4-09-1516/12 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 14.04.2009.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Julia Vernikova Sekretär Raivo Seppo Tõlk

Vaidlustatud lahend Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse 09.01.2009.a. otsus väärteo asjas nr. 2302,08,043589

Kaebuse esitanud isik Rainer Münt, isikukood: 36210294239, elukoht xxx Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja: Rainer Münt, kohtuvälise menetleja – Põhja PP Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse esindaja Hannes Küünarpuu

LÕPPOSA

Jätta Põhja PP Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse otsus nr. 2302,08,043589 muutmata ning Rainer Münti kaebus rahuldamata.

Kohtuotsus on menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 07.05.2009.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis.

Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Väärteoasi nr.4-09-1516

Rainer Mündile koostati 18.12.2008.a. väärteoprotokoll selle kohta, et tema 18.12.2008.a. kell

10.35 Tallinna Sadama D-terminaalis juhtis mootorsõidukit, olles alkoholijoobes, millega rikkus LE § 76 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 7419 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Väärteoasja otsusega karistati kaebajat nimetatud teo eest rahatrahviga 200 trahviühikut summas 12000 krooni ning LS § 7419 lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks.

KAEBUSE SISU

Kaebuses taotletakse otsuse tühistamist karistuse osas, kaebaja leiab, et kuigi ta on nõus mõõtmistulemustega, palub ometi kergendada karistust ning lisakaristust mitte kohaldada.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Erinevalt kaebuses kajastatust hakkas kaebaja kohtuistungil vaidlustama ka 18.12.2008.a. enda alkoholijoobe seisundis olekut. Täpsemini selgub tema seletusest, et tal mõõdeti joovet kaks korda. Pärast esimest mõõtmist laskis politseiametnik tal autoga kõrvale sõita, kuigi alkoholijoobes autoga liikumine on keelatud. Samuti ei olnud talle selgitatud alkomeetri näidu tähendust, tal puudusid teised joobele viitavad tunnused. Politseiametnik ei nõustunud viima teda ekspertiisi ning käskis protokollile alla kirjutada. Tegelikult kontrollis kaebaja ennast alkomeetriga enne laevalt lahkumist ning see ei näidanud joovet. Ekspertiisi teostamist ei nõudnud põhjusel, et politseiametnik kinnitas, et alkomeetri näidud salvestatakse ja säilitatakse, mistõttu on need ka pärast kontrollitavad.

Kohtuväline menetleja leidis, et väärteoasja otsus on põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele.

Kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud esitatud väärteoasja materjale, on kohus seisukohal, et Rainer Mündi süü on väärteo toimepanemises tõendamist leidnud ning ei leia alust määratud karistuse kergendamiseks.

Vabariigi Valitsuse 02.04.2001.a. määrusega nr.120 kehtestatud Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra § 5 lg 1 kohaselt koostatakse joobeseisundi tuvastamise protokoll juhul, kui ametiisik tuvastab kohapeal juhi joobeseisundit ning selle juures viibib vähemalt üks tunnistaja. Korra § 6 sätestab, et ametiisik tuvastab isiku alkoholi tarvitamisest põhjustatud joobeseisundi väljahingatava õhu kaudu, kasutades alkoholisisalduse kontrollimiseks indikaatorvahendeid või mõõteriistu.

Vastavalt protokollile alkoholijoobe tuvastamise kohta indikaatorvahendi või mõõteriista kasutamisel (t.l.2) teostas Põhja PP Korrakaitseosakonna liiklusjärelevalve talituse konstaabel Marion Mägi tunnistaja G.O juureseolekul Rainer Mündi joobeseisundi tuvastamist indikaatorvahendiga ENVITEC ALCOQUANT 6020, mille taatlemise uueks tähtajaks oli märts 2009.a. Sellega tuvastati alkoholijoove 0,33 mg/l. Marion Mägi seletas kohtuvälise menetlejana alkoholijoobe tuvastamise käigu kohta, et teistkordne alkomeetrisse puhumine võis aset leida juhul, kui esimesel korral puhutakse kas liiga kõvasti või aparaat ei saanud piisavat õhku. Kuna isik tuli autoga laeva pealt ning temale juba järgnes sõidukite rivi, palus ta isikul pärast esimest puhumist auto kõrvale parkida selleks, et teisi sõidukeid mitte takistada. Teisel puhumisel näitas alkomeeter joovet, näidud said isikule näidatud. Seejärel käib tavapärane protseduur, isiku käest küsitakse, kas ta on alkomeetri näiduga nõus ning kas ta soovib alkoholijoobe tuvastamist vereproove andes. Antud juhul kaebaja nõustus alkomeetri abil alkoholijoobe tuvastamise tulemustega ning loobus ekspertiisi teostamisest, mille kohta kirjutas alkoholijoobe tuvastamise protokolli oma käega vastavasse lahtrisse „nõustun“ ja „loobun“. Samuti ei eitanud kaebaja seda kohtuistungil.

Kaebaja seisukoht, et ekspertiisi tegemisest loobumise põhjuseks oli politseiametniku väide, et alkomeetri näidud salvestatakse ja säilitakse, ei ole loogiline ega asjakohane. Kohtuvälise menetleja seletusest järeldub, et mõõteseade tõepoolest salvestab ja säilitab 50 viimast näitu, kuid kuna pärast arutatavat sündmust kasutati sama aparaati korduvalt ja korduvalt, on loomulik, et käesoleval hetkel ei ole võimalik kaebajal tuvastatud joobe näitu enam taastada.

Kohus leiab, et alkomeetri näidu taastamise võimalikkus või võimatus ei oma arutatavas väärteoasjas mingit tähtsust. Kõik vajalikud andmed, sh kasutatud alkomeetri mudel, taatlemise aeg ja fikseeritud näit kajastuvad protokollis alkoholijoobe tuvastamise kohta indikaatorvahendi või mõõteriista kasutamisel, sellega sai kaebaja tutvuda sündmuskohal vahetult pärast selle koostamist, seega selle õigsuse kohta ei ole mingit kahtlust või ebaselgust. Asjaolu, et kaebaja kontrollis ennast mõni aeg varem oma alkomeetriga, ei muuda protokolli kantud näitu valeks. Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millise alkomeetriga tegemist oli, kes selle juures viibis veel peale kaebaja enda, kaebaja ei osanud mõistlikult seletada, miks ta sellisel juhul ei vaidlustanud politsei poolt mõõdetud joovet, isegi kaebuse kirjutamisel ei pidanud ta vajalikuks peatuda rikkumisel kui sellisel, taotles vaid karistuse kergendamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jõudnud lahendis nr. 3-1-1-16-06 seisukohale, et „indikaatorvahendi näit pole joobeseisundi tuvastamisel lõplikult määrava tähendusega. Nimelt, jääb isikule, kes indikaatorvahendi näiduga ei nõustu, alati võimalus nõuda joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, sh oma veres alkoholisisalduse määramist. Indikaatorvahendi näit omandab tõendusliku tähenduse üksnes olukorras, kui isik on loobunud joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest“.

Kohus peab ekslikuks sellist kaebaja väidet, et juhul, kui ta väidetavalt oli joobeseisundis, mis muudab koheselt sõiduki juhtimise lubamatuks, käskis politseiametnik tal parkida auto parkimiskohta, seega lubas sõidukit edaspidi juhtida. Kohtuvälise menetleja seletusest järeldub, et esiteks, pärast esimest puhumist alkomeetrisse ei õnnestunud tulemust saada, seega ei olnud ta veel veendunud, et juht on joobeseisundis ning teiseks, ei lubanud ta kaebajal sõidukit juhtida, vaid käskis vabastada tee teistele sõidukitele ja seejärel hakkas teostama uurimistoiminguid. Seega poleks õige arvata, et kaebaja, olles alkoholijoobes, juhtis sõidukit liikluspolitsei loal, mis peaks tõendama, et ta ei olnud alkoholijoobes.

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Rainer Mündi (Münt) poolt mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes on täielikult tõendamist leidnud.

Kohus leiab, et toimepandud väärteo eest on kaebajale määratud seaduslik ja õiglane karistus. Kohtuväline menetleja on põhjendatult arvestanud kõigepealt väärteo raskust. Tegemist on sellise liiklusalase rikkumisega, millel võivad olla rasked tagajärjed, kusjuures nende tekkimise võimalus on oluliselt suurem, kui teiste liikluseeskirja rikkumiste puhul. Isik, kes juhib autot, olles joobeseisundis, suhtub liiklusohutusse kohusetundetult, tema tähelepanu on hajevil, reageerimisaeg võimalikule ohule pikeneb oluliselt võrreldes kaine mõistusega juhiga. Silmas tuleb pidada ka seda, et sõiduki juhtimine alkoholijoobes on tahtlik tegu, tarvitades alkoholi laeva pardal, oli Rainer Münt teadlik, et mõne aja pärast peab ta sõitma autoga Seoses sellega nõustub kohus täiesti kohtuvälise menetleja seisukohaga, et joobes juht seab ohtu mitte ainult teoreetiliselt, vaid reaalselt nii ennast kui ka teisi liikluses osalevaid inimesi, kes liikluseeskirju austavad ja täidavad neid korralikult. Kaebajale karistuse määramisel ei esine ei raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid. Kaebuse arutamisel ning kaebaja tegutsemisviisi jälgides, ei tuvastanud kohus tal ei kahetsust ega mingit teist vihjet sellele, et kaebaja oleks andnud oma käitumisele õige hinnangu, selle läbi mõelnud, teinud järeldused vms. Seega eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks peab kohus põhjendatuks kaebajale põhikaristuse määramist üle sanktsiooni keskmise määra. Samuti on põhjendatud lisakaristuse kohaldamine üldpreventiivsetel kaalutlusel, arvestades viimasel ajal nimetatud süütegude liigi suurenenud arvu.

Kaebuse toodud põhjendused lisakaristuse mittekohaldamise osas on jäetud kaebaja poolt tõendamata, kohtule ei ole esitatud tõendeid kaebaja sissetuleku ja pere kuueelarve suuruse kohta, kaebaja ei ole samuti põhjendanud seost sõiduki juhtimise ja tööülesannete vahel.

Kohus juhindub VTMS § 132 p. 1, § 109, § 111,

Julia Vernikova Kohtunik