3-2-1-11-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-11-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi PK Oliver hagi Sergei Lõhmuse vastu

9000 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 2-15-9656

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi PK Oliver kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

9000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts PK Oliver, esindaja vandeadvokaat Tanel

Pürn

Kostja Sergei Lõhmus, esindaja vandeadvokaat Tõnu Mets

Asja läbivaatamise kuupäev

6. märts 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-9656 ja

Tartu Maakohtu 4. detsembri 2015 otsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks läbivaatamiseks

Tartu Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts PK Oliver (hageja) esitas Tartu Maakohtule 26. juunil 2015 Sergei Lõhmuse (kostja)

vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja 9000 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt toimus 24. jaanuaril 2013 liiklusõnnetus hageja veokiga, mida juhtis kostja, ja

OÜ Atoberg veokiga, mille juht sai raske tervisekahjustuse. Harju Maakohus tunnistas 21. mai

2014. a otsusega kriminaalasjas nr 1-14-2931 kostja karistusseadustiku § 423 lg 1 järgi süüdi ning

mõistis temalt ja hagejalt solidaarselt kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise

12 000 eurot.

Kahjuhüvitis mõisteti hagejalt kriminaalasjas välja seetõttu, et hageja oli töölepingu seaduse (TLS)

alusel tööandjana vastutav kostja kui oma töötaja tegevuse eest. Kostja tekitas oma tegevusega kahju,

mille kannatanu otsustas sisse nõuda hagejalt. Kuna hageja ei ole ise kahju tekitanud, on hagejal

tagasinõudeõigus kostja vastu. Hageja on 29. juulil 2014 tasunud kriminaalasjas väljamõistetud

hüvitise ja täitekulud ning kandnud menetluses õigusabikulusid. Kahju olemus ja suurus, töölepingu

rikkumine ja kahju ning rikkumise põhjuslik seos ja kostja süü nähtuvad kriminaalasjas

nr 1-14-2931 tehtud kohtuotsusest. Kostja oli töölepingu rikkumisega kahju tekitades vähemalt

raskelt hooletu ning peab hagejale hüvitama TLS § 74 lg 2 alusel 9000 eurot. Kahjuhüvitise

täiendavaks vähendamiseks ei ole alust.

Hagi aegumise tähtaeg ei saanud hakata kulgema enne kriminaalasjas nr 1-14-2931 tehtud otsuse

jõustumist 26. juunil 2014 ning hageja jaoks tuleb aegumistähtaega arvestada jõustumisest teada

saamisest 17. juulil 2014.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning esitas aegumise vastuväite ja palus teha aegumise kohta

vaheotsuse.

Hagejal oli TLS § 76 lg 1 järgi kohustus kanda kostja kohtukulud ning täita kohtuotsusest tulenev

kahju hüvitamise kohustus. Hageja ei täitnud seda kohustust, kostja tasus ise õigusabikulu 2397 eurot

60 senti. Kostja võib vastutada hageja ees TLS § 74 lg 2 alusel, kuid see nõue aegub TLS § 74 lg 4

järgi 12 kuu jooksul arvates ajast, millal hageja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja

seda hüvitama kohustatud isikust. Kuna need asjaolud said hagejale teatavaks hiljemalt kannatanu

tsiviilhagi esitamisega, on hagi aegunud.

3. Tartu Maakohus rahuldas 4. detsembri 2015. a vaheotsusega kostja aegumise kohaldamise taotluse

ning jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt rahuldas maakohus 21. mail 2014 kriminaalasjas nr 1-14-2931 tehtud

otsusega kannatanu tsiviilhagi ja mõistis hagejalt ja kostjalt solidaarselt tema kasuks välja

mittevaralise kahju tekitamise eest 12 000 eurot. Maakohtu otsus jõustus 26. juunil 2014. Hageja

tasus 29. juulil 2014 kohtuotsusega väljamõistetud summa ja täitekulud kohtutäituri pangakontole.

Hageja esitas 26. juunil 2015 maakohtule hagi kostja vastu.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõue kostja vastu on TLS § 74 lg 4 järgi aegunud, st millal sai

hageja teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja seda hüvitama kohustatud isikust. TLS § 74

lg 4 sõnastus on sarnane tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg-s 1 sätestatud kahju

õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaja sõnastusega. Hageja nõude aegumine

algas enne maakohtu kriminaalasjas nr 1-14-2931 tehtud otsuse jõustumist. TLS § 74 lg 4

kohaldamiseks ei ole oluline, et tööandja teaks kõiki kahju asjaolusid, sh kahju suurust. Aegumine

algas kriminaalasjas nr 1-14-2931 esitatud tsiviilhagi materjalide hagejale kättetoimetamisest.

Tsiviilhagi materjalid pidid olema hagejale kätte toimetatud enne 16. mai 2014. a kohtuistungit.

Hageja esitas hagiavalduse maakohtule 26. juunil 2015, seega enam kui 13 kuud pärast kohtuistungi

toimumist. Aegumine peatus hageja kostjale tehtud pankrotihoiatuse tegemisega kümneks päevaks,

kuid arvestades, et nõude aegumine algas hiljemalt 16. mail 2014, oli nõue hagi esitamise ajaks

ikkagi aegunud. Hageja nõue on aegunud ka juhul, kui aegumine algas kriminaalasjas nr 1-14-2931

tehtud kohtuotsuse resolutsioonist teada saamisega 21. mail 2014. Kuna hageja ei vaidlustanud

kriminaalasjas nr 1-14-2931 tehtud kohtuotsust, on ta selle otsusega nõustunud.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning saata asja uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja poolte esindajate

kirjavahetuse.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Koos vastusega esitas

kostja hageja tsiviilkostjaks tunnistamise määruse ja selle kaaskirja.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 17. oktoobri 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi kohaldas maakohus TLS § 74 lg-t 4 õigesti. Aegumistähtaja kulgema

hakkamiseks olulised asjaolud pidid olema hagejale TLS § 76 lg 1 ja TLS § 74 lg 4 järgi piisaval

määral teada kriminaalasjas nr 1-14-2931 esitatud tsiviilhagi kättesaamisest, kuid hiljemalt

kohtuotsuse resolutsiooni kuulutamisest 21. mail 2014, s.o enne kohtuotsuse jõustumist. Isegi

arvestades aegumise peatumist pankrotihoiatuse tegemise tõttu kümneks päevaks on ilmne, et hagi

esitamise ajaks oli nõue aegunud. Hinnates õigustatud isiku teadlikkust kahjust ja kahju hüvitama

kohustatud isikust, ei ole aegumise kohaldamiseks vaja teada kõiki kahju tekkimise ja kahjuga seotud

üksikasju. Õigustatud isikul peab olema teavet, et esitada kohustatud isiku vastu piisava edulootusega

hagi. Samuti ei ole oluline, et kahju tekitaja vaidleb oma vastutusele vastu. Oluline on asjaoludest

teadmine, eksimus õiguslikus hinnangus ei ole tähtis.

Pooled esitasid apellatsioonimenetluses tõendid hilinenult ja need jäävad TsMS § 652 lg 1 järgi

arvestamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asja

ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et aegumistähtaja kulgemise alguseks

olevad asjaolud pidid olema hagejale piisavalt teada kriminaalasjas nr 1-14-2931 tsiviilhagi

kättesaamisest või hiljemalt kohtuotsuse resolutsiooni kuulutamisest 21. mail 2014. Olukorras, kus

kannatanu esitatud tsiviilhagi võidakse jätta läbi vaatamata või rahuldamata, ei saa lugeda, et

tööandja tagasinõudel töötaja vastu võiks olla edulootust. Igal juhul ei saa öelda, et tööandjal peab

olema piisavalt teavet hagi esitamiseks.

Kuna hageja esitas kostja vastu regressinõude, ei kohaldu asjas TsÜS § 150 lg 1. Regressinõude

eelduseks on konkreetse kahju tekkimine, mis tavaliselt selgub kohtuotsusega. Kohtuotsusest

tekkivaid tagajärgi määratletakse üldjuhul otsuse jõustumisest lähtudes.

Ringkonnakohus tagastas ilma põhjendusi esitamata tõendid, millest nähtus poolte läbirääkimiste

pidamine, kuigi apellatsioonkaebuses oli põhjendatud tõendite esitamist koos apellatsioonkaebusega.

Arvestades, et ringkonnakohus möönis hagi aegumistähtaja kulgemist ka alates otsuse kuulutamisest,

olnuks hageja apellatsioonimenetluses esitatud tõenditel asjas tähtsust.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas kohtukulude kohta märgitu tekitab segadust. Viidatud

sätted annaksid maakohtule aluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks, kui

menetluskulude jaotus olnuks kindlaks määratud. Kuna maakohus tegi vaheotsuse lõppotsusena,

pidanuks ta määrama kindlaks ka menetluskulud. Kuivõrd ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse

muutmata, ei ole enam võimalik maakohtu otsuse alusel kulude rahalist suurust kindlaks määrata.

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, kellelt mõista

välja kostja kassatsiooniastme menetluskulu 360 eurot.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja nõue on TLS § 74 lg 4 järgi aegunud, sest hageja sai või pidi

teada saama kahju tekkimisest ja seda hüvitama kohustatud isikust hiljemalt kriminaalasjas

nr 1-14-2931 tehtud kohtuotsuse resolutsiooni kuulutamisest 21. mail 2014. Kuna kostja teavitas

hagejat liiklusõnnetusest vahetult pärast selle toimumist, oli kahju tekkimine ja sellega seotud

asjaolud hagejale teada juba enne kriminaalasjas nr 1-14-2931 esitatud tsiviilhagi kättesaamist.

TLS § 74 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaja kulgemise algus ei ole seotud kohtulahendi jõustumisega.

Hageja ei väitnud maakohtus, et aegumine on peatunud või katkenud. Tööandja kahju hüvitamise

nõue oma töötaja vastu ei ole regressinõue ega sõltu muu menetluse tulemusest. Seega on kohtud

tõlgendanud TLS § 74 lg-t 4 sarnaselt TsÜS § 150 lg-ga 1.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 ja lg 5 teise lause

alusel tuleb materiaalõiguse normi vale tõlgendamise ja kohaldamise tõttu tühistada nii maa- kui ka

ringkonnakohtu otsus. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 kohaselt saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et Harju Maakohtu 21. mai 2014. a otsusega kriminaalasjas

nr 1-14-2931 mõisteti kostja süüdi ettevaatamatusest põhjustatud liiklussüüteoga kannatanule raske

tervisekahju tekitamises ning hagejalt ja kostjalt mõisteti solidaarselt kannatanu kasuks välja

mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitis 12 000 eurot. Samuti ei vaidle pooled, et kriminaalasjas

tehtud kohtuotsus jõustus 26. juunil 2014, hageja hüvitas 29. juulil 2014 kannatanule kahju ning

esitas 26. juunil 2015 kostja vastu kahju hüvitamise nõude. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on

õigus nõuda kostjalt kannatanule makstud hüvitisest 9000 euro hüvitamist TLS § 76 lg 2 ja § 74 lg 2

järgi. Maakohus leidis, et hageja tagasinõue on TLS § 74 lg 4 järgi aegunud. Ringkonnakohus

nõustus maakohtu seisukohaga. Kolleegium leiab, et kohtud eksisid hagi aegumistähtaja alguse

kindlaksmääramisel.

11. TLS § 76 lg 1 järgi, kui töötaja vastutab kolmandale isikule tööülesannete täitmisel tekitatud

kahju eest, peab tööandja vabastama töötaja kahju hüvitamise ja vajalike kohtukulude kandmise

kohustusest ning need kohustused ise täitma. Selles sättes nimetatud kahju hüvitamist võib tööandja

TLS § 76 lg 2 kohaselt nõuda töötajalt TLS § 74 alusel. Seega olukorras, kui töötaja vastutab

kolmandale isikule tööülesannete täitmisel tekitatud kahju eest ja tööandja on kahju hüvitamise

kohustuse TLS § 76 lg 1 alusel ise täitnud, vastutab töötaja hooletuse tõttu töölepingu rikkumisega

tööandjale tekitatud kahju eest TLS § 74 lg 2 järgi.

Tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest aegub

TLS § 74 lg 4 kohaselt 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama

kahju tekkimisest ja seda hüvitama kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju

tekkimist. Kolleegium on enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 143 lg-s 1 sätestatud

töövaidlusorganisse pöördumise tähtaja regulatsiooni tõlgendamisel leidnud, et kui töötaja põhjustab

töölepingu rikkumisega tööandjale kulutusi, sh kolmandale isikule tekitatud kahju hüvitamiseks

tehtud maksetega, algab tööandja kulutuste hüvitamise nõude aegumistähtaeg üldjuhul kulutuste

kandmisest, millega saab võrdsustada nt aja, mil jõustus kohtulahend tööandjalt kulutuste

väljamõistmise kohta kolmanda isiku kasuks (Riigikohtu 7. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-102-08, p-d 18 ja 19). Kolleegium on varem leidnud, et see seisukoht kohaldub ka muudel

juhtudel, kui üks isik tekitab teisele isikule oma lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu kahju

selliselt, et teisel isikul tekib kohustus hüvitada kahju kolmandale isikule (Riigikohtu 18. detsembri

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-13, p 13).

Kolleegium leiab, et viidatud tsiviilasjades väljendatud seisukohast saab juhinduda ka alates 1. juulist

2009 kehtiva TLS § 76 lg 2 alusel tööandja töötaja vastu esitatud tagasinõude korral. Seega aegub

tööandja TLS § 76 lg 2 alusel töötaja vastu esitatud nõue TLS § 74 lg 4 järgi 12 kuu jooksul üldjuhul

arvates ajast, mil tööandja tasus kolmandale isikule kahjuhüvitise, või erandina siis, kui jõustus

tööandjat hüvitama kohustav kohtulahend. Hageja tugines õigesti sellele, et temal tekkis kohustus

hüvitada kannatanule kahju alates kriminaalasjas nr 1-14-2931 tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

12. Kolleegium leiab, et kui maakohus jääb asja uuel läbivaatamisel varem tuvastatu juurde, et

kriminaalasjas tehtud kohtuotsus jõustus 26. juunil 2014, siis ei ole hagi aegunud. Sellisel juhul peab

maakohus võtma põhjendatud seisukoha, kas kostjal on kohustus hüvitada hagejale viimase TLS § 76

lg 1 alusel kannatanule makstud kahjuhüvitisest 9000 eurot. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu

sellele, et kostja hooletuse kindlakstegemiseks TLS § 74 lg 2 järgi tuleb lähtuda töösuhtele omasest

hoolsuse määrast TLS § 16 järgi ning tema vastutuse ulatuse määramisel tuleb arvestada TLS § 74

lg-s 2 sätestatud asjaolusid (vt ka Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15,

p-d 12-13 ja 14).

13. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohtu otsustada.

14. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause ja lg 8 esimese lause järgi tagastada isikule, kes selle tasus.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu