3-1-1-3-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-3-17

Määruse kuupäev

29. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Malle Seppik

Kohtuasi

Kriminaalasi Ahto Soo süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1

ja 2 ning § 384 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2016. a määrus asjas

nr 1-15-8359

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanu S AS-i esindaja vandeadvokaat Erki Kergandberg,

määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Merike Lugna ja

Ahto Soo kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjak

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

1. märts 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2016. a määrus osas, millega

ringkonnakohus jättis läbi vaatamata S AS-i määruskaebuses esitatud taotluse tühistada

Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a määruse otsustus vabastada aresti alt Ahto Soo

kinnisasjad, mis olid arestitud S AS-i tsiviilhagi tagamiseks.

2. Saata S AS-i määruskaebus Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a määruse peale eelmises

punktis nimetatud osas sisuliseks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises

kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt S AS-i kasuks välja 600 (kuussada) eurot Riigikohtus toimunud

määruskaebemenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks.

6. Mõista Eesti Vabariigilt Ahto Soo kasuks välja 588 (viissada kaheksakümmend kaheksa)

eurot Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

Kanda see summa Advokaadibüroo VARUL AS-i pangakontole EE702200221005104968 S

AS-is.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kriminaalmenetluse ja tsiviilhagi tagamise lõpetamine

1. Pärnu Maakohtu 10. mai 2016. a määrusega anti Ahto Soo kohtu alla süüdistatuna

karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritavates

kuritegudes. KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdistati A. Sood muu hulgas selles, et tema AS-i

A juhatuse liikmena andis 17. mail 2010 S. U-le üle kokku viis veoautot ja kaks

kardinpoolhaagist, mille AS A oli võtnud kasutusrendile, kuid mis kuulusid S AS-ile ja D A/S

Eesti filiaalile. S AS oli liisingulepingu ühepoolselt lõpetanud alates 1. aprillist 2010, D A/S

13. aprillist 2010. A. Soo ei täitnud kohustust sõidukid liisinguandjatele tagastada. Sõidukite

üleandmisega S. U-le toimus omastamistahte manifesteerimine, kuna liisinguandjad jäeti neile

kuuluvast varast kestvalt ilma.

2. Teise 10. mail 2016 tehtud määrusega tunnistas Pärnu Maakohus S AS-i ja D A/S Eesti filiaali

kriminaalmenetluses kannatanuteks ja võttis menetlusse nende tsiviilhagid. S AS-i tsiviilhagis

paluti A. Soolt kannatanu kasuks välja mõista 41 981 eurot 79 senti ja D A/S Eesti filiaali

tsiviilhagis 163 273 eurot 84 senti. S AS-i tsiviilhagi tagamiseks oli kohtueelses menetluses Pärnu

Maakohtu 4. mai 2015. a määrusega arestitud kaks A. Soole kuuluvat kinnisasja (registriosa

nr XXXXXX ja nr YYYYYY). Sama määrusega oli D A/S tsiviilhagi tagamiseks arestitud kolm

A. Soo sõidukit.

3. Kohtuliku arutamise alguses 14. septembri 2016. a kohtuistungil esitas prokurör kaitsja eelneva

kirjaliku taotluse alusel kohtule taotluse lõpetada kriminaalmenetlus A. Soo suhtes

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu.

Süüdistatav nõustus kohtuistungil kriminaalmenetluse lõpetamise ja talle menetluskulu ning kahju

hüvitamise kohustuse panemisega. Vastustes prokuröri ja kaitsja küsimustele kinnitas A. Soo, et

ta on valmis hüvitama tsiviilhagides esitatud nõuded ning menetluskulud ja kavatseb selleks

müüa oma vara ning võtta laenu.

4. Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a määrusega lõpetati KrMS § 202 alusel kriminaalmenetlus

A. Soo suhtes. Sama määrusega kohustati A. Sood hüvitama riigile menetluskulud, samuti pandi

A. Soole KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus hüvitada kuue kuu jooksul kohtumääruse

jõustumisest kuriteoga tekitatud kahju, s.o 163 273 eurot 84 senti D A/S Eesti filiaalile ja 41 981

eurot 79 senti S AS-ile. Samas tühistas kohus Pärnu Maakohtu 4. mai 2015. a määrusega

kannatanute tsiviilhagide tagamiseks kohaldatud vara aresti ja vabastas A. Soo vara, sh kaks S

AS-i

tsiviilhagi

tagamiseks

arestitud

kinnisasja

aresti

alt.

Maakohus

põhjendas

kriminaalmenetluse lõpetamist sellega, et tegemist on teise astme kuriteoga, mille

toimepanemisest on möödas üle kuue aasta, mistõttu ei teeniks karistus eesmärki. Asjas on

tegemist varaliste vaidlustega. Seepärast ei ole süüdistatava süü suur ja puudub avalik

menetlushuvi. Üksnes varalised vaidlused ei saa olla kriminaalmenetluse jätkamise argumendiks.

Kohtumäärusega võtab süüdistatav kohustuse tekitatud kahju hüvitada. Kriminaalmenetluse

jätkamine ei tagaks võimalike varaliste kohustuste täitmist paremini. Kuna kriminaalmenetlus

lõpetatakse, siis tuleb KrMS § 206 lg 1 p 2 kohaselt tühistada ka A. Soo varale kohaldatud arest.

Määruskaebemenetlus

5. Pärnu Maakohtu määruse peale esitas Tallinna Ringkonnakohtule Pärnu Maakohtu kaudu

määruskaebuse S AS, taotledes määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist või

alternatiivselt määruse tühistamist osas, millega kohus tühistas Pärnu Maakohtu 4. mai 2015. a

määrusega süüdistatava varale kohaldatud aresti, paludes jätta A. Soo vara aresti alla.

6. Pärnu Maakohtu 22. septembri 2016. a määrusega tagastati määruskaebus esitajale, kuna

KrMS § 385 p 10 kohaselt ei saa KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse

peale määruskaebust esitada.

7. S AS esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotles Pärnu Maakohtu

22. septembri 2016. a määruse tühistamist ja määruskaebuse menetlusse võtmist. Samuti taotles

kannatanu maakohtu 14. septembri 2016. a määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist

või alternatiivselt maakohtu määruse tühistamist vara aresti tühistamist puudutavas osas ning

A. Soo vara aresti alla jätmist.

Ringkonnakohtu määrus

8. Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2016. a määrusega rahuldati määruskaebus osaliselt ja

Pärnu Maakohtu 22. septembri 2016. a määrus tühistati. Kannatanu määruskaebus Pärnu

Maakohtu 14. septembri 2016. a määruse peale jäeti läbi vaatamata.

9. Ringkonnakohus leidis, et olukorras, kus maakohus asus seisukohale, et tema 14. septembri

2016. a määrus pole edasikaevatav, pidanuks ta selle peale esitatud määruskaebuse KrMS § 389

lg 4 kohaselt ringkonnakohtule edastama. Maakohus polnud pädev määruskaebust ise esitajale

tagastama (läbi vaatamata jätma), mistõttu tuleb maakohtu 22. septembri 2016. a määrus

tühistada.

10. Samas märkis ringkonnakohus, et kuna maakohus lõpetas A. Soo suhtes kriminaalmenetluse

KrMS § 202 lg 1 alusel, ei ole maakohtu määrus KrMS § 385 p 10 kohaselt määruskaebe korras

vaidlustatav ja kannatanu määruskaebus selle määruse peale tuleb jätta läbi vaatamata.

11. Kohtukolleegium lisas, et süüdistatava vara aresti tühistamine oli KrMS § 206 lg 1 p 2 järgi

kohustuslik ja maakohtul polnud selles küsimuses kaalutlusõigust. Kriminaalmenetluse

lõpetamisel ei saa jätta kehtima kriminaalmenetluse tagamise vahendit.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kannatanu määruskaebus Riigikohtule

12. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S AS-i esindaja vandeadvokaat

Erki Kergandberg, kes taotleb nii ringkonnakohtu määruse kui ka Pärnu Maakohtu 14. septembri

2016. a määruse tühistamist.

13. Määruskaebuse esitaja leiab, et käesoleval juhul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse ilmselge

olulise rikkumisega. Kohtupraktikas ei ole selliste rikkumiste korral käsitatud KrMS §-s 385

sätestatud määruskaebepiiranguid absoluutsetena, vaid on võimaldatud määruskaebus esitada (vt

nt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-86-15). Nii tuleks toimida ka praeguses asjas. Kohtud ei ole

arvestanud põhiseaduse (PS) §-dest 13, 15 ja 25 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni artiklist 6 tulenevaid kannatanu õigusi.

14. Kannatanu peamine probleem seisneb selles, et maakohus tühistas tema kahju hüvitamise nõude

tagatised. Seda tehti olukorras, kus varasema kriminaalmenetluse vältel peeti selliseid tagatisi

vajalikuks, süüdistatav ei ole kannatanule kahju hüvitanud ega sellega isegi alustanud. Ehkki

KrMS § 202 lg 6 võimaldab juhul, kui süüdistatav jätab kahju hüvitamata, kriminaalmenetluse

uuendada, ei kindlusta see kannatanu nõude täitmist. Kriminaalmenetluse uuendamise ajaks on

aresti alt vabastatud vara tõenäoliselt võõrandatud. A. Soo on küll avaldanud nõusolekut kahju

hüvitada, kuid selline lubadus jääb sisutühjaks.

15. Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a määrus on tekitanud olukorra, kus kannatanu ei saa esitada

hagi ja selle tagamise taotlust tsiviilkohtumenetluse korras. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 kohaselt ei saaks kohus kannatanu nõuet menetleda, sest

kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega pandi süüdistatavale kohustus hüvitada kannatanule

tekitatud kahju. Isegi kui asuda seisukohale, et kannatanu saab oma nõude tsiviilkohtumenetluse

korras uuesti esitada, ei oleks kannatanu kohustus seda teha kooskõlas menetlusökonoomia

põhimõttega.

16. Kuna kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega pandi süüdistatavale kohustus kannatanu nõue

täita, on sellel määrusel hagi rahuldamise tunnused, alternatiivselt on tegemist kompromissiga.

TsMS § 445 lg 2, mida tsiviilhagi lahendades tuleb järgida ka kriminaalmenetluses, näeb ette, et

kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab

kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on

lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või

kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Selle sätte järgimine käesolevas asjas

poleks olnud vastuolus kriminaalmenetluse põhimõtetega.

17. Maakohus kohaldas KrMS § 202 lg-t 1 ebaõigesti, kuna süüdistatav ei ole asunud kahju

heastama, samuti ei arvestatud kriminaalmenetluse lõpetamisel riigi peaprokuröri juhistega.

Prokuratuuri vastus määruskaebusele

18. Prokuratuur leiab, et kannatanu esindaja määruskaebus on põhjendamatu.

19. Ringkonnakohus leidis õigesti, et KrMS § 385 p 10 kohaselt ei olnud kannatanul õigust

kriminaalmenetluse lõpetamise määrust vaidlustada.

20. A. Soo suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisel ei ole seadust ega riigi peaprokuröri juhist eiratud.

Ekslik on seisukoht, nagu ei võimaldaks KrMS § 202 kriminaalmenetlust lõpetada olukorras, kus

süüdistatav pole veel kahju heastanud ega selle heastamisele asunud. KrMS § 202 eesmärk on

menetlusökonoomia, mistõttu ei ole õige jätta KrMS § 202 kohaldamata üksnes varalise vaidluse

tõttu. Kuna süüdistatav ei saanud olla kindel, kas kohus rahuldab prokuratuuri taotluse

kriminaalmenetlus lõpetada, on arusaadav, miks ta ei asunud kahju hüvitama. Teiseks takistas

kahju hüvitamist vara arest.

21. Maakohus toimis õigesti, kui tühistas kriminaalmenetluse lõpetamisel A. Soo vara aresti.

KrMS § 206 lg 1 p 2 kohtule selles küsimuses teist valikut ei andnud.

22. Kannatanu vaidleb vastu süüdistatavale antud võimalusele asuda kahju hüvitama. Olukorras, kus

süüdistatava vara on arestitud, ei saa ta seda realiseerida ega täita endale võetud kahju hüvitamise

kohustust. See tähendab ühtlasi seda, et kannatanu ei saa kohtu määratud tähtaja jooksul nõutud

summat.

Kaitsja vastus määruskaebusele

23. A. Soo kaitsja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a

ning Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2016. a määruse muutmata.

24. Kaitsja nõustub maa- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et S AS-il ei ole määruskaebeõigust.

Käesoleval juhul puuduvad ka sellised erandlikud asjaolud, mis õigustaksid S AS-i kaebeõiguse

laiendamist. Kui A. Soo ei täida talle kriminaalmenetluse lõpetamisel pandud kohustusi, on

võimalik kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendada.

25. Asjakohased ei ole määruskaebuse esitaja väited selle kohta, et kriminaalmenetluse lõpetamisel

rikuti kriminaalmenetlusõigust. Riigi peaprokuröri juhis ei ole kohtule KrMS § 202 kohaldamisel

siduv. Samuti ei esitanud kannatanu oma vastuväiteid kriminaalmenetluse lõpetamisele õigel ajal

maakohtu menetluses. KrMS § 202 lg 1 kohaldamise tingimused on täidetud ka siis, kui

süüdistatav on andnud nõusoleku kahju täies ulatuses hüvitada. A. Soo nõustus talle maakohtu

määrusega pandud kahju hüvitamise kohustusega. Selle kohustuse täitmist saab hinnata alles

maakohtu määratud 6-kuulise tähtaja möödudes. Teisalt tuleb arvestada, et kannatanu vaidlustas

kriminaalmenetluse lõpetamise. On ilmne, et olukorras, kus isikul puudub õiguskindlus

kohtumääruse kehtivuse osas, ei saa temalt mõistlikult eeldada määruses ette nähtud kohustuste

täitmist.

26. Pärast kriminaalmenetluse lõpetamist ei ole võimalik jätkata kriminaalmenetluse tagamise

abinõude kohaldamist. Kriminaalmenetlus A. Soo suhtes ei takista kannatanul taotleda nõude

tagamist tsiviilkohtumenetluse korras.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

27. Riigikohtus toimuva määruskaebemenetluse esemeks on küsimus, kas ja kui, siis millises ulatuses

oli kannatanul õigus Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a määruse peale edasi kaevata ning kas

ringkonnakohus toimis kannatanu määruskaebust läbi vaatamata jättes õigesti. Kolleegium ei saa

aga selles menetluses otsustada maakohtu määruse tühistamist, nagu kannatanu esindaja seda

taotleb.

28. Ringkonnakohus jättis läbi vaatamata kannatanu määruskaebuse maakohtu määruse peale,

millega kohus oli lõpetanud kriminaalmenetluse A. Soo suhtes KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes

samas süüdistatavale menetluskulu ja kannatanute kahju heastamise kohustuse. Lisaks vabastati

maakohtu sama määrusega aresti alt A. Soo vara, sh kaks S AS-i tsiviilhagi tagamiseks arestitud

kinnisasja. Kannatanu vaidlustas maakohtu määruse nii kriminaalmenetluse lõpetamist kui ka

vara aresti tühistamist puudutavas osas. Ehkki kannatanu taotluse sõnastusest see otseselt ei

nähtu, lähtub kolleegium edasises käsitluses sellest, et S AS vaidlustas üksnes tema tsiviilhagi

tagamiseks arestitud vara (kahe kinnisasja) aresti alt vabastamise. D A/S Eesti filiaali kasuks

arestitud sõidukite aresti alt vabastamine S AS-i õigusi ega huve ei puuduta.

29. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kannatanul ei olnud õigust vaidlustada maakohtu

otsustust lõpetada A. Soo suhtes KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetlus. KrMS § 385 p 10

kohaselt ei saa määruskaebust esitada muu hulgas KrMS §-s 202 sätestatud alusel

kriminaalmenetluse

lõpetamise

määruse

peale.

Kannatanu

esindaja

leiab,

et

kuna

kriminaalmenetlust lõpetades rikuti ilmselgelt menetlusõigust, võimaldanuks kohtupraktika

ringkonnakohtul seaduses sätestatud edasikaebepiirangust kõrvale kalduda. See seisukoht on

ekslik.

Välistamata

määruskaebuses

kriminaalmenetluse

lõpetamisele

antud

hinnangu

paikapidavust, leiab kolleegium, et KrMS § 202 lg 1 võimalik ebaõige kohaldamine maakohtu

poolt ei saanud anda ringkonnakohtule alust KrMS § 385 p-s 10 sätestatut eirata. Kaebuse esitaja

viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 2015. a määrusele asjas nr 3-1-1-86-15 pole

asjakohane, kuna selles väljendatud seisukohti on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu

koosseis 30. mai 2016. a määruses asjas nr 3-1-1-22-16 muutnud. Viimati viidatud määruses

selgitas kolleegium, et kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse

põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei

võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu

põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (vt määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-

d 15–16, samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-23-16,

p-d 23–26).

30. Kolleegium ei näe konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal alust kahtluseks, et KrMS § 385 p 10 on

osas, milles see säte ei võimalda kannatanul vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist

KrMS § 202 alusel, põhiseadusega vastuolus. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole

kannatanul riigi karistusvõimu monopoli tõttu õigust nõuda tema õigusi kahjustanud isiku

kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi

2006. a määrus asjas nr 3-1-1-18-06, p 7 ja 27. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-49-16, p-d 9–

10). Seega ei saa A. Soo suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine iseenesest rikkuda S AS-i õigusi,

mistõttu ei kaasne ka kohtu sellise otsustuse vaidlustamise võimatusega kannatanu põhiõiguse

riivet.

31. Sellest, et KrMS § 385 p 10 ei võimalda kannatanul vaidlustada kohtu otsustust

kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetada, ei saa aga veel järeldada, et

osutatud sättes ette nähtud edasikaebepiirang hõlmab kõiki küsimusi, mille kohus

kriminaalmenetluse lõpetamise määruses lahendab, sh näiteks otsustust tsiviilhagi tagamise

tühistamise kohta. Sarnaselt on kolleegium leidnud, et KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud

edasikaebepiirang, mis välistab kohtu alla andmise määruse vaidlustamise, ei hõlma kohtu alla

andmisel tehtavat otsustust süüdistatava tõkendi kohta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

30. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-133-12, p 9 ja määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 17).

Kaalutlused, millest lähtudes on seadusandja KrMS § 385 p-s 10 välistanud avaliku menetlushuvi

puudumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise, ei pruugi kehtida kõigi

kriminaalmenetluse lõpetamisel tehtavate (sellega kaasnevate) otsustuste puhul. Järelikult tuleb

seaduse eesmärgipärase tõlgendamise abil välja selgitada, kas üks või teine KrMS § 202 alusel

tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduv otsustus on KrMS § 385 p-s 10 ette

nähtud edasikaebepiirangust hõlmatud või mitte. Riigikohus on varemgi tõlgendanud

KrMS § 385 p-s 10 (enne 1. septembrit 2011 punktis 7) sätestatud edasikaebepiirangut kitsalt. Nii

on kolleegium tõdenud, et KrMS § 385 p-s 7 sätestatut tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja viisil,

et selles normis sisalduv edasikaebe keeld hõlmab vaid sellist kriminaalmenetluse lõpetamise

määrust, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekut järgivalt. Kohtumääruse või

selle osa vaidlustamisele, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuta, KrMS § 385

p-s 7 sätestatu aga ei laiene. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. veebruari 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-113-10, p 12.)

32. Eeltoodust tulenevalt peab kolleegium leidma vastuse küsimusele, kas KrMS § 385 p-s 10 ette

nähtud edasikaebepiirang hõlmab ka Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a määruses sisalduvat

otsustust tühistada A. Soo kinnisasjade arest, mida oli kohaldatud S AS-i tsiviilhagi tagamiseks.

33. Vastus eelmises punktis märgitud küsimusele oleneb kõigepealt sellest, kas tsiviilhagi tagamise

tühistamine oli praegusel juhul kriminaalmenetluse lõpetamisega kohustuslikult kaasnev õiguslik

tagajärg. Juhul, kui A. Soo vara aresti alt vabastamine on kriminaalmenetluse lõpetamise

automaatne õiguslik järelm, ei ole seda võimalik kriminaalmenetluse lõpetamisest eraldi

vaidlustada, mis on aga KrMS § 385 p 10 kohaselt välistatud (vrd Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-87-15, p-d 7–9). Kui aga kohtul

on kaalutlusõigus küsimuses, kas jätta A. Soo vara vaatamata kriminaalmenetluse lõpetamisele

aresti alla, saab tsiviilhagi tagamise tühistamist vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamisest

eraldi, mistõttu ei pruugi KrMS § 385 p 10 seda välistada.

34. Ringkonnakohus leidis, et A. Soo vara aresti tühistamine oli KrMS § 206 lg 1 p 2 kohaselt

kohustuslik ja maakohtul puudus selles küsimuses kaalutlusõigus. Kolleegium apellatsioonikohtu

seda seisukohta ei jaga.

35. KrMS § 206 lg 1 p 2 kohaselt märgitakse kriminaalmenetluse lõpetamise määruses mh

kohaldatud tõkendi või muu kriminaalmenetluse tagamise vahendi tühistamine. Samuti sätestab

KrMS § 422 lg 1, et kui õigeksmõistetult või isikult, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud,

on ära võetud dokumente või asju või kui on arestitud tema vara, saadab kohtuotsust täitmisele

pöörava maakohtu täitmiskohtunik jõustunud kohtuotsuse või -määruse asjaomasele asutusele

nende dokumentide või asjade tagastamiseks või vara aresti alt vabastamiseks.

36. Eelmises punktis osutatud sätetes peetakse silmas olukorda, kus menetleja lõpetab

kriminaalmenetluse tingimusteta ja lõplikult, mis tähendab, et tsiviilhagi jäetakse KrMS § 2962

lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (enne 1. jaanuari 2017 tulenes vastav kriminaalmenetluse

lõpetamise alus üldjuhul KrMS § 274 lg-st 4 koostoimeS § 310 lg-ga 2 – vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 8. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-96-12, p 6 ja 17. mai 2013. a

otsus asjas nr 3-1-1-53-13, p-d 14–15). Olukorras, kus tsiviilhagi menetlemine kriminaalasja

raames on lõppenud selle läbi vaatamata jätmisega, puudub ka põhjus jätta kehtima

kriminaalmenetluses kohaldatud tsiviilhagi tagamise abinõu, nt vara aresti.

37. Käesoleval juhul lõpetas maakohus A. Soo suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel,

pannes süüdistatavale KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustuse tasuda kriminaalmenetluse kulud ja

hüvitada kannatanutele kuriteoga tekitatud kahju, ning määras nende kohustuste täitmiseks

KrMS § 202 lg 3 järgi 6-kuulise tähtaja. KrMS § 202 lg 2 alusel pandud kohustuse täitmata

jätmise õigusliku tagajärje sätestab sama paragrahvi lõige 6, mille kohaselt uuendab kohus sellisel

juhul prokuratuuri taotlusel kriminaalmenetluse. Kohtupraktikas on leitud, et kohustuse täitmata

jätmisel tuleb kriminaalmenetlus uuendada, kaalutlusõigust seadus menetlejale selles küsimuses

ei anna (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. detsembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-95-15, p 9).

Eelnevast järeldub, et kui kohus paneb kriminaalmenetlust lõpetades kahtlustatavale või

süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 loetletud kohustuse, pole kriminaalmenetluse lõpetamine

lõplik, vaid tingimuslik.

38. Ühtlasi märgib kolleegium, et maakohtu otsustus, millega A. Soole pandi KrMS § 202 lg 2 p 1

alusel kohustus hüvitada kuue kuu jooksul kuriteoga tekitatud kahju, sh 41 981 eurot 79 senti S

AS-ile, ei ole käsitatav kannatanu tsiviilhagi rahuldamisena ja kohtumääruse kõnealust osa ei ole

võimalik käsitada sundtäidetava täitedokumendina täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1

mõttes. TMS § 2 lg 1 p 3 kohaselt on täitedokumendiks mh jõustunud kohtuotsus ja -määrus

kriminaalasjas rahalises sissenõudes seisnevate kriminaalkaristuste, kriminaalmenetluse kulude ja

muude rahaliste sissenõuete kohta. KrMS § 202 lg 2 p 1 ja lg 3 näevad ette kahju hüvitamise

kohustuse täitmiseks tähtaja andmise. Enne osutatud tähtaja möödumist ei ole sundtäitmine

võimalik põhjusel, et see aeg on antud süüdistatavale kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. Kui

aga süüdistatav pole kahju hüvitamise kohustust täitnud ka pärast kohtu määratud tähtaja

möödumist, tuleb kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendada. See tähendab aga seda, et

kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, sh ka sellega pandud kahju hüvitamise kohustuse

õiguslik toime kaob. Seega puudub kriminaalmenetluse uuendamise hetkest jõustunud

kohtumäärus TMS § 2 lg 1 p 3 mõttes.

39. Olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale

mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 2631 lg-s 1

sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse. Seda kuni kriminaalmenetluse

uuendamise võimaluse äralangemiseni. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel

uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. See tähendab, et KrMS § 202 lg 2 kohaldamise korral

pole kohtul alust kriminaalmenetlust lõpetades tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. Juhul, kui kohus

jätaks tema menetluses oleva tsiviilhagi kriminaalmenetlust tingimuslikult lõpetades läbi

vaatamata, kaotaks kannatanu KrMS § 38 lg 1 p-s 2 ette nähtud õiguse ka juhul, kui süüdistatav

talle pandud kohustusi ei täida ja kriminaalmenetlus seetõttu uuendatakse. Nimelt tuleks

kannatanul sellisel juhul tsiviilhagi uuesti esitada, KrMS § 38 lg 1 p-s 2 ja § 381 lg-s 3 ette nähtud

tähtaeg seda uuendatud kriminaalmenetluses aga enam ei võimaldaks.

40. Kuna tsiviilhagi jääb kriminaalmenetluse tingimuslikul lõpetamisel edasi kriminaalasja lahendava

kohtu menetlusse, ei saa kannatanu TsMS § 371 lg 1 p 5 kohaselt esitada sama nõuet sama isiku

vastu tsiviilkohtumenetluse korras. Siiski leiab kolleegium, et kui kriminaalmenetlus on

KrMS § 202 lg 1 alusel tingimuslikult lõpetatud, on kannatanul analoogiliselt KrMS § 310 lg-s 7

sätestatuga õigus kohtu menetluses olev tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi

võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 2962 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata, mis tähendab,

et kannatanul avaneb võimalus esitada sama nõue tsiviilkohtumenetluse korras.

41. Käesolevas asjas ei jätnud maakohus kriminaalmenetlust lõpetades S AS-i tsiviilhagi läbi

vaatamata. Kriminaalmenetlust KrMS § 202 lg 1 alusel tingimuslikult lõpetades ei saanudki

kohtul olla teada, kas kuue kuu möödudes on vaja menetlust – ja seega ka kohtu menetluses oleva

tsiviilhagi lahendamist – jätkata. Sellises olukorras ei tulene KrMS § 422 lg-st 1 ega § 206 lg 1 p-

st 2 kohtu kohustust kannatanu tsiviilhagi tagamine lõpetada. Põhjendamaks KrMS § 422 lg 1 ja

§ 206 lg 1 p 2 sellist tõlgendust, märgib kolleegium veel järgmist.

42. Käsitlus, mille kohaselt oleks tsiviilhagi tagamise abinõude tühistamine KrMS § 422 lg 1 ja § 206

lg 1 p 2 järgi obligatoorne ka siis, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 202 lg 1 alusel enne

kannatanule tekitatud kahju heastamist, riivaks ebaproportsionaalselt kannatanu huve. Tsiviilhagi

tagamise meetmete tühistamine võib muuta kannatanu nõude täitmise sisuliselt võimatuks. Isegi

kui kannatanu võtab kohe pärast kriminaalmenetluse lõpetamist tsiviilhagi tagasi ja esitab sama

nõude kohta hagi ja selle tagamise avalduse tsiviilkohtumenetluse korras, ei pruugi see olla tema

õiguste kaitseks piisav. Hagi ja/või hagi tagamise avalduse koostamine ning esitamine, samuti

hagi tagamise avalduse läbivaatamine kohtus võtab paratamatult teatud aja, mille jooksul on

kohustatud isikul võimalik kriminaalmenetluses tagamismeetmetest vabanenud vara võõrandada,

koormata kolmandate isikute õigustega või peita. Lisaks ei ole kohtusüsteemi tõhusa toimimise

seisukohalt otstarbekas, kui kannatanu oleks oma nõude tagamiseks sunnitud esitama hagi

tagamise avalduse tsiviilkohtumenetluse korras enne, kui on selge, kas tsiviilhagi lahendamine

kriminaalmenetluses saab jätkuda või mitte.

43. Riigikohtu tsiviilkolleegium on asunud seisukohale, et KrMS § 38 lg 1 p 2 osutuks kannatanu

suhtes sõnamurdlikuks, kui kannatanu, kasutades seadusega tagatud õigust esitada oma

tsiviilnõue kriminaalmenetluses, kaotaks temast mitteolenevatel asjaoludel (kriminaalmenetluse

lõpetamine)

aegumise

tõttu

selle

nõude

maksmapaneku

võimaluse

hilisemas

tsiviilkohtumenetluses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. juuli 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-7-16,

p 16). Sarnane olukord tekib ka siis, kui kannatanu, kelle tsiviilhagi on kriminaalmenetluses

tagatud, kaotab KrMS § 202 kohaldamise tõttu selle tagatise, ilma et tal oleks tõhusat võimalust

taotleda tagamismeetme kohaldamist tsiviilkohtumenetluses (nt kasvõi TsMS § 382 alusel).

Ühtlasi peab arvestama, et kui süüdistatav on andnud KrMS § 202 lg 2 p 1 kohaselt nõusoleku

kannatanu nõue täita ja kohus on pannud süüdistatavale kohustuse seda teha, ei pruugi vajadus

esitada oma nõue tsiviilkohtumenetluse korras olla kannatanu jaoks äratuntav. Pelgalt

kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 6 alusel uuendamise võimalus ei ole kannatanu nõude

tagamiseks aga üldjuhul piisav, sest nõude täitmiseks tarvilik süüdistatava vara ei pruugi olla

kriminaalmenetluse uuendamise ajaks säilinud.

44. Nõustuda ei saa prokuratuuri vastuses väljendatud arvamusega, nagu takistaks tsiviilhagi

tagamise abinõu – käesoleval juhul A. Soo kinnisasjade arest – süüdistataval täita talle

KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel pandud kohustust hüvitada kannatanule tekitatud kahju. KrMS § 381

lg 6 sätestab, et selles seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel

lähtutakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. TsMS § 378 lg 6 näeb ette, et hageja võib

käsutada hagi tagamisest talle tulenevaid õigusi, eelkõige võib ta õigusest loobuda või anda

nõusoleku sellise tehingu tegemiseks, mis käsutuskeelust tulenevalt oleks keelatud. Seega on

süüdistataval võimalik kannatanu nõusolekul teha tehinguid ka tsiviilhagi tagamiseks arestitud

kinnisasjadega, sh need müüa. Juhul, kui tehingu tingimused on majanduslikult mõistlikud (nt ei

ole vara müügihind turuhinnast oluliselt madalam), ja samas on tagatud tehingust saadu

kasutamine kannatanu nõude täitmiseks, võib eeldada, et kannatanu on tehinguga nõus.

Kannatanu põhjendamatu keeldumine kahju hüvitamiseks vajaliku tehingu tegemiseks nõusoleku

andmisest võib seevastu välistada võimaluse käsitada süüdistatava poolt kahju hüvitamata jätmist

KrMS § 202 lg 2 p 1 järgi pandud kohustuse rikkumisena, mis tingiks KrMS § 202 lg-st 6

tulenevalt kriminaalmenetluse uuendamise.

45. Eelnev annab kolleegiumi hinnangul piisava aluse tõlgendada KrMS § 422 lg-t 1 ja § 206 lg 1 p 2

nii, et nendest sätetest ei tulene kohtu kohustust tühistada tsiviilhagi tagamine ka juhul, kui

kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 202 lg 1 alusel, kusjuures kuriteoga tekitatud kahju on

osaliselt või täielikult heastamata ja süüdistatavale pannakse KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus

see kahju hüvitada. Kirjeldatud olukorras on kohtul kriminaalmenetlust lõpetades kaalutlusõigus

ja kohus peab KrMS § 1414 lg-test 1 ja 3 juhindudes hindama tsiviilhagi jätkuva tagamise

vajalikkust. Seejuures on võimalik arvestada ka asjaolu, et ebakindlust kannatanu nõude

põhjendatuse osas vähendab tõik, et süüdistatav on andnud kahju hüvitamiseks nõusoleku. Pärast

seda, kui süüdistatav on kannatanu kahju heastanud või kui kriminaalmenetluse uuendamise

võimalus (KrMS § 202 lg 6) on muul põhjusel ära langenud, on kohtul võimalik tsiviilhagi

tagamine tühistada KrMS § 381 lg-st 6 ja TsMS § 386 lg-st 2 ning § 442 lg 5 esimesest lausest

tulenevas korras.

46. Kuna eeltoodu kohaselt ei ole tsiviilhagi tagamise tühistamine KrMS § 202 lg-te 1 ja 2

kohaldamisega kohustuslikult kaasnev õigusjärelm, vajab järgnevalt lahendamist küsimus, kas

kohtu selline otsustus on hõlmatud KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangust (vt

käesoleva määruse punktid 31–33).

47. Keeld vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 202 alusel on põhjendatav ühelt poolt

menetluse lõpetamise üheks eelduseks oleva kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuga (vt

lähemalt määrus asjas nr 3-1-1-113-10, p 8) ja teiselt poolt sellega, et kannatanul ei ole õigust

nõuda isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist, mistõttu kriminaalmenetluse

lõpetamine iseenesest tema õigusi riivata ei saa (määrus asjas nr 3-1-1-18-06, p 7). Erinevalt

kriminaalmenetluse lõpetamisest riivab tsiviilhagi tagamise tühistamine kannatanu subjektiivseid

õigusi, sest selline otsustus võib mõjutada kannatanu võimalust oma nõue reaalselt maksma

panna, millest omakorda oleneb kannatanu vara väärtus (vt ka käesoleva määruse punktid 42–43).

Kõnealune riive kannatanu õigustele võib – olenevalt nt tagatava nõude suurusest ja tagatise

väärtusest – olla küllaltki intensiivne.

48. Ühtlasi tuleb arvestada, et KrMS § 202 üks eesmärke on kannatanu õiguste kaitse, millele viitab

see, et kriminaalmenetluse lõpetamine kõnealuse paragrahvi alusel on lubatav üksnes juhul, kui

kahtlustatav või süüdistatav on kuriteoga tekitatud kahju heastanud või asunud seda heastama.

Samuti näeb KrMS § 202 lg 2 p 1 ette aluse panna kahtlustatavale või süüdistatavale

kriminaalmenetluse

lõpetamisel

kahju

hüvitamise

kohustuse,

mille

täitmisest

oleneb

kriminaalmenetluse uuendamine. Seda arvestades oleks KrMS § 202 üldise mõttega vastuolus

edasikaebepiirang, mis ei võimaldaks kannatanul vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamisega

kaasnevaid kohtu otsustusi, mis riivavad vahetult tema subjektiivseid õigusi.

49. Nendel põhjustel asub kolleegium seisukohale, et KrMS § 385 p-s 10 ette nähtud

edasikaebepiirang, mis ei võimalda esitada määruskaebust KrMS § 202 alusel tehtava

kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale, ei hõlma kriminaalmenetluse lõpetamisel tehtavat

kohtu otsustust tsiviilhagi tagamise tühistamise kohta.

50. Seega oli S AS-il KrMS § 383 lg-st 1 ja § 384 lg-st 1 tulenevalt õigus vaidlustada Pärnu

Maakohtu 14. septembri 2016. a määrus osas, millega maakohus tühistas A. Soo kahele

kinnisasjale S AS-i tsiviilhagi tagamiseks seatud aresti. Jättes kannatanu määruskaebuse mh ka

selles osas läbi vaatamata, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti KrMS § 385 p 10. See on

käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

51. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2016. a määruse osaliselt.

Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis läbi vaatamata S AS-i

määruskaebuse selles osas, milles kannatanu vaidlustas Pärnu Maakohtu 14. septembri 2016. a

määruse otsustuse tühistada S AS-i tsiviilhagi tagamiseks A. Soo kahele kinnisasjale seatud arest.

Märgitud osas tuleb kannatanu määruskaebus maakohtu määruse peale saata uueks arutamiseks

samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Osas, millega jäeti läbi vaatamata määruskaebus

kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse peale, samuti osas, millega ringkonnakohus tühistas

Pärnu Maakohtu 22. septembri 2016. a määruse, jääb teise astme kohtu määrus muutmata.

Kannatanu esindaja määruskaebuse rahuldab kolleegium osaliselt.

52. Nii S AS-i esindaja kui ka A. Soo kaitsja esitasid Riigikohtule taotluse oma esindataval või

kaitsealusel Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulu – valitud

esindajale või kaitsjale õigusteenuse eest makstud tasu – hüvitamiseks. Kannatanu esindaja palub

mõista riigilt S AS-i kasuks välja 600 eurot. Taotluse kohaselt hõlmab see summa (ilma

käibemaksuta) Advokaadibüroo Derling OÜ-le makstud tasu materjalide läbitöötamise,

määruskaebuse koostamise ja toimunud suhtluse eest. Õigusteenuse osutamise ajakulu oli 4 tundi.

Kaitsja palub mõista riigilt A. Soo kasuks välja 588 eurot. Taotluse kohaselt hõlmab see summa

(koos käibemaksuga) Advokaadibüroo VARUL AS-ile makstud tasu määruskaebuse analüüsi ja

sellele vastuse koostamise eest. Õigusteenuse osutamise ajakulu oli 3,5 tundi. Kaitsja taotleb

menetluskulu hüvitise kandmist Advokaadibüroo VARUL AS-i pangakontole.

53. Kolleegium leiab, et mõlemas taotluses märgitud summad on KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses

mõistliku suurusega ja seega käsitatavad käesoleva määruskaebemenetluse kuluna. Kuna

Riigikohus tühistab ringkonnakohtu määruse, tuleb määruskaebemenetluse kulu KrMS § 187 lg 1

kohaselt hüvitada riigil. A. Soo kaitsja taotlusel tuleb tema kaitsealuse menetluskulu hüvitis

tasuda Advokaadibüroo VARUL AS-i pangakontole.

Saale Laos, Paavo Randma, Malle Seppik

(allkirjastatud digitaalselt)