3-3-1-85-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-85-16

Otsuse kuupäev

29. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Viive Ligi, liikmed Indrek Koolmeister ja Nele

Parrest

Kohtuasi

Pyotr Adonievi kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Pyotr Adoniev

Vastustaja Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. augusti 2016. a otsus haldusajas

nr 3-14-51012

Menetluse alus Riigikohtus

Pyotr Adonievi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Pyotr Adonievi kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 4. septembri 2015. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu

22. augusti 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-51012 ajavahemikku 29. märts 2012 kuni 7. mai

2013 puudutavas osas ning teha selles osas uus otsus.

3. Mõista Tallinna Vanglalt Pyotr Adonievi kasuks välja 500 (viissada) eurot mittevaralise kahju

hüvitiseks inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest Tallinna Vanglas

ajavahemikul 9. märts 2012 kuni 7. mai 2013.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pyotr Adoniev esitas 19. märtsil 2014 Tallinna Vanglale taotluse inimväärikust alandavates

tingimustes kinnipidamise eest hüvitise saamiseks. Tallinna Vangla ei lahendanud taotlust tähtajaks.

2. P. Adoniev pöördus 1. juunil 2014 mittevaralise kahju hüvitamise nõudega halduskohtusse,

põhjendades kaebust järgmiselt. Kaebaja viibis vahistatuna ja süüdimõistetuna Tallinna Vanglas

ajavahemikel 30. august 2008 kuni 30. november 2009 ja 3. märts 2012 kuni 8. juuli 2013. Kaebajat

hoiti kuuekohalises 15 m² suuruses kambris, kus oli kolm kahekordset narivoodit, WC ruum, kapid,

laud, pingid ja kraanikauss ja kus viibis pidevalt kuus inimest. Kuna kambris polnud võimalik liikuda,

pidi kaebaja olema sundasendis (lamama või istuma). Dušši võis kasutada ainult üks kord nädalas.

Telefoni lubati kasutada üks kord nädalas viis minutit, st takistati normaalset suhtlemist perega.

Kaebaja viibis 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris ning pääses välja vaid ühetunniseks jalutus-

käiguks. Kambrivälist tegevust polnud. Kaebaja elamis- ja pesemistingimused olid alandavad ja

ebainimlikud ning tekitasid nii moraalseid kui ka füüsilisi kannatusi. Kaebaja nõudis 20 eurot

kahjutasu iga vanglas veedetud päeva eest. Kaebaja taotles kahjunõude tähtaja ennistamist, sest

kaebaja ei saanud varem aru, et kinnipidamistingimused, ja seega tema kannatused, on õigusvastased.

3. Tartu Halduskohus lõpetas 4. septembri 2015. a otsusega kahjunõude menetluse ajavahemike

30. august 2008 kuni 11. august 2009 ja 18. august 2009 kuni 17. november 2009 osas kaebetähtaja

rikkumise tõttu (resolutsiooni p 1), jättis kaebuse ajavahemike 18. november 2009 kuni 30. november

2009 ja 3. märts 2012 kuni 8. märts 2012 osas läbi vaatamata (resolutsiooni p 2) ning ajavahemiku

9. märts 2012 kuni 8. juuli 2013 osas rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt.

Kaebaja viibis kinnipeetavate registri andmetel Tallinna Vanglas ajavahemikel 29. juuli 2008 kuni

11. august 2009; 18. august 2009 kuni 17. november 2009 ja 9. märts 2012 kuni 8. juuli 2013. Kaebus

mittevaralise kahju hüvitamiseks on ajavahemike 30. august 2008 kuni 11. august 2008 ja 18. august

2009 kuni 17. november 2009 osas esitatud kaebetähtaega rikkudes ning kaebaja taotlus kahjunõude

esitamise tähtaja ennistamiseks ei ole põhjendatud. Kaebaja pidi juba Tallinna Vanglas viibimise ajal,

kuid hiljemalt 17. novembril 2009, mil ta Tallinna Vanglast ümber paigutati, saama teada talle

Tallinna Vangla tekitatud kahjust. Nende ajavahemike osas tuleb menetlus lõpetada.

Kinnipeetavate registri andmetest nähtub, et ajavahemikul 18. novembrist 2009 kuni 30. novembrini

2009 viibis kaebaja Viru Vanglas ning ajavahemikul 3. märtsist 2012 kuni 8. märtsini 2012 Põhja

Prefektuuri arestimajas. Nendel ajavahemikel ei saanud Tallinna Vangla kaebajale kahju tekitada ning

hüvitamiskaebus tuleb eelnimetatud ajavahemike osas jätta halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud vangla

sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 ette nähtud põrandapind. Mööblialuse pinna mahaarvamist kambri

pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK).

Kaebajale võimaldati vangistusseaduse § 50 lg-ga 2 kooskõlas duši kasutust vähemalt üks kord

nädalas ning telefoni kasutamist ja lühiajalisi kokkusaamisi seaduses ettenähtud korras. Alates

7. maist 2013 viibis kaebaja kinnipeetavana avatud osakonnas ja lisaks igapäevasele vähemalt

ühetunnisele jalutuskäigule värskes õhus oli talle päevakavas sätestatud ajal tagatud oma osakonnas

liikumiseks vaba aega vähemalt neli tundi. Samuti oli kaebajal kord nädalas graafiku alusel võimalus

kasutada spordisaali. Kui isikule oli tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind kambris või toas,

pole võimalik ainult sellest asjaolust järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat

kohtlemist.

Kaebaja ei ole kasutanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid ega nõudnud vanglalt

elamistingimuste parandamist. Seega ei tekkinud kaebajal ajavahemikul 9. märtsist 2012 kuni

8. juulini 2013 hüvitatavat kahju.

4. Kaebaja nõudis apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ja kahjunõude rahuldamist. Kaebaja

arvas varem, et Tallinna Vanglas valitsenud ebainimlikud tingimused on seadusega kooskõlas ega

vaidlustanud neid. Alles hiljuti sai ta teada, et tegelikult rikkus Tallinna Vangla seadust ja eiras EIK

lahendeid. Tallinna Vangla oli teadlik EIK praktikast, kuid ei võtnud kinnipidamistingimuste suhtes

midagi ette ning jätkas kaebaja hoidmist ebainimlikes tingimustes.

5. Tallinna Vangla vaidles apellatsioonkaebusele vastu. WC pindala kambri üldpinna hulka

arvutamise korral oli kaebajale kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud vähemalt 2,65 m2

põrandapinda. Seega puudub kahju hüvitamise esimene obligatoorne tunnus – teo õigusvastasus, sest

kaebajale oli tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind.

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 22. augusti 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse ja kaebuse

osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitisena ajavahemiku 9. märts 2012 kuni

7. mai 2013 eest välja 200 eurot. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt.

Kohus on kaebuse menetluse ajavahemike 30. august 2008 kuni 11. august 2009 ja 18. september

2009 kuni 17. november 2009 osas õigesti lõpetanud ning ringkonnakohus ei korda neid põhjendusi.

Samuti on õige kahjunõude läbi vaatamata jätmine ajavahemike 3. märts 2012 kuni 8. märts 2012 ja

18. november 2009 kuni 30. november 2009 osas, sest kaebaja ei viibinud siis Tallinna Vanglas.

Halduskohtuga ei saa nõustuda, et kaebaja kahjunõue ajavahemiku 9. märts 2012 kuni 8. juuli 2013

osas tuleb jätta täies ulatuse rahuldamata. Kaebaja viibis ajavahemikul 9. märtsist 2012 kuni

26. aprillini 2013 Tallinna Vanglas vahistatuna ning oli ajavahemikul 26. aprillist 2013 kuni 7. maini

.2013 paigutatud vastuvõtuosakonda. Sel ajal oli tal võimalik kambrist väljas viibida ainult ühetunnise

jalutuskäigu ajal. Kaebaja viibis 74 päeva kambris nr 314, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta

oli WC pindala arvesse võttes 2,73 m2, ühe päeva kambris nr 456, kus põrandapinda kinnipeetava

kohta oli 2,87 m2, ja 134 päeva kambris nr 356, kus põrandapinda koos WC pindalaga oli

kinnipeetava kohta 2,72 m2. Muul ajal oli kaebajale tagatud üle 3 m2 põrandapinda. Kuna kaebaja

viibis ülerahvastatud kambris kokku 209 päeva ning tegemist ei olnud lühiajaliste viibimistega, siis

on kaebajal õigus saada rahalist hüvitist.

Ajavahemikul 7. maist 2013 kuni 8. juulini 2013 viibis kaebaja kinnipeetavana avatud osakonnas.

Talle oli tagatud võimalus viibida väljaspool kambrit nelja tunni vältel, võimalus kasutada spordisaali

ning käia kuni kolme tunni pikkustel lühiajalistel kokkusaamistel. Arvestades ka EIK praktikat,

tasakaalustasid liikumisvõimalused ruumikitsikuse ning seda ajavahemikku puudutav kahjunõue tuleb

jätta rahuldamata. Oluline on ka see, et sellel ajavahemikul oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2

põrandapinda ainult kolmel päeval.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kaebaja leidis kassatsioonkaebuses, et talle määratud kahjuhüvitis on liiga väike. Arvestades, et

kohus tegi kindlaks, et kaebaja viibis inimväärikust alandavates tingimustes 209 päeval, tuleks talle

välja mõista 5000 eurot kahjutasu. Kaebaja teatas veel, et pärast seda, kui ta oli kohtu poole

pöördunud, viidi kambrist välja kolm voodit ja kamber anti ainult kolme kinnipeetava kasutusse.

8. Tallinna Vangla vaidles kassatsioonkaebusele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kaebaja on kassatsiooniastmes vaidlustanud üksnes ülerahvastatud kambrites viibitud 209 päeva

eest välja mõistetud hüvitise suuruse. Seega keskendub kolleegium küsimusele, kas ringkonnakohus

on hüvitise suuruse määramisel võtnud arvesse kõiki asjakohaseid kaalutlusi. Riigivastutuse seaduse

§ 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning

arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu

individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis

(haldusasi nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal toodud viited).

10. EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda

kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks (Muršić

vs. Horvaatia, p-d 110 ja 124 ja seal toodud viited). Selles lahendis arendas EIK edasi mitme

kinnipeetavaga kambris kambripinna arvutamise metoodikat lähtuvalt EIÕK art 3 nõuetest. Suurkoda

asus seisukohale, et kambrisisest sanitaarsõlme ei tuleks arvestada kambri üldpinna hulka (p 114).

Arvestades eeltoodud lahendit, muutis kolleegium hiljutise lahendiga asjas nr 3-3-1-83-16 oma senist

praktikat ning asus seisukohale, et kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC

pindala. Samas lahendis selgitas kolleegium veel kord viitega haldusasjas nr 3-3-1-42-15 tehtud

lahendile (p 25), et kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise

kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt,

mistõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada

hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Samuti pidas kolleegium oluliseks arvesse võtta seda, mil

määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist,

millised olid muud kinnipidamistingimused ja kaebaja võimalused viibida kambrist väljas.

Kolleegium viitas lahendile haldusasjas nr 3-3-1-42-15 ja märkis, et hüvitise väljamõistmisel tuleb

arvestada ka Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu

kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid

kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.

11. Ringkonnakohus on oma lahendis lähtunud EIÕK art-le 3 vastava kambripinna suuruse

arvestamisel kolleegiumi otsuse haldusasjas nr 3-3-1-42-15 p-s 17 toodud juhtnöörist, et WC pindala

tuleb arvestada kambripinna hulka. Lähtudes muudetud kohtupraktikast, on kaebaja veetnud vaidlus-

alusel ajavahemikul 74 päeva kambris nr 314, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli WC

pindala arvestamata 2,49 m2, ühe päeva kambris nr 456, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli

2,62 m2, ja 134 päeva kambris nr 356, kus põrandapinda ilma WC pinnata oli kinnipeetava kohta

2,48 m2. Ruumikitsikuses viibitud kaks eristatavat pikemat ajavahemikku kestsid mitmeid kuid ning

kuuekohalised kambrid olid kokkuvõttes ca 3 m2 väiksemad, kui EIK üldjuhul inimväärseks peab.

Arvesse tuleb võtta ka seda, et kaebaja viibis sel ajal režiimil, kus tal oli võimalik kambrist väljas

viibida ainult ühetunnise jalutuskäigu ajal.

12. Kolleegium leiab, et eespool kirjeldatud asjaoludel on kohane hüvitis ruumikitsikuses veedetud

aja eest 500 eurot. Seega tuleb kohtute otsused ajavahemikku 9. märts 2012 kuni 7. mai 2013

puudutavas osas tühistada ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 500 eurot.

13. Kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)