3-1-1-105-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-105-16

Määruse kuupäev

31. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Paavo Randma ja Peeter Roosma

Kohtuasi

S. K-le psühhiaatrilise sundravi kohaldamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

9. augusti

2016.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-16-2937

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas,

määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Toomas Liiva

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

1. veebruar 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 1. juuli 2016. a ja Tartu Ringkonnakohtu 9. augusti 2016. a

määrus.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Määrata Advokaadibüroole Objartel & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu

suuruseks S. K-le määruskaebemenetluses Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 96

(üheksakümmend kuus) eurot, sh käibemaks 16 (kuusteist) eurot. Jätta see

menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 1. juuli 2016. a määrusega lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 199 lg 1 p 1 alusel S. K. suhtes kriminaalmenetlus ja talle määrati karistusseadustiku (KarS) § 86 lg

1 alusel psühhiaatriline sundravi.

1.1. Kriminaalasja kohtusse saatmise määruse kohaselt peksis S. K., kes on ka varem toime pannud

kehalise väärkohtlemise, 13. septembril 2015 H. P-d rusikate ja jalgadega, tekitades kannatanule

füüsilist valu ja näopiirkonna põrutushaavad ning rindkere põrutuse. Samuti kasutas S. K. 23.

detsembril 2015 H. P. suhtes füüsilist vägivalda, pekstes teda käte ja jalgadega ning tekitades sellega

füüsilist valu ja luumurde.

1.2. Maakohtu hinnangul pani S. K. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritavad õigusvastased teod

toime süüdimatusseisundis, kuna eksperdi arvamusele tuginevalt ei olnud ta dementsusena

väljenduva nõdrameelsuse tõttu võimeline aru saama tegude keelatusest ja tagajärgedest ning oma

käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima.

1.3. Ekspertiisiaktist nähtub, et S. K. küll tunnistab enda emotsionaalset labiilsust, kohatist

vägivaldsust ja alkoholi regulaarset tarvitamist, kuid tema haiguskriitika on puudulik. Ravimite

võtmist kodus ei pea ta vajalikuks. Alkoholi tarvitab ta tsükliliselt ja kriitika puudub ka selles osas.

Statsionaarse kohtupsühhiaatriaekspertiisi ajal saadud ravi tulemina on S. K. muutunud oluliselt

rahulikumaks ja sõbralikumaks. Samas on ta siiski vähese frustratsioonitaluvusega, tema käitumises

on esinenud impulsiivset ja afektlabiilset tagajärgedega mittearvestavat käitumist. Alkoholi

kuritarvitamine ja ajutraumad ning aju hemorraagia on nimetatud probleeme veelgi süvendanud.

1.4. Kohus asus seisukohale, et ilma haiglaravita on S. K. ohtlik endale ja teistele. Tal puudub

piisav haiguskriitika enda psüühilise seisundi osas ja ta ei võta ravimeid iseseisvalt. Seetõttu ei ole

S. K. terviseseisund täielikult kontrolli all ja sellest tulenevalt võib tema käitumine muutuda

ettearvamatuks ja vägivaldseks. Alkoholi tarvitamine suurendab riski käituda ettearvamatult ja kohtul

puudub veendumus, et S. K. lõpetab alkoholi tarvitamise. Kohus leidis, et S. K-d on võimalik ravida

vaid sundravi tingimustes.

2. Tartu Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses taotles S. K. kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Heiki Kuningas maakohtu määruse tühistamist ja sundravi kohaldamata jätmist põhjusel, et

etteheidetavate tegude toimepanemine S. K. poolt on tõendamata.

3. Tartu Ringkonnakohtu 9. augusti 2016. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja etteheidetega S. K. õigusvastaste tegude tõendamatuse kohta.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendeid põhjalikult uurinud ja neid kogumis hinnates

jõudnud põhjendatud seisukohale, et S. K. on need teod toime pannud. Ringkonnakohus ei tuvastanud

maakohtu määruses rikkumisi ka S. K. edasise käitumise ohtlikkuse hindamisel. Ringkonnakohus

leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud kõik KrMS §-s 394 loetletud tõendamiseseme asjaolud ja

sundravi määramine on põhjendatud.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses taotleb S. K. kaitsja

ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kohtuasja uueks arutamiseks saatmist. Kaitsja hinnangul on

ringkonnakohus hinnanud tõendeid vääralt ja sellega on kaasnenud ebaõige määruse tegemine.

Vastuolud tõendite vahel on jäänud kõrvaldamata ja põhjendamatult on eelistatud kannatanu ütlusi.

5. Prokuratuur määruskaebusele ei vastanud.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2016. a määrusega anti kriminaalasi

KrMS § 390 lg 1 ja § 354 lg 1 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu kooseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Määruskaebuses esitatud argumendid on põhjendamatud. Väljaspool määruskaebuse piire leiab

kolleegium aga, et kohtud kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust ning rikkusid oluliselt

kriminaalmenetlusõigust, jättes S. K-le psühhiaatrilise sundravi määramisel nõuetekohaselt

tuvastamata tema süüdimatusseisundi ja sundravi kohaldamise alused. See viga toob kaasa

vaidlustatud kohtulahendite tühistamise ning asja maakohtule uueks arutamiseks saatmise.

Riigikohus käsitleb esmalt määruskaebuses esitatud väiteid õigusvastase teo toimepaneku tõendatuse

kohta (I). Otsuse II osas selgitab kolleegium sundraviga seotud mõisteid ja III osas psühhiaatrilise

sundravi kohaldamise eelduse – süüdimatusseisund (A) – ning aluste – isiku ohtlikkus (B) ja

psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadus (C) – sisu. Seejärel käsitleb kolleegium kohtu ja

eksperdi

rolli

psühhiaatrilise

sundravi

menetluses

(IV)

ning

viimaks

võtab

kokku

määruskaebemenetluse tulemuse (V).

I

8. Nii maa- kui ka ringkonnakohus tuvastasid, et S. K. on toime pannud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

kvalifitseeritava teo, s.o teise inimese tervise korduva kahjustamise. Riigikohtule esitatud

määruskaebuses vaidlustatakse peamiselt nende tegude tõendatust. Kolleegiumi hinnangul on maa- ja

ringkonnakohus õigusvastase teo tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust. Kohtute seisukohad

on selles osas selged, ammendavad ja vastuoludeta ning tehtud järelduste kujunemine on lugejale

jälgitav.

9. Kohtud on sisuliselt arvestanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt asjas nr 3-1-1-108-15

sedastatuga, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusi tuvastades ei saa subjektiivse koosseisu

selgitamisel lähtuda tavajuhtudele omastest nõuetest. Puuduvad igasugused andmed selle kohta, et S.

K. puhul saaks subjektiivne koosseis olla täitmata põhjusel, mis ei ole seotud tema haigusliku

seisundiga. Kohtud on kohtuasja eripärast lähtuvalt põhjendatult arvestanud ka S. K. enda ütlusi ja

lähtunud teo subjektiivse koosseisu tuvastamisel S. K. nn loomulikust teosoovist.

10. Kirjeldatut silmas pidades on põhjendamatud määruskaebuses esitatud argumendid, millega

kaitsja seadis kahtluse alla S. K. poolt õigusvastase teo toimepaneku, ning need ei tingi maa- ega

ringkonnakohtu määruse tühistamist.

II

11. Psühhiaatrilise sundravi menetluses tuleb eristada mõisteid sundravi, ravi, ravivajadus ja

sundravi vajadus.

12. Psühhiaatriline sundravi on mittekaristuslik mõjutusvahend, mida on KarS § 86 alusel võimalik

kohaldada üksnes juhul, kui kohus on tuvastanud kõik KrMS §-s 394 nimetatud tõendamiseseme

asjaolud. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 17 lg 1 järgi on selle mõjutusvahendi eesmärk

psüühikahäire ravi, psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse vähendamine ning isiku iseseisva

toimetuleku taastamine ühiskonnas. Sealjuures tuleb arvestada, et sundravi ei saa käsitada karistusena

toime pandud teo eest, sest kriminaalmenetlus isiku suhtes lõpetatakse ning teda ei tunnistata süüdi.

Seega ei saa sundravi õigustada üldpreventiivsete eesmärkidega ega vajadusega reageerida aset

leidnud teoga kaasnevale ebaõigusele.

13. Sundravi hõlmab nii ravi, isiku ohtlikkuse vähendamist kui ka tema toimetuleku taastamist.

PsAS § 17 lg 2 alusel kehtestatud sotsiaalministri 26. augusti 2011. a määruse nr 35 „Psühhiaatrilise

sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise sundravi nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja

töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel“ § 3 lg 1 järgi peab

psühhiaatriline sundravi vastama võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 762 tervishoiuteenusele kehtestatud

standardile. Sundravi on niisiis mõjutusvahend, mis hõlmab muu hulgas kohtu volitust ravida

patsienti vajadusel tema tahtest olenematult. Süüdimatusseisundis õigusvastase teo toime pannud

isiku sundravile saatmine tuleb kõne alla ainult siis, kui ta on ohtlik (vt täpsemalt käesoleva määruse

p-d 22–24). Kui süüdimatu ja ohtliku isiku seisundit saab meditsiiniliste vahenditega parandada, on

sundravi õigustatud, kui aga ravivajadust meditsiinilises tähenduses ei esine, puudub ka sundravi

kohaldamise õigustus (vt määruse p 26). Sealjuures ei pruugi sundravi eesmärkide saavutamiseks

vajalike meetmete rakendamine tähendada alati vabaduspõhiõiguse piiramist. Seetõttu peab kohus

sundravi üle otsustamisel hindama ka seda, kas inimeselt tuleb võtta vabadus (vt täpsemalt määruse

p 28 jj).

14. PsAS §-st 17 nähtub, et ravi on vaid üks osa sundravist kui mittekaristuslikust

mõjutusvahendist ja seeläbi ei ole sundravi mõiste samastatav ravi mõistega. Ravi tuleb sundravi

kontekstis käsitada meditsiinilise sekkumisena – seda eelkõige ravimitega, aga ka muude

arstiteaduslike toimingutega, mida teeb tervishoiutöötaja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3

lg 1 tähenduses. Ravi mõiste sisustamisel ei ole määravaks kriteeriumiks patsiendi tervenemine ravi

tulemusel. Sageli aitab ravi üksnes vaevusi vähendada ja toimetulekut parandada. Seega tuleb ravi

mõista tervishoiutöötaja poolt tänapäeva meditsiinilise teadmise kohaselt põhjendatud meetmete

rakendamisena patsiendi tervise taastamiseks või vaevuste leevendamiseks. Selliselt mõistetud ravi

võib olla põhjendatud ka seisundite puhul, mis ei ole lõplikult väljaravitavad. Ravivajadus tähendab

seega psühhiaatrilise sundravi kontekstis seda, et isiku psüühilist seisundit on võimalik ja vajalik

raviga mõjutada.

15. Viimaks tuleb eristada psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadust (KrMS § 394 p 5)

ravivajaduse mõistest. KarS § 86 lg 1 kohaselt on meditsiiniline ravivajadus sundravi määramise

üheks – kuid mitte ainsaks – obligatoorseks aluseks. Kolleegium selgitab selle mõiste sisu täpsemalt

määruse p-s 25 jj, sedastades, et sundravi kohaldamise vajaduse üle otsustamine hõlmab lisaks

sisulise (meditsiinilise) ravivajaduse tuvastamisele ka otsustuse tegemist selle kohta, kas inimene

vajab statsionaarset või ambulatoorset sundravi.

III

16. KarS § 86 lg 1 sätestab psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldused ja alused. Sellest

normist tulenevalt saab isiku psühhiaatrilisele sundravile suunata eeldusel, et ta ei olnud

koosseisupärase ja õigusvastase teo toimepanemise ajal süüdiv (alt 1) või ta pani teo toime süüdivana,

kuid jäi pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ärakandmist vaimuhaigeks, nõdrameelseks

või tal on tekkinud muu raske psüühikahäire (alt 2) või kui see seisund tuvastatakse tal eeluurimise

või kohtus asja arutamise ajal ning see seisund ei võimalda kindlaks teha isiku vaimset seisundit

õigusvastase teo toimepanemise ajal (alt 3) ning ta on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale

ja ühiskonnale ning vajab ravi. KrMS §-s 394 nähakse ette tõendamiseseme asjaolud, mis tuleb isiku

psühhiaatrilisele sundravile allutamiseks kindlaks teha. Nii on vajalik tuvastada, et isik, kelle suhtes

psühhiaatrilise sundravi kohaldamist taotletakse, on toime pannud õigusvastase teo (p 1), tema

süüdimatusseisund õigusvastase teo toimepanemise ajal, haigestumine pärast kohtuotsuse tegemist,

kuid enne karistuse ärakandmist või haigestumine kohtueelse menetluse või kohtumenetluse ajal

(p 2), tema vaimne seisund kriminaalmenetluse ajal (p 3), tema edasise käitumise ohtlikkus iseendale

või ühiskonnale (p 4) ja psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadus (p 5) (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-121-12, p 9). Psühhiaatrilise

sundravi üle otsustamisel peab kohus juhinduma KrMS 16. peatükis sätestatud korrast (§-d 393–403).

17. Seega tuleb sundravi üle otsustamisel esmalt tuvastada sundravi eeldused: õigusvastase teo

toimepanemine ja süüdimatusseisund (KarS § 86 lg 1 alt 1, 2 või 3). Kui need eeldused on täidetud,

tuleb hinnata, kas esinevad sundravi kohaldamise alused: isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi

vajadus. Alles seejärel, kui kohus on jõudnud arusaamani, et konkreetsel juhul esinevad ka sundravi

alused, saab otsustada mõjutusvahendi kasuks. Tulenevalt KrMS § 401 lg 2 p-st 4 ja § 402 lg-st 1

peab kohus, kes on tuvastanud, et õigusvastase teo pani toime KrMS §-s 393 nimetatud isik, esiteks

lõpetama kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ja seejärel eraldi otsustama psühhiaatrilise

sundravi kohaldamise üle (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. novembri 2012. a määrus asjas

nr 3-1-1-96-12, p 6). Seega on nii seaduse sõnastusest kui ka kohtupraktikast tulenevalt võimalik,

et süüdimatusseisund tingib küll kriminaalmenetluse lõpetamise, kuid sundravi jäetakse selle aluste

puudumisel kohaldamata.

(A)

18. KarS § 86 lg 1 järgi määrab kohus psühhiaatrilise sundravi muu hulgas siis, kui inimene on

pannud õigusvastase teo toime süüdimatusseisundis. Isik on süüdimatu, kui esinevad nii juriidilised

kui ka meditsiinilised süüdimatuse tunnused.

19. Süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud KarS § 34 p-des 1–5 ja nende esinemine teo

toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga. Eksperdi pädevuses on eeskätt teo ajal esinenud

raske psüühikahäire faktiline kindlakstegemine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2009. a

otsus asjas nr 3-1-1-22-09, p 6.1). KarS §-s 34 nimetatud süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste puhul

ei ole tegemist diagnoosidega ning need on sõltumatud rahvusvahelisest haiguste kvalifikatsioonist

(RHK 10). Olles RHK 10 alusel isikul esineva häire diagnoosinud, tuleb eksperdil hinnata, kas ja

millise KarS §-s 34 sätestatud süüdimatuse meditsiinilise tunnuse alla see paigutub.

20. Kui süüdimatuse meditsiinilised tunnused on nõuetekohaselt tuvastatud, peab kohus järgnevalt

hindama õigusvastase teo toime pannud isiku arusaamisvõimet (kas ta oli võimeline oma käitumise

ebaõigusest aru saama) ja käitumise juhtimise võimet (kas ta suutis teo ajal oma tegevust juhtida)

ning seost tal tuvastatud häire ja tema arusaamis- ja/või juhtimisvõimetuse vahel. Teisisõnu,

meditsiiniliste kriteeriumide tuvastamise järel tuleb kontrollida isiku võimet normikuulekalt käituda

ehk selgitada välja süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemine. Üksnes psüühikahäire olemasolust ei

saa teha järeldust isiku süüdimatusseisundi kohta ja mitte iga häire ei pruugi olla vaadeldav

süüdimatuse alusena, kuid võib kaasa tuua isiku tunnistamise piiratult süüdivaks. Seega tuleb kohtul

kindlaks teha, kas inimesel tuvastatud häire takistas tal teo keelatusest aru saada ja oma käitumist

vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Isegi juhul, kui ekspert on oma arvamuses võtnud seisukoha

toimepanija arusaamisvõime ja käitumise juhtimise võime kohta, ei võta see kohtult kohustust

kujundada nimetatud küsimustes enda seisukoht. See tähendab eksperdiarvamuses antud diagnostilist

laadi järeldusi arvesse võtva üldhinnangu andmist isiku käitumisele enne ja pärast õigusvastast tegu

ning selle ajal. Hinnang süüdivusele on normatiivne ehk õiguslik otsustus, mis võib

eksperdiarvamusega

kokku

langeda,

kuid

ei

pruugi

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

1. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-22-09, p 6.1). Sealjuures ei saa hinnang süüdimatusele jääda

üksnes kohtuniku pähe, vaid see tuleb piisava selgusega kajastada kohtulahendis (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-115-13, p 9).

21. On võimalik, et isikul esinevad teo toimepanemise ajal süüdimatuse meditsiinilised tunnused,

kuid tema võime mõista teo keelatust ja oma käitumist selle arusaamise järgi juhtida on kohtu

hinnangul säilinud. Samas võib normikohane ehk -kuulekas käitumine olla tema jaoks konkreetses

situatsioonis tulenevalt tema psüühilisest seisundist siiski raskendatud. Olukorras, kus isikul esinevad

süüdimatuse meditsiinilised tunnused, kuid tema süüdimatus KarS § 34 mõttes on välistatud, lasub

kohtul seetõttu kohustus anda hinnang ka sellele, kas inimese psüühiline seisund võis oluliselt

mõjutada (piirata) tema arusaamis- ja otsustamisvõimet. Teisisõnu tuleb kohtul kontrollida, kas isik

võis olla piiratud süüdivusega KarS § 35 mõttes. Määrav on see, kas tema võime käituda

normipäraselt oli oluliselt piiratud võrreldes nendega, kellel ei esine KarS § 34 p-des 1–5 loetletud

meditsiinilisi tunnuseid. Tegemist on õigusliku otsustusega, mille tegemisel tuleb kohtul arvestada

eelkõige nende reeglitega, mida õiguskord süüteokoosseisu taustal isikule seab. Kohus peab hindama,

mil määral oli süüdistatav võimeline neid reegleid järgima (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.

detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-115-13, p 8 ja 1. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-22-09,

p 6.2).

(B)

22. Nii KarS § 86 lg 1 kui ka KrMS § 394 p 4 seavad psühhiaatrilise sundravi kohaldamise

obligatoorseks aluseks menetlusele allutatu ohtlikkuse iseendale või ühiskonnale. Seega, olles

tuvastanud õigusvastase teo sooritamise süüdimatusseisundis, tuleb kohtul sundravi menetluses

järgnevalt hinnata isiku ohtlikkust.

23. Kriminaalkolleegium on selgitanud, et ohtlikkuse kriteeriumi sisustamine KarS § 86 lg 1

tähenduses erineb tsiviilkohtumenetluses isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusest:

ohtlikkus võib KarS § 86 lg 1 tähenduses väljenduda ka sellistes tegudes, mis pole suunatud pelgalt

teiste inimeste elu või tervise, vaid ka muude karistusseadustikuga kaitstud õigushüvede

kahjustamisele. Kuna küsimus psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajalikkusest saab aktualiseeruda

üksnes siis, kui ühe eeldusena on tuvastatud, et isik on juba toime pannud koosseisupärase ja

õigusvastase teo ning seadusandja on teatud tegude sätestamisel kuritegudena lähtunud nende

sisulisest raskusest ehk sellest, et kõnealuste tegudega rünnatakse õigushüvesid kõige ulatuslikumalt,

võib juba koosseisupärase ja õigusvastase teo toimepanemise tõttu rääkida isiku suuremast

ohtlikkusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-121-12,

p 13). Samas ei piisa ohtlikkuse jaatamiseks üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult

(vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-2-1-155-13, p 41), ja

ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada, ei tähenda veel tema ohtlikkust

iseendale või teistele (vt mutatis mutandis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2013. a määrus

asjas nr 3-2-1-44-13, p 14). Ohtlikkuse kui ühe sundravi kohaldamise aluse tuvastamisel peab

kohus silmas pidama, et isiku ohtlikkus võib olla ära langenud või piisavalt vähenenud, kui ta on

õigusvastase teo järel viibinud psühhiaatrilisel ravil või (eri)hooldusteenusel (vt ka käesoleva

määruse p 30). Sotsiaalhoolekandeteenused või psühhiaatriline või muu meditsiiniline abi võib olla

osutunud piisavaks ja isiku põhiõigusi sundravist vähem piiravaks ohtlikkuse kontrollimise ja/või

vähendamise abinõuks. Lisaks tuleb märkida, et üksnes põhjusel, et riik ei ole loonud piisavalt

efektiivset süsteemi alkoholisõltlaste probleemide lahendamiseks ning nende toimetuleku

toetamiseks, ei saa piirata isiku põhiõigusi sundravi kohaldamisega. Ka ei saa sundravi õigustada

karistuslike eesmärkide täitmisega.

24. Sestap tuleb kohtul sundravi kohaldamisel iga kord isiku ohtlikkust hinnata ja seda

konkreetsetele asjaoludele (mh ekspertiisiaktile) tuginedes põhjendada, kirjeldades, milles see

väljendub: st tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele (ühiskonnale), ning selgitada,

milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude

toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm). Ohtlikkuse hindamisel on tegu prognoosotsusega, mille

kujundamisel tuleb muu hulgas arvestada isiku seniseid õigusvastaseid tegusid, tema käitumist ja

diagnoositud psüühikahäire iseloomu. Selleks tuleb esmalt esitada eksperdile asjakohaseid küsimusi

(nt kas ja miks võib eksperdi hinnangul, arvestades mh ekspertiisialusel diagnoositud häire raskust,

pidada teda ohtlikuks ning milles see ohtlikkus väljendub ja/või tulevikus võib väljenduda). Seejärel

tuleb eksperdil ekspertiisiaktis kirjeldada nii diagnoosiga kaasnevaid ohutegureid kui ka seda, kuidas

need väljenduvad ja tulevikus väljenduda võivad. Pärast seda saab kohus hinnata, kas eksperdi

kirjeldatud võimalikud isiku käitumise ilmingud koostoimes teiste oluliste asjaoludega

(menetlusaluse senine käitumine, talle omistatud õigusvastased teod, kohtumenetluses ilmnenu ning

kohtuniku enda vahetu hinnang isiku seisundile) moodustavad piisava aluse väitmaks, et ta võib

jätkuvalt põhjustada ohtu endale ja/või teistele. See tähendab, et sundravi üle otsustaval kohtul tuleb

hinnata, milliseid tegusid võib isik tulevikus toime panna ning kas nende tegude oht kaalub üles

psühhiaatrilise sundravi määramisel tekkiva põhiõiguste riive.

(C)

25. Järgnevalt avab kolleegium psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajaduse sisu. Kokkuvõtlikult

tuleb KarS §-s 86 nimetatud psühhiaatrilise sundravi ühe aluse – ravivajaduse – olemasolu

jaatamiseks hinnata seda, kas isikul esinevat häiret on võimalik meditsiiniliste vahenditega mõjutada.

Samuti tuleb sundravi määramisel kaaluda, kas vajalik on ambulatoorne või statsionaarne sundravi.

26. Isiku ohtlikkusest ei saa veel automaatselt tuletada sundravi kohaldamise vajadust. Ravi

sisuline vajadus on eraldi kriteerium, mille täidetust tuleb täiendavalt hinnata. Seda seetõttu, et ohtlik

võib KarS § 86 lg 1 mõttes olla ka inimene, kes ravi ei vaja. Näiteks vaimupuudega inimene või

autist võib küll olla süüdimatu ja ohtlik nii enesele kui ka teistele, kuid tal esinev seisund ei pruugi

nõuda meditsiinilist sekkumist. Seega ei saa lubatavaks pidada psühhiaatrilise sundravi määramist

isikule, keda ei ole võimalik täielikult terveks ravida või kelle seisundit ei saa raviga isegi mitte

leevendada. Sundravi eesmärk on ravida haiget inimest ning parandada tema toimetulekut, mis peaks

lõppastmes viima selleni, et tema ohtlikkus langeb ära. Kui aga on juba etteulatuvalt selge, et ravi ei

aita konkreetsel juhtumil nimetatud eesmärkide saavutamisele kaasa, toob sundravi kohaldamine

kaasa põhjendamatu põhiõiguste riive.

27. Sotsiaalhoolekande seaduse § 105 lg 1 järgi paigutatakse isik hoolekandeasutusse

ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta, kui esinevad kõik järgmised asjaolud:

isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; isik

on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset

erihooldusteenust saama ja varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või

muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik. Kehtiv kriminaalmenetluse seadustik ei võimalda

suunata isikut kriminaalmenetluse lõpetamisel erihoolekandeteenusele. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 533 lg-te 1 ja 2 alusel menetleb kohus kinnisesse asutusse paigutamist isiku

elukohajärgse valla- või linnavalitsuse või tema eestkostja avalduse alusel. Seega tuleb kohtul kehtiva

õiguse raames juhul, kui inimene on ohtlik ja süüdimatu, kuid ravi ei vaja, kriminaalmenetlus

lõpetada, jätta sundravi kohaldamata ning juhtida kohaliku omavalitsuse või eestkostja tähelepanu

vajadusele algatada isiku erihooldekodusse paigutamise menetlus.

28. Kui aga sisuline ravivajadus on kinnitust leidnud, peab kohus hindama, kas isiku ohtlikkus ja

selle kontrolli all hoidmise perspektiiv eri ravirežiimide puhul tingib statsionaarse või ambulatoorse

sundravi määramise.

29. KarS § 86 lg 11 järgi kohaldatakse psühhiaatrilist sundravi algul statsionaarsena ning lg 12

kohaselt võidakse psühhiaatriline sundravi määrata ambulatoorse ravina, kui psühhiaatrilisele

sundravile allutamisel ei kujuta isik ohtu endale ja ühiskonnale ning on tõenäoline, et ta peab kinni

ravirežiimist. PsAS § 17 lg 3 kohaselt võib ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi kohaldada

ravialuse kirjalikul nõusolekul, milles märgitakse tema kohustused, mida ta peab täitma, et oleks

võimalik saavutada ravi eesmärke, ning nende täitmata jätmise tagajärjed. Sama paragrahvi 4. lõike

kohaselt teavitatakse isikut, kellele ambulatoorne sundravi määratakse, sellest, et kui ta osutub endale

või ühiskonnale ohtlikuks või kui tema allutamine statsionaarsele ravile on vajalik ravi eesmärkide

saavutamiseks, asendatakse ambulatoorne sundravi statsionaarsega.

30. Seaduse sõnastusest ning selle seletuskirjast nähtuvalt on seadusandja tahe olnud lubada

psühhiaatrilist sundravi rakendada algul alati statsionaarses vormis, kuivõrd psühhiaatrite hinnangul

ei ole ilma statsionaarse jälgimiseta võimalik tuvastada, kas isik on ambulatoorseks raviks valmis

(seletuskiri kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu (599 SE II, Riigikogu XI koosseis) teise lugemise teksti juurde, lk 40). Seega on

KarS § 86 lg 11 eesmärk saada enne ambulatoorse sundravi määramist piisav ülevaade inimese

olukorrast. Sellest järeldub, et ambulatoorne sundravi võib kõne alla tulla ka näiteks siis, kui isik on

viibinud tahtevastasel psühhiaatrilisel ravil tsiviilkorras või kui tema suhtes on tehtud statsionaarne

kohtupsühhiaatriaekspertiis, mis on andnud piisava võimaluse ravialuse jälgimiseks. Seetõttu on

kolleegium seisukohal, et juhul kui isikut on olnud võimalik jälgida statsionaarse raviteenuse

osutamise käigus mingil muul viisil (nt tahtest olenematul psühhiaatrilisel ravil haiglas või vangla

psühhiaatriaosakonnas või statsionaarse kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi käigus), ei

ole välistatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamine algusest peale ambulatoorselt. Sealjuures tuleb

kohtul hinnata, kas menetluse kestel muutunud asjaolud (eeskätt statsionaarsel raviteenusel viibimise

tulemusel isiku vaimse seisundi paranemine) tingivad eksperdi täiendava küsitlemise või uue

ekspertiisi määramise vajaduse (vt ka käesoleva määruse p 42 jj).

31. Ühtlasi märgib kolleegium, et KarS § 86 lg 12 sõnastus on ebaõnnestunud osas, mis lubab

ambulatoorset sundravi mõjutusvahendina rakendada juhul, kui isik ei kujuta ohtu endale ja

ühiskonnale. See läheb vastuollu nii KarS § 86 lg-st 1 kui ka KrMS § 394 p-st 4 tuleneva sundravi

vältimatu eeldusega tuvastada isiku käitumise ohtlikkus iseendale või ühiskonnale. Seetõttu tuleb

kolleegiumi hinnangul tõlgendada KarS § 86 lg-t 12 viisil, mille kohaselt tuleb ka ambulatoorse

sundravi puhul tuvastada indiviidi ohtlikkus KarS § 86 lg 1 ja KrMS § 394 p 4 mõttes, kuid

olukorras, kus tema ohtlikkuse prognoos ei tingi vabaduse võtmist statsionaarse sundravi

kohaldamise näol, võib kohus isikule määrata kohe ka ambulatoorse sundravi.

32. Olenemata asjaolust, et menetlusalune isik annab ambulatoorseks sundraviks nõusoleku, on

tegemist mittekaristusliku mõjutusvahendiga, millel on erinevaid sunnielemente, mh PsAS § 17

lg-s 4 sisalduv imperatiivne suunis asendada ambulatoorne sundravi statsionaarsega juhtumitel, kui

isik osutub ohtlikuks või kui tema statsionaarsele ravile allutamine on vajalik ravi eesmärkide

saavutamiseks. Sama moodi sätestab KrMS § 4021 lg 2 ambulatoorse sundravi osutaja kohustuse

viivitamatult esitada kohtule taotlus ambulatoorse sundravi asendamiseks statsionaarsega, kui ravile

määratud isiku ohtlikkus endale või ühiskonnale on kasvanud, ta ei pea kinni raviga seotud nõuetest

või kui tema allutamine statsionaarsele ravile on vajalik ravi eesmärkide saavutamiseks. Seetõttu on

ambulatoorne sundravi oma sisult mõjutusvahend, mis paneb isikule ravile allumise kohustuse, ja

selle puhul ei saa rääkida vabatahtlikust ravist ning õigusest ravist igal ajal keelduda. Vastupidise

tõlgenduse korral kaotaks ambulatoorne sundravi kui mõjutusvahend oma mõtte ja eesmärgi ning

seda oleks võimatu eristada tavapärasest tervishoiuteenuse osutamisest, mis VÕS § 766 lg 3 kohaselt

toimub patsiendi teadva nõusoleku alusel ning mille vastuvõtmisest saab patsient loobuda.

33. Statsionaarne sundravi on sarnaselt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi ja

kohtumääruse alusel erihooldekodusse paigutamisega ultima ratio ehk viimne vahend. Nii tuleb

sundravi kohaldamisel hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isiku

vabaduse võtmine statsionaarse ravi näol. Teisisõnu tuleb kohtul kontrollida, kas konkreetsel juhul on

statsionaarne ravi kinnises asutuses – kui võrreldes ambulatoorse sundraviga isiku õigusi enam piirav

meede – põhjendatud ja vältimatult vajalik. Sarnaselt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise

abiga tuleb kohtul psühhiaatrilise sundravi puhul eristada sundravi osutavasse asutusse paigutamise ja

tahtevastase ravi sanktsioneerimise otsustust. Kuivõrd isiku kinnisesse asutusse (psühhiaatriahaigla)

paigutamine ja seal osutatav tahtevastane ravi riivavad erinevaid põhiõigusi, peab kohtulahendist

nähtuma, millised põhiõiguste riived (kas üksnes kehalise puutumatuse riive tahtevastase ravina või

ka vabaduspõhiõiguse piiramine) on konkreetsel juhul lubatavad. Nii annab tahtevastase ravi ja

vabaduse võtmise eristamine sundravi kohaldamisel kohtule vajaliku ruumi otsustamaks, kas ja mil

määral konkreetset põhiõigust piirata (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. veebruari 2014. a määrus

asjas nr 3-2-1-155-13, p-d 55 ja 56). Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt,

kuid vähemasti peab lahendist olema arusaadav, kas selle järgi võib isikule tahtevastaselt ravimeid

manustada. Sealjuures tuleb arvestada, et sõltumata sundravi määramisel antavast kohtu volitusest

isikule vajaduse korral ravimeid tahtevastaselt manustada, tuleb tervishoiuteenuse osutajal ravi

kohaldamisel lähtuda alati põhiõiguste minimaalse riive põhimõttest, pakkudes esmalt võimalust

alluda ravile vabatahtlikult ja alles seejärel, kui ta sellest keeldub, kasutada sundi.

IV

34. KrMS § 107 lg 3 järgi esitatakse ekspertiisiakti põhiosas uuringute kirjeldus, uuringutulemuste

hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Ekspertiisiakti vastavus KrMS § 107 lg-s 3

esitatud nõuetele tagab isiku kaitseõiguse ja võimaldab eksperdiarvamuse põhjendatust kontrollida.

Kui ekspertiisiakt ei vasta nendele nõuetele, muutub selles esitatud eksperdiarvamus kontrollimatuse

tõttu

kohtukõlbmatuks

tõendiks

ning

kohtuotsuses

sellele

tuginemine

on

käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt mutatis mutandis

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-63-08, p 17.2. ja 29.

novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 12.2).

35. Ekspertiisiakt peab olema selge ja vastuoludeta. Selle järelduste kujunemine peab olema

ekspertiisiakti põhjal jälgitav ning eksperdi väited peavad olema kohtule arusaadaval viisil

põhjendatud. Kohtupsühhiaatriaeksperdi arvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku

seisundi kohta, vaid tuleb põhjendada, milles üks või teine isikut puudutav asjaolu täpsemalt

väljendub (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-2-1-44-13, p 13).

36. On mõistetav, et kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemisel ei ole alati võimalik ühesuguse

detailsusega kirjeldada uuringuid ja nende alusel saadud tulemuste hindamise käiku. Kolleegium

möönab, et psühhiaatriaekspertiisi puhul ei saa ekspertiisi tulemusi enamasti kvantitatiivselt mõõta

ega numbriliselt väljendada. Seda enam on vajalik, et ekspertiisiaktis oleksid esitatud selles

sisalduvate järelduste põhjendused. Pelk senise elu ja haiguskulu kirjeldus ei võimalda mõista tehtud

järelduste põhjuseid. Selleks tuleb esitada ka juba kirjeldatud faktilistele asjaoludele rajanev selgitus,

kuidas on ekspert olemasoleva teabe põhjal tehtud järeldustele jõudnud.

37. Menetluslikku pädevust puutuvalt kordab kolleegium esmalt oma varasemat seisukohta, et

psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks vajaliku mitme asjaolu kindlakstegemiseks on tarvis

rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi, kuid lõpliku hinnangu isiku ohtlikkusele ja sellest tulenevale

psühhiaatrilise sundravi vajadusele peab andma kohus. Ekspert on pädev vastama küsimustele, mis

puudutavad süüdimatusseisundi meditsiinilisi tunnuseid ja nende tekkimise aega, tema vaimset

seisundit kriminaalmenetluse ajal ning ravivajadust. Psühhiaatrilise sundravi eeldused ja alused

tuvastab kohus isiku psüühilist seisundit puudutavas osas kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist lähtudes

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-121-12, p 10).

Ekspertiisiakt, nagu mistahes muugi tõend, ei saa olla kohtule siduv, vaid kohus peab seda

otsustamisel koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima ja hindama (mutatis mutandis Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 10. oktoobri 2007. a määrus asjas nr 3-2-1-81-07, p 11 ja 19. veebruari 2014. a

määrus asjas nr 3-2-1-155-13, p 38.3). Kohtul tuleb hinnata ka ekspertiisiakti tõendina lubatavust ja

usaldusväärsust ning põhistada ekspertiisiaktile tuginemist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

7. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-82-16, p 16). See tähendab, et kohus ei saa enda arvamuse

põhjendamisel refereerida üksnes ekspertiisiakti.

38. Niisiis on kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegeva eksperdi ülesandeks isiku diagnoosimine, temal

esineva häire olemuse hindamine ning selle kirjeldamine, kuidas psüühikahäire konkreetse inimese

käitumist mõjutab. Seejärel peab kohus otsustama, kas muu hulgas eksperdi kirjeldatu pinnalt on

täidetud seaduses sätestatud õiguslikud alused ja eeldused sundravi kohaldamiseks.

39. Süüdimatusseisundisse puutuvalt ei piisa üksnes sellest, kui ekspert on konkreetsel juhul

tuvastanud isikul esineva häire RHK 10 alusel: tal tuleb ekspertiisiaktis ka kirjeldada, kuidas ja

millises ulatuses isikul esinev (diagnoositud) häire tema käitumist ja toimetulekut mõjutab. Kui

ekspert on ekspertiisi alusel diagnoositud häire paigutanud KarS §-s 34 loetletud süüdimatuse

meditsiinilise tunnuse alla, tuleb järgnevalt küsida, milliseks hindab ekspert isikul esineva häire

iseloomu ja selle mõju tema arusaamis- ja käitumise juhtimise võimele, paludes ühtlasi eksperdil

põhjendada, miks ta nii leiab. Ettekujutuseta sellest, mil määral isikul diagnoositud häire tema

erinevaid kognitiivseid võimeid (sh mälu, tähelepanu, orientatsioonivõime, intellektuaalsed

funktsioonid) pärsib, on kohtul ülimalt keeruline hinnata süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemist,

s.o isiku arusaamis- ja käitumise juhtimise võimet ning nende seost temal esineva häirega.

40. Ohtlikkuse kohta peab ekspertiisiaktist nähtuma see, miks ekspert leiab, et ekspertiisialune võib

kujutada ohtu endale ja/või teistele, samuti tuleb põhjendada, miks ei ole ekspertiisialune suuteline

oma käitumist kontrollima ega osalema menetlustoimingutes. Näiteks tuleb selgitada, kas see tuleneb

temal esineva häire spetsiifikast, senisest käitumisest, somaatilistest probleemidest, ekspertiisi käigus

väljendunust vms. Teisisõnu peab ekspert kirjeldama, millised isikul esinevad psüühikahäire ilmingud

annavad eksperdi hinnangul alust arvata, et ekspertiisialuse võime maailma normipäraselt tajuda on

tugevasti häirunud ja miks tingib see võimaliku ohu talle endale või teistele.

41. Eksperdil tuleb põhjendada ka ravi kui meditsiinilise sekkumise vajalikkust. Esmalt peab

ekspert sedastama, kas isikul esineb ravitav haigus ja kui mitte, siis millisel eesmärgil tuleb talle

siiski ravimeid manustada: nt agressiivsuse kontrollimiseks või isikul esinevate somaatiliste

sümptomite leevendamiseks. Kui ekspertiisialune ravi ei vaja, saab ekspert selgitada, millist sisulist

kohtlemist ta tegelikult vajab (nt hooldusteenust) ja miks. Teisisõnu peab ekspert inimese seisundit

hindama tervikuna, sidumata end konkreetse menetluse kaalutlustega (st sellega, kas üksnes

kohaldada sundravi või mitte). Eelöelduga tuleb arvestada ka menetlejal eksperdile esitatavate

küsimuste formuleerimisel.

42. Piisavate põhjenduste esitamata jätmisel on üheks ekspertiisiakti puuduste kõrvaldamise

võimaluseks eksperdi ülekuulamine. KrMS § 292 lg 2 alusel võib kohus kohtumenetluse poole

taotlusel määrata eksperdi ülekuulamise ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks ning

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on ekspertiisiakti selgitamisel antud eksperdi ütlusel tõendi väärtus.

Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et KrMS § 292 lg 2 alusel on eksperdi ülekuulamine võimalik

üksnes kohtumenetluse poole taotlusel. KrMS § 400 lg 1 järgi kohaldatakse psühhiaatrilise sundravi

kohtulikule arutamisele lühimenetlust reguleerivaid sätteid, arvestades psühhiaatrilist sundravi

käsitlevas peatükis sätestatud erisusi. Üksnes siis, kui kaitsja või prokuratuur on seda taotlenud,

järgitakse kohtulikul arutamisel üldmenetluse sätteid koos vajalike erisustega. Kui aga prokuratuur

ega kaitsja üldmenetlusele üleminekut taotlenud ei ole, arutatakse KrMS § 233 lg 1 kohaselt

kriminaalasja lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte

välja kutsumata. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa

kohtumenetluses täiendavaid tõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid

kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 7.5.6). Muu hulgas puudub kohtul lühimenetluses võimalus

eksperti kohtuistungil küsitleda, mis võimaldaks kõrvaldada ekspertiisiaktis esinevaid puudusi, nt

sellest puuduvaid põhjendusi. Ka KrMS 16. peatüki sätted ei näe ette võimalust kuulata

psühhiaatrilise sundravi menetluses lühimenetluse raames ära ekspertiisiakti koostanud ekspert.

43. Kolleegium on senises praktikas asunud seisukohale, et kui kriminaaltoimiku materjal, sh

ekspertiisiakt ei ole kriminaalasja lahendamiseks piisav ja kohtumenetluse pooled ei taotle asja

lahendamist üldmenetluses, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik

KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

3. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-67-16, p 16). Seejärel on võimalik eksperdi ülekuulamine

ekspertiisiakti sisu selgitamiseks kohtueelses menetluses KrMS § 109 alusel, asja arutamine

üldmenetluses (kus kohtumenetluse poole taotlusel on võimalik ekspert KrMS § 292 lg 2 alusel üle

kuulata) või kordusekspertiisi määramine. Viimasel juhul tuleb hinnata ka seda, kas eksperdile

ekspertiisimääruses esitatud küsimused võimaldavad anda kohtumenetluses asjakohaseid vastuseid.

KrMS § 106 lg 4 p 1 ei luba esitada eksperdile õiguslikke küsimusi. Võttes arvesse asjaolu, et

eksperdi ülesandeks peab jääma ekspertiisialuse meditsiinilise seisundi kirjeldamine ja mitte

õigusliku hinnangu andmine, tuleb ka eksperdile esitatavad küsimused vajadusel ümber sõnastada

selliselt, et need võimaldaksid eksperdil erialaste teadmiste põhjal kirjeldada isiku terviseseisundit

ning selle mõju tema käitumisele ja arusaamisvõimele.

V

44. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus sundravi määramisel S. K. süüdimatusseisundit ja

sundravi kohaldamise aluseid piisavalt põhjalikult ning jälgitavalt hinnanud. Maakohus on küll

õigesti tuvastanud õigusvastase teo toimepaneku, kuid ei ole nõuetekohaselt hinnanud sundravi

kohaldamise teist eeldust – süüdimatusseisundit – ning sundravi aluseid – isiku ohtlikkust ja

ravivajadust.

45. Sealjuures ei ole maakohtu määruses põhjendatud kohtu seisukohti süüdimatusseisundi ega

sundravi osas, vaid on tuginetud valdavas osas ekspertiisiaktile. Selles ei sisaldu aga

eksperdiarvamuse põhjendusi. Nii ei ole kohtulahendi põhjal kohtu siseveendumuse kujunemine

jälgitav. Ekspertiisiaktis on peamiselt kirjeldatud S. K. senist elu- ja haiguskulgu, seejärel ekspertiisi

tegemise käiku (sh selle raames toimunud intervjuude sisu) ning viimaks jõutud järeldusele, et S. K-l

on „viimase 25 aasta jooksul esinev psühhoaktiivse aine kasutamisega seotud psüühika- ja

käitumishäirete, ajutraumade ning kehaliste haiguste kogum sedavõrd süvenenud ja tüsistunud, et see

on tinginud toimetulekutaseme püsivat langust. Kognitiivse võimekuse tagasilangus raskendab

olulisel määral igapäevast toimetulekut ja sotsiaalset funktsioneerimist. Uuritav ei suuda mõista

põhjus tagajärg seoseid alkoholi tarvitamise ning vaimse ja kehalise tervise allakäigu vahel.“ Seejärel

on ekspert diagnoosinud S. K-l somaatiliste probleemide kõrval psüühika- ja käitumishäirena

alkoholist tingitud dementsuse ja alkoholisõltuvuse. Ekspert on jõudnud järeldusele, et S. K-l ei esine

vaimuhaigust, küll aga nõdrameelsus dementsusena ning ta vajab pidevat ööpäevaringset

hooldusteenust ja ravi erihooldekodus. Pärast sellist tõdemust on aga ekspert leidnud, et S. K. võib

olla oma vaimsest seisundist tulenevalt ohtlik nii enesele kui ümbritsevale ning ta vajab

psühhiaatrilist sundravi. Need eksperdi väited on jäänud ekspertiisiaktis vajalike põhjendusteta.

Kolleegiumi hinnangul ei ole üksnes senise elulookirjelduse ja alkoholisõltuvuse taustal võimalik

mõista, miks on isik eksperdi arvates ohtlik ning vajab sundravi. Seda enam, et enne on ekspert

leidnud, et S. K. vajaks hoopis hooldusteenust, st erihooldekodusse paigutamist, kus tahtevastast ravi

osutada ei saa. Need eksperdi kaks seisukohta on omavahel vastuolus ning maakohus seda vastuolu

käsitlenud ei ole. Selgusetuks jääb ekspertiisiaktist seegi, miks isik ravi vajab. Teisisõnu ei ole

võimalik ekspertiisiakti põhjal järeldada, kas S. K-l esineva dementsusega kaasneb sümptomeid,

mille kulgu ja esinemist on võimalik ravimitega kontrolli all hoida ja/või mõjutada. Samuti esineb

eksperdiarvamuses teatav vastuolu isiku ohtlikkuse osas – eksperdiarvamuse lk-l 7 (tl 76) on

kirjeldatud, et S. K. oli hospitaliseeritud ekspertiisi tegemiseks ja seisundi täpsustamiseks

7. jaanuarist kuni 22. jaanuarini 2016 ning kuna „langes ära otsene ohtlikkus enese ja ümbritsevate

suhtes, uuritav suunatud kodusele ravile 22.01.2016.“ Lõppjäreldustes on ekspert aga sellegipoolest

asunud seisukohale, et „S. K. võib olla oma vaimsest seisundist tulenevalt ohtlik nii enesele kui

ümbritsevale“ (tl 78).

46. Maakohtu seisukoht S. K. süüdivuse osas on kirjas järgmiselt: „Kohus, tuginedes eksperdi

arvamusele, leiab, et S. K. pani talle etteheidetavad teod toime süüdimatus seisundis, kuna

nõdrameelsuse tõttu, mis väljendub dementsusena, ei olnud ta võimeline teo toimepanemise ajal aru

saama oma teo keelatusest ja tagajärgedest ning oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele

juhtima.“

46.1. Mõlemad S. K-l ekspertiisiaktis diagnoositud haigused on liigitatavad alkoholi tarvitamisest

tingitud psüühika- ja käitumishäirete alla (RHK 10 F-10). Kohus on küll süüdimatuse meditsiinilise

tunnusena psüühikahäire olemasolu jaatanud, kuid ei ole tuvastanud, kas ja miks on tegu sellise

häirega, mis on välistanud tema mõistmis- ja juhtimisvõime täielikult. Kohtu argumentatsioonist

puuduvad need asjaolud, mis võimaldaksid järeldada, et S. K. ei saanud enda käitumisest aru ega

suutnud seda juhtida. Samuti ei nähtu see ekspertiisiaktist. Viidatud on küll sellele, et S. K-l esinev

häire liigitub KarS § 34 mõttes nõdrameelsuse alla, kuid hinnatud ei ole nõdrameelsuse sügavust, s.o

puudub teadmine sellest, millises ulatuses on S. K-l esineva nõdrameelsuse tõttu tema intellekt,

mõtlemisvõime ja mälu nõrgenenud. Kohtuasja materjalist ilmnevad näiteks tunnistaja ütlused, mille

kohaselt oli S. K. talle õigusvastase teo asjaolusid selgitanud nii, et andis kannatanule pisut kolki ning

seejärel oli ta enda sõnul pesnud puhtaks kannatanu, ta voodisse pannud ning pesnud puhtaks korteri

põranda (tl 25). Kas ja mida võiks selline kuriteojärgne käitumine tähendada isiku

süüdimatusseisundi kohta teo toimepanemise ajal, maakohus hinnanud ei ole.

46.2. Võtmata seisukohta küsimuses, kas S. K-l võib esineda raske psüühikahäire, mis tema

arusaamis- ja/või käitumise juhtimise võime välistas või seda üksnes piiras, leiab kolleegium, et

praeguses asjas ei ole kohus enda seisukohta süüdimatuse osas põhjendanud: maakohus ei ole lisaks

seaduseteksti refereerimisele esitanud oma sisulisi põhjendusi, miks tuleb menetlusalust isikut

süüdimatuks pidada. Pelgalt seaduse tsiteerimisest ja eksperdi järelduste ülekordamisest ei piisa

süüdimatusseisundi tuvastatuse põhjendamiseks. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul

seega uuesti analüüsida küsimust, kas S. K-l esinenud häire oli sedavõrd raske iseloomuga, et välistas

tema arusaamis- ja juhtimisvõime täielikult. Sellele küsimusele eitava vastuse andmise korral tuleb

hinnata S. K. piiratut süüdivust.

47. Maakohus põhjendas S. K. sundravile paigutamist sellega, et ilma haiglaravita on S. K. ohtlik

endale ja teistele isikutele, seades ohtu nii enda tervise kui ka teiste inimeste tervise ja elu. Tal

puudub piisav haiguskriitika enda psüühilise seisundi osas ja ta ei võta ravimeid iseseisvalt, mille

tõttu ei ole tema terviseseisund täielikult kontrolli all ja sellest tulenevalt võib tema käitumine

muutuda ettearvamatuks ja vägivaldseks. Alkoholi tarvitamine suurendab riski käituda ettearvamatult

ning kohtul puudub veendumus, et S. K. lõpetab selle tarvitamise.

47.1. Maakohtu hinnangul seisneb S. K. ohtlikkus kokkuvõtlikult selles, et tal puudub haiguskriitika,

ta keeldub ravimite võtmisest ja on alkohoolik, mistõttu võib ta käituda ettearvamatult.

47.2. Isegi kui jaatada S. K-l ravimite manustamise vajadust, nt alkoholi võõrutusnähtude

sümptomite leevendamise või dementsusega kaasnevate sümptomite leevendamise ja kontrolli all

hoidmise eesmärgil, millele ei ole praegu viidanud ei ekspert ega kohus, pole kohtumääruse põhjal

selge, kuidas on kohtunik jõudnud veendumusele, et isik ravimeid üldse tarvitada ei soovi. Siin on

tuginetud üksnes ekspertiisiakti refereerimisele, millest seejuures ei nähtu, miks S. K. ravi vajab.

Kohtunik peab võimalusel muu hulgas aga ka ise vahetult hindama enda poolt tajutuna isiku vaimset

seisundit ning kohtulahendis tajutut kirjeldama (vt mutatis mutandis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

19. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-2-1-155-13, p 38.5) ning isiku ohtlikkus tuleb tuvastada

konkreetseid asjaolusid arvestades ja seostatuna konkreetsete faktidega (vrd Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi

7. mai

2014.

a

määrus

asjas

nr

3-2-1-33-14,

p

19).

Võrreldes

tsiviilkohtumenetlusega saab ohtlikkuse hindamisel kriminaalmenetluses tugineda ka juba

toimepandud tegudele, kuid seda, et S. K. võib olla ohtlik ühiskonnale seetõttu, et ta on varem

vägivallategusid toime pannud ja esineb jätkuv ning reaalne oht sarnasteks tegudeks, maakohtu

määrus ei käsitle. See tähendab, et maakohus ei ole toimepandud vägivallategusid selgelt ja jälgitaval

viisil S. K. ohtlikkuse prognoosiga KrMS § 394 p 4 tähenduses sidunud. Samuti ei selgu määrusest,

miks on S. K. ohtlik iseendale ja milles see oht seisneb. Pelk tõdemus, et S. K. kuritarvitab alkoholi,

ei ole sundravi kohaldamise kontekstis tema ohtlikkuse jaatamiseks piisav.

47.3. Kokkuvõtlikult ei välista kolleegium, et S. K. võib vajada ravi, kuid kohtulahendite põhjal ei

ole jälgitavalt aru saada, kas alkoholism ja sellest tingitud dementsus on praegusel juhul sellist laadi

ning sellise raskusastmega häired, et nõuavad sundravi. Samuti ei selgu maa- ega ringkonnakohtu

määrusest see, milles seisneb S. K. ohtlikkus iseendale ja ühiskonnale. Vastuseta on ka küsimused,

kas S. K-l esineva haiguse puhul on tegu ravitava häirega ning kas ta vajab just statsionaarset

sundravi.

48. Seega on maakohus oma õiguslikes põhjendustes üksnes ekspertiisiaktile tuginedes rikkunud

KrMS § 3051 lg-s 1 sisalduvat kohtulahendi põhjendamise kohustust, mis on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Seda rikkumist ei

kõrvaldanud ka ringkonnakohus. Riigikohtus toimuvas määruskaebemenetluses ei ole maakohtu viga

KrMS § 341 lg 3 mõttes võimalik kõrvaldada, sest KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus ise

tuvastada faktilisi asjaolusid. Faktiliste asjaolude tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus alama

astme kohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust paljasõnaliselt konstateerinud, ent

kohtulahendist ei ilmne, millistel tõenditel selline järeldus rajaneb. KrMS § 363 lg-s 5 sätestatu ei

luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja millised kriminaalasjas olevad

tõendid kinnitavad alama astme kohtu väidet (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

8. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 14). Eeltoodu alusel ja juhindudes

KrMS § 61 lg 1 p-st 6 ja § 341 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu

1. juuli 2016. a määruse ja Tartu Ringkonnakohtu 9. augusti 2016. a määruse ning saadab

kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Määruskaebus tuleb

rahuldada osaliselt.

49. S. K. kaitsja on esitanud Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 96 euro

suuruses summas, sh käibemaks 16 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal Riigikohtule esitatud

määruskaebuse koostamiseks kaks tundi. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toiming riigi

õigusabi osutamiseks vajalik ja selle tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi

seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi

osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi

osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-

st 10 ja § 6 lg-st 3, määrab kolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks 96 eurot, sh käibemaks 16 eurot.

See menetluskulu jääb KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Saale Laos, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris

Lea Kivi, Paavo Randma, Peeter Roosma