksul loodud koolid teiselt koolipidajalt üle võtma. HTM on kaebajale korduvalt kinnitanud,

et kui viimane ei soovi enam hariduslike erivajadustega koole pidada, siis on tal võimalus

olemasolevad koolid sulgeda.

8. Kaebaja esitas 11.04.2017 taotluse täiendava tõendi asja materjalide juurde võtmiseks,

milleks on SA Innove kiri Tallinna linnale selle kohta, milline on HEV2 õpilaste arv olnud

Tallinna ja Harjumaal ajavahemikul 01.09.2014–31.12.2016. Kaebaja hinnangul nähtub

sellest, et HEV2 õpilaste arv suureneb aasta-aastalt, kuid vastustaja ei ole samal ajal

suurendanud HEV2 õpilastele vajalike koolide ja õppekohtade arvu Tallinnas ja Põhja-Eestis.

Samuti esitas kaebaja täiendavate tõenditena ajalehtedes Virumaa Teataja, Sakala ning

Kuulutaja ilmunud artiklid, mille kohaselt ei ole riigi koolides HEV2 õpilastele tagatud

piisavalt õppekohti. Väite tõendamiseks, et riik ei ole suutnud tagada HEV2 õpilaste õppe

korraldamist selliselt, et lapsed ja nende vanemad asuksid reaalselt elama piirkondadesse, kus

väidetavalt on tagatud koolikohad, esitas kaebaja Kadaka Põhikooli lastevanemate kirja.

Kaebaja esitas ka andmed Tallinna linna üldhariduskoolide õpilaste arvu kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu

Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht

ei ole aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele.

Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ega ka asja materjalidest, et

halduskohus kohaldas materiaalõiguse norme vääralt, hindas ebaõigesti olemasolevaid

tõendeid või rikkus asja lahendades kohtumenetluse norme.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendustega, ei pea

ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses halduskohtu

põhjendusi korrata ja kõikidele, sisuliselt samadele vastustaja vastuväidetele uuesti vastata.

10. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus kooskõlas Tallinna linna poolt kohtule

esitatud kaebusega õigesti tuvastanud, et linn esitas riigi vastu kaebuse põhjusel, et ehkki

PGS § 2 lg-s 4 on sätestatud selgelt riigi kohustus tagada samas sättes loetletud hariduslike

erivajadustega õpilastele õppimisvõimalused juba alates 01.09.2010, ei täida riik nimetatud

kohustust ja see rikub ka kaebaja õigusi. Tallinna linna kaebus ei ole käsitatav kohaliku

omavalitsuse poolt vabatahtlikult võetud kohustuse finantseerimise vaidlusena, kuna kaebaja

on kohtumenetluse käigus läbivalt selgitanud, et vastustaja poolt oma seadusest tuleneva

kohustuse mittetäitmise tõttu on Tallinna linn olnud sunnitud pidama ise üleval kuut

spetsiifiliselt PGS § 2 lg-s 4 sätestatud hariduslike erivajadustega (HEV2) õpilastele suunatud

kooli ja kaebus ei hõlma tavalistes munitsipaalkoolides HEV õpilastele hariduse tagamiseks

kantud kulutuste nõuet.

11. Ka apellatsioonimenetluses käib vaidlus endiselt selle üle, kuidas tõlgendada PGS § 2 lg-t 4

ning vastustaja tõlgendab PGS § 2 lg-t 4 ja selles sätestatud kohustust apellatsioonkaebusest

nähtuvalt selliselt, et kui riik on Eesti territooriumi ükskõik millises osas asutanud mõne HEV2

erivajaduse jaoks riigikooli, on vastustaja PGS § 2 lg-s 4 märgitud kohustuse täitnud kõigi Eestis

elavate HEV2 laste suhtes olenemata nende elukohast ja puudest. Ringkonnakohus sellise

tõlgendusega ei nõustu ja leiab, et PGS § 2 lg 4 ei sätesta, et riigi kohustus viidatud paragrahvi

mõistes seisneks vaid teatud arvu koolide avamises, minimaalse arvu õpilaste õpetamises neis

koolides või üksnes teatud piirkonnas elavate õpilaste õpetamises. Ringkonnakohus nõustub selles

osas kaebaja ja halduskohtuga, kes leidsid, et Tallinnas või Harjumaal elavate HEV2 õpilaste

suhtes ei saa PS § 37 ja PGS § 2 lg-s 4 sätestatud riiklikku kohustust pidada täidetuks üksnes

riikliku HEV2 kooli pidamisega sadade kilomeetrite kaugusel konkreetsete õpilaste elukohast.

Nimelt oli PGS § 2 lg 4 sõnastus alates PGS jõustumisest 01.09.2010 järgmine: „Hariduslike

erivajadustega õpilaste õppe paremaks korraldamiseks võib asutada ja pidada hariduslike

erivajadustega õpilastele suunatud kooli. Riik tagab koolide asutamise ja pidamise nägemis-,

kuulmis- ja kõnepuudega õpilastele, liikumispuudega õpilastele, kellel lisaks liikumispuudele

esineb täiendav hariduslik erivajadus, liitpuudega õpilastele, intellektipuudega õpilastele, tundeelu-

ja käitumishäiretega õpilastele ning kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele.“

Alates 01.09.2013 jõustus PGS § 2 lg 4 muudatus, mille sõnastus on järgmine: „Hariduslike

erivajadustega õpilaste õppe paremaks korraldamiseks võib asutada ja pidada hariduslike

erivajadustega õpilastele suunatud kooli. Riik tagab koolide asutamise ja pidamise nägemis- ja

kuulmispuudega õpilastele, liikumispuudega õpilastele, kellel lisaks liikumispuudele esineb

täiendav hariduslik erivajadus, tundeelu- ja käitumishäiretega õpilastele, toimetuleku- ja

hooldusõppel olevatele õpilastele ning kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele“

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskirjas selgitatakse PGS § 2 lg 4 muutmist järgnevalt: „Eelnõuga täpsustatakse riigi ja

omavalitsuste vastutust erivajadustega õpilastele haridusvõimaluste pakkumise eest. Luuakse

suurem selgus nendes erivajadustes, mille puhul on vajalik ja otstarbekas õpe riigi peetavas

erivajadustega laste koolis. Kaasava hariduse põhimõtteid arvestades peab riik tagama õppekohad

riigikoolis raskemate erivajadustega lastele: kooskõlas erivajadustega õpilaste õppekorralduse

kontseptsiooniga nägemis-, kuulmis- ja liikumispuudega õpilastele, toimetuleku- ja hooldusõppel

olevatele õpilastele, raskete psüühikahäiretega ning kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele. /

…/ Sättega ei teki riigile kohustust võtta üle kohalike omavalitsuste poolt peetavaid hariduslike

erivajadustega õpilastele suunatud õppeasutusi (ei pea üle võtma ka § 2 lõikes 4 nimetatud

hariduslike erivajadustega lastele mõeldud koole). Kohalik omavalitsus võib endiselt sellist kooli

pidada. Lähtudes kohaliku omavalitsuse seaduse § 6 lõikest 2 on omavalitsusüksuse ülesanne

korraldada antud vallas või linnas põhikoolide ja gümnaasiumide ülalpidamist, juhul kui need on

omavalitsusüksuse omanduses. Lisaks sellele rõhutab nii kehtiva seaduse § 2 lõike 4 esimene lause

kui ka eelnõu § 2 lõike 4 esimene lause – hariduslike erivajadustega õpilaste õppe paremaks

korraldamiseks võib asutada ja pidada hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud kooli. Seega

on pidamise õigus kõigil põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 1 lõikes 2 nimetatud võimalikel

kooli pidajatel – riigil, vallal, linnal, eraõiguslikul juriidilisel isikul. Nii kehtiva seaduse kui ka

eelnõu § 2 lõike 4 teise lause mõte on see, et raskemate hariduslike erivajaduste osas on riigil

kohustus tagada neile õpilastele riigikoolide olemasolu (mida riik on ka raskemate erivajaduste

puhul teinud)“.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust iseenesest selle üle, et HEV2 õpilaste õppe korraldamine ja

vastavate koolide ülalpidamine on PGS § 2 lg 4 teisest lausest tulenevalt riigi ülesanne, samas

kui samasugust ülesannet võib omal vabal tahtel täita ka kohalik omavalitsus (PGS § 2 lg 4

esimene lause). Ka Riigikohus on leidnud, et: „PGS § 2 lg 4 määratleb seega hariduslike

erivajadustega laste õpetamisele suunatud koolide asutamise ja ülalpidamise riigi

ülesandena. /…/ Asjaolust, et PGS § 2 lg-st 4 tuleneb riigi kohustus vastavate haridusasutuste

asutamiseks ja ülalpidamiseks, ei tulene piiranguid hariduslike erivajadustega laste

õpetamisele suunatud koolide asutamiseks munitsipaalkoolidena või erakoolidena“ (vt RKHK

17.02.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-38-15, p 12).

12. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vastustaja aga taganud piisavalt erivajadustega laste

õppekohti kaebaja haldusalas ega selle läheduses. Kaebaja poolt 19.04.2016 esitatud

seisukohas (kd I, lk 91-96) anti ülevaate riiklikust koolivõrgust Tallinna ja Harjumaa

piirkonnas ning sellest nähtub, et viidatud territooriumil asub vaid üks HEV kool, mis pakub

õpet samuti üksnes tundeelu- ja käitumishäiretega õpilastele, kusjuures nimetatud koolis on

vaid 80 õpilaskohta. Lisaks konkureerivad kaebaja selgituste kohaselt Tallinna elanikest

õpilastega viidatud K. Pätsi Vabaõhukooli õpilaskohale ka Harjumaa elanikud. Asja

materjalidest nähtuvalt ei ole riik Tallinnas ega Harjumaal taganud riiklikku õpet näiteks

nägemis-, kuulmis- ja liikumispuudega õpilastele, kellel lisaks neile puuetele esineb täiendav

hariduslik erivajadus, toimetulekuõppel olevatele õpilastele jne. Vastustaja poolt antud PGS §

2 lg 4 tõlgenduse kohaselt peaks Tallinnas elavad nägemis- ja kuulmispuudega lapsed käima

koolis hoopis Tartus, kus asuvad ainsad riiklikud koolid selliste puuetega lastele. Vastustaja

väide, et ta on loonud koolikoha kõikidele PGS § 2 lg-s 4 nimetatud HEV õpilastele on

ebaõige ka seetõttu, et kaebaja selgituste kohaselt pole näiteks pimekurtidele Eestis ühtegi

riiklikku haridusasutust ning ainult Tallinna linn pakub sellist spetsiifilist õpet (Tallinna

Heleni Kool) õpilastele, kellel esineb üheaegselt nii nägemis- kui ka kuulmispuue. Sellest

tulenevalt on halduskohus ringkonnakohtu arvates õigesti ja kooskõlas kohtumenetluses

esitatud tõenditega tuvastanud, et vastustaja ei ole taganud piisavalt HEV2 õppekohti üle

Eesti.

Samuti ei ole kaebaja asja materjalidest nähtuvalt varasemates läbirääkimistes vastustajaga

ega ka kohtumenetluses kordagi väitnud, et tulenevalt PGS § 2 lg-st 4 peaks kõigile kaheksale

viidatud sättes loetletud erivajadusele looma kaheksa HEV kooli igasse omavalitsusse.

Ringkonnakohus nõustub samas kaebaja ja halduskohtu arvamusega, et HEV koolide asukoht

ja õppekohtade hulk peaks sõltuma HEV õpilaste reaalsest arvust ja nende piirkondlikust

paiknemisest. Hariduse kättesaadavus ja riiklik ülesanne on täidetud juhul, kui koolikohad on

loodud kõikidele koolikohustuslikele HEV2 lastele, kuid asja materjalidest nähtuvalt ei ole

Tallinna linnas ega ka selle lähipiirkonnas vastustaja avanud alates PGS vastava sätte

jõustumisest 2010. a mitte ühtegi uut HEV haridusasutust. Vastustaja on oma seadusest

tuleneva kohustuse täitmise kinnitamiseks küll sedastanud, et ta on asutanud üle Eesti 18

kooli ja neist ühe Tallinnas, kuid üksnes koolide arv üle riigi ei tõenda PGS § 2 lg-s 4

sätestatud avalik-õigusliku kohustuse nõuetekohast täitmist. Kaebaja ei ole asja materjalidest

nähtuvalt vaidlustanud seda, et riik võibki pidada HEV koole Eesti erinevates kohtades, kuid

õpilaste hulka ja nende vajadusi arvestavad HEV2 koolid peaksid asuma ka Põhja-Eestis, sest

vastustaja pole samal ajal suutnud korraldada oma tegevust ja kohustuste täitmist ka nii, et

Tallinnas elavad lapsed hakkaksid käima sadade kilomeetrite kaugusel paiknevates HEV2

koolides.

13. Lisaks eelnevale on kaebaja ringkonnakohtu hinnangul halduskohtus ka tõendanud

vastustaja poolt tema kohustuse mittenõuetekohast täitmist, esitades kohtule lisaks

omapoolsetele põhjendustele ka vastava statistika ning tõendeid juhtumitest, kus riigi

peetavad HEV2 koolid on õppekoha andmisest keeldunud. Näiteks keeldus K. Pätsi

Vabaõhukool lapsele õppekoha andmisest 14.08.2014 (kaebuse lisa nr 5) ja 10.06.2015

(19.04.2016. a seisukoha lisa nr 2 ja 3) ning Maarjamaa Hariduskolleegium 04.05.2015

(19.04.2016. a seisukoha lisa nr 5). Neist tõenditest nähtuvalt keeldusid riigikoolid

õppekohtade andmisest enne õppeaasta algust ja K. Pätsi Vabaõhukooli direktor soovitas HEV

õpilasel pöörduda õppekoha saamiseks Vastseliina Internaatkooli, mis aga suleti aga

31.08.2014, e kaks nädalat pärast sellekohase soovituse andmist. Samuti on kaebaja

põhjendatult viidanud asjaolule, et soovitatud kool asus HEV õpilase elukohast 275

kilomeetri kaugusel. Lapse saatmine kooli tema elukohast sadade kilomeetrite kaugusele ei

ole ka ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas PS §-s 37 ja PGS § 2 lg-s 4 sätestatud hariduse

kättesaadavuse tagamise põhimõttega.

19.04.2016. a seisukoha lisast 4 nähtub veel, et isegi kohtade olemasolul ei võetaks K. Pätsi

Vabaõhukooli kõiki vastava erivajadusega õpilasi, kuna seal kohaldatakse katseaega ning

õpilasi valitakse. Sama dokumendi lisades nr 6-8 on toodud ka tõendid kolmest erivajadusega

õpilasest, kes soovisid õppida K. Pätsi Vabaõhukoolis, kuid said koolist kohtade puudumise

tõttu keelduva vastuse.

PS § 37 järgi on laste hariduse valikul otsustav sõna vanematel. Seega on ka HEV2 lapse

vanematel õigus otsustada, kas panna oma laps õppima kodulähedasse munitsipaalkooli või saata

kaugemal asuvasse riigikooli. Ringkonnakohus teeb eelpool viidatu põhjal järelduse, et HEV2

õpilaste õppele keskendunud riigikoolide võrk ei arvesta Eesti rahvastiku kontsentreerumisega

suurematesse linnadesse ega taga piisaval määral elukoha lähedasi koolikohti Tallinnas elavatele

HEV2 õpilastele. Eeltoodust tulenevalt ei täida Eesti Vabariik enda PGS § 2 lg-s 4 sätestatud

kohustust viisil, mis motiveeriks lapsevanemaid kasutama praegu Tallinna linnas asuvate, HEV2

õpilastele suunatud munitsipaalkoolide asemel riigikoole.

14. Vaidlusaluse otsuse p-des 48 ja 49 selgitas halduskohus, et kuna PS § 37 kohaselt on

õppimine kooliealistele HEV2 lastele kohustuslik, siis on riik kohustatud looma kooliealistele

lastele vajalikul arvul õppeasutusi. Seega ei olnud küsimus mitte selles, kas HEV2 kool on

elukohajärgne kool või ei, nagu on ekslikult leidnud vastustaja, vaid halduskohus analüüsis,

kuidas tuleb tagada HEV2 lastele hariduse andmise kohustuse täitmine olukorras, kus

vastustaja seaduses sätestatud riiklikku ülesannet nõuetekohaselt ei täida. Halduskohtu

hinnangul tuleb koolikohustuslikele HEV2 lastele koolikoht tagada ka siis, kui riik jätab oma

kohustuse täitmata. Kuivõrd hariduse andmise kohustus on ka KOV-il, siis riigi tegevusetuse

korral peab koolikohad looma riigi eest KOV, sest õigus haridusele on oluline põhiõigus, mis

ei tohi jääda lastele kättesaamatuks ning riikliku ülesande täitmise kulud hüvitatakse sellisel

juhul PS § 154 kohaselt riigieelarvest, leidis halduskohus. Halduskohus on seega tuvastanud,

et Tallinna linn on riigipoolse kohustuse rikkumise tõttu sisuliselt kohustatud ise HEV koole

pidama. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa PGS § 2 lg 4 siiski tõlgendada viisil, et juhul, kui

kohalik omavalitsus on kunagi omal algatusel ja vabatahtlikult erivajadustega lastele oma

territooriumil koolid loonud ja neid edasi peab ka pärast 2010. a, siis ongi KOV-il selline

kohustus võetud igaveseks ning puudub võimalus nii selle ülesande täitmisest loobuda kui ka

riigilt ülesande täitmisega seotud kulude hüvitamist nõuda. Selle kohta on Riigikohus Tallinna

linna kaebuses Eesti Vabariigi vastu HTMi kohustamiseks arvutada välja ja tasuda

erivajadustega õpilastele hariduse andmisega seotud koolipidamise kulud leidnud, et küsimus,

kas PGS § 2 lg-st 4 tuleneb riigi kohustus hüvitada kohaliku omavalitsuse kulud hariduslike

erivajadustega õpilaste munitsipaalkoolide ülalpidamisel, on lahendatav kohtuasja sisulisel

läbivaatamisel ning halduskohtu ja ringkonnakohtu ettevalmistavas menetluses esitatud väide,

et sellest sättest ei tulene selgesõnalist kohustust eelnimetatud koolipidamise kulude

hüvitamiseks, ei ole veenev ega piisavaks aluseks kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.

Riigikohus pidas võimalikuks, et viidatud sätte alusel võib tekkida riigil kohustus eraldada

omal algatusel raha PGS § 2 lg-s 4 loetletud hariduslike erivajadustega õpilaste koolide

pidamiseks, mis ei välista, et vajaduse korral kehtestab seadusandja täpsema menetlusliku

korra kohalike omavalitsuste tehtud kulutuste hüvitamiseks. Ühtlasi leidis Riigikohus, et

kohtul tuleb asja lahendamisel võtta seisukoht ka küsimuses, kuidas mõjutab riigi

hüvitamiskohustust kohaliku omavalitsuse vastu, sh PGS § 2 lg 4 alusel, see, kui kohalik

omavalitsus on asunud omal algatusel ja vabatahtlikult riigi ülesannet täitma (RKHK

17.06.2015. a määrus asjas nr 33181-14, p-d 13-15). Seega on ka käesolevas asjas vajalik

välja selgitada, kas Tallinna linn peab HEV2 õpilastele mõeldud koole üleval vabatahtlikult.

15. Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus oleks pidanud fikseerima, millal Tallinna

linn asutas kuus HEV õpilastele suunatud kooli, et selgitada seost koolide asutamise aja ja nende

pidamise vabatahtlikkuse vahel. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vaidlust olnud selle üle, et kõik

kuus Tallinna linna peetavat HEV kooli on asutatud enne 2010. a ja seda kinnitab ka kaebaja

19.08.2016. a vastus apellatsioonkaebusele (kd III, lk 5p). Ringkonnakohus nõustub ka selle

küsimuse osas kaebaja ning halduskohtuga, et üksnes koolide asutamise ajast ei ole tuletatav nende

vabatahtlik pidamine linna poolt. Tallinna linn ei ole kohtumenetluses kordagi väitnud, et asutas

nimetatud HEV õpilaste koolid pärast PGSi jõustumist 2010. a, vaid on läbivalt selgitanud, et on

riigi tegevusetuse tõttu sunnitud neid koole ikka veel omal kulul edasi pidama põhjusel, et riik oma

PGS § 2 lg 4 teisest lausest tulenevat kohustust ei täida. Ka halduskohus on vaidlusaluses otsuses

otseselt märkinud, et olukorras, kus riik ei ole loonud piisaval hulgal HEV2 õppekohti, on Tallinna

linnal olnud otstarbekam jätkata erikoolide pidamist, isegi kui need loodi enne PGSi jõustumist

2010. a. Tallinna linn on asja materjalidest nähtuvalt korduvalt esitanud HTMile taotlusi

hariduslike erivajadustega õpilaste õppe korraldamise üleandmiseks riigile, kuna tegemist on

riikliku ülesandega. Näiteks taotles Tallinna linn HTMilt riikliku kohustuse täitmist ja selgitas,

et pole nõus ise riigi kohustusi täitma juba 23.11.2011 (kaebuse lisa nr 1, Tallinna Haridusameti

kiri nr 1.-6/2207). Lisaks pöördus Tallinna linn 27.03.2012 ja järgnevatel aastatel

korduvalt HTMi poole, väljendades soovi saada teada, kuidas tagab riik alates 01.09.2012

õppimisvõimaluse Tallinna erikoolides õppivatele erivajadustega õpilastele, kelle vanemad on

soovinud oma laste õpetamist erikoolis. Kirjas märgitakse muuhulgas ka seda, et täna täidab

Tallinna linn seadusega riigile pandud ülesannet, finantseerides eelnimetatud erikoolide tegevust

2011. a Tallinna eelarvest 920 tuhande euroga, mida tuleks aga kasutada omavalitsuse kohustuseks

olevate hariduslike erivajadustega õpilaste õppe rahastamiseks. 06.07.2012 pöördus kaebaja uuesti

kirjalikult HTMi poole ja pakkus välja kolm lahendust PGS § 2 lg-s 4 sätestatu täitmiseks: 1) HEV

õpilaste koolide üleandmine linnalt riigile; 2) senise olukorra jätkamine halduslepingu alusel

täiendava riikliku finantseeringu toel; 3) piirkonna vajadusi arvestavate võimaluste tagamine

olemasolevates või täiendavates riigikoolides. Vastustaja keeldus väljapakutud lahendustest.

Kaebaja taotles järjepidevalt riigi poolt tema kohustuste täitmist ning seda kuni käesoleva ajani ( vt.

näiteks kaebaja 17.10.2014 ning 19.10.2015. a pöördumised mis on esitatud 19.04.2016. a

seisukoha lisana nr 10). Halduskohus tuvastas seega õigesti, et kaebaja on aastaid esitanud

vastustajale taotlusi Tallinna HEV2 õpilastele HEV koolide asutamise ja pidamise korraldamiseks,

kuid vastustaja on seni sellest keeldunud. Sellest saab samuti järeldada, et kaebaja on järjepidevalt

riigile teatanud, et ta ei soovi täita PGS § 2 lg 4 teises lauses sätestatud ülesannet riigi eest, s. o ta ei

pea eelpoolmärgitud kuut kooli vabatahtlikult.

Kui kaebaja sooviks riiklikku ülesannet vabatahtlikult täita, siis ta ei teataks ilmselt taolise ülesande

täitmise lõpetamise soovist vastustajale ja ei püüaks leida võimalusi ülesande täitmise

üleandmiseks õigele kohustatud subjektile.

Kuigi Tallinna linna katsed HEV2 õpilastele õppe korraldamiseks mõeldud munitsipaalkoole

riigile üle anda ei ole õnnestunud, nõustub ringkonnakohus iseenesest vastustaja seisukohaga

selles, et riigil on PGS § 2 lg 4 alusel vabadus ise otsustada, kui palju ning millistes

asukohtades HEV2 õpilastele riigikoole luua, mistõttu ei anna PGS § 2 lg 4 kohalikule

omavalitsusele õigust nõuda riigilt konkreetsete HEV2 õpilaste tarbeks loodud

munitsipaalkoolide üle võtmist. Kuna kaebajal puudub seega õigus nõuda riigilt HEV2

õpilaste tarbeks loodud munitsipaalkoolide üle võtmist ja halduskohus on tuvastanud, et riigil

puudub selleks ka tahe ning vaidlust ei ole ka selle üle, et vastustaja on keeldunud kaebaja

ülalpidamisel olevate koolide täies mahus finantseerimisest, on oluline ka küsimus, kas on

olnud võimalik HEV2 õpilaste takistusteta liikumine munitsipaalkoolist riigikooli. Käesoleva

otsuse p-s 13 toodud selgitusi ja viidatud tõendeid arvestades saab ka antud juhul teha

järelduse, et HEV2 õpilaste takistusteta liikumine Tallinna linna piirkonnast vastavatesse

riigikoolidesse ei ole olnud tagatud.

Riikliku ülesande kui avaliku kohustuse kohasest täitmisest saab aga rääkida siiski ainult siis,

kui riigi loodud tingimused soosivad HEV2 lastel riigikoolis õppima asumist ning tagavad

reaalselt õppekoha. Süsteem on õiguspärane vaid siis, kui laps, kes vastab HEV2 tunnustele,

suunatakse kohe õige kohustuse täitja juurde ning lapsevanemal on võimalik oma laps kooli

panna ilma täiendavate kitsenduste ning pingutusteta. Sellist süsteemi aga pole vastustaja

enam kui kuue aasta jooksul tegelikult loonud.

Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga selles, et kaebajal oleks antud olukorras

võimalik munitsipaalkoolid ka lihtsalt sulgeda ning küll siis riik leiaks Tallinna piirkonna

HEV2 õpilastele üle Eesti Vabariigi kohad. Käesolevas haldusasjas esitatud tõendid ei viita

riigi võimekusele ka käesoleva hetke seisuga kõigile soovijatele riigikoolides piisaval arvul

kohti tagada. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et Tallinna linn ei pea vähemalt alates

2011. aastast HEV2 õpilastele suunatud koole vabatahtlikult. Kuna PGS § 2 lg 4 ei anna

kaebajale õigust nõuda riigi poolt munitsipaalkoolide üle võtmist, kuid kaebaja on olnud

sunnitud täitma ning täidab jätkuvalt HEV2 õpilastele suunatud munitsipaalkoolide

ülalpidamisega riiklikku ülesannet, tuleb sätet tõlgendada viisil, et see annab kaebajale õiguse

nõuda riigilt riikliku ülesande täitmisest tekkinud kulude hüvitamist ning seda olenemata

asjaolust, et seadusandja ei ole kehtestanud täpsemat menetluskorda kohalike omavalitsuste

tehtud kulutuste hüvitamiseks. Vastasel korral riivaks praegune olukord jätkuvalt Tallinna

linna põhiseaduse §-st 154 tulenevat enesekorraldusõigust.

16. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus ka vastustaja 11.11.2013. a kirja valesti

tõlgendanud. Halduskohus kontrollis menetluse käigus, mida on vastustaja teinud Harjumaa ja

Tallinna HEV2 õpilastele koolikohtade tagamiseks. Kohus tsiteeris otsuse p-s 53 HTMi vastust,

milles teatati, et: „Niipea, kui hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduse kontseptsioon

saab haridus- ja teadusministri poolt kinnitatud, alustame riigi erikoolide võrgu kava koostamist,

mille käigus käsitletakse ka Tallinna ja Harjumaa koolide võrku ja lahendusi“. Halduskohus

tuvastas, et esitatud tõendite kohaselt ei ole olukord selles osas Tallinna jaoks positiivses suunas

muutunud, kuna ühtegi uut riiklikku kooli ei ole selles piirkonnas avatud ning mõned koolid on

hoopiski suletud (nt Keila-Joa Kool). Samuti on põhjendatud kaebaja ja halduskohtu seisukoht,

et vastustaja pole tõendanud, et ta oleks taganud kõigile Tallinna HEV2 õpilastele võimaluse käia

riigikoolis Tallinnas või Harjumaal mõistlikus kauguses kodust, arvestades nõuetele vastava

koolivõrgu põhimõtteid. Kuna Põhja-Eestis ja Tallinnas piisaval arvul õppekohti ei ole ja ka üle

Eesti pole mõne puudeliigi kohta üldse koole, siis sunnitakse sel moel HEV2 koolikohti hoidma ja

looma kaebajat, kuigi asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja igal aastal palunud vastustajal luua

vastavad õppekohad ja võtta õpilased üle.

17. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

vaidlustatud otsus muutmata. Kuna vastustaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel seadusest

tulenevalt riigilõivu tasumisest vabastatud ja kumbki pool ringkonnakohtule menetluskulude

nimekirja ja taotlust apellatsioonimenetluses kantud kulude hüvitamiseks koos vastavate

kuludokumentidega ei esitanud, siis puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonimenetluse

kulude jaotamiseks käesoleva otsusega.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/