3-2-1-3-17 · Riigikohus

Riigikohtunik Henn Jõksi eriarvamus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-17

1. Erinevalt kolleegidest leian, et ei olnud alust ringkonnakohtu määrust tühistada ja saata asja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Nõustun kolleegiumi enamusega, et asja peamine õiguslik küsimus on, kas ja millises ulatuses

peavad üldkohtud kontrollima hagi tagamise eeldusi, kui hagi tagamist taotletakse vahekohtus

lahendatavas asjas. Seejuures pole vahet, kas hagi tagamise küsimust lahendatakse TsMS § 720

või § 731 lg 4 esimese lause alusel. Mõlemal juhul tuleneb hagi tagamise taotluse lahendamise kord

siiski TsMS § 731 lg 4 teisest lausest ja hagi tagamise asjassepuutuvatest sätetest, mida tuleb

tõlgendada ning mitte ainult grammatiliselt.

3. Kahjuks kolleegiumi enamus vahekohtumenetluse ja üldkohtus lahendatava asja hagi tagamise

võimalikel erisustel põhjalikumalt ei peatunud. Vaid määruse p 14 esimeses ja neljandas lõigus on

kolleegid käsitlenud vahekohut, pidades vajalikuks, et kohtud kontrolliksid, kas pooled on ikka

sõlminud vahekohtu kokkuleppe. Sellega on kolleegid mh põhjendanud ka asja tagasisaatmist

ringkonnakohtule. Seejuures on kolleegiumi enamus eksinud TsMS §-st 695 tulenevalt TsMS § 688

lg 1 vastu ja väljunud määruskaebuse piirest ning seda olukorras, kus pooltel pole erimeelsust

vahekohtu kokkuleppe olemasolus, see kokkulepe on asja materjalide hulgas ning tagamise taotluse

on kohtule edastanud Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu nõukogu, olles seega hinnanud ka

vaidluse allumist Arbitraažikohtule (EKTK Arbitraažikohtu reglemendi § 11 lg 1).

4. Järeldus, et vahekohtumenetluses toimuva hagi tagamise korral tuleb hagi õiguslikku perspektiivi

ja hagi põhistatust hinnata samas mahus nagu üldkohtus lahendatava asja puhul, saab rajaneda sellel,

kui TsMS § 731 lg 4 teist lauset ning hagi tagamise teisi sätteid tõlgendada ainult grammatiliselt.

Seda on kolleegid hoolsalt ka teinud, viidates korduvalt tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16 tehtud lahendile.

Viidatud tsiviilasjas lahendati aga hagi tagamist olukorras, kus ka põhiasi tuli lahendada üldkohtus.

Siinjuures märgin, et praegust asja lahendav kolleegiumi enamus kohaldab vahekohtumenetluses

toimuval hagi tagamisel üldkohtus ka neid nõudeid, mille kohaldamisega nad ei nõustunud viidatud

tsiviilasjas (vt kolleegide eriarvamust tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16). Ja kolleegid on

vahekohtumenetluses hagi tagamisele praeguses asjas vinti peale keeranud, märkides määruse p 14

neljandas lõigus mõnevõrra ebamääraselt, et hagi õiguslikku perspektiivikust tuleb põhjendada

tulenevalt TsMS § 442 lg 8 esimeses lauses sätestatust. See kolleegide suunis läheb vähemalt osaliselt

vastuollu viidatud tsiviilkolleegiumi täiskoosseisu lahendi p-s 16 märgituga (võrdle TsMS § 442 lg 8

esimest lauset ja tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16 tehtud määruse p-s 16 märgitut). Viidatud punktis

arvestati seda eraldi rõhutamata TsMS § 463 lg-t 2, mille kohaselt määrusele kohaldatakse otsuse

kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti.

5. Nüüd aga põhilisest, millises ulatuses peavad üldkohtud kontrollima hagi õiguslikku

perspektiivikust ja põhistatust, kui hagi tagamist taotletakse vahekohtus lahendatavas asjas.

Vahekohtumenetluses hagi tagamine on hagita asi (TsMS § 475 lg 1 p 141 ), mille lahendamisel tuleb

arvestada hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Ainuüksi eelnimetatu nõuab, et praeguses asjaski

oleks tulnud asjassepuutuvaid sätteid tõlgendada ka süstemaatiliselt ja eesmärgipäraselt.

Seda liiki hagita menetluse erisuste kohta märgin järgmist.

Riigikohus on kohtuasjas nr 3-4-1-1-08 tehtud lahendi p-s 9 märkinud, et kui isik on sõlminud

vahekohtu kokkuleppe, on ta sellega vabatahtlikult loobunud olulises osas kohtumenetluses asja

lahendamisel kehtivatest garantiidest, mh kohaldatavate õigusaktide põhiseadusvastasuse

kontrollimise võimalusest.

Loobudes olulises osas kohtumenetluses asja lahendamisel kehtivatest garantiidest, on isik loobunud

olulises osas ka vahekohtu otsuse kontrollist üldkohtus. See kontroll piirdub TsMS § 751 esimeses ja

teises lõikes sätestatuga.

Olukord, kus üldkohtu pädevus vahekohtus tehtud lahendi sisulisel kontrollimisel on väga piiratud ja

piirdub selle kontrollimisega, kas asjas võis sõlmida vahekohtu kokkuleppe ja kas lahend pole

vastuolus Eesti avaliku korra või heade kommetega (TsMS §-d 751 lg 2 ja § 753 lg 2), määrab ära ka

hagi õigusliku perspektiivikuse hindamise piirid hagi tagamisel üldkohtus. Puudub mõistlik

põhjendus, miks vahekohtumenetluse raames toimuvas hagi tagamise menetluses peaks hagi

õiguslikku perspektiivikust kontrollima põhjalikumalt, kui seda saab teha asjas tehtavat sisulist

lahendit kontrollides või selle täidetavaks tunnistamist lahendades. Seda põhjendust ei leia ka

enamuse heakskiidu saanud määrusest. Hagi õigusliku perspektiivi hindamise piirid

vahekohtumenetluses hagi tagamisel üldkohtus tulenevadki eelviidatud sätetest.

Kuna asja võib lahendada vahekohtus ning selle nõude kohta tehtav lahend ei saa olla seniesitatud

asjaoludel vastuolus ei Eesti avaliku korra ega heade kommetega, siis tulnuks ringkonnakohtu

määruse põhjendusi muuta, jättes resolutsiooni muutmata.

Millised täpselt on poolte õigused ja kohustused vaidlusaluse lepingu järgi, selgub lepingu

tõlgendamise tulemusel. Lepingut tõlgendab vahekohus menetledes asja vahekohtu reeglite kohaselt.

Hageja nõude aluseks olevad asjaolud on põhistatud TsMS § 381 lg 2 ja § 235 tähenduses asja

materjalidega. Ning maakohtu määruses, mille ringkonnakohus jättis muutmata, on piisavalt

põhjendatud hagi tagamise vajadust.

6. Kui kolleegiumi enamus siiski leidis, et hagi õiguslikku perspektiivikust tuleb hagi tagamisel

vahekohtu pädevuses olevas asjas hinnata samas mahus nagu üldkohtu pädevuses olevas asjas hagi

tagamisel, tulnuks kolleegiumil ise seda teha, mitte veeretada asja lahendamiseks tagasi

ringkonnakohtusse. Sellega on loodud reaalne võimalus, et hagi tagamise menetlus üldkohtus kestab

kauem kui põhiasja lahendamine vahekohtus.

TsMS § 701 lg 3 esimeses lauses sisalduva üldreegli kohaselt tuleks Riigikohtul endal teha

ringkonnakohtu määruse tühistamise korral võimalusel uus määrus. Pidades silmas

menetlusökonoomiat, on see eriti oluline nende määruste puhul, mis pole tehtud põhivaidluse kohta.

TsMS § 681 lg 1 p 1 kohaselt saab hagi tagamise taotluse lahendada ka Riigikohus. Kuna Riigikohus

saab lahendada hagi tagamise taotlust, siis on iseenesest mõistetav, et ta saab hinnata nii hagi

õiguslikku perspektiivi kui ka haginõude põhistatust olenemata sellest, kas ja millises ulatuses hindas

seda ringkonnakohus. Hagi õiguslikku perspektiivikust hindas kolleegiumi täiskoosseis ka tsiviilasjas

nr 3-2-1-83-16 (vt määruse p-d 20-28). Praeguses asjas pole kolleegium soovinud seda teha.

Henn Jõks