3-2-1-123-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-123-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Swedbank AS-i hagi Olev Liiveri (pankrotis)

pankrotihalduri Ly Müürsoo vastu nõude tunnustamiseks

Olev Liiveri pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 2-15-10690

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Swedbank AS, esindajad vandeadvokaadid Paul Varul

ja Kedli Anvelt

Kostja Olev Liiveri (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo

Asja läbivaatamise kuupäev

13. märts 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10690.

Tühistada Pärnu Maakohtu 5. oktoobri 2015. a otsus samas asjas osas, milles ei tunnustatud

Swedbank AS-i nõuet Olev Liiveri (pankrotis) pankrotimenetluses 750 euro ulatuses esimese

järgu nõudena.

2. Rahuldada hagi osaliselt ja tunnustada Swedbank AS-i nõuet Olev Liiveri (pankrotis)

pankrotimenetluses 750 euro ulatuses esimese järgu nõudena.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Menetluskulud maakohtus jätta 95% ulatuses Swedbank AS-i kanda ja 5% ulatuses Olev

Liiveri (pankrotis) pankrotihalduri Ly Müürsoo kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus ja

Riigikohtus jätta tervikuna Olev Liiveri (pankrotis) pankrotihalduri Ly Müürsoo kanda.

5. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank AS (hageja) esitas 16. juulil 2015 Pärnu Maakohtule Olev Liiveri (pankrotis, võlgnik)

pankrotihalduri Ly Müürsoo (kostja) vastu hagi, milles palus tunnustada hageja 13 756 euro 67 sendi

suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses esimese järgu nõudena. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hageja väitel võlgneb võlgnik talle laenulepingute alusel kokku 13 756 eurot 67 senti. Nõuded olid

tagatud hüpoteegiga korteriomandile. 25. novembril 2013 esitas hageja kohtutäiturile täitmisavalduse,

milles palus pöörata laenulepingutest tulenev 12 801 euro 3 sendi suurune nõue täitmisele ja

rahuldada see korteriomandi sundenampakkumisest saadava raha arvel. Korteriomand võõrandati

enampakkumisel 20. jaanuaril 2015 hinnaga 1500 eurot, millest 750 eurot vastab võlgnikule

kuulunud osale. Pärast korteriomandi sundenampakkumist esitas võlgnik kohtule pankrotiavalduse ja

18. märtsil 2015 kuulutati välja võlgniku pankrot. Kuna kohtutäitur ei jõudnud enampakkumisest

laekunud raha hagejale üle kanda, hoiustati võlgniku osale vastav 750 eurot kohtutäituri kontol.

Pärast pankrotimenetluse algatamist kanti kõnealune raha halduri kontole.

Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses 13 756 euro 67 sendi suuruse nõude, soovides selle

tunnustamist esimese järgu nõudena. 22. juunil 2015 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitas

pankrotihaldur hageja nõude rahuldamisjärgule vastuväite ja nõuet tunnustati teise järgu nõudena.

Hageja nõue on esimese järgu nõue, sest tal oli pankroti väljakuulutamise ajal võlgniku vastu pandiga

tagatud nõue, mille rahuldamiseks võõrandati täitemenetluses pandiese. Hagejal kui pandipidajal on

õigus saada oma nõue rahuldatud pandieseme müügist laekunud raha arvel eelisjärjekorras. Üksnes

asjaolu, et pankrotimenetlus algas enne, kui täitemenetluses jõuti pandipidajale väljamakse teha, ei

muuda olematuks pandipidaja õigust saada vähemalt pandieseme müügist laekunud raha ulatuses

oma nõue esimeses järgus tunnustatud.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ning palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja väitel ei olnud pankroti väljakuulutamise ajal ehk 18. märtsil 2015 võlgniku pankrotivara

hulgas enam hageja kasuks seatud hüpoteegiga koormatud korteriomandit. Pankrotiseaduse

(PankrS) § 101 lg 1, § 103 lg 2 teise lause ja § 153 lg 2 järgi on haldur kohustatud kontrollima

pandiõiguse olemasolu ja kuna võlgniku pankrotimenetluses ei olnud enam pandieset, mida haldur

oleks saanud müüa, ei saanud hageja nõuet tunnustada esimese rahuldamisjärgu nõudena.

3. Pärnu Maakohus jättis 5. oktoobri 2015. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda, neid summaliselt kindlaks määramata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võõrandas kohtutäitur hüpoteegiga koormatud korteriomandi

enampakkumisel enne pankrotimenetluse algatamist. Kuigi PankrS § 153 lg 2 järgi rahuldatakse

pandiga tagatud nõue esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha

arvatud seaduses sätestatud väljamaksed, ei olnud võlgniku pankrotimenetluses enam pandieset, mida

haldur saanuks müüa ja mille müügist saadud raha ulatuses saanuks tunnustada hageja nõuet esimese

järgu nõudena. Pandiese müüdi enampakkumisel enne pankroti väljakuulutamist ja nõuet ei saa

tunnustada esimese järgu nõudena.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning hagi rahuldada ja tunnustada

tema nõuet võlgniku pankrotimenetluses 750 euro ulatuses esimese järgu nõudena. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. juuni 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata ning apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Õige on maakohtu

seisukoht, et hageja nõuet ei saa tunnustada esimese järgu nõudena, kuna pankrotivara hulgas ei ole

vara, mida koormaks hageja kasuks seatud pandiõigus. Hageja on apellatsioonkaebuses muutnud oma

nõuet, paludes esialgsest 13 756 euro 67 sendi suurusest nõudest tunnustada esimese järgu nõudena

üksnes 750 euro suurust osa ehk summat, mis laekus võlgniku vara müügist enne pankrotimenetluse

algust ja oleks tulnud maksta välja hagejale, kuid mis pärast pankrotimenetluse algatamist kanti üle

pankrotihalduri kontole. Selles olukorras võib hagejal olla õigus nõuda vara välistamist

pankrotivarast PankrS § 123 lg 5 p 2 järgi, kuid hageja ei saa nõuda oma nõude tunnustamist esimese

järgu nõudena.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja tunnustada hageja nõuet

võlgniku pankrotimenetluses 750 euro ulatuses esimese järgu nõudena. Menetluskulud palub hageja

jätta kostja kanda.

Hageja arvates on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et hageja nõuet ei saa tunnustada esimese järgu

nõudena. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti PankrS § 153 lg 1 p 1 ja lg-t 2. Hageja kui

pandipidaja õiguste kaitseks tuleb hagejat käsitada võlgniku täitemenetlusele järgnevas

pankrotimenetluses samamoodi nagu siis, kui täitemenetlust ei oleks olnud ja korteriomand oleks

võõrandatud pankrotimenetluses. Pankrotimenetluses asendab pandieset selle võõrandamisel saadud

ja haldurile üle kantud raha, mille arvel tuleb kõigepealt rahuldada pandipidaja nõue. Hagejal ei ole

korteriomandi müügist saadud 750 euro suhtes vara välistamise nõuet PankrS § 123 alusel.

Täitemenetluses saadud raha ei ole hageja omandis ja selle välistamist ei saa nõuda.

Hageja ei ole apellatsioonkaebuses oma nõuet muutnud. Hageja taotles küll nõude tunnustamist

esimese järgu nõudena algsega võrreldes väiksemas ulatuses, kuid see ei ole tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 376 lg 4 p 2 kohaselt hagi muutmine.

7. Kostja ei ole hageja kassatsioonkaebusele vastanud.

8. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 20. detsembri 2016. a

määrusega asja lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu tervikuna ning maakohtu otsus osas,

milles ei tunnustatud hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses 750 euro ulatuses esimese järgu

nõudena. Kolleegium saab hagi apellatsioonkaebuses vaidlustatud ulatuses TsMS § 691 p 5 alusel

rahuldada ning tunnustada hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses 750 euro ulatuses esimese järgu

nõudena. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse.

10. Kohtud leidsid, et olukorras, kus võlausaldaja kasuks seatud hüpoteegiga koormatud

korteriomand on võõrandatud täitemenetluses enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, kuid müügist

laekunud raha ei ole enne pankroti väljakuulutamist veel jõutud pandipidajast võlausaldajale üle

kanda, ei ole pankroti väljakuulutamise ajal pankrotivara hulgas enam vara, mida koormaks hüpoteek

pandipidaja kasuks, ja seepärast ei saa pandipidaja nõuet tunnustada pankrotimenetluses esimese

järgu nõudena.

Kolleegium eeltooduga ei nõustu ja leiab, et õige on hageja seisukoht, mille kohaselt asendab

pankrotimenetluses pandieset selle võõrandamisel saadud raha. Samuti on õige hageja seisukoht, et

pandipidaja õiguslik seisund ei saa sõltuda sellest, kas võlgniku pankrot kuulutatakse välja enne seda,

kui täitur jõuab müügitulemi võlausaldajale üle kanda, või pärast seda. Eeltoodud põhjustel ei ole

pandipidajast võlausaldajal ka ringkonnakohtu otsuses märgitud vara pankrotivarast välistamise nõuet

PankrS § 123 alusel.

Seega asendab hüpoteegiga koormatud korteriomandit praegusel juhul korteriomandi müügist

sundenampakkumisel laekunud 750 eurot, mille kohtutäitur kandis üle pankrotihaldurile. Kohtud on

andnud asjaoludele eksliku õigusliku hinnangu ning kohaldanud vääralt PankrS § 123, § 153 lg 1 p 1

ja lg-t 2 ning ringkonnakohtu otsus tuleb seetõttu tühistada ja osaliselt tuleb tühistada ka maakohtu

otsus.

11. Asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ei ole vaidluse all, tegu on üksnes õigusliku küsimusega.

Seetõttu saab kolleegium ise asja lahendada ja tunnustada hageja nõuet apellatsioonkaebuses

taotletud ulatuses ehk 750 euro ulatuses võlgniku pankrotimenetluses esimese järgu nõudena.

Kolleegium rahuldab hagi osaliselt.

Kolleegiumi arvates vaidlustas hageja maakohtu otsuse osaliselt. Maakohtus nõudis hageja oma

nõude tunnustamist võlgniku pankrotimenetluses esimese järgu nõudena 13 756 euro 67 sendi

ulatuses (vt otsuse p 1), apellatsioonkaebuses aga 750 euro ulatuses (vt otsuse p 4). Seega ei

vaidlustanud hageja maakohtu otsust ulatuses, milles ta palus tunnustada oma nõuet võlgniku

pankrotimenetluses esimese järgu nõudena 750 eurot ületavas ulatuses (s.o 13 006 euro 67 sendi

ulatuses). Selles osas on otsus jõustunud.

12. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, tuleb poolte menetluskulud maakohtus jaotada TsMS § 163 lg 1

alusel võrdeliselt rahuldatud osaga. Hagiavalduses ja nõudeavalduses märkis hageja nõude suuruseks,

mille tunnustamist ta esimese järgu nõudena taotles, 13 756 eurot 67 senti. Kuna Riigikohus

tunnustab hageja nõuet esimese järgu nõudena apellatsioonkaebuses taotletud ulatuses, s.o 750 euro

ulatuses, tuleb vastavalt nõude tunnustamise ulatusele jaotada ka menetluskulud maakohtus. Kuna

hageja esialgu taotletud ulatusest tunnustatakse esimese järgu nõudena ca 5% ja ca 95% ulatuses jääb

nõue esimese järgu nõudena tunnustamata, jaotab kolleegium menetluskulud maakohtus selliselt,

et 5% menetluskuludest jääb kostja kanda ja 95% menetluskuludest hageja kanda.

Kuna hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse ja sisuliselt rahuldatakse ka tema apellatsioonkaebus,

jäävad poolte menetluskulud apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt kostja

kanda.

Maakohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindaks, seega ei määra menetluskulusid

rahaliselt kindlaks ka Riigikohus. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest.

13. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu