3-2-1-9-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-9-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Seppik

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi A. S,

I. S ja T. S vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja

tehingu alusel saadu üleandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 2-16-1390

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. S, I. S ja T. S kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

20 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), esindaja

Pirjo Toomsoo

Kostja A. S

Kostja I. S

Kostja T. S

Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Sven Sillar

Asja läbivaatamise kuupäev

13. märts 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2016. a otsus ja Viru Maakohtu

20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-1390 ning saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Viru

Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon A.M-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (hageja) esitas 27. jaanuaril 2016 A. S (kostja I), I. S

(kostja II) ja T. S (kostja III) (kostjad) vastu hagi kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise

lepingu kehtetuks tunnistamiseks ning tehingu alusel saadu üleandmiseks. Hageja palus ka tuvastada

kostjate kohustus anda tahteavaldused A. S ja I. S kinnistusraamatu registriossa nr 4217508

ühisomanikena sissekandmiseks, asendada kostjate tahteavaldused kohtuotsusega ning muuta

kinnistusraamatu kannet selliselt, et kustutatakse kanne T. S kohta ning kinnisasja omanikena

kantakse sisse A. S ja I. S. Alternatiivselt, kui kinnisasja ühisomanikena ei ole võimalik

kinnistusraamatu registriossa nr 4217508 sisse kanda A. S ja I. S, palus hageja tuvastada T. S ja A. S

kohustus anda nõusolek A. S sissekandmiseks kinnisasja omanikuna, asendada nimetatute

tahteavaldused kohtuotsusega ning muuta kinnistusraamatu kannet selliselt, et kustutatakse kanne

T. S kohta ning omanikuna kantakse kinnistusraamatusse A. S.

Hagiavalduse kohaselt on kostjale I tehtud 26. novembrist 2014 kuni 20. märtsini 2015 kuus

maksuotsust, mille alusel on kostjal I tekkinud 26. jaanuari 2016 seisuga 41 925 euro 58 sendi

suurune maksuvõlg (põhivõlg 35 487 eurot 6 senti ja intress 6438 eurot 52 senti). Maksuhalduri

25. veebruari 2015 korraldusega arestiti kostja I pangakonto Swedbankis, kuid kostjalt I ei

õnnestunud maksuvõlga sisse nõuda. Maksuhaldur esitas 7. juulil 2015 maksukorralduse seaduse

(MKS) § 130 lg 2 alusel kohtutäiturile täitmisavaldused ja nõudis 35 487 euro 6 sendi tasumist.

Kostjal I ei ole kinnis- ega vallasasju ning kohtutäituri Kristel Maalmani vahendusel ei ole raha

laekunud.

Kuivõrd kostja I varale sissenõude pööramisega ei ole maksuhalduri nõuet täielikult rahuldatud,

esitas maksuhaldur tagasivõitmise hagi täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg 1 järgi ja palus

kehtetuks tunnistada tehing, mis kahjustab sissenõudja huve. Hageja soovis tagasi võita 28. märtsil

2014 sõlmitud kinnisasja kinkelepingut, isikliku kasutusõiguse seadmise lepingut ja

asjaõiguslepingut, millega kostjad I ja II kinkisid kostjale III ühisvara hulka kuuluva Xxxxx xx

kinnisasja (registriosa nr 4217508).

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, leides, et tagasivõitmise nõuet ei saa esitada kostja II vastu, kes ei

ole täitemenetluses võlgnik. TMS § 14 järgi on sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale lubatav

võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse

täitmiseks kohustav täitedokument. Kostja II ei ole andnud nõusolekut ühisvarale sissenõude

pööramiseks. Kuna kinnisasi kuulub ühisvarasse, ei saa sellele sissenõuet pöörata ning seetõttu ei saa

ka esitada kinnisasja tagasivõitmise hagi.

3. Viru Maakohus rahuldas 20. aprilli 2016 otsusega hagi ning tunnistas kehtetuks kostjate vahel

28. märtsil 2014 sõlmitud kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu, asendas

kohtulahendiga kinnistusraamatusse omanikuna kantud kostja III nõusoleku kande muutmiseks ning

kostjate I ja II tahteavaldused kinnistusraamatu kande muutmiseks ja nende kinnistusraamatusse

ühisomanikena sissekandmiseks. Maakohus otsustas muuta kinnistusraamatu registriosa nr 4217508

kannet selliselt, et kustutatakse kanne kostja III kohta ja tehakse uus kanne, millega kantakse

kinnisasja omanikena kinnistusraamatusse kostjad I ja II. Hageja menetluskulud jättis maakohus

solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud kostjate endi kanda.

Maakohus tuvastas, et maksuhalduri maksuotsustega, mis on tehtud ajavahemikul 26. novembrist

2014 kuni 20. märtsini 2015, on kohustatud kostjat I tasuma maksuvõlga kokku 35 848 eurot 88 senti.

Laekunud on selle kohustuse katteks 361 eurot 90 senti ning tasumata maksult on lisaks arvestatud

intressi 6438 eurot 52 senti. Maksuhalduril ei õnnestunud kostjalt I maksuvõlga sisse nõuda ja

7. juulil 2015 esitas maksuhaldur avaldused võlgnikult kokku 35 487 euro 6 sendi sissenõudmiseks

täitemenetluses. Kohtutäituri vahendusel ei ole maksuvõla katteks raha laekunud ning kostjal I ei ole

kinnis- ega vallasvara.

Maakohtu otsuse kohaselt sõlmisid kostjad 28. märtsil 2014 kinnisasja kinkelepingu, isikliku

kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega kostjad I ja II kinkisid kostjale III Tartu

Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriossa nr 4217508 kantud kinnisasja. Kostjad I

ja II olid ajavahemikul 25. märtsist 1988 kuni 4. augustini 2015 abielus, kinnistu on omandatud

10. mail 2007. Kostjad I ja II ei ole sõlminud abieluvaralepingut ega määranud kindlaks oma

varasuhet, mistõttu kinnisasi oli nende ühisvara.

TMS § 187 lg 1 järgi võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda,

et kohus tunnistaks TMS 4. osas sätestatud alustel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab

sissenõudjate huvisid (tagasivõitmine). Sama paragrahvi lg 2 järgi võib sissenõudja tagasivõitmist

nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude

pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada,

et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. TMS § 189 lg 1 alusel tunnistab kohus kehtetuks

võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat

enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist.

Maakohus viitas Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13 ja leidis, et

TMS § 189 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada, kas tagasivõidetava kinkelepinguga kahjustati

sissenõudja huve ja kas vastaspool sellest teadis või mitte. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta

jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on automaatselt tagasivõidetavad, st

tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on TMS § 189 lg 3 kohaselt vaid

tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid

kahjustatud.

Maakohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et tagasivõitmise nõude saab esitada ainult selle isiku

vastu, kes on täitedokumendi järgi kohustatud isik (võlgnik). Kostjad II ja III on asjakohased kostjad,

sest nad olid 28. märtsi 2014. a tehingu pooled. Kostjad leiavad õigesti, et sissenõude pööramine

abikaasade ühisvarale on lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas

mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Samas on kostjad jätnud

tähelepanuta, et pärast kinkelepingu tagasivõitmist on võlausaldajal (hagejal) õigus kasutada oma

nõude maksmapanekuks täiendavaid õiguskaitsevahendeid. Kui võlgniku lahusvarast nõude

rahuldamiseks ei jätku ja sissenõue soovitakse pöörata ühisvarale, saab sissenõudja TMS § 14 lg 2 ja

perekonnaseaduse (PKS) § 33 lg 3 teise lause järgi esitada hagi võlgniku ja tema abikaasa ühisvara

jagamiseks (Riigikohtu 29. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15).

Kuna 28. märtsi 2014. a tehing on automaatselt tagasivõidetav, on kinnisasja kinkeleping ja isikliku

kasutusõiguse seadmise leping kehtetud. Kinnistusraamatu kanded isikliku kasutusõiguse ning

kinnisasja omaniku kohta on ebaõiged, sest need ei ole kooskõlas tegeliku õigusliku olukorraga.

Kostjad ei nõustunud andma nõusolekuid kande muutmiseks. Hageja taotles, et tehtav kohtuotsus

asendaks kostjate tahteavaldusi. Tahteavalduse saab tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5

kohaselt asendada kohtulahendiga, kui isikul on kohustus tahteavaldus anda. Kinnisomandi

üleminekuks on vajalik asjaõigusleping ja kande tegemine kinnistusraamatusse asjaõigusseaduse

(AÕS) § 641 järgi. Kinnistusraamatu kande muutmiseks on vajalik isiku nõusolek, kelle õigusi

kinnistusraamatu kande muutmine kahjustaks kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 järgi. Kui kohus

tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja

kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga

(TMS § 195 lg 1 esimene lause). Seega saab kostjate tahteavaldused kinnistusraamatu kande

muutmiseks asendada, sest kostjatel on kohustus kande muutmiseks tahteavaldus teha.

4. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse

tühistada ja jätta menetluskulud hageja kanda.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus menetluskulud jätta kostjate kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 7. oktoobri 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata ning poolte menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid (tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 654 lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et kostjate viide TMS §-le 14 ei ole

asjakohane. Nõustuda ei saa kostjate väitega, et TMS § 187 lg 1 järgi ei saanud maakohus kehtetuks

tunnistada kostjate I ja II kui abikaasade ühisomandisse kuulunud ja kostjale III kingitud kinnisasja

kinkelepingut, sest kostja II ei olnud täitemenetluses võlgnik. Abikaasade ühisvarale sissenõude

pööramine on lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat

abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument (TMS § 14 lg 1). Kinkelepingu kehtetuks

tunnistamisega ja kinnistusraamatu kannete muutmisega ei pöörata aga kinnisasjale sissenõuet, vaid

luuakse üksnes eeldused kinnisasjale sissenõude pööramiseks. Kinnisasjale sissenõude pööramist

reguleerib TMS § 140, mille kohaselt peab kinnisasjale sissenõude pööramiseks olema võlgnik

kantud omanikuna kinnistusraamatusse. Eelnev kinnitab, et kinkelepingu kehtetuks tunnistamine ei

ole vastuolus TMS § 14 lg-s 1 sätestatuga. Põhjendamatu on kostjate väide, et maakohus oleks

saanud tunnistada kinkelepingu kehtetuks ainult osaliselt, s.o ainult võlgnikust kostjale I kuulunud

osa võõrandamise osas.

Iseenesest on õige kostjate väide, et sissenõudja nõuet abikaasast võlgniku suhtes saab

täitemenetluses täita üksnes tema lahusvara arvel, kuid olukorras, mil võlgniku lahusvarast nõude

rahuldamiseks ei jätku, saab sissenõudja nõuda täitmist ühisvara arvel ja esitada selleks ühisvara

jagamise hagi (TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 teine lause). Hageja ei pidanud ühel ajal kinkelepingu

kehtetuks tunnistamise hagiga esitama ühtlasi hagi ühisvara jagamiseks, sest neid nõudeid võib

menetleda ka eraldi menetlustes (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-06, p-

d 19 ja 21).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtusse. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tõlgendasid kohtud vääralt TMS § 187 lg-t 1, mille järgi

võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja kolmanda isiku vahel sõlmitud tehingu kehtetuks

tunnistamiseks, kui tehing kahjustab sissenõudja huve. Vaidlusalune kinnisasi kuulus kostjate I ja II

ühisomandisse, sest see oli omandatud abielu ajal. TMS § 187 lg 1 võimaldab tagasivõitmise nõude

esitada üksnes kostjale I kuulunud ühisvara osa suhtes, mitte aga tehingu suhtes, millega kostja II

võõrandas endale kuuluva kinnistu mõttelise osa kinnisasjast, sest kostja II ei ole täitemenetluses

võlgnik. Tehingut ei saa kehtetuks tunnistada tervikuna.

Selleks, et tuvastada tehingu osaline kehtetus, on vaja tuvastada kostja I ehk täitemenetluse võlgniku

osa ühisvaras. Abikaasade ühisvara puhul eeldatakse, et nende osad ühisvaras on võrdsed (PKS § 37

lg 3), kuid ühisvara võib jagada ka ebavõrdsetes osades. Vaidlust ei ole selle üle, et hagejal on

täitedokument üksnes kostja I suhtes. Kostjal II ei olnud oma mõttelise osa võõrandamiseks mingeid

piiranguid. Selleks, et tehingut kehtetuks tunnistada, pidanuks hageja esitama samal ajal nõude ka

ühisvara jagamiseks.

8. Hageja vaidleb kostjate kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused

muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

Hageja põhjenduste kohaselt peab olema võimalik tagasi võita ka tehingut, millega võlgnik ja

abikaasa võõrandavad kolmandale isikule oma ühisvara. Seadusandja eesmärk ei saa olla välistada

ühisvara tagasivõitmisele kuuluva vara hulgast, sest see on vastuolus tagasivõitmise mõtte ja

eesmärgiga. Kuna kostjad I ja II olid kinnisasja ühisomanikud ehk omanikud kindlaks määramata

osades (AÕS § 70 lg 4), ei oleks kostja II saanud iseseisvalt oma osa ühisvarasse kuulunud

kinnisasjast käsutada. Kohtud on asunud õigesti seisukohale, et kostjate sõlmitud kinkeleping on

automaatselt tagasivõidetav.

Hageja ei pidanud esitama tagasivõitmise hagiga samal ajal hagi kostjate I ja II ühisvara jagamiseks,

sest maksuhaldur teeb otsustusi kaalutlusõiguse alusel ja saab valida, millised nõuded ja millises

järjekorras ta esitab. Tagasivõitmise hagi ja ühisvara jagamise hagi menetlemine eraldi menetlustes ei

ole välistatud (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-06, p 21). Ka hiljutises

Riigikohtu praktikas ei muudetud varasemat seisukohta, et tagasivõitmise hagi ja ühisvara jagamise

hagi eraldi asjadena menetlemine ei ole välistatud (Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-74-16, p 15). Ühisvara jagamise nõude esitamine samal ajal tagasivõitmise hagiga ei pruugi

olla alati mõttekas, sest enne tagasivõitmise hagi rahuldamist ei ole teada, kas ühisvara jagamise

nõude esitamiseks on alust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb menetlusõiguse normi rikkumise ja

materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt tühistada

ning asi tuleb TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kas täitemenetluses saab tagasi võita

abikaasade ühisvarasse kuulunud kinnistu kinkelepingu ka siis, kui täitemenetluse võlgnik on vaid

üks abikaasadest, ning kas koos tagasivõitmise nõudega pidi sissenõudja praegusel juhul ühtlasi

esitama ka abikaasade ühisvara jagamise hagi.

11. Kolleegium nõustub kohtutega, et kui hagi esitatakse abikaasade ühisomandisse kuulunud

kinnisasja kinkelepingu tagasivõitmiseks, on kostjateks nii täitemenetluse võlgnik (kostja I) kui ka

tema abikaasa (kostja II). Ühisomand on AÕS § 70 lg 4 kohaselt kahele või enamale isikule

üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Seega kuulub ka abikaasade

ühisomandis olev asi tervikuna abikaasadele ühiselt. Et abikaasade ühisomandis olevas asjas ei ole

abikaasade osad kindlaks määratavad, on põhjendamatu kostjate väide, nagu oleks kinkelepingu

saanud kehtetuks tunnistada üksnes osas, millega võõrandati võlgnikust abikaasale (kostjale I)

kuulunud osa.

PKS § 28 lg 1 järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole

kokku lepitud teisiti. Abikaasadel on õigus vallata ühisvara hulka kuuluvaid esemeid ühiselt.

PKS § 29 lg 1 esimese lause kohaselt, kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega

tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul.

Kooskõlas nende sätetega võõrandasid kostja I ja kostja II ühiselt nende ühisvaraks olnud kinnisasja,

olles mõlemad kinkelepingu ühel poolel (kinkijad). Pidades silmas ühisvaraga tehingute tegemise

põhimõtteid ja TMS § 187 lg 1 eesmärki - luua võimalus sissenõudja nõude rahuldamiseks -, tuleb

sellisel juhul esitada tehingu tagasivõitmise hagi mõlema abikaasa vastu, sest vastasel juhul ei oleks

ühisvaraga tehtud tehinguid üldse võimalik tagasi võita. Selleks, et sissenõuet saaks pöörata ühisvara

jagamise tulemusena võlgnikule jäävale varaosale, on sissenõudjale antud täitemenetluses ka

võimalus nõuda abikaasade ühisvara jagamist (TMS § 14 lg 2). See eesmärk ei oleks saavutatav, kui

tagasi ei saaks võita ühisvaraga tehtud tehinguid, mille tulemusena ühisvara on lakanud olemast.

12. TMS § 195 lg 1 esimene lause näeb ette, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras

kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri

käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Kohtutäitur korraldab seejärel vajadusel

vara müügi, millest saadud raha arvel oleks võimalik rahuldada sissenõudja nõue. Samas TMS § 14

lg 1 järgi on sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa

nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument.

Praeguses asjas on kohtud tuvastanud, et hagejal on üksnes kostjat I kohustav täitedokument, ega ole

tuvastanud, et kostja II oleks andnud nõusoleku sissenõude pööramiseks ühisvarale. Seega ei oleks

sissenõude pööramine kostjate I ja II ühisvaraks olevale kinnisasjale võimalik.

Olukorras, mil täitemenetluse võlgniku lahusvarast ei piisa sissenõudja nõude rahuldamiseks, on

sissenõudjal võimalik esitada TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 alusel hagi võlgniku ja tema abikaasa

ühisvara jagamiseks, et pöörata sissenõue võlgniku osale ühisomandist. Riigikohus on varasemas

praktikas leidnud, et sissenõudjal võib puududa tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi, kui

tagasivõitmise nõudega koos ei esitata ühisvara jagamise nõuet, mis võimaldaks sissenõudja rahalise

nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud

varast (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15). Kolleegium jääb

selle seisukoha juurde.

Kolleegium selgitab, et ühisvarasse vara tagasivõitmiseks esitatud hagi rahuldamine, ilma et oleks

esitatud hagi ühisvara jagamiseks, ei ole iseenesest välistatud. Nt võib sissenõudjal olla õigustatud

huvi kinnisasja tagasivõitmiseks ühisvara jagamata siis, kui sissenõudjal on täitedokument mõlema

abikaasa vastu või kui võlgniku abikaasa on andnud nõusoleku ühisvarasse kuuluvale esemele

sissenõude pööramiseks (vt TMS § 14 lg 1). Praeguses asjas ei ole selliseid asjaolusid tuvastatud ja

hageja ei ole nendele ka tuginenud. Hageja ei ole ka põhjendanud, millised eespool kirjeldamata

asjaolud annaksid aluse järeldada, et tal on õigustatud huvi kinnisasja ühisvarasse tagasivõitmiseks,

ilma et abikaasade ühisvara jagataks. Ka siis, kui kinnisasi ühisvarasse tagasi võidetakse, ei saa

hageja nõude rahuldamiseks kinnisasjale sissenõuet pöörata, sest abikaasade ühisvara on jagamata ja

võlgniku osa ühisvaras kindlaks määramata.

13. Kuna kohtud leidsid, et hageja ei pea esitama koos tagasivõitmise nõudega ka hagi abikaasade

ühisvara jagamiseks, ega selgitanud seetõttu hagejale vajadust esitada ühtlasi abikaasade ühisvara

jagamise hagi TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 mõttes, tuleb asi saata tagasi lahendamiseks

maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagejale tagada sama menetluse raames ühisvara

jagamise hagi esitamise võimalus. Kostjad omakorda võivad esitada ka ise nõude oma ühisvara

teistsuguseks jagamiseks (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16,

p 22.5). Kolleegium märgib, et teistsuguse lahendi tegemiseks ei oleks alust põhjusel, et tulenevalt

Riigikohtu varasemast praktikast (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-06,

p 21) võis hageja uskuda, et ühisvaraga tehtud tehingu tagasivõitmise nõude rahuldamine ei olene

sellest, kas tagasivõitmise tulemusel on sissenõudja nõude rahuldamine ühisvara jagamata võimalik.

Kolleegium ei saa seaduse tõlgendamisel lähtuda varasemast praktikast, kui normile antud tõlgendust

on muudetud. Tõlgendust muutev Riigikohtu lahend ei muuda tõlgendust üksnes selle lahendi jaoks,

vastasel juhul võiks olla tegemist ebavõrdse kohtlemisega teiste sarnaste samal ajal menetletavate

asjadega.

14. Kuivõrd maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistatakse ja asi saadetakse samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

15. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tasutud

kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes

selle tasus või kelle eest see tasuti.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Malle Seppik