3-2-1-178-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-178-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Optimera Estonia AS hagi Arvo Avila vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-16745

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Optimera Estonia AS kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

116 634 eurot 23 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Optimera Estonia AS, esindaja vandeadvokaat Eero

Tonka

Kostja Arvo Avila, esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Asja läbivaatamise kuupäev

27. veebruar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2016. a otsuse resolutsioon muutmata,

arvestades käesoleva otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Optimera Estonia AS (hageja) esitas 6. novembril 2015. a Pärnu Maakohtule hagi Arvo Avila

(kostja) vastu põhivõla 64 630 euro 95 sendi ja viivise väljamõistmiseks. Hagi esitamise seisuga oli

sissenõutavaks muutunud viivis 4782 eurot 69 senti, lisaks palus hageja mõista kostjalt välja

edasiulatuva viivise ning sissenõudmiskulude hüvitise 40 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 31. augustil 2015. a võlatunnistuse ja võla ajatamise

kokkuleppe, milles kostja kinnitas, et tal on hageja vastu sissenõutavaks muutunud võlgnevus

65 082 eurot 85 senti. Kostja kohustus võlgnevuse tasuma hiljemalt 30. septembriks 2015. a.

Kokkuleppe järgi pidi kostja tasuma viivist 0,2% tasumata võla summast iga viivitatud päeva eest.

Kostja ei ole kokkulepet täitnud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväite kohaselt kirjutas kostja

31. augusti 2015. a kokkuleppele alla, kuid tal puudub hageja vastu kokkuleppes nimetatud kohustus.

Kostja töötas hageja juures kliendihaldurina ja tema ülesandeks oli kaupade müük hageja klientidele.

Kokkuleppe sõlmimise päeval saabusid kostja kabinetti neli hageja juhatuse liiget, kes teatasid

kostjale, et kaupluses on suur puudujääk. Mingeid lisaselgitusi ega dokumente kostjale ei esitatud.

Kostjalt nõuti võlatunnistuse ja töölepingu lõpetamise kokkuleppe allkirjastamist. Keeldumise korral

ähvardati kostjat kriminaalmenetluse algatamisega. Kostja allkirjastas meeltesegaduses hageja

etteantud dokumendid ilma nendega sisuliselt tutvumata ja lähtudes sellest, et toimub vaid töölepingu

lõpetamine poolte kokkuleppel. Kostja ei ole kauplusest kaupa omastanud ega võimaldanud seda teha

kolmandatel isikutel. Kaupluse lattu võisid minna kõik kaupluse töötajad, hankijad ja hageja kliendid.

Kostja töökohustuste hulka ei kuulunud laos oleva kauba valvamine ega selle säilimise tagamine.

Lisaks on kokkuleppes ettenähtud viivisemäär kostja arvates ebamõistlikult suur ning ta palus hagi

rahuldamise korral viivist vähendada.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 29. märtsi 2016. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 64 630 eurot 95 senti, viivise 6463 eurot 10 senti ja sissenõudmiskulude

hüvitise 40 eurot. Maakohus tuvastas, et poolte vahel sõlmitud võlatunnistuse ja võla ajatamise

kokkuleppe kohaselt kinnitas kostja kohustust tasuda 65 082 eurot 85 senti ning seda, et summa

tasumise tähtpäev on möödunud. Kokkuleppe kohaselt muutsid pooled VÕS § 578 lg-te 1 ja 2 alusel

vaieldamatuks summa, mille kostja peab hagejale tasuma, ning asjaolu, et võlg on muutunud

sissenõutavaks. Võlgnik pidi võla tasuma hiljemalt 30. septembril 2015. a ning kohustus tasumisega

viivitamisel maksma viivist 0,2% päevas kogu tasumata võla summast. Poolte vahel sõlmitud

töölepingu nr 1-H lisa kohaselt võtsid pooled arvesse, et kokkuleppe järgi on töötaja kohustatud

tööandjale tekitatud kahju hüvitama. Seetõttu leppisid pooled kokku, et nende vahel sõlmitud

tööleping lõpetatakse töölepingu seaduse (TLS) § 79 alusel poolte kokkuleppel. Kostja andis

nõusoleku lõpparve tasaarvestamiseks kokkuleppe alusel tasumisele kuuluvate summadega. Pooled

kinnitasid, et kokkuleppe kõik tingimused on nende vahel varem läbi räägitud, läbirääkimiste käigus

on teisele poolele teatatud kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel võib olla äratuntav oluline

huvi, ja teisele poolele on esitatud tõeseid andmeid.

Maakohtu hinnangul oli võlatunnistus käsitatav võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg-s 1 nimetatud

võlatunnistusena, millega tunnistati olemasolevat kohustust. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul peab

võlgnik tõendama, et võlga ei ole. Hea usu põhimõttest tulenevalt on siiski võimalik, et asjaolu

tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise

võimalikkusele. Maakohus oli seisukohal, et kostja väited meeltesegaduses dokumentide

allkirjastamise kohta on paljasõnalised ega ole põhistatud ühegi eluliselt usutava selgitusega. Kostja

oli teadlik, et ta on hagejale kahju põhjustanud. Seega oli ootuspärane, et hageja võtab tarvitusele

õiguskaitsevahendid, heastamaks talle tekitatud kahju. Maakohtu veendumust kinnitas kostja oma

käega kirjutatud seletus 26. augustist 2015. a, milles kostja kinnitas, et andis pikaajalisele tuttavale

kauba kätte, ilma et kauba eest oleks makstud. Seletuses märkis kostja, et toimis valesti, eeskirju

rikkudes. Seletuskirja alusel luges maakohus tõendatuks, et kostjale ei tulnud 31. augusti 2015. a

kokkusaamine ootamatult. Kostja väited, et hageja sundis teda kokkulepet allkirjastama, olid

maakohtu hinnangul samuti paljasõnalised ja tõendamata.

Maakohus leidis, et poolte vahel sõlmitud võla ajatamise kokkuleppe p-d 2.1 ja 2.2 on

kompromissilepinguks VÕS § 578 lg 1 mõttes, millega pooled muutsid vaieldamatuks

võlatunnistuses märgitud kostja võlgnevuse ning hageja andis omapoolse järeleandmisena kostjale

võla tasumiseks täiendava tähtaja. Maakohtu hinnangul ei välista kokkuleppele tuginemist asjaolu, et

poolte vahel on töösuhe, sest TLS § 72 ei keela töösuhte pooltel sõlmida kokkuleppeid, mille kohaselt

üks pool tunnistab, et on teisele kahju tekitanud ning tal on kohustus tekkinud kahju hüvitada.

Maakohus pidas eluliselt usutavaks hageja väiteid, et just kokkuleppe sõlmimise tõttu oli võimalik

lõpetada tööleping poolte kokkuleppel. Maakohus oli seisukohal, et olukorras, kus töötaja allkirjastab

töölepingu lõpetamise poolte kokkuleppel ning annab nõusoleku maksmisele kuuluva lõpparve

tasaarvestamiseks tööandjale maksmisele kuuluvate summadega, on see poolte vahel läbi räägitud.

Kostja ei vaidlustanud töölepingu lõpetamist ning see kinnitab, et kostja tahtis sõlmida töölepingu

lõpetamise kokkuleppe just nendel tingimustel, milles pooled 31. augustil 2015. a kokku leppisid.

Maakohus nõustus hagejaga, et nii töölepingu lõpetamise kokkuleppe kui ka tasaarvestusega kinnitas

kostja poolte vahel sõlmitud kokkulepet tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 100 lg 1 mõttes. Kostja

avaldas maakohtule, et ei tugine kokkuleppe tühisusele. Kuna kokkulepe on kehtiv ja kostja ei ole

vabatahtlikult kohustust täitnud, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 64 630 eurot

95 senti (tasaarvestusega täitis kostja kohustuse 451 euro 90 sendi ulatuses).

Maakohus leidis, et hageja nõue sissenõudmiskulude hüvitamiseks on kooskõlas VÕS § 1131

lg-ga 1, ning rahuldas ka selle nõude. Kostja taotlusel vähendas maakohus hageja kasuks

väljamõistetavat viivist, sest hageja ei põhistanud oma õigustatud huvi nii suure viivise nõudmiseks

ega esitanud viivise vähendamise taotlusele vastuväiteid. Samuti tuvastas maakohus, et kostja

majanduslik seisund ei ole piisavalt hea kogu viivisenõude täitmiseks. Seetõttu vähendas kohus

väljamõistetavat viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel 10%-ni põhinõudest, s.o 6463 euro

10 sendini. Menetluskuludest jättis maakohus 39,01% hageja kanda ja 60,99% kostja kanda.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse ning palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus

jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt viivise väljamõistmiseks ning jättis menetluskuludest 39,01%

hageja kanda.

5. Kostja esitas samuti apellatsioonkaebuse ning palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus hagi rahuldas ja jättis menetluskuludest 60,99% kostja kanda. Kostja hinnangul jagas

maakohus tõendamiskoormise valesti. Kostja põhistas võla puudumise tõenäosust, mistõttu pidi

hageja tõendama võla olemasolu. Asjas ei ole peale deklaratiivse võla ajatamise kokkuleppe esitatud

ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kostja on hagejale kahju tekitanud, tekitatud kahju on just selline,

nagu hageja väidab, ning kostja vastutab hageja töötajana sellise kahju tekitamise eest.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. oktoobri 2016. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu arvates tuvastas maakohus õigesti, et

kostja tahteks oli anda deklaratiivne võlatunnistus. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtuga

selles, et kokkuleppe p-d 2.1 ja 2.2 on oma olemuselt kompromissileping VÕS § 578 lg 1 mõttes.

Siiski ei olnud maakohus ringkonnakohtu hinnangul piisavalt arvestanud sellega, et deklaratiivse

võlatunnistuse eesmärgiks ja tulemuseks ei saa olla uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva

kohustuse kinnitamine. Võla ajatamise kokkulepe on poolte esitatu põhjal sõlmitud tööandjale

tekitatud väidetava kahju hüvitamiseks, täpsemalt tööandja nõude sissenõudmise lihtsustamiseks.

Seega on tegemist töötaja töölepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. Kuivõrd

deklaratiivne võlatunnistus ei ole loonud (kostjale) uut kohustust, tuleb asja lahendamisel kohaldada

ka TLS sätteid, eelkõige § 72 ning § 74 lg-d 1 ja 2. Nendest sätetest tulenevalt on hagejal õigus

nõuda kostjalt kahjuhüvitist üksnes juhul, kui kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust

tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu.

Kostja on menetluses korduvalt väitnud, et ta ei vastuta hagejale väidetavalt tekkinud kahju eest, ta ei

ole kauplusest ise kaupa omastanud ega võimaldanud seda teha kolmandatel isikutel. Samuti on

kostja väitnud, et kaupluse lattu võisid minna kõik kaupluse töötajad, hankijad ja hageja kliendid ning

tema töökohustuste hulka ei kuulunud laos oleva kauba valvamine ega selle säilimise tagamine.

Ringkonnakohtu hinnangul ei vabastanud kokkuleppes sisalduv võlatunnistus maakohut kohustusest

kontrollida, kas kostja on töölepingu rikkumises süüdi. Osaliselt pidas ringkonnakohus ekslikuks ka

maakohtu seisukohta, et TLS § 72 ei keela töösuhte pooltel sõlmida kokkuleppeid, mille kohaselt üks

pool tunnistab, et ta on teisele kahju tekitanud ning tal on kohustus tekkinud kahju hüvitada.

TLS §-dest 2 ja 72 lähtuvalt ei saa pidada õiguslikult kehtivaks kokkulepet, mille alusel töötaja

vastutab tööandjale tekitatud kahju eest enda süüst sõltumata. Maakohtu otsuses käsitletud

asjaoludest, et pooled lõpetasid töölepingu kokkuleppel ning kostja ei ole töölepingu lõpetamist

seaduses sätestatud korras vaidlustanud, ei saa teha järeldust, et kostja on oma töökohustusi süüliselt

rikkunud. Seetõttu tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse nii põhi- kui ka kõrvalnõuete osas.

Sissenõudmiskulude hüvitise kohta märkis ringkonnakohus, et maakohus on selle nõude valesti

kvalifitseerinud. VÕS § 1131 lg 1 reguleerib majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku

sissenõudmiskulude hüvitamist ega kohaldu hageja ja kostja vahelises õigussuhtes.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldatakse. Kaebuse põhjenduste kohaselt asus ringkonnakohus meelevaldselt

seisukohale, et 31. augusti 2015. a kokkuleppe allkirjastamisega soovisid pooled üksnes sätestada

kostja vastutuse võimaliku ülempiiri ja pikendada maksetähtaega ning kokkuleppe eesmärk ei olnud

kostja kohustuse ümberkujundamine. Hageja seisukoha järgi oli kokkuleppe sõlmimise eesmärk

kostja lepinguvälise kahju hüvitamise kohustuse ümberkujundamine kokkuleppest tulenevaks

lepinguliseks võlakohustuseks. Kompromissilepingu sisuks oli muu hulgas see, et hageja ei pea

kostja võlakohustuse olemasolu täiendavalt tõendama. Vastupidi ringkonnakohtu käsitlusele ei ole

kokkuleppe sisuks deklaratiivse võlatunnistuse andmine, vaid kostja kohustuse vaieldamatuks

muutmine. Lisaks on kostja võlga tunnistanud ja kinnitanud sellega, et nõustus lõpparvest tuleneva

nõude hageja nõudega tasaarvestama. Sissenõudmiskulude hüvitamise nõude hindamisel ja

kvalifitseerimisel jättis ringkonnakohus tähelepanuta VÕS § 1132 lg 2 ning viivisenõuet puudutavas

osas on ringkonnakohtu otsus põhjendamata.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata või teha

uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Kassatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata

ja ringkonnakohtu otsus muutmata, arvestades Riigikohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

10. Kolleegiumi arvates saatis ringkonnakohus asja õigesti maakohtusse uueks menetlemiseks, sest

maakohus jättis olulises osas täitmata TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Eelkõige on

välja selgitamata hageja nõude aluseks olevad asjaolud. Hageja on esitanud kostja vastu rahalise

nõude, tuginedes 31. augustil 2015. a sõlmitud kokkuleppele pealkirjaga „Võlatunnistus ja võla

ajatamise kokkulepe". Kokkuleppe kohaselt pidi kostja tasuma hagejale hiljemalt 30. septembriks

2015. a 65 082 eurot 85 senti. Kohtud on tuvastanud, et poolte kokkuleppe aluseks on kahju

hüvitamise nõue, mis väidetavalt tekkis hagejale kui tööandjale kostja kui töötaja töölepingu

rikkumise tõttu. Kahju suurust ja tekkimise asjaolusid ei ole hageja kohtu ette toonud ega tõendanud.

Kostja vaidleb hagile vastu ega tunnista oma vastutust hagejale väidetavalt tekkinud kahju eest.

Sellises olukorras ei ole võimalik hagi rahuldada ilma täiendavaid asjaolusid ja poolte seisukohti

välja selgitamata ning tõendeid esitamata ja uurimata.

11. Hageja väitel on poolte vahel 31. augustil 2015. a sõlmitud kokkuleppe tagajärjeks sisuliselt see,

et hageja ei pea tõendama kahju hüvitamise eelduseks olevaid asjaolusid ning kostjal ei ole õigust

esitada hageja nõudele vastuväiteid. Selline kokkulepe halvendab võrreldes seaduses sätestatuga

töötaja olukorda. TLS § 72 esimese lause kohaselt saab tööandja kasutada töötaja vastu töölepingust

tulenevate kohustuste rikkumise korral võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes

juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töölepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise korda

täpsustab TLS § 74, mille lõigete 1 ja 2 järgi sõltub töötaja vastutuse ulatus muu hulgas tema

tööülesannetest, süü astmest ja töötasust. Kokkulepe on osas, millega kaldutakse töötaja kahjuks

kõrvale töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse

kohta sätestatust, on TLS § 2 järgi tühine, kui sellise kokkuleppe võimalus ei ole töölepingu seaduses

eraldi ette nähtud. Kuna töölepingu seadus lubab töötaja vastutuse osas sõlmida üksnes TLS § 75

tingimustele vastavaid kokkuleppeid, ei ole kokkulepe, millega töötaja loobub õigusest esitada

tööandja kahju hüvitamise nõudele vastuväiteid, lubatud ning poolte vahel 31. augustil 2015. a

sõlmitud kokkulepe on TLS § 2 järgi tühine. Küll aga võib kokkulepe olla käsitatav dokumentaalse

tõendina TsMS § 272 lg 1 mõttes ning asja uuel läbivaatamisel peab maakohus seda hindama

TsMS § 232 järgi koos teiste tõenditega.

12. Lisaks põhinõudele on hageja esitanud kostja vastu viivisenõude ja sissenõudmiskulude

hüvitamise nõude. Hageja viivisenõude aluseks on 31. augusti 2015. a kokkuleppe p 2.4 teine lause,

mille järgi kostja kohustus võla tasumisega viivitamise korral maksma hagejale viivist 0,2% kogu

tasumata võla summast iga viivitatud päeva eest. Kolleegiumi arvates on selline kokkulepe TLS § 2

järgi tühine, sest kaldub töötaja kahjuks kõrvale viivisest, mida töötaja peaks töölepingu rikkumisest

tuleneva kahju hüvitamise nõude korral maksma VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi. Seega on hagejal

hagi rahuldamise korral võimalik nõuda üksnes seadusjärgset viivist, mille arvestamisel tuleb lähtuda

hüvitise summast, mis kostjalt välja mõistetakse.

13. Sissenõudmiskulude hüvitamise nõude õigusliku alusena on hageja tuginenud VÕS §-dele 1131

ja 1132. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et nõuet ei saa rahuldada VÕS § 1131 alusel, sest see

säte kohaldub üksnes olukorras, kus sissenõudmiskulude hüvitamist nõutakse majandus- või

kutsetegevuses tegutsevalt isikult. Samuti ei saa hageja nõude õiguslikuks aluseks olla VÕS § 1132,

mille eesmärk on piirata tarbija kohustust hüvitada majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule

võla sissenõudmisega seotud kulud. Töötaja ei ole töölepingulises suhtes tarbija VÕS § 1 lg 5 mõttes.

Hageja sissenõudmiskulud võivad hüvitamisele kuuluda kahju hüvitamise sätete alusel.

14. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvata

TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3

teise lause järgi kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.

Malle Seppik, Ants Kull, Jaak Luik