3-2-1-4-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-4-17

Määruse kuupäev

Tartu, 29. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants

Kull

Kohtuasi

OÜ ÖKOPESA hagi Arctic Bio As-i vastu võla saamiseks.

Hagi menetlusse võtmisest keeldumine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2016 määrus

tsiviilasjas nr 2-16-8296

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ ÖKOPESA määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ ÖKOPESA, esindaja vandeadvokaat Indrek Veso

Kostja Arctic Bio As (asukoht Norra Kuningriik)

Asja läbivaatamise kuupäev

27. veebruar 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2016 määrus tsiviilasjas nr 2-16-8296 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ ÖKOPESA (hageja) esitas 26. mail 2016 Harju Maakohtule hagiavalduse Arctic Bio As-ilt

(kostja) 21 754 euro 80 sendi ja viivise väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2014. a augustis lepingu, millega hageja kohustus osutama

kostjale Norra Kuningriigis metsahooldusteenust ning kostja pidi omakorda tasuma hagejale tehtud

tööde eest (edaspidi teenuste leping). Hageja on metsatöid teinud ja esitanud kostjale kaks arvet, mida

kostja ei ole tasunud. Hageja leidis, et teenuste lepingu p 9.2 järgi kohaldatakse vaidluse

lahendamisel Eesti Vabariigis kehtivat õigust ning vaidluse lahendamine kuulub Harju Maakohtu

pädevusse.

3. Harju Maakohus keeldus 1. juuni 2016 määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371

lg 1 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest.

TsMS § 79 lg 1 järgi võib hagi juriidilise isiku vastu esitada tema asukoha järgi. Kostja asukohaks nii

poolte vahel sõlmitud lepingus kui ka esitatud hagiavalduses on märgitud Norra Kuningriik. Seetõttu

asus kohus seisukohale, et esitatud hagi lahendamine ei allu Eesti kohtule. TsMS § 371 lg 1 p 2

kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule.

4. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

5. Maakohus küsis TsMS § 663 lg 3 alusel kostjalt vastust hageja määruskaebusele. Kostja nimel

esitati 12. septembril 2016 maakohtule ingliskeelne vastus.

6. Harju Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse lõppjärelduses muutmata, kuid täiendas

määruse põhjendusi. Määruskaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et praegusel juhul ei saa kohtu ette toodud asjaoludel

kohtualluvus tuleneda hageja esitatud teenuste lepingus sisalduvast kokkuleppest. Hagiavaldusele

lisatud poolte vahel sõlmitud lepingu punktis 9.2 on pooled kokku leppinud kohaldatavas õiguses,

mitte kohtualluvuses. Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse seisukohaga, et kohaldatava

õiguse kokkulepet tuleks tõlgendada ühtlasi ka kohtualluvuse kokkuleppena.

Eesti Vabariik Euroopa Liidu liikmesriigina ja Norra Kuningriik on 30. oktoobril 2007 Luganos

sõlmitud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja

täitmise konventsiooni (edaspidi konventsioon) osalisteks. Lepingulisest suhtest tulenev nõue on

konventsiooni reguleerimisalasse jääv nõue. Maakohus on jätnud konventsiooni kohaldamise

eeldused kontrollimata. Konventsiooni art 23 kohaselt peab kohtualluvuse kokkulepe olema

kirjalikult sõlmitud või suulise kokkuleppe korral kirjalikult kinnitatud. Kuivõrd pooltel ei ole

praegusel juhul kirjalikku kokkulepet kohtualluvuse kohta, ei saa hageja tugineda hagi esitamisel

kokkuleppelisele kohtualluvusele.

Konventsiooni artikli 5 punkti 1a kohaselt allub lepinguga seotud asi selle paiga kohtule, kus tuli täita

lepingus sätestatud kohustus, ja sama artikli punkti 1b kohaselt teenuste osutamise puhul kohtule, kus

lepingu kohaselt teenuseid osutati või oleks tulnud osutada. Hagiavaldusest, sellele lisatud lepingust

ja kostja vastusest määruskaebusele nähtub, et hageja võlanõue kostja vastu tuleneb teenuse

osutamise lepingust (metsahooldusteenus) ja teenust osutati kostjale tema asukohariigis. Samas ei

olnud ringkonnakohtu hinnangul asja materjalidest üheselt arusaadav teenuse osutamise koht,

mistõttu ei ole võimalik määrata kohtualluvust. Seega oli hagejal ringkonnakohtu hinnangul võimalik

kostja vastu esitada hagi konventsiooni artikli 5 punkti 1 järgi kostja asukohajärgsele pädevale Norra

Kuningriigi kohtule. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi ei allu hagi Eesti kohtule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub määruskaebuses Riigikohtule kohtute määrused tühistada ja saata asi maakohtule

hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

Hageja arvates rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse norme, leides, et poolte lepingulist

kokkulepet kohtualluvuse kohta teenuste lepingu punktis 9.2 ei saa lugeda kohtualluvuse

kokkuleppeks. Kohtud ei ole püüdnudki tuvastada poolte kokkulepet lepingu punkti 9.2 osas.

VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

Lepingu punkti 9.2 tähendust ei saa välja selgitada vaid grammatilisest tõlgendusest tulenevalt, nagu

kohtud on seda praegusel juhul teinud.

Samuti on ringkonnakohus vääralt hinnanud kostja 11. septembri 2016 vastust Harju Maakohtule,

leides, et kostja vastusest ei nähtu tahet lahendada vaidlus Eesti kohtus. Kostja ei ole vastu vaielnud,

et vaidlust ei tohiks Eesti kohtus lahendada. Konventsiooni ei tule TsMS § 104 lg-st 1 lähtuvalt

käesoleval juhul kohaldada, kuna pooltel, kes mõlemad tegutsesid majandus- või kutsetegevuses, oli

kokkulepe lepingust tulevate vaidluse lahendamiseks Eesti õiguse alusel Eesti kohtus.

Kostja on määruskaebusele esitanud võõrkeelse vastuse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

10. TsMS § 32 lg 1 kohaselt toimub kohtumenetlus ja kohtu asjaajamine eesti keeles. TsMS § 33 lg 1

kehtivast redaktsioonist tuleneb, et kui menetlusosalise kohtule esitatud avaldus, taotlus, kaebus või

vastuväide ei ole eestikeelne, nõuab kohus määratud tähtpäevaks esitajalt selle tõlget eesti keelde.

Sama lõike teise lause järgi, kui menetlusosalise kohtule esitatud dokumentaalne tõend ei ole

eestikeelne, nõuab kohus määratud tähtpäevaks esitajalt selle tõlget eesti keelde, välja arvatud juhul,

kui tõendi tõlkimine on selle sisu või mahtu arvestades ebamõistlik ja teised menetlusosalised ei

vaidle muukeelse tõendi vastuvõtmisele vastu. Kui tõlget tähtpäevaks ei esitata, võib kohus jätta

avalduse, taotluse, kaebuse, vastuväite või dokumentaalse tõendi TsMS § 33 lg 3 alusel tähelepanuta.

Riigikohus on varasemas praktikas juhtinud tähelepanu kohtu kohustusele tagada, et toimikus ei oleks

tõlketa dokumente (vt nt Riigikohtu 1. veebruari 2006 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-06, p 13).

Samuti on Riigikohus rõhutanud, et alates 1. jaanuarist 2009 sätestab TsMS § 33 lg 1 esimene lause

kohtu kohustuse (mitte vaid õiguse) nõuda menetlusosaliselt avalduse, taotluse, kaebuse või

vastuväite eestikeelset tõlget, kui see ei ole esitatud eesti keeles (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-09, p 13). Riigikohus jääb nende seisukohtade juurde ka käesolevas

asjas.

11. Toimikust nähtuvalt on maakohus küsinud TsMS § 663 lg-st 3 juhindudes kostjalt vastust

maakohtu 1. juuni 2016 kohtumääruse peale esitatud hageja määruskaebusele (tl 82). Kostja on

kohtule vastuse esitanud inglise keeles (tl-d 104-105). Maakohus on jätnud TsMS § 33 lg 1 esimesest

lausest tulenevat nõuet rikkudes vastuse tõlke kostjalt nõudmata ning ringkonnakohus on jätnud

maakohtu eksimuse kõrvaldamata (TsMS § 664 lg 1). Kostja vastuse sisu võib aga olla oluline

eelkõige konventsiooni artikli 24 kohaldamise seisukohalt (vt täpsemalt käesoleva määruse p 16),

lisaks ka poolte vahel sõlmitud lepingu punkti 9.2 õige tõlgendamise osas. Eelmärgitut arvestades on

kostjalt tõlke nõudmata jätmine kolleegiumi hinnangul oluline menetlusnormi rikkumine, kuna see

võis kaasa tuua asja ebaõige lahendamise ringkonnakohtus.

12. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul nõuda TsMS § 33 lg 1 esimese lause ja § 3401

lg 1 alusel kostjalt vastuse tõlget eesti keelde ning juhul kui tõlget kohtu määratud tähtpäevaks ei

esitata, tuleb vastus jätta TsMS § 3401 lg-st 3 ja § 33 lg-st 3 juhindudes tähelepanuta. Seejärel tuleb

ringkonnakohtul käesolevas määruses esitatud seisukohti arvestades otsustada uuesti hageja

määruskaebuse põhjendatuse üle. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et kostja vastusele ei ole

lisatud kostja esindusõigust tõendavaid dokumente, mida kohus saab nõuda TsMS § 3401 lg 1 alusel

puuduste kõrvaldamise korras.

13. Kolleegium lisab, et ringkonnakohus leidis iseenesest õigesti, et kohtualluvuse kontrollimisel

tuleb praegusel juhul kohaldada konventsiooni, mis on Euroopa Liidu nimel heaks kiidetud

nõukogu 27. novembri 2008 otsusega 2009/430/EÜ (ELT 2009, L 147, lk 5). Konventsiooni

kohaldamise kohustus käesolevas asjas tuleneb selle art 64 lg 1 p-st a. Eesti kohus võib TsMS § 70

lg-te 1 ja 2 järgi asja menetleda üksnes juhul, kui ta on selleks pädev rahvusvahelise kohtualluvuse

sätete järgi, ning TsMS § 70 lg 4 kohaselt kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus

rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles välislepingus või samas lõikes

nimetatud Euroopa Liidu määrustes ei ole sätestatud teisiti. Samuti võib nõustuda ringkonnakohtu

järeldusega, et konventsiooni art 5 p 1 järgi alluks hagi kostja asukohajärgsele pädevale Norra

Kuningriigi kohtule.

14. Samas on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et sõltuvalt kostja määruskaebuse peale esitatud

vastuse sisust võib käesolevas asjas kohalduda konventsiooni art 24. Kolleegium märgib, et kostja

kohtusse ilmumist tuleb konventsiooni art 24 esimese lause alusel pidada üldjuhul vaikivaks

nõustumiseks asja allumisega sellele kohtule, kus asi algatati, ning seega vaikivaks kokkuleppeks

kohtualluvuse kohta. Art 24 teine lause näeb ette erandid sellest üldeeskirjast. Nimetatud sätte

kohaselt ei peeta vaikivaks kohtualluvuse kokkuleppeks seda, kui kostja vaidlustab kohtualluvuse,

väljendades nii oma tahet mitte nõustuda asja allumisega sellele kohtule, või kui on tegemist

juhtudega, mille puhul nimetatud konventsiooni art 22 näeb ette erandliku kohtualluvuse eeskirjad.

Artiklis 22 sätestatud erandliku kohtualluvuse juhtudega kohtute seni tuvastatu põhjal tegu ei ole.

Konventsioon ei sätesta seda, millal peab kostja kohtualluvuse vaidlustama. Selle kindlakstegemiseks

tuleb kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 329 lg 2 järgi peab

menetlusosaline kohtualluvust puudutavad vastuväited esitama esimesel võimalusel ja korraga.

Vastasel juhul menetlusosaline kaotab õiguse sellistele vastuväidetele tugineda (TsMS § 331 lg 1).

Seega tuleks kostjal kohtualluvust puudutavad vastuväited Eesti õiguse järgi üldjuhul välja tuua

kohtule esitatavas esimeses menetlusdokumendis.

15. Eelmärgitust järeldub, et juhul kui kostja esitatud vastusega saab praegusel juhul arvestada, saaks

hagi menetlusse võtmisest konventsiooni art 24 teise lause alusel keelduda, kui kostja vaidleb selles

vastu asja allumisele Eesti kohtule. Sama kehtib juhul, kui kostja vastusega ei saa selles esinevate

puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu arvestada. Juhul kui vastuses esinevad puudused edasises

menetluses kõrvaldatakse ja kostja ei ole vastuses kohtualluvusele vastu vaielnud, allub hagi

konventsiooni art 24 järgi Eesti kohtule ning hagi menetlemata jätmiseks ei ole alust.

Ringkonnakohtu määruse põhjendustest (p-st 11) nähtuv käsitlus, nagu peaks kostja avaldama eraldi

tahet lahendada vaidlus Eesti kohtus, ei ole kolleegiumi hinnangul õige.

16. Juhul kui kostja vastusega ei saa arvestada või kui kostja on asja allumisele Eesti kohtule vastu

vaielnud, tuleb ringkonnakohtul hinnata täiendavalt poolte vahel sõlmitud lepingu p 9.2 sisu.

Kolleegiumi hinnangul on kohtud ebapiisavalt põhjendanud oma järeldust, et poolte vahel sõlmitud

lepingu p-s 9.2 sisaldub üksnes kokkulepe kohalduva õiguse kohta ning kohtualluvuse kokkulepet

selles ei ole. Sellest aspekstist ei ole piisavalt põhjendatud ka ringkonnakohtu järeldus, et

kohtualluvuse osas puudub pooltel kirjalik kokkulepe konventsiooni art 23 mõttes. Eelmärgituga on

kohtud eiranud TsMS § 436 lg-st 1 (koosmõjus § 463 lg-ga 2) ja TsMS § 654 lg-st 4

(koosmõjus §-ga 659) tulenevat kohtu põhjendamiskohustust.

Teenuste leping on poolte vahel koostatud ja sõlmitud inglise keeles ning lepingu p 9.2 on sõnastatud

järgmiselt: „If the Parties cannot reach an agreement, the dispute shall be resolved pursuant to the

procedure prescribed in the laws of the Republic of Estonia." Kolleegium möönab, et kõnealune

lepingupunkt on ebatavalise sõnastusega ning sisult mitmeti mõistetav. Sellele vaatamata tulnuks

kohtutel kooskõlas menetlusõiguse normidega tuvastada, milles pooled lepingu p-s 9.2 kokku

leppisid. Juhul kui hageja väidab, et poolte ühine tegelik tahe oli p-s 9.2 kokku leppida ka

kohtualluvuses, lasub sellise tahte tõendamiskoormis TsMS § 230 lg 1 järgi hagejal (vt ka

nt Riigikohtu 16. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-14, p 13; 30. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-151-13, p 11; Riigikohtu 11. mai 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11).

17. Kolleegium märgib, et asja materjalide hulgas on teenuste lepingu p 9.2 tõlge eesti keelde

(tl-d 55-56), tõlke on teinud hageja lepinguline esindaja R. Mets. TsMS § 33 lg 1 lubab kohtul

aktsepteerida menetlusosalise enda või kolmanda isiku (s.o hoiatamata tõlgi) tehtud tõlget. Siiski

võimaldab TsMS § 33 lg 2 kehtiv redaktsioon nõuda kohtul vandetõlgi tehtud või notari kinnitatud

tõlke esitamist kohtule esitatavatest võõrkeelsetest dokumentidest. TsMS § 33 lg 2 annab kohtule

kaalutlusõiguse niisuguse kvalifitseeritud tõlke nõudmisel. Kolleegiumi hinnangul tuleks kohtul

üldjuhul nõudagi kvalifitseeritud tõlget ja seda kindlasti siis, kui tegemist on asja lahendamise

seisukohalt olulise tähtsusega dokumendiga või kui tõlke vastavust algdokumendi sisule on kohtul

endal raske kontrollida (nt ei valda kohtunik ise piisavalt algdokumendi keelt või sisaldab algne

dokument keerulist erialateksti). Ka praeguses asjas tuleb ringkonnakohtus asja uuel läbivaatamisel

kaaluda TsMS § 33 lg 2 alusel vandetõlgi tehtud või notari kinnitatud tõlke nõudmist poolte vahel

sõlmitud lepingust või selle osast, kui kvalifitseeritud tõlke esitamine aitab kohtu hinnangul paremini

mõista algdokumendi sisu.

18. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus asja uuesti

lahendades sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.

19. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kaebuses märgitud pangakontole.

Peeter Jerofejev, Ants Kull, Tambet Tampuu