3-2-1-18-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-18-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Seppik

Kohtuasi

Mihhail Kõlvarti hagi AS-i POSTIMEES GRUPP vastu

ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-21988

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS POSTIMEES GRUPP kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Mihhail Kõlvart, esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri

Luik

Kostja AS POSTIMEES GRUPP, esindaja vandeadvokaat

Anton Sigal

Asja läbivaatamise kuupäev

13. märts 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-21988 osas,

milles ringkonnakohus jättis määramata kassatsiooniastme menetluskulude jaotuse ja teha

tühistatud osas uus otsus, millega jätta kassatsiooniastmes kantud menetluskulud poolte endi

kanda. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2016. a otsuse resolutsioon

muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Advokaadibüroo Primus OÜ-le AS-i POSTIMEES GRUPP eest

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mihhail Kõlvart (hageja) esitas 9. mail 2013 Tartu Maakohtule hagi AS-i POSTIMEES GRUPP

(endine ärinimi AS POSTIMEES, kostja) vastu ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks.

Hagiavalduse kohaselt ilmus 25. septembril 2012 kostja väljaantavas ajalehes Tallinna Postimees (nii

paber- kui ka veebiväljaandes, nii eesti- kui ka venekeelses väljaandes) artikkel pealkirjaga

„Uuritakse abilinnapeaga seotud linnaraha liikumist". Artiklis sisalduvad järgmised ebaõiged

faktiväited:

1) uuritakse abilinnapeaga seotud linnaraha liikumist (väide 1);

2) uurimisasutuste tähelepanu on äratanud 2011. aasta alguses Tallinna eelarvest keskerakondlasest

abilinnapea Mihhail Kõlvartiga seotud Eesti Taekwondo Liidule tehtud ülekanne (väide 2);

3) Ilves ja Kõlvart sõlmisid 8. aprillil tagantjärele raha eraldamise lepingu võitluskunsti võistluste

korraldamiseks (väide 3);

4) Postimehe andmetel huvitab uurimisasutusi tehing seetõttu, et Kõlvarti selgitused ja pangakontode

väljavõtted ei pruugi kattuda (väide 4).

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja

leidis, et avaldatud faktiväited vastavad tõele, mistõttu ei saa hageja nõuda nende ümberlükkamist.

3. Tartu Maakohus jättis 6. märtsi 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega

hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele

vastu, paludes jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 27. oktoobri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

6. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus maakohtu ja

ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta

menetluskulud kostja kanda. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

7. Riigikohus tühistas 15. aprilli 2015. a otsusega ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja vastu nõudes lükata ümber ebaõige faktiväide

(„Postimehe andmetel huvitab uurimisasutusi tehing seetõttu, et Kõlvarti selgitused ja pangakontode

väljavõtted ei pruugi kattuda." (väide 4)), ning menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saatis

Riigikohus asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jättis Riigikohus

ringkonnakohtu otsuse muutmata. Riigikohus märkis, et menetluskulude jaotuse määrab

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja

lahendamise tulemustest.

8. Asja uue läbivaatamise käigus esitas hageja ringkonnakohtule kompromissiettepaneku, mille

kohaselt oli hageja valmis sõlmima kompromissi, kui kostja avaldab omal kulul ebaõigete

faktiväidete ümberlükkamise teate: „25.09.2012 Postimehe artiklis „Uuritakse abilinnapeaga seotud

linnaraha liikumist" avaldas Postimees Mihhail Kõlvarti kohta valeandmeid, nagu huvitaks

uurimisasutusi tehing seetõttu, et Kõlvarti selgitused ja pangakontode väljavõtted ei kattu. See väide

on vale." Menetluskulude jaotust hageja ettepanek ei sisaldanud.

Tartu Ringkonnakohus jättis asja uuesti läbi vaadates 17. detsembri 2015. a otsusega

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt

otsuse põhjendusi. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

9. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsus

tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi väite 4 osas, või saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata

ning menetluskulud hageja kanda.

10. Riigikohus tühistas 16. juuni 2016. a otsusega ringkonnakohtu otsuse menetlusõiguse normi

rikkumise tõttu ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotus

jäi asja lahendava kohtu otsustada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 11. novembri 2016. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse

osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi nõudes lükata

ümber ebaõige faktiväide („Postimehe andmetel huvitab uurimisasutusi tehing seetõttu, et Kõlvarti

selgitused ja pangakontode väljavõtted ei pruugi kattuda."), ning menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning kohustas kostjat

avaldama omal kulul ebaõigeid andmeid ümberlükkava teate. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsus

muutmata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses selle üle, kas

vaidlusalune väide nr 4 vastab tegelikkusele. Väide 4 on liitväide, milles on kolm väidet:

a) uurimisasutusi huvitab tehing; b) hageja on andnud tehingu kohta selgitusi uurimisasutustele või

teistele isikutele; c) uurimisasutusi huvitab tehing seetõttu, et hageja antud selgitused ja

pangakontode väljavõtted ei pruugi kattuda. Faktiväide a vastas tegelikkusele. Hagi rahuldamata

jätmiseks tuleb tuvastada, et faktiväited b ja c vastavad tegelikkusele. Kuna kostja ei ole tõendanud

nende väidete tegelikkusele vastavust, tuleb hagi selles osas rahuldada. Kuna faktiväitel a

(uurimisasutusi huvitab tehing) ei ole eraldivõetavalt tähendust, siis on faktiväide 4 tervikuna

tegelikkusele mittevastav. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada.

Hagi osalise rahuldamise tõttu on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada menetluskulude

jaotamise osas ja teha uue otsuse, millega jätta 83,3% kõikidest menetluskuludest hageja kanda või

saata asi vaidlustatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub jätta

kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse

normi, kuna ei jaotanud kassatsiooniastmes kantud menetluskulusid. Asi on olnud kaks korda

Riigikohtu menetluses ja mõlemal korral jättis Riigikohus menetluskulude jaotuse otsustada

ringkonnakohtule. Riigikohtu juhiseid ja TsMS § 173 lg 3 teist lauset eirates jaotas ringkonnakohus

üksnes maa- ja ringkonnakohtus kantud kulud.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult menetluskulud poolte endi kanda. Kohus jättis kaalutlusõiguse

teostamisel arvestamata olulised asjaolud. Hageja nõudis nelja väite ümberlükkamist, kuid hagi jäeti

täielikult rahuldamata kolme väite osas ning osaliselt rahuldamata neljanda väite osas ehk kolmest

alaväitest ühe osas. Seega jäeti hagi rahuldamata 83,3% ulatuses. Sellele vaatamata jättis kohus

menetluskulud poolte endi kanda. Kuigi kohtul on kaalutlusõigus menetluskulude jaotamisel, on see

õigusselguse ja õiguskindluse tagamiseks piiratud. Kui hagi rahuldatud ja rahuldamata osa suurusjärk

on oluliselt erinev, tuleb kulude jaotuse üle otsustamisel arvestada nõude rahuldamise

proportsiooniga. Seda arvestamata jättes on ringkonnakohus menetluskulude jaotamisel rikkunud

TsMS § 163 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks jäid kulud

poolte endi kanda.

13. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda. Hageja leiab, et tema viimase väite osas rahuldati hagi täies ulatuses. Ringkonnakohus

leidis, et faktiväide 4 oli tervikuna tegelikkusele mittevastav. Kaks menetlust ringkonnakohtus ja

Riigikohtus olid ühe allesjäänud nõude osas edukad, mistõttu tuleks nende menetluste kuludest jätta

100% kostja kanda. Ülejäänud osas peaks kostja kanda jääma 25% kuludest. Ringkonnakohus

kasutas diskretsiooniõigust, kui jättis kulud poolte endi kanda. Lisaks tegi hageja kostjale 27. mail

2015 kompromissiettepaneku, mis vastas lõplikule lahendile. TsMS § 163 lg 2 järgi peaks kostja

kandma kulud, kuivõrd ta ei nõustunud kompromissiga. Kassatsioonimenetluse kulude osas saab

Riigikohus ringkonnakohtu otsuse puuduse ise kõrvaldada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles

ringkonnakohus jättis määramata kassatsiooniastme menetluskulude jaotuse. Kuna rikkumine on

võimalik kassatsiooniastmes kõrvaldada, teeb Riigikohus TsMS § 691 p 5 alusel tühistatud osas asjas

ise uue otsuse, millega määrab kassatsiooniastmes kantud menetluskulude jaotuse. Ülejäänud osas

jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.

15. Kassatsiooniastmes vaidlustas kostja ringkonnakohtu otsuse vaid menetluskulude jaotuse osas.

Kumbki pool ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus hagi osaliselt

rahuldas. Kohtuotsus on vaidlustamata osas jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause). Riigikohus

kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale

on kaevatud.

16. Esiteks leiab kostja, et ringkonnakohus on eksinud TsMS § 163 lg 1 kohaldamisel, kui jättis

menetluskulud poolte endi kanda, sõltumata hagi rahuldamise proportsioonist.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes

osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

TsMS § 163 lg-st 1 tuleneva üldreegli kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral

menetluskulud võrdsetes osades. Samas on kohtul õigus jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega

võimaldab TsMS § 163 lg 1 jätta menetluskulud poolte endi kanda. Sellist otsustust tuleb kohtul aga

põhjendada. Kolleegium nõustub kostjaga, et praegusel juhul ei ole ringkonnakohus põhjendanud,

mis asjaoludest tulenevalt pidas kohus põhjendatuks jätta menetluskulud poolte endi kanda. Sellega

rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8 koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1.

17. Kolleegium ei pea asja ringkonnakohtule tagasi saatmist siiski vajalikuks, sest Riigikohtul on

võimalik asja materjale arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavas osas täiendada.

Kostja on õigesti viidanud, et kohtul tuleks mitme erineva kulude jaotamise võimaluse vahel valides

muuhulgas arvestada nõude rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga (vt nt Riigikohtu

23. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13, p 17; Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 34). Hagi rahuldamise proportsioon ei pruugi olla siiski määrav, kuivõrd

arvesse tuleb võtta kõiki menetluse asjaolusid. Praeguses asjas esitas hageja pärast esimest Riigikohtu

menetlust kostjale kompromissiettepaneku, mis sisuliselt vastas hagi rahuldamise ulatusele (II kd,

tl 37). TsMS § 163 lg 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on

kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või

suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.

Kohus võib TsMS § 163 lg 2 järgi kaaluda kompromissiettepaneku korral TsMS § 163 lg-s 1

sätestatust erinevat menetluskulude jaotust üksnes juhul, kui viimati nimetatud sätte järgi ei oleks

menetluskulude jaotus kompromissiettepanekut ja muid asjaolusid arvestades õiglane, arvestades mh

asjaolu, et kompromissiettepanekust keeldudes venitas pool põhjendamatult menetlust. Sellise

otsustuse tegemisel peab kohus kaaluma kõiki asjaolusid ning oma otsustust ka põhjendama

(Riigikohtu 23. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13, p 15). See tähendab, et

TsMS § 163 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel tuleb kohtul lõppastmes tagada, et menetluskulude jaotus oleks

õiglane.

18. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus lõppastmes põhjendatult jätnud menetluskulud poolte

endi kanda.

Hageja kompromissiettepanek vastas sisuliselt sellele, kuidas ringkonnakohus hiljem hagi rahuldas.

Seda järeldust ei muuda ka kostja väide, et kompromissiettepanekust keeldumine oli põhjendatud

seetõttu, et väite 4 alaväite a õigsus oli menetluses varem tuvastatud. Ringkonnakohtu otsuse

resolutsioonis esitatud ebaõigete andmete ümberlükkamise teade oli siiski kompromissiettepanekus

esitatuga samasisuline.

Teisalt tuleb arvesse võtta, et enamik hagist jäi siiski rahuldamata. Lisaks esitas hageja

kompromissiettepaneku alles asja teistkordsel menetlemisel ringkonnakohtus, mistõttu ei saaks

kompromissiettepanek mõjutada menetluskulude jaotust enne esimest Riigikohtu lahendi tegemist.

Eelnevast tulenevalt ei oleks õiglane jätta menetluskulusid täielikult kostja kanda TsMS § 163 lg 2

alusel. Samuti juhib kolleegium tähelepanu, et tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette võimalust

jaotada menetluskulusid poolte vahel kaebuse rahuldamise ulatusest lähtudes. Ka sellisel juhul tuleb

lähtuda TsMS §-st 163 (Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 16). Seetõttu

ei mõjuta menetluskulude jaotust otseselt ka see, kumma poole kasuks kaebemenetluses kaebus

lahendati.

Kõiki eeltoodud asjaolusid arvesse võttes on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda

TsMS § 163 lg 1 alusel.

19. Teiseks leiab kostja, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult jagamata kassatsiooniastme

menetluskulud. Kolleegium nõustub kostjaga.

Praegusel juhul on Riigikohus tsiviilasja menetlenud kahel korral. TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi

jätab kõrgema astme kohus menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada, kui ta alama astme

kohtu lahendi tühistab ja saadab asja uueks läbivaatamiseks. Seda Riigikohus mõlemal korral otsuses

ka märkis. Sellele vaatamata märkis ringkonnakohus otsuse resolutsiooni ja ka põhjendustesse vaid

maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude jaotuse. Seega on ringkonnakohus jätnud

täitmata TsMS § 173 lg-st 3 tuleneva nõude ning samas jätnud järgimata ka Riigikohtu

vastavasisulise juhise. Tegemist on menetlusõiguse normi olulise rikkumisega (Riigikohtu 13. mai

2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-15, p 6).

20. Kuivõrd ringkonnakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotus oli iseenesest põhjendatud, siis

peab kolleegium võimalikuks kõrvaldada ise menetlusõiguse normi rikkumine ning määrata kindlaks

kassatsiooniastme menetluskulude jaotus. Kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud jäävad poolte

endi kanda.

21. Kolleegium märgib muu hulgas, et kui kohus jätab kohtulahendi resolutsioonis märkimata

menetluskulude jaotuse, siis on menetlusosalisel kiirem ja ökonoomsem taotleda täiendava otsuse

tegemist. TsMS § 448 lg 1 p 3 järgi võib asja otsustanud kohus menetlusosalise taotlusel või omal

algatusel teha täiendava otsuse, kui kohus ei ole menetluskulusid jaotanud. Täiendava otsuse

taotlemata jätmine ei välista siiski menetlusosalise õigust tugineda menetluskulude jaotuse

puudumisele kohtulahendi peale esitatud kaebuses. Küll aga võib kohus hiljem menetluskulude

kindlaksmääramisel arvestada, kas menetlusosaline oleks võinud oma eesmärgi saavutada ka

täiendava otsusega.

22. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Malle Seppik