3-2-1-128-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-128-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

E. K hagi Põltsamaa linna vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-

15-10097

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põltsamaa linna kassatsioonkaebus ja E. K

vastukassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Põltsamaa linna kassatsioonkaebuse hind on 480 eurot

28 senti

E. K kassatsioonkaebuse hind on 395 eurot 16 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja E. K, esindaja vandeadvokaat Küllike Namm

Kostja Põltsamaa linn (Põltsamaa Linnavalitsuse kaudu),

esindaja vandeadvokaat Li Uiga

Asja läbivaatamise kuupäev

6. märts 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10097 varalise

kahju hüvitamise nõude osas ja saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

2. Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10097 on jõustunud osas,

millega hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue jäeti rahuldamata.

3. Rahuldada Põltsamaa linna kassatsioonkaebus.

4. Rahuldada E. K vastukassatsioonkaebus.

5. Tagastada Põltsamaa linna kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon osaühingule

Advokaadibüroo Valge & Uiga.

6. Tagastada E. K-le vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. K (hageja) esitas 6. juulil 2015 maakohtule Põltsamaa linna (kostja) vastu hagiavalduse, milles

palus kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitise 2293 eurot 80 senti. Kahjuhüvitise moodustab

1000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis ja 1293 euro 80 sendi suurune varalise kahju hüvitis.

Varalise kahju hüvitis hõlmab 720 euro suuruseid kohtueelseid õigusabikulusid, 548 euro 80 sendi

suuruseid sõidukulusid, mis tekkisid lapsega hambaarsti, psühholoogi ja õigusabi osutaja juures

käimise tõttu, ning psühholoogi teenustasu 25 eurot.

2. Hagiavalduse kohaselt toimus 2. oktoobril 2014 Põltsamaa linnale kuuluva lasteaia Tõruke

territooriumil ajal, mil lapsed olid lasteaia hoole all, kahjujuhtum. S. H viskas hageja ja T. K tütart

H. K-d (tütar) kiviga näkku, millega tekitati tütrele püsiv tervisekahjustus - lapse esimesed kaks

ülemist jäävhammast said tugevalt kahjustada. Hammaste raviks pöörduti Tartu Ülikooli Kliinikumi

lastestomatoloogia osakonda, kust laps saadeti hambaravikliinikusse AS Maxilla.

Juhtunu tagajärjel on hagejal tekkinud nii mittevaraline kui ka varaline kahju. Usaldades lapse

lasteaeda, oli hagejal suur šokk teada saada, et last on vigastatud. Lapse tervise kahjustamine viisil,

milles saavad kahjustada jäävhambad, toob kaasa hingelise valu terveks eluks nii lapsele kui ka

vanematele. Kuna tegemist on lapse välimust moonutava vigastusega ning laste vigastuste puhul

üleüldiselt kaasnevad vanematele, eelkõige emale, kannatused ja hirm, on intsident mõjunud hagejale

väga traumeerivalt. Hageja on pidanud pöörduma psühholoogi vastuvõtule. Samuti võivad lapse

vigastused sattuda teiste laste negatiivse tähelepanu alla ning mõjuda lapse enesekindlusele ja

põhjustada hingelisi kannatusi.

Hageja leidis, et tekkinud kahju eest vastutab Põltsamaa linn. Hageja sõlmis 1. septembril 2011

Põltsamaa linnaga kohustuste täitmise lepingu, mis vastab olemuselt käsunduslepingule. Lepingu

järgi on Põltsamaa linnal ja linnale kuuluval Tõrukese lasteaial kohustus tagada lasteaia territooriumil

ning ajal, mil laps on lasteaias, laste turvalisus ja tervise kaitse. Lisaks sätestab linnale kuuluva

Tõrukese lasteaia kodukord, et lasteaia personal vastutab laste elu ja tervise ning turvalisuse eest

lasteaias viibimise ajal.

Kostja on rikkunud hoolsuskohustust, sest ta ei ole käsundisaajana olnud keskmiselt hoolas ega

taganud hageja tütre turvalisust ja tervise kaitset lasteaias. Lisapõhjus, miks kahju võis tekkida, on

see, et lasteaiarühmas on rohkem lapsi, kui lubab koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 7 lg 1 p 3

(18 lapse asemel 21 last). Seega ei olnud laste tegevuse üle tagatud piisav järelevalve. Kahju

tekkimine pidi olema Põltsamaa linnale võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 3 mõttes ettenähtav.

Põltsamaa linn on sisuliselt ka hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet tunnistanud ja oli nõus

hageja perekonnale üleelamiste ja ebameeldivuste leevendamiseks maksma ühekordset valuraha.

Kahjuhüvitise suuruses pooled kokkuleppele ei jõudnud.

3. Kostja vaidles hagile vastu. 2. oktoobril 2014 viskas S. H hageja tütart kiviga, mille tagajärjel said

tütre kaks esimest jäävhammast vigastada. Kostja leidis, et tegemist on laste mänguhoos toimunud

õnnetusjuhtumiga, mille eest kostja ei vastuta, kuna ta ei oleks saanud seda mingil viisil ära hoida.

Kostja ei ole poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevat hoolsuskohustust rikkunud, nagu nähtub ka

õpetajate seletuskirjadest juhtunu kohta. Kostja on teinud kõik mõistliku ja olnud hoolas üldiselt

tunnustatud kutseoskuste tasemel selleks, et vältida kahju tekkimist. Lapsed ei olnud õuealal üksi,

vaid koos õpetajatega. Kostja on hoolitsenud selle eest, et õueala oleks turvaline ning seal ei oleks

ohtlikke esemeid. Majandusjuhataja hoolitseb iga päev selle eest, et lasteaia õueala, hoov,

mänguatraktsioonid ja hoone oleksid heas seisukorras. Õueala on korralike teede ja mänguplatsidega

ning kuskil ei ole ohtlikud esemed lastele kättesaadavad. Õnnetuse toimumise hommikul oli rühmas

18 last, nagu see KELS § 7 lg 1 järgi on lubatud, ning õnnetuse toimumise ajal 8 last. Lapsi, kes sel

hetkel koos mängisid, oli õpetajate hinnangul 5-7, lähedal olevas ronimislinnakus umbes sama palju.

Lapsi jälgisid ja saatsid koju kaks õpetajat.

Ebaõige on hageja väide, et mittevaralise kahju tekkimine pidi olema kostjale VÕS § 127 lg 3

tähenduses ettenähtav. Ilmselgeks ei saa pidada seda, et kui lasteaias käivad eelkooliealised lapsed,

kaasneb sellega suur oht mittevaralise kahju tekkimiseks. VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline

kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hageja ei ole tõendanud

ega sisustanud, et lepingulise kohustuse eesmärk oli kaitsta hagejat füüsilise ja hingelise valu ning

kannatuste eest. Kostja pole rikkunud lepingulist kohustust luua lastele tervislik kasvu- ja

õpikeskkond ning kostja jaoks ei olnud ettenähtav ega pidanud ettenähtav olema, et lasteaialaste

omavahelise mängu käigus võib juhtuda seesuguste tagajärgedega õnnetusjuhtum, mis võib lapse

emale ehk hagejale tekitada mittevaralist kahju füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste näol.

Kostja ei ole tunnistanud oma süüd õnnetuses, kuid oli hea tahte märgina valmis maksma valuraha

1000 eurot. Lisaks tegi kostja ettepaneku tasuda psühholoogi lepitusteenuse eest, et hageja perekonna

ja lasteaia suhteid parandada. Kuivõrd hageja väljendas usalduse kaotust Tõrukese lasteaia vastu, tegi

kostja ka ettepaneku, et hageja lapsed jätkaksid alushariduse omandamist mõnes teises lasteasutuses.

Hageja perekond on kostja ettepanekutest keeldunud. Kostjale jäi arusaamatuks, miks pidi hageja

pöörduma advokaadibüroo poole õigusabi saamiseks. Õigusabi kasutamine, arvestades kostja

koostöövalmidust, oli ebamõistlik ja tarbetu ning suurendas üksnes hageja kulutusi. Kahjuhüvitist

tuleks VÕS § 139 alusel vähendada. Hageja varalise kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu ja

tõendamata.

4. Tartu Maakohus jättis 30. detsembri 2015. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohus luges tuvastatuks järgmised asjaolud:

hageja ja kostja sõlmisid 1. septembril 2011 kohustuste täitmise lepingu nr 28 (tl 7), mille järgi sai

E. K alates 2011. a septembrist oma lapsele H. K-le koha Põltsamaa linna asutuses Põltsamaa

Lasteaed Tõruke;

2. oktoobril 2014 viskas laps S. H hageja last H. K-d kiviga näkku kostjale kuuluvas Põltsamaa

Lasteaias Tõruke, mille tagajärjel said kahjustada H. K kaks esimest jäävhammast (murdusid

21. hamba kroon 1/2 ulatuses ja 11. hamba krooni lõikeserv).

Hageja nõuab kostjalt 2293 euro 80 sendi hüvitamist (mittevaraline kahju 1000 eurot, varaline kahju

1293 eurot 80 senti), tuginedes hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste

rikkumisele. Alternatiivselt, kui kostja lepinguliste kohustuste rikkumist ei tuvastata, taotleb hageja

kostjalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Lepingulise kohutuse rikkumise tulemusena isikule

kehavigastuse või tervisekahju tekitamise korral on kahjustatud isikul õigus valida, kas ta tugineb

nõude esitamisel lepingurikkumisest tulenevale vastutusele või vastutusele õigusvastase teo eest

(VÕS § 1044 lg 1). Arvestades hageja nõuet, käsitles kohus esmalt lepingurikkumisel põhinevat

kahju hüvitamise nõuet.

Lepingurikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad VÕS §-de 115, 127

ja 128 alusel olema täidetud järgmised üldised eeldused:

kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);

hagejale on tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju

tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 230 lg 1. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse siiski, et kohustuse

rikkumine ei ole vabandatav, ja kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et

rikkumine oli vabandatav.

Kostja kohustuste rikkumise tuvastamiseks tuleb esmalt teha kindlaks, millised olid kostja

lepingulised kohustused. Arvestades hageja nõuet, peab kohus välja selgitama, millised olid kostja

kohustused lapse tervise ja ohutuse tagamisel lasteasutuses.

Pooled olid sõlminud 1. septembril 2011 kohustuste täitmise lepingu, milles on kokku lepitud

hagejale kostja lasteaias lapse hoiu teenuse osutamise tingimused. Pooled ei vaielnud selle üle, et

nende sõlmitud leping vastab VÕS § 619 järgi käsunduslepingu tunnustele. Lepingust (p 7.1), lepingu

järgi poolte võlasuhtele kohalduvatest õigusaktidest (lepingu p 3: KELS, lasteaia põhimäärus ja

kodukord) ning VÕS §-des 619-620 käsunduslepingu kohta sätestatust saab järeldada, et kostjal oli

kohustus tagada hageja lapsele tervislik ja ohutu keskkond lasteasutuses. Lapse turvalisuse

tagamiseks ja tervisekahjustuste ennetamiseks tuli hagejal tagada, et rühmas ei oleks rohkem lapsi,

kui seaduse järgi on lubatud. Lisaks tuli kostjal kindlustada lasteaia maa-ala, hoonete, ruumide,

sisustuse ja sisekliima korrashoid Vabariigi Valitsuse 6. oktoobri 2011. a määrusega nr 131

kehtestatud tervisekaitsenõuete järgi. Käsundisaajana pidi kostja täitma vastavaid kohustusi käsundi

laadist (koolieelses lasteasutuses lapsehoiuteenus) tuleneva vajaliku hoolsusega ning toimima üldiselt

tunnustatud kutseoskuste tasemel. Eeltoodu ei määra aga kindlaks konkreetseid ülesandeid, mida

lasteasutusel lapse turvalisuse tagamiseks ja tervisekahjustuste ennetamiseks tuleb teha.

Maakohtu tuvastatu kohaselt oli liitrühma, kus hageja laps käis, registreeritud 21 last, kuid rühmas

kohal olnud laste registreerimisleht tõendab, et 2014. a oktoobris ei ületanud rühmas olnud laste arv

seaduses lubatud piirmäära. 2. oktoobril 2014 oli rühmas 18 last. Õpetajate seletuskirjadest nähtub, et

ajal, kui hageja lapsega toimus kahjujuhtum, olid kaks õpetajat kahe rühma lastega, keda oli

hinnanguliselt kohal 14-16. Alates 1. septembrist 2015 kehtiv KELS § 20 lg 6 näeb ette, et kogu

rühma tööaja jooksul on õppe- ja kasvatusalal töötav isik või õpetajat abistav töötaja liitrühmas kuni

üheksa lapse kohta. Seega oli kostja taganud lasteaias õpetajate arvu, mida seadusandja peab laste

turvalise kasvukeskkonna tagamiseks piisavaks.

Maakohus märkis, et seaduses laste ja personali piirarvu kehtestamise mõte on tagada eeldused laste

arendamiseks, õppekavast kinnipidamiseks ja laste üle järelevalve tegemiseks, sh viia laste tervise ja

muude hüvede kahjustamise oht lasteasutuses miinimumini. Õpetajate seletuskirjadest saab järeldada,

et hageja lapse järele valvati viisil, mis vastab nõutavale hoolsusstandardile.

Isegi juhul, kui rühmas on tagatud laste piirarv ja vajalikul arvul personal, ei ole võimalik kahju

tekkimist täielikult välistada. Maakohus rõhutas, et paljude laste koosolemine ühises rühmas

tähendab, et koos on mitmeid erineva temperamenditüübi ja taustaga lapsi, misjuures ei saa

lasteaiaealistelt lastelt eeldada kehtivate käitumiseeskirjade ja käitumistavade täielikku tundmist,

nendest arusaamist ja oskust oma käitumist vastavalt neile eeskirjadele kujundada. Mõistlikult võttes

ei saa eeldada, et õpetaja saab korraga jälgida kõiki lapsi näost näkku. Kui see oleks ka teostatav, võib

ikkagi tekkida juhuslik kahju, mida ei oleks võimalik kohustuste nõuetekohase täitmisega ära hoida.

Nõudes kahju hüvitamist lepingu rikkumise tõttu, peab rikkumine olema põhjustanud kahju

tekkimise. On tõendamata, et kostja on rikkunud kohustusi, mis on hagejale tekkinud kahjuga

põhjuslikus seoses. Hageja heitis mh kostjale ette, et kostja ei taganud lasteaia territooriumil lastele

turvalist keskkonda. Hageja ei tõendanud, et tema lapsel kiviga viskamise tagajärjel tekkinud

tervisekahju oli seotud hoone tervisekaitsenõuetele mittevastava fassaadiga. Hageja ei väitnud ega

esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et kivi pärines hoone fassaadilt.

Alternatiivselt käsitles maakohus kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevat kostja vastutust ja leidis,

et kõne alla tuleb alla 14-aastase lapse järele valvaja vastutus VÕS § 1053 alusel, mis eeldab kahju

tekitaja õigusvastast ja süülist tegu. Maakohus tuvastas, et õigusvastase teona saab käsitada seda, kui

teine laps viskas 2. oktoobril 2014 hageja last kiviga. Kiviga hageja last visanud lapse tegu oli

õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 2 mõttes, sest hageja tütrele tekkis kehavigastus. Süülisus eeldab

kahju tekitanud teo toime pannud isiku võimet saada aru oma teo õigusvastasusest. Lasteaiaealise

lapse tegu ei ole vastutust tekitava kausaalsuse tasandil süüline. Asjaoludest ei saa ka järeldada, et

hageja tütart kiviga visanud lapse tegu oli konkreetset last arvestades kindlalt ettenähtav. Süüvõimetu

laps pani teo toime juhuslikult, mistõttu ei ole VÕS § 1053 lg-s 3 sätestatud lepingulise järelevalvaja

vastutuse eeldused täidetud.

Maakohus lisas, et seadus ei anna isiku tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral

teisele isikule õigust nõuda talle juhtumiga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. VÕS § 130 lg 1

ja § 134 lg 2 järgi on kahjuhüvitise nõudmise õigus üksnes kannatanul endal.

TsMS § 162 lg 1 järgi jäid menetluskulud hageja kanda, sest hagi jäi rahuldamata.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 2293 eurot 80 senti. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Ringkonnakohtu otsus ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 27. mai 2016. a otsusega maakohtu otsuse materiaalõiguse normi

ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja tegi asjas uue otsuse, millega

rahuldas hageja hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 480 eurot 28 senti varalise kahju

hüvitamiseks. Hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude jättis ringkonnakohus rahuldamata.

Hageja apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis

ringkonnakohus poolte endi kanda.

Ringkonnakohus märkis, et maakohus tuvastas õigesti lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamise

nõude rahuldamise eeldused, kuid ekslik on maakohtu seisukoht, et leping ega selle p-s 3 märgitud

õigusaktid ei määra täpselt kindlaks, mida lasteasutus peab turvalisuse tagamiseks ja

tervisekahjustuse ennetamiseks tegema.

Erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohus, et pooltevahelise lepingu p-s 7.1, KELS § 3 lg-s 2, §-

s 17, § 22 lg-s 2 ning Tõrukese lasteaia kodukorras sätestatust tuleneb lasteasutusele ja tema

õpetajatele konkreetne kohustus hoolitseda selle eest, et lasteaias viibimise ajal oleks tagatud lapse

elu, tervis ja turvaline keskkond. Lasteaia personal seda ei taganud ning rikkus käsundi täitmisel

vajalikku hoolsuskohustust, mille tõttu sai võimalikuks hageja lapse tervise kahjustamine. Ekslik on

maakohtu järeldus, et tegemist oli juhusliku kahjuga, mida ei olnud võimalik kohustuste

nõuetekohase täitmisega ära hoida. Ringkonnakohus nõustus apellandiga, et tegemist ei olnud

paratamatu õnnetusega, sest vajaliku hoolsuse järgimisel oleks lapse tervise kahjustamine olnud

välditav. Kuivõrd vastutust välistavaid asjaolusid VÕS § 103 tähenduses ei ole, vastutab kostja

tekkinud kahju eest.

Ringkonnakohus viitas, et kuigi kostja vastutab üldiselt lepingu rikkumisega põhjustatud kahju eest,

ei tähenda see, et kostja peaks hüvitama kolmandale isikule põhjustatud kahju, arvestades VÕS § 127

lg-t 2, mille järgi ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või

sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis.

Hagiavaldusest nähtuvalt nõudis hageja kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist ja põhjendas seda

sellega, et lapse tervise kahjustamine tõi talle kaasa kogu eluks hingelisi kannatusi. Mittevaralise

kahju hüvitamise erisused on reguleeritud VÕS §-s 134, mille lg 3 järgi saab raske kehavigastuse või

tervisekahju tekitamise korral kahju hüvitamist nõuda ka kahjustatud isiku lähedane. Riigikohus

on 9. aprilli 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 asunud seisukohale, et VÕS § 134 lg-s 3

sätestatud „erandlikuks asjaoluks" ei saa olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui

selline, vaid sellega peavad kaasnema ka täiendavad asjaolud, mis õigustavad mittevaralise kahju

rahalise hüvitise väljamõistmist.

Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud selliste erandlike asjaolude esinemist, mis

õigustaksid mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Hageja lapse hammaste kahjustusest tulenevad

üleelamised ei ole VÕS § 134 lg 3 tähenduses erandlikud asjaolud. Ka psühholoogi teatisest ei nähtu,

et lasteaias lapsega toimunud juhtum oleks mõjutanud oluliselt hageja psüühikat ja põhjustaks talle

hingelisi kannatusi terveks eluks. Hageja 1000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitamise nõue

tuleb jätta rahuldamata.

Hageja esitas kostja vastu ka 1293 euro 80 sendi suuruse varalise kahju hüvitamise nõude

(psühholoogi teenustasu 25 eurot, kohtueelne õigusabi 720 eurot, sõidukulud psühholoogi, advokaadi

ja laste hambaarsti juurde 548 eurot 80 senti). Ringkonnakohus leidis, et hageja varaline kahju on

põhjuslikus seoses kostja lepinguliste kohustuste rikkumisega ning on põhjendatud osaliselt.

Psühholoogi teenustasu 25 eurot on tõendatud arvega nr 57 (tl 12) ning see tuleb kostjalt välja mõista.

Kohtueelsed õigusabikulud on otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes. Hageja soovis

kohtueelsete õigusabikuludena saada 720 eurot 6 tunni eest (arve nr 2014781, tl 12). Ringkonnakohus

viitas, et kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel

kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks

hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta (Riigikohtu 3. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-

13). Ringkonnakohus leidis, et kohtueelses menetluses oli mõistlik kasutada professionaalset õigusabi

ning õige ei ole kostja seisukoht, et kohtueelne õigusabikulu on täies ulatuses tarbetu.

Ringkonnakohus leidis, et nõude maksmapanekuks on kohtueelsete õigusabikuludena põhjendatud ja

vajalikud 100-eurost tunnimäära arvestades 360 eurot (3 × 100 × 20%). Ringkonnakohtu arvates oli

põhjendatud ajakulu hagejaga kohtumiseks ja kahju hüvitamise ettepaneku tegemiseks 23. detsembril

2014 kolm tundi (tl 32-33). Kostjale täiendava seisukoha (tl 43) saatmise kulu 240 eurot ei olnud

põhjendatud, sest kostja vastas ettepanekule 23. detsembril 2014 (tl 35-36) ja kinnitas, et ei nõustu

märgitud ettepanekutega, ning täiendavast seisukohast ei sõltunud hageja nõude maksmapanek. Õige

on kostja seisukoht, et täiendava seisukohaga seotud kulud on vastuolus VÕS § 139 lg-s 2 sätestatud

võlausaldaja kahju vähendamise kohustusega.

Ringkonnakohus leidis, et hageja 548 euro 80 sendi suurustest sõidukuludest on põhjendatud

sõidukulu 95 eurot 28 senti (1148 × 0,083), pidades põhjendatud sõidukilomeetrite arvuks 1148 km

(1568 - 2 × 210) ning arvestades, et kütusekulu kilomeetri kohta on 0,083 eurot.

Ringkonnakohus nõustus hagejaga (tl 16), et kilomeetri autosõidu kütusekulu maksumus on

0,083 eurot. Selline kulu vastab eelduslikule tegelikule kulule, mis tekkis sõiduauto kasutamisel

sõitmiseks Põltsamaalt Tartusse ja tagasi ning Põltsamaalt Rakverre ja tagasi (tl 4-5). Muu sõiduauto

kasutamise kulu, s.o kilomeetri rahaline kulu ilma kütuseta 0,267 eurot (tl 16), on tõendamata ja tuleb

jätta välja mõistmata.

Ringkonnakohus leidis, et põhjendatud ja vajalikud on hageja sõidukulud Tartusse psühholoogi

juurde, kuuel korral Tartusse Tartu Ülikooli Stomatoloogiakliinikusse ja Maxilla hambakliinikusse ja

Rakverre, et kohtuda lepingulise esindajaga (23. detsembril 2014, ettepaneku tegemine).

Ringkonnakohus leidis, et sõidukulu lepingulise esindaja juurde täiendava seisukoha kujundamiseks

(4. veebruar 2015) ei olnud põhjendatud, tõenditest ei nähtu, miks hageja 7. mail 2015 Rakverre

sõitis.

Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitamiseks 480 eurot 28 senti

(25 + 360 + 95,28) ja jättis muus osas varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Hagi osalise

rahuldamise tõttu jättis ringkonnakohus poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163

lg 1 kolmanda alternatiivi alusel poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja jätta

jõusse maakohtu otsuse asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata. Alternatiivselt

palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse vaidlustatud osas ja saata asi tagasi ringkonnakohtule

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks.

Kostja leidis, et ringkonnakohus on otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ja vääralt

kohaldanud materiaalõiguse norme, mis on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Kostja ei

nõustunud ringkonnakohtu järeldustega, et ta rikkus lepingulisi kohustusi ja peaks vastutama

rikkumise eest, et lasteaiapersonal ei taganud käsundi täitmist vajaliku hoolsusega ning et tegemist ei

olnud õnnetusjuhtumiga. Vaieldakse selle üle, kes peaks vastutama kahju eest, mille on tekitanud üks

lasteaialaps teisele lasteaias.

Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, milles seisnes kostja hoolsuskohustuse rikkumine. Lasteasutuses

olid loodud kõik tingimused laste tervislikuks kasvu- ja õpikeskkonnaks. Kostja ei rikkunud mingilgi

viisil oma lepingulisi kohustusi, tegi kõik mõistliku ja oli hoolas üldiselt tunnustatud kutseoskuste

tasemel selleks, et vältida mistahes kahju tekkimist. Ainuüksi asjaolu, et kahe lasteaialapse vahel

toimunud sündmuse tõttu said ühe lapse hambad kahjustada, ei tähenda automaatselt, et kostja on

käsunduslepingust tulenevat hoolsuskohustust rikkunud. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta

leidis, et ekslik on maakohtu järeldus, et tegemist oli juhusliku kahjuga, mida ei olnud võimalik

kohustuse nõuetekohase täitmisega ära hoida.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 436, sest ta ei viidanud otsuses, milliseid tõendeid hinnates või

hindamata jättes jõudis ta teistsugusele järeldusele kui maakohus. Ringkonnakohus ei vastanud

apellatsioonkaebuse vastuses esitatud väitele, et Põltsamaa Lasteaed Tõruke oli täitnud kõik Vabariigi

Valitsuse 6. oktoobri 2011. a määrusest nr 131 tulenevad nõuded õnnetusjuhtumi toimumise ajal.

Ringkonnakohus ei ole kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 5 oma seisukohti põhjendanud ning on rikkunud

ka tõendite ümberhindamisel põhjendamiskohustust TsMS § 653 mõttes. Ainuüksi õigusaktide

loetelu, mis ei ole toimunud sündmusega seostatud, ei saa lugeda kohtuotsuse sisuliseks

põhjendamiseks. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kui ringkonnakohus tühistab või

muudab mingit maakohtu seisukohta või hindab tõendeid teisiti, tuleb seda ka otsuses põhjendada

(Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14; 23. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-136-14; 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15 jt).

Asja lahendamisel on põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks, sest lahend sisustaks,

missugune peab olema lasteaiaõpetaja või õpetajat abistava töötaja käitumine, mis järgiks VÕS § 620

lg-tes 1 ja 2 sätestatud hoolsusstandardit. Kohalikule omavalitsusele ei saa panna vastutust igasuguse

lasteasutuse territooriumil toimunud õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju eest. Eriti kui kohalik

omavalitsus ei ole vahetult õnnetuse põhjustamises osalenud. Selline lahendus teeniks pahatahtlike

vanemate rahalise kasu saamise eesmärki. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Vastusena kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ei ole tuvastatud aega, millal hageja lapsele

tervisekahjustus tekkis. Õpetajate seletuskirjade järgi oli kahe rühma kohta lapsi 27 ja ühe õpetaja

kohta seega rohkem lapsi kui turvalisuse tagamiseks vajalik. Lasteaia töökorraldus ei taganud ohutut

keskkonda, hoolekogu on juhtinud puudustele tähelepanu, hageja last kiviga visanud laps oli terve

eelneva nädala olnud vägivaldne, kuid last ei jälgitud eraldi. Ei vaielda selle üle, et lasteaed ei

taganud hageja lapse tervist ja et laps sai lasteaias viibimise ajal tervisekahjustuse.

9. Hageja esitas vastukassatsioonkaebuse. Vastukassatsioonkaebuses ja 3. novembri 2016. a nõude

täpsustuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse p-d 2 ja 4 tühistada osas, milles hageja kahju

hüvitamise nõue jäeti 395 euro 16 sendi ulatuses rahuldamata ning poolte menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus poolte endi kanda. Hageja palus saata asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule. Alternatiivselt palus hageja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista hageja

kasuks täiendavalt välja 395 eurot 16 senti. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus palus hageja

jätta võrdsetes osades poolte kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 1367 eurot ning Riigikohtus

kantud menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja juhtis tähelepanu, et kuigi ringkonnakohus on otsuse p-s 9 viidanud, et kostja ei peaks

vastutama kolmandale isikule põhjustatud kahju eest, ei ole hageja käesolevas asjas kolmas isik, vaid

käsunduslepingu pool, kellele kahju tekitamise vältimine on kostja lepingust ja seadusest tulenev

kohustus.

Hageja ei nõustunud ringkonnakohtuga, et täiendava seisukoha koostamine

pärast 23. detsembrit 2014 oli põhjendamatu. Poolte vahel jätkusid kohtuvälised läbirääkimised

mitme kuu vältel, mida tõendab hagiavalduse lisas nr 1 esitatud tõend (Sven Lassi 18. märtsil 2015

hagejale esitatud vastus), millest nähtub, et ka kostja tegi hagejale 30. jaanuaril 2015

kompromissettepaneku. Kostja kompromissettepanekule vastamine oli põhjendatud, mistõttu oli

põhjendatud ka sõidukulu.

Hageja kahjuhüvitise vähendamine viitega VÕS § 139 lg-s 2 sätestatud kahju vähendamise

kohustusele ei ole põhjendatud. Hageja osales jaanuaris 2015 toimunud kohtumisel ise, samuti

kestsid kohtuvälised kompromissiläbirääkimised veel ka mais 2015, mil hageja õigusabi ei

kasutanud. Hageja kasutas õigusabi vaid vajalikus määras ja vältis üleliigsete kulude tekitamist.

Hageja õigusabi- ja sõidukulud on väga mõõdukad, sõidukuluna tuleks hüvitada 132 eurot 63 senti

(1598 km × 0,083 eurot).

Ringkonnakohus ei oleks tohtinud jätta menetluskulusid poolte endi kanda. Hagi jäi vaid osaliselt

rahuldamata, mistõttu peaks hageja kandma vaid osa menetluskuludest, arvestades TsMS § 162 lg-t 1,

mille järgi kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostjal ei olnud

menetluskulusid ja nii on sisuliselt kõik kohtumenetluses kantud kulud pidanud kandma pool, kes on

põhjendatult pöördunud vaidluse lahendamiseks kohtusse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse

väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 mõttes

hageja varalise kahju hüvitamise nõude osas. Asi tuleb selles osas saata uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule. Kostja kassatsioonkaebus ja hageja vastukassatsioonkaebus rahuldatakse.

Kuna ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohtud jätsid hageja mittevaralise kahju

hüvitamise nõude rahuldamata, on ringkonnakohtu otsus selles osas jõustunud.

11. Esmalt analüüsib kolleegium, kas hageja ja kostja vahel on eraõiguslikud või avalik-õiguslikud

suhted (I), milline on kostja võimalik lepinguline vastutus ja kahju ulatus (II), ning viimasena selgitab

kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevaid nõudeid ja teeb menetluslikud otsustused (III).

I

12. Vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt lahendada küsimus, kas munitsipaallasteaias lasteaiateenuse

osutamisel tekkiv õigussuhe omavalitsuse ja lasteaia teenust saava isiku vahel on avalik-õiguslik või

eraõiguslik. Seejärel saab anda hinnangu, millisel õiguslikul alusel võiks kostja hageja ees vastutada.

Käesolevas asjas nõuab kahju hüvitamist kahju kannatanud lasteaialapse ema enda nimel. Ta esitas

kahju hüvitamise nõude Põltsamaa linna vastu, sest kahju tekitati Põltsamaa linnale kuuluva

munitsipaallasteaia Tõruke territooriumil ajal, mil lapsed olid lasteaia hoole all.

13. Riigikohtu varasema praktika järgi toimub lasteaiakoha andmine haldusmenetluses ja

lasteaiakoha andmise kohustus on kohaliku omavalitsuse ülesanne (Eesti Vabariigi põhiseaduse

(PS) § 37 lg 2; KELS § 10 lg 1), millega täidetakse nii alushariduse andmise kui ka lastehoiu

ülesannet selleks, et lapsevanemad saaksid töö- ja pereelu ühitada (vt ka Riigikohtu 19. juuni 2014. a

otsus haldusasjas nr 3-3-1-19-14, p 12; vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

19. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-66-13, p 38). Seega on alushariduse andmine ja lastehoiu

ülesande täitmine munitsipaallasteaias avaliku ülesande täitmine.

Kuigi lasteaiakoha andmine otsustatakse haldusmenetluses, ei teki kolleegiumi hinnangul kohaliku

omavalitsuse ja lapsevanema vahel avalik-õiguslikku suhet, kui munitsipaallasteaed osutab

alushariduse andmiseks ja lastehoiu funktsiooni täitmiseks lasteaiateenust. Riigikohus on varasemas

praktikas leidnud, et eralasteaia ja valla vahelise lepingu avalik-õiguslik iseloom ei muuda

halduslepinguks lapsevanematega sõlmitavaid lasteaiakoha kasutamise lepinguid. Sellise lepingu

täitmisega ei kaasne riigivõimu volitusi (Riigikohtu 19. juuni 2014. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-19-

14, p 12; vrd ka Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; Riigikohtu

13. veebruari 2013. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-49-12, p-d 24-26). Varasemas praktikas on

Riigikohus leidnud sedagi, et avalikke ülesandeid võidakse täita ka eraõiguslikus vormis, kui avaliku

ülesandega ei kaasne riigivõimu volitusi ja valdkonda reguleerivas seaduses ei ole sätestatud teisiti

(Riigikohtu 13. veebruari 2013. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-49-12, p 24). Kolleegium leiab, et

munitsipaallasteaed täidab lasteaiateenuse osutamisel küll hageja avalik-õigusliku nõude täitmiseks

avalikku ülesannet, kuid sellise lepingu täitmisega ei kaasne riigivõimu volitusi, mistõttu võib

alushariduse andmise ja lastehoiu teenuse funktsioone täita ka eraõiguslikus vormis.

Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et õigussuhe on eraõiguslik, kui avaliku võimu kandja

seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt samaväärne

seisundiga, milles võivad olla eraisikud (vt Riigikohtu erikogu 18. novembri 2013. a määrus asjas

nr 3-2-4-1-13, p 8; 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; Riigikohtu 20. detsembri 2010. a

otsus haldusasjas nr 3-3-1-15-01, p-d 11 ja 12).

Eelneva põhjal asub kolleegium seisukohale, et munitsipaallasteaia ja teenust saava isiku vahel

tekivad teenuse osutamisel eraõiguslikud suhted. Munitsipaallasteaed täidab lasteaiateenust osutades

küll avalikku ülesannet, kuid sellega ei kaasne riigivõimu volitusi, mistõttu on munitsipaallasteaed

olemuslikult samas olukorras, milles võivad olla eraisikud, näiteks eralasteaiad või lastehoiuteenust

pakkuvad isikud. Kolleegium nõustub kohtutega, et hageja ja kostja 1. septembril 2011 sõlmitud

kohustuste täitmise leping vastab VÕS § 619 mõttes käsunduslepingu tunnustele. Seega tuleb asjas

esmalt kõne alla kostja lepinguline vastutus teenuse osutamisel.

Kolleegium märgib täiendavalt, et ka siis, kui lastehoiuteenust osutatakse eraõiguslikus vormis,

võivad piirangud lepinguvabadusele tuleneda avalikust õigusest. Nii saab olla piiratud käsundisaaja

õigus lepingut üles öelda. Samuti tuleks hinnata teenuse osutamisele kehtestatud tingimusi

tüüptingimusena VÕS § 35 jj mõttes.

Kuivõrd lapsevanema ja kohaliku omavalitsuse vahel on eraõiguslik suhe, siis ei kohaldu kahju

hüvitamisele riigivastutuse seadus (RVastS), sest selle seaduse kohaldamisalast on välja jäetud kahju

hüvitamine eraõiguslikus suhtes (RVastS § 1 lg 2; § 1 lg 3 p-d 1 ja 4).

II

14. Järgnevalt käsitleb kolleegium kostja võimalikku lepingulist vastutust.

Lepingust nähtuvalt saab pooltevaheline leping olla hageja last kui kolmandat isikut kaitsev leping

(VÕS § 81). VÕS § 81 lg 2 kohaselt saab sellise lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist ka

kaitstud kolmas isik. Praeguses asjas on hagejaks lepingupool ise.

Kolleegium märgib esmalt, et kohtud on liiga kitsalt sisustanud seda, millised võivad olla

käsunduslepingust tuleneva kaitsekohustuse kui kõrvalkohustuse allikad. Hageja ja kostja vahel

sõlmitud käsunduslepingust tulenevate otseste kohustuste kõrval on pooltel ka lepingulised

kõrvalkohustused. Sealjuures võivad lisaks sellistele kohustustele, mis on kirjas lepingus endas või

mõnes üldkohustuslikus õigusaktis, olla kõrvalkohustuseks ka kohustused, mis tulenevad tavast

(sh lepingupoole kutsetavast) ja hea usu põhimõttest.

15. Hagi rahuldades märkis ringkonnakohus, et lasteaia personal ei taganud oma kohustuste täitmist,

hoolitseda selle eest, et lasteaias viibimise ajal oleks tagatud lapse elu, tervis ja turvaline keskkond.

Ringkonnakohus leidis, et tegemist ei ole paratamatu õnnetusega, sest vajaliku hoolsuse näitamisel

oleks lapse tervise kahjustamine olnud välditav. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus

lubamatult abstraktselt määratlenud rikutud kohustuse ja arvanud kohustuse rikkumise (tagada lapse

elu ja tervis) koosseisu ka rikkumise võimaliku tagajärje, kehavigastuse. Täielikult on

ringkonnakohus aga jätnud sisustamata selle, mille jättis kostja tegemata, et teda saaks pidada

VÕS § 620 järgset hoolsuskohustust rikkunuks.

Hageja on kostjale ette heitnud seda, et kostja ei taganud laste tegevuse üle piisavat järelevalvet ja et

lasteaiarühmas oli lubatust rohkem lapsi ning lasteaiahoone ja teed olid kehvas seisukorras. Samuti

seda, et korduvalt vägivaldselt käitunud lapsele kohaldati täiendavat järelvalvet alles pärast sellele

tähelepanu juhtimist. Kolleegiumi hinnangul on need iseenesest etteheidetavad lepingurikkumised.

Maakohus on oma otsuses väidetavaid rikkumisi ka käsitlenud. Ringkonnakohus ei nõustunud

maakohtuga, kuid TsMS § 654 lg-s 5 sätestatut rikkudes ei ole maakohtu seisukohtade

ümberhindamist põhjendanud.

Samuti heitis hageja kostjale ette seda, et kostja ei taganud laste elu ja tervise eest hoolitsemist ja

lapse heaolu kaitset lasteasutuses. See üldsõnaline rikkumine, mille koosseisus on ka rikkumise

tagajärg tervise kahjustamise näol, oli ringkonnakohtus hagi rahuldamise aluseks. Kuna eelnevast ei

selgu, millist tegu või tegevusetust kostjale konkreetselt lepingurikkumisena ette heidetakse, siis ei

saa seda pidada kohustuse rikkumiseks.

16. Kolleegium on varasemas praktikas osutanud, et käsunduslepingust tuleneva kahju hüvitamise

nõude eelduste kontrollimisel tuleb lisaks kohustuse rikkumisele ja vastutusele tuvastada ka see, kas

käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), kas kahju on hõlmatud rikutud

lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), kas kahju oli rikkumise võimaliku

tagajärjena käsundisaajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske

hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3), ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127

lg 4) (Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 19; vt ka 8. jaanuari 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15; 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27).

Lepingu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on võimalik VÕS § 134 lg-s 1

sätestatud täiendavate eelduste korral.

Hageja on esitanud 1000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõude ja 1293 euro 80 sendi

suuruse varalise kahju hüvitamise nõude, mis hõlmab kohtueelseid õigusabikulusid, sõidukulusid

lapsega hambaarsti, psühholoogi ja õigusabi osutaja juurde sõitmiseks ning psühholoogi teenustasu.

Kolleegium leiab, et hageja varalise kahju hüvitamise nõue on hageja ja kostja vahel sõlmitud

käsunduslepingu kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud. Kohustuse rikkumisega

tekkinud kahju ettenähtavusele VÕS § 127 lg 3 mõttes peab andma hinnangu ringkonnakohus asja

uuel läbivaatamisel.

17. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus esmalt hindama, kas ja millist lepingulist kohustust

on kostja rikkunud ning kas rikkumise ja selle tagajärje vahel on põhjuslik seos. Samuti tuleb hinnata,

kas kostja on järginud VÕS §-st 620 tulenevat hoolsuskohustust (vt ka p 14). Hooletus saab seisneda

konkreetses teos või tegemata jätmises ning see ei võiks kostjale selguda üllatuslikult alles

kohtuotsuses.

18. Ringkonnakohus leidis muuhulgas, et kohtueelsetest õigusabikuludest on põhjendamatu 240 euro

nõue, kuna sellest ei sõltunud hageja nõude maksmapanek. Põhjendatud on vastukassatsioonkaebuse

väide, et ringkonnakohus ei ole arvestanud seejuures asjaolu, et kompromissiläbirääkimised jätkusid

ka jaanuaris, sh hagiavalduse lisas 1 esitatud tõendit, et kostja tegi hagejale 30. jaanuaril 2015

kompromissettepaneku. Nii ei ole ringkonnakohus hinnanud tõendeid igakülgselt TsMS § 232 lg 1

tähenduses. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus võtma seisukoha kahju hüvitamise nõude

ulatuse kohta, arvestades eeltoodut ja hageja väiteid täiendava õigusabi- ja sõidukulu kohta.

III

19. Kolleegium lisab, et olukorras, mil laps on tekitanud lasteaias viibides kahju teisele lapsele, on

põhimõtteliselt võimalik ka kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue kohaliku omavalitsuse

vastu. VÕS § 1053 lg 3 sätestab, et lapse tekitatud kahju eest vastutab sõltumata süüst ka isik, kes

lepinguga kohustus tema järele valvama. Kohalik omavalitsus võib vastutada sõltumata süüst kahju

õigusvastase tekitamise eest lepingulise järelevalvajana VÕS § 1053 lg-te 1 ja 3 alusel. Lepingulise

järelevalvaja vastutuse kohaldamiseks tuleb tuvastada, et laps on oma õigusvastase teoga põhjustanud

kahju järelevalve tegemise ajal. Käesolevas asjas saaks teise lapse tegu olla õigusvastane VÕS § 1045

lg 1 p 2 alusel. Kuigi alla 14-aastane laps ei ole deliktivõimeline ning lepingulise järelevalvaja

vastutus ei sõltu süüst, eeldab lepingulise järelevalvaja vastutus VÕS § 1053 lg-te 1 ja 3 alusel

kolleegiumi hinnangul siiski, et lapse tegu oleks objektiivselt tinglikult etteheidetav ehk väliselt

hooletu (VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1). Kahju põhjustanud lapse välise hooletuse hindamisel on

lähtekoht see, kas juhul kui tegemist oleks olnud deliktivõimelise isikuga, oleks tegu olnud sellele

isikule etteheidetav.

Kahju õigusvastase tekitamise regulatsioon kaitseb peamiselt seda isikut, kelle õigushüve on

kahjustatud. Lepingulise suhte korral piiravad VÕS 53. ptk sätete, sh VÕS § 1053 lg 3, kohaldamist

VÕS § 130 lg 1 ja § 134 lg-d 2-5, mis annavad kahju hüvitamise nõude esitamise õiguse kahjustatud

isikule (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 12). Sarnases olukorras

tuleks seetõttu kõne alla kahju kannatanud lasteaialapse kui kahjustatud isiku kahju hüvitamise nõue

kohaliku omavalitsuse vastu VÕS § 1053 lg 3 alusel. Kahju tekitanud lapse vanemad või eestkostja

vastutavad kahju põhjustanud lapse tegevuse eest sõltumata oma süüst solidaarselt kohaliku

omavalitsusega (VÕS § 1053 lg 1 ja § 137 lg 1).

Kahjustatud isikule hüvitatava kahju liigid ja ulatuse määravad seejuures kindlaks VÕS §-d 130

ja 134. VÕS § 130 lg 1 järgi saab kahjustatud isik kehavigastuse tekitamise tõttu nõuda

kahjustamisest tekkinud kulude hüvitamist, mittevaralise kahju hüvitamist võimaldavad nõuda

VÕS § 134 lg-d 2 ja 5. Praeguses asjas pole kahjustatud isik ise kahju hüvitamise nõuet esitanud.

20. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldada. Kuna

asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline

kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.

21. Kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel kassatsioonikautsjonid tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause järgi tuleb

kassatsioonikautsjon tagastada menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu