3-15-2818/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

3. mai 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2818

Haldusasi

OÜ Tava Mets kaebus tühistada Keskkonnaministri

21.09.2015 määruse nr 55 § 1 p 3 osas, mille kohaselt

paragrahvi 2 lg 6 p 5 sõnastatakse järgmiselt: „Tartu

maakonnas võetakse kaitse alla järgmised väike-

konnakotka püsielupaigad: Soosilla Tähtvere vallas

Pihva külas ning Nõo vallas Nõgiaru külas.“

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Tava Mets, volitatud esindaja

Annika Kiisk

Vastustaja: Keskkonnaminister, esindaja Käthlin

Raudla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Tava Mets kaebus tühistada Keskkonnaministri 21.09.2015

määruse nr 55 § 1 p 3 osas, mille kohaselt paragrahvi 2 lg 6 p 5

sõnastatakse järgmiselt: „Tartu maakonnas võetakse kaitse alla järgmised

väike-konnakotka püsielupaigad: Soosilla Tähtvere vallas Pihva külas

ning Nõo vallas Nõgiaru külas.“ läbi vaatama osas, mis ei puuduta

kaebajale

kuuluvat

Kopra

kinnistut

katastriüksuse

tunnusega

52801:007:0081.

2. Jätta OÜ Tava Mets kaebus rahuldamata.

3. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. juuni 2017.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21.09.2015 võttis Keskkonnaminister vastu määruse nr 55 (edaspidi ka Määrus) muutes

sellega Keskkonnaministri 19.04.2010 määrust nr 12 „Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse

alla võtmine ja kaitse eeskirja“

2. 11.11.2015 saabus Tallinna Halduskohtule OÜ Tava Mets kaebus tühistada

Keskkonnaministri 21.09.2015 määruse nr 55 § 1 p 3 osas, mille kohaselt paragrahvi 2 lg 6 p 5

sõnastatakse järgmiselt: „Tartu maakonnas võetakse kaitse alla järgmised väike-konnakotka

püsielupaigad: Soosilla Tähtvere vallas Pihva külas ning Nõo vallas Nõgiaru külas.“ Kaebaja

selgitab, et Soosillla püsielupaik ulatub osaliselt kaebajale kuuluvale Kopra kinnistule

(katstriüksuse tunnus 52801:007:0081) Nõo vallas Nõgiaru külas.

3. 16.11.2015 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 20.01.2017 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja leiab, et kaebus tuleb rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebaja selgitab, et tema õigusi puudutab vaidlusaluse määruse § 1 lg 3, mille kohaselt

muudetava määruse paragrahv 2 lõige 6 sõnastatakse järgmiselt: „Tartu maakonnas võetakse

kaitse alla järgmised väike-konnakotka püsielupaigad:…5. Soosilla Tähtvere vallas Pihva

külas ning Nõo vallas Nõgiaru külas …“. Soosilla püsielupaik ulatub osaliselt kaebajale

kuuluvale Kopra kinnistule (katastriüksuse tunnus 52801:007:0081) Nõo vallas Nõgiaru külas.

4.2. Keskkonnaministri 02.12.2014.a määruse eelnõu „Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse

alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ muutmise seletuskirjast (tl 24-26) nähtub, et Kotkaklubi on

teinud juba 2008.a Keskkonnaministeeriumile ettepaneku väike-konnakotka püsielupaikade

kaitse alla võtmiseks LKS § 10 lõike 2 tähenduses. Samuti nähtub, et Keskkonnaamet teostas

vastavalt LKS § 8 lõikele 3 ettepanekus nimetatud loodusobjektide kaitse alla võtmise

põhjendatuse ja kavandatud piirangute otstarbekuse ekspertiisi, mille aruanne valmis

16.05.2012.a.

4.3. Poolte põhivaidlusesemeks on, et kas püsielupaiga kaitse alla võtmiseks ning omandiõiguse

piiramiseks piisab üksnes aastate tagustest seireandmetest ning tõenäosusest, et nimetatud

kaitsealune liik võib tulevikus kunagi uuesti piirkonnas pesitsema hakata.

4.4 Seletuskirja punktis 2.4.2.10 Soosilla on kirjeldatud: „…Kotkaklubi soovitusel ei

moodustata püsielupaika ettepanekus nimetatud väike-konnakotka pesa ümber, sest ilmselt pole

tegemist stabiilse pesitsuskohaga… Kotkaklubi hinnangul on tegemist väike-konnakotka

tüüpilise elupaigaga, mille asustamine väike-konnakotka poolt on ka pikas perspektiivis

tõenäoline … Seisuga 17.09.2013.a on keskkonnaregistri andmetel püsielupaigas üks väike-

konnakotka pesa, kus 2010.a oli pesa sätitud ning 2011.a oli pesas ebaõnnestunud pesitsus…“.

4.5 Kaebaja leiab, et tema kinnistule kaitseala kehtestamine ja piirangute laiendamine pole

põhjendatud, kuna piirangute kehtestamist põhistatakse vananenud, ca 4 aastat tagasi kogutud,

seireandmetele tuginedes. Lisaks oli vaatluse ajal pesitsus kaitstaval liigil ebaõnnestunud ning

käesoleval ajal puuduvad tõendid, et kaebajale kuuluva Kopra kinnistu ala on väike-

konnakotkaste poolt aktiivselt kasutusel, sest seda asjaolu pole keegi enam mitme aasta vältel

uurinud.

Kaebaja on seisukohal, et kotkaid tuleb vaadelda pesitsusperioodil, mis näitab, kas ala on

aktiivselt kotkapaari poolt hõivatud ja kasutusel või on pesitsusala hüljatud ning alles seejärel

saab langetada kaalutletud otsuse, kas nimetatud kinnistu lugemine kaitseala osaks on vajalik

ja põhjendatud.

4.6. Seletuskirjast nähtus, et piiranguvööndi kehtestamine tugines pelgalt eeldusele, et ala võiks

tulevikus olla sobiv väike-konnakotkastele pesitsemiseks. Samas võib väita, et see piirkond

võib olla pesitsemiseks ka täiesti ebasobiv, kuna viimastel andmetel on pesitsemine

ebaõnnestunud. Kaebaja arvates ei ole selline, ainult ühe pesa põhiselt saadud oletuslik ning

tõendamata eeldus piisav kaitseala sellistes piirides ja piirangutega moodustamise kohta.

4.6. Kaebaja märgib, et ta taotles Keskkonnaametilt Soosilla kaitseala menetluse peatamist ning

tegi korduvalt ettepanekuid tellida Kotkaklubi-poolne ajakohane pesitust iseloomustav

eksperthinnang.

4.7. Vastustaja asus seisukohale, et uue ekspertiishinnangu tellimine pole vajalik ega

põhjendatud, kuna kavandatav püsielupaik vastab jätkuvalt väike-konnakotka kaitse

tegevuskava eelnõus toodud looduslike piiridega püsielupaikade moodustamise kriteeriumitele:

tegemist on kestliku ehk jätkusuutliku ja väike-konnakotka jaoks oluliste elupaigatunnustega

metsaelupaigaga: olemas on sobilikud potentsiaalsed pesapuud, mitmerindelisus, elupaigad on

raietega või ulatuslikust tormimurrust rikkumata jne. Asjaolu, et mõnel aastal ei ole

konnakotkastel pesitsemine õnnestunud, ei oma püsielupaiga moodustamise otstarbekuse

hindamisel seejuures määravat tähtsust, sest elupaik ise on säilinud ning jätkuvalt väike-

konnakotkale (taas)asustamiseks sobiv.

4.8. Kaebaja märgib, et vaidles vastustaja seisukohtadele vastu ja leidis, et vastustaja vastuses

pole faktilisi põhjendusi, millele tuginedes saaks väita, et puudub vajadus hindamaks linnuliigi

tegelikku pesitsemist vaidlusalusel kinnistul käesoleval ajal. Kaebaja on seisukohal, et kui

haldusorgani tegevuse tagajärjel sätestatav keeld, piirang vms võib olulisest riivata isiku

omandiõigust, siis saab selline piirang olla proportsionaalne vaid juhul, kui kaitse eesmärgi

kahjustamise võimalus on tegelik, mitte üksnes hüpoteetiline.

Kaebaja arvates oli vaidluse lahendamise seisukohalt oluline tuvastada, kas ala on ka 2015.a

aktiivselt kotkapaari poolt hõivatud ja kasutusel või on pesitsusala hüljatud. Seletuskirjas

viidatud ekspertiis on tehtud mitmeid aastaid tagasi ning ei anna ülevaadet hetkeolukorrast, s.t

see ei ole tänasel päeval enam asjakohane. Seadusandja on määruse muutmise eelnõus

tuginenud Kotkaklubi eeldusele (ehk tegemist on hüpoteetilise oletusega), et tõenäoliselt

võidakse pesa tulevikus asustada, samas möönab Kotkaklubi, et tegemist ei ole stabiilse

pesitsuskohaga. Kohtupraktikas on aga leitud, et hoiualade kaitse alla võtmisel tuleb

konkreetselt välja tuua asjakohased selgitused faktiliste asjaolude kohta.

4.9. Kaebaja toob välja, et vastustaja asus seisukohale, et kaebaja viidatud normidest ega

kohtupraktikast ei tule nõuet, et väike-konnakotka püsielupaiga kaitse alla võtmise olulised

asjaolud tuleb tuvastada (eeldataval) kaitse alla võtmise aastal (praegusel juhul 2015).

Arvestades kõnealuse liigi eripära/bioloogiat, tema elupaikade kaitse alla võtmise olulised

asjaolud (elupaigatunnustele vastavus) lühikese perioodi jooksul (2012‒2015) üldjuhul ei

muutu.

Kaebaja leiab, et selle väitega sattus vastustaja vastuollu oma varasemate väidete ning

seisukohtadega. Seega saab asuda seisukohale, et kui antud piirkonnas on pesitsemine

varasemalt ebaõnnestunud, siis miks peaks üldjuhul muutumatute pesitsusharjumustega liik

äkki taasasustama peale korduvaid ebaõnnestumisi pesapaiga?

4.10. Kaebaja märgib, et 30.06.2015 teavitas vastustaja kaebajat, et on 25.06.2015 kirjaga JT

14-4/15/15149 tellinud Kotkaklubilt uue ekspertiisi Soosilla moodustatava püsielupaiga

seisundist uuema ülevaate saamiseks. Ekspertiisitulemuste laekumisel lubati teavitada sellest

ka kaebajat. Vastustaja kirjutab: „Siiski oleme tellinud 25.06.2015 kirjaga JT 14-4/15/15149

Kotkaklubilt uue ekspertiisi Soosilla moodustatava püsielupaiga seisundist uuema ülevaate

saamiseks. Ekspertiisitulemuste laekumisel teavitame sellest ka OÜ Tava Mets juhatust.“

Kaebajale pole teada, et selline ekspertiis oleks valminud. Tuleneval Keskkonnaameti vastusest

oli OÜ-l Tava Mets õiguspärane ootus eeldada, et Soosilla kaitse alla võtmise menetlus on kuni

ekspertiisi valmimiseni peatatud. Hoolimata lubadusest teostada enne otsuse vastuvõtmist

asjaolude kontroll, tegi vastustaja kaebajale ebasoodsa ja tema õigusi piirava ning koormava

haldusakti.

4.11. Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul pole teada, kas vaidlusalune määrus on üldse

vajalik ja kohane seatud eesmärgi suhtes (HMS § 3). Selle asjaolu kindlakstegemiseks tellis

vastustaja Kotkaklubilt uue ekspertiishinnangu, kuid ootamata ära selle tulemust, võttis vastu

kaebaja õigusi piirava haldusakti.

4.12. Kaebaja märgib, et käesoleval juhul on haldusorgan pidanud olulise tähendusega

asjaoluks Kotkaklubi uut arvamust, kuid ootamata ära selle tulemused võttis ikkagi vaidlustatud

määruse tegemisel aluseks, iganenud ja vaidlusaluste andmetega ekspertiisitulemused, millega

rikkus oluliselt uurimispõhimõtet (HMS § 6). LKS § 11 lg 4 p-st 1 ja 2 tuleneb, et loodusobjekti

kaitse alla võtmise otsuse seletuskirjas esitatakse põhjendused kaitse alla võtmise eesmärkide

vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele ja loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse

kohta. Need eeldused ja eesmärgid jäid vastustajal menetluse lõpptulemusena tõekindlalt

tuvastamata.

4.13. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusaluse määruse andmisel on eksitud haldusakti

õiguspärasuse ja hea halduse põhimõtete vastu. Riik ei saa haldusmenetluses olla sõnamurdlik

ja ettearvamatu. Tellides Kotkaklubilt uue eksperthinnangu kaebaja osundatud ja asjas väga

oluliste asjaolude kindlakstegemiseks, tulnuks ära oodata antud uuringu tulemused, mitte võtta

vastu isikut kahjustavat haldusakti vaidlustatud ekspertiisi tulemuste alusel.

Ekspertiisi tellimisega nõustus vastustaja, et on vajalik aastate taguste andmete uuendamine.

Vastustaja 11.01.2016 vastuse lisast nr 4 (tl 91-92) nähtub, et osaliselt vajavad pesapaiga piirid

ümbertegemist. Kuna pesade tähistus ning täpne asukoht ei ole kaebajale teada, ei saa kaebaja

võtta seisukohta, kas vajalik muudatus hõlmab ka tema kinnistut.

4.14. Kaebaja leiab, et muuhulgas on vastustaja rikkunud oluliselt isikute põhiõigust saada

haldusmenetluses ärakuulatud, mis seisneb tema poolt sisuliselt näilises ja formaalses

kohustuse täitmises. Näidates välja, et vastustaja arvestab kaebaja argumentidega ning üritab

välja selgitada asjas tähtsust omavaid asjaolusid, siis tegelikult käitub vastupidiselt ja kaebajale

ettearvamatult ning võtab vastu isikut kahjustava haldusakti.

4.15. Kaebaja märgib, et väike-konnakotka pesapuu avastamine tähendab kinnisasja omaniku

jaoks, et ta ei saa suures osas oma omandit enam vabalt kasutada, s.t püsielupaigas omaniku

tegevusele kehtivad väga ulatuslikud keelud.

Püsielupaiga moodustumine riivab väga intensiivselt kinnisasja omaniku PS §-s 32 sätestatud

omandipõhiõigust. Kuna tegemist on kinnistu omaniku jaoks koormava haldusaktiga, siis peab

määrusest või selles viidatud dokumendis nähtuma ka kaalutlused, millest haldusorgan

haldusakti andmisel lähtus (HMS § 4). Antud juhul pole kaitseala kehtestamise määruse

proportsionaalsus kontrollitav, kuna selles puuduvad üheseltmõistetavad põhjendused ja

kaalutlused. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalune määrus on antud kaalutlusteta, kuna see on

antud kontrollimata andmetele tuginedes, mis on vastuolus seaduste ja õiguse üldpõhimõtetega,

kuna ei ole arvestatud olulisi asjaolusid ega osapoolte põhjendatud huve. Kuna tegemist ei ole

soodustava haldusaktiga, siis selle andmine peab kujunema loogilise subsumeerimisprotsessi

käigus tuues välja faktilised ja õiguslikud põhjendused. Kaebaja jõuab eeltoodust järeldusele,

et tema õigusi piirav ja kahjustav määrus on antud tegelikke asjaolusid tuvastamata, haldusakt

on kaalutlemata ning antud lähtudes iganenud andmetest.

4.16. Kaebaja viitab asjaolule, et Riigikohtu halduskolleegium on otsuses nr 3-3-1-57-09

leidnud, et kui puuduvad viited tõenditele nimetatud linnuliikide elamise kohta kaitse alla

võetaval alal, siis on tegemist motiveerimiskohustuse rikkumisega. Samas kohtuasjas on

Riigikohus avaldanud ka seisukoha, et kui menetluse kestel ei korraldata ekspertiisi, mille

käigus selgitataks välja kõik olulised asjaolud, ei saa menetluse tulemusena antav haldusakt

(loodusobjekti kaitse alla võtmise otsus) olla õiguspärane, sest välja on selgitamata olulised

asjaolud. Sellisel juhul on nõuetekohase ekspertiisi puudumine oluline menetlusrikkumine, mis

annab aluse menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamiseks.

Vastustaja käitumist uue ekspertiisi tellimisel võib tõlgendada kui asjaolu, et menetluse kestel

ei ole selgitatud välja kõiki olulisi asjaolusid, seega puudub nõuetekohane ekspertiis ning

tegemist on olulise menetlusrikkumisega.

4.17. Eelpool mainitust tulenevalt on kaebaja seisukohal, et on rikutud vaidlusaluse määruse

menetlemise ning vastuvõtmise korda ning see tuleb osaliselt tühistada.

4.2. Vastuseks vastustaja seisukohtadele märgib kaebaja täiendavalt, et käesoleval juhul on

vastustaja ise esitanud tõendi (Kotkaklubi 2015.a ekspertiis, vastuse lisa 4), millest nähtub, et

püsielupaiga piirid vajavad ümbertegemist. Kaebaja ei vaidle vastu väike-konnakotkaste

elupaikade kaitsmisvajadusele, kuid seda tehes ei tohi unustada ka haldusaktile allutatud isikute

õigusi. Seega kui kaebaja kinnistu jääb pärast püsielupaiga piiride ümbertegemist väljapoole

kaitstavat ala, siis on haldusakti tühistamine põhjendatud.

Kaebaja märgib, et 2015.a ekspertiis ei kinnitanud, et piirangu aluseks olev pesa on asustatud,

vaid see andis ülevaate konnakotka kui liigi iseäralikust pesitsemisviisist valida pesitsemiseks

välja mitu, st näiteks rohkem kui 2 alternatiivset pesapaika. Ekspertiisist võis ka lugeda, et

kaitseala moodustamist on põhjendatud eeldusega, et see piirkond on potentsiaalne liigile sobiv

elupaik, kus asub pesapuu, kuid liigi elupaik see pole, kuna pesa on asustamata.

Vastustaja on oma vastuses leidnud, et omandiõiguse riivest saab rääkida siis, kui kavandatava

tegevuse tõttu muutus võimatuks või vähemalt oleks oluliselt takistatud kinnisasja

sihtotstarbeline kasutamine. Tava Mets OÜ on metsamajandamise ettevõte ning Kopra kinnistu

arvamisega püsielupaiga piiranguvööndisse, on oluliselt piiratud omaniku õigus ja võimalus

oma kinnistut vastavalt äranägemisele käsutada ja kasutada. Kaebajale on piirangute talumise

eest ettenähtud õigus taotleda 50 %-list maamaksust vabastamist, kuid see ei ole käsitletav

asjakohase kompensatsioonina.

4.3. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 490 eurot (sh

riigilõiv 15 eurot) ilma käibemaksuta vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 99p-102).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja on seisukohal, et keskkonnaministri 21.09.2015 määrus nr 55 „Keskkonnaministri

19. aprilli 2010. a määruse nr 12 „Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja

kaitse-eeskiri” muutmine“ on õiguspärane ja kooskõlas kehtiva õigusega.

5.1. Esmalt märgib vastustaja, et kaebaja kinnistu asub osaliselt Soosilla väike-konnakotka

püsielupaiga piiranguvööndis. Samas vaidlustab kaebaja Soosilla püsielupaiga määramist

terves ulatuses. Vastustaja rõhutab, et kohtuasi peab vaidlustatud osas puudutama kaebuse

esitanud isiku õigusi. Kaebuse esitamine teiste isikute õiguste kaitseks ei ole lubatud ning

kaebeõiguse kaitsealas on üksnes Soosilla püsielupaik kaebaja kinnisasja ulatuses.

Kaebajal ei ole isiklikku puutumust määrusega nr 55 kaitse alla võetud Soosilla väike-

konnakotka püsielupaigaga, mis asub väljaspool temale kuuluvat Kopra kinnistut, mistõttu ei

saa see kuidagi rikkuda tema subjektiivseid õigusi. Kaebeõigus esineb üksnes kaebaja kinnistut

puudutavas osas

Seega puudub kaebajal kaebeõigus määruse nr 55 vaidlustamiseks osas, milles Soosilla

väikekonnakotka püsielupaik ei ulatu temale kuuluvale Kopra kinnistule, ning kaebus tuleb

jätta selles osas läbi vaatamata.

5.2. Teiseks leiab vastustaja, et kaebuses puuduvad argumendid omandiõiguse riive

põhjendamisel, mistõttu kaebuses toodud asjaoludel puudub kaebajal omandiõiguse riive ning

isikul antud asjas kaebeõigus puudub. Lisaks ei ole kaebaja märkinud, kas vaidlustatud

haldusakt rikub kaebaja muid õigusi ja vabadusi või kas kaebajal oli oluline ja reaalne puutumus

eelnimetatud aktiga. Puutumuse olemasoluks on vajalik vastava tegevuse oluline ja reaalne

mõju isiku kaitstavatele põhjendatud huvidele, põhjuslik seos tegevuse ja tagajärje vahel ning

tagajärje saabumise piisav tõenäosus. (vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-86-06, 3-3-1-68-11, 3-

3-1-87-11) Nimetatud asjaolusid peab tõendama kaebaja. Eeltoodust tulenevalt puudub

kaebajal kaebeõigus ja kaebus kuulub tagastamisele.

5.3. Sisulises vastuses kaebusele märgib vastustaja järgmist.

5.3.1. Väike-konnakotkas (Aquila pomarina) on I kaitsekategooria liik (Vabariigi Valitsuse

20.05.2004 määruse nr 195 „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu” § 4

lg 2 punkt 7), mille kõikide teadaolevate elupaikade kaitse tuleb looduskaitseseaduse (edaspidi

LKS) § 48 lg 1 kohaselt tagada kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade

kindlaksmääramisega.

LKS § 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus esitada kaitse alla võtmise algatajale ettepanek

loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. 28.03.2008 tegi KOTKAKLUBI (registrikood 80081142)

Keskkonnaministeeriumile ettepaneku väike-konnakotka (Aquila pomarina) püsielupaikade, sh

Soosilla väike-konnakotka püsielupaiga kaitse alla võtmiseks LKS § 10 lg 2 tähenduses.

30.12.2009 kirjaga nr 16-1/09/14622-2 edastas Keskkonnaministeerium väike-konnakotka

püsielupaikade kaitse alla võtmise ettepaneku Keskkonnaametile menetlusse võtmiseks

(edastatud kohtule 09.12.2014 vastamistähtaja pikendamise taotlusega).

LKS § 8 lg 3 sätestab, et kaitse alla võtmise algataja korraldab ettepanekus nimetatud

loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ja otstarbekuse ning kavandatavate piirangute

otstarbekuse ekspertiisi, kaasates selleks vastava ala eriteadmistega isiku (edaspidi ekspert).

Keskkonnaamet teostas vastavalt LKS § 8 lg-le 3 ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse

alla võtmise põhjendatuse ja kavandatud piirangute otstarbekuse ekspertiisi (edaspidi

ekspertiis), mille aruanne valmis 09.07.2012 (tl 52-59). Ekspertiisi lk 5-6 tuleneb, et ettepanek

võtta Soosilla väike-konnakotka püsielupaik kaitse alla LKS § 10 lg 2 mõistes on põhjendatud.

LKS § 8 lg 5 kohaselt algatatakse loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlus, kui eksperdi

arvamusest nähtub, et loodusobjektil on looduskaitseseaduses sätestatud kaitse alla võtmise

eeldused. LKS § 7 sätestab, et loodusobjekti looduskaitseseaduse alusel kaitse alla võtmise

eeldus on selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline

väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.

07.01.2015 käskkirjaga nr 22 algatas keskkonnaminister keskkonnaministri 19.04.2010

määruse nr 12 „Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri”

muutmise menetluse (tl 60-61).

Järelikult on 09.07.2012 ekspertiis LKS § 8 lg-s 3 nimetatud ekspertiisiks. Nimelt nähtub LKS

§-st 8, et ekspertiis korraldatakse kaitse alla võtmise ettepaneku alusel ning lähtudes

ettepanekus esitatud kaitse alla võtmise põhjendusest ja kavandatavate piirangute kirjeldusest.

LKS § 8 lg 5 kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise eelduseks

loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku alusel korraldatud ekspertiis.

Eraldi märkimist vajab, et vaidlus puudub selles, et kaitse alla võtmise algataja korraldas

ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ja otstarbekuse ning

kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisi.

Kaebaja järeldab, et ka kaitse alla võtmise menetluses oleks tulnud ekspertiis korraldada. Selle

seisukohtaga ei saa nõustuda (haldusasjas nr 3-14-50857 on kohus pidanud sama ekspertiisi

kehtivaks ja piisavaks). Kaebaja ega kohus ei saa asuda haldusorgani asemele ja otsustada, et

ekspertiis on kohustuslik ka kaitse alla võtmise menetluses. Selles asjas on seadus

selgesõnaliselt kohustanud ekspertiisi korraldama üksnes loodusobjekti kaitse alla võtmise

menetluse algatamiseks (LKS § 8 lg 4).

Ka kaebaja viidatud normidest ega kohtupraktikast ei tule nõuet, et väike-konnakotka

püsielupaiga kaitse alla võtmise olulised asjaolud tuleb tuvastada (eeldataval) kaitse alla

võtmise aastal (praegusel juhul 2015). Pigem vastupidi, kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis

nr 3-3-1-57-09 leitakse, et olukorras, kui kaitse alla võtmise menetlus algab sellest hoolimata,

et ekspertiisi pole toimunud, on võimalik ka menetluse käigus ekspertiis korraldada. Ehk

viitatud kohtuasjas puudus igasugune ekspertiisi läbiviimine ehk kaalutlus haldusakti andmisel,

mis vaidlusaluses asjas on õigel ajal ja piisaval viisil tehtud, ning kaebaja väited, justkui asjas

on korraldamata ekspertiis või üleüldse puuduvad kaalutlused, on kohut eksitavad.

Asja menetlenud haldusorgan on kaebajale selgitanud, et arvestades kõnealuse liigi

eripära/bioloogiat, tema elupaikade kaitse alla võtmise olulised asjaolud (elupaigatunnustele

vastavus) lühikese perioodi jooksul (2012‒2015) üldjuhul ei muutu. „Väike-konnakotka

(Aquila pomarina) kaitse tegevuskava aastateks 2009–2013” ja väike-konnakotka kaitse

tegevuskava eelnõus (tl 62-90p) on väike-konnakotka elupaik defineeritud järgmiselt: „Elupaik

ei tähenda üksnes paika, kus liik parasjagu elab, vaid ka ajutiselt asustamata, sobivate

elupaigatunnustega, suure tõenäosusega taasasustatavat ala. Väike-konnakotka esinduslikele ja

jätkusuutlikele ehk kestlikele elupaikadele tuleb tagada pikaajaline kaitse alade LKS § 10 lg 2

tähenduses kaitse alla võtmise teel. Kestlik väike-konnakotka elupaik on konnakotka

elupaigavaliku mõistes optimaalne väike-konnakotka pesamets, kus toimivad valdavalt

looduslikud protsessid. See on metsaelupaik, kus konnakotkas on vähemalt ühel aastal

asustanud konnakotka või mõne teise röövlinnu ehitatud risupesa, kuid elupaigas ei pruugi olla

hetkel asustatud pesa või see on varisenud. Elupaiga kvaliteeti ei ole viimastel aastakümnetel

raietega oluliselt vähendatud või tehtud väikesemahulised raied ei mõjuta konnakotkale olulisi

elupaigatunnuseid (puistu tihedus, rindelisus, sobivate pesapuude olemasolu). (tl 18-20)

Ka ei olnud Keskkonnaametile nimetatud ala kohta laekunud teatiseid suurematest tormi- või

muudest kahjustustest, mistõttu võib eeldada, et ekspertiisi järgselt ei ole püsielupaiga olukord

selliselt muutunud, et kaitse alla võtmine ei oleks enam põhjendatud. Ka OÜ Tava Mets ei ole

esitanud vastupidiseid tõendeid.12

30.06.2015 nr JT 15-10/15/3654-8 kirjas on Keskkonnaamet küll märkinud, et tellitakse

lisaekspertiis, kuid sellest ei olenenud kaitse alla võtmise menetluse edasine käik või otsus.

Nimelt, elupaik vastas kestliku püsielupaiga tunnustele (vt 09.07.2012 ekspertiis, lk 5-6) ning

kui see oleks jätkuvalt ka 2015 ajutiselt asustamata, ei tähendaks see, et püsielupaika ei

moodustata.

Isegi kui asuda kaebaja meelevaldsele seisukohale, et 2015. aastal täiendavat ekspertiisi

tegemata jättes jättis vastustaja nõutava ekspertiisi üldse tegemata, millega vastustaja

ülaltoodud põhjendustel ei nõustu, ei oleks lisaekspertiisi mittetegemine haldusakti tühistamise

aluseks.

HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kolleegium asus haldusasjas nr

3-3-1-49-08 tehtud otsuses seisukohale, et olukorras, kus haldusorgan peaks nii või teisiti sama

sisuga haldusakti uuesti välja andma, ei ole haldusakti tühistamine akti põhjenduste

puudulikkuse tõttu menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt põhjendatud (otsuse p 11).

05.12.2015 on Kotkaklubi liigiekspert Urmas Abel edastanud ekspertiisi päringule Soosilla

püsielupaiga seisundi kohta Tartumaal. Ekspertiisi tulemusena leiti, et projekteeritavad

püsielupaigad on väga sobilikud väike-konnakotkale pesitsemiseks. Kuna tegemist on põlise

väike-konnakotka elupaigaga metsanduslikult intensiivselt majandatavas piirkonnas, siis on

äärmiselt vajalik moodustada sinna kõnealused püsielupaigad (tl 91-92).

Seega, isegi kui arvestada kaebaja ekslikku väidet ekspertiisi korraldamise kohustuse osas ka

menetluse kestel, on tuvastatud, et vaidlustatud määrus nr 55 ei oleks olnud teistsugune.

Järelikult ei ole kaitse alla võtmisega kaebaja õigusi kahjustatud.

5.3.2. Vastustaja on seisukoha, et kaebaja rõhutus seletuskirja p-le 2.4.2.10, et 2011 oli pesas

ebaõnnestunud pesitsus, mistõttu kinnistu lugemine kaitseala osaks ei oleks vajalik ja

põhjendatud, ei ole õige. Ebaõnnestunud ei tähenda, et pesapaik oleks väärtusetu ja kotkas ei

peaks seal enam hiljem pesitseda tahtma. Teadmata põhjusel on kas munad hävinenud või pojad

surnud. Samas on teada juhtumeid, kus kotkas või must-toonekurg pesitseb pesas järjest aastaid,

aga kõik pesitsused järjest ebaõnnestuvad.

Kaebaja hinnangust saab tuletada, justkui tuleks kaitsta üksnes õnnestunud pesitsusi. Selline

seisukoht on ekslik, kuivõrd püsielupaiga moodustamise otstarbekuse hindamisel on hoopis

oluline, kas elupaik on ise säilinud ning väike-konnakotkale asustamiseks sobiv. Nimelt kaitse

all hoitakse ka varisenud pesapaikasid maksimaalselt 9 aastat (ühe pesa kasutamise vaheaeg

võib küündida kaheksa aastani), mille jooksul moodustatakse kestlikesse elupaikadesse

looduslike piiridega püsielupaigad või mittekestlikes elupaikades võetakse pesa varisemise

järel pesapunkt keskkonnaregistrist maha, mille järel kaob automaatselt ka LKS § 50 lg 2

kohane automaatne püsielupaik."

Kopra kinnistu on arvatud piiranguvööndisse (osaliselt; osa jääb püsielupaigast välja).

Ekspertiisi käigus on välja selgitatud see, et tegemist on väike-konnakotka jaoks kestliku

elupaigaga ning väike-konnakotkas on alal edukalt pesitsenud aastatel 2008 ja 2009 ning

üritanud pesitseda aastatel 2010 (pesa oli „kaunistatud“ ehk sinna oli toodud väike-konnakotka

poolt materjali) ja 2011 (ebaõnnestunud pesitsus).

Vastustaja leiab, et õige ei ole ka kaebaja arvamus, mille kohaselt oli vaidluse lahendamise

seisukohalt äärmiselt oluline tuvastada, kas ala on ka 2015 aktiivselt kotkapaari poolt hõivatud

ja kasutusel või on pesitsusala hüljatud. Kaebaja leiab, viitega seletuskirjale, nagu möönab

Kotkaklubi, et tegemist ei ole stabiilse pesitsuskohaga.

Esmalt märgib vastustaja, et seletuskirja punktis 2.4.2.10 on välja toodud, et stabiilne polnud

just varasem pesitsuskoht ning kaitse alla võeti see, kuhu kotkas oli elama asunud. Seega on

kaebaja väited taas kohut eksitavad.

07.04.2015 nr JT 15-10/15/3654-4 kirjas (tl 16-17p) on Keskkonnaamet kaebajale selgitanud:

„Kavandatav püsielupaik vastab jätkuvalt väike-konnakotka kaitse tegevuskava eelnõus toodud

looduslike piiridega püsielupaikade moodustamise kriteeriumitele: tegemist on kestliku ehk

jätkusuutliku ja väike-konnakotka jaoks oluliste elupaigatunnustega (olemas on sobilikud

potentsiaalsed pesapuud, mitmerindelisus, elupaigad on raietega või ulatuslikust tormimurrust

rikkumata jne) metsaelupaigaga. Asjaolu, et mõnel aastal ei ole konnakotkastel pesitsemine

õnnestunud, ei oma püsielupaiga moodustamise otstarbekuse hindamisel seejuures määravat

tähtsust, sest elupaik ise on säilinud ning jätkuvalt väike-konnakotkale (taas)asustamiseks

sobiv. Väike-konnakotkas kasutab sageli mitut pesa, mille tõttu võib varupesa olla aastaid

asutamata. On teada juhuseid, kus edukas pesitsemine on aset leidnud ka 8 aasta möödumisel

viimasest teadaolevast pesitsemisest. Seetõttu leiab Keskkonnaamet, et uue eksperthinnangu

tellimine või menetluse peatamine ei ole vajalik ega põhjendatud.“

5.3.3. Vastustaja leiab, et kaebaja väited nagu oleks rikutud tema õigust saada haldusmenetluses

ärakuulatud, on otsitud. Kaebaja on ise kohtule esitanud kirjavahetuse menetluse läbiviijaga,

järelikult ei ole rikutud tema õigust ärakuulamisele. Ärakuulamine ei tähenda, et kaebaja

ettepanekutega ja etteheidetega tuleb nõustuda. Menetluse läbiviija on vastuskirjades

põhjendanud igati kaebajale mittenõustumise asjaolusid.

5.3.4. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et eduväljavaated puuduvad kaebusel, mille eesmärgiks

on kinnistu kaitsealast välja arvata pelgalt kinnistuomaniku taotluse tõttu. Muudatusi

looduskeskkonnas, mis viitaksid kaitsevajaduse äralangemisele, ei esine. Kaebaja ei ole

vastustaja arvates toonud esile ka konkreetseid tegevusi, mis tema kinnistul oleksid takistatud.

Kinnistu paiknemine looduskaitsealal ei välista erinevaid tegevusi, sh ka majandustegevust

kinnistul. Keskkonnaameti kirjaga (30.06.2015 nr JT 15-10/15/3654-8) on märgitud: „Kopra

kinnistu (52801:007:0081) pindala on Maa-ameti andmetel 7,81 ha, millest ca 3,7 ha jääb

loodava püsielupaiga piiranguvööndisse. Piiranguvööndi ülesanne on toimida häirimist vältiva

puhvrina ümber liigile olulise vanametsa osa. Piiranguvööndis on majandustegevus lubatud

määruse eelnõus toodud piirangutega. Lubatud on ka uuendusraie näiteks aegjärkse raiena.

Kopra kinnistu piiranguvööndisse jäävast 3,7 ha-st ca 1,8 ha-l on uuendusraie lageraiena juba

varasemalt tehtud. Ülejäänud 1,9 ha-l on OÜ-l Tava Mets võimalik teostada aegjärkset raiet.“

Väike-konnakotka püsielupaiga piiranguvööndis on olulisim piirang lageraie keeld. 10 aastat

tagasi aga on püsielupaika jäävas Kopra kinnistu osas suuremas osas lageraie ära tehtud

(metsaregistri andmetel oli 2010 alal 5-aastane noorendik). Seni maha raiumata eraldistel on

võimalik aegjärkne ja häilraie, kusjuures asjakohane ei ole piirang, mille kohaselt turberaie on

keelatud kuusikuis – neil eraldistel ei ole tegu kuusikutega.

5.3.5. Vastustaja toob välja, et püsielupaikade piiritlemise põhimõtted on kirjas

keskkonnaministri 23.12.2009 käskkirjaga nr 2668 kinnitatud tegevuskavas „Väike-

konnakotka (Aquila pomarina) kaitse tegevuskava aastateks 2009-2013“,15 „Väike-

konnakotka (Aquila pomarina) kaitse tegevuskava aastateks 2009–2013” ja väike-konnakotka

kaitse tegevuskava eelnõus (p 6.3) ja 09.07.2012 ekspertiisis.

Vastustaja rõhutab, et piirangute põhjendatuse ja asjakohasuse saab ümber lükata vaid LKS §

8 lg 3 kohane ekspertiis.

5.3.6. Kaebaja viited vastustaja 11.01.2016 vastuse lisa 4 ekspertiisile, et püsielupaiga piirid

vajavad ümbertegemist, tuleb jätta tähelepanuta.

Kaebaja kinnistu suhtes omab puutumust üksnes ekspertiisis toodud pesa, keskkonnaregistri

IDga 144 033 072 ning ei oma puutumust projekteeritav püsielupaik (PEP) IDga 888 732 416,

kuna see asub väljaspool kaebajale kuuluvat Kopra kinnistut.

Lisaks, ekspertiisis märgitud projekteeritav PEP keskkonnaregistri IDga 888 732 416 ei ole täna

enam haldusorgani menetluses, vaid see on kantud keskkonnaregistris arhiivi, kuna MTÜ

Kotkaklubi on leidnud, et suur osa sellest projekteeritavast püsielupaigast on kotkale sobimatu.

Eeltoodud andmed on nähtavad käesolevale vastusele lisatud keskkonnaregistri kaardipildi

väljavõttest (juurdepääsupiiranguga toimik). Kaebaja kinnistut hõlmav ja keskkonnaministri

21.09.2015 määrusega nr 55 kinnitatud Soosilla väike-konnakotka püsielupaik, mille pesapuu

EELIS ID on 144 033 072 (püsielupaik ulatub osaliselt Tava Mets OÜ-le kuuluvale Kopra

kinnistule) on kaardil läänepoolsem, tähistatud kollase (piiranguvöönd) ja roosaga

(sihtkaitsevöönd).

Ekspertiisis mainitud projekteeritav Soosilla väike-konnakotka püsielupaik EELIS ID 888 732

416 jääb kaardipildil paremale (ida suunas) ja on toodud kaardipildil roheliselt. Nimetatud

projekteeritav püsielupaik on käesolevaks hetkeks kantud keskkonnaregistris arhiivi, ning seal

on täna üksnes pesakirjed, mille ümber kehtib LKS § 50 lg 4 järgi LKS § 30 sätestatud

kaitsekord. Värvuselt pruunid kotkad on kaardil arhiivi kantud pesad ning punased kotkad on

olemasolevad pesakirjed.

5.4. Vastustaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud ja palub jätta kaebaja

menetluskulud kaebaja enda kanda, kuna kuludokumendid on esitamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Käesolevas asjas seisneb esiteks vaidlus selles, kas Keskkonnaministri 21.09.2015 määruse

nr 55 § 1 lg 3, millega muudetakse algatatud Keskkonnaministri 19.04.2010 määruse nr 12

„Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ § 2 lg 6 ning

sõnastatakse selle punkt 5 nii, et väike-konnakotka püsielupaigana võetakse kaitse alla Soosilla

Tähtvere vallas Pihva külas ning Nõo vallas Nõgiaru külas, on kehtestatud õiguspäraselt või

tuleb see kohtul kaebaja õiguste kaitseks tühistada.

7. Kohus võtab kõigepealt seisukoha kaebeõiguse küsimuses (I) ja seejärel lahendab kaebuse

sisuliselt (II).

I

8. Vastustaja on kohtumenetluses esitanud taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks, sest

kaebajal puudub vastustaja arvates kaebeõigus. Samuti leiab vastustaja, et kaebaja kaebeõigus,

juhul, kui kohus selle tuvastab, puudutab vaidlustatud haldusakti ainult kaebaja kinnistuga

seotud osas.

9. Vastustaja on oma 11.01.2016 vastuses kaebusele leidnud kõigepealt, et tulenevalt HKMS §

44 lg 1 ja RVastS § 3 lg 1 saab isik nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes oma õiguste

kaitseks ja selles osas, milles rikutakse tema õigusi. Seetõttu on leiab vastustaja, et kaebajal

puudub kaebeõigus määruse nr 55 vaidlustamiseks osas, milles Soosilla väike-konnakotka

püsielupaik ei ulatu temale kuuluvale Kopra kinnistule (katastritunnus 52801:007:0081) Nõo

vallas Nõgiaru külas ja selles osas tuleb kaebus läbi vaatamata jätta. Kohus märgib, et kaebaja

on ka ise oma 27.03.2017 täiendavas seisukohas asunud sisuliselt samal seisukohale märkides,

et palub tühistada vaidlustatud määruse kaebajale kuuluva Kopra kinnistu Soosilla väike-

konnakotka püsielupaiga piiranguvööndisse arvamise osas.

Kohus nõustub selle vastustaja seisukohaga ja jätab kaebuse eelpoolkirjeldatud osas HKMS §

151 lg 2 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

10. Vastustaja on ka leidnud, et kaebaja kaebus tuleb tervikuna läbi vaatamata põhjusel, et

kaebaja ei ole vastustaja arvates suutnud näidata, milles seisneb haldusaktist põhjustatud

subjektiivsete õiguste rikkumine ja eelkõige omandiõiguse riive.

Kohus vastustaja argumentidega omandiõiguse riive puudumisest ja põhjendamatusest ei

nõustu. Kohus märgib, et üldjuhul ei ole õiguspraktikas vaidlust, et looduskaitseliste piirangute

kehtestamisel väheneb kinnisasja omaniku võimalus kasutada kinnisasja tulu saamiseks ja

mõnikord sõltuvalt piirangu liigist ka kinnisasjal või selle osal viibida. Käesoleval juhul on

kaebaja selgitanud, et tema puhul on tegemist metsamajandamise ettevõttega ja Kopra kinnistu

osalise arvamisega piiranguvööndisse on oluliselt takistatud omaniku õigus ja võimalus oma

kinnistut vastavalt äranägemisele käsutada ja kasutada. Samuti selgitab kaebaja, et piirangute

tulemusena ettenähtud õigus taotleda 50%-list maamaksust vabastamist, ei ole käsiteltav

asjakohase kompensatsioonina.

11. Kohus märgib, et ka vastustaja on ise püsielupaiga moodustamise menetluse ajal oma

30.06.2015 vastuses nr JT 15-10/15/3654-8 kaebajale (tl 19-20) muuhulgas märkinud

„…Piiranguvööndis on majandustegevus lubatud määruse eelnõus toodud piirangutega.

Lubatud on ka uuendusraie näiteks aegjärkse raiena… Seetõttu leiab Keskkonnaamet, et

tegemist ei ole intensiivse majandustegevuse piiramisega.“. Eeltoodust nähtub, et vastustaja

möönab, et tegemist on omandiõiguse ja ka ettevõtlusvabaduse mõningase piiramisega.

Vastavalt Põhiseaduse § 32 on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada

ning omandiõiguse kitsendused sätestab seadus. Kohus on tuvastanud, et käesoleval juhul ei

ole vaidlust omandiõiguse teostamise piiramise olemasolus ja järelikult tuleb tal isiku

subjektiivsete õiguste (omandiõigus, aga ka ettevõtlusvabadus) kaitseks kontrollida kitsenduste

tegemise seaduslikkust.

Kohus leiab, et selles osas tuleb vastustaja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks

kaebeõiguse puudumise tõttu rahuldamata jätta.

II

12. Kohus leiab kaebuse põhinõuet lahedama asudes kõigepealt, et poolte vahel ei ole vaidlust

selles, et 10.02.2015 kirjaga teavitas Keskkonnaamet Kaebajat, et Keskkonnaministri

07.01.2014 käskkirjaga nr 22 on algatatud Keskkonnaministri 19.04.2010 määruse nr 12

„Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ muutmine, millega

muudetakse olemasoleva 26 automaatse sihtkaitsevööndiga väike-konnakotka püsielupaiga

piire, moodustades neist kokku 14 keskkonnaministri määrusega kinnitatud püsielupaika (tl 6-

7).

Kaebaja esitas Keskkonnaametile omapoolsed põhistatud vastuväited ning seisukohad

16.02.2015.a (tl 8), 20.03.2015 (tl 9-11) ja 29.05.2015 (tl 12-14).

Keskkonnaamet vastas Kaebaja seisukohtadele 27.02.2015 (tl 15 ja selle pöördel), 07.04.2015

(tl 16-17p) ja 30.06.2015 (tl 18-20) kirjadega.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja väited kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumisest ei

ole põhjendatud.

Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebaja ärakuulamisõigust rikuti tulenevalt sellest, et

vastustaja ei oodanud enne otsuse tegemist ära menetluse käigus tellitud ekspertiisi tulemusi.

Kaebajal oli võimalik sõltumata ekspertiisist tutvuda vaidlustatud määruse eelnõu ja selle

seletuskirja ning muude dokumentidega ja ta sai avaldada oma seisukohta nende suhtes.

13. Kaebaja põhilised vastuväited määrusele seisnevad selles, et selle andmisel 2015 aastal

tugineti vananenud, 2011 aastal kogutud andmetele ja ei oodatud ära menetluse käigus tellitud

ekspertiisi tulemusi. Kaebaja leiab, et seetõttu jäid ekspertiisi tulemused sisuliselt arvestamata

ja otsus haldusmenetluses langetati ebaõigete andmete põhjal ning seetõttu tuleb kaebus

rahuldada.

14. Kohus märgib kõigepealt, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et haldusmenetluse

käigus oli kaebaja juhtinud vastustaja tähelepanu asjaolule, et tema kinnistule kaitseala

laiendamist ja piirangute kehtestamist põhjendatakse vananenud seireandmetele tuginedes ning

et isegi nendes on väidetud, et 2011 aastal kaitselausel liigil pesitsemine ebaõnnestunud ning

palus teostada vaatlusi, et langetada küsimuses kaalutletud otsus.

Vaidlust ei ole ka selles, et 30.06.2015 teavitas vastustaja kaebajat, et on tellinud Kotkaklubilt

uue ekspertiisi ning selles, et vaidlustatud määrus võeti vastu enne uue ekspertiisi valmimist.

15. Eeltoodud faktide taustal leiab vastustaja viidates ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele

nr 3-3-1-57-09, et käesoleval juhul puudusid tõendid linnuliigi elamise kohta kaitse alla

võetaval alal ja seetõttu rikuti oluliselt motiveerimiskohustust ja välja antav haldusakt ei saa

olla õiguspärane.

16. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole vaidlust, et haldusakti seletuskirjas toodud on

viidatud seoses Soosilla väike-konnakotka püsielupaigaga asjaolule, et seisuga 17.09.2013 on

keskkonnaregistri andmetel püsielupaigas üks väike-konnakotka pesa ning vastav 100m

raadiusega püsielupaik (sihtkaitsevöönd). Samuti on selgitatud, et nimetatud pesas registreeriti

2008 ja 2009 aastal väike-konnakotka edukas pesitsus, 2010 aastal oli pesa sätitud ning 2011

aastal oli pesas väike-konnkotka ebaõnnestunud pesitsus. Nende andmete osas ei ole

menetlusosaliste vahel vaidlust.

17. Asja sisulisel otsustamisel omab kohtu arvates käesoleval juhul kõigepealt asjaolu, millele

viitas oma vastuses ka vastustaja. Nimelt märgib vastustaja, et kõigepealt tuleb käesoleval juhul

arvestada sellega, et käesoleval juhul ei ole tegemist Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-57-09

kirjeldatud olukorraga sarnase olukorraga, sest nimetatud asjas käsitleti olukorda, kus ekspertiis

üldse puudus. Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise olukorraga.

18. Teiseks nõustub kohus vastustajaga selles, et vaidlustatud määruse õiguspärasuse

hindamisel tuleb ja saab lisaks püsielupaiga tuvastamisele arvestada ka vastava kaitsealusese

liigi - väike-konnakotka eripära. Vastustaja on siinkohal kohtu arvates õigustatult selgitanud

oma 30.06.2015 kirjas (tl 18-20) kaebajale, et „Väike-konnakotka (Aquila pomarina) kaitse

tegevuskava aastateks 2009–2013” ja väike-konnakotka kaitse tegevuskava eelnõus (tl 62-90p)

on väike-konnakotka elupaik defineeritud järgmiselt: „Elupaik ei tähenda üksnes paika, kus liik

parasjagu elab, vaid ka ajutiselt asustamata, sobivate elupaigatunnustega, suure tõenäosusega

taasasustatavat ala. Väike-konnakotka esinduslikele ja jätkusuutlikele ehk kestlikele

elupaikadele tuleb tagada pikaajaline kaitse alade LKS § 10 lg 2 tähenduses kaitse alla võtmise

teel. Kestlik väike-konnakotka elupaik on konnakotka elupaigavaliku mõistes optimaalne väike-

konnakotka pesamets, kus toimivad valdavalt looduslikud protsessid. See on metsaelupaik, kus

konnakotkas on vähemalt ühel aastal asustanud konnakotka või mõne teise röövlinnu ehitatud

risupesa, kuid elupaigas ei pruugi olla hetkel asustatud pesa või see on varisenud. Elupaiga

kvaliteeti ei ole viimastel aastakümnetel raietega oluliselt vähendatud või tehtud

väikesemahulised raied ei mõjuta konnakotkale olulisi elupaigatunnuseid (puistu tihedus,

rindelisus, sobivate pesapuude olemasolu).

Kuna vaidlusalune elupaik vastas kestliku püsielupaiga tunnustele (vt 09.07.2012 ekspertiis, tl

55-55p) ja selle üle käesoleval juhul vaidlust ei ole, samuti ei ole kaebaja esitanud andmeid, et

püsielupaiga olukord oleks suuremate tormi- või muude kahjustuste tõttu oluliselt muutunud,

ei tähenda isegi asjaolu, et see võis 2015 aastal ajutiselt asustamata olla, et püsielupaika ei ole

ja selle moodustamine ilma täiendava ekspertiisita oleks õigusvastane.

19. Kohus leiab, et kuigi uue 2015 aasta ekspertiisi tulemuste ära ootamine oleks olnud rohkem

kooskõlas

hea

halduse

ja

haldusorgani

uurimiskohustusega

(asjaolude

igakülgse

väljaselgitamine), ei ole käesoleval juhul haldusorgan rikkunud oma uurimiskohustust määral,

mis annaks aluse haldusakti tühiseks tunnistamiseks. Kohus märgib siinkohal, et olemasoleva

ekspertiisi andmete ja väike-konnakotka, kui kaitsealuse liigi eripärast ja pesitsustavadest

tulenevalt oli käesoleval juhul õigustatud ja võimalik langetada õiguspärane otsus ka juba

olemasoleva teabe põhjal.

20. Kohus märgib, et lisaks on käesoleval juhul Kotkaklubi liigiekspert Urmas Abel edastanud

05.12.2015 ekspertiisi päringule Soosilla püsielupaiga seisundi kohta Tartumaal. Ekspertiisi

tulemusena leiti, et projekteeritavad püsielupaigad on väga sobilikud väike-konnakotkale

pesitsemiseks. Kuna tegemist on põlise väike-konnakotka elupaigaga metsanduslikult

intensiivselt majandatavas piirkonnas, siis on äärmiselt vajalik moodustada sinna kõnealused

püsielupaigad (tl 91-92).

21. Eelmises kahes punktis toodut arvestades leiab kohus, et isegi kui arvestada kaebaja

ekslikku väidet ekspertiisi korraldamise kohustuse osas ka menetluse kestel, on tuvastatud, et

vaidlustatud määrus nr 55 ei oleks olnud teistsugune ja rakendamisele kuuluks HMS § 58, mis

sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti

andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Lisaks on ka Riigikohtu halduskolleegium

asunud haldusasjas nr 3-3-1-49-08 tehtud otsuses seisukohale, et olukorras, kus haldusorgan

peaks nii või teisiti sama sisuga haldusakti uuesti välja andma, ei ole haldusakti tühistamine

akti põhjenduste puudulikkuse tõttu menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt põhjendatud

(otsuse p 11).

22. Ühtlasi peab kohus käesoleval juhul vajalikuks kaebajale selgitada, et vastusaja on oma

23.03.2017 vastuses kohtu nõudele selgitanud, et keskkonnaseisundi jälgimiseks toimub igal

aastal riiklik keskkonnaseire, millega hinnatakse muuhulgas moodustatud püsielupaikade

eeldusi ja otstarbekust ning et 2017 aastal on menetluses riigihange “Riikliku keskkonnaseire

eluslooduse mitmekesisuse ja maastiku seire allprogrammi seiretööd 2017“, mille üheks osaks

on kotkaste ja must-toonekure seire. Selle raames kogutav andmestik on aluseks

keskkonnaregistris kannete tegemisel või aja kohastamisel. Seega on kaebajal soovi korral

võimalik taotleda nimetatud seireprogrammi raames olukorra hindamist oma kinnistul ja kui

see on muutunud, siis asjakohaste haldusotsuste langetamist.

23. Kõike eelpooltoodut arvesse võttes leiab kohus, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

24. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude

hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik