2-14-62075/81 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 3. mai 2017

Tsiviilasja number

2-14-62075

Tsiviilasi

OÜ Ne-va Trans hagi OÜ Ronyx Log vastu võlgnevuse

9932 euro 17 sendi ja lisanduva viivise saamiseks

Apellatsioonkaebuse hind

Apellatsioon I 0 eurot

Apellatsioon II 9141 eurot 53 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. detsembri 2016. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Ne-va Trans ja OÜ Ronyx Log apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

11. aprill 2017

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I/vastustaja II (hageja): OÜ Ne-va Trans

(registrikood 10224373), esindajad vandeadvokaat Küllike

Namm ja advokaat Kristiina Urb-Semjonov;

Apellant II/vastustaja I (kostja): Ronyx Log OÜ

(registrikood 11481735), esindaja Marko Tiirik.

RESOLUTSIOON

1. OÜ Ronyx Log apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 12. detsembri 2016. a otsus

osas, milles maakohus rahuldas OÜ Ne-va Trans hagi OÜ

Ronyx Log vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks osaliselt

ja menetluskulude jaotuse osas. Saata asi Viru Maakohtule

uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

3. Jätta OÜ Ne-va Trans apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Menetluskulude

jaotuse

määrab

maakohus

lõpplahendiga.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Ne-va Trans (hageja) esitas 6. detsembril 2014 hagi Viru Maakohtusse OÜ Ronyx Log

(kostja) vastu võlgnevuse 9932 euro 17 sendi ja lisanduva viivise väljamõistmiseks.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja juhatuse liikmed Ruslan Dyshkant ja Aleksandr Kirillov

ning hageja 2013 detsembris suulise kokkuleppe/rendilepingu, mille kohaselt hageja andis

kostjale alates 1. jaanuarist 2014 rendile haagised registreerimismärgiga 291GS ja 717GP ning

veokid registreerimismärgiga 693BDV ja 694BDV. Renditud vara osas on hageja sõlminud

liisingulepingud ning hageja tasub liisinguandjatele igakuiselt liisingumakseid. Rendihinnaks

lepiti kokku summa, mis on võrdne hageja poolt pangale tasumisele kuuluvate

liisingumaksetega, millele lisandub käibemaks. Haagise 291GS eest oli igakuine makse 479

eurot 21 senti ja haagise 717GP eest 444 eurot 77 senti (I kd, tl 4). Kokkuleppe kohaselt kandis

hageja renditava varaga seonduvad jooksvad kulud (kütusekulu, kulud telefonidele, kulud

remondile). Kostja pidi need kulud viivitamatult hagejale hüvitama.

Hageja täitis oma kohustused, s.t andis vara kostja valdusesse ning kandis varaga seonduvad

jooksvad kulud. Kokku on hageja esitanud kostjale arveid summas 8510 eurot 36 senti. Kostja

on tasunud 370 eurot 39 senti, s.o osaliselt arve nr 156. Kostjal on tasumata arved summas 8139

eurot 97 senti. 20. märtsil 2014 sai hageja vara enda valdusse. Vara tehniline seisund oli

ebarahuldav ning vara vajas remonti.

Tulenevalt eeltoodust kuulub kostja poolt hüvitamisele märtsikuu eest: veoki registrimärgiga

693 BDV renditasu kuni 20. märts 2014 20 kalendripäeva eest 579 eurot 20 senti; veoki

registrimärgiga 694 BDV renditasu kuni 20. märts 2014 20 kalendripäeva eest 716 eurot 20

senti; haagise registrimärgiga 717GP renditasu kuni 20. märts 2014 20 kalendripäeva eest 239

eurot 20 senti; haagise registrimärgiga 291GS renditasu kuni 20. märts 2014, tasu 20

kalendripäeva eest 257 eurot 60 senti. Märtsikuu eest on tasu kokku 1792 eurot 20 senti. Kostja

võlgnevus kokku on 1. jaanuar 2014 kuni 20. märts 2014 eest 9932 eurot 17 senti.

Kostja juhatuse liige A. Kirillov töötas hageja juures ekspedeerijana kuni 8. juunini 2013 ja

tundis hageja ettevõtte tööd rahvusvaheliste veoste korralduse osas. 2013 lõpus ja 2014 alguses

soovis A. Kirillov alustada äri ja korraldada edasist tegevust läbi asutatud äriühingu, pakkudes

nii hagejale kui ka kolmandatele isikutele kaubaveo teenuseid. Kostja juhatuse liikmed

R. Dyshkant ja A. Kirillov avaldasid hagejale soovi võtta hagejalt rendile kaks veokit.

Kui kostja eitab kokkulepet üüritasu osas, siis nõuab hageja kostjalt üüritud objektide tavapärast

üüritasu, mis ei saa olla väiksem tasust, mida hageja maksis liisinguandjale. Perioodil

17. jaanuarist 2014 kuni 20. märtsini 2014 olid veokite osas tasud vastavalt 1054 eurot (693

BDV) ja 1111 eurot (694 BDV) ning haagiste osas 349 eurot (291 GS) ja 321 eurot (717 GP).

Kui tuvastamist ei leia poolte vahel üürilepingu või muu kokkuleppe sõlmimine, siis on kostja

alusetult säästnud veokite ja haagiste kasutamisega summa, mis on võrdne nende esemete

kasutamise keskmise turuväärtusega, mis koosneb hagejale liisinguandja poolt liisingumaksete

osas esitatud arvetest (VÕS § 1028 lg 1).

Hageja ja kostja vahel oli suuline kokkulepe sõidukite rendile võtmiseks ja hilisemaks

väljaostuks, mida kostja ei eita. Hageja on esitanud renditasu tasumise nõude aja eest, mil

sõidukid olid kostja valduses ja õiguslikku tähendust ei oma lepingute kvalifitseerimine

rendilepinguteks või liisinglepinguteks, kuivõrd mõlema lepinguliigi kohaselt lasub lepingu

eseme kasutajal kohustus maksta lepingu eseme kasutamise eest nende kasutamise

turuväärtusele vastavat hinda. Kostja ei eita viidatud sõidukite kasutamist. Majandus- ja

kutsetegevuses tegutsevate isikute vahel eeldatakse üksnes tasulisi kokkuleppeid. Liisingu- või

rendilepingu kirjalik vormistamata jätmine ei muuda seda kehtetuks.

Hageja poolt kostjale väljastatud arvetel on osundatud rendimaksetele ning viidatud

konkreetsete numbritega lepingutele. Arvestades varasemat koostööd, masinate faktilist

kasutusse andmist ja lepinguprojektide edastamist, ei olnud hagejal kahtlusi, et heas usus

käituv kostja need lepingud allkirjastab ja seetõttu kasutas hageja arvetel lepinguprojektides

kajastatud lepingute numbreid.

2. Kostja hagi ei tunnista ning leiab, et hagis esitatud nõuded on põhjendamatud ning palub jätta

hagi rahuldamata.

Hageja ei ole tõendanud rendilepingu sõlmimise aega ja sisu. Hageja ei ole tõendanud, et

hagiavaldusele lisatud arved oleks kostjale saadetud ja kostja poolt kätte saadud. Arvetel ei ole

hageja ega kostja allkirja, mis viitab sellele, et arved on koostatud tagantjärele ning neid pole

tegelikkuses kostjale edastatud. Arvetel nr 151; 152; 253; 254 selgitustes on viide teistele

lepingu numbritele ning ükski nimetatud arvetest ei sisalda viidet detsembris 2013 sõlmitud

lepingule. Arvel nr 151 on märgitud vene keeles dogovor nr 1/2014 (tõlkes leping nr 1/2014),

arvel nr 152 on märgitud vene keeles dogovor nr 2/2014, arvel nr 253 on märgitud vene keeles

dogovor nr 1/2014, arvel nr 254 on märgitud vene keeles dogovor nr 2/2014.

6. detsembri 2014 hagiavalduses väidab hageja, et pooled sõlmisid 2013 detsembris suulise

kokkuleppe/rendilepingu, mille alusel andis hageja kostjale rendile alates 1. jaanuarist 2014

kaks haagist ja kaks veokit, kuid hagiavalduse 19. juuni 2015 täienduses väidab hageja, et

hageja tegi kostjale ettepaneku sõlmida haagiste väljaostmiseks kapitalirendi lepingud. Usutav

ei ole hageja väide, et poolte vahel oli suuline kokkulepe liisingumaksete tasumiseks summas

1054 eurot veoki 693BDV, 1111 eurot veoki 694BDV, 349 eurot haagise 291GS ja 321 eurot

haagise 717GP eest. Äriühingu juhatuse liikme ja mõistlikult tegutseva isikuna on arusaadav,

et selline kokkulepe tuleks vormistada kirjalikult. Hageja on esitatud arvetel märkinud

selgituseks rent vastavalt rendilepingutele nr 1/2014 ja 2/2014, mitte liisingumakse või

kapitalirent. Kostja leiab, et põhivara ei saa raamatupidamislikult üle anda suulise kokkuleppe

alusel, vaid selleks tuleb vormistada vastavad üleandmise-vastuvõtmise aktid.

Hageja on oma väite kinnituseks esitanud kostja 11. jaanuari 2014 kirjade koopiad. Nimetatud

kirjad on võltsitud ning nendel olevad allkirjad ei ole kostja juhatuse liikme R. Dyshkanti omad.

Pooltevahelist rendilepingut ei tõenda hageja liisingulepingud. Hageja poolt esitatud

maksegraafikud ei ole asjassepuutuvad. Poolte vahelisi suhteid ei saa tõendada prinditud ja

allkirjastamata tabelid, kust puuduvad nii poolte rekvisiidid kui ka viited alusdokumentidele.

Hageja liisis autod enda firmale ja hagejal oli liisingumaksete tasumise kohustus ning nende

maksete tasumise eest ei ole kostja vastutav. Mingeid kokkuleppeid poolte vahel, et kostja

tasub hageja eest liisingumakseid, sõlmitud ei ole. Väidetavad hinnapakkumised ja

lepinguprojektid ei tõenda pooltevahelise üürisuhte olemasolu.

Hageja esitatud 25. veebruari 2014 arve nr 369 summas 42 eurot, mille kostja on tasunud, ei

ole rendiarve ja ei tõenda poolte vahelise rendisuhte olemasolu. Arve on esitatud TIR loa eest.

Hageja on hagiavaldusele lisanud 11 arvet, milles hageja on tuginenud konkreetsetele

lepingutele, mitte suulisele kokkuleppele. Arved nr 156 ja nr 266 sõidukite remontimise kohta

ei tõenda hageja nõuet. Arvetest ei nähtu kostja seos hagejale kuuluvate sõidukite remondiga.

Kostja ei tunnista arveid.

Kostja arveldusarve väljavõttest nähtuvad hagejale tasutud arved perioodil 1. jaanuaril 2014

kuni 31. märts 2014. Väidetavalt osaliselt tasutud arvet nr.156 summas 370 eurot 39 senti kostja

tasunud ei ole. Arve nr 530 on esitatud telefoni eest. Hageja on esitanud 5. veebruari 2014

tellimuskirja, mille kohaselt tellis hageja kostjalt veo ja koostas teenuse kohta saatelehe nr 8471

ja osutatud teenuse eest arve nr 15/2014, mille hageja on tasunud. Kostja ei ole tellimuskirja

allkirjastanud ja rahvusvahelise kaubaveo saatelehe kohaselt oli vedajaks hageja. Kostja poolt

hagejale esitatud arvet 15/2014 hageja tasunud ei ole.

Hageja ei ole esitanud viivisearvestust, mille õigsust oleks võimalik kontrollida. Viivisenõuet

tuleks vähendada 0 %-ni põhisummalt. Hageja ei ole arveid kostjale kätte toimetanud, ei ole

esitanud kostjale pretensiooni, vaid on oodanud hagi esitamisega ebamõistikult kaua, mille

tulemusena esitab ebamõistliku viivisenõude.

3. Maakohus määras 29. jaanuaril 2016 käekirjaekspertiis küsimuses: „Kas 11. jaanuaril 2014

kiri (originaal tl 119) on allkirjastatud Ruslan Dyshkanti poolt ?“

Ekspertide poolt viidi läbi dokumendiekspertiis. 3. märtsi 2016 ekspertiisakti nr 16E-DM0008

(tl 175 – 178) kohaselt ei ole ekspertiisiks esitatud kostja 11. jaanuar 2014 kiri hagejale

originaaldokument, vaid monteeritud dokument. Kostja kirjade hagejale erinevate sisuga

koopiatel (toimiku lk 119 ja lk 58) ja kostja arve nr 15/2014 koopial (toimiku lk 77) templijälje

ja allkirja kujutised pärinevad ühelt ja samalt algdokumendilt.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus rahuldas 4. novembri 2016 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõlgnevuse 8460 eurot 46 senti, viivise põhinõudelt alates 6. detsembrist

2014 kuni 4. novembrini 2016 summas 1301 eurot 87 senti ja edasi viivise kuni põhinõude

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Hageja menetluskulu riigilõivu osas

jäeti kostja kanda ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja riigilõiv summas 550 eurot. Riigilõiv

summas 50 eurot jäeti hageja enda kanda. Kostjalt mõisteti välja viivis menetluskuludelt alates

kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Poolte muud menetluskulud jäeti kulu kandnud poole enda kanda.

Maakohus asus seisukohale, et tõendamist on leidnud, et poolte vahel toimus varasemalt

koostöö ning kostja soovis nimetatud sõidukeid ja haagiseid omandada, kuid pooled ei

saavutanud kokkulepet müügihinna osas. Asjas puuduvad kirjalikud tõendid, et poolte vahel

on sõlmitud rendi- või muid kasutuslepinguid vaidlusalused sõidukite ja haagiste osas, samuti,

et nimetatud vara oleks kostjale kirjalike aktide vms alusel üle antud.

Poolte vahel on vaidlus, kas vaidlusalused sõidukid ja haagised olid kostja kasutuses või mitte.

Kostja on esitanud arve OÜ-le Aisance nr 16/2014 7. märtsil 2014 (II kd, lk 45), et auto 694

PDV ja haagis 291 GS on osutanud transporditeenust Eestist Rootsi. Veoteenuse osutamist

vaidlusaluse autoga tõendab, et viidatud arve alusel on 5. mail 2014 OÜ Aisance arve summas

1284 eurot tasutud. Lisaks veoseveo lepingule ja kauba saatelehele (II kd, lk 44, 46) tõendavad

istungil tunnistajana D. Kuksgauzeni poolt antud ütlused, et selle veose vedajaks oli kostja.

Vaidlusaluseid autosid 693 BDV ja 694 BDV on kasutatud teenuse osutamiseks hageja esitatud

piiriületusandmete kohaselt. Piiriületusandmetest ei ilmne, milline isik autodega piiri ületas,

kuid nähtub, et vaieldaval ajaperioodil teostati nende autodega vedusid. Tõenditest nähtub, et

kostja on esitanud arve Expo Trans OÜ-le veebruaris 2014 ja selle arve alusel on osutatud

veosevedu autoga nr 693 BDV ja järelhaagisega 717 GP (I kd, lk 195). Pangakonto väljavõttest

nähtub, et Expo Trans OÜ on arve kostjale tasunud (II kd, lk 13). Tõenditest nähtub, et hageja

on tellinud kostjalt veoteenust ning kostja on esitanud märtsis 2014 arve hagejale osutatud

veoseteenuse eest autoga nr 694 BDV ja haagisega 291GS (I kd, lk 76,77).

Asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et kostja osutas ainult logistilist teenust ja kostja

vahendas hageja liisingus olevaid autosid ning maksis raha auto omanikule edasi.

Eksperdi arvamuse kohaselt ei ole kostja 11. jaanuari 2014 kiri hagejale (tl 119)

originaaldokument, vaid monteeritud dokument. Maakohus asus seisukohale, et nimetatud

ekspertiis ei kinnita, et tegemist on tõenditega, millele ei saaks asjas toetuda. Hinnanud asjas

esitatud tõendeid kogumis, sh tunnistaja Julia Tipakova ütlust, mille kohaselt Expo Trans OÜ-

le 14. veebruaril 2014 esitatud arve nr 08/2014 (II kd, lk 195), oli vormikohane, leidis

maakohus, et kostja kasutas oma majandus- ja tsiviilkäibes tavapäraselt mitte

originaalallkirjadega arveid, vaid kandis arved peale skaneeritud kujul. Kostja ei ole esitatud

ühtegi dokumenti, et arved 08/2014 ja 16/2014, mille alusel on kostjale tasutud, on mingi muu

teenus kui veoteenus. Maakohus leidis, et hagejal puudub eluliselt usutav vajadus „võltsida“

arveid, mille alusel laekuks raha kolmandatelt isikutelt kostjale.

Majandustegevuse registri väljavõtte kohaselt puudus jaanuarist kuni juulini 2014 kostjal

veoseveoks tegevusluba, majandustegevusena oli märgitud jaekaubandus. Tegevusluba

sõidukile 694 BDV, mis annab õiguse rahvusvahelisteks autovedudeks, oli välja antud hagejale.

Tõendamist on leidnud, et kostja on vaidlusaluste sõidukitega faktiliselt veoteenust, sh

rahvusvahelist veoteenust, osutanud. Kuna sõidukite, sh 694 BDV peamiseks kasutajaks oli

hageja, siis sai tegevusloa sõidukile 694 BDV väljastada hageja nimele. Äriühingule ühe auto

osas välja antud tunnistus ei välista, et teine äriühing ei saa seda autot vedude teostamiseks

kasutada.

Maakohus asus seisukohale, et kostja on sõidukeid ning haagiseid kasutades alusetult säästnud

ja saanud kasutuseelist ulatuses, mis ei ole väiksem kui tasu, millist hageja maksis

liisinguandjatele. Kostja ei ole hagejapoolseid arvestusi vaidlustanud. Kostjalt kuulub

väljamõistmisele 8460 eurot 46 senti.

Maakohus leidis, et asjas ei ole tuvastamist leidnud, et poolte vahel olid kokkulepped kostja

kasutusse antud varaga seonduvate jooksvate kulude (remondi-, kütuse- ja sidekulud)

kandmisega. Maakohus jättis hageja nõude transpordivahendite remondikulude, kütusekulude

ja telefonikulude osas summas 1471 eurot 71 senti rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas Viru Maakohtu 4. novembri 2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse osas,

millega maakohus jättis poolte menetluses kantud õigusabikulud kulu kandnud poole kanda ja

palub teha selles osas uue otsuse, millega jätta maakohtus kantud hageja õigusabikulud 90%

ulatuses kostja kanda. Hageja palub jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks tuleks olukorras, kus hagi rahuldatud ja rahuldamata osa

suurusjärgud on sedavõrd erinevad, jätta menetluskulud (õigusabikulusid puudutavas osas)

poolte endi kanda. Kohus rahuldas põhivõlgnevuse osas hagi 85,2% ulatuses, kui võtta arvesse

ka viivisenõuete rahuldamist, on hagi rahuldatud ca 90% ulatuses.

Maakohtu seisukoht, et kõik tegevused (sh nõupidamised, ettevalmistus kohtuistungiteks), mis

ei ole seotud konkreetse menetlusdokumendi koostamisega, ei ole kontrollitavad ja nendega

seotud õigusabikulud ei ole väljamõistetavad, ei ole kooskõlas levinud kohtupraktikaga.

6. Kostja hageja apellatsioonkaebusega ei nõustunud ja palus jätta hageja apellatsioonkaebus

rahuldamata ja maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas muutmata.

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse tühistamiseks osas, millega maakohus

hagi rahuldas. Kostja palus teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt puudus poolte vahel kokkulepe hagejale kuuluvate sõidukite

liisingmaksete tasumise kohta ning asjas puuduvad tõendid kostja poolt sõidukite kasutamise

kohta alates 17. jaanuarist 2014 kuni 20. märtsini 2014. Maakohus on teinud ebaõige ja

tõendamata otsustuse osas, et kostja ise kasutas oma majandus- ja tsiviilkäibes tavapäraselt

mitte originaalallkirjadega arveid, vaid skaneeritud kujul koostatud arved.

Hageja on hagiavalduse esitamisest alates esitanud vastuolulisi põhjendusi, s.o 6. detsembri

2014 hagiavalduses väitis hageja, et poolte vahel oli 2013 sõlmitud suuline kokkulepe autode

kasutamiseks, 19. juuni 2015 hagivalduse täiendustes väitis hageja, et vastuseks kostja

14. jaanuari 2014 kirjadele tegi hageja ettepaneku sõlmida haagiste väljaostmiseks lepingud.

Majandusregistri väljavõttest nähtuvalt puudus kostjal veoseveoks tegevusluba alates jaanuarist

kuni juulini 2014 ja majandustegevusena oli märgitud üksnes jaekaubandus. Tegevusluba

sõidukile 694 BDV, mis annab õiguse rahvusvahelisteks autovedudeks, oli välja antud hagejale.

Rahvusvahelist veoteenust saab osutada üksnes selleks tegevusloa saanud isik.

Maakohus ei ole arvestanud tunnistaja Rimma Sagadi ütlustega maakohtu 19. septembri 2016

istungil, mille kohaselt oli rahvusvahelise kaubaveo saatelehel (I kd, tl 78) lahtris 16 vedajana

märgitud hageja, kellel oli ka vastav litsents rahvusvaheliste vedude kohta, samuti olid veokite

kindlustuslepingud vormistatud hageja nimele. Tunnistaja J. Tipakova andis ütlusi selle kohta,

et kostja tegeles logistikateenustega ja vedude korraldamisega.

8. Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud jätta kostja

kanda.

OÜ Aisance direktori Dmitri Kuksgauzeni ütlustega on tõendamist leidnud, et OÜ-l Aisance

oli koostöö kostajaga, mis seisnes kostja poolt veoteenuse osutamises vaidlusaluste sõidukitega.

Tunnistaja D. Kuksgauzeni ütlustest nähtub, et kostja osutas veoteenust, mitte logistikateenust.

R. Sagadi ütlused tõendavad, et vaidlusalused sõidukid olid kostja kasutuses, need anti kostjale

rendile ja lükkavad ümber kostja tõendamata väite, et kostja osutas logistikateenust.

Politsei-

ja

Piirivalveameti

piirikontrolli

andmekogu

andmetel

on

sõidukitega

registreerimismärkidega 693BDV ja 694 BDV tehtud piiriületusi ajavahemikul 1. jaanuar 2014

kuni 31. märts 2014. Arvestades, et viidatud sõidukid olid kostja valduses, on maakohus

põhjendatult piirikontrolli andmekogule tuginenud. Kostja soovis hageja kui veokite vastutava

kasutaja abi veolubade hankimiseks Vene Föderatsioonist. Hageja hankis veoload ja koostas

arve, mille kostja tasus. Kostja väited, et põhivara üleandmiseks tuleb vormistada lepingud ja

vara üleandmise-vastuvõtmise aktid, on vastuolus kehtiva õigusega ja asjakohatud. Täitmiseks

on kohustuslikud ka suulised lepingud.

Kostja leiab, et kuna majandustegevuse registris oli märgitud tema tegevusaladeks

jaekaubandus ja toitlustamine, siis ei saanud ta autoveoga tegeleda, see seisukoht on otseselt

vastuolus kostja tegevusega. Asjas on tõendatud, et kostja osutas kolmandatele isikutele

veoteenust (Expo Trans OÜ, Aisance OÜ). Ükski õigusakt ei sätesta, et äriühing ei tohi tegeleda

mingil muul tegevusalal kui see, mis on kantud majandustegevuse registrisse.

Kostja väide tegevusloa puudumisest on asjakohatu. Tunnistaja Y. Tipakova on kinnitanud, et

auto 201 MEC, mis oli kostja põhivarana arvele võetud, sõitis algul hageja litsentsiga, kuid

hiljem Ekostep Grupp litsentsiga. Tunnistaja R. Sagadi on andnud ütlusi, et see, kellele on antud

litsents, ei pea vahetult olema vedaja. Maakohus on õigesti leidnud, et ühele äriühingule antud

tunnistus/litsents ei välista, et teine äriühing autot vedude teostamiseks kasutab.

31. augusti 2015 kohtuistungil on kostja omaks võtnud, et kostja kasutas hageja veokeid ja

haagiseid. Hageja ei ole andnud nõusolekut omaksvõtu tagasivõtmise kohta ning täidetud ei ole

ka teised eeldused omaksvõtu tagasivõtmise kohta (TsMS § 231 lg 3).

Hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, et kostja võtab rendile vaidlusalused veokid ja haagised.

Ei oma tähtsust, kas poolte vaheline leping kvalifitseerida liisingulepinguks või rendilepinguks.

Mõlemal juhul on tegemist esemete tasu eest kasutusse andmisega. Hageja hinnangul

tõendavad mh kostja 11. jaanuari 2014 kirjad, milles kostja on selgesõnaliselt avaldanud soovi

võtta hagejalt vaidlusalused veokid ja haagised rendile, kokkulepet hageja ja kostja vahel.

Pooled leppisid kokku, et veokite ja haagiste kasutamise tasuks on summa, mis on võrdne

hageja poolt liisinguandjale igakuiselt tasumisele kuuluvate liisingumaksetega, millele lisandub

käibemaks. Alternatiivselt on hageja esitanud nõude alusetu rikastumise järgi. Hagejal on õigus

nõuda kostjalt tavapärast tasu, mis ei saa olla väiksem kui tasu, mille hageja ise maksis

liisinguandjale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu

otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise

tõttu TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel osas, milles maakohus rahuldas osaliselt hageja nõude kostja

vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks ning menetluskulude jaotuse osas.

Maakohus ei ole otsuse tegemiseks vajalikke asjaolusid välja selgitanud ja kohtuotsust

põhjendanud, ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Ringkonnakohus saadab

tsiviilasja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebustes ei vaidlusta hageja ja kostja maakohtu otsust osas, millega maakohus

jättis hageja nõude rahuldamata. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni

korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on

edasi kaevatud.

10. Hageja nõuab kostjalt lepingujärgse tasu või alternatiivselt alusetult säästetu väljamõistmist.

Hageja väitel on hageja ja kostja sõlminud 2013. a detsembris suulise lepingu, mille esemeks

oli alates 1. jaanuarist 2014 kahe haagise ja kahe veoki kostja kasutusse andmine.

TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on kostja nõude õiguslikule alusele ning selle

suurusele hinnangut andes rikkunud materiaalõigust ning jätnud täielikult täitmata

selgituskohustuse kostja vastuväidete osas. Kohtul tuleb küll haginõue kvalifitseerida sõltumata

hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-09, p 13; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19),

kuid kohtul tuleb võtta seisukoht kõikide nõuete ja vastuväidete suhtes, mille pooled on

menetluses esitanud.

12. Maakohus ei ole võtnud üheselt arusaadavat seisukohta selles, kas poolte vahel olid

lepingulised suhted või mitte. Maakohtu otsus on vastuoluline: kohus on küll viidanud

rendilepingule VÕS § 339 järgi, asudes seejärel aga seisukohale, et asjas puuduvad kirjalikud

tõendid, et poolte vahel on sõlmitud rendi- või muid kasutuslepinguid vaidlusaluste sõidukite

ja haagiste osas. Kuna maakohus otsuse põhjendavas osas rohkem võimalikele

pooltevahelistele lepingulistele suhetele tähelepanu ei pööranud, tähendas nimetatud kohtu

seisukoht eelduslikult, et hagejal ei ole maakohtu hinnangul kostja vastu lepingust tulenevaid

nõudeid. Maakohtu seisukoht ei põhine tsiviilkohtupidamise põhimõtetel. TsMS § 229 lg 2

järgi võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne

tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele

leidnud, et maakohus on tõendeid kogumis hinnates jõudnud õigele järeldusele, et vaidlusalused

veokid ja haagised olid kostja kasutuses ning kostja kohustus sõidukite kasutamise eest tasu

maksma. Seega on hageja olnud seisukohal, et hageja ja kostja vahelised kohustused tulenesid

lepingust.

Maakohus tuvastas, et haagised registreerimismärgiga 291GS ja 717GP ning veokid

registreerimismärgiga 693BDV ja 694BDV olid liisinglepingute alusel antud hageja

kasutusse, hagejal oli liisingumaksete tasumise kohustus. Maakohus on menetluses lugenud

tõendatuks, et kostja soovis nimetatud sõidukeid ja haagiseid omandada, kuid müügihinna

suhtes ei jõudnud pooled kokkuleppele. Millistele tõenditele maakohus selles tugineb, ei ole

selge. Kostja on kogu menetluse kestel vaielnud vastu hageja ja kostja vahelistele lepingulistele

suhetele hagis toodud tingimustel. Asja materjalidest ei tulene, et kohus oleks pooltele

selgitanud tõendamiskoormise jaotumist.

Ekslik on hageja seisukoht, mille kohaselt ei oma asjas tähtsust, millise kasutuslepinguga oli

poolte vahel tegemist, millised olid poolte õigused ning kohustused (I kd, tl 148). Kostja

lepinguline esindaja on maakohtus 31. augustil 2015 (I kd, tl 90) väitnud, et pooltel oli

kokkulepe, et hüvitatakse liisingu kulud, hagejal ei oleks olnud vastuväiteid, kui kostja oleks

liisingu lõppedes autod välja ostnud. Samal kohtuistungil väitis kostja esindaja aga, et kostja

on teinud hagejale tööd. Maakohtu 22. jaanuari 2016 istungil selgitasid kostja seaduslikud

esindajad, et autode ostmiseks andsid raha nemad, A. Kirillov osutas esialgu üksinda

logistikateenust. Vanad autod anti liisingusse tagasi ja võeti 3 uut autot. Kui tekkis tüli, siis

soovis J. Netšajeva, et kostja vormistaks haagised hageja nimele, muidu oleks kostjalt masinad

ära võetud. Tunnistaja Y. Tipakova väitel tahtsid kostja töötajad masinaid ära osta, mille nad

arvasid endale kuuluvat, kuid hageja soovis sellist hinda, mis ei sobinud, ja neil tekkisid tülid.

Maakohus ei ole otsuses seisukohta võtnud ühegi nimetatud kostja vastuväite osas.

13. Asja uuel menetlemisel tuleb maakohtul hinnata hageja ja kostja vahelisi võimalikke

lepingulisi suhteid, mh arvestades ka kostja terve menetluse kestel väljendatut, et kostja osutas

hagejale logistikateenust (I kd tl 148; II kd tl 29 jj). Lisaks juhib ringkonnakohus maakohtu

tähelepanu sellele, et juhul kui kostja ei täitnud hageja ja kostja vahelisi lepingulisi kohustusi,

siis on ta lepingut rikkunud ning hageja saab oma huve kaitsta lepingulise kohustuse rikkumise

korral kasutatavate õiguskaitsevahendite abil (VÕS § 101 jj; vt Riigikohtu 24. septembri

2008. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-62-08, p 9). Hagejal võib seega olla kostja vastu kahju

hüvitamise nõue VÕS § 115 alusel, kus kahjuks on kaotatud kasutuseelised. Lepingu

rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad aga VÕS §-de 115,

127 ja 128 alusel olema täidetud kahju hüvitamise eeldused (vt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a

otsus tsiviilasjas 3-2-1-5-12, p 27). Hagejal tuleb tõendada, milline oli see kohustus, mida kostja

rikkus. Kui hageja kahjuks olid tasutud liisingumaksed, tuleb tal tõendada põhjuslikku seost

kostja kohustuse rikkumise ja hageja kahju vahel.

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS §-i 1028. VÕS § 1028

lg 1 järgi võib juhul, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või

tulevase kohustuse täitmisena, üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas,

kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1028 reguleerib

soorituskondiktsiooni, mille kohaselt saab isikule olemasoleva või tulevase kohustuse alusel

tehtud sooritusega antu temalt tagasi nõuda (vt RKTKo nr 3-2-1-65-14, p 10). Maakohus on

hinnanud asjas hageja esitatud tõendeid ja leidnud, et kostja on sõidukeid ning haagiseid

kasutades alusetult säästnud ja saanud kasutuseelist. Maakohus ei ole selgitanud, milles seisnes

hageja sooritus kostjale ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Kui hageja

tugineb sellele, et kostja on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning kostjalt

tuleb hageja kasuks välja mõista hagejalt saadu (VÕS § 1032 lg 1), on hageja

tõendamiskoormuseks tõendada, et ta tegi kostjale soorituse, millel õiguslikku alust kas ei

olnud, ei tekkinud või alus on ära langenud (vt Riigikohtu 2. detsembri 2015. a otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14).

Põhjendatud ei ole seega maakohtu seisukoht, et kostja on sõidukeid ja haagiseid kasutades

alusetult säästnud ja saanud kasutuseelist ulatuses, mis ei saa olla kindlasti väiksem kui tasu,

mis hageja maksis liisinguandjale. Hageja liisis autod, seega oli hagejal ka liisingulepingust

tulenev liisingmaksete tasumise kohustus. Nimetatu ei pruugi aga tähendada kasutuseelise

väärtust. Maakohus luges tõendatuks, et kostja on vaidlusaluste sõidukitega faktiliselt

veoteenust, sh rahvusvahelist veoteenust, osutanud. Maakohus leidis samas vastuoluliselt, et

sõidukite, sh 694 BDV peamiseks kasutajaks oli hageja. Seega jääb arusaamatuks, kas ajal, kui

sõidukeid kasutas kostja, kasutati sõidukeid ka kellegi teise poolt.

Maakohus on otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta, et hageja on alternatiivsed nõuded esitanud

erineva suurusega. Hageja 19. juuni 2015 menetlusdokumendi alternatiivne nõue on suunatud

alusetult säästetu tagasisaamisele. Hageja väitel on liisinguandja poolt hagejale esitatud arveid

kokku summas 5669 eurot 64 senti (I kd, tl 52 jj), mis on oluliselt väiksem kui maakohtu poolt

tuvastatud 8460 eurot 46 senti.

Maakohtul tuleb selgitada asja uuel menetlemisel välja hageja nõude täpne suurus. Maakohtul

tuleb selgitada välja millal täpselt olid sõidukid kostja valduses ning millal olid sõidukid kostja

valduses ilma õigusliku aluseta. Kui kostja valdusel oli õiguslik alus, s.o kostja valdas sõidukeid

kokkuleppel hagejaga, on tegemist lepingu rikkumise alusel esitatud nõudega. Maakohtul tuleb

sellisel juhul välja selgitada poolte tahe sõidukite valduse üleandmisel.

15. Eksperdi arvamuse kohaselt ei ole kostja 11. jaanuari 2014 kiri hagejale (tl 119)

originaaldokument, vaid monteeritud dokument. Maakohus leidis, et ekspertiis ei kinnita, et

tegemist on tõenditega, millele ei saaks asjas toetuda. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu

seisukoht on ekslik. Kui isik väidab, et tema ei ole dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist

dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi

ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku

allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi.

Seega kui hageja tugineb menetluses tõendile, peab ta seda kostja vastuväite esitamisel ka

tõendama (Riigikohtu 14. septembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16, p 10). Kui

ekspertiis leidis, et toimikus olev dokument ei ole originaal, tuleb hagejal tõendada, et

dokument on siiski koostatud kostja poolt. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole seda teinud.

Tunnistaja Y. Tipakova ütlustest ei tulene, et kostja kasutas oma majandus- ja tsiviilkäibes

tavapäraselt mitte originaalallkirjadega arveid, vaid kandis allikirjad peale skaneeritud kujul (II

kd, tl 99 jj).

16. Ringkonnakohus leiab, et kuna kohus on oluliselt rikkunud eelmenetluse sätteid jättes

täielikult täitmata selgituskohustuse kostja vastuväidete osas, asjas ei ole selgitatud välja hageja

nõude alust, pooltevahelisi suhteid, esitatud selle lahendamiseks olulisi tõendeid, ei ole

ringkonnakohtul võimalik asja sisuliselt lahendada.

17. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta kostja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu

rahuldamata.

Asjas kantud menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohus

vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.

Kai Kullerkupp

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/