3-2-1-3-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-3-17

Määruse kuupäev

Tartu, 29. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

M OÜ taotlus hagi tagamiseks Eesti Kaubandus-

Tööstuskoja Arbitraažikohtu vahekohtumenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 2-16-13870

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

MTÜ E määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja vahekohtumenetluses M OÜ, esindaja vandeadvokaat

Raiko Lipstok

Kostja vahekohtumenetluses MTÜ E, esindajad

vandeadvokaat Paul Varul ja vandeadvokaat Martti Peetsalu

Asja läbivaatamise kuupäev

27. veebruar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-13870

ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu nõukogu edastas 14. septembril 2016 Harju

Maakohtule M OÜ (hageja) taotluse hagi tagamiseks vahekohtumenetluses.

Hageja esitas 13. septembril 2016 Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtusse hagiavalduse

MTÜ E (kostja) vastu rahalises nõudes.

2. Koos hagiavaldusega esitas hageja taotluse tagada hagi ja seada kostjale kuuluvale kolmele

korteriomandile kohtulik hüpoteek.

Hageja avaldas, et praegusel juhul on alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada

kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha, sest hageja põhinõue on väga suur, kostja on

mittetulundusühing, mistõttu ei tegele kostja äritegevusega ja ainsateks tuluallikateks on

liikmemaksud, toetus riigieelarvest ja annetused. Kostja likviidsus on väga nõrk. Nimetatud

korteriomandid on vastavalt kostja 2015. aasta majandusaasta aruandele kostja ainus materiaalne

põhivara. Kui kostja võõrandab oma kinnistud, ei jää kostjale alles vara, mille arvel oleks võimalik

täita tulevikus tehtavat kohtuotsust. Seega on kohtuliku hüpoteegi seadmine ainus efektiivne tagamise

abinõu. Samal ajal on see ka kostjat kõige vähem koormav abinõu, sest ei takista kostja põhitegevusi.

3. Harju Maakohus rahuldas 15. septembri 2016. a määrusega hageja taotluse ja seadis kohtulikud

hüpoteegid kostja korteriomanditele.

Põhjustel, et kostja tegevus ei ole suunatud kasumi teenimisele, tema kohustused ületavad käibevara

ja hageja esitatud andmetest nähtuvalt on alus arvata, et hagi rahuldamise korral võib kohtuotsuse

täitmine olla hagi tagamata jätmisel raskendatud, on hagi tagamine praegusel juhul põhjendatud.

Hageja taotletud hagi tagamise viis on kooskõlas TsMS § 378 lg-ga 4, sest kohaldatav abinõu

koormab kostjat üksnes niivõrd, kui seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid

arvestades põhjendatuks. Samuti ei eksisteeri muid mõistlikke viise hagi tagamiseks.

Vastavalt Riigikohtu seisukohale (Riigikohtu määrus nr 3-2-1-162-09) ulatub kohtulik hüpoteek nii

põhinõudele kui ka kõrvalnõuetele. Kusjuures viivisenõude korral tuleb arvestada, et viivise suurus ei

pruugi olla hagi tagamise lahendamise ajal lõplikult kindlaks määratud, mistõttu tuleb kindlaks teha

selle eelduslik suurus. Samuti ulatub hüpoteek menetluskulude hüvitamise nõudele, mille suurus

tuleb kindlaks määrata eelduslikult (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12).

4. Kostja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada hagi tagamise määruse ja jätta menetluskulud

hageja kanda. Hagi on perspektiivitu ja hageja ei ole piisavalt põhjendanud hagi tagamise vajalikkust.

5. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. oktoobri 2016. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 järgi ei

korranud neid.

TsMS § 377 lg 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagada, kui on alust arvata, et tagamata

jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Vastavalt TsMS § 378 lg-le 4

tuleb hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd,

kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Seega

tuleb hagi tagamisel arvestada eelkõige hageja õigustatud huvisid, kuid mööndusega, et hagi tagamise

abinõu ei koormaks kostjat ebaproportsionaalselt. Hagi tagamise aluste olemasolu hindab kohus

tõenäolisuse ja usutavuse alusel. Kohus peab hagi tagamise vajalikkuse üle otsustamisel andma

eelkõige hinnangu sellele, kas hagi tagamata jätmisel on alust arvata, et hagi rahuldamise korral võib

tagamata jätmine raskendada kohtuotsuse täitmist (TsMS § 377 lg 1). Maakohus leidis põhjendatult,

et arvestades hageja nõude suurust ja taotluse põhistust, muutis hageja kohtule usutavaks selle, et

hagi tagamata jätmise korral võib kohtuotsuse täitmine ohtu sattuda. Maakohus on taotluse

rahuldamist piisavalt põhjendanud. Hageja esitatud põhistused annavad aluse hagi tagamiseks

TsMS § 377 lg 1 kohaselt, sest esineb reaalne võimalus, et hagi rahuldamise korral võib hagi

tagamata jätmine raskendada kohtuotsuse täitmist.

Kostja väite osas hagi perspektiivituse kohta märkis ringkonnakohus, et hagi tagamise taotluse

lahendamisel ei lahenda kohus vaidlust sisuliselt. Sisuline vaidlus haginõude põhjendatuse üle toimub

asja edasisel menetlemisel Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtus. Asjaolude õigsust

eeldades ei ole praegusel juhul ilmselge, et hagi rahuldamine oleks õiguslikult välistatud.

Vastavalt TsMS § 378 lg-le 4 tuleb hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu

koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid

arvestades põhjendatuks. Seega tuleb hagi tagamisel arvestada eelkõige hageja õigustatud huve, kuid

seda mööndusega, et hagi tagamise abinõu ei koormaks kostjat ebaproportsionaalselt. Maakohus ei

ole asjas tuvastanud, et praegusel juhul oleks olnud võimalik kasutada mõnda muud, vähem piiravat

hagi tagamise abinõu. Samal ajal ei ole kohtuliku hüpoteegi seadmine kostja kinnisasjadele kostjat

liigselt koormav, kuivõrd ei takista kostja igapäevase tegevuse jätkumist. Ringkonnakohus nõustus

maakohtuga, et kohtuliku hüpoteegi seadmine kostja kinnisasjadele koormab kostjat üksnes niivõrd,

kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse ja maakohtu määruse ning uue

määrusega jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata. Hagi tagamisega seotud menetluskulud tuleb jätta

hageja kanda ning mõista hagejalt välja kassatsiooniastme menetluskulud 1616 eurot ja seadusjärgne

viivis.

Hagi on perspektiivitu, hagejal puudub nõudeõigus. Hagejal on vahendaja roll, et edastada oma

võlausaldajatelt saadud nõuded kostjale täitmiseks. Hageja nõue oleks perspektiivitu ka

võlaõigusseaduse järgi.

Hageja ei ole põhjendanud, et kostja asuks vara võõrandama.

8. Hageja leidis, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Hageja vastuse kohaselt ei

ole üldkohtul hagi tagamise vaidluses õigust hinnata arbitraaživaidluses esitatud haginõude

perspektiivi. Haginõue ei ole perspektiivitu. Kostja on avalikkusele teada andnud, et kavatseb

kohtulike hüpoteekidega koormatud kinnistud võõrandada. Hageja palub mõista kostjalt välja

kassatsioonimenetluse kulud 1440 eurot ja seadusjärgse viivise.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695, § 669 lg 1 p 5 ja § 701 lg 3

esimese ja teise lause järgi tühistada ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Praeguses tsiviilasjas on maakohtu poole pöördunud Eesti Kaubandus-Tööstuskoja

Arbitraažikohtu nõukogu (vt tl 2 jj), edastades maakohtule hageja hagi tagamise taotluse. TsMS § 731

lg 4 esimese lause kohaselt võib alaliselt tegutseva vahekohtu pädev organ kuni vaidlust lahendava

vahekohtu moodustamiseni edastada kohtule poole avalduse hagi tagamiseks.

Kolleegiumi hinnangul ei ole TsMS § 731 lg 4 praeguses vaidluses kohaldatav. Kolleegiumi

varasema seisukoha järgi ei ole Eesti Vabariigis loodud riiklikku süsteemi, mille alusel saaks

kontrollida, milline vahekohus on alaliselt tegutsev ja milline mitte (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 15). Kuigi kolleegium esitas selle seisukoha, kontrollides

TsMS § 753 lg 1 teise lause kohaldatavust vahekohtu otsuse sundtäitmise menetluses, kehtib see

seisukoht kolleegiumi arvates ka TsMS § 731 lg 4 korral.

11. Kolleegium peab võimalikuks kohaldada TsMS § 731 lg 4 asemel TsMS § 720. Nimetatud

paragrahvi kohaselt ei välista vahekohtu kokkuleppe sõlmimine seda, et kohus tagab poole avalduse

alusel hagi enne või pärast vahekohtumenetluse algust. Kuna praegusel juhul on pool avaldanud

soovi hagi tagada (esitades selleks avalduse Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtule, tl 6 jj)

ja asjakohane taotlus on jõudnud maakohtuni, siis tuli kohtutel taotlus lahendada. Eesti Kaubandus-

Tööstuskoja Arbitraažikohtu nõukogu on praegusel juhul käsitatav hageja avalduse tehnilise

vahendajana (nagu ta oleks seda ka TsMS § 731 lg 4 korral).

12. Kolleegium peab vaidluse peamiseks õiguslikuks küsimuseks seda, kas ja millises ulatuses

peavad üldkohtud TsMS § 720 alusel toimuvas hagi tagamise menetluses kontrollima hagi tagamise

eeldusi. Kolleegium leiab, et TsMS § 720 järgi toimuvas hagi tagamise menetluses tuleb kohaldada

hagi tagamist reguleerivaid tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid (TsMS § 377 jj).

13. Kolleegium on varasemas praktikas hagi tagamise kontrollimise kohta leidnud, et kohus saab hagi

tagada vaid siis, kui esinevad TsMS §-s 377 sätestatud eeldused, hagi tagamise taotlus ja hagiavaldus

vastavad seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele (TsMS § 363 lg 1 p-d 1−3), hagi on lubatav

(eelkõige TsMS § 371 lg 1, § 423 lg 1, § 428), õiguslikult perspektiivikas (TsMS § 371 lg 2, § 423

lg 2) ning lisaks on hageja nõude aluseks olevad faktilised asjaolud ja hagi tagamise aluseks olevad

asjaolud ka põhistatud (TsMS § 381 lg 2), vt lähemalt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p-d 13−16.

14. Kolleegium on seisukohal, et TsMS § 720 alusel hagi tagamisel tuleb kohtul esmalt kontrollida

seda, kas pooled on sõlminud vahekohtu kokkuleppe. Maa- ja ringkonnakohus ei ole seda asjaolu

praegu kontrollinud ega seisukohta võtnud.

Nagu käesoleva määruse p-s 13 märgitud, peab kohus hagi tagamisel kontrollima ka seda, kas hagi

on õiguslikult perspektiivikas. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud seda praegu nõuetekohaselt

teinud. Maakohus ei ole selles küsimuses üldse seisukohta võtnud. Piisav ei ole ka ringkonnakohtu

nentimine, et asjaolude õigsust eeldades ei ole praegusel juhul ilmselge, et hagi rahuldamine oleks

õiguslikult välistatud.

Seega on ringkonnakohtu määrus olulises ulatuses jäetud põhjendamata, mistõttu see määrus tuleb

TsMS § 695, § 669 lg 1 p 5 ja § 701 lg 3 esimese ja teise lause järgi tühistada ning asi saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kõigepealt kontrollima, kas pooled on sõlminud

vahekohtu kokkuleppe. Juhul kui see hagi tagamise eeldus esineb, peab ringkonnakohus tulenevalt

TsMS § 442 lg 8 esimesest lausest ja § 463 lg-st 2 oma määruses põhjendama, kas hageja esitatud

asjaolude tõendatuks lugemise korral oleks võimalik hagi rahuldada. Hageja nõue tuleb lugeda

õiguslikult perspektiivituks juhul, kui hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral ei oleks nõuet

võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 14).

Kolleegium selgitab, et kohtute seisukoht vahekohtule esitatud hagiavalduse õigusliku

perspektiivikuse kohta ei ole käsitatav juhisena vahekohtule, vaid sellel on tähendus kitsalt hagi

tagamise kontekstis (vt selle kohta ka Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-

16, p 29).

15. Kolleegium leiab, et ka hagi tagamisel TsMS § 720 järgi peab kohus hagi tagamise menetluses

kontrollima, kas hageja nõude aluseks olevad faktilised asjaolud on põhistatud TsMS § 381 lg 2

ja § 235 tähenduses. Seega võib esineda alus hagi tagamata jätmiseks, kui hageja ei suuda põhistada

elulisi asjaolusid, millele tuginedes ta nõude esitab (vt nt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 16). TsMS § 442 lg 8 esimesest lausest ja § 463 lg-st 2 tulenevalt peab

kohus oma määruses hagi aluseks olevate asjaolude usutavust põhjendama.

Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu, et praeguses asjas oleks kohtud vahekohtusse esitatud haginõude

aluseks olevate faktiliste asjaolude põhistatust hinnanud, siis tuleb hagi asi saata tagasi

ringkonnakohtusse uueks läbivaatamiseks.

16. Hagi tagamisel peab kohus TsMS § 377 lg 1 järgi kontrollima ka seda, kas hagi tagamata jätmine

võib raskendada vahekohtu otsuse täitmist või selle võimatuks teha. Selles osas ei ole kohtud

kolleegiumi arvates menetlusõiguse norme rikkunud.

17. Kolleegium märgib, et vahekohtu kokkuleppe olemasolu korral kohtus hagi tagamisel kehtib ka

TsMS § 383. Praegusel juhul on vahekohtusse esitatud rahaline nõue ning seetõttu tuli sellelt nõudelt

TsMS § 383 lg 11 esimese lause alusel tasuda tagatis vähemalt 5% nõudesummast, kuid mitte rohkem

kui 32 000 eurot. Kohtutoimiku materjalide kohaselt on hageja maksimumsummas tagatise tasunud

(tl 45).

18. TsMS § 756 lg 6 viimase lause kohaselt jäetakse avalikustatavast Riigikohtu lahendist välja

vaidluse olemusele viitavad asjaolud, mis võivad muuta avalikuks vahekohtu menetluse sisu.

19. Hagi tagamise menetlusega seotud kulud otsustab vahekohus. TsMS § 749 lg 1 kohaselt otsustab

vahekohus otsuses, millistes osades peavad pooled kandma vahekohtumenetluse ja pooltele

vahekohtus käimisest tekkinud vajalikud kulud, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Üldkohtusse

pöördumisest tingitud kulud, sh hagi tagamise menetluse kulud, tuleb lugeda pooltele vahekohtus

käimisest tekkinud kulude hulka viidatud sätte tähenduses.

20. Kostja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kaebuselt tasutud kautsjon.

Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu