3-2-1-17-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-17-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

PJV Hiiu Ravikeskus AS-i (pankrotis) pankrotihalduri

Andrias Palmitsa hagi Osaühingu Logitek Grupp vastu

tehingu tagasivõitmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. augusti 2016 otsus tsiviilasjas

nr 2-15-5725

Tsiviilasja hind Riigikohtus

938 296 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Logitek Grupp kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja PJV Hiiu Ravikeskus AS-i (pankrotis) pankrotihaldur

Andrias Palmits

Kostja Osaühing Logitek Grupp, esindaja vandeadvokaat

Tarmo Friedenthal

Asja läbivaatamise kuupäev

6. märts 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. augusti 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-15-5725 ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada kautsjon kassatsioonkaebuses märgitud pangakontole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) pankrotihaldur Andrias Palmits (hageja) esitas 15. aprillil 2015

Harju Maakohtule hagi Osaühingu Logitek Grupp (kostja) vastu, paludes tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistada PJV Hiiu Ravikeskus AS-i (võlgnik) ja kostja vahel 5. juunil 2012 sõlmitud nõude

loovutamise lepingu.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt nimetati võlgnikule ajutine haldur 11. jaanuaril 2013 ning

28. veebruaril 2013 kuulutati välja võlgniku pankrot. 18. jaanuaril 2011 on võlgnik ja Sihtasutus PJV

Hooldusravi sõlminud laenulepingu (laenuleping), mille kohaselt andis võlgnik Sihtasutusele PJV

Hooldusravi (laenusaaja) laenu kokku 938 296 eurot intressiga 5% aastas. 5. juunil 2012 sõlmisid

võlgnik ja kostja lepingu, millega võlgnik loovutas laenulepingust tulenevad nõuded kostjale (nõude

loovutamise leping). Selle lepinguga lepiti kokku, et nõude omandaja (kostja) ei tasu loovutajale

loovutustasu enne, kui kostjale nõue täidetakse. Täitmise korral oli kostjal õigus 30% tasutud

rahasummast endale jätta, 70% kohustus aga kostja võlgnikule loovutustasuna välja maksma. Kostja

ega laenusaaja ei ole võlgnikule midagi tasunud.

Pankrotimenetluses on tuvastatud, et nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajaks olid võlgniku

makseraskused muutunud alaliseks. Võlgniku majandustegevus seisnes alates 25. jaanuarist 2011

OÜ Sillen Konsultatsioonid osa omamises ja sellelt omanikutulu saamises. Muu äritegevusega võlgnik

ei tegelenud. 21. mail 2012 sai OÜ Sillen Konsultatsioonid osa omanikuks Assets Club OÜ. Osa

üleandmisel tehti makseta väärtpaberiülekanne ning osa üleandmisel võlgnik vara juurde ei saanud.

Nõude loovutamisega on kahjustatud pankrotivõlgniku võlausaldajate huve. Võlgnik muutus OÜ Sillen

Konsultatsioonid osa võõrandamisega 21. mail 2012 maksejõuetuks. 14. mail 2013 koostatud arvamuse

järgi on audiitorbüroo Grant Thornton Rimess vandeaudiitor Artur Suits järeldanud, et hiljemalt osa

võõrandamise hetkeks muutus võlgnik maksejõuetuks, kuid maksejõuetus võis saabuda ka varem.

Lisaks tuvastas audiitor, et osa võõrandamisega on kahjustatud võlgniku võlausaldajate huve. Nõude

loovutamise leping sõlmiti ajal, mil võlgnik oli juba maksejõuetu ja mistahes võlgniku vara vähendav

tehing oli võlausaldajate huvisid kahjustav. Nõude loovutamise näol on tegemist kinkega või

tehinguga, millel on kinke iseloom.

Kostja on võlgniku lähikondne, kuna võlgniku ja kostja juhtorgani liikmeks oli sama isik.

2. Koos hagiavaldusega esitas hageja ka hagi tagamise taotluse, paludes keelata laenusaajal

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine kostjale ja kohustada laenusaajat hoiustama nõude

loovutamise lepingu alusel tasutavad rahasummad kohtutäituri ametikontol. Harju Maakohus rahuldas

16. aprilli 2015 määrusega hagi tagamise taotluse, maakohtu määrus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu

17. juuni 2015 määrusega.

3. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Ta leidis, et asjas ei ole tõendatud, kas ja millises

ulatuses on võlgnik teinud laenulepingu alusel väljamakseid. Seega ei ole ka tõendatud, et eksisteerib

nõue, mille loovutamise tehingu tagasivõitmiseks on hagi esitatud. Samuti ei ole tõendatud, et nõude

sissenõudmine laenusaajalt oleks olnud nõude loovutamise ajal võimalik ja nõude jäämisel võlgnikule

oleks olnud tema varaline seisund parem kui nõude loovutamise korral. Kui võlgnik oli nõude

loovutamise lepingu sõlmimise ajal püsivalt maksejõuetu, siis ei olnud võlgnikul raha nõude

sissenõudmiseks, mis tegelikkuses oligi nõude loovutamise põhjuseks. Nõude esitamiseks pidanuks

võlgnik tasuma riigilõivu, kuid sellist raha võlgnikul ei olnud. Nõude loovutamise tasu 70% kostjale

laekunud summadest oli mõistlik, nõude loovutamisel ei olnud kinke iseloomu ning see ei kahjustanud

võlausaldajate huve. Hageja ei ole ka tõendanud, et 5. juunil 2012 oleks olnud võimalik nõuet

laenusaaja vara arvel sisse nõuda. Kui nõudel ei olnud ega ole rahalist väärtust, siis ei saa selle

loovutamine olla võlausaldajate huvisid kahjustanud. Samuti ei ole hagis esile toodud, milliste

võlausaldajate huvisid nõude loovutamine on kahjustanud.

Hagi ei ole võimalik rahuldada ka seetõttu, et tagasivõidetav nõue ei kuulu kostjale. Kostja loovutas

nõude 7. novembril 2012 edasi. Kostja ei teadnud ega pidanud teadma tagasivõitmise asjaoludest ega

võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kostja juhatuse liige ei olnud võlgniku nõukogu liige nõude

loovutamise ajal, vaid sai selleks viis kuud pärast nõude loovutamist. Kostjat ei saa lugeda võlgniku

lähikondseks.

4. Harju Maakohus rahuldas 8. märtsi 2016 otsusega hagi, tunnistades tagasivõitmise korras nõude

loovutamise lepingu kehtetuks. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning määras hüvitatavad

menetluskulud ka rahaliselt kindlaks.

Maakohus leidis, et nõude loovutamise tasu ei olnud mõistlik. 938 296 eurost 30% on 281 488 eurot.

Nõude loovutamise hetkel kehtinud riigilõivuseaduse järgi tulnuks sellise suurusega nõudelt tasuda

riigilõivu 28 148 eurot 88 senti (seegi tunnistati hiljem põhiseadusega vastuolus olevaks). Seega olnuks

sellise nõude esitamine kohtusse ka kõige suuremate lõivumäärade kehtimise ajal olnud ikka kümme

korda soodsam kui nõude loovutamine. Lisanduvad kulud õigusabile ja täitemenetluse kulud ei jõuaks

ligilähedale nõude loovutamise tasule. Lisaks vähenes võlgniku vara, kuid võlgnik selle vara

vähenemise eest tegelikkuses raha ei saanud. Seega oli nõude loovutamise lepingul kinke iseloom.

Maakohus luges täidetuks pankrotiseaduse (PankrS) § 111 lg 1 p 1 kohaldamiseks nõutava ajalise

kriteeriumi, kuna nõue loovutati 5. juunil 2012 ning ajutine haldur nimetati võlgnikule 11. jaanuaril

2013, seega vähem kui aasta pärast loovutust. Kostja ei lükanud ümber ka võlausaldajate huvide

kahjustamise eeldust (PankrS § 111 lg 2). Nõude väärtust, suurust ja sissenõutavust tuleb hinnata

nõudeõiguse maksmapanekul. Nõuete realiseerimine on alati seotud riskiga, et nõue jääb rahuldamata,

see ei tähenda aga, et nõudeõigusel pole väärtust. Nõuet ei olnud põhjust pidada perspektiivituks ja

ilmselt ei pea nõuet perspektiivituks ka kostja ise. Võlausaldajate huve on kahjustatud ka siis, kui

võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise.

Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei ole tähtsust sellel, kas kinkimise ajal

olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Piisab sellest, et võlgnikul on võlausaldajad praegu.

Maakohtu hinnangul ei olnud põhjust kahelda, et võlgniku maksejõuetus tekkis hiljemalt OÜ Sillen

Konsultatsioonid osa võõrandamisel 21. mail 2012 ja seega oli nõude loovutamise hetkel võlgnik juba

maksejõuetu. Nõudeõiguse loovutamisega vähenes võlgniku vara veelgi ja nõude loovutamise lepingul

oli kinke iseloom. Lisaks oli võlausaldajate huve kahjustav nõude eest tasumise kokkuleppimine

selliselt, et tasumine toimub alles pärast seda, kui omandaja on nõude realiseerinud.

Maakohtu hinnangul ei takistanud hagi rahuldamist asjaolu, et kostja loovutas nõude edasi.

Laenulepingust tulenevad nõuded kuulusid võlgnikule. Nõude heauskne omandamine ei ole võimalik.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud

ringkonnakohtu lahendi kohaselt puudusid.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 neid ei korranud. Ringkonnakohtu hinnangul oli põhjendamatu kostja

etteheide, et maakohus ei määranud tähtaega avalduste, lõppseisukohtade ja menetluskulu nimekirjade

esitamiseks, mistõttu ei saanud kostja maakohtu menetluses mh selgitada oma seisukohti, mis puudutasi

halduri poolt tagasivõidetava nõude aegumist. Asja materjalidest nähtuvalt toimus 23. septembril 2015

eelistung, mille käigus võttis kohus vastu kostja esitatud kirjalikud vastuväited. Täiendavaid taotlusi, sh

tõendite või teeside esitamiseks, pooltel ei olnud. Maakohus määras, et hagejal on võimalik taotleda

soovi korral uue kostja kaasamist ning et kui hageja seda teha ei soovi, lahendab kohus asja kirjalikus

menetluses. Pooled olid sellega nõus ega esitanud kohtu tegevusele vastuväidet. Seega sai kostja oma

selgitused maakohtule esitada ja need võeti asja materjalide juurde. Täiendavate tähtaegade määramine

ei olnud vajalik, sest pooled ei soovinudki midagi uut esitada. Kostja ei ole ka apellatsioonkaebuses

viidanud, et ta oleks soovinud esitada lisatõendeid.

Kostja viited nõude võimalikule aegumisele ei mõjuta maakohtu otsuse õigsust. Esiteks on poolel

TsMS § 651 lg 2 järgi õigus nõuda aegumise kohaldamist ringkonnakohtus ka juhul, kui ta seda

esimese astme kohtus ei ole nõudnud, ning sellist võimalust on kostja apellatsioonkaebuses ka

kasutanud. Teiseks ei ole hageja nõue aegunud. Kostja on jätnud tähelepanuta, et tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 1 alusel peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega

nõude rahuldamiseks või tunnistamiseks.

Asjakohane ei ole kostja väide, et maakohus jättis kohaldamata PankrS § 116 lg 2 ja § 119 lg 3.

Maakohus on õigesti juhindunud Riigikohtu hilisemast praktikast. Riigikohus on 23. aprilli 2015

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15 eraldi viidanud otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13 ning selgitanud

õiguse ühetaolise kohaldamise eesmärgil, et kui tagasivõitmise korras tunnistatakse kehtetuks nõude

loovutamise käsutustehing, siis ei ole nõuet vaja eraldi tagastada, vaid tuleb lugeda, et nõue kuulub

algusest peale loovutajale kui esialgsele võlausaldajale. Seega tuleneb Riigikohtu praktikast, et nõude

loovutamise tagasivõitmiseks ei pea esitama hagi kõikide vahepealsete õigusjärglaste vastu.

Maakohus on põhjendanud, miks ta leiab, et nõude loovutamise leping on kinke iseloomuga

PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 tähenduses. Tasu nõude loovutamise eest oli ebamõistlikult väike ja

võlgnik ei ole vara vähenemisel tegelikkuses raha saanud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

teistsugusteks järeldusteks. Lisaks ei ole nõude tagasivõitmise seisukohalt tähtsust, kui suure nõudega

oli tegemist. Nõude täpse suuruse tuvastamine väljuks asja piiridest. Ka siis, kui nõuet ei eksisteeriks

(nt oleks nõue lõppenud tasumise tõttu), ei välistaks see tagasivõitmist, vaid mõjutaks nõude

sissenõutavust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja on esitanud ringkonnakohtu 25. augusti 2016 otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub

maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning jätta hagi läbi vaatamata või saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

Kohtud on jätnud tähelepanuta, et laenulepinguga on võlgnik andnud laenu oma aktsionärile.

Äriseadustiku (ÄS) § 281 lg 1 p 1 kohaselt on aktsiaseltsil keelatud anda laenu aktsionärile, kelle

aktsiatega on esindatud rohkem kui 1 protsent aktsiakapitalist, mistõttu on laenuleping keelatud tehing,

mis on tühine tulenevalt TsÜS §-st 87. Kuna tühisel tehingul ei ole õiguslikke tagajärgi, siis ei ole

võimalik hagejal saavutada hagiga tühisel laenulepingul põhineva nõude tagasivõitmist võlgniku

pankrotivara hulka. Ilma laenulepinguta ei saa eksisteerida ka laenulepingul põhinevat nõuet, mille

loovutamise tehingu kehtetuks tunnistamist hageja taotleb.

Isegi kui asjas kohaldub ÄS § 281 lg 21, on hagi ja selle lisade põhjal tuvastatav, et võlgniku

maksevõime oli nõrk juba 18. jaanuaril 2011 laenulepingu sõlmimise ajal, mistõttu kahjustas laenu

andmine vaieldamatult võlgniku maksevõimet ning võlausaldajate huve. Ka sellisel juhul on

laenuleping tühine. Kuna kohtud on jätnud hinnangu andmata laenulepingu kehtivusele, on

kohtuotsused olulise puudusega, mis mõjutab asja lahendamist tervikuna. Hagejal ei ole võimalik

hagiga saavutada taotletavat eesmärki, st pärast nõude tagasivõitmist pankrotivara hulka esitada

laenulepingust tulenev nõue laenusaaja vastu. Hageja ei saa nõuda tühise laenulepingu täitmist.

Samuti leiab kostja, et kohtud on ebaõigesti asunud seisukohale, et nõude tagasivõitmisel ei kohaldu

PankrS § 116 lg-s 2 sätestatud eriregulatsioon. Kostja hinnangul ei võimalda tagasivõitmise nõude

esitamine üksnes nõude esialgse loovutuse saaja (kostja) vastu saavutada hagejal suhetes loovutuse

saaja eriõigusjärglasega positsiooni, kus nõude praegune omanik oleks kohustatud tunnustama hageja

omandiõigust nõudele. Kostja leiab, et kuivõrd pankrotihaldur ei esitanud hagi kostja eriõigusjärglase

vastu ega nõudnud kostjalt nõude asemel hüvitist, tuli hagi jätta läbi vaatamata või rahuldamata.

Kohtud on ebaõigesti jätnud asjas kohaldamata PankrS § 116 lg-d 1 ja 2 ning § 119 lg 3 ja hindamata

TsMS § 457 lg 1 mõju asja lahendamisele.

Kostja ei nõustu ka ringkonnakohtu põhjendustega kirjaliku menetluse korra väheolulise rikkumise ja

aegumise kohaldamise kohta, kuna ka juhul, kui laenuleping oleks kehtiv, oleks sellest tulenev nõue

laenusaaja vastu aegunud. Hagi laenulepingust tuleneva nõude maksmapanekuks ei ole esitatud ning

nõude aegumist laenusaaja vastu ei peata tagasivõitmise hagi esitamine kostja vastu. Kuivõrd nõue,

mida hageja tagasi võidab, on aegunud, ei ole hagiga võimalik saavutada hagi eesmärki.

Ringkonnakohus on praegusel juhul ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normina TsÜS § 160 lg-t 1

ning asunud ekslikult seisukohale, et hagi ei saa TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata.

Kostja hinnangul on kohtud asunud ebaõigesti seisukohale, et nõude tagasivõitmise tehingu kehtetuks

tunnistamise hagis ei pea hageja tõendama tagasivõidetava nõude olemasolu. Kohtud ei tuvastanud, kas

ja millises ulatuses on võlgnik teinud laenulepingu alusel väljamakseid. Kuna kohtud ei ole

põhjendanud, milliste tõenditega tuleb lugeda tuvastatuks laenu andmine võlgnikule laenulepingu

alusel, on vaidluse sisu ja eesmärki arvestades määrav asjaolu, nõude olemasolu, tegelikult tõendamata.

Eelmärgitut arvestades ei saanud kohtud teha ka järeldusi võlausaldajate kahjustamise kohta.

Võlausaldajaid saab kahjustada üksnes kehtiva nõude loovutamine.

Kohtud on kostja arvates ebaõigesti tuvastanud, et nõude loovutamise lepingul (kui tehingul) oli kinke

iseloom. Nõude loovutamise lepingul ei olnud selle tegemise ajal kinke iseloomu. Tehingu kinke

iseloomu tuvastamisel ei oma tähtsust asjaolud, mis ilmnesid pärast tehingu tegemist, st sellel, kas

võlgnik sai nõude eest tasu või mitte.

9. Hageja on esitanud 13. veebruaril 2015 kassatsioonkaebusele vastuse, milles vaidleb kostja

kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ning saata asi

TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

11. Kohtud on nõude loovutamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistanud PankrS § 109

lg 1, § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel. PankrS § 109 lg 1 kohaselt saab PankrS §-des 110-114 sätestatud

alustel kehtetuks tunnistada võlgniku sellise tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti

väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 111 lg 1 p 1 võimaldab kehtetuks

tunnistada kinkelepingu, mis on sõlmitud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, samuti

ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Sama paragrahvi kolmandast lõikest

tulenevalt võib kohus esimeses lõikes sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka muu lepingu, kui

poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom.

12. Kohtud on tuvastanud, et tagasivõidetav nõude loovutamise leping oli sõlmitud ühe aasta jooksul

enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist, seega PankrS § 111 lg 1 p-s 1 sätestatud ajavahemikus.

Samuti on senises menetluses loetud tuvastatuks, et laenusaaja ega kostja ei ole võlgnikule võlgnevust

või loovutustasu maksnud. Nende asjaolude üle pooled kassatsiooniastmes ei vaidle.

13. Põhjendatud on ka kohtute seisukoht, et nõude loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamiseks

PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel tuleb esmalt tuvastada, et poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu oli

lepingul kas või osaliselt kinke iseloom. Maakohus on leidnud, et nõude loovutamise lepingul oli kinke

iseloom. Samas ei ole maakohus sellise järelduse tegemiseks vajalikke asjaolusid piisaval määral

tuvastanud ning ringkonnakohus on jätnud maakohtu selle eksimuse kõrvaldamata. Maakohtu

hinnangul oli tasu nõude loovutamise eest ebamõistlikult väike ja võlgnik ei ole vara vähenemisel

tegelikkuses raha saanud. Loovutatud nõude suurusel ja väärtusel ei olnud maakohtu arvates

käesolevas asjas esitatud hagi lahendamise seisukohalt tähtsust. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga.

14. Kolleegium ei soostu maa- ja ringkonnakohtu käsitlusega, nagu ei oleks loovutatud nõude suurusel

ja väärtusel asja õige lahendamise seisukohalt tähtsust. Riigikohus on varem korduvalt rõhutanud, et

PankrS § 111 lg 3 kohaldamisel tuleb kindlaks teha, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke

iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt nt Riigikohtu

22. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 41; 20. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-

14, p 14). Arvestades kostja esitatud vastuväiteid, et loovutatud nõue oli väärtusetu ning nõuet ei olnud

võimalik laenusaaja vara arvel sisse nõuda, ei olnud kohtutel kolleegiumi hinnangul käesolevas asjas

võimalik soorituse ja vastusoorituse väärtuste erinevuse üle nõude väärtust teadmata otsustada. Juhul

kui nõue oli väärusetu, siis ei saa selle loovutamise tehingul olla kinke iseloomu PankrS § 111 lg 1 p 1

ja lg 3 mõttes. Maakohtu esitatud loovutustasu võrdlus laenusaaja vastu hagi esitamisel tasumisele

kuulunud riigilõivu suuruse ja muude võimalike kuludega võla sissenõudmiseks ei ole asjakohane

olukorras, kus pole tuvastatud, palju olnuks pankrotivõlgnikul nõude loovutamise ajal vaba raha selliste

kulude kandmiseks.

Maakohus ei ole oma seisukohta, et nõuet ei ole põhjust pidada perspektiivituks, põhjendanud enda

tuvastatud asjaoludega. Seetõttu ei vasta maakohtu otsus TsMS § 442 lg-s 8 ja § 436 lg-tes 1 ja 2

sätestatud nõuetele ning ringkonnakohus oleks pidanud maakohtu otsuse tühistama.

Loovutatud nõude väärust kindlaks tegemata ei saanud kohtud võtta põhjendatud seisukohta ka

võlausaldajate huvide kahjustamise küsimuses. Samas saab tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada

ainult sellist tehingut, mis kahjustab võlausaldajate huve (PankrS § 109 lg 1). Senises menetluses

tuvastatu põhjal on siiski õige maakohtu märgitu, et PankrS § 111 lg-st 2 lähtuvalt peab praegusel juhul

kostja tõendama, et vaidlusaluse tehinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve.

15. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus käesolevas otsuses esitatud seisukohti arvestades

hageja nõude põhjendatust uuesti hindama. Asja õigeks lahendamiseks tuleb mh hinnata soorituse ja

vastusoorituse väärtuste erinevust nõude loovutamisel kostjale. Kolleegium märgib, et loovutatud

nõude väärtus võib eelduslikult sõltuda mh laenusaaja maksevõimelisusest ja muudest nõude

sissenõutavust mõjutavatest teguritest. Väärtuste erinevuse kindlakstegemiseks tuleb tuvastada ka

loovutatud nõude (st tagastamata laenu ja intressinõude) suurus loovutamise ajal. Loovutatud nõude

väärtuse täpne tuvastamine ei ole siiski vajalik, sest PankrS § 111 lg 3 kohaldamiseks tuleb kindlaks

teha üksnes soorituse ja vastusoorituse väärtuste erinevus suurusjärgu võrra.

Ringkonnakohtul tuleb tagada pooltele õigus esitada soorituse ja vastusoorituse väärtuste erinevuse

kohta tõendeid, kuna maakohtu selgitamiskohustuse osalise täitmata jätmise tõttu ei ole pooled seda

senises menetluses teha saanud. Soorituse ja vastusoorituse väärtuste erinevust puudutavate asjaolude

tõendamise koormis lasub TsMS § 230 lg 1 järgi esmalt hagejal ning kuni tõendeid pole esitatud, võib

kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet enda tõendeid esitamata. Kui hageja esitab tõendid

asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda

tõendada. Kui hageja ei tõenda nõude loovutamise lepingu kinke iseloomu, peab ringkonnakohus

hindama, kas hageja esiletoodud ja tõendatud asjaoludel saab hageja nõuet kvalifitseerida

pankrotiseaduse muude sätete järgi.

16. Kostja on leidnud, et kuivõrd pankrotihaldur ei esitanud hagi kostja eriõigusjärglase vastu ega

nõudnud kostjalt nõude asemel hüvitist, ei ole võimalik hagi rahuldada ning see tulnuks jätta

TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Kohtud on kostja arvates jätnud ebaõigesti kohaldamata

PankrS § 116 lg-d 1 ja 2 ning § 119 lg 3 ja hindamata TsMS § 457 lg 1 mõju asja lahendamisele. Maa-

ja ringkonnakohtu hinnangul ei välista nõude edasiloovutamine hagi rahuldamist käesolevas asjas.

Kohtud on seejuures tuginenud Riigikohtu 23. aprilli 2015 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15.

Ringkonnakohus on Riigikohtu lahendist järeldanud, et nõude loovutamise tagasivõitmiseks ei pea

esitama hagi kõikide vahepealsete õigusjärglaste vastu.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15 tehtud otsuse p-s 19 leidnud, et nõude loovutamise

käsutustehingu kehtetuks tunnistamisest tulenevalt kuulub nõue algusest peale esialgsele võlausaldajale

ning nõuete heauskne omandamine ei ole võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude

loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli

heauskne.

Riigikohus jääb selle seisukoha juurde ka käesolevas asjas ning leiab, et nõude edasiloovutamine

iseenesest ei välista kostja vastu esitatud nõude rahuldamist.

17. Kohtute viidatud Riigikohtu otsuse kohta tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15 peab kolleegium siiski

vajalikuks lisada, et selle otsuse p-s 19 väljendatud seisukohad puudutavad nõude materiaalõiguslikku

kuuluvust, millest tuleb eristada nõude edasiloovutamise menetlusõiguslikke aspekte. Seda on

Riigikohus rõhutanud ka kõnealuse lahendi p 19 viimases lõigus. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on

jõustunud kohtuotsus üldjuhul siduv ainult menetlusosalistele (eelkõige samas paragrahvis sätestatud

eranditega). Jõustunud kohtuotsus võib TsMS § 460 lg-te 1 ja 2 järgi kehtida ka isikute suhtes, kes on

saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks, v.a juhul, kui õigusjärglane ei teadnud

vaidlusaluse eseme omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. Eelmärgitut arvestades ei

saaks kostja suhtes praeguses asjas tehtav otsus olla siduv kostja eriõigusjärglasele, kui viimane oli

omandanud nõude juba enne menetluse algust. Ringkonnakohus on märkinud, et nõude loovutamise

tagasivõitmiseks ei pea esitama hagi kõikide vahepealsete õigusjärglaste vastu, kuid jääb ebaselgeks,

milliste nõuete esitamist ja milliseid õigusjärglasi on ringkonnakohus silmas pidanud.

Kolleegium märgib, et juhul kui kostja on nõude edasi loovutanud, peaks haldur nõude pankrotivarasse

tagasisaamiseks esitama tagasivõitmise hagi PankrS § 116 lg-s 2 sätestatud tingimustel kostja

eriõigusjärglase vastu. See asjaolu ei välista siiski pankrotihalduri õigust esitada tagasivõitmise hagi

kostja vastu. Juhul kui saadu väljaandmine on võimatu, võib pankrotihaldur nõuda kostjalt hüvitist

PankrS § 119 lg 3 alusel. Pankrotihalduril on õigus valida, kas esitada tagasivõitmise hagi nõude

loovutamise lepingu poole, tema eriõigusjärglase või nende mõlema vastu. Tegemist ei ole seejuures

vältimatute kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3 mõttes.

Eelmärgitut arvestades ei pidanud hageja esitama PankrS § 119 lg 3 kohast hüvitusnõuet kostja vastu

tingimata käesolevas menetluses ning võib seda teha ka edasise pankrotimenetluse käigus.

18. Kostja arvates välistab hagi rahuldamise ka asjaolu, et laenulepingust tulenev laenu tagastamise

nõue laenusaaja vastu on aegunud. Nõude aegumise tõttu ei oleks halduril võimalik pankrotivara

suurendada, sest nõuet ei saa TsÜS § 142 lg-t 1 arvestades laenusaajalt edukalt sisse nõuda.

Kolleegium selles osas kostjaga ei nõustu. Laenulepingust tuleneva nõude võimalik aegumine hagi

rahuldamist käesolevas asjas iseenesest ei välista. Nõude aegumine nõuet ei lõpeta ning ei ole teada,

kas laenusaaja tema vastu nõude esitamisel aegumise vastuväitele tugineks. Samas võtab kohus või

muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist TsÜS § 143 järgi arvesse ainult kohustatud isiku

taotlusel. Lisaks võiks hageja hinnangul kõnealusele nõudele kohalduda ka TsÜS § 146 lg-s 4

sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg.

Kolleegium leiab samas, et ringkonnakohtu käsitlust nõude aegumisest ja viidet TsÜS § 160 lg-le 1 ei

saa käesolevas asjas pidada siiski asjakohasteks. TsÜS § 160 lg 1 alusel peatub aegumine õigustatud

isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hagi esitamine peatab

TsÜS § 160 lg 1 järgi üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist hagis nõutakse

(vt nt Riigikohtu 5. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18; 7. novembri 2008 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08, p 22). Seega ei peatanud käesolevas tsiviilasjas menetletava hagi esitamine

laenulepingust tulenevate nõuete aegumist. Toimikust nähtuvalt ei ole hageja käesolevas asjas

menetletavale hagile aegumise vastuväidet ka esitanud. Seetõttu ei olnud tegemist TsMS § 651 lg-s 2

sätestatud olukorraga, nagu leidis ringkonnakohus.

19. Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et maakohus rikkus kirjalikku menetlust määrates oluliselt

TsMS § 403 lg-s 1 sätestatud korda, jättes pooltele andmata tähtaja avalduste ja dokumentide

esitamiseks. Selle rikkumise tõttu ei saanud kostja väidetavalt selgitada oma seisukohti halduri poolt

tagasivõidetava nõude aegumise, pankrotimenetlust reguleerivate sätete (PankrS § 116) eriregulatsiooni

ning TsMS § 457 lg-st 1 tulenevate menetlusõiguslike tagajärgede kohta käesoleva asja lahendamisel.

Ringkonnakohus on jätnud kostja arvates maakohtu rikkumise kõrvaldamata.

Kolleegium märgib, et TsMS § 403 lg 1 teises lauses sätestatu järgi pidanuks maakohus kirjaliku

menetluse korraldamisel määrama menetlusosalistele avalduste ja dokumentide esitamiseks tähtaja

ning teatama otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Kuna maakohus seda 23. septembri 2015 istungil

ei teinud, tulnuks kohtul teha vastavad korraldused edasises menetluses kirjalikult. Neid TsMS § 403

lg 1 nõuete rikkumisi ei tule praegusel juhul pidada siiski olulisteks menetlusõiguse normi

rikkumisteks, sest need ei saanud kaasa tuua ebaõiget lahendit. TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese

lause järgi ei ole kohus seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga, vaid

otsustab ise, millist õigusnormi kohaldada. Seega tuli TsMS-i ja PankrS-i sätteid kohtutel õigesti

kohaldada poolte väidetest sõltumata. Halduri poolt tagasivõidetava loovutatud nõude aegumist

puudutav vastuväide ei ole aga selline, mis hagi rahuldamise iseenesest välistaks.

20. Kostja on kassatsioonkaebuses tuginenud ka sellele, et laenulepinguga on võlgnik andnud laenu

oma aktsionärile. Kostja arvates on kohtud jätnud tähelepanuta, et selline laenuleping on ÄS § 281 lg 1

p 1 (ja ka ÄS § 281 lg 21) järgi keelatud ning TsÜS §-st 87 tulenevalt tühine. Ilma kehtiva

laenulepinguta ei saa eksisteerida ka laenulepingul põhinevat nõuet, mille loovutamise tehingu

kehtetuks tunnistamist hageja hagiga taotleb. Kolleegium nõustub kostjaga, et ÄS § 281 lg 1 keeluga

vastuolus olev laenuleping võib olla TsÜS § 87 alusel tühine. Samuti on kostja õigesti märkinud, et

Riigikohtu praktika järgi peab kohus tehingu tühisuse alustega omal algatusel arvestama ning kohus ei

saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt nt Riigikohtu

30. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24; 8. mai 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06,

p 14). Riigikohus jääb nende seisukohtade juurde.

Samas saab kohus hagimenetluses tehingu tühisuse alustega arvestada ainult poolte esile toodud

faktiliste asjaolude põhjal. Ka viidatud Riigikohtu lahenditest ei saa teha teistsugust järeldust.

Praeguses asjas ei ole kumbki pooltest enne kassatsioonimenetlust välja toonud, et laenusaaja oli

laenulepingu sõlmimise ajal pankrotivõlgniku aktsionär või et laen anti aktsionärile vms. Seetõttu ei

olnud võimalik kohtutel laenulepingu kehtivust ÄS § 281 lg 1 p 1, lg 21 ja TsÜS § 87 järgi hinnata.

Kostja on küll juba maakohtu menetluses väitnud, et loovutatud nõuet ei eksisteeri, kuid tuginenud

seejuures oluliselt erinevatele asjaoludele võrreldes nende asjaoludega, millele ta tugineb

kassatsioonimenetluses. Aktsiaseltsi ja ÄS § 281 lg 1 p 1 tunnustele vastava aktsionäri vahel sõlmitud

laenuleping ei ole ka leping, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta. ÄS § 281 lg-s 21

sätestatud tingimustel ei ole tütarettevõtjal keelatud emaettevõtjale laenu anda. Kolleegium lisab

samuti, et menetlusosaliste esitatud tõenditest ei või kohus hakata ise asjaolusid ja poole võimalikke

vastuväiteid tuletama, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb (vt ka

Riigikohtu 16. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 17).

Kolleegium juhib tähelepanu, et menetlus ringkonnakohtus jätkub praegusel juhul TsMS § 693 lg 1

esimese lause järgi seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Pärast

apellatsioonitähtaja lõppu ei ole apellandil TsMS § 634 lg-st 1 ja §-st 652 tulenevalt üldjuhul enam

õigust kaebust muuta või täiendada (vt selle kohta nt Riigikohtu 20. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-41-14, p-d 9-11; 11. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p-d 17 ja 18). Ringkonnakohus

peab asja uuel läbivaatamisel võtma seisukoha, kas ta saab arvestada kostja varem maa- ja

ringkonnakohtu menetluses esitamata väitega, et 18. jaanuari 2011 laenuleping on sõlmitud ÄS § 281

lg 1 p-st 1 tulenevat laenukeeldu rikkudes.

21. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi peab kohus otsuse

resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt lahendama mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud

küsimused. Praegusel juhul on maakohus 16. aprilli 2015 määrusega rahuldanud hagi tagamise taotluse

ning keelanud laenusaajal laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise kostjale. Asjas tehtud otsuse

resolutsioonis maakohus aga hagi tagamise abinõudega seotud küsimusi lahendanud ei ole. Seda ei ole

teinud ka ringkonnakohus. Kolleegium märgib, et kohus võib lahendada hagi tagamise tühistamise

siiski ka eraldi määrusega, kuid sel juhul tuleb tühistamise kehtivus määruses siduda hagi lahendava

kohtuotsuse jõustumisega (vt ka Riigikohtu 4. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 40).

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus sellist määrust teinud. Eelmärgitut arvestades tuleks asja

uuel läbivaatamisel ringkonnakohtul asja otsusega lahendades lahendada ka hagi tagamine.

22. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes

asja lahendamise tulemusest.

23. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonkaebuses

märgitud arvelduskontole.

Peeter Jerofejev, Ants Kull, Tambet Tampuu