2-15-14275/33 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. aprill 2017. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-14275

Tsiviilasi

M.P. hagi K.S. vastu kinnisasja väljaandmiseks ning

tahteavalduse andmiseks kohustamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

60 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. juuni 2016. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.S. apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) K.S. (ik XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Mart Sikut

Vastustaja (hageja) M.P. (ik XXXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Raul Tosmann

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 27. juuni 2016. a otsus.

2. Teha asjas uus otsus, millega jätta rahuldamata M.P. hagi K.S. vastu kinnisasja

väljaandmiseks ning tahteavalduse andmiseks kohustamiseks.

3. Tühistada kohtuotsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 28. septembri 2015. a hagi tagamise

määrus, millega keelati M.P. kasuks kinnisasja registriosa nr-ga XXX, asukohaga Viljandi

maakond Viljandi vald xxx küla, XXXX käsutamine.

4. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud M.P. kanda.

5. Mõista M.P. ’lt välja K.S. kasuks välja 2276 eurot maakohtus ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulude katteks. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras. Lõpetada viivisearvestus, kui viivisesumma võrdsustub

väljamõistetud kuid tasumata menetluskuludega.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja M.P. palus 26.10.2015 maakohtule esitatud hagis kohustada kostjat K.S. ’t andma

hagejale üle kinnisasi Tartu Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistusregistriosa nr-ga XXXX

asukohaga Viljandi maakond Viljandi vald XXX küla, XXX, kustutada kostja omanikuna

kinnistusraamatust ja kanda omanikuna kinnistusraamatusse hageja.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 14.04.2005.a. kinkelepingu, millega hageja kinkis

nimetatud kinnistu kostjale. Kinnistu oli hageja sünnikoduks ja mida ta kasutas elukohana. Pooled

elasid koos alates 1998.-1999. aastast, neil on kaks ühist last (sündinud 2000. a ja 2007. a). Hageja

soovis kinkida kinnistu kostjale, et luua elukaaslasele kindlustunnet. Kinkelepingu p 4.1 kohaselt

pidi kinkelepingu ese jääma kinkija ja kingisaaja kaasvaldusse, kuna ka hageja enda pere (ema, õe

ja venna) soov oli vahel isakodus viibida.

Hageja taganes 17.08.2015.a. tahteavaldusega kinkelepingust, kuna kingisaaja on oma käitumisega

näidanud kinkija ja kinkija lähedaste, sh poja M., suhtes üles jämedat tänamatust. Kostja on

käitunud M.P. , tema ema M.P. ja poeg P.M. ja suhtes äärmiselt halvasti, kasutades mh lapse suhtes

ka füüsilist vägivalda. Hageja leiab, et täidetud on nii kinkelepingust taganemise formaalsed kui ka

materiaalsed eeldused. Taganemise tulemusena on kinkeleping VÕS § 188 lg 2 järgi lõppenud ning

hagejal on õigus kingitud ese VÕS § 268 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1 alusel kingisaajalt välja nõuda.

Kostja nõusoleku kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab

TsÜS § 68 lg 5 järgi asendada kohtuotsusega.

Kostja tungis hageja pojale P.M. le (sünd. XXX) kallale 2015. aasta 13. juulil, millega seoses kostja

suhtes on algatati kriminaalasi nr. 15284000380 KarS § 121 tunnustel. Kostja purustas vihahoos

pojale kuuluva tahvelarvuti ja peksis poega arvuti juhtmega.

Kuigi poolte kooselu on juba aastaid tagasi lõppenud, hakkas kostja 2014. aastast hagejat

ähvardama ja telefoni teel terroriseerima, lubades hagejat elu lõpuni mitte rahule jätta, vaid talle

„ajudele käia“. Kostja on mõnitanud ja alandanud hageja ema M.P. , öeldes talle telefoni teel peale

tema sünnipäeva 2015.a juulis et “vanaema jätku tema lapsed rahule“.

Kostja on ähvardanud ka kinnistu maha müüa, on asunud seda kavatsust realiseerima, on avaldanud

sellekohase soovi avalikkusele, otsides ostjaid. Mitmed võimalikud ostjad on käinud kohal

kinnistuga tutvumas. Kostja on kasutanud ebatsensuurseid, halvustavaid ja solvavaid väljendeid

hageja elukaaslase kohta.

Hageja vaidles vastu kostja väidetele, mille kohaselt olevat kinkeleping olnud näilik ning

tegelikkuses olevat pooled kokku leppinud kinnistu müümises kostjale. Kinkeleping on sõlmitud

notariaalses vormis ning see väljendas poolte soovitud õiguslike tagajärgede kaasatoomisele

suunatud tahet. Laenu võeti pangast kinnistul asuva elamu renoveerimise eesmärgil. Kui laenu oleks

võetud kinnistu ostmiseks, siis oleks pank eelduslikult kandnud laenusumma otse müüja kontole

ning laenulepingu ostja (laenusaaja) nimele. Arusaamatu on kostja käsitlus, mille kohaselt kinnistu

müüja ja ostja oleksid võtnud pangast kaaslaenusaajatena laenu selleks, et kostja saaks tasuda

hagejale kinnistu müügihinna. Kohatu ja eksitav on kostja paljasõnaline väide, et tema üksinda on

maksnud pangale laenu tagasi.

Väidetavad kostja investeeringud vaidlusalusesse kinnistusse on paljasõnalised ja dokumentaalselt

tõendamata. Hageja pole mitte kunagi kostjalt saanud ega pole pidanudki saama raha kinnistu

müügilepingu katteks.

Hageja ei eita, et kostjaga on neil esinenud tülisid; 2012. a toimus ka rüselus, mille hageja väitel

algatas kostja. Selle käigus kukkus kostja arvuti laualt maha ja purunes. Pooled leppisid ära ja selle

märgiks ostis hageja paar päeva hiljem kostjale uue sülearvuti. Kriminaaluurimist ei ole selles asjas

toimunud.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja väitel oli 14.04.2015 sõlmitud kinkeleping näiline, tegelik eesmärk oli kinnistu ost-müük.

Seda kinnitab kostja konto väljavõte, millest nähtuvalt on kostja teinud ülekandeid peale

kinkelepingu sõlmimist hageja õe B.H. kontole 2006 kuni 2015.a kokku summas 29 344 krooni

(ülekande tegemise põhjus hageja õe kontole oli tingitud sellest, et hageja konto oli tol perioodil

arestitud). Alates 19.06.2016.a. on kostja kandnud hageja enda kontole 2006 a kokku 48 400 krooni,

2007-2008. a kokku 110 120 krooni. Kokku on toodud perioodil kostja kandnud hagejale üle 187

864 krooni ning on jätkanud väiksemate maksete tegemist ka hilisemal perioodil.

Vastavalt tollasele kokkuleppele kohustus kostja saadud nn. “kingituse” eest tasuma hagejale kokku

200 000 krooni ja renoveerima kinnistu, milleks kostja võttis 12.05.2005 pangalaenu AS-ist

Swedbank summas 11 192 eurot, millist laenulimiiti suurendati vastavalt 07.10.2006 ja 12.04.2007

lepingu lisadega summani 22 373.15 eurot ning millises osas seati kinnistusele hüpoteek Hansapank

(Swedbank) kasuks summas 455 000 krooni (kinkelepingu p.9.2.).

Laenu tagasimakseid pangale on teinud kostja vastavalt laenu tagasimakse graafikule alates laenu

võtmisest 14.04.2005 kuni 12.06.2013 kokku summas 7149,50 eurot. Ka hiljem on kostja kontolt

võetud maha maksegraafikujärgsed summad. Kokku on kostja seega investeerinud kinnistusse üle

300 000 krooni (s.t üle 20 000 euro), millest 200 000 krooni (12 782 eurot) on tasutud rahaliste

ülekannetega hagejale sisulise kinnistu müügilepingu katteks ning ülejäänud summa kinnistu

parendamiseks (renoveerimiseks).

Kostja ei nõustu hageja väidetega, et ta oleks näidanud üles kinkija vastu jämedat tänamatust.

Hageja on näidanud üles kostja vastu erilist küünilisust ja jõhkrust, mis väljendub tema peksmises

mais 2012. Nimelt purustas kostja laste õpiedukuse teemadel vaieldes vastu köögilauda tahvelarvuti

ning haaras kostjal juustest, tirides teda juukseid pidi magamistuppa, kus peksis kostjat rusikatega

ning lõi peaga vastu magamistoa kipsseina, mis purunes. Toimunut nägid pealt ka kostja ja hageja

lapsed.

Kõnealuse

fakti

kohta

on

Lõuna

Politseiprefektuuris

algatatud

kriminaalasi

nr 15284000532.

Täiendavalt rõhutas kostja, et kinkeleping on sõlmitud enam kui kümme aastat enne juhtunut.

Kostja ei eita, et poolte vahel on olnud pingestatud olukordi. Poeg ei soovinud ise politseisse

pöörduda, vaid isa käskis seda teha. Põhjused kinkelepingust taganemiseks on otsitud.

Kostja avaldas kohtule, et ta pole kindlasti nii ropu suuga kui paberites märgitud. Ta on öelnud

halvasti, mida hiljem järele mõeldes ei oleks pidanud ütlema. Kostja ei tunnista, et on jämedalt

käitunud hageja emaga. Küll on kostja suhelnud hageja emaga juulis, kui ei teadnud, kus ta alaealine

poeg on ja siis läks telefonivestlus inetuks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 27. juuni 2016. a otsusega hagi ning kohustas kostjat andma nõusolek

kinnisasja registriosa nr-ga XXXX , asukohaga Viljandi maakond Viljandi vald XXX küla, XXX,

omanikukande kustutamiseks ning uue omanikukande tegemiseks, kandes kinnisasja omanikuna

kinnistusraamatusse hageja. Kohus asendas kostja nõutava tahtevalduse kohtuotsuse vabatahtliku

täitmata jätmise korral kohtuotsusega. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 3166 eurot menetluskulude katteks.

3.1. Maakohus luges tuvastatuks, et poolte vahel sõlmiti 14.04.2005.a kinnisasja kinkeleping.

Kohus leidis, et kostja esitatud kontoväljavõtted ei tõenda, et tegemist oleks olnud näiliku tehinguga

ning et tegelik soov olnuks sõlmida kinnistu ostu-müügileping. Lisaks ei ole kostja ka taotlenud

kinkelepingu tühisuse tuvastamist.

Kohus märkis, et kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed kui

materiaalsed eeldused. Kohus leidis, et formaalselt on hageja kinkelepingust taganenud

17.08.2015. a avaldusega, kostja ei ole taganemisavalduse kehtivusele vastu vaielnud.

Hagejast kinkijal tuli lisaks tõendada kinkelepingust taganemise materiaalseid eeldusi, s.o VÕS §-

des 267 p-s 1 sätestatud asjaolude esinemist – jäme tänamatus kinkija või tema lähedase isiku vastu.

Nii poeg kui ema on hagejale lähedased isikud. Arvesse tuleb võtta ka kinkelepingu objekti, milleks

oli hageja sünnikodu ja kingitus isalt.

3.2. Kohus asus seisukohale, et ka taganemise materiaalsed eeldused on täidetud. Kostja on ise

tunnistanud, et pärast intsidenti pojaga ta helistas hageja emale ning vestlus läks inetuks. M.P.

kohtuistungil antud ütlustega on inetud ütlused kinnitust leidnud („Jah, ta ütles, et kepib X ajusid

elu lõpuni“). Samuti on M.P. istungil avaldanud, et kostja on sõimanud hageja ema hagejale

edastatud sõnumiga seoses lastelaste sünnipäevapeole kutsumisega litsiks.

Väidetava 2012. a toimunud hagejapoolse vägivallajuhtumi kohta on kohtule esitatud Lõuna

Prefektuuri 27.04.2016 kriminaalmenetluse lõpetamise määrus kriminaalasjas nr 15284000532,

mille kohaselt olid poolte ütlused intsidendi osas vastuolulised. Samas on kohtule esitatud ka Lõuna

Prefektuuri 12.04.2016 kriminaalasja lõpetamise määrus kriminaalasjas 15284000380 (tl 84-85)

hageja ning kostja ühist poega puudutava intsidendi osas juulis 2015. Kohus luges tõendatuks, et

poja hilise kojutuleku tõttu lõi ema teda tahvelarvuti laadija juhtmega, põhjustades pojale sellega

füüsilist valu.

Jämeda tänamatusena on käsitletav olukord, kus pooltevaheline pikk lahkuminekujärgne konfliktne

olukord päädib kingisaaja reaalselt moraali- või õigusnormide vastase ühiskondlikult

mitteaktsepteeritava ja taunitava tegevusega kinkija või tema lähedase suhtes. Maakohus leidis, et

jämedaks tänamatuseks tuleb pidada olukorda, kus lähedase suhtes tarvitatakse vägivalda, millisele

on korduvalt osundanud ka Riigikohus (RKTKo 04.04.2011 nr 3-2-1-8-11 ning RKTKo 22.02.2007

nr 3-2-1-153-06) – kinkijale lähedasele isikule kehavigastuse tekitamist või sellega ähvardamist

võib pidada kinkelepingust taganemist õigustavaks asjaoluks, kui kingisaaja tegevus ei ole hinnatav

hädakaitseks või hädaseisundis tehtud teona (TsÜS §§ 140 ja 141). Teismeliste kasvatamine võib

olla keeruline, kuid aktsepteerida ei saa olukorda, kus vägivalda õigustatakse vägivallaga.

Õiguspoliitiliselt on võetud järjepidev seisukoht, et lähisuhtevägivald Eesti ühiskonnas on äärmiselt

taunitav. Kostja tegu poja suhtes väärib objektiivselt hukkamõistu.

Kohus järeldas, et kostja on küll tagantjärele mõistnud, et ütles hageja emale ning oma laste

vanaemale halvasti, kuid ei ole selle eest vabandanud ega pruugi seega solvanguid tegelikkuses

siiralt kahetseda.

3.3. Kohus asus seisukohale, et seaduses ei ole sätestatud maksimaalset tähtaega kinkelepingust

taganemiseks. Vääritu teo ilmemisel tuleb taganemisõigust kasutada ühe aasta jooksul, muidu

vastav õigus VÕS § 270 lg 1 kohaselt lõpeb.

Olukorras, kus hageja kingib elukaaslasele kooselu jooksul turvatunde tekitamiseks oma sünnikodu

ning hiljem lahku minnes konfliktsete olukordade tõttu asub kostja lõppastmes verbaalselt ja

füüsiliselt ründama mitte vaid teda, vaid ka tema lähedasi, tuleb seda käsitleda hageja suhtes jämeda

tänamatusena. Kohus asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kostja oli 2015.a kevadel ning suvel hageja

ning tema lähedaste vastu jämedalt tänamatu ning ka kinkelepingust taganemise materiaalne eeldus

on täidetud. Kuna vääritutest tegudest ei olnud ülesütlemisavalduse esitamise ajaks üheaastane

periood möödunud, oli kinkelepingu ülesütlemine kehtiv.

Sellest lähtudes tuleb kostja kui kingisaajal kingitud ese kinkijale alusetu rikastumise sätete alusel

tagastada. Kostja peab andma nõusoleku kinnisasja registriosa nr-ga XXXX omanikukande

kustutamiseks

ning

uue

omanikukande

tegemiseks,

kandes

kinnisasja

omanikuna

kinnistusraamatusse hageja.

Kohus määras tühistada kohtuotsuse jõustumisel 28.09.2015 määrusega hagi tagamise korras

kinnisasjale seatud käsutamise keelumärge.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja K.S. esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu 27. juuni

2016. a otsus täielikult tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Alternatiivselt, kui kohus hagi siiski rahuldab, palub kostja määrata, et K.S. ei ole kohustatud

andma nõusolekut kinnisasja omandi tagasikandmiseks enne, kui M.P. on temale hüvitanud

kinnisasja omandamiseks ja parendamiseks kulutatud summad 19 173,49 eurot koos tasumisele

kuuluvate intressidega.

Apellant palub kostja menetluskulud mõista välja hagejalt ning jätta hageja menetluskulud tema

enda kanda.

Apellant leiab, et maakohus on kohaldanud vääralt nii materiaalõiguse norme kui ka rikkunud

menetlusõiguse norme, samuti hinnanud valesti tõendeid ja jätnud hindamata asjas olulisi tõendeid.

Hagi rahuldamiseks puudub alus.

4.1. Maakohus on ebaõigesti kvalifitseerinud poolte vahelise õigussuhte kinkelepinguna. Kohus ei

ole põhjendanud müügilepingu sätete kohaldamata jätmist. Kinkeleping oli näilik tehing, millega

soovis hageja varjata kinnistu müümist kostjale.

Ehkki hageja ja kostja vahel 14. aprillil 2005. a sõlmitud leping on pealkirjastatud kui kinnistu

kinkeleping, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping, on hageja kostjale kinnistu eest tasunud

kokku 200 000 krooni (s.o 12 782,33 eurot), tehes ülekandeid nii hageja kui ka tema õe B.H.

arvelduskontodele, ning lisaks võtnud kinnistul oleva elamu renoveerimiseks laenu

(kaaslaenuvõtjatena koos kostjaga), tasunud laenu tagasimakseid ja teinud kinnistule muid kulutusi.

Kokku on kostja teinud kinnistu omandi saamiseks, renoveerimiseks jms kulutusi 300 000 krooni

(s.o 19 173,49 euro) ulatuses.

Hageja sooviks oli varjata kinkelepinguga tegelikult toimunud müügitehingut, kostja nõustus

tehingu seesuguse vormistamisega tulenevalt poolte toonastest isiklikest suhetest. Kuna näilik

tehing on TSÜS § 89 lg 2 järgi tühine, siis puudub vajadus ka selle tühistamiseks. Tehingu tühisus

ei tähenda automaatselt selle tagasitäitmise vajadust, vaid tulenevalt TsÜS § 89 lõikest 3 tuleks

kohaldada varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Leping tuleks lugeda müügilepinguks

ning kohaldada vastavaid sätteid.

Müügilepingu puhul ei tulene seadusest võimalust taganeda lepingust väites, et ostja on näidanud

müüja suhtes üles jämedat tänamatust, eriti kui lepingu sõlmimisest ja kinnistu omandi üleandmisest

on möödunud enam kui 10 aastat. Sellele lisaks on kõik poolte vahelised müügilepingust tulenevad

nõuded TSÜS § 146 lg järgi aegunud.

4.2. Täidetud ei ole ka kinkelepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused, maakohtu

vastupidine seisukoht on väär. Kohtul tuli endal kontrollida õiguslikku tähendust omavaid

asjaolusid, sõltumata kostja poolsete vastuväidete esitamata jätmisest.

Tehingust taganemine on tehing TSÜS § 67 mõistes. TSÜS § 77 lg 3 kohaselt saab seadusega

ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud. TSÜS § 83

lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine. Seega tuli

hagejal notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud lepingust taganemise avaldus teha samuti

notariaalselt tõestatud vormis. Seda hageja antud juhul teinud ei ole, mistõttu ei saa lugeda täidetuks

kinkelepingust taganemise formaalseid eeldusi.

4.3. Lisaks sellele aga on täitmata ka kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused.

Kostja ei eita poolte ühise poja P.M. löömist, kuid leiab, et maakohus ei ole üldse hinnanud selle

sündmuse asjaolusid ning laiemat konteksti. Kostja rõhutab, et poeg P.M. on ennekõike tema enda

lähedane. Teismelise poja kasvatamine ilma hageja kaasabita on olnud raske, sest poeg ei väärtusta

haridust, on õppinud halvasti, tal on olnud probleeme nii koolis kui ka kodus ning lisaks tekitas

poeg korduvalt emale muret oma öiste kodust eemal viibimistega ega pidanud kinni emaga kokku

lepitust.

Poja löömine oli kahetsusväärne ja taunitav. Samas ei peaks hageja ei peaks saama käesolevas

menetluses toetuda ühele ebakohasele kasvatuslikule situatsioonile olukorras, kus tema enda panus

poja kasvatamisel oli praktiliselt olematu.

Teiseks nähtus ka kohtule esitatud kriminaalmenetluse dokumentidest, s.o kriminaalmenetluse

lõpetamise määrusest ning selle määruse vaidlustamisel tehtud kaebuse rahuldamata jätmise

määrusest kriminaalasjas nr 15284000380 (esitatud hageja poolt 13.06.2016. a kohtuistungil Tartu

Maakohtu Viljandi kohtumajas), et poeg oli emale tema käitumise andestanud, nad olid leppinud ja

poeg ei soovinud ema karistamist.

Kolmandaks, ka kriminaalmenetluses on P.M. selgitanud, et sel korral kui toimus kõnealune

löömine, oli P.M. eiranud emale antud lubadust olla keskööks kodus ning ta mõistis enda väära

käitumist (vt 13.06.2016. a kohtuistungil esitatud määrused kriminaalasjas nr 15284000380).

Neljandaks, kõnealune löömine oli ühekordne juhtum ning toimus üksainus löök, mitte peksmine,

nagu väidab hageja (vt kriminaalmenetluse dokumendid). Seejuures on apellant oma teost juba

järeldused teinud ning on vabatahtlikult võtnud kohustuse läbida sotsiaalprogramm vanemlike

oskuste parandamiseks Viljandimaa Rajaleidja keskuses leidmaks paremaid viise oma raskesti

kasvatatava pojaga toimetulekuks. Hageja enda panus selles osas on aga jätkuvalt olematu.

Kostja tegu poja suhtes on saanud juba hukkamõistu. Kostja on olnud allutatud

kriminaalmenetlusele ja on teinud sellest omad järeldused ning otsinud abi. Kinnistu omandist

ilmajätmine kujutaks endast täiendavat, põhjendamatut karistamist. Kostja rõhutab, et hageja on ka

ise käitunud vägivaldselt kostja suhtes ning poolte suhted ei olnud halvad vaid kostjast tingituna.

Kostja väidetav vulgaarne käitumine hageja ema M.P. suhtes on kohtumenetluses tõendamist

leidnud üksnes hageja ema M.P. vande all antud ütlustega, kelle ütluste usaldusväärsus tõendina

on madal ega ole piisav asjaolude tuvastamiseks. Samas on kostja tänaseks oma käitumises

korrektiivid teinud ega ole sarnaste avaldustega enam esinenud.

4.4. Kinkelepingust taganemine ei saa isegi materiaalsete aluste esinemisel olla hea usu põhimõtte

kohaselt lubatav juhul, kui kinnistu omandamisse ja selle parendamisse on kostja ka rahaliselt

panustanud, seejuures enam kui 10 aastat peale kinke toimumist. Kostja on teinud hagejale ja tema

õele peale nn kinke saamist makseid kokku summas 200 000 krooni.

VÕS § 6 võimaldab kohtul jätta kohaldamata seadusest, tavast või tehingust tuleneva, kui see oleks

hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kinkelepingust taganemise võimalus ei saa ka VÕS

§ 268 kohaselt olla lõputu, vaid teatud ajal peab saabuma ka õigusrahu.

Apellant leiab, et hageja nõue on lisaks ka aegunud. Kuna VÕS § 268 kohaselt on kinkijal õigus

nõuda kinkelepingust taganemisel kingitu väljaandmist alusetu rikastumise sätete alusel, tuleb

aegumistähtaega arvestada vastavalt TSÜS § 151 sätestatule (3 aastat ajast, mil õigustatud isik

teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue). Sellest erinevalt

sätestab VÕS § 270 lg 1 nõuet lõpetava üheaastase tähtaja. Käesoleval juhul kohaldub

TSÜS § 151 lg 2 tulenev erireegel, mille kohaselt alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub,

sõltumata sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu

rikastumise toimumisest.

Sõltumata sellest, (kas ja) millal toimus jämedat tänamatust üles näitav käitumine kostja poolt,

aegub kinkelepingust taganemisega seonduv alusetu rikastumise nõue ikkagi hiljemalt 10 aasta

möödumisel lepingu sõlmimisest, mil anti kinkelepingu alusel üle kinnistu omand. Kinke alusetu

rikastumise sätete alusel hagi aegumise tähtaeg lõppes 14. aprillil 2015. aastal, hagiavaldus on

kohtusse esitatud 26. oktoobril 2015. a. Seega on kinkelepingu tegemisest kuni hagi esitamiseni

möödunud enam kui 10 aastat ning hageja nõue on lisaks alusetusele ka aegunud TSÜS § 151 lg 2

kohaselt. Üle 10 aasta peale lepingu sõlmimist ja kinnistu omandi üleandmist on tehtud ka nn

taganemisavaldus (17. augustil 2015. a).

4.5. Kohus ei ole arvestanud tagasitäitmise reeglitega. VÕS § 189 lg 1 kohaselt tuleks mõlemal

poolel tagastada üheaegselt tagasi täidetava tehingu alusel saadu, s.h üleantu, saadud viljade ja muu

kasu tagastamine. Seejuures tuleb rahalt tasuda intressi. Raha mittetagastamise korral ei ole kostja

kohustatud omandit vastavalt VÕS § 111 sätestatule tagasi kandma.

Kostjale tuleb tehingu tagasitäitmise korral tagastada koos intressidega tema poolt tasutud 300 000

krooni (19 173,49 eurot) ulatuses. Lisaks tuleb hagejal ka vabastada kostja laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmisest ning võtta laen tervikuna üle vältimaks kostjale täiendavate

kohustuste tekkimist seoses kinnisasjaga olukorras, kus ta enam kinnisasja omanik ei ole.

Kohus ei ole kostjale selgitanud, et tasutud raha tagastamiseks oleks tulnud esitada vastuhagi.

5. Hageja (vastustaja) M.P. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata

jätmist.

Kostja ei ole maakohtu menetluses esitanud rahalist nõuet, alles apellatsioonkaebuse punktis 2.5 on

esmakordselt esitatud tagasitäitmise nõue. See tuleb jätta arvestamata. Juhul, kui ringkonnakohus

peab võimalikuks kostja uute väidetega arvestada, palub hageja võtta asja materjalide juurde

täiendavad tõendid (hageja kontoväljavõtted), tõendamaks kostja rahalise nõude alusetust.

Vastustaja ei nõustu apellatsioonkaebuses väidetuga, mille kohaselt olevat hageja kostjale kinnistu

eest tasunud kokku 200 000 krooni (s.o 12 782,33 eurot) ning lisaks võtnud kinnistul oleva elamu

renoveerimiseks laenu (kaaslaenuvõtjatena koos kostjaga) ning tasunud laenu tagasimakseid ja

teinud kinnistule muid kulutusi. Hageja on kostjale raha pangaülekannetega tagastanud. Tasutud ei

ole mitte kinnistu eest, vaid tegu on kaaslaenusaajatena võetud laenukohustuse täitmisega; hageja

on tagastanud kostjale kokku 17 430,02 €.

Kokku on hageja 2006 – 2016 kandnud kostja kontole ühiselt võetud laenu katteks (s.o tagastanud

kaaslaenusaajana laenu) 17 430, 02 €. Kostja ise kandis hageja pangakontole ühiselt võetud laenust

raha üle 11 699,16 eurot. Kui arvestada kostja poolt B.H. `le üle kantud 1875,49 eurot hageja poolt

kantud kuluna, siis on kostja on saanud ühiselt laenuks võetud raha enam tagasi summas 3 855

eurot (17 430, 02 – 1875, 49 – 11699, 16 = 3855, 37).

Paljasõnalised ja eksitavad on kostja väited, mille kohaselt on kostja teinud kulutusi kinnistu

„omandi saamiseks“. Pole selge, mida omandi saamise kulutuste all apellant on mõelnud, sellises

sõnastuses väitega esineb apellant alles II astme kohtus.

Ekslik on apellandi (kostja) seisukoht, mille järgi tuleks kinkelepingust taganemiseks esitada

notariaalses vormis avaldus. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-50-06 kohaselt ei ole taganemise

avaldusele VÕS § 188 järgi ette nähtud vorminõuet, st nagu muud tahteavaldused, võib see TsÜS

§ 68 lg 3 järgi olla ka järelduslik“.

Maakohus on õigesti kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte kinkelepinguna ja on õigesti

kohaldanud materiaalõiguse norme, samuti hinnanud õigesti tõendeid. Kostja enda väidetest

tuleneb, et pooled ei olnud omavahel kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel

ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi.

Juhul kui tegu oleks müügilepinguga, siis ei ole järgitud seadusest tulenevat vorminõuet (AÕS

§ 119 lg 1 ja § 120 lg 1), selline tehing oleks TsMS § 83 lg 1 alusel tühine. Apellandi poolt poolt

kohtumenetluses endale seatud eesmärk pole arusaadav.

Vastustaja kinnitab jätkuvalt, et kostja pole hagejale kinnistu eest raha mitte kunagi maksnud ega

ole kunagi pidanudki maksma. Laenu võeti elamu renoveerimiseks, pooled olid kaaslaenusaajad.

Vastustaja ei nõustu apellandiga, et täitmata on ka kinkelepingust taganemise materiaalsed

eeldused. Kostja on poja löömise omaks võtnud. Apellatsioonkaebuses tuuakse esile uusi kõrvalisi

asjaolusid, mis ei kuulu tsiviilasjas arvestamisele. Apellant on oma õiguste teostamisel käitunud

seadusevastasel viisil (lähisuhtevägivald poja suhtes ja hageja ema suhtes inimväärikust alandav,

mõnitav sõnakasutus), mistõttu kohatu on kinkelepingust taganemise materiaalseid eeldusi

apellandi poolt kahtluse alla seada „hea usu põhimõtte valguses“.

Kostja ei ole millegagi tõendanud kinkelepingust taganemise lubamatust. Tõendamata ja

paljasõnalised on kostja väited kinnistusse ja selle omandamisse rahalise panustamise kohta.

Tuvastatud ei ole, et hagejal oleks kohustus kostjale tagastada mistahes rahasummasid. Asjakohatu

on tagasitäitmise käsitlus apellatsioonkaebuses.

Aegumise vastuväide on alusetu. Alusetu rikastumise väljaandmise nõude aegumise algusaja

määramisel on oluline, millal muutub rikastumise väljaandmise nõue sissenõutavaks, s.o alates

18.08.2015, mil kostja sai kätte taganemisavalduse.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja

menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uus otsus, millega jätta

hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus

keeldub

asja

materjalide

juurde

võtmast

hageja

(vastustaja)

poolt

ringkonnakohtule esitatud täiendavaid dokumentaalseid tõendeid, s.o hageja pangakontode

väljavõtteid aastate 2006 – 2016 kohta ning arusaamatu sisuga meilivahetuse väljatrükid 12 lehel.

Meilivahetuse esitamist ei ole vastustaja millegagi põhjendanud. Pangakontode väljavõtted on

esitatud seoses apellandi (kostja) väidetega, mille sisu on tõlgendatav selliselt, et kostja leiab endal

olevat õiguse nõuda hagejalt kinnisasjale tehtud kulutuste hüvitamist. Niisugust nõuet ei ole ei

vastuhagina ega omapoolse kohustuse täitmisest keeldumise vastuväitena maakohtu menetluses

esitatud. Seega ei ole apellant õigustatud tuginema kõnealusele arvatavale nõudeõigusele

apellatsioonimenetluses ja ringkonnakohus jätab sellekohased väited käsitlemata. Järelikult puudub

alus asuda hindama ka vastustaja poolt esitatud vastuväiteid kostja väidetava hüvitise nõude kohta.

Apellatsioonkaebuse vastusele lisatud täiendavad dokumendid tuleb lugeda vastustajale

tagastatuks, kuna need on kohtule esitatud elektroonilises vormis.

9. Ringkonnakohus märgib esmalt, et põhjendamatud on apellatsioonkaebuses toodud etteheited

maakohtule poolte vahelise õigussuhte ebaõiget kvalifitseerimist puudutavas osas. 14.04.2005. a

leping on sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, notar on kontrollinud tehinguosaliste tahet ja

pooled on kinnitanud, et sõlmitav leping vastas nende tegelikule tahtele. Kostja ei ole usutavalt

tõendanud oma väiteid selle kohta, et tegelikult oli pooltel kokkulepe, et kinkimise ehk tasuta

käsutuse asemel hageja hoopis müüb kinnistu kostjale. Asjaolu, et kostja on teinud kinnistuga

seoses makseid hageja ning tema õe arvelduskontodele, ei tõenda iseenesest seda, et kinkeleping

oleks olnud näilik ning et kinkelepingu poolte tahe ei olnud tegelikult suunatud kinkelepingule

omaste tagajärgede kaasatoomisele.

Isegi juhul, kui leiaksid kinnitust kostja väited, et kinkelepingu asemel sõlmiti varjatult hoopis

müügileping, siis oleks see müügileping TsÜS § 83 lõike 1 alusel tühine, kuna kinnisasja

müügilepingut ei ole sõlmitud seaduses ettenähtud vormis. Asjaõigusseaduse § 641 ja § 119 peab

ka kinnisasja võõrandamisele suunatud müügileping olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis,

vastasel korral on tehing tühine ning selle alusel üleantu kuuluks VÕS § 1028 lg 1 alusel

tagastamisele.

10. Õige ei ole ka apellatsioonkaebuses väide, justkui peaks kinkelepingust taganemise avaldus

olema tehtud notariaalselt tõestatud vormis, kuna kinkeleping ise on sõlmitud notariaalses vormis.

Seaduses ei ole taganemisavaldusele vorminõuet ette nähtud ning taganemisavaldus võib sõltumata

lepingu enese vormist olla tehtud ükskõik millises vormis, sh ka suuliselt, mida on kinnitatud ka

Riigikohtu pikaajalises praktikas (vt Kõve, V., teoses Varul, P. jt (koostajad), Võlaõigusseadus I,

kommentaar, Tallinn 2016, VÕS § 188 komm 4.2; RKTKo nr 3-2-1-50-06 p 23, nr 3-2-1-31-08,

p 15; nr 3-2-1-138,10, p 21; nr 3-2-1-8-11, p 13; nr 3-2-1-142-12, p 28). Vorminõuet taganemis-

avaldusele ei saa järeldada mh VÕS § 13 lõikest 2 ega TsÜS § 78 lõikest 3.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud ka apellatsioonkaebuses esitatud etteheited, mille

kohaselt ei ole maakohus järginud asja lahendamisel tehingu tagasitäitmise reegleid (VÕS 189

lg 1). Kinkelepingust ei tulene iseenesest niisuguseid vastastikuseid kohustusi, mille puhul oleks

asjakohane tugineda VÕS §-le 111. Kostja väitel on ta panustanud kinnistu omandamisse ja selle

parendamisse ca 19 173,49 eurot, kuid see ei ole seotud kinkelepinguga. Kuna kinkelepingust ei

tulene raha maksmise kohustust, siis ei saa olla asjakohane ka raha tagastamise ja sellelt intressi

tasumise kohustus.

Kõne alla võib tulla kostja nõudeõigus hageja vastu VÕS § 1042 alusel (nn kulutuste kondiktsioon),

s.o võõrale asjale õigusliku aluseta tehtud kulutuste hüvitamise nõue, kuid sellisel õiguslikul alusel

nõuet ei ole kostja maakohtu menetluses hageja vastu esitanud ei vastuhagi ega täitmise vastuväite

(VÕS § 110) vormis. Maakohtul ei olnud kohustust selgitada kostjale vastuhagi esitamise vajadust

olukorras, kus kostja teatas hagile esitatud vastuses, et juba kaalub vastuhagi esitamist. Kostja esitas

menetluses väiteid seoses hagejale ja tema õele maksete tegemisega kontekstis, mille kohaselt

kostja väitel oli poolte vahel sõlmitud müügileping ja mitte kinkeleping. Kostja ei toonud

menetluses esile (TsMS § 5), et kohus peaks võtma seisukoha ka kostja võimaliku tagasinõude või

hüvitise nõude kohta.

11. Küll aga nõustub ringkonnakohus apellandi seisukohaga, et käesolevas asja materjalide kohaselt

ei ole täidetud 14.04.2005. a kinkelepingust taganemise sisulised eeldused.

14.04.2005. a sõlmitud kinkelepinguga kinkis hageja kostjale Viljandi (Paistu) vallas XXX külas

XXX asuva kinnisasja. Hageja tugines VÕS § 268 lg 1 ja § 267 p 1 koostoimest lähtudes väidetele,

mille kohaselt on kostja kingisaajana näidanud hageja ja tema lähedaste suhtes üles jämedat

tänamatust.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et VÕS § 267 p 1, mis saab kohalduda praegusele

vaidlusele koostoimes VÕS § 268 lõikega 1, on sõnastatud mõnevõrra ebatäpselt. Sätte kohaselt on

kinkelepingust võimalik taganeda juhul, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või

tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Ringkonnakohus leiab, et kinkelepingust

saavad tuleneda õigused ja kohustused siiski üksnes lepingupoolte endi vahelistes suhetes. Õigus

eeldada enda suhtes tänulikkuse ülesnäitamist on isiklikult üksnes kinkijal, samuti on selline

kohustus kingisaajal üksnes isiklikult ja seda kinkija suhtes. Kinkelepingust ei saa tuleneda

kingisaajale kohustust väljendada tänulikkust lisaks kinkijale endale veel ka kinkijale lähedaste

isikute suhtes. Seega saab VÕS § 267 p 1 (koostoimes § 268 lõikega 1) ringkonnakohtu arvates

mõista selliselt, et kingisaaja käitumine kinkija lähedase isiku suhtes saab olla kinkelepingust

taganemise aluseks juhul, kui selles väljendub ühtlasi jäme tänamatus isiklikult just kinkija vastu.

12. Praegusel juhul on hageja kinkelepingust taganemise alusena toonud esile esiteks poolte ühise

poja löömise (juulis 2015) ning teiseks hageja ema ja elukaaslase kohta ebatsensuursete ja

alandavate väljendite kasutamise.

Ringkonnakohus on seisukohal, et esiletoodud asjaolud ei ole kvalifitseeritavad jämeda

tänamatusena hageja suhtes, mis annaksid alust 14.04.2005. a sõlmitud kinkelepingust

taganemiseks. Maakohus on selles osas kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi ja see on kaasa

toonud ebaõige kohtulahendi tegemise.

Kolleegium nõustub, et poeg P.M. on ühtviisi lähedane isik nii hagejale kui kostjale. Seejuures ei

saa eeldada, et kostja kui poega kasvatav ema pidanuks kasvatusmeetodite valikul arvestama veel

ka hageja kui poja isa, samas kinkija, isiklike õigustega, mis tulenesid hageja ja kostja vahel

sõlmitud kinkelepingust.

Asja materjalide kohaselt seisnes kostja poolt poja suhtes toime pandud tegu selles, et 14.07.2015. a

kella 00:30 ajal lõi kostja Viljandimaal XXX alevikus XXX maja juures ühe korra tahvelarvuti

laadija juhtmega oma pojale M.P. ’le (sündinud 2000. a) vastu paremat külge, tabades paremat kätt

õlavarre piirkonnas ja selga. Oma sellise tegevusega põhjustas K.S. P.M. ’le füüsilist valu ning

verevalumi. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 12.04.2016. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse

(tl 84-85) kohaselt kahetses K.S. juhtunut ja tunnistas, et ärritus liigselt, kui poeg kokkulepitud ajal

koju ei tulnud ja ta pidi minema poega otsima. P.M. ise andis seejuures ütlusi, et on süüdi ema

ärritumises, kuna ei pidanud kinni kokkuleppest tulla kella 00:00-ks koju. Poja ütluste kohaselt on

tema emaga leppinud, politseisse ta pöörduda ei soovinud ja tegi seda mitu nädalat hiljem isa

pealekäimisel. Ema karistamist poeg ei soovinud, sest oli ka ise süüdi. Kriminaalmenetluse

lõpetamise määruses leidis prokurör, et K.S. süü ei ole suur ja puudub avalik huvi menetluse

jätkamiseks. K.S. nõustus talle määratava kohustusega läbida individuaalse nõustamise programm

psühholoogi juures vanemlike oskuste parandamiseks.

13. Ringkonnakohus leiab, et kostja eelkirjeldatud käitumine ei ole kvalifitseeritav jämedalt

tänamatu käitumisena hageja kui kinkija suhtes, arvestades nii kinkelepingu sõlmimist 10 aastat

enne kõnealuse sündmuse toimumist, poolte kooselu hilisemat purunemist ning kostja raskusi

vahepeal 15-aastaseks saanud poja kasvatamisel. Poja löömisel püüdis kostja lahendada

kasvatuslikku olukorda ning ehkki selleks valitud viis oli ebakohane, ei ole selline käitumine

käsitatav hagejale 14.04.2005. a sõlmitud kinkelepingu alusel võlgnetava tänulikkuse

puudumisena. Ringkonnakohus nõustub, et poja füüsiline löömine on taunitav, kuid asja

materjalidest nähtuvalt ei toonud see kaasa tervisekahjustust, samuti möönis poeg ise, et andis emale

ärrituseks alust ega soovinud tema karistamist. Kostja on oma teguviisi kahetsenud ja kohustus

läbima nõustamise. Arvestada tuleb muuhulgas ka seda, et poja kasvatamisega tegeles põhiliselt

kostja ning hageja ei ole sellele igapäevaselt kaasa aidanud.

Ringkonnakohus ei nõustu ka maakohtu käsitlusega, mille kohaselt on jämeda tänamatusena

käsitletav olukord, kus pooltevaheline pikk lahkumineku järgne konfliktiolukord päädib kingisaaja

poolse moraalivastase ja taunitava tegevusega kinkija või tema lähedase suhtes. Ringkonnakohus

on seisukohal, et kinkelepingust jämeda tänamatuse tõttu taganemise puhul tuleb arvestada ka seda,

millisel viisil on kingisaaja suhtes käitunud kinkija. Praegusel juhul puudub alus omistada

pooltevahelise kooselu purunemist ja sellega kaasnenud lahkarvamusi üksnes kostjale ning sellest

ei ole tuletatav kostja poolne jäme tänamatus hageja suhtes. Hageja ei ole ka ise eitanud poolte

vahelisi konfliktseid suhteid ega ka nn rüseluste toimumist, põhistatud ei ole, et need oleksid olnud

tingitud ainuüksi kostja käitumisest. Poolte väited üksteise ründamist puudutavas osas on olnud

vastuolulised, nagu on märgitud ka kriminaalasja nr 15284000532 lõpetamise määruses (tl 86).

14. Kolleegiumi hinnangul ei ole kinkelepingust taganemise aluseks ka hageja väited, mille kohaselt

on kostja solvanud tema teisi lähedasi. Kostja ei ole iseenesest eitanud, et ta on halvasti öelnud,

kuid samas on ka hageja möönnud vastastikuseid verbaalseid ründeid. Tõendina on kohtule esitatud

üksnes hageja ema M.P. tunnistajana kohtuistungil antud ütlused, kelle sõnade kohaselt saatis

kostja hagejale SMS-sõnumi, milles väljendus ebatsensuurselt tunnistaja suhtes („ei luba lapsi selle

litsi sünnipäevale“). Tunnistajale näitas seda sõnumit hageja M.P. . Seega ei olnud tegemist vahetu

solvamisega, sõnum oli mõeldud hagejale. Lisaks rääkis tunnistaja, et kostja ähvardas telefoni teel

jätkata M.P. häirimist ka edaspidi („ütles, et kepib X ajusid elu lõpuni“).

Ringkonnakohus on seisukohal, et esiletoodud asjaolud kogumis ei kvalifitseeru jämeda

tänamatusena hageja suhtes, arvestades lisaks muule ka seda, et kinnisasja kinkelepingust

taganemise soovi avaldas hageja alles kümne aasta möödumisel kinnisasja omandi üleminekust.

Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud

järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud

n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma

seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib

kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganeda (RKTKo nr 3-2-1-8-11, p 15). Ringkonnakohus

nõustub apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et ehkki kinkelepingust taganemisele ei ole

seadusega kehtestatud õigust lõpetavat vm välistavat tähtaega, oleks õigusselguse ja õiguskindluse

põhimõttega siiski vastuolus, kui kinkelepingu järgne järelemõtlemisaeg või prooviaeg jääksid

kestma sisuliselt alatiseks.

Maakohtu otsuses viidatud Riigkohtu otsuste nr 3-2-1-8-11 ning nr 3-2-1-153-06 kohaselt olid

asjaomased kinkelepingud sõlmitud ja nendest taganemise avaldused esitatud väga lühikese

ajavahemiku sees, s.o kinkija avaldas neil juhtudel kinkelepingust taganemiseks soovi veel samal

aastal, vaid mõni nädal või kuu pärast kinkelepingu sõlmimist. Ringkonnakohus viitab riigikohtunik

A. Kulli tsiviilasjas nr 3-2-1-73-04 antud eriarvamuses p 8 märgitule, mille kohaselt reaalne elu on

heitlik ja ettearvamatu. Kümne aasta möödumisel võivad inimeste vahelised suhted oluliselt

muutuda ning kumbki õigussuhte pooltest ei saa eeldada, et algsed ühised eesmärgid ja ootused

täies ulatuses realiseeruksid. See ei saa aga olla aluseks nõuda aastaid tagasi tehtud varaliste

soorituste, sh kingete, tagastamist.

15. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks analüüsida apellandi väiteid seoses VÕS § 6 kohaldamise

ega hageja nõude aegumisega.

16. Seoses maakohtu otsuse tühistamisega muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel

menetluskulude jaotust. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta

menetluskulud hageja kanda.

Hageja kanda jäävad tema enda menetluskulud ning kostja menetluskulud nende vajalikus ja

põhjendatud ulatuses.

16.1. Maakohtu menetluses taotles kostja menetluskulude rahalist kindlaksmääramist kokku

summas 792 eurot (koos käibemaksuga). Kostja lepinguline esindaja osutas kostjale õigusabi 8

tunni ja 15 minuti ulatuses, millest kohtuistungiks valmistumisele ja kohtuistungil osalemisele kulus

1,5 töötundi. Lepingulise esindaja töötunni hind oli 80 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus

leiab, et tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades on kostja taotlus põhjendatud ning kuulub

rahuldamisele. Tegemist oli keskmise keerukusega tsviilasjaga.

16.2. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandis apellant (kostja)

apellatsiooniastmes õigusabikulusid summas 720 eurot, lisaks on menetluskuluks riigilõiv summas

1100 eurot. Ringkonnakohus loeb riigilõivu vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks.

Ringkonnakohus leiab, et ajakulu apellatsioonkaebuse koostamiseks 7,5 töötunni ulatuses ei ole

põhjendatud ja seda tuleb vähendada. Esiteks ei pea ringkonnakohus põhjendatuks, et käesolevas

asjas oleks kostja apellatsiooniastme õigusabi vajadus ligikaudu võrdne maakohtu menetluses

saadud õigusabi mahuga. Maakohtus tehti mitmeid menetlustoiminguid, esitati kohtule mitu

menetlusdokumenti, samuti toimus kohtuistung. Ringkonnakohtus on ainsaks menetlustoiminguks

olnud

apellatsioonkaebuse

esitamine.

Teiseks

on

ringkonnakohus

seisukohal,

et

apellatsioonkaebuses on esitatud ka mitmeid asjatundmatuid väiteid ja seisukohti, mis samuti

annavad alust hüvitamisele kuuluvat õigusabi kulu vähendada. Ringkonnakohus loeb apellandi

vajalikuks ja põhjendatud õigusabi mahuks apellatsiooniastmes 4 tundi, töötunni hinnaga 80 eurot

on apellandi õigusabikulu suurus seega 320 eurot, koos käibemaksuga kuulub hüvitamisele 384

eurot.

Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 2276 eurot kahes kohtuastmes kantud

menetluskulude katteks, millest 1100 eurot moodustab apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud

riigilõiv ja 1176 eurot kahes kohtuastmes kantud õigusabikulud koos käibemaksuga.

Vastavalt apellandi taotlusele tuleb vastustajal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/