3-2-1-72-16 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-72-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 31. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

GREGORI & PARTNER OÜ ja Osaühingu Ordesall

Group hagi Tarmo Tamme vastu kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-56527

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

GREGORI & PARTNER OÜ ja Osaühingu Ordesall Group

kassatsioonkaebus ning Tarmo Tamme kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Hagejate kassatsioonkaebuse hind on 206 268 eurot 68 senti

Kostja kassatsioonkaebuse hind on 110 637 eurot 35 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad GREGORI & PARTNER OÜ ja Osaühing Ordesall

Group, nende lepinguline esindaja vandeadvokaat Marek

Herm

Kostja Tarmo Tamm, esindajad vandeadvokaadid Carri Ginter

ja Veikko Puolakainen

Asja läbivaatamise kuupäev

30. jaanuar 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2016 otsus ja Harju Maakohtu 29. juuni

2015 otsus tsiviilasjas nr 2-12-56527.

2. Teha uus otsus, millega jätta GREGORI & PARTNER OÜ ja Osaühingu Ordesall Group

hagi Tarmo Tamme vastu kahju hüvitamise nõudes rahuldamata.

3. Rahuldada Tarmo Tamme kassatsioonkaebus ning jätta rahuldamata GREGORI &

PARTNER OÜ ja Osaühingu Ordesall Group kassatsioonkaebus.

4. Menetluskulud jätta kõikides kohtuastmetes hagejate kanda.

5. Tagastada Tarmo Tamme kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 1106 eurot 37 senti eurot

Advokaadibüroo Sorainen AS-le.

6. GREGORI & PARTNER OÜ ja Osaühingu Ordesall Group kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon 2062 eurot 69 senti arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. GREGORI & PARTNER OÜ (hageja I) ja OÜ Ordesall Group (hageja II) esitasid 31. detsembril

2012 Harju Maakohtule hagi, milles palusid Tarmo Tammelt (kostja) välja mõista hageja I kasuks

kahjuhüvitise 173 086 eurot ja viivise ning hageja II kasuks kahjuhüvitise 128 984 eurot ja viivise.

Hagejad tuginesid kahjunõuete esitamisel asjaolule, et kui LOO GRUPP OSAÜHING (kustutatud)

(LOO GRUPP OÜ) ühines 2008. aastal OÜ-ga TreTimber (kustutatud) (OÜ TreTimber), määrati

hagejatele kui väikeosanikele ebaõige osaluste asendussuhe. Ühinemisel tugineti asendussuhete

määramisel küll AS United Corporate Finance (UPCF) koostatud LOO GRUPP OÜ ja OÜ TreTimber

hindamisaktidele, kuid neis kajastati mõlema äriühingu väärtust valesti. Hagejad tuginesid kolmele

õiguslikule alusele: äriseadustiku (ÄS) § 403 lg 6, ÄS § 188 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1

p 8.

2. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt kuulus 2007. aastal mõlemale hagejale osalus LOO

GRUPP OÜ-s. Hagejale I kuulus osa nimiväärtusega 317 200 krooni, s.o 11,8% osakapitalis osadega

määratud häältest ja hagejale II kuulus osa nimiväärtusega 236 500 krooni, s.o 8,8% osakapitalis

osadega määratud häältest.

LOO GRUPP OÜ sisuliselt ainsaks tegevusalaks oli endale kuuluva kinnisvara ja seadmete rendile

andmine OÜ-le TreTimber ja Osaühingule Brenstol (OÜ Brenstol). LOO GRUPP OÜ ja

OÜ TreTimber juhatuse liige oli kostja. LOO GRUPP OÜ enamusosanik oli OÜ TreTimber, kelle

enamusosanik oli omakorda OSAÜHING STR INVEST (OÜ STR INVEST), mille ainuosanik oli

kostja. Seega oli nende ettevõtete juhtimine sisuliselt kostja kontrolli all.

2008. ja 2009. aastal toimus kaks ühinemist.

2008. aastal ühines LOO GRUPP OÜ OÜ-ga TreTimber, kellest viimane oli ühendav ühing. 27. mail

2008. aastal võeti LOO GRUPP OÜ osanike koosolekul vastu ühinemisotsus ja 12. augustil

2008. aastal kanti ühinemine äriregistrisse. Ühinemisaruandele lisatud UPCF koostatud LOO

GRUPP OÜ ning OÜ TreTimber hindamisaktide kohaselt oli esimese väärtus 10,3 miljonit krooni ja

teise väärtus 80 miljonit krooni. Sellest hindamisest lähtuvalt määrati LOO GRUPP OÜ osade

asendussuhteks 0,07399 OÜ TreTimber osa. Ühinemislepingut kontrollis ka audiitor. Ühinemisega

sai hageja I oma 11,8% osaluse vastu 1,5% osaluse ja hageja II oma 8,8% vastu 1,1% osaluse

ühendavas ühingus OÜ TreTimber.

2009. aastal sõlmis OÜ TreTimber omakorda ühinemislepingu TULIPUU OÜ-ga ja OÜ-ga Brenstol,

kellest viimane oli ühendav ühing. OÜ Brenstol 2009. aasta majandusaasta aruandest selgub, et

ühinemise käigus hinnati OÜ TreTimber varad olulisel määral alla. Allahindluse vajadus oli ca

50 miljonit krooni, millest suuromanikud katsid 30 miljoni krooni ulatuses ümberhinnatud varasid.

Kohustusi vähendati nõuete loovutamise ja tasaarvestamisega 34 miljoni krooni võrra. 19. aprillil

2010 kanti OÜ TreTimber, TULIPUU OÜ ja OÜ Brenstol ühinemine äriregistrisse.

Hagiavalduses heitsid hagejad kostjale õigusvastase teona ette, et ta moonutas

raamatupidamisandmeid, et saavutada ühinemise kaudu endale kõige soodsamat positsiooni, ning

selle tulemusena kahjustati hagejate õigusi ja tekitati neile kahju. LOO GRUPP OÜ ja OÜ TreTimber

väärtuste vale kajastamist mõjutasid näiteks see, et esimene tegi teisele renditud pinnale suuri ja pika

tasuvusajaga investeeringuid ja võttis investeeringu tegemiseks laenu, samuti rentis esimene teisele

pinda turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Investeering pidi rendimaksete näol ära tasuma, aga

alles nii kauges tulevikus, et see ei mõjutanud tema väärtuse hindamist positiivselt, kuigi

investeeringutest OÜ TreTimber kasutatavatesse ruumidesse võis prognoosida selle ühingu käibe

kasvu tulevatel aastatel.

Kostja rikkumine oli süüline, sest kostja moonutas tahtlikult äriühingute väärtusi, palkas äriühingute

väärtusi hindama erapooliku ja ebakompetentse isiku, sõlmis ühinemislepingu ja kiitis selle

koosolekul heaks, teades, et OÜ TreTimber kasvuprognoos on määratud utoopilisena ja

asendussuhted on ebaõiged. Kostja rikkus tahtlikult koosoleku kokkukutsumise korda, et valida

selline juhatus, mis võimaldab tal eelloetletut läbi viia ning esitas ühinemise registrisse kandmise

avalduse.

Ei saa olla mõistlikku vaidlust selle üle, et OÜ TreTimber majandusliku olukorraga kursis oleva

juhatuse liikmena pidi kostja 2008. aasta aprillis aru saama, et selle ühingu käive ei kasva

2008. aastal 112 % ja et UPCF hinnangud ja seega ka asendussuhted on valed. Kostja rikkus LOO

GRUPP OÜ juhatuse liikmena oluliselt hoolsus- ja lojaalsuskohustust tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 35 mõttes ja enamusosaniku esindajana hea usu põhimõtte järgimise kohustust

teiste osanike suhtes TsÜS § 31 mõttes. Süü on omistatav kostjale, sest kostja viis ühinemisprotsessi

läbi, sõlmis LOO GRUPP OÜ esindajana ühinemislepingu ja kiitis ühinemise üldkoosolekul heaks,

olles samal ajal OÜ TreTimber juhatuse liige.

Kuna kostja tegi enne ühinemist 2007. aastal muudatusi nii LOO GRUPP OÜ kui ka OÜ TreTimber

bilansis (s.o enne ettevõtete väärtuste hindamist), siis viimaseks moonutamata andmetega bilansiks

saab pidada mõlema ettevõtte puhul 2006. aasta majandusaasta aruannetes kirjeldatud bilanssi.

2006. aasta majandusaasta aruande omakapitalide põhjal oleks hagejate osalus ühendatud ühingus

pidanud olema 9,1% ja 6,8% tegelikult saadud 1,5% ja 1,1% asemel. Seega tekitati hagejate arvutuste

kohaselt neile ebaõige asendussuhtega kahju 359 591 eurot, millest hagejad lahutasid OÜ-lt Brenstol

tsiviilasja nr 2-08-27179 lõpetamise eest saadud 57 521 eurot.

Hagejad palusid kostjalt kahjuhüvitisena välja mõista hageja I kasuks 173 086 eurot ja hageja II

kasuks 128 984 eurot ning mõlemal juhul seadusjärgse viivise alates 1. jaanuarist 2013 võlgnetavalt

summalt iga viivitatava päeva eest kuni võla tasumiseni.

Hagejad palusid alternatiivselt alusetu rikastumise sätete alusel välja mõista hageja I kasuks

165 611 eurot ja hageja II kasuks 123 414 eurot ning mõlemal juhul võlgnetavalt summalt iga

viivitatava päeva eest seadusjärgse viivise alates 1. jaanuarist 2013 kuni võla tasumiseni.

Menetluskulud palusid hagejad jätta tervikuna kostja kanda.

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata.

Kostja leidis, et ÄS § 403 lg 6 ja ÄS § 188 lg 1 alusel esitatud nõuded on aegunud. ÄS § 403 lg 6

alusel juhtorgani liikme vastu kahjunõude maksmapaneku eeldus on konkreetse ühinemisega seotud

rikkumise tuvastamine. Kostja hinnangul ei olnud raamatupidamise, käibeprognooside ega juhatuse

vahetusega seotud väidetavad rikkumised seotud ühinemisega, mistõttu allusid need rikkumised

üldisele aegumistähtajale. Aegunud on hagejate võimalik deliktiõiguslik nõue ÄS § 188 lg 1 mõttes,

mis puudutab ühinemisega mitteseotud võimalikke rikkumisi, sest nõue esitati esimest korda alles

10. märtsil 2014, kuid ühinemine toimus juba 2008. Aegunud on ka hagejate alternatiivne nõue

VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, sest kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevad nõuded aeguvad

TsÜS § 150 lg 1 järgi kolme aasta jooksul ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama

kohustatud isikust teada sai või teada saama pidi. E-kirjavahetuse järgi ei katkenud aegumine

läbirääkimiste tõttu TsÜS § 167 lg 1 alusel. Hagejad pidid oma kahjust teada saama hiljemalt

ühinemiskande tegemisel 11. augustil 2008, kui mitte varem. Õigusvastaselt tekitatud kahju nõue

esitati esimest korda alles 10. märtsil 2014 ehk umbes kuus aastat hiljem ning on seetõttu aegunud.

Äriühingute ühinemine toimus ÄS-s sätestatud korras: sõlmiti ühinemisleping, koostati

ühinemisaruanne, mida kontrollis audiitor ja võeti vastu ühinemisotsus. Üldistatuna põhjendavad

hagejad kõiki oma nõudeid sellega, et kostja määras LOO GRUPP OÜ ja OÜ TreTimber ühinemisel

ebaõige osaluste asendussuhte. Kostja ainuisikuliselt ei ole ühtki osaluse asendussuhet ebaõigesti

määranud, väide põhineb oletustel ja hagejate subjektiivsel arusaamal. Teo õigusvastasus puudub,

kostja ei ole juhatuse liikme hoolsuskohustust rikkunud ja puudub ka kostja õigusvastane käitumine,

mis on kahjunõude rahuldamise vältimatu eeldus.

Asendussuhte määramine ühinemisel eeldab ühinevate ühingute väärtuse määramist. Ühingu väärtuse

määramine eeldab majandusanalüüsi ja eriteadmisi. Kostja tellis ettevõtte väärtuse hindamise

pädevalt eriala asjatundjalt UPCF-lt, omakorda kontrollis hindamisakte audiitor. Kostja lasi teha

topeltkontrolli, kasutas eriteadmistega isikuid ning näitas sellega üles äärmiselt mõistlikku hoolsust.

UPCF hinnang ei tugine OÜ TreTimber juhtkonna öeldule, vaid kontrolliti ka hindamise eelduste

paikapidavust. Ka audiitor kinnitas, et hindamisel kasutatud meetodid on kohased ühingu väärtuste

leidmiseks ja seega asendussuhte määramiseks.

Kuigi hagejad väidavad, et kostja hindas LOO GRUPP OÜ varad põhjendamatult alla, ei ole nad

välja toonud, milles seisnes kostja käitumise õigusvastasus. Kinnistu väärtust on hinnanud

professionaalsed hindajad ning hagejad ei ole välja toonud, milles seisneb nende hinnangute

ebatäpsus või kuidas see on seotud kostja tegevusega. Üldine hilisem globaalne majanduskriis ei ole

etteheidetav ega seostatav kostja tegevusega.

Ettevõtete väärtust hinnati 31. detsembri 2007 seisuga. LOO GRUPP OÜ ainsaks tegevusalaks oli

iseenda kinnistu rendileandmine, tootmistegevust ei olnud ja kinnistut ei olnud võimalik rentida

muudele isikutele. OÜ TreTimber 2008. aasta majanduslik kasvuprognoos põhines sellel, et käive ja

kasum olid juba 2007. aastal võrreldes 2006. aastaga kasvanud 54% ning uue höövelliini soetamisega

plaaniti tootmismahtusid kolmekordistada. Alusetu on teha etteheiteid kostjale selles, et

kasvuprognoos ei täitunud, arvestades, et ülemaailmne majanduskriis ei jätnud puutumata ka Eestit.

Hagejad ei ole tõendanud, et prognoos oli selle tegemise ajal ebaõige. Kui prognoosid oleks olnud

absurdsed, siis ei oleks ükski pank OÜ-le TreTimber investeeringuteks laenu andnud.

Hagejad ei ole tõendanud kahju suurust ja põhjuslikku seost kostja käitumise ja hagejate osaluse

väärtuse vähenemise vahel. Kahju suuruse arvutamiseks tuleb võrrelda osade väärtust enne väidetavat

kahju tekitamist (ühinemise registrisse kandmist) osade praeguse väärtusega. Sellise võrdluse

tegemine on aga üksnes eriteadmistega finantseksperdi pädevuses. Kahju ei saa tõendada hagejate

endi suvaliste arvutustega, mis ei ole kontrollitavad.

Kostja ei ole kohustusi õigusvastaselt rikkunud, seega ei ole ka põhjuslikku seost hagejatele

väidetavalt tekkinud kahju ja väidetavate rikkumiste vahel. Isegi juhul, kui asjas oleks tõendatud nii

kahju suurus, kostja õigusvastane käitumine, põhjuslik seos kui ka kostja süü, tuleks kahjuhüvitist

vähendada nullini, arvestades VÕS § 127 lg-s 5, VÕS §-s 139 ja §-s 140 sätestatut. Kui ühinemist ei

oleks toimunud, siis oleks LOO GRUPP OÜ praeguseks ilmselt tegevuse lõpetanud ning hagejatele ei

kuuluks midagi. Hagejad nõuavad puhtmajandusliku kahju hüvitamist juhatuse liikmelt, kuigi nad on

juba saanud kokkuleppeliselt hüvitist 57 521 eurot tsiviilasjas nr 2-08-27179. Hagejad on esitanud

nõude vahetult enne viieaastase aegumistähtaja möödumist, sellega on hagejad loonud olukorra, kus

kostjal puudub võimalus esitada omakorda tagasinõue vara hinnanud asjatundjate, ühinemist

kontrollinud audiitori (ÄS § 396 lg 3) või teiste juhatuse liikmete (VÕS § 69 lg 2) vastu. Sellises

olukorras on kahju hüvitamise nõudmine täies ulatuses kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja

mõistlikult vastuvõetamatu.

12. oktoobril 2012 sõlmisid hagejad ja LOO GRUPP OÜ õigusjärglane OÜ Brenstol kahjuhüvitise

kokkuleppe, mille kohaselt hüvitas OÜ Brenstol hagejatele 57 521 eurot. Kokkuleppes kinnitasid

hagejad, et neil ei ole pärast kokkulepitud summade laekumist enam OÜ Brenstol vastu edasisi

pretensioone, mis on seotud tsiviilasjaga nr 2-08-27179, kus hagejad vaidlustasid 27. mail 2008

toimunud ühinemise OÜ TreTimber ja LOO GRUPP OÜ vahel, mis toimus hagejatele kahjulikel

tingimustel ja mille käigus hagejatele tekitati kahju. Kostja leidis, et kui asendussuhte ebaõigsus on

kõrvaldatud, siis ei saa hagejatel olla enam kostja või teiste juhatuse liikmete vastu nõuet, mis on

seotud väidetavast ebaõigest asendussuhtest tuleneva kahjuga.

Kostja palus kohaldada osaliselt aegumist nõuete osas, mis on esitatud alusetu rikastumise sätete,

ÄS § 188 ja VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, ning jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata.

Alternatiivselt palus kostja vähendada kahjuhüvitist nullini. Kõik menetluskulud palus kostja jätta

hagejate kanda.

4. Harju Maakohus rahuldas 29. juuni 2015. aasta otsusega tsiviilasjas nr 2-12-56527 hagi osaliselt,

mõistis kostjalt hageja I kasuks välja 63 228 eurot 20 senti ja hageja II kasuks 47 409 eurot 15 senti

ning mõlemal juhul viivise alates 1. jaanuarist 2013 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni

põhivõla tasumiseni. Menetluskuludest jättis kohus 31,5% hageja I kanda, 31,5% hageja II kanda

ning 37% kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastutab kostja ÄS § 403 lg 6 alusel ühineva ühingu juhatuse

liikmena solidaarselt ühinemisega osanikele süüliselt tekitatud kahju eest. Nõude aegumistähtaeg on

ÄS § 403 lg 7 järgi viis aastat ühinemise kandmisest ühendava ühingu asukoha äriregistrisse. Kahju

hüvitamise nõue on ÄS § 396 lg 3 järgi ka ühinemist kontrollinud audiitori vastu. Sealjuures ei ole

ÄS §-d 187 ja 188 kohased alused, sest esimesest tulenev nõue kuulub osaühingule, mitte osanikele

ning teisest alusest tulenevat nõuet ei saa esitada kostja vastu, sest ta ei olnud füüsilise isikuna

ühingutes osanik. Hagejate VÕS § 403 lg 6 ja VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel esitatud nõue ei ole

TsÜS § 150 lg 1 alusel aegunud, sest ühinemine kanti äriregistrisse 12. augustil 2008, hagi esitati

31. detsembril 2012 ning ÄS § 403 lg 7 järgi on aegumistähtaeg viis aastat ühinemise kandmisest

ühendava ühingu registrisse. Hagejate nõudeõigus ei ole lõppenud OÜ-ga Brenstol 12. oktoobril 2012

tsiviilasjas nr 2-08-27179 sõlmitud kokkuleppe tõttu. Hagejad ei ole kinnitanud nõuete esitamisest

loobumist kostja vastu. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et nõudeõigus ei ole realiseeritav

ainuüksi hea usu põhimõtte eiramise tõttu (TsÜS § 138 lg 1).

ÄS § 403 lg 6 on vastutuse erikoosseis, mis annab ühineva ühingu aktsionäridele otsenõude

juhtorganite liikmete vastu eelkõige juhul, kui juhatuse ja nõukogu liikmed on hinnanud valesti

aktsiate asendussuhet (sh selle aluseks olevat ühineva ühingu vara) või rikkunud ühinemisega seotud

muid kohustusi. ÄS § 403 lg 6 väljendab sama mõtet VÕS §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-ga 7 (nende

koostoimes), st tegemist on aktsionäride kaitseks kehtestatud normide (kaitsenormide) rikkumisest

tuleneva kahju hüvitamise nõudega. ÄS § 403 lg-l 6 on eraldiseisev tähendus üksnes selles osas,

milles see näeb ette, et ühinemisega seotud kohustused on juhatuse ja nõukogu liikmetel lisaks

äriühingule ka selle aktsionäride ja võlausaldajate ees, st et kohustusi ettenägevad sätted on

kaitsenormid (vt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p-d 32-33). Seega on

VÕS § 403 lg 6 alusel esitatav nõue olemuslikult deliktiõiguslik kahju hüvitamise nõue.

Kostja vastutab kahju õigusvastase tekitamise eest VÕS § 1043 jj alusel üksnes juhul, kui on täidetud

vähemalt järgmised eeldused:

kostja on pannud toime õigusvastase teo VÕS §-de 1045-1049 mõttes;

kostja on rikkumises süüdi (VÕS §-d 1043 ja 1050);

hagejale on tekkinud varaline kahju (VÕS § 127 lg 1);

kahju hüvitamine on ette nähtud VÕS §-des 129-132 või kahju hüvitamise võimalus tuleneb rikutud

sätte kaitse-eesmärgist (VÕS § 127 lg 2) ega ole seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumise

puhul (VÕS § 1045 lg 1 p 7) välistatud VÕS § 1045 lg 3 mõttes;

õigusvastase teo ja hagejale tekkinud varalise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127

lg 4;vt Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 12).

Hagejad peavad ÄS § 403 lg 6 kohaldamiseks näitama, millist kohustust on kostja rikkunud või

kuidas muul viisil õigusvastaselt käitunud, (nt millise hagejat kahjustava otsuse või aruande tegemisel

osalenud vms) lisaks tõendama tekkinud kahju ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Kostja

võib vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole rikkumises süüdi.

Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et ÄS § 403 lg 6 alusel on nõue võimalik esitada üksnes

juhul, kui kahju hüvitamist ÄS § 398 lg 3 alusel nõuda ei saa. Kui jaatada kostja seisukohta, et alati

peab ühinemisel ebaõigest asendussuhtest tekkinud kahju hüvitamist nõudma ühendavalt ühingult,

siis praegusel juhul oleks see tähendanud, et hagejatele LOO GRUPP OÜ ja OÜ TreTimber

ühinemisest tekkinud kahju kompenseerimises oleksid pidanud valdavalt osalema OÜ Brenstol

hiljem lisandunud osanikud, kellel puudus nimetatud ühingute ühinemisega igasugune seos, ning

OÜ Brenstol väikeosanikena ka hagejad ise. Selline seisukoht ei põhine seadusel ning praegusel juhul

oleks sellest lähtumine ka ääretult ebaõiglane.

Asjaolude kirjeldusega ja hinnatud tõenditega on tõendatud, et kostja on teadlikult ja tahtlikult

kahjustanud hagejate huve, mille tagajärjel on hagejatele tekkinud kahju. Kostja on hagejatele kahju

tekitamises süüdi, sest ta moonutas tahtlikult OÜ TreTimber väärtust, sõlmis ühinemislepingu ja kiitis

selle LOO GRUPP OÜ üldkoosolekul heaks, teades, et määratud asendussuhted on ebaõiged. Kostja

vastutus ÄS § 403 lg 6 ja VÕS § 1045 lg 8 järgi on tõendatud.

Hagejate arvates olid kostja teod, millega kostja raamatupidamise andmeid moonutas, järgmised:

enne ühinemist tegutses kostja aktiivselt selle nimel, et suurendada OÜ TreTimber omakapitali LOO

GRUPP OÜ arvel. Näiteks rentis kostja LOO GRUPP OÜ ja OÜ TreTimber juhatuse liikmena

esimesele kuuluvat kinnistut teisele ühingule äärmiselt kahjulikel ja tingimustel, mis olid teisele

ühingule ebaproportsionaalselt kasulikud;

kostja hindas LOO GRUPP OÜ varad alla;

kostja esitas UPCF-le eksitavaid andmeid OÜ TreTimber majandusliku olukorra kohta, ühingu

varadena esitati peaaegu väärtusetuid varasid, kostja esitas ebarealistliku kasvuprognoosi ning

peamiselt just viimasele tuginedes hinnati ühingu väärtust üle. UPCF hinnangu ja kasvuprognoosi

alus oli OÜ TreTimber juhtkonna (kostja) koostatud ja esitatud OÜ TreTimber 2008-2010 eelarved.

UPCF on OÜ TreTimber kasvuprognoosi hindamisel lähtunud kostja antud järgnevate aastate

eeldatavatest eelarvetest, mis lõid täiesti vale ettekujutuse;

kostja palkas äriühingute väärtusi hindama erapooliku ja ebakompetentse hindaja.

Maakohus tuvastas, et kostja esitas teadlikult OÜ TreTimber kohta UPCF-le ebarealistlikud

kasvuprognoosid. Kostja oli OÜ TreTimber igapäevase majandustegevusega hästi kursis ning ei

saanud 31. detsembri 2007 seisuga arvata, et ühingu käive kasvab 2008. aasta jooksul 112%,

arvestades, et käive langes 2008. aasta esimeses kvartalis 11%. Kui UPCF arvamus 2008. aasta

aprillis koostati, pidi kostja igal juhul juba teadma, et tema koostatud prognoos on osutunud

ekslikuks.

Maakohus tuvastas, et kostja luges OÜ TreTimber varade hulka ka ebatõenäoliselt laekuvaid nõudeid.

Kostjale pidi ühinemise aruande heaks kiitmise ajaks olema selge, et OSAÜHINGULT QRW

TRADING 10,1 miljoni kroonise laenu tagasisaamine on kas raskendatud või peaaegu võimatu, laenu

põhisummat ja intresse ei saanud kajastada allahindluseta. On tõendatud, et 2009. aasta ühinemise eel

tuli varad 50 miljonist 39 miljoni ulatuses alla hinnata OÜ TreTimber ühinemiseelse tegevuse tõttu.

Maakohus tuvastas, et rendihind, mida OÜ TreTimber maksis, oli turuhinnast oluliselt madalam. Kui

rendihind oleks vastanud turutingimustele, oleks ettevõtte rahavood väiksemad ja omakapitali väärtus

väiksem. Sellest üksi ei saa maakohtu arvates aga järeldada, et kostja oleks tegutsenud eesmärgiga

suurendada enne ühinemist OÜ TreTimber omakapitali LOO GRUPP OÜ arvel.

Maakohus tuvastas, et UPCF oli ebakompetentne ja erapoolik hinnangu andmisel, sest ta lähtus

kriitikameeleta kostja esitatud andmetest ning ei järginud standardis ette nähtud praktikaid, kuid

kostjale ei saa UPCF ebakompetentsust ette heita, sest hindamisakti kvaliteedi üle otsustamine nõuab

eriteadmisi.

Maakohus leidis kokkuvõtlikult, et kostjale etteheidetav tegu on OÜ TreTimber majandusliku

olukorra kohta UPCF-le eksitavate andmete esitamine, mis seisnes ühingu varadena peaaegu

väärtusetute nõuete kajastamises ning UPCF-le ebarealistliku kasvuprognoosi esitamises. Kostja

moonutas OÜ TreTimber väärtust, mis viis ebaõige asendussuhte määramiseni. Kostja pidi mõlema

ühineva ühingu juhatuse liikmena silmas pidama ka LOO GRUPP OÜ väikeosanike huve ja võtma

tarvitusele abinõud, talle pidi olema selge, et ühinemisega kahjustatakse viimaste huve. Kostja käitus

heade kommete vastaselt. Kostja on hagejatele kahju tekitamises süüdi ja tema vastutus on ÄS § 403

lg 6 ja VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi tõendatud.

Maakohus leidis, et hagejate kahju on neile kuuluvate LOO GRUPP OÜ osade väärtuse vähenemine,

mis tekkis nimetatud ühingu ühinemisel OÜ-ga TreTimber. Puhtmajandusliku kahju hüvitamine on

õigustatud, kui kahju on tekitatud kaitsenormi rikkuva käitumisega või heade kommete vastaselt

(VÕS § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8).

Maakohus leidis, et kahju suuruse hindamiseks tuleb VÕS § 127 lg 1 järgi kindlaks teha hagejate

osade väärtus enne väidetavat kahju tekitamist (osaühingu ühinemise jõustumine registrikandega) ja

võrrelda seda osade praeguse väärtusega. Samuti leidis maakohus, et lähtuda tuleb ühinenud

äriühingute bilansilisest väärtusest 31. detsembri 2007 seisuga, mil asendussuhteks määrati 0,31941 :

1. Sellel alusel oleksid hagejate kui LOO GRUPP OÜ vähemusosanike osalused OÜ-s TreTimber

hagejal I 5,88% (väärtus 2 019 700 krooni 80 senti) ja hagejal II 4,38% (väärtuseks 1 504 471 kr)

(V kd, tl 147-148). OÜ Brenstol on hagejale I hüvitanud kahju 32 925 eurot, hüvitamata kahju on

63 228 eurot 20 senti (96 153,20 - 32 925 = 63228,20). OÜ Brenstol on hagejale II hüvitanud kahju

24 596 eurot, hüvitamata kahju on 47 409 eurot 15 senti (72 005,15 - 24 596 = 47 409,15).

Hagejatele tekkinud kahju ja kostja käitumine on põhjuslikus seoses, sest hagejatele ei oleks kahju

tekkinud, kui kostja ei oleks manipuleerinud OÜ TreTimber raamatupidamisandmetega, esitanud

UPCF-le selle ühingu varadena peaaegu väärtusetuid varasid ja ebarealistlikku kasvuprognoosi.

Hagejatele ei oleks määratud ühinemisel ebaõigeid asendussuhteid, sõlmitud sellest lähtuvat

ühinemislepingut ega seda osanike koosoleku heaks kiidetud.

Maakohus leidis ka, et kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS §-de 139 ja 140 mõttes ei ole alust, sest

hagejad ei ole neile kahju tekkimisele kaasa aidanud, neil puudus vähemusosanikena sisuliselt

võimalus mõjutada ühinemisprotsessi, samuti ei olnud neil piisavat teavet mõlema äriühingu

majandustegevuse ja varade kohta. Kostjal oli mõlemas äriühingus osalus ja ta sai ühinemisaruandes

määratud asendussuhtega majanduslikku kasu. Kahju hüvitamine täies ulatuses ei ole kostja suhtes

äärmiselt ebaõiglane.

Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja I kasuks välja kahjuhüvitise 63 228 eurot

20 senti ja hageja II kasuks 47 409 eurot 15 senti ning mõlema nõude puhul viivise põhinõudelt

VÕS § 113 lg 1 määras alates 1. jaanuarist 2013 kuni põhinõude täitmiseni.

5. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse

tühistada osas, milles maakohus jättis kostjalt hagejate kasuks välja mõistmata 109 857 eurot 80 senti

ja 81 574 eurot 85 senti, ning teha uue otsuse, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud

palusid hagejad jätta kostja kanda.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja palus tühistada maakohtu otsuse osas,

millega kohus hagi osaliselt rahuldas, st millega kohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja

63 228 eurot 20 senti, hageja II kasuks 47 409 eurot 15 senti ning mõlemal juhul seadusjärgse viivise

alates 1. jaanuarist 2013 kuni põhinõude täitmiseni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus muutis 25. jaanuari 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 2-12-56527 maakohtu

otsuse põhjendusi poolte õigussuhte õigusliku kvalifikatsiooni osas, kuid jättis lõppjäreldusena

maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on ÄS § 403 lg 6 spetsiifiline nõudealuse ja selle alusel

esitatud kahju hüvitamise nõue on oma olemuselt seaduse alusel tekkinud võlasuhtest tulenev kahju

hüvitamise nõue, mille alusnorm on VÕS § 115 lg 1. Kahju tekitaja vastutus on süüline, kuid tegu ei

ole kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega. Ühinemislepingu sõlmimisega tekib kõigi

ühinemisel osalevate ühingute juhatuse ja nõukogu liikmete, osanike ja võlausaldajate vahel

spetsiifiline seadusest tulenev võlasuhe, mille sisu on määratud ühinemise käigus tekkivate õiguste ja

kohustustega. Maakohtu otsusest tuleb välja jätta viited deliktilise vastutuse sätetele.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks neid

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata. Maakohus on õigesti tuvastanud

nii hagejatele ebaõige asendussuhte määramisega kahju tekitamise, selle suuruse, kostja kohustuste

(tahtliku) rikkumise kui ka põhjusliku seose hagejatele tekitatud kahju ning kostja rikkumise vahel.

Otsust põhjendades on täpselt järgitud TsMS § 442 lg 2 nõudeid.

Ekslik on kostja väide, et ebaõige asendussuhte määramisega tekitatud kahju tuleb kindlaks teha vaid

osade ühinemise aegse väärtuse ja praeguse väärtuse võrdlemisega. Ebaõige asendussuhe tähendab, et

hagejatele anti väiksem osalus ühendavas ühingus, kui pidanuks. Osaluse väärtuse hilisemad

võimalikud muutused ajas, pärast järgnevaid ühinemisi, ei ole seostatavad hagejatele ebaõige

asendussuhte määramisega tekitatud kahjuga. Maakohus on tekitatud kahju suuruse määranud

kindlaks audiitorbüroo arvamuse alusel.

Maakohus on ammendavalt vastanud kostja väidetele hagejate ja OÜ Brenstol vahel sõlmitud

kokkuleppe kohta tsiviilasjas nr 2-08-27179. Tagasimakse saamine ei välista kostja vastu kahju

hüvitamise hagi esitamist. Hagejatele makstud hüvitise on hagejad enda nõudest ja kohus hagejatele

tekitatud kahjust juba maha arvanud. Tuleb nõustuda maakohtuga, et kahjuhüvitise vähendamiseks

VÕS §-de 139 ja 140 järgi ei ole alust, sest ebaõige asendussuhe määrati kostja teadliku käitumise

tulemusena ja hagejate vastuseisust hoolimata, mistõttu puudub igasugune alus arvata, et hagejad

oleksid saanud tekitatud kahju ära hoida või selle suurust vähendada.

Ringkonnakohus leidis, et menetluskulude jaotus maakohtus vastab hagi rahuldamise ulatusele, ning

jättis apellatsiooniastmega seotud menetluskulud poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hagejad esitasid kassatsioonkaebuse, milles palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles

ringkonnakohus jättis hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda.

Hagejad heitsid kohtutele ette, et kahju suurus on vääralt kindlaks määratud. Arvestada ei tuleks mitte

LOO GRUPP OÜ ja OÜ TreTimber bilansilisi väärtusi 31. detsembri 2007 seisuga, vaid arvestada

tuleks ka teise ühinemisega tekkinud olukorda. Kokkuvõttes teenis OÜ STR INVEST hagejatelt

kaaperdatud OÜ Brenstol 33,3% osaluse müügi eest 36,86 miljonit krooni ehk 2,36 miljonit eurot.

OÜ STR INVEST teenis summa üksnes seetõttu, et ta oli saanud hagejate arvel 2,6162% suurema

osaluse OÜ-s Brenstol. Hagejate arvel said tulu ka ülejäänud OÜ TreTimber osanikeks olnud

ühingud. 2007. aasta andmete põhjal ja arvestades osaluse võimalikku võõrandamise hinda, jäi

hagejatel kokku saamata 244 223 (127 559 + 116 664) eurot.

Ringkonnakohus on rikkunud põhjendamiskohustust ning maa- ja ringkonnakohus on tõendeid

vääralt hinnanud. Ringkonnakohus vastas hagejate väitele kahju suuruse kohta ühe lausega, seega

jättis sisuliselt otsuse põhjendamata. Audiitori arvamus ei kajastanud ettevõtte tegelikku väärtust ja

kohus ei arvestanud seejuures hagejate väidetega.

Vastuses hagejate kassatsioonkaebusele tõi kostja välja, et osade harilikku väärtust enne ühinemist ja

praegu ei ole menetluses hinnatud. Osade bilansiline väärtus ei ole sama, mis harilik väärtus ehk

turuhind. Omakapitali raamatupidamislike ja bilansiliste väärtuste vahe ei saa olla käsitatav kahjuna.

Tagantjärele koostatud arvamused ei muuda 2008. aastal toimunud ühinemist ebaõigeks ega

olematuks. Hagejate osade väärtus on pigem kasvanud kui kahanenud. Kostja hoolsuskohustuse

täitmist tuleb hinnata sellest informatsioonist lähtudes, mis oli talle kättesaadav, 2007. aasta

majandusaasta aruannet polnud ühinemise ajaks olemas. Juhatuse liikmel ei olnud hoolsuskohustuse

raames alust kahelda hindaja usaldusväärsuses ja kompetentsuses. OÜ STR INVEST tehingud ei ole

asjas õigusliku tähendusega. Eristada tuleb erinevaid juriidilisi isikuid ning õigusi, mis osalusega

kaasnevad. Hagejad ei ole tõendanud, et nende osalus oleks üldse olnud turul võõrandatav.

9. Kostja esitas kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse peale tervikuna ning palus maa- ja

ringkonnakohtu otsused tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata

asi Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kõik menetluskulud palus kostja jätta

solidaarselt hagejate kanda.

Kassatsioonkaebuses tõi kostja välja, et korraga esinevad kõik alused kassatsioonkaebuse

menetlemiseks (TsMS § 679 lg 3 p-d 1-3). Hagejate nõudeõigus on tsiviilasjas nr 2-08-27179

sõlmitud kokkuleppe tõttu lõppenud, sest hagejad kinnitasid ühinemisega seotud pretensioonide

puudumist. Lisaks heitis kostja kohtutele ette ÄS § 403 lg 6 väära kohaldamist. Senise Riigikohtu

praktika järgi on nõue ÄS § 403 lg 6 alusel tekkinud siis, kui on tõendatud aktsiate väärtuse

vähenemine ja juhatuse liikme õigusvastane süüline käitumine väärtuse vähenemise põhjustamisel,

näidates ära konkreetse rikkumise (vt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10).

Kahju hindamiseks tuleb VÕS § 127 lg 1 järgi teha kindlaks osade väärtus enne väidetavat kahju

tekitamist ja võrrelda seda osade praeguse väärtusega. Osade harilikku väärtust ehk turuhinda

(TsÜS § 65) ei ole praeguses asjas hinnatud ega tõendatud. Kohtud ei ole välja selgitanud ega

hinnanud osade harilikku väärtust enne ühinemist ega võrrelnud seda osade hilisema väärtusega.

Kahjunõue on rahuldatud, ilma et kahju olemasolu oleks enne kindlaks tehtud. Tõendada tuleb osade

hariliku väärtuse vähenemine, seda ei tõenda audiitorbüroo 2015. aasta aruanne ja seega on kahju

suurus täielikult tõendamata. Hagejatele ei ole kahju tekkinud, sest osaluse väärtus on ajas tõusnud.

Kostja ei ole käitunud õigusvastaselt ega süüliselt. Kohtud pidasid juhatuse liiget hoolsuskohustust

rikkunuks ja vastutavaks sõltumata faktist, et juhatuse liige rakendas mõistlikku hoolsust ja kaasas

eksperdid ettevõtte väärtuse määramiseks. Kohus ei saa endale võtta finantseksperdi rolli ja hakata

ise tagantjärele ettevõtte väärtust hindama. Vastutuse käsitamine samaväärsena riskivastutusega ei ole

õige. Juhatuse liikme vastutust tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga ning asjatundliku abi

kasutamisel ei ole hoolsuskohustust rikutud (vt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-197-13, p-d 19, 20 ja 26). Hindamised ja ekspertidele esitatud lähteandmed olid omas ajas

korrektsed. Tekkida võiks küsimus professionaalse arvamuse andja vastutusest (VÕS § 1048) või

audiitori vastutusest (ÄS § 396 lg 3), mitte kostja kui juhatuse liikme vastutusest.

Hagejate nõudeõigus on lõppenud, sest OÜ Brenstol on väidetavalt tekkinud kahju juba heastanud

tasudes hagejatele edasise õigusrahu huvides 57 521 eurot (I kd, tl 114), mis on kooskõlas ÄS § 398

lg-ga 3. Hagejad kinnitasid selles kokkuleppes, et neil ei ole ühinemisest tulenevaid nõudeid.

Ringkonnakohus jättis vastamata peaaegu kõikidele kostja apellatsioonkaebuse väidetele. Vaidlus on

mahukas ja sisuliselt keeruline, kuid ringkonnakohtu põhjendused on äärmiselt lakoonilised.

Ringkonnakohus ei saanud nõustuda maakohtu põhjendustega, kui maakohtu otsuses endas

põhjendusi ei ole. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest ringkonnakohus nõustus maakohtuga,

et kostja ei pidanud finantsnõustajate arvamust üle kontrollima.

Vastuses kostja kassatsioonkaebusele tõid hagejad välja, et maa- ja ringkonnakohus on hagejate kahju

hüvitamise nõude tekkimise õigesti tuvastanud ning asjakohatu on väide, et hagejad said ühinemisega

kasu. Kahju hüvitamise alus ei ole mitte ühingute ühinemine, vaid ebaõigete osaluste asendussuhete

määramine. Kostja õigusvastase tegevuse tulemusena said hagejad ühendavas ühingus väiksemad

osalused. Ringkonnakohus leidis õigesti, et osaluste väärtuse hilisem muutumine ajas pärast

järgnevaid ühinemisi ei ole seostatav asendussuhte määramisega tekitatud kahjuga. Kostja

seisukohast lähtudes oleks hagejate kahju veelgi suurem, sest neil on ebaõigete asendussuhete tõttu

väiksem osalus ka OÜ-s Brenstol. Äriühingute osaluste puhul, mis ei ole börsil vabalt kaubeldavad, ei

ole osaluste tegeliku väärtuse hindamisel võimalik lähtuda selle turuhinnast, sellest lähtuti ka

ühinemisaruandes. Hagejate kahju on minimaalne, arvestades Riigikohtu praktikat, mille kohaselt ei

saa osaluse õiglane väärtus olla väiksem, kui osalusele vastav osa omakapitalist ehk selle

raamatupidamislik väärtus (Riigikohtu 21. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04, p-

d 32 ja 33). Asjatundja arvamusest lähtumine ei vabasta juhatuse liiget vastutusest, kui ta teab, et

asjatundja arvamus on vale. OÜ TreTimber väärtus on hinnatud kordades kõrgemaks. Hagejate

kokkulepe tsiviilasjas nr 2-08-27179 ei välista hagejate õigust esitada nõue kostja vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Riigikohus teeb

TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

11. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle:

1. aprillini 2008 kuulus hagejale I LOO GRUPP OÜ-s osa nimiväärtusega 317 200 krooni, mis

moodustas 11,8% osakapitalis osadega määratud häältest (V kd, tl 119-123);

1. aprillini 2008 kuulus hagejale II LOO GRUPP OÜ-s osa nimiväärtusega 236 500 krooni, mis

moodustas 8,8% osakapitalis osadega määratud häältest (V kd, tl 119-123);

1. aprillini 2008 kuulus OÜ-le TreTimber LOO GRUPP OÜ-s osa nimiväärtusega 2 134 500 krooni,

mis moodustas 79,4% osakapitalis osadega määratud häältest (V kd, tl 119-123);

01.01.2007-01.07.2008 kuulus OÜ-le STR INVEST OÜ-s TreTimber osa nimiväärtusega

808 200 krooni;

28.06.2002-03.04.2014 kuulus kostjale OÜ-s STR INVEST osa nimiväärtusega 40 000 krooni

(2556 eurot) (VI kd, tl 110-112);

kostja oli 13.07.2000-13.08.2008 LOO GRUPP OÜ juhatuse liige (V kd, tl 119-123);

kostja oli 16.05.2001-19.04.2010 OÜ TreTimber juhatuse liige (VI kd, tl 107-109);

21. aprillil 2008 sõlmiti LOO GRUPP OÜ ja OÜ TreTimber ühinemisleping (I kd, tl 42-46);

8. mail 2008 teavitas kostja, et 27. mail 2008 toimub LOO GRUPP OÜ osanike koosolek, mille

päevakorras on OÜ TreTimber ja LOO GRUPP OÜ ühinemine. Osanike koosoleku kokkukutsumise

teatega edastati osanikele ühinemisaruanne (I kd, tl 47-61);

27. mail 2008 toimus LOO GRUPP OÜ osanike koosolek, kus võeti vastu otsus kiita heaks

OÜ TreTimber (ühendav ühing) ja LOO GRUPP OÜ (ühendatav ühing) ühinemine, 9. mail 2008

osanikele tutvumiseks esitatud OÜ TreTimber ja LOO GRUPP OÜ vahel 21. aprillil 2008 sõlmitud

ühinemisleping ning anda ühinemise käigus OÜ-le TreTimber üle kogu ühingu vara (II kd, tl 122-

125);

12. augustil 2008 kanti LOO GRUPP OÜ ja OÜ TreTimber ühinemine äriregistrisse;

13. juunil 2008 esitasid hagejad OÜ TreTimber vastu hagi (täpsustatud 26. juunil, 30. juunil ja

7. juulil 2008 ning asendatud kostja (OÜ Brenstol) vastu esitatud hagina 10. mail 2010; II kd, tl 109-

121), milles nõudsid 3. märtsi 2008 osanike koosoleku otsuste tühisuse tuvastamist ning 27. mai 2008

osanike koosolekul vastu võetud LOO GRUPP OÜ ja OÜ TreTimber ühinemisotsuse kehtetuks

tunnistamist. Harju Maakohus ühendas mõlemad tsiviilasjad (ühine number 2-08-27179);

6. juulil 2009 sõlmis OÜ TreTimber ühinemislepingu OÜ-ga Brenstol ja Tulipuu OÜ-ga (V kd,

tl 124-130);

Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. detsembri 2009. a kohtumäärusega hagi 27. mai 2008

ühinemisotsuse kehtetuks tunnistamiseks läbi vaatamata põhjusel, et ühinemist ei saa vaidlustada

pärast selle kandmist ühendava ühingu asukoha äriregistrisse (II kd, tl 99-104). Harju Maakohus jättis

26. septembri 2012 määrusega hagi 3. märtsi 2008 üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamiseks läbi

vaatamata hagejate kohtuistungile ilmumata jätmise tõttu;

12. oktoobril 2012 sõlmisid OÜ TreTimber õigusjärglane OÜ Brenstol ja hagejad kohtuvälise

kahjuhüvitise kokkuleppe (I kd, tl 116), mille kohaselt hüvitas OÜ Brenstol hagejatele 57 521 eurot

(hagejale I 32 925 eurot; hagejale II 24 596 eurot). Kokkuleppes kinnitasid hagejad, et neil ei ole

peale kokkulepitud summade laekumist enam OÜ Brenstol vastu edasisi pretensioone, mis on seotud

tsiviilasjaga nr 2-08-27179, kus hagejad vaidlustasid 27. mail 2008 toimunud OÜ TreTimber ja LOO

GRUPP OÜ ühinemise, mis toimus hagejatele kahjulikel tingimustel ja mille käigus tekitati

hagejatele kahju;

hagejad ei ole väitnud, et nad oleksid taotlenud või esitanud hagita menetluses avaldust hüvitise

(tagasimakse) suuruse määramiseks ja nõudnud hüvitise väljamaksmist ÄS § 398 lg 3 alusel.

12. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas LOO GRUPP OÜ ühinemisel OÜ-

ga TreTimber määrati asendussuhe õigesti ja kas kostja vastutab ebaõigest asendussuhtest tekkinud

kahju eest, kuidas arvutada ebaõige asendussuhte tõttu tekkinud nõude suurust, sh milline aeg tuleb

ebaõige asendussuhte tõttu tekkinud osade väärtuste vahe hindamisel aluseks võtta, ning kuidas

mõjutab juhatuse liikme vastu esitatud kahju hüvitamise nõuet ühingult tagasimakse nõudmise

võimalus.

Esmalt käsitleb kolleegium äriühingute ühinemisel ebaõige asendussuhte määramisest tulenevate

võimalike nõuete õiguslikke aluseid, nõuete eeldusi ja nende nõudealuste omavahelist suhet (I) ning

seejärel lahendab hagi ja teeb menetluslikud otsused (II).

I

13. Kolleegium leiab, et kohtud on valesti tõlgendanud ÄS § 403 lg-t 6, asudes seisukohale, et osanik

või aktsionär võib ebõige asendussuhte ja õiglase asendussuhte alusel määratud osaluse väärtuste

vahet nõuda juhatuse liikmelt ÄS § 403 lg 6 alusel kahjuna, sõltumata sellest, kas osanik või

aktsionär on nõudnud osaluse väärtuste vahet ühendavalt äriühingult ÄS § 398 lg 3 alusel

tagasimaksena.

14. ÄS § 398 lg 3 järgi võib osanik või aktsionär juhul, kui osade või aktsiate asendussuhe määrati

liiga madalaks, nõuda ühendavalt ühingult tagasimakset, mis võib ületada ÄS § 392 lg-s 2 nimetatud

määra. Tagasimakse eesmärgiks on hüvitada ebaõige asendussuhte ja õiglase asendussuhte alusel

määratud osaluse väärtuste vahe.

ÄS § 403 lg 6 järgi vastutavad ühineva ühingu juhatuse ja nõukogu liikmed või ühingut juhtima

õigustatud osanikud solidaarselt ühinemisega ühingule, osanikele või aktsionäridele süüliselt

tekitatud kahju eest. Kahju hüvitamise eesmärgiks on hüvitada osanikule või aktsionärile ühinemise

tõttu tekkinud osaluse väärtuse vähenemine.

15. Kolleegium leiab, et ühinemisel ebaõige asendussuhte määramisega tekkinud osaluse väärtuse

vahet saab osanik või aktsionär nõuda eelkõige ÄS § 398 lg 3 alusel ühendavalt ühingult. ÄS § 398

lg-d 3 ja 4 annavad osanikule või aktsionärile õiguse nõuda ühingult tagasimakset ja viivist, kusjuures

ühendatava ühingu ühinemisotsust ebaõige asendussuhte tõttu ei saa ÄS § 398 lg 2 järgi kehtetuks

tunnistada. Osanik või aktsionär võib tagasimakse suuruses leppida kokku kohtuväliselt või

alternatiivselt pöörduda kolme kuu jooksul äriühingute ühinemise kandmisest ühendatava ühingu

registrikaardile avaldusega kohtusse, et nõutava hüvitise suurus kindlaks määrataks (TsMS § 608

lg 2). Tagasimaksena nõutava hüvitise suuruse määramiseks on TsMS §-des 607 jj nähtud ette eraldi

hagita menetlus. Hüvitist nõudev osanik või aktsionär peab hüvitise suuruse määramise avalduses

välja tooma hüvitist maksma kohustatud isiku, tema osade või aktsiate arvu ja osade või

nimiväärtusega aktsiate nimiväärtuse, hüvitise maksmise aluseks olevad asjaolud ning taotletava

hüvitise suuruse ja põhjendused (TsMS § 608 lg 3 p-d 1-3). Kohus saab nõuda, et hüvitist maksma

kohustatud ühendav ühing esitaks hüvitise arvestamise aluseks olnud aruande ja võimaliku audiitori

aruande. Kohus saab kohustada ühendavat ühingut esitama kohtule või eksperdile muid hüvitise

arvestamise aluseks olnud või muid asja lahendamiseks olulisi dokumente, samuti määrata hüvitise

suuruse kindlakstegemiseks ekspertiisi (TsMS § 610 lg-d 3 ja 5). Hagita menetluses määratakse

määrusega kindlaks hüvitise suurus.

ÄS § 398 lg 3 alusel saab hüvitist (tagasimakset) nõuda eeldusel, et ühinemisel määrati asendussuhe

liiga madalaks, sõltumata sellest, kas asendussuhe määrati liiga madalaks kellegi (nt juhatuse liikme,

asjatundja, audiitori) süülise tegevuse tulemusena või mitte.

16. Kolleegium leiab, et ÄS § 403 lg 6 alusel võidakse osanikule või aktsionärile hüvitada ebaõige

asendussuhte määramisega tekkinud muu kahju (sh puhtmajanduslik), mis ei ole ÄS § 398 lg 3

mõttes tagasimaksega hõlmatud. See kahju võib seisneda näiteks ühingu osaniku või aktsionäri

seaduses ja põhikirjas sätestatud osast või aktsiatest tulenevate või nendega seotud õiguste kaotuses

või vähenemises. Lisaks võib osanik või aktsionär nõuda ÄS § 403 lg 6 alusel kahjuhüvitist näiteks

selle eest, et kuigi osalus muutus ühinemise tõttu väärtusetuks või osaluse väärtus vähenes, oleks

osanik saanud selle vahepealsel ajal kasumlikumalt võõrandada või saada rohkem dividende vms.

Seega saab osanik või aktsionär ÄS § 403 lg 6 alusel nõuda hüvitist ka muu kahju eest, mis tekib

ühinemise tõttu ja väljendub osaluse väärtuse vähenemises pärast ühinemist ning mille eest

vastutatavad ÄS § 403 lg-s 6 nimetatud isikud, kui kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud

(vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p-d 39-41). Kui osaniku või aktsionäri hüvitise nõue

tagasimakse näol rahuldatakse, siis on osanikule või aktsionärile ebaõige osaluse ja õiglase osaluse

väärtuste vahe hüvitatud, s.o osanik või aktsionär on saanud kohase vastusoorituse.

Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on valesti mõistnud viidatud Riigikohtu lahendit, leides, et

ÄS § 403 lg 6 alusel esitatud kahju hüvitamise nõue on oma olemuselt seaduse alusel tekkinud

võlasuhtest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille alusnorm on VÕS § 115 lg 1. Tsiviilasjas nr 3-2-1-

7-10 tehtud lahendi punktis 32 on selgitatud, et tegemist on kahju hüvitamise erinormiga, mis

väljendab sama mõtet VÕS §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-ga 7 (nende koostoimes), st tegemist on

aktsionäride puhul nende kaitseks kehtestatud normide (kaitsenormide) rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamise nõudega, ja et ÄS § 403 lg 6 ei välista ka juhatuse ja nõukogu liikmete vastutust muul

alusel, mh muude deliktikoosseisude alusel.

17. Kolleegium leiab, et osanik või aktsionär võib nõuda ebaõige asendussuhte määramisega

tekkinud osaluse väärtuse vahet ka ÄS § 403 lg 6 alusel ühineva ühingu juhatuse liikmelt, kuid seda

siiski ainult kindlatel tingimustel. Riigikohus on 31. märtsil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10 tehtud

otsuse p-s 32 leidnud, et ÄS § 403 lg 6 annab ühineva ühingu aktsionäridele otsenõude juhtorgani

liikmete vastu eelkõige juhul, kui juhatuse ja nõukogu liikmed on hinnanud valesti aktsiate

asendussuhet. Sama lahendi punktis 39 märkis Riigikohus, et ÄS § 403 lg 6 annab aktsionärile

eelkõige puhtmajandusliku kahju hüvitamise nõude, kusjuures aktsionärile tekib kahju eelkõige tema

aktsiate väärtuse vähenemise tõttu. Sama lahendi p-des 32 ja 33 viitas Riigikohus, et ÄS § 403 lg 6 ei

anna isikule abstraktset kahju hüvitamise nõuet, vaid nõude saab esitada isiku vastu, kes on toime

pannud süülise õigusvastase teo. ÄS § 403 lg 6 võimaldab osanikul või aktsionäril esitada viie aasta

jooksul ühinemise kandmisest ühendava ühingu asukoha äriregistrisse ühineva ühingu juhatuse või

nõukogu liikmete või ühingut juhtima õigustatud osanike vastu nõude süüliselt tekitatud kahju

hüvitamiseks. Hagejad peavad näitama ja tõendama, millist ühinemisega seotud kohustust on

juhatuse või nõukogu liikmed rikkunud või kuidas muul viisil õigusvastaselt käitunud, ning hagejad

peavad tõendama ka kahju ja põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Kostja võib vastutusest

vabanemiseks tõendada, et ta ei ole kohustuse rikkumises süüdi. Kolleegium jääb selle seisukoha

juurde ja leiab, et eeltoodu kehtib ka osaühingu ja osanike puhul.

18. Kolleegium selgitab, et ÄS § 403 lg 6 alusel saab osanik või aktsionär nõuda ühinemise tagajärjel

osaluse väärtuse vähenemise tõttu tekkinud kahju hüvitamist. Seevastu ÄS § 398 lg 3 alusel võib

osanik või aktsionär nõuda ühinemisel ebaõige asendussuhte määramisega tekkinud osaluse väärtuste

vahe hüvitamist. ÄS 398 lg 3 alusel hüvitise nõuet saab kolleegiumi arvates esitada ainult ühendava

äriühingu vastu ja seda ei saa üldjuhul esitada kahjunõudena juhatuse või nõukogu liikme vastu

ÄS § 403 lg 6 alusel. Kohtud on ekslikult leidnud, et hagejad võisid kostja vastu esitada kahjunõude

ebaõige asendusuhte määramisega tekkinud osaluse väärtuste vahe hüvitamiseks sõltumata sellest,

kas hüvitist tagasimakse näol oli võimalik ÄS § 398 lg 3 alusel ühendavalt ühingult nõuda või mitte.

Erandjuhul on osanikul või aktsionäril õigus tagasimaksele vastavat hüvitist nõuda ÄS § 403 lg 6

alusel ühineva ühingu juhatuse liikmelt. Iseenesest ei ole ÄS § 403 lg 6 alusel kahjuhüvitise nõude

eelduseks see, et osanik või aktsionär oleks enne kohtusse tagasimakse määramiseks nõude esitanud.

Siiski peab osanik või aktsionär ÄS § 403 lg 6 alusel nõuet esitades hagiavalduses tuginema sellele,

et hüvitist tagasimakse näol ei olnud võimalik ühendavalt ühingult nõuda. Näiteks tuginema sellele,

et tagasimakset ei saa ühendava ühingu vastu osaliselt või täielikult maksma panna ühingu

maksejõuetuse või äriregistrist kustutamise tõttu ning tooma välja, et juhatuse liige on rikkunud

mõnda osanikku või aktsionäri kaitsvat sätet analoogselt VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 ja lg-s 3 sätestatuga

(vt tsiviilasi nr 3-2-1-7-10, p 32) või et juhatuse liige on toime pannud tahtlikult heade kommete

vastase teo analoogselt VÕS § 1045 lg 1 p-s 8 sätestatuga. Juhatuse liikme vastutus on ÄS § 403 lg 6

alusel võimalik ka juhul, kui osanik või aktsionär sai pärast TsMS § 608 lg-s 2 sätestatud

kolmekuulise tähtaja möödumist teada, et ebaõige asendussuhe oli määratud juhatuse liikme võltsitud

andmete alusel, mistõttu ei olnud osanikul või aktsionäril võimalik enam tagasimakset nõuda.

II

19. Kolleegium leiab, et hagejate esitatud asjaoludel tuleb hagi jätta rahuldamata. Hagejad on

pidanud kostja süüliselt tekitatud kahjuks ühinemisel ebaõige ja õiglase asendussuhte alusel

arvutatavate osaluste väärtuste vahet. Hagejad lähtusid kahju suuruse arvutamisel ühinevate

ühingute 2006. aasta aruannete järgsetest bilansilistest väärtustest.

20. Asjaoludest nähtuvalt on hagejad käesolevas asjas hagi alusena esitanud asjaolud, mis oleksid

iseenesest aluseks tagasimakse määramiseks ÄS § 398 lg 3 alusel ühendava ühingu vastu, kuid

hagejad ei ole tuginenud asjaolule, et neil ei olnud võimalik nõuda ÄS § 398 lg 3 alusel tagasimakset

ühendavalt äriühingult. Asjaolu, et hagejad nõuavad kostjalt kahjuhüvitisena sisuliselt just

tagasimakset, kinnitab ka hagejate väide, et osaluse väärtuste vahet tuleb arvutada, võrreldes osaluse

väärtust enne ja pärast ühinemist, nagu seda tuleb teha ÄS § 398 lg 3 alusel tagasimakse määramisel,

mitte võrreldes osaluse väärtust enne ühinemist ja praegu, nagu seda tuleb teha ÄS § 403 lg 6 alusel

kahju hüvitamise puhul. Maakohus on hagi rahuldades lähtunudki hagejate esitatud asjaoludest ja

käsitanudki kahjuna just ebaõige asendussuhte ja õiglase asendussuhte alusel määratavat osaluse

väärtuste vahet võrrelduna enne ja pärast ühinemist.

Hagejad ei ole hagiavalduses tuginenud asjaoludele, millest saaks järeldada, et hagejatele tekkis

2008. aasta ühinemise tagajärjel selline kahju, mis ei oleks hõlmatud tagasimaksega ÄS § 398 lg 3

mõttes, ega asjaolusid, millest tulenevalt neil ei olnud võimalik ühingult tagasimakset nõuda. Kuna

asjaolusid ei ole vaja uuesti tuvastada ega tõendeid hinnata, siis saab kolleegium ise teha uue otsuse,

millega jätab hagejate hagi rahuldamata.

21. Kolleegiumi hinnangul ei ole vajadust hinnata hagejate ja OÜ Brenstol vahelisi 12. oktoobril

2012 sõlmitud kahju hüvitamise kokkuleppeid. Nimetatud kokkulepped oleksid asjakohased hinnata

juhul, kui hagi alusena oleks esitatud ka asjaolu, et hagejad ei saanud nõuda tagasimakset ühendavalt

ühingult.

Kuna hagejate esitatud asjaolud ei anna juba iseenesest alust juhatuse liikme vastu esitatud

kahjunõude rahuldamiseks, siis ei pea kolleegium vajalikuks võtta seisukohta, kas LOO GRUPP OÜ

ühinemisel OÜ-ga TreTimber määrati asendussuhe õigesti.

22. Kohtupraktika ühtlustamiseks peab kolleegium vajalikuks märkida, et kohtud on ekslikult

leidnud, et kahju ulatuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda ühingute bilansilisest väärtusest. Üldjuhul

tuleb kahju kindlaks määrata ühingute hariliku ehk turuväärtuse alusel, mis võib, aga ei pruugi

kattuda ühingute bilansilise väärtusega.

23. Menetluskulud tuleb kõikides kohtuastmetes jätta hagejate kanda. Menetluskulud tuleb kindlaks

määrata TsMS § 177 lg 1 p-s 2 sätestatud korras.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu